Mugava elu juures tagasi

Omaanis kõrbes, Bahrein-Delhi lennukis, Lõuna-Delhi eramus, Delhi-Jaipur bussis

Erinevad temperatuurid

„Rääkige, mis Teil on homme plaanis teha?” küsis Signe.

„Ö ä ü e, me mõtlesime, et me homme teeksime sellise „tööpäeva.” Et kirjutaksime oma lugusid blogisse ja ajakirjale, tuuniksime fotosid ja surfaksime internetis,” vastasin.

Meie nädal Araabia Ühendemiraatides (AÜE) kulges totaalselt teises võtmes kui senised üks kuu ja kaks nädalat välja olid näinud. Korraga olime ümbritsetud modernsest kodust, tehnika viimasest sõnast, eesti keelest ning muuhulgas ka punasest veinist ja siidrist:). Seda kõike tänu oma Eestist pärit sõpradele, Jaanusele ja Signele, kes tänasel päeval elavad ja töötavad AÜE pealinnas, Abu Dhabis.

Meie elumuutus oli nõnda suur, et vist lausa kolmel päeval seitsmest ei saanud me majast väljagi! Ehk siis peale hommikusööki „sulgesime” end maja kolmandale korrusele kontorisse, kus meie käsutuses oli juhtmevaba internet ja mitu erinevat arvutit ja väljusime sealt vaid söögikordadeks. Me ei pidanud isegi muretsema selle pärast, kuidas omal kõhtu täis saada, sest filipiinlasest lapsehoidja Rona valmistas meile nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöögi nuumates meid erinevate köögiviljatoitudega. Seega oli meie elu Abu Dhabi kodus nagu täispansioniga sanatooriumis. Õhtud veetsime teleri taga või maja terrassil juttu ajades, ja Marika võttis aega ka vannis raamatute lugemiseks.

Siiski, mingi ettekujutuse saime ka riigist (ja vabandagu kõik pärismaalased, kellega meil selles riigis polnud mahti suhelda, mistõttu meie nägemus riigist võib olla veidi kallutatud!).

AÜE on tõeline rahvaste kompott. Tänasel päeval moodustavad kohalikud (AÜE araablased) kogu elanikkonnast umbes 20%. Ülejäänud osa elanikest on sisse rännanud. Lihtsamate tööde peal näeb ennekõike inimesi Filipiinidelt, Pakistanist, Indiast, Iraanist; valgekraed tulevad Euroopast, Ameerikast, taaskord Indiast, teistest Pärsia lahe riikidest.

Põhjus, miks nõnda erinevatest paikadest AÜE-sse elama on tuldud, pole kaunis loodus või hea kliima. 50 aastat tagasi avastatud tohutud naftavarud on AÜE-st teinud tõelise majandusime. Tänaseks pole AÜE enam ainult Lähis-Ida üks olulisemaid finantskeskuseid, vaid üks oluline osapool maailma majanduses tervikuna. Ostavad Abu Dhabi ja Dubai emiraatide riiklikud investeerimisfirmad osalusi kokku nii rahvusvahelistes pankades, suurettevõtetes kui Euroopa jalgpalliklubides. Seega pakuvad kohalikud suurettevõtted ja rahvusvaheliste ettevõtete harukontorid siin head võimalust valgekraedele üle maailma teha huvitavat tööd ja saada selle eest hästi makstud. Lisaks teenindab seda suurt ekspättide armeed siin veel suurem seltskond müüjaid, teenindajaid, majapidajaid, lapsehoidjaid, aednikke, jne. Rääkimata kõigist nendest ehitajatest, kes siia kokku on sõitnud. Kes natukegi riigis ringi sõidab, näeb, et Abu-Dhabi ja Dubai on nagu ühed suured ehitusplatsid!

Sõites Abu Dhabist Dubaisse (vahemaa nagu Tallinnast Tartusse), paistab autoaknast tühi kiviklibune kõrb. Võttes suuna Saudi-Araabia või Omaani poole muutub kiviklibune kõrb kõrgete liivadüünidega kõrbeks, selliseks nagu postkaardil seda ikka kujutatakse. Kliima osas olime AÜE-s suhteliselt mõistlikul ajal: päeval tõusid temperatuurid küll 40 kraadi ligi, kuid hommikud olid mõnusalt värsked ja õhtud mõnusalt sumedad. Suvekuudel valitseb siin aga väljakannatamatu palavus ja seda mitte ainult keskpäeval. Heal järjel elanikule teeb see muidugi vähem muret – konditsioneeritud kodust väljutakse konditsioneeritud autosse, et sõita konditsioneeritud kontorisse või kaubanduskeskusesse. Iseasi, mida see palavus tähendab Pakistanist siia sõitnud ehitaja jaoks...

Vaatamata suurele kuumusele ja ümberringi laiuvale kõrbele on linna haljasalad ja majaesised kriiskavrohelised ning lilled ja põõsad õitsevad nagu filmis. Tule taevas appi, milline vastuolu! Midagi sarnast olen varem kohanud Las Vegases, USA-s, kuhu on samuti keset tühja kõrbe rajatud tohutu rahaveski. Las Vegasega paralleel tekkis ka siinsetes keegi-ei-tea-enam-kui-mitme-tärniga-pärjatud lukshotellides ringi jalutades. Ehk siis need hotellid pole enam kaugeltki kohad, kuhu sa õhtul magama lähed. Sa lähed neid vaatama nagu muuseumeid või vaatamisväärsuseid. Võid muidugi minna sinna ka lustima: näiteks uues Atlantis hotellis Dubais on Sul võimalus ujuda koos delfiinidega ning Emirates Palace hotellis Abu Dhabis võid sattuda Kylie Minogue või Christina Aguilera kontserdile. Loomulikult tuleb selliste lõbude eest ka väärikalt tasuda. Emirates Palace hotell pakub näiteks praegu nädalast paketti 1 miljoni USA dollari eest ja ärge küsige, mida selle eest vastu saab! Ok, uudishimulikud, siin on Teile link: http://www.emiratespalace.com, võite ise järgi uurida, kas ikka lubatud pärlid ja muu kaup sobib kokku Teie viimase kostüümiga. Lihtsalt hea näide, et aastase reisi asemel võiks mõnes sarnases kohas mõne tunniga kogu reisiraha laiaks lüüa!

Abu Dhabi ja Dubai linnad arenevad praegu sellistel pööretel, et linnakaartide valmistajad ei tea enam, mida kaardi peale panna ja mida mitte. Nii oli meie poolt Abu Dhabi golfiklubist (sic! käisime seal siiski mitte golfi mängimas vaid lõunat söömas!) võetud Dubai kaardil terve trobikond kunstsaari piki Dubai rannaäärt. Kohale minnes selgus, et siiski suurem osa neist on alles arendusjärgus ja kõiki kaardile joonistatud arendusimesid veel käega katsuda ei saa.

Arendajatel on aga siin tõepoolest olnud võimalus lasta fantaasial lennata. Dubai kunst-palmisaartest oli juba juttu, lisaks kõrgub üle Dubai linna Burj Dubai (Dubai torn), millest valmides peaks saama oma 818 meetriga maailma kõrgeim ehitis. Abu Dhabi ja Dubai vahelises duellis on Abu Dhabi astunud olulisi samme saamaks piirkonna kunsti- ja kultuurikeskuseks. Nii on koostöös maailma tipparhitektidega (Frank Gehry, Jean Nouvel, jt) Abu Dhabis praegu pooleli suurprojekt, mille kohaselt rajatakse sinna uus linnaosa, mille tõmbenumbriteks kujunevad kunstimuuseumid (sh Abu Dhabi Louvre), kontserdihooned ja muud meelelahutuskeskused. Lisaks valmib Abu Dhabis järgmise aasta novembriks F1 vormelirada.

Samas on AÜE linnad väga autokesksed (veel üks sarnasus USA-ga). Jalakäijana on Sul kohati võimatu Dubais või Abu Dhabis ringi liikuda, kuna sealne liikluskorraldus pole jalakäija peale üldse mõelnud (siinsete rikkuste kontekstis ilmselt tundubki kummaline, et keegi võiks käia jala!). Nii näiteks ei pääsenud me Dubais üle linna läbivast kiirteest (kaheksa sõidurida mõlemas suunas...) ja olukorra lahenduseks pidime takso võtma. Ühistranspordi arendamine teeb AÜE-s alles esimesi samme. Suuremate linnade vahel on normaalsed bussiühendused olemas, aga linna sees võib olla raske ühest kohast teise pääseda kui Sul oma autot ei ole.

Kohalikele perekondadele tähendab kogu see majandusime aga muretut elu. Paljud hüved riigilt on tasuta: ei maksa kohalikud elanikud midagi kommunaalkulude eest, keskharidusele lisaks on kohalikele tasuta kõrgharidus maailma tippülikoolides, riik ehitab noortele perekondadele tasuta majad, jne. Riigi rikkus, mis lisaks naftarahadele pärineb tänasel päeval juba olulisel määral ka investeerimistuludest ja kinnisvaraarendusest (AÜE suurimad kinnisvaraarendusfirmad kuuluvad riigile) teeb võimalikuks ka selle, et näiteks palgatulu ei maksustata tulumaksuga. Kommunism nägi paberi peal vist midagi sarnast välja või mis, seltsimees Lenin!?

Kohalikest elanikest rääkides oli sümpaatne näha, et erinevalt Süüriast või Iraanist, kus naised olid pakitud burkadesse ja mehed kandsid teksapükse ja T-särke, valitses siinses tänavapildis n.ö võrdsus meeste ja naiste riietumise vahel. Kohalikud mehed kannavad siin uhkusega kandurasid, mis on selline pikk hõlst, enamasti valge (räägitakse, et palavuse kadudes pidid ka kandurad tänaval värvilisemaks muutuma!). Seega musta riietatud kohaliku naise kõrval kõndis emiraatides valgesse riietatud mees. Ja olla kohalik selles riigis tähendab auväärset positsiooni ühiskonnas. Niisamuti nagu igas emiraadis (p.s: AÜE on seitsme emiraadi liit) on au sees riigijuhid, šeigid, kelle suured portreed kaunistasid nii tänavapilti kui äride seinu.

Praegu AÜE-s ringi vaadetes tundub uskumatuna, et see riik võiks kunagi „valmis saada”. Aga ütleme, et mingi viie aasta pärast, kui paljud tänased pooleliolevad arendused on lõpetatud, võiks küll uuesti tulla AÜE-sse linnapuhkusele. Lisaks pöörasele arhitektuurile naudiks siin maailma tippkunsti ja –kultuuri, jälgiks mingit spordivõistlust, veedaks õhtuid mõnes stiilses lounge’s või lihtsalt jälgiks, kuidas kogu see kosmopoliitne kompott Sinu ümber pulbitseb.

Olgu öeldud, et eelmisest loost alates on toimunud lahutus meie väikeses kirjanduslikus kollektiivis nimega Marika ja Tom. Asudes omi mõtteid ajakirjanduse tarbeks kirja panema jõudsime järeldusele, et ühise nime all tehtud lood pärsivad meie individuaalseid kirjanduslikke mõttelende ja tulemuseks on kompromisstekst, mis meid ennast ei rahulda. Seega peame mõnda aega pausi ühiste sissekannete osas, et siis mõne aja pärast ehk midagi uuesti koostööna kirja panna!

Wanna-be rändurkirjanike nimel:),

Tom

Sebastien - Amelie päris isa

Peale harjumatut 8 tunnist „tööpäeva”, Signe ja Jaanuse kodukontoris arvuti taga

“Mida sa tavaliselt nende välismaalastega peale hakkad?” küsis murelik iraanlanna Farima telefoni teel meie Teherani hostilt Mehrdadilt. Ilma pikema jututa pakkis pikaajalise välismaalaste kantseldamise kogemusega Mehrdad meid autosse ning suundusime päästetöödele Farima korterisse. Suure diivani nurgast suure suitsupilve seest leidsime oma „objekti”. Lähemal vaatlemisel tuvastasime väikese ja kõhna 40ndates eluaastates poisiliku olemisega Sebastieni. Sebastien on Itaalias sündinud, Prantsusmaal kasvanud hullu hipi poeg. Kohe selguski, et Sebastieniga ei olnudki midagi nii väga vaja peale hakata, sest ta oli ise väga huvitav inimene, rääkis palju ning eriti kirglikult filmikunstist, mispeale kohe ka selgus, et Sebastien on ametilt filmi stsenarist. Kuna tegu oli meie jaoks huvitava ja tundmatu valdkonnaga, siis jätkus meil jutuainet hiliste õhtutundideni.

Sebastien ei olnud tavaline turist, vaid Iraanis lühiajalisel uurimistööl ühe uue filmi stsenaariumi tarvis. Nimelt tulevase filmi režisöör on iraanlane (Farima sugulane), kes lahkus kodumaalt lapsepõlves, ei ole sellest ajast tagasi Iraani läinud ning ei taha ka (kuuldavasti ei tahtvat ta isegi oma New Yorki korterist väljuda, rääkimata Iraani sõitmisest). Filmi lugu räägib sellest, kuidas lapsepõlves Iraanist lahkunud noormees tuleb tagasi oma kodumaad avastama. Režisöör saatis stsenarist Sebastieni uurima, milline on tänapäeva Iraan. Sebastien käis ja filmis oma käsikaameraga nii kuis jaksas ning igal õhtul raporteeris New Yorkile pooletunnise telefonikõne jooksul, mida ta oli näinud ja kogenud.

Meie teed ristusid Sebastieniga veel mitmeid kordi – ikka nii, et meie jõudsime ühte linna ning päeva-paari pärast Sebastien kohe järgi. Mingi imelik side meievahel igatahes tekkis, sest uues linnas võttis Sebastien meiega ise kontakti. Esfahanis kolis ta isegi meie tuppa enne, kui olime ise jõudnud välja kolida. Selleks, et teda enda lähedal hoida, broneerisime Yazdis talle oma hotellis toa juba aegsasti ära. Nii juhtuski, et veetsime suure osa uue filmi materjali kogumise protsessist koos Sebastieniga ning igatahes ootame huviga, milline see uus film saab kinoekraanil olema.

Sebastienist ei kirjuta me aga mitte selleparast, et ta on lahe inimene, temaga saab nalja, ta mängib hästi kitarri ja temalt on üks tore iraani film tulemas, vaid pigem sellepärast, et ühe tema varasema loominguga on üks huvitav lugu seotud. Nimelt 90 aastate alguses kirjutas ja tootis Sebastien lühifilmi nimega “Lucielle ja fotoautomaat”. Filmi ennast saab naha selle lingi alt

http://www.dailymotion.com/bookmarks/SNpoulain/video/xx5qi_lucille-et-le-photomaton-film-de-19_creation

Olgu ka mainitud, et lõpukaadrites ilmuv fotomontöör ongi meie sõber Sebastien.

Kui seda filmi vaatate, siis ilmselt tuleb midagi tuttavat ette – justkui varem oleks seda lugu kuskilt kuulnud-näinud ning mõne aja pärast tundub, et ka jutustavas stiilis ning peategelase karakteris on üht-teist tuttavat.

Nimelt 2 aastat tagasi oli kohtuprotesss Lucielle versus Amelie ning kohtuprotsess lõppes 0:1 Amelie kasuks. Protsessi sisu oli selles, Sebastieni sõnul varastas Amelie autor Jean-Pierre Jeunet tema Lucielle loo idee. Filmi vaadates tuleb tõdeda, et Lucielle film jääb Ameliele alla nii sisu, muusika kui ka näitlejatöö poolest, ning Amelie on üks ütlemata armas film, on filmi lugu ja stiil ja ka peategelase kuju ikkagi suhteliselt sarnased. Sebastien arvab samuti, et Amelie on suurepärane film, kuid tema nördimus seisneb selles, et temaga oleks võidud koostööd teha, mitte lugu varastada.

Sebastieni poolt kirjeldatu põhjal õigustas kohtunik protsessi lõpus oma otsust järgmiselt - tegu on kahtlemata väga sarnase materjaliga, aga siiski on ilmselge kahe filmi kontseptsiooniline erinevus, mis seisneb selles, et Lucielle filmis piirdub Lucielle ning fotomontööri suhe lihtsa sõprusega aga Amelie filmis noored armuvad ning isegi seksivad. Mida kosta – maailm on ebaõiglane?!

Igatahes on Sebastien tänaseks saatuse löökidest üle saanud ning pusib uute filmide kallal. Meie saime aga taaskord ühe toreda äriidee - nimelt Iraanis toodetakse aastas väga palju uusi filme, millest suurem enamus ei jõua kunagi riigist välja. Meie idee seisneski selles, et istuda paar päeva kinos, varastada stsenaariumid, kirjutada need väikeste muudatustega ringi ning müüa Hollywoodile.

Marika

(pühendusega Amelie andunud fännile Silverile)

Takistused teel - AÜE viisa

Abu Dhabi villas (mida siinsete standardite järgi küll ridaelamuks loetakse)

Väljas +35 ºC, kuid konditsioneeritud kodudes, autodes, restoranides ja kaubanduskeskustes +24 ºC

Olime Eestis olles planeerinud läbida Iraan põhjast lõunasse, ületada laevaga Pärsia laht ning jätkata oma teekonda Araabia Ühendemiraatides (AÜE), kus elavad meie eesti soost sõbrad (pole vist vale öelda väliseestlased:) Signe ja Jaanus. Jõudnud Iraani, asusime selle plaani realiseerimisega tõsisemalt tegelema ja seadsime sammud Teheranis asuvasse AÜE saatkonda sooviga hankida sealt viisa AÜE-sse sisenemiseks. Siin tabas meid aga tõsine tagasilöök: AÜE konsulaarosakond, mis kujutas endast luuki tänavale, ütles meile, et nemad viisat Eesti passiga kodanikele väljastada ei saa, kuid mingu me mõnda reisibüroosse või Emirates lennufirmasse, nemad teevad meile viisa. Ehk siis erinevalt paljude teiste riikide viisaprotseduuridest on AÜE viisa saamiseks vajalik nö sponsori olemasolu. Tavaliselt on sponsoriteks AÜE reisikorraldajad, hotellid või lennufirmad. Otse saatkonnast võtsime ette käigu erinevatesse Teherani reisibüroodesse, kuid keegi ei osanud meid meie eksootiliste Eesti passide tõttu aidata. Öeldi, et kui oleksime Iraani või Türgi passiga, siis poleks neil probleem meile AÜE viisa teha.

Seis oli niru ja asusime e-kirjavahetusse oma AÜE sõpradega lootuses, et äkki saavad nemad kuidagi omalt poolt kaasa aidata. AÜE saatkond rääkis meile midagi ka küllakutsest, mis oleks piiril viisa eest. Sõbrad lubasid asja omalt poolt uurida.

Kui esmalt arvasime, et oleme Teheranis seni, kuni meie AÜE viisaprobleem laheneb, siis peagi leidsime, et ei viitsi Teherani ikka niimoodi aega surnuks lööma jääda ja kulgeme uute sihtkohtade suunas edasi - küll aeg ise näitab, mis saab! Nii jätkasime oma rännakut lõunasse, Esfahani linna. Esfahanis saime sõpradelt teada, et küllakutse meile saavad teha ainult AÜE kodanikud. Meie eesti sõbrad elasid AÜE-s töölubadega ja nii langes ka see võimalus ära... Mustad pilved kogunesid meie plaani kohale jätkata reisi AÜE-s...

Kogu selle reisi jooksul (ja reisi planeerimisel) oleme teineteisele korrutanud, et me ei tohi liiga ära armuda ühessegi ideesse külastada mingeid riike/kohti, seega asusime otsustavalt oma plaane muutma. Alustuseks uurisime võimalust jätkata reisi Omaanis ja võimalusel sealtkaudu AÜE-sse siseneda. Siiski selgus, et Iraanist ei liigu ühtki reisilaeva Omaani (kuigi Omaan on sama lähedal Iraani lõunarannikule kui AÜE). Võtta lennuk Omaani ja olla valmis selleks, et ka läbi Omaani me AÜE-sse ei saa, tundus liiga ebamäärane alternatiiv. Pealegi, lendamiseks oleks me pidanud sõitma tagasi Teherani ja ainult Omaani pärast sõita tagasi lääne suunas ei olnud hea mõte. Pealegi, Omaan on kallis riik niigi ja sinna liiga kauaks me poleks niikuinii jäänud. Ehk siis jõudsime järeldusele, et kui lennata, siis lendame Iraanist otse Indiasse. India on suur ja lahmakas riik ja viibida seal mõni nädal rohkem vaid leevendab seda janu kogu selle eksootika järele, mida sealt eest ootasime. Täiendavalt on India oluliselt odavam sihtkoht võrreldes Pärsia lahe riikidega. Nii valisimegi juba välja lennufirmasid, kellega Iraanist Indiasse sõita saab ning uurisime hinnapakkumisi lennupiletitele.

Samal ajal elas meie blogi oma mõnusat vaikelu. See täienes aeg-ajalt mõne sissekandega ja leidis lugemist siin-seal. Oma Teherani sissekandesse olime lisanud mööda minnes „ah-näeb-mis-saab-AÜE-saatkonnas-ida-euroopa-passiga,-kas-antakse-viisa-või-mitte”. Kuid see väike lause oli tõukeks järgnevatele reisi käiku mõjutavatele sündmustele. Nimelt võttis meie blogi lugeja Marjo vaevaks lisada sellele sissekandele oma kommentaar, kuidas ta ise koos sõbrannaga suhteliselt süüdimatult AÜE-sse saabus, nii et viisa alles piirilt sai. Ja andis ka mõned nõuanded, kuidas käituda, et piirilt tagasi ei saadetaks:). Võtsime Marjoga ühendust ja uurisime täpsemalt, mis neil olemas oli ja kuidas käitusid jne ning saime Marjolt tema tookordse reisikorraldaja kontaktid, kelleks oli Silvia Wrisist. Kirjeldasime Silviale oma olukorda: et kuna meil on sõbrad AÜE-s ees, siis me ei soovi majutust, pealegi saabume riiki laevaga ja tagasisõidupileteid meil ka ei ole, kuna plaanime AÜE-st lahkuda bussiga Omaani. Ehk siis praktiliselt said välistatud kõik klassikalised sponsorid viisa saamiseks. Silvia reageeris väga operatiivselt ja lubas oma AÜE poolsetelt kontaktidelt meie „erijuhtumi” osas järgi pärida. Saatsime Silviale skänneritud koopiad oma passidest ja passipiltidest ning mõni tund hiljem asusime juba bussi, et sõita edasi Yazdi.

Need, kes meie Yazdi sissekandeid on lugenud, teavad, millise hooga meie elu Yazdis käivitus. Ehk siis meil oli esimestest hetkedest seal selline programm, et hoia alt! Muuhulgas tähendas see, et meil polnud võimalust külastada internetikohvikut, et teada saada, kas on olnud mingeid edasiminekuid meie AÜE viisadega. Nii juhtuski, et kui me Yazdi teise päeva õhtul lõpuks internetti pääsesime, ootasid meid seal ees AÜE viisad! Silvia oli meilt vahepeal jõudnud ka rida täpsustavaid küsimusi küsida, aga õnneks olid need ise lahenenud, nii et meie mureks jäi veel ainult arve ära maksta.

Nii siis juhtuski, et programmeerisime oma ajud ja emotsioonid India lainelt tagasi AÜE ja Omaani lainetele ja sai selgeks, et Yazdist jätkame oma teekonda mitte tagasi Teherani, vaid lõunarannikule, Bandar Abbasi. Peale mõnepäevast tutvust selle linnaga asusime laevale, mis viis meid AÜE linna nimega Sharjah (asub Dubai külje all). Hommikul väljuv katamaraan saabus Sharjahi kuue tunniga. Piiripunktis püüdsime olla igati vaoshoitud ja kombekad, sest tundus ikkagi veel kuidagi kahtlane, kas sellest ühest väljatrükitud paberilehest piisab, et meid ikka riiki lastakse või äkki satume mingi küsimustetulva alla, mille tulemusel otsustatakse meid siiski riiki mitte lasta. Valgetesse kanduradesse riietatud piirivalvurid küsisid aga meilt hoopis, et miks me oleme viisa teinud, me oleme ju Euroopa Liidust!? See kirjeldab päris hästi AÜE-d kui ametnikeriiki, kus erinevad ametnikud rakendavad jooksvalt omi reegleid. Seega kellelgi viisat tegemata siiski kohale ei soovitaks tulla, kuigi hea õnne korral pole välistatud riiki pääsemine:) Meie silma võrkkestast tehti pilt, passi vajutati tempel ja nii me õnnelikult ja mõnes mõttes eneselegi ootamatult lõpuks AÜE-sse jõudsime.

Kui varasemalt oleme oma sissekandeid iga riigi kohta vürtsitanud mõne viktoriini küsimusega, siis sedakorda peitsime oma küsimuse nö ridade vahele: kuidas saada Iraanist AÜE viisa. Õige vastus oli, et selleks tuleb võtta ühendust Silvia Pihlamäega Wris reisibüroost (email: silvia@wris.ee). Ja suured tänud Marjole, kes meid meie plaanitud marsruudile tagasi aitas! Postkaart Emiraatide imedega on Sinu poole teel.

Marika ja Tom

Bandarrrabbasssss

Päeval niiskelt tappev kuumus + 40ºC, isegi öösel +30ºC

Öö läbi kestev bussisõit on meie jaoks juba muutunud tavaliseks – ühes linnas suled õhtul silmad, teed väikese „la-la” (st farsi keeles uinakut) ning hommikul ärkad juba täiesti uues keskkonnas. Just nii jõudsime meie Iraani keskosast Yazdist Iraani lõunarannikuni – linna nimega BANDAR ABBAS (kõlab nagu Buratino filmist Karabass-Barabass:). Bussist väljudes saime juba kergemat sorti rabanduse, sest kümnetunnise bussisõidu kaugusel ootas meid ees tõeline Iraani saun: tappev kuumus kombineeritud niiskusega.

Õnneks olime läbi couchsurfingu hankinud omale kodu, kus elada ning nii oligi meil peale telefonikõnet bussijaamas autoga vastas uus kohalik sõber Danial. Danial on 25 aastane noor kena mees, kes elab koos oma vanemate ja vennaga, töötab logistikafirma IT administraatorina ning unistab Iraanist ärakolimisest. Maandusime Daniali vanemate eramajas, Daniali väikeses magamistoas. Esmapilgul tundus magamistoas magavat tohutu arv inimesi, kes hilisemal tuvastamisel osutusid uus-meremaalannaks, kaheks leedukaks ning Daniali vennaks Ilyadiks, kes nägi välja nagu Hindu guru või siis Jeesus Kristus ise. Esialgse plaani kohaselt pidime sinna olematule pinnale mahtuma ka meie ja meiega Kharanaqist salaja kaasarännanud kaks kirpu (mida kõike siin reisil veel ette ei või tulla!!).

Danial oli oma arvukate külaliste pärast võtnud end töölt vabaks ning lisaks rakendanud kogu oma pere külaliste hüvanguks. Daniali ema hoolitses selle eest, et saaksime pidevalt toidetud, isa võttis endale turismikorraldaja rolli ehk korraldas meile bussi- ja laevapileteid ning vend oli lihtsalt väga cool ja hängis meiega kaasa, kui autos ruumi oli. Danial ise oli aga meile välja mõelnud terve programmi, mida teha kaks päeva muidu suhteliselt tavapärases ja ilma suuremate vaatamisväärsusteta Bandar Abbasi sadamalinnas.

Kohe peale meie saabumist ning ühist hommikusööki pakiti kaks eestlast, kaks leedukat ja uus-meremaalanna väiksesse Peugeot’sse ning algas sõit Hormozi saarele, Pärsia lahes. Saare ja paljud Bandar Abbasi piirkonna elanikud erinevad seni Iraanis kohatud rahvast oma iseloomulike näojoonte ja naiste riietumisstiili poolest. Nimelt on Iraani lõuna piirkondades kohalikud inimesed segunenud nii aafriklaste, hindu rahvaste kui portugallastega, mistõttu võib linnapildis kohata oluliselt tumedanahalisemaid inimesi. Oma osa on siin kindlasti ka lõõskaval päikesel ja tapval niiskusel. Täiesti omaette nähtuseks on aga siinsete naiste riietumisstiil: musta burkat asendavad tihtipeale värvilised ja õhulised kangad, mille alt välguvad erksavärvilised retuuside moodi püksid, mille sääre osa on käsitsi litrite ja pärlikestega tikitud. Naiste riietuse teevad eriti eksootiliseks ja kohati natuke ehmatavaks näokatted, milleks on tikitud või nahast maskid. Kohalike sõnul kannavad naised neid eelkõige enda varjamiseks, aga üheks põhjuseks on ka kaitse ereda päikese eest. Mehed ei paista peale tumedama naha millegi muu erilisega silma - on nagu Iraani mehed ikka – noored ultramoodsad želeetatud tukkadega ning vanemad kulunud viigi- või kottpükstega.

Aga tagasi Hormozi saarele. Sõit sinna käis tavalise kalapaadiga ning see oli ka ainuke hetk kogu päeva jooksul, mil sai end tänu mõnusale merebriisile mittehigisena tunda (mitte et nüüd teid lohutada, aga see kuumus oli ehk pea sama jube kui novembri pimedad ja sopased ilmad Eestimaal:). Saarel on üks küla ning suur mägine kivikõrb. Saare ligi 7,000 elaniku põhiliseks elatusallikaks on kalapüük ja „kitsendus”. Mingi osa rahvast on tänasel päeval seotud ka turismindusega, kuna meiesuguseid uudistajaid sõitis sinna Bandar Abbasist teisigi.

Järgmise päeva varahommikul võtsime suuna Iraani suurimale saarele nimega Qeshm. Sedakorda küll juba ilma leedukateta, kes eelmisel õhtul Shirazi suunas edasi liikusid ning tegid meile magamiseks ruumi. Qeshmi saar on maksuvaba piirkond ning seetõttu tuli sinna autoga sõitmiseks läbida paras bürokraatia-kadalipp. Kogenud võõrustaja Danial läbis aga kõik „kontrollpunktid” elegantse vilumusega. Polnud ka ime, sest tema sõnade kohaselt püüab ta kõigi oma külalistega alati midagi ette võtta ja väljasõite teha, mistõttu on tal ka vajalik võrgustik olulistest asjapulkadest ajaga välja kujunenud.

Qeshmile sõitis praam või täpsemini ujuv alus, mis tuubiti nii tihedalt autosid täis, et Euroopa kontekstis oleks see täiesti ennenägematu olnud. Qeshmi saar ise on suur ja lõputu kivikõrb, kus elab aga siiski üle 100,000 inimese ning kus maanteedel võib näha ringi kondamas üheküüruga kaameleid. Kohalikke termineid kasutades ümbritseb saart džungel, mis tegelikkuses on soolases merevees kasvavate mangroovipuude salud, kus vahel sahistavad linnud, lammastele puuoksi murdvad kohalikud ning meiesuguste turistide paadid.

Keskpäeva paiku muutus kuumus väljakannatamatuks ja ainus, millest mõelda suutsime, oli leida tore rand ja end veidikenegi värskendada. Iraani kontekstis ei ole see kaugeltki lihtne ülesanne, sest rand pidi olema a) puhas ja b) privaatne. Kuna Bandar Abbas on riigi olulisim tööstussadam, siis pole sealne merevesi kuigi puhas ja rannad aktiivsest (kauba)laevaliiklusest prahti täis. Samuti pole avalikus kohas ujumine või rannas vedelemine Iraanis üleüldse kombeks. Nimelt kaasneb ju selle protseduuriga keha paljastamine ja see ei ole heaks tooniks. Meestele ehk küll mitte otseselt keelatud, aga meie ise ei näinud kusagil Iraanis ka mehi rannariietuses päevitamas või ujumas. Lauskuritegu on aga naistel avalikus kohas bikiinides rannamõnusid nautida. Kui kusagil Iraanis mõnda naist on vees nähtud, siis kindlasti täisvarustuses ehk siis musta burkaga. Keegi rääkis meile, kuidas isegi Rootsi veepargis olevat burkades naised üritanud liumägedest alla tulla, üsna tulutult küll:). Kuna meie seltskonda kuulusid kaunitarid Uus-Meremaalt ja Eestist, siis püüdis võõrustaja Danial hoolikalt leida sobivat varjulist kohta. Mitmed võimalikud ujumiskohad lükkasime ise tagasi, kuna rannavesi oli lihtsalt ebamäärast värvi või rannaliiv prahine ja must. Olime juba valmis eksootilisest elamusest loobuma, kui jõudsime kaljuse rannani, otse ühe militaarobjekti taga. On vana tõde, et hunt (meie kontekstis siis politsei) kodu juurest ei murra:). Puhas liiv ning sinine vesi olid aga sedavõrd kutsuvad – rääkimata keskpäevasest tapvast kuumusest – et mõne hetkega olime end paljaks koorinud ja kiljudes vette tormanud! Vesi oli mmmm.... mõnus soe ja soolane ja lained kõigutasid ägedalt. Politsei paat sõitis korraks meie lähedalt ka mööda, aga kuna me olime veest nii sõltuvuses, siis me ei pööranud sellele suuremat tähelepanu... ja ei tülitanud nemad ka meid. Nii tegime oma Iraani viimasel päeval väikese koerustüki, millest poleks veel mõni päev varem unistadagi osanud!

Danial oli meie teine interneti kaudu leitud võõrustaja ning taaskord tuleb tõdeda, et see oli suurepärane kogemus. Ilma kohaliku sõbrata poleks me Bandar Abbasist ilmselt mitte midagi arvanud. Tänu Danialile saime näha iraani pereelu seestpoolt, rääkimata imeheadest kodustest toitudest ja suurepärastest väljasõitudest saartele, kuhu meil endal oleks väga keeruline või kallis pääseda olnud. Kui olime Danialiga hüvasti jätnud ning purjetasime juba Araabia Ühendemiraatide suunas, saime talt SMSi sisuga: „Now you have a home in Bandar Abbas” (tõlkes: nüüd on teil olemas kodu Bandar Abbasis). Südamlik ja soe on seda teada.

Marika ja Tom

Romantilised ööd Yazdi lähistel

Kharanaqi külas, päeval Eesti moodi soe, öösiti päris jahe

Mida teha Iraanis öösiti, kui alkohol, kaardimäng, ööklubid, avalikus kohas laulmine ja tantsimine on keelatud? Tavaliselt oleme üheteist-kaheteist vahel magama läinud ning vähemalt kaheksa tundi und täis saanud. Viimastel päevadel Yazdis muutus aga lisaks päevastele seiklustele ka meie õhtune elu oluliselt värvikamaks.

Intensiivne ööromantika iraanlaste moodi

Peale brasiillanna Alessandra lahkumist Yazdist, tegelesid meie Iraani „vennad” Ali ja Aborlfaz meiega edasi ning neid ei heidutanud ka asjaolu, et meie seltskond oli kasvanud neljaliikmeliseks: lisaks meile kuulusid sinna nüüd ka prantslased Sebastien (kellega olime juba Teheranis tuttavaks saanud ning peale seda meie teed muudkui ristusid) ning Mathilde (kellega saime esimest korda kokku Tabrizis ja kes muuhulgas räägib farsi keelt). Ali ja Aborlfazi reageering uute nägude peale oli puhtiraanlaslik – „Marika ja Tomi sõbrad on ka meie sõbrad” ja otse loomulikult olid nad eriti õnnelikud selle üle, et lõpuks ometi on külaliste hulgas üks inimene, kes kohalikku keelt mõistab.

Õhtu algas peale pimeduse saabumist, mil meie Iraani sõbrad vaatamata mitmetele telefonikõnedele lihtsalt unustasid meile kottpimeda surnuaia kõrvale järgi tulemast. Nimelt käisime vaatamas väidetavalt ühe vanima usundi zoroastrionismi mahajäetud matmispaiku (laibad viiakse kõrgele mäe tippu torni, kus raisakotkad need ära nokivad...), mille kõrvale oli tekkinud uus surnuaed. Kui meil olid surnuaia kõrval konutades juba kõikide õudusfilmide stsenaariumid läbi võetud, saabus vile saatel meie sõprade auto. Tegime ettepaneku õhtust sööma minna, aga nii, et seekord maksame meie. Sõbrad olid ilma pikema vastupanuta nõus, küsisid ainult, et kas nad võivad oma pere ka kaasa võtta (kes hiljem osutusid küll peretuttavateks) ja meie noogutuse peale saimegi nende poolt valitud kiirtoidu restorani ees veel neljaliikmelise iraani perekonna sõbraks.

Peale tohutut hunnikut sügavpraetud kana topiti meie rahvusvaheline kümneliikmeline kamp autodesse (uskuge või mitte, sedakorda siiski kahte!) ja algas „reede õhtu Yazdi moodi”. Kodudest laeti peale vaip, süütevedelik, kaks daff’i (tamburiini moodi pill) ja citar (mandoliini moodi pill) ja muud kila-kola ning metsaäärses vahepeatuses sai pagaasnik täiendust oksaraagude näol. Ööpimeduses suundusime linnast välja ja mõne aja pärast keerasime suurelt teelt väikesele mägiteele autosummutid vastu maad kolksumas ja aeg-ajalt järsul mäenõlval kurve võttes. Kui kõrgele mäekünkale jõudsime, oli vaatepilt hingematvalt romantiline. Taamal sillerdas täies tuledes Yazd ja meie peakohal siras mustmiljon tähte. Vaikus ja romantika kestsid küll vaid hetke, sest kõik ülejäänu toimus seadusevastaselt ning välgukiirusel – tolmusele mäekünkale rulliti lahti suur vaip, veidi eemale pandi hunnikusse oksaraod, mis peale süütevedeliku annust suure leegiga põlema lahvatasid ja juba olid Ali ja Aborlfaz haaranud daffid ning kõlama hakkas müstiline, veidi šamaanilik iraani rahvamuusika. Järgnevalt improviseeris Aborlfaz citaril ja iraanlased laulsid kaasa. Kui lõke hakkas kustuma, suunati peoplatsile autotuled ning autost pandi peale kaasaegne tehnomuusika ja asuti oma äranägemise järgi tantsima. Loomulikult ei lubatud ühelgi kaugel külalisel pealtvaatajaks jääda ja olime esiti nagu show-tantsijad kohalike pilkude all. Kui vaadati meie sammud üle (ja ilmselt jõuti järeldusele, et pole meist suuremat asja!), siis asuti ise tuliselt tantsu vihtuma, ikka kohaliku kombe kohaselt väga graatsiliselt. Lisaks meestele tantsis isegi pereema, kes näitas Marikale uhkusega oma käte liikumise tehnikat. Sama kiiresti kui pidu algas, sai see ka otsa – pisike Pärja ärkas unest - ning vaibad ja pillid pakiti kokku, peoseltskond suruti autodesse ning sõideti tagasi linna.

Seiklusrikas ööromantika eurooplaste moodi

Yazdi lähistel kivikõrbes on oaas ning selles küla nimega Kharanaq. Selles külas asub väike, kuid armas külalistemaja, mis on ühtlasi ka ainukeseks ööbimiskohaks kogu külas. Küla on huvitav selle poolest, et küla serval asub suur ja vana liivakarva „linn”, mis on ehitatud muda-põhu tellistest ning kus kõik majad ja hoovid on omavahel seotud üheks tervikuks. Muda-põhu linn on tänaseks praktiliselt maha jäetud, selles elab vaid kaks peret ning külalistemajas peatuvad inimesed. Ülejäänud külaelanikud elavad aga vana linna kõrvale ehitatud uutes majades ning nad tegelevad peamiselt põllumajandusega ning kitsekasvatusega.

Sellisesse külakesse asus mõneks päevaks elama tore reisiseltskond – meie, prantslased Sebastien ja Mathilde, pluss kolm itaallast – Daria, Renato ja Beppe ning kohapeal liitus meiega austraallane Ben.

Saabumine Kharanaqi oli väga suur meeleolu muutus. Kuigi Yazd oli väga sümpaatne linn, jagus sealgi liiklust ja muud linnaeluga kaasnevat müra. Kharanaqis valitses aga täielik vaikus. Sellesse vaikusse sekkusid aeg-ajalt vaid suurelt maanteelt kostuv üksikute veokite mürin, ritsikate laul ööpimeduses või küla ümbritsevatel põldudel või mägedel häälitsevad „hunt-linnud”. Hunt-linnud seepärast, et nende hüüded olid sellised suhteliselt õõvastavad, mis meenutasid pigem huntide ulgumist; pealegi, kellelgi ei õnnestunud neid linde ise näha, seega jäime kokkuvõttes eriarvamusele, kes ikkagi nende häälte taga olid...:)

Küla kaunis vaikelu haaras meid mõnusasti endasse. Kondasime külatänavatel ja seiklesime vanas mahajäetud linnas, jälgisime külaelanike tegemisi põldudel ja püüdsime nendega juttu vesta, turnisime küla ümbritsevatel mägedel. Sama mõnus oli aga ka peale ühiseid söömaaegu meie külalistemaja hoovis üheskoos rändurijutte vesta ja vesipiipu tõmmata. Meil tekkis seal väga lahe kambavaim ja ühine olemine. Sellel lainel otsustasime esimese päeva hilisõhtul minna mahajäetud linna taha akveduktile (võlvkaartega sild) tähti vaatama. Taskulambid valgust näitamas suundusime vaikides mööda külamaastikku. Akveduktil viskasime end kitsale sillale pikali ja nautisime meie kohal laiuvat tähistaevast ja kadusime igaüks mõneks ajaks reaalsest maailmast... ilus oli...

Taolisse kaunisse vaikellu jõudnud ja öist tähistaevast silmitsedes panime reisiseltskonnaga küpsema plaani järgmisel hommikul minna mägedesse päikesetõusu vaatama. Kuigi mõte päikesetõusust oli meie kahe peas olnud juba reisi algusest saadik, oli uni alati magusam tundunud ja varajasele päikesetõusule olime vaid mõned korrad ööbussist unesegasena kaasa elanud... Nüüd kambavaimust innustatuna oli seda mõtet juba palju kergem teoks teha. Nii olidki enam kui pooled meie väikesest seltskonnast järgmisel hommikul kell 5.15 maja ees stardivalmis ja võtsime suuna küla taga kõrguvatele mägedele. Jõudsime kohale just parajaks ajaks. Tuul vihises, hunt-linnud häälitsesid ja pilved meie ees võtsid järjest erinevaid värve, niisamuti nagu mäed meie seljataga ja küla all orus. Tagasi külla jõudsime samal ajal, kui külaelanikud asusid kitsi karjamaale ajama. Kuked kiresid. Tõeline külaromantika!

Selles romantikas veetsime veel ühe päeva ja järgmisel hommikul sõitsime tagasi Yazdi. Kuna asusime ei-kusagil, siis kasutasime esimest korda reisil edasijõudmiseks pöidlaküüti ja olime selles osas väga edukad. Maantee veerele jõudes möödus meist suur veok, kes käeviipe peale peatus ja meid Yazdi viis. Sõime veokijuhi datleid ja banaaninätsu ja Marika andis talle kuulata oma iPodist muusikat. Ja pritsisime üksikuid farsikeelseid sõnu, mida siinoldud aja jooksul ära õppinud olime.

Yazdis veetsime päeva meie jaoks väga armsaks saanud Silk Road hotelli sisehoovis niisama chillides ja teiste ränduritega „jahimehe jutte rääkides” ning võtsime ööbussi meeleolu loova nimega linna, Bandar Abbas’i.

Marika ja Tom

Lotte lugu

Yazdis,
Päeval palav, õhtul jahe

Lotte lugu sai alguse sellest, et seoses lahkumisega Eestist ja lahkumisega töölt tegid sõbrad ja kolleegid erinevaid emotsionaalseid ja praktilisi kingitusi. Nii ma siis viimasel ööl kotti pakkides inventeerisin oma kodust aknalauda, kuhu enamik neist kingitustest olid jõudnud. Mis seal salata, viimaseks kaheks ööks olid kerged paanikahood lõpuks ka minuni jõudnud (et siis appi, mis asi see nüüd on, mida ma ette võtan!?!? ja kas said ikka kõik asjad tehtud, mis olid kellelegi lubatud või mis on tarvis teha enne pikka äraminekut!?!?) ja koti pakkimine kõige selle kõrvalt polnud kerge ülesanne. Tuli teha karm valik asjade vahel, mida mul järgmise aasta jooksul ikka tõeliselt vaja läheb ja maha suruda igasugune vaimne side erinevate asjade suhtes. Mõne asja osas sai eraldi Marikale üle helistatud, et kas tal on see juba kaasas, „...ma siis seda ei võta” jne.

Nii pääsesid minuga koos reisima ikka väga vähesed õnnelikud esemed (kuigi mõnda kirjaklambrit pidin pikalt lohutama!). Suur seljakott pakitud, laadisin väikse seljakoti täis tähtsamaid dokumente, raamatuid, tehnikat jms. Ja rõõmustasin, et näe, ruumi jäi isegi üle! Vaatasin veelkord aknalaua üle ja silma jäi Lotte ning meenusid endise kolleegi Rita sõnad seda üle andes: „... üks väike Lotte ikka mahub kusagile kotti ära!” No ma ei tea, mis see nüüd oli – võimalik, et Lotte elurõõmsad silmad või teadmine loost seiklushimulisest Lottest – igatahes minetasin hetkeks ratsionaalse mõtlemise ja leidsin Lottele oma väikeses seljakotis eraldi sahtli ja kaasa ma ta võtsingi! Tegelikult jõudsin Lottet kotti pannes ka mõelda, et kindlasti satume teel kokku mõne toreda perega, kus on lapsi, ja keda Lotte edaspidi rõõmustaks.

Lotte reisis meiega vapralt ühe kuu ja nädala. Nägi Türgit, Süüriat, Iraani. Enamasti seda küll päevase seljakoti sahtlipimeduses, kuid aeg-ajalt näitasime talle ikka käidud teed ja meie uusi kodusid ka:) Kapadokias ringi sõites andis üks kohalik talumees meile oma aias kasvavaid kreeka pähkleid. Need läksid ka Lotte järelvalve alla samasse sahtlisse, plaaniga need aastavahetusel nahka pista.

Kuni Iraanis, Yazdi linnas, sattusime kokku toredate kohalike elanikega, kes meid äärmise külalislahkusega võõrustasid ja kes meid enda poole koju külla kutsusid. Nii jõudiski kätte aeg Lottel meie juurest lahkuda ja jääda imearmsa tüdruku, Pärja, sõbraks.

Hüvasti, Lotte!

Tom

Pöörased päevad Yazdis

Silk Road hotell, kihnumustrilise voodikatte peal

+30 ºC

Meie meeleolukatele päevadele Yazdis eelnesid tegelikult mõned päevad elu Esfahanis. Esfahan on linn, mis ei jäta ühtki iraanlast külmaks, sest enamuse jaoks on see kõige ilusam linn Iraanis oma kuurortliku hõnguga ja ajalooliste paikadega. Linn oligi ilus – alates jõest, mida ületasid mitmed imelised kaartega kivisillad ja ilmestasid lõputud purskkaevud, rääkimata linnas leiduvatest parkidest ja pinkidest ja lõpetades üüratu ja suurejoonelise Imaam Khomeini väljakuga, mille kõrval Teherani samanimeline koht võiks häbi pärast maa alla vajuda.

Meile mõjus see ümbritsev ilu nõnda, et võtsime kotipõhjast välja oma paremad riided ning läksime koos kohalikega sildadele ja parkidesse promeneerima. Marikal oli oma kirjust hõlstist nii kõrini, et ta otsustas väheke vaheldust leida pikas valges seelikus, mis peaks teoreetiliselt vastama kõigile kohalikele kombenõuetele, aga ometi suutis ta sellega linnapeal selliseid laineid lüüa, et inimesed peatusid ja jäid suud lahti vaatama. Ega me ei suutnudki tuvastada, kas neile mõjus see uue riietumistrendina või oli see nende jaoks midagi sama kohatut, kui meie kultuurikeskkonnas pitspesu väel randa minna...

Esfahanis valitsev uhkus ja ilu oli aga ka tema õnnetus. Esimest korda nägime siin Iraanis suuri turismigruppe rändamas läbi linna ja vaatamisväärsusi ummistamas. Kõige suurema šoki saime, kui vastavalt Lonely Planetis soovitusele sisenesime Imaam Khomeini väljakul asuvasse teemajja, mis asus väljakumüüri teisel korrusel ja kus avanevat imekaunis vaade alla väljakule: kogu teemaja oli puupüsti täis lääne pensionäre, nii et me põgenesime sealt kiunudes...

Tundsime end Esfahanis tavaliste igavate turistidena ilma, et meil oleks tekkinud mingeid lähedasemaid kontakte kohalike elanikega (kui Imaam Khomeini väljakut palistavad vaiba- ja postkaardimüüjad ning reisijuhid välja arvata...). Nii otsustasime sellele sanatooriumipuhkusele lõpu teha ja sõitsime edasi Yazdi linna. Ja Yazd käivitus täistuuridel hetkest, mil sellesse linna oma jala maha panime!

Kogu lugu sai alguse bussisõidust. Meid kui „kaugeid külalisi” pandi bussis istuma kohe bussijuhi seljataha, vaatamata asjaolule, et meie piletitel märgitud kohad olid kusagil bussi tagaotsas. Sarnaselt suunas bussijuht teise „eksootilise reisija” istuma meie kõrvalpingile. Peatsel tutvumisel selgus, et tegu on Brasiilia filmikriitik Alessandraga, kes külastas Iraani seoses Teherani dokfilmide festivaliga, olles seal žürii liige. Alessandra Teherani tuttav saatis ta oma kodulinna Yazdi avastama, kus tema sõbrad, keda Alessandra ei olnud kunagi oma elus näinud, pidid ta eest hoolt kandma. Bussist sõpradele helistades selgus tõsiasi, et need sõbrad ei räägi eriti inglise keelt. Kohale jõudes tõdesime, et kui suhtluspartnerid keelt ei räägi, siis ega väga lihtne ei olegi suurest bussijaamast teineteist üles leida. Kuna Alessandral telefoni ei olnud, siis andsime talle kasutada oma Iraani kõnekaardiga telefoni ning võtsime vaikimisi oma kohustuseks aidata Brasiilia tüdrukul sõbrad bussijaamast üles leida või ta siis oma hotelli kaasa võtta.

Kui iraanlastest sõbrad Ali ja Aborlfaz lõpuks eksootilise kolmiku avastasid, topiti meid ilma pikema jututa kõiki autosse ja tehti selgeks, et meie oleme nende külalised ja oleme nüüd nende hoole all. Nagu varem juba märkinud oleme, siis meil on „kulgemise” ja „vaatame-mis-juhtub” elustiil täiesti omandatud ning nii me voolasimegi ilma pikema jututa uue ja põneva seltskonnaga kaasa. Järgnes meeleolukas autosõit valju iraani muusika saatel, mida vürtsitati üksikute inglise- ja farsikeelsete sõnadega ning mille käigus autosse lisandus ka Ali tüdruksõber ja Tomi suur seljakott jätkas oma sõitu pagaasniku PEAL! Siiski jõudsime kõik (sh Tomi kott!) õnnelikult kohale. Maandusime uhke hotelli sisehoovis, kus meilt sooviti kohe teada saada, kas me soovime üksikuid tube või kolmest tuba ning meie küsimuse peale hinna kohta vastati kiiresti, et ei-ei-ei, me oleme ju nende külalised ning kõige eest on juba hoolt kantud. See väike segadus oli põhjustatud asjaolust, et Alessandra pidi algselt Yazdi tulema koos oma kahe sõbraga, ning meie sobisime kenasti sellesse konteksti. Järgneva õhtusöögi ajal tegime inglise-eesti-portugali-farsi keeles selgeks (ja kasutades ka hotellis töötava inglise keelt kõneleva mehe abi), et meie tutvus Alessandraga sai alguse bussist ja meie pole filmiteoreetikud ega –kriitikud, vaid lihtsalt rändurid. Tänasime neid kena pakkumise, õhtusöögi ja toreda seltskonna eest ja läksime oma broneeritud hotelli.

Kuna olime Alessandra sõbrad (mis sest et tutvus oli kestnud vaid mõned tunnid bussisõitu!), siis iraanlaste jaoks olime me iseenesestmõistetavana „sisse arvatud” järgmise päeva kultuuri- ja turismiprogrammi. Hommikul saabuski pidulik delegatsioon – filmiprodutsent Ali oma pruudi Minaga ning juuksur-habemeajaja (ja hobi korras filmimeeste assistent!) Aborlfaz oma naise Saddath’i ja lapse Pärjaga - meid kolme kantseldama. Ehk meile oli tekkinud Yazdis oma iraani perekond. Külastasime mošeed, tutvusime muusemis „kuidas-kõrbelinna-Yazdi-elanikud-omale-kraanivee-said”, turnisime mööda Amir Chakhmaqi kompleksi (kaunis fassaadehitis), kust avanes imeline vaade muda- ja põhubrikettidest ehitatud lõputute müüride ja sisehoovidega madalale liivakarva värvi linnale. Vaatamisväärsuste vahele mahtus aga ka muusikapoe külastus, kus poe omanik mängis meile klaverit, Aborlfaz saatis teda iraani trummil ning kogu ülejäänud kohalik kaaskond laulis.

Päeva emotsionaalseimaks sündmuseks kujunes kohaliku kooli külastus, kus Aborlfaz oli väiksena õppinud. Iraanis käivad poisid ja tüdrukud erinevates koolides ning alles alates ülikoolist õpitakse koos. Meie sattusime sinna kooli ajal, mil oli poiste vahetus, kes olid vanuses 7-10. Klassidest mööda kõndides tekitasime ilmselget elevust nii õpilastes kui õpetajates. Astusime sisse klassiruumi, kus Aborlfaz omal ajal õppinud oli. Mõne hetke pärast leidsime end istumas koos poistega ja õpetajaga koolipinkides ning fotokad koos õpetaja enda mobiiliga muudkui klõpsusid. Päris hulluks läks olukord pärast seda, kui koolidirektor oli helistanud vaheajale kutsuvat koolikella, mispeale kõik need sadakond poissi jooksid klassiruumidest välja kooli keskel olevasse sisehoovi, kus me olime. Lapsed olid särtsu täis, et eksootiliste külalistega pildile saada või et neid pildistataks ja muidugi soovisid nad end siis hiljem ka fotoaparaadist näha. „Tulnukate” ümber läks suuremaks tunglemiseks nii et peagi avastasime end seljaga vastu seina surutuna:) Sinises koolivormis poisid taandusid alles direktori korralekutsuva vile peale. Peagi lasi koolidirektor uuesti koolikella (kaasnenud segadusega ilmselt varem, kui aeg seda oleks ette näinud) ning poisid läksid klassiruumidesse tagasi. See tähendas aga omakorda seda, et löögile pääsesid õpetajannad, kes samuti kõik soovisid oma mobiili pilti endast koos eksootiliste külalistega. Selle poseerimise ja klõpsimise peale unustasid õpetajad aga õpilased sootuks ning nii juhtuski, et poisid uuesti klassidest välja jooksid ning meie ümber uue piiramisrõnga moodustasid ning hakkasid ühes rütmis plaksutama. Emotsionaalne kohtumine lõppes direktorikabinetis mahlajooki juues ning kohalikku maiust süües (mis maitses kangesti Eestis kunagi popi küpsetise „seakõrvade” moodi).

Selleks päevaks ei olnud aga emotsioonid ning sündmused kaugeltki lõppenud. Õhtul laeti Aborlfazi autosse 7 täiskasvanut ja väike Pärja, keerati põhja muusika ning asuti laulu ja kiljumise saatel kruiisima õhtustel Yazdi tänavatel tegemaks ettevalmistusi õhtuse Aborlfazi kodupeo jaoks ning leidmaks ravimeid päeval päikesepiste saanud näost valgele Alessandrale. Aborlfaz, Saddath ja Pärja elasid Yazdi kesklinnas tüüpilises iraani majas: väljast paistsid üksnes müürid, uksest sisse minnes avanes aga ruumikas sisehoov koos mõne puu ja põõsaga ning hoovi keskel asus väike ümmargune bassein. Kodupeol tiriti välja vesipiip ning hoolikalt keldris varjul olnud Aborlfazi vanaema tehtud kange viinamarja mahl, mida pakuti sisuliselt lonksu kaupa. Kõige selle kõrvale söödi sihvkasid ja halvaa-kastet lavashiga. Õhtu jooksul õnnestus meil näha Ali tehtud lühifilmi ühest Iraani külatraditsioonist, kuulata Aborlfazi, Saddath’i ja Ali musitseerimas ja laulmas ning lõpuks ühiselt tantsida.

Traditsioonilisel Iraani peol pidutsevad naised ja mehed eraldi, nii on kummalgi peol palju enam lubatud. Isegi pulmas, peale registreerimist, jätkavad naised pidutsemist ühes ruumis ning mehed teises ruumis. Kui aga juhtub, et naised ja mehed on koos, siis viisakal peol võõrastega pole naistel heaks tavaks tantsida - tantsivad mehed. Nii juhtuski, et kui muusika mängima pandi, siis tursked Ali ja Aborlfaz muutusid tantsides õrnadeks olevusteks ning nende liigutused olid väga naiselikud ja graatsilised. Mina ning Asada istusid nurgas ja vaatasid pealt, korrutades Marika kutse peale tantsima minna vaid: „Dance no good”. Marikale lubati veidi rohkem vabadust – pearätt lubati peast võtta ning mehed õpetasid talle iraani tantsu saladusi, kuid mehed jäid siiski graatsilisemaks kui Marika. Tomile oli loomulikult kõik lubatud ja nii ta vihtuski ennastunustavalt eesti-klubimuusika-tantsu ja iraani-graatsilise-tantsu segu:). Peale paari vanaema viinamarjanapsu leebusid aga ka iraani mehed ning maja perenaine, Saddath, kutsuti samuti tantsima (Mina oli selleks ajaks juba lahkunud), kelle tantsustiil ja majesteetlikkus oli klass omaette. Õhtu lõpuks olime juba nii lähedased, et Saddath näitas Marikale ja Alessandrale pearäti alt oma soengut. Aborlfaz aga kordas oma vähese inglise keele oskusega Marikale otsa vaadates „sister” ning Tomile otsa vaadates „boy-sister” (tähenduses vend:).

Tagantjärele mõeldes oligi täiesti uskumatu, et suutsime veeta mitu päeva kohalikega, kes kamba peale rääkisid mitte rohkem kui 100 ingliskeelset sõna ja ometi saime kõik asjad aetud, jutud räägitud ja tegemist oli uskumatult meeleoluka ühiselt veedetud ajaga!

Marika ja Tom

Teheran - ühe linna kaks nägu

Endiselt Pärsias

+25 ºC

Teheran hakkas peale juba väga ammu enne bussijaama jõudmist – mõlemal pool teel saatsid majad meid pikki kilomeetreid. Kujutage ise ette linna, kus on voodid 14 miljonile inimesele ja kuhu igal hommikul sõidab lisaks juurde umbes 6 miljonit inimest. Ehk siis päevasel ajal mahutavat Teheran ligikaudu 20 miljonit inimest.

Kogu selle inimmassi liikumist on püütud reguleerida nii, et nad kõik liiklusesse ära mahuks - näiteks koolid alustavad kell 6.30, pangad kell 7.30, riigiasutused kell 9 ja erafirmad umbes 10 ja õhtu lõpetatakse samas järjekorras. Lisaks on linn jagatud tsoonideks, kus tohib sõita ainult selleks ettenähtud ajal – ehk paaritu numbriga lõppevad autod paaritutel päevadel ja paaris numbriga lõppevad autod paaris kuupäevadel. Vaatamata progressiivsetele ideedele liikluskorralduses on linn ikkagi pidevalt sõidukitest umbes ja õhk heitgaasidest saastunud. Linnas on olemas ka metroo, kuid tänasel päeval ei kata metrooliinid linna nii, et see vastaks taolise suurlinna vajadustele. Metroo ise on kaasaegne ja puhas, ainult et suurest rahvamassist tingituna võib olla ülerahvastatud. Huvitav on ka fakt, et eraldi vagunid on „Ainult naistele”, kuhu siis meestel asja pole. Samas pole naistel keelatud meestega samasse „Üldvagunisse” tulla. Meie vaatluse kohaselt oli Marika siiski pigem erand kui reegel üldvagunis. Sarnase erandi moodustasid isaga koos sõitvad väikesed tüdrukud või mõned abielunaised.

Teherani liiklus oligi meie esimene suur mulje Teheranist ning see oli kõige hullem, mida me silmad seni näinud olid. Esimene printsiip siinses liikluses on see, et autodel, mootorratastel ja jalakäijatel on võrdsed õigused. Teoorias kõlab see võib-olla hästi, aga praktikas näeb see välja nii: mitte keegi ei arvesta sõiduradasid, autod kihutavad risti-rästi-põiki, enamus kordadel hoolimata, mis tuli põleb valgusfooris. Liikluses kehtib otseses mõttes tugevama õigus – võidab see, kes on kõige jultunum. Üks takso, millega sõitsime, tagurdas lihtsalt ühesuunalisel tänaval terve tänava pikkuses ja õiges suunas sõitvad autojuhid ja mootorratturid tõmbasid vasakusse või paremasse äärde, kes kuhu sai. Teinekord sõitsime lihtsalt ühesuunalise tänaval vastassuunas. Kui istud autos ja ise sõitma ei pea ning uskudes oma kaitseinglite olemasolusse, on olukord pigem lõbus. Asi läheb aga hulluks, kui pead jalakäijana hakkama saama ning autodega kui võrdne-võrdsega võitlusse asuma, et üle tee pääseda. Nagu enne sai mainitud, siis ülekäigurada ning jalakäijate valgusfoori autojuhtide jaoks ei eksisteeri. Kui proovid selleks ettenähtud kohas ühe tee minna ja jääd ootama, millal mõni sind üle tee laseb, siis ilmselt veedadki päeva selle koha peal. Ainuke variant üle tee minna on nii, et astud lihtsalt enesekindlalt sõiduteele autojuhti seirates veendumaks, kas tegemist on „tapjaga” või mõne sellisega, keda oma pilguga suudad peatuma panna. Kui autojuht vilgutab tuledega ja/või signaalitab, siis pigem sõidab ta sust üle, kui peatub - seega on mõistlik veel veidi oodata. Kui auto pole suutnud veel kiirust üles võtta või on millegipärast hoogu maha võtmas, siis tuleb liikuda nö kahe auto vahelisele alale, nii et üks auto sõidab su seljatagant ja teine eest läbi. Niiviisi ükshaaval autode vahel laveerides jõuadki lõpuks teisele poole teed! Ummikus linn on tegelikult peamiseks päästerõngaks jalakäijatele, kuna siis ei pääse autod liikuma ja jalakäija kepsutab autode vahelt üle tee. Vähemalt nii me jõudsime oma esimese hotellini – elusalt.

Esimesel õhtul otsustasime oma naabruskonnas väikese jalutuskäigu teha, et saada aimu, mis loom see Teheran õieti on. Aga oh imet, avastasime, et tänav, kus elame, on sadade meetrite ulatuses täis auto varuosade poode, pakkudes kõike alates summutitest kuni lõhnakuuskedeni välja. Lootsime, et äkki on rohkem õnne kõrvaltänavatega, aga ka kõrvaltänavate poed olid selgelt spetsialiseerunud. Nii leidsime end järjest tänavatelt, kus olid reas kas telekapultide-, ketassaagide-, drellide-, telefonide- jms poed. Loobusime ringkäigust ning mõtlesime, et kinnitame parem mõnes kohalikus söögikohas keha – aga meie üllatus kasvas, kui ainukese kohana leidsime ühest tänavanurgast räpase rämpstoidu putka – selles piirkonnas ei olnudki rohkem ühtegi söögikohta. Peagi leidsime kinnitust Lonely Planeti’s toodud faktile, et Teherani ajalooline kesklinn, kus paiknes ka meie hotell, on tänaseks päevaks getostunud. Ehk siis kui keegi peaks tulevikus kaaluma Teheranis Imaam Khomeini väljaku piirkonnas ööbimiskoht muretseda, siis soovitaks mitu korda järele mõelda, sest peale spetsiaaltarvete poodide sulgemist on see piirkond täiesti surnud.

Järgmisel päeval suundusime linna põhjapoolsemasse piirkonda, kust leidsime küll tänavate kaupa ilusaid poode koos tuntud kaubamärkidega, veidi ilusamaid majasid ning mõne söögikoha, aga endiselt jäi meile mõistatuseks, et kus siis on nö elamisväärne elukeskkond koos parkide, alleede, kunstitemplite ja muu sellisega. Lisaks polnud ka paremas linnaosas tänavad palju inimsõbralikumad, sest pärastlõunal tekkis lihtsalt tunne, et peale heitgaaside ei ole midagi enam hingata ning plätudes varbaid vaadates jäi mulje, nagu oleks tulnud just kartuleid võtmast.

Inimesed olid samuti suurlinnale omaselt anonüümsed – igaüks ajas tänaval liikudes oma asja ning ei lasknud ümbritseval kuigivõrd oma maailma segada. Ülevoolavat tähelepanu ja uudishimu võõramaalaste vastu, mida olime kogenud seni teistes Iraani piirkondades, polnud siin olemas. Teatud määral muutis see linna peal jalutamise ja uudistamise lihtsamaks, kuid samas saime ruttu aru, et selleks, et Teheranist aru saada ja end siin mõnusalt tunda, peab meil olema oma teheranlane.

Nii juhtuski, et „mitte-elamiskõlbulik ning inimvaenulik linn” oli Teheran meie jaoks seni, kuni leidsime omale hospitality clubi kaudu kohaliku võõrustaja Mehrdadi. Mehrdad elas veidi põhja pool kesklinna tsoonist, mis Teherani puhul on märk sellest, et inimene on majanduslikult edukamal järjel. Meie uus kodutänav oli väike ja vaikne ning uus kodu õdus-hubane. Niipea kui oma uude koju jõudsime, pakkis Mehrdad meid oma autosse, et kaasata meid oma igapäevategevustesse. Autosõidu ajal tegi ta meile selgeks oma elu põhimõtted – tal on kinnisvaraarenduse firma, mis teenib piisavalt raha; ta töötab iga päev kuni kella kaheni, selleks et seejärel tegeleda oma hobidega, mille hulka kuulusid luule, maalid, teater, fotograafia jne. Ja nii selguski, et olime parasjagu suundumas ühte kultuurikeskusesse tema kolmapäevasesse luuletundi. Kultuurikeskus asus endistes kuninganna tööruumides – 60ndate stiilis arhitektuuriga maja ümbritses kaunis aed tiikide, lilledega ja suure pargiga. Kohe üle tee asus endise šahhi palee koos suure pargiga. Kujutage ise ette, olles tulnud mõni tund tagasi autovaruosa-tööriista tänavalt, tundsime end nagu paradiisis. Lisaks sellele suutis Teheran meid üllatada ka kaunite kunstidega – algatuseks külastasime peremehe luuleringi, kus kuulasime kuulsa Iraani luuletaja Matveti Rumi pärsiakeelset luulet. Enne luulele järgnevat mitmetunnist diskussiooni (!) lahkusime saalist ja saime aimu šahhi palee saladustest, jalutasime roheluses ning käisime näitusel, kus Teherani tuntud maalikunstnikud ja skulptorid olid andnud mõned oma tööd heategevuslikuks müügiks.

Kunstide keskelt suundusime edasi Mehrdadi tuttava Farima poole, kellele oli ootamatult külla saabunud üks prantsuse stsenarist Sebastien ning kellega Farima ei osanud midagi peale hakata. Mehrdad on väga kogenud võõrustaja (tema juures on elanud enam kui 2,000 rändurit!) ja pakkus välja, et võime selle õhtu ühiselt veeta. Olles eelnevalt näinud Teherani kesklinna arhitektuuri, mis eestlasele meenutab tõsist sovjetiaega ja ka odavamate hotellide sisekujundust, siis Farima juures avanes meile hoopis uus pilt iraanlase kodust. Tegu oli väga kena kivimajaga ning Farima korteri interjöör oli täis kusti, antiiki ning sisustatud väga maitsekalt. Üle pika aja nägime ka WC potti!! (Olgu täpsustatud, et Iraanis on WC pott ja WC paber suhteliselt tundmatud asjad, tavapärane on, et maa sees on lihtsalt üks auk, kuhu pärast lased voolikust vett peale).

Pärast teejoomist Farima juures suundusime veel edasi põhja poole, piirkonda, mis aastakümneid tagasi kvalifitseerus maapiirkonnaks ja oli kasutuses kui teheranlaste suvitusrajoon. Tänasel päeval on see piirkond Teherani osa, sest linn on oma majadega küla ära vallutanud – enam edasi minna ei saa, sest peale endisi külasid on mägine sein ees. Praegu on need endiseid suvituskülad aga populaarsed vaba aja veetmise kohad, mis on täis ilusaid restorane ja teemajasid. Lisaks sellele avanevad külade kohalt mäeseintelt imelised vaated öisele Teheranile. Siit pääseb ka tõstukitele, mis viivad kõrgemale mägedesse, kust umbes poole tunni pärast võib suuskadel teisele poole alla laskuda. Seega on (Põhja-)Teheran muuhulgas suurepärane peatuspaik potentsiaalseks suusapuhkuseks.

Järgmistel päevadel sattusime tänu Mehrdadile nautima veel kahe kunstikeskuse väljapanekuid, samuti käisime külas tema arhitekt/fotograafist sõbral Farhadil (kelle kodu oli samuti väga modernne). Üks põnev Teherani saladus, kuhu Mehrdad meid viis, oli väike tänavate võrgustik, mida kohalikud rikkad noored kasutavad kohtamisteks. See oli väga huvitav fenomen – kui nendele tänavatele satud, siis esialgu ei mõista, miks õhtul hilja ja sellises kohas on liiklusummik?! Kui aga veidi lähemalt vaadelda, siis selgub, et kohalikud rikkad teheranlased on end üles löönud, võtnud istumise alla kalli auto ja liiguvad teokiirusel neil tänavatel, et läbi autoakende teistes autodes olijatega suhelda ning nii omale kaaslane leida. Nagu te ise kujutada võite, siis meie oma kotakate riietega ning suri-muri väljanägemisega küll sel õhtul löögile ei pääsenud:)

Kui aus olla, siis pärast kunstirohkeid päevi, külaskäike mitmete teheranlaste kodudesse, õhtusööke kenades söögikohtades ja imelist vaadet üle Teherani olime juba unustanud, et alles mõni päev tagasi võitlesime saastunud kesklinnas autode vahel oma elude eest ja siunasime Teherani. Kohalik sõber oli meile näidanud täiesti teistsugust, nauditavat, elamiskõlbulikku ning sõbralikku Teherani.

Marika ja Tom

Rännakul kohatud rändurid

Esfahanis

Päeval ligi +30 ºC, õhtul pakun, et mingi +18 ºC

Juba pikka aega on mul peas keerelnud mõte kirjutada teistest ränduritest, kellega meie teed on kokku viinud. Mõnevõrra varem oleks see kirjatükk ehk veidi aktuaalsem olnud, aga parem hilja kui mitte kunagi. Loodetavasti annavad ka kõik need toredad inimesed mulle selle andeks, kellest järgnevalt kirjutan, olgugi, et me nendega tuttavaks saime juba nädalaid tagasi.

Ehk siis pole mingi üllatus, et meiesuguseid rännumehi on kogu Aasia täis. Ja seljakotirändurit pole väliselt just kuigi raske ära tunda. Muidugi oleks päris vaimukas siia mõni veidi põhjalikum seljakotiränduri välimäärija kirjutada, aga ehk mõni teine kord. Enamasti tunneb seljakotiränduri just kaasaskantavast „korrusmajast” ära. Ja nädalaks-kaheks puhkama tulnud turistist on tal ilmselt ka veidi juhuslikumad riided seljas, ning juuksed pole ehk nii väljamõõdetult sätitud või habe aetud. Aga siin annab muidugi ka pettust teha! Nii me isegi kraabime aeg-ajalt kotipõhjast välja „korralikud riided”, jätame päevase väikse seljakoti ja fotoaparaadi maha ja teeme linna peal paar uhkemat ringi. No nii enesetunde tõstmiseks ja väikeseks meeleolu muutuseks:)

Ja olgugi, et seljakotirändureid on siinkandis palju, siis vaid mõnega ristuvad teed sedasi, et nendega põhjalikumat tutvust saab tehtud. Siin on ka väga selgeks mustriks kujunenud, et seljakotirändaja astub koheselt kontakti teise sarnase ränduriga, kui kohtutakse kusagil kapa-kohilas või puututakse kokku sarnase jamaga reisil. Rändurid, kellest järgnevalt kirjutan, on kõik just sedasi meie tuttavateks saanud.

Pati ja Agus. Meie esimene kokkusaamine oli Lõuna-Türgi piiriäärses linnas Antakya. Olime ise sinna just jõudnud öise bussiga Istanbulist ja kohale jõudes selgus, et edasisõiduks Süüriasse tuleb meil siin vahetada bussi ja vahepealne varahommik tuleb meil sisustada lihtsalt bussijaamas istumise, ringivaatamise või millegi sarnasega. Ja kusagilt nad siis äkki välja ilmusidki. Vahemeremaalise väljanägemise, kahe sarnase päevase seljakoti ja ehk ka Lonely Planet oli neil näpus. Üks „Tere” ja naeratused oli kõik, mida me siis vahetasime.

Jõudes Türgi-Süüria piirile ja tehes ringkäiku oma bussijuhi sabas mööda Süüria piirivalvureid, jooksime aga nendega uuesti kokku Kuna nende teadmatus Süüria piiriformaalsustest olid sarnased meie omadega, siis nüüd saime järgmise paari minutiga juba teada kellega tegu, kuhu edasi, jagasime omi nappe teadmisi, kuidas piiril asjad käivad - ja jätsime hüvasti (nende tee viis edasi Põhja-Süüria linna Alepposse).

Juhus viis aga meid veel kokku ja olles Damaskuses välja astunud Azemi paleest leidsime sinna sisenemas Pati ja Aguse! See kohtumine oli juba nagu sattumine vanade sõprade seltsi. Ilmselt aitas sellisele meeleolule kaasa nii see, et Pati ja Agus on väga toredad, vahetud ja säravad inimesed, kui ka see, et välismaalast kohata Damaskuse tänavatel oli üldse paras eksootika. Jagasime omi muljeid juba Süürias tehtust-nähtust ja kui kuulsime, et meie hispaanlastest sõprade reis kestab samuti ligi aasta ja see sai alguse samuti alles mõne nädala eest, siis oli selge, et MEIL ON NII PALJU RÄÄKIDA ja leppisime kokku ühises õhtusöögis.

See õhtu oli äärmiselt emotsionaalne, kuna olime kõik väga samal lainel. Rääkisime teineteisele sellest, kuidas küpses otsus pikale reisile minna, millised olid ettevalmistused, kuidas sellest sõpradele-lähedastele teada andsime, millised olid nende reageeringud, kuidas hakkasime blogi pidama ja kuivõrd kerge/raske oli kokkuvõttes lahkuda ja millised tunded-mõtted enne reisi valitsesid. Ka nemad olid lõpetanud oma professionaalse karjääri Madridi uhketes büroohoonetes ja selle asemel oma vähesed asjad, kuid suure emotsiooni järgmiseks aastaks ühte seljakotti pakkinud. Naljakas oli tõdeda, kuidas üle maailma rändurid kogevad sarnaseid emotsioone, mis taolisele rännakule eelnevad, kasutavad sarnaseid infoallikaid reisi ettevalmistamiseks, rääkimata sellest, et isegi reisikindlustus oli meil võetud samalt kindlustajalt!

Kogu seda ühist olemist aitas üles kütta ka see, et olime oma rännakuga mõlemad umbes sama kaugel – mõned nädalad juba teel olnud, samas lahkumine kodust veel hästi meeles ning tohutu ootusärevus nende pikkade kuude osas, mis veel ees. Tänaseks, kui oleme oma teel kohanud rändureid, kes juba viiendat, seitsmendat või kaheteistkümnendat kuud reisivad, siis nendega on jutud hoopis teised. Sellises seltskonnas võib tunda ehk kerget piinlikkustki oma KÕIGEST kuuajasest rändurielust:)

Erinevalt meist teevad Pati ja Agus oma reisiga maailmale tiiru peale, sest Austraaliast edasi lähevad nad juba Lõuna-Ameerikasse ja sealt tagasi Euroopasse. Samuti on nende tempo meie omast kiirem, kuna lisaks pikemale marsruudile on neil taskus ka juba One Worldi lennupilet ümber maailma, mille järgi nad üheksa kuuga peaks olema oma reisilt tagasi jõudnud. Siiski pole võimatu, et meie teed võivad veel kokku sattuda Austraalias, kus ka nemad osaliselt veebruaris peaksid olema.

Veetsime Pati ja Agusega veel ühiselt aega Damaskuses, kuni me sealt tagasi Türki sõitsime, nende tee viis edasi Jordaaniasse. Ma tõesti väga loodan, et meie teed nendega veel kunagi ristuksid, kas siis reisil või „elus pärast reisi”. Igatahes praegu elame kaasa nende reisiblogile http://ytancontentos.wordpress.com (tõeline maius hispaania keele gurmaanidele!)

Sebastien. Kui olime peale Iraani e-viisa agentuuri vastavasisulist kinnitust suure hurraaga Iraani Ankara saatkonda tormanud lootes sealt võidukalt uue ägeda templiga passis väljuda, leidsime sealt eest meist-mitte-midagi-kuulnud-olevad-konsulaarametnikud, käputäis türklastest viisataotlejaid ja ühe Šveitsi poisi, kelle nimi oli Sebastien. Sarnaselt meiega polnud ka tema taotlus oodatud kiirusel edasi liikunud ja nii olime mõlemad Iraani saatkonna püsikliendid järgmiseks kaheks päevaks. Võrreldes Sebastieniga olime meie aga nii oma rändamistehnikas kui viisa-sõdades siiski täielikud kergekaallased. Nimelt rändas Sebastien jalgrattaga olles alustanud juulis Šveitsist ja tema teekond viis Türgist edasi Türkmenistani, Usbekistani, Tadžikistani, ... ehk siis sellistesse riikidesse, kuhu sisenemine reeglina viisat eeldasid ja nii ta Ankaras paralleelselt erinevate saatkondade vahel sõelus. Sebastieni vingele reisile ja suurepärastele fotodele saab kaasa elada tema reisiblogis http://www.un-peu-plus-loin.ch (ja seda nii inglise kui prantsuse keeles!)

Boris. Rändurite loo lõpetuseks aga räägiks sellest, kuidas kohtusime Borisiga. Peale meeleolukat bussisõitu läbi Türgi ja vennastunud bussi tagumises osas istunud iraanlastega (nagu Iraani sissekannetest on aru saada, siis mitte-vennastumine iraanlastega poleks lihtsalt mõeldav!), jõudsime Türgi-Iraani piirile. Kõikenäinud Iraani vanahärra, kelle inglise keel oli üpris hea, valgustas meid juba eelnevalt, et piiriületus nende kahe riigi vahel on aeganõudev protsess ja polevat ime, kui see vahest lausa kaheksa tundi aega võtab! Meie siiski „pääsesime” kõigest mõne tunniga, kuigi jah, erinevaid läbiotsimisi korraldasid nii Türgi kui Iraani pool. Seejuures meiesugused turistid jäeti põhjalikust läbivaatusest igatahes täiesti kõrvale – ju siis oli õige silmavaade! Kui olime edukalt oma Kalevi Vana Tallinna liköörikommidega Iraani tolliametnikest mööda pääsenud ja nö ametlikult riiki sisse lastud, märkasime sumedas Iraani öös ronkmustpeadega kohalike vahel ühte pruunide juuste ja säravate silmadega poissi, kes oli Boris. Boris alustas oma reisi Slovakkiast ja tegemist polnud samuti mingi papist poisiga. Nimelt reisis Boris hääletades ja tema eesmärk oli kuue nädalaga jõuda kodusest Slovakkiast Nepaali. Kuna ta oli juba siis jõudnud Iraani piirile ja järelejäänud aega jagus piisavalt, siis pole mõtet kahelda ka selle eesmärgi saavutamises.

Meie jätkasime oma teed tuldud bussis, Boris jäi piiriäärsesse linna ööbima. Muuseas, Iraani kohta ütles ta, et siin polevat inimesed harjunud taolise hääletamise kombega, nagu meie seda teame. Kuna iga auto on potentsiaalne takso, siis sageli eeldatakse, et ka hääletaja maksab reisi eest. Samas arvestades seda, kuivõrd iraanlased välismaalasi armastavad, siis võib selle väite ka kahtluse alla panna. Boris plaanis igatahes läbida Iraani bussiga ja jätkata oma hääletamist Pakistanis.

Toomas

Inimkatsed vol 2 ehk kuu aega reisil oldud

Esfahanis, 24. mail 1387. aastal (Eesti aja järgi 17. oktoober 2008)

Neil päevil täitus kuu aega reisil olemist ning tahaks siinkohal teha väikese vahekokkuvõtte, mis meiega siin psühholoogilisel tasandil toimub.

Tänaseks päevaks on kadunud tunne, et oleme paarinädalasel puhkusereisil ning kohe varsti peab tööle tagasi minema ja igas uues sihtkohas peab kibekiiresti aru saama, et mida vaadata ja kuhu minna. Uskumatu, aga juba kuu ajaga oleme omandanud „kulgemise” oskuse.

Esimesed tähelepanekud tempo ja suhtumise muutustest algasid sellest, et vastupidiselt kodus omandatud tohutule efektiivsusele oma päev ja tegemised ette planeerida, avastasime endid sellelt, et tihtipeale kuhugi minnes või midagi tehes unustasime kas midagi maha või midagi küsimata. Esialgu arvasime, et oleme muutumas „flegma-hipideks” ja vaikselt kihistasime naerda üksteise hajameelsuse üle.

Varsti peale hajameelsust tuli järgmine tasand – ükskõiksus, ehk kadus ära igasugune mure homse päeva pärast. Näiteks võib tuua, et olime Ankaras hotelli broneerinud, kuid Ankarasse jõudes avastasime, et meil ei ole hotelli aadressi kaasas ega ka asukohast õrna aimugi. See tõi kaasa küll rohkem sekeldusi, aga taaskord ajas see meid endid lihtsalt naerma.

Nüüdseks oleme aga jõudnud nö kolmandale tasandile, kus me mõistsime, et ohoo imet, meiega juhtub järjest toredaid asju siis, kui me ei muretse asjade pärast ette, vaid vaatame, mis juhtub... me ise kutsume seda siin „kulgemiseks”. See käib nii, et me ei mõtle ette ning kui mõni mure või probleem ette tuleb, siis me lihtsalt istume kuhugi tänavanurgale maha ja ootame-vaatame mis saab, sest aega meil ju on. Nii on juhtunudki, et kui me ei ole ette mõelnud, siis on õnnestunud meil kokku hoida raha või kokku saada ülitoredate inimestega. Näiteks. Soovisime sõita Rashti linnast Masulehi ja meile tehti selgeks, et ainuke variant on võtta 200 eeki maksev takso ja kõik. Olime seda valmis juba võtma, aga tänu sellele, et meil ei tulnud neljapäeval meelde muretseda sellepärast, et meil on kohalik raha otsas (ja lihtsalt unustasime ette mõelda, et reedel on kõik kohad kinni), sattusime me enne takso võtmist ühte pangakontorisse, kus pankur ütles, et Masulehi saab ka 20 krooni eest näkku. Ja nii läkski... Teinekord jälle oleme jäänud ootama, et ju ikka mõni tore inimene kuskilt välja ilmub ja abi pakub ja nii tavaliselt lähebki. Viimane kogemus oli eile Teherani bussijaamas, kus lasime kohalikel killer-hindadega taksojuhtidel lihtsalt enda ümber poolt tundi ringmänge mängida ja võtsime siis terminalist kohalikelt inimestelt paberile pandud hinnaga endale mõistliku hinnaga takso.

Teherani jõudes käisime Araabia Ühendemiraatide saatkonnas omale viisasid taotlemas. Meile öeldi sealt, et nemad meile kahjuks viisat anda ei saa ja nad ei tea ka, kuidas me selle saada võiks. Nii me otsustasimegi lihtsalt, et veedame paar päeva Teheranis ringi uidates, et nagunii mõni õige inimene meie teele satub... Eks paistab.

Siin saame kulgeda, kuna meil on aega, huvitav, kas see ellu-suhtumise-stiil on võimalik ka oma elus säilitada siis, kui taaskord Eesti argielus oleme?

Oleme ka Eesti elust vaikselt hakanud võõrduma, seda eelkõige tänu sellele, et Marika telefonil ei ole roamingut, Tomi oma on reisi algusest alates välja lülitatud ja ülivähestes internetipunktides on internet nii aeglane, et ühtegi kohalikku lehte küll ei viitsi avada, rääkimata sellest, et Marika mailbox otsustab avaneda üldse vaid kord nädalas. Aga Tomi kommentaari kohaselt: „Ongi normaalne, et inimesed elavad rahulikult oma elu.”

Inglise keele osas on ka ette näidata harukordsed arengud ning seda seoses meie sooviga kohalikega suhelda vaatamata paljude vähesele inglise keele oskusele ja vahest vastupidisele. Nimelt sõitsime ükspäev punktist A punkti B, Marika oli takso tagaistmel kotikoorma all ning nagu tavaliselt taksojuht suhtles Tomiga. Äkitselt purskas Marika kotikoorma alt naerma, sest Tomi suust kõlasid soravad inglise keelsed laused:

Tom: „You, Tabriz (ja zhest näpuga allapoole)?” (Tõlge: Kas te elate Tarbrizis?)
Taksojuht vastas „yes.yes”
Tom: „yes, veeri naiss”. Children how many?
Taksojuht näitab näppudega kolm.
Tom: „naaaisss”. „Children study?”
Taksojuht naeratab ja proovib puterdada „university”
Tom: „Yess, naiss.” „Today work. No?”
Taksojuht rapuab pead.
Tom: „veeri naiss”.
Ja siis saabki jutt otsa. Ja nii mitu korda päevas samal tasemel.

Loodame selle kallal edasi töötada:)

Kui eelmises inimkatsete rubriigis pajatasime tervislikest eluviisidest, siis Iraanis on need täiendust saanud. Nimelt kuna siin on totaalne alkoholikriis ja me ei ole veel „oma kohalikku” leidnud, kes meid salajastesse veinikeldritesse veaks, siis meie kui kaks õllevihkajat tähistame juba teist õhtut järjest oma esimest reisil oldud kuud ÕLLEGA; küll ALKOHOLIVABAGA: Naerge, naerge, vähemalt tervislik.

Ja viimane lisainfo: isikliku hügieeni osas ei ole meel kriipsugi järelandmisi teinud, aga nädal aega moosiplekiga pükstel ei ole mingi probleem ringi käia.

Marika (Tomiga detailid kooskõlastamata:)

Käies katuseid mööda...

Iraani mägikülas Masulehis
Hommikuti +19 ºC, ilus ilm, pärastlõunati +15 ºC, pilved matavad küla enda sisse, sajab

Masuleh on väike küla Iraani põhjaosas. Kaspia meri pole siit enam kaugel ja teel siia nägi loodus ja maastik välja suhteliselt sarnane sellele, mida oleme harjunud Eestis nägema – lauge, heinamaad vahelduvad võsaga, üldpilt väga roheline. Siiski, kui Masulehini jääb veel umbes 30 km, tekivad ei-tea-kust tee äärde mäed, mida katavad kergelt kollatuma hakkavad lehtpuud. Külas endas elab aastaringselt umbes 400 inimest ja kui nüüd küsida, kuidas taoline küla meile silma jäi, siis vastus on lihtne - Lonely Planet on selle ära toonud, kui ühe erakordseima väikeküla Iraanis! Lisaks maalilisele asupaigale muudab Masulehi küla eriliseks veel see, et paljud siinsed elanikud üürivad oma maju või tube turistidele välja ja nii elatakse suhteliselt väikesel maaalal kohalikud-turistid pead-jalad koos ja kõik on selle üle ühtmoodi õnnelikud.

Meie Masulehi küla koduks sai mäeküljel asuv puitrõduga majake vaatega alla külale ja üle oru paiknevale mäenõlvale. Meie Masulehis oldud aja jooksul oli küla „katuseks” pehme ja niiske pilvepundar, mis hommikuti oli kõhuli mäe otsas ning alates lõunast roomas allapoole ja mattis küla enda alla. Õhtuti välikohvikus teed juues asusime juba suure pilve sees.

Masulehi inimestele meeldib üle kõige käia mööda katuseid. Ja seda otseses mõttes, sest külas ringi liikudes on erinevatel katustel näha vanemaid inimesi, kes pealtnäha ilma otsese eesmärgita, kuid väga väärikalt, seisavad katuseäärtel, vaadates hindaval pilgul alla küla peale või siis unistavalt vastasmäe nõlvu, kust voolavad alla kiired mägiojad. Ülespoole vaadates võib aga näha, kuidas jalgadel lavashi kuhi liigub mööda katuseäärt (kohalikel on kombeks osta kuni 20 lavashi korraga) kodu poole. Ei maksa arvata, et Masulehi elanikud on akrobaadid, et katustel turnivad, vaid siinsed majad paiknevad mäenõlval nii, et allpool asuva maja katus on kõrgemal oleva maja esiseks tänavaks ja selle maja katus omakorda ülevalpool asuvaks tänavaks. Tänavaid ühendavad kitsad trepikäigud. Ülevalpool asuvatelt katustelt on kogu küla nagu peopeal – ehk kõigil kogukonnas on pidevalt ülevaade, millega keegi parasjagu tegeleb. Aeg-ajalt kostab hõikeid: „Mahmuuuud!!!” või „Maaaahdiiiiii!” ning seejärel ilmub kuskilt katuseäärelt pea vaatamaks, mida temast tahetakse.

Masulehi inimestel on kohaliku noormehe sõnul karu elustiil – suve läbi toimetavad ja teenivad turismist omale elatist ning talve saabudes vajuvad talveunne ning ajavad suvel teenitud rahaga läbi. Muuseas kohalik noormees, kellega hommikuteed juues tuttavaks saime, rääkis suurepärast inglise keelt ja kuigi talle väga meeldib Masulehis elada, on tema unistuseks, et kui sel aastal algav ülikool tal ükskord läbi saab, läheb ta Londonisse edasi õppima ja hakkab seal tööle. Arvestades kui terane sell ta oli, siis võiks panna panuse, et ta oma unistuse ka täide viib. Kuid tagasi kuurortküla elu juurde tulles, heitis üks vana vaibamüüja nalja, et tal on sellepärast 7 last, et talveti pole siinkandis midagi teha... Ega me tegelikult ei saanudki teada, mida need inimesed enne tegid, kui turistid siia voorima hakkasid. Igatahes praegu, pärast turismi kõrghooaega ja enne talve kõnnib enamus inimesi lihtsalt katuseid mööda, naised koovad katustel villaseid nukkusid, mehed pusivad ehitada uusi või üles vuntsida vanu maju, kanad toimetavad ja siblivad ohtlikult katuseäärtel oma eludega riskides ning kohalikud noormehed joovad kohalikes baarides teed ja tõmbavad vesipiipu. Päevasel ajal võib katuste peal ringi kolamas kohata ka turiste, kellest praegusel aastaajal enamuse moodustavad Iraani sise-turistid. Ja varahommikuseks äratuseks ei ole siin mitte minaretist tulev kutse palvusele, vaid külakukkede laululahing.

Oma Masulehi teisel päeval, ikka ja jälle mööda treppe üles ja alla kõndides, ühelt katuselt teisele ja kohalikele elanikele „Salam!” hüüdes ristusid meie teed kahe Tabrizist (linn, kus me enne Masulehi olime) pärit mehega – vaibakaupmehe Amir’i ja elektromehaanikust Sina’ga. Tutvumine käib siin Iraanis suhteliselt üht mustrit mööda – keegi astub Sulle üks hetk lihtsalt ligi ja peale sissejuhatavaid küsimusi-vastuseid, kutsub Sind endaga midagi koos tegema või pakub end linna/küla näitama ja enamasti pakub ka oma telefoni numbrit või e-maili aadressi, juhuks kui ta saab Sind kunagi tulevikus kuidagi aidata. Amir ja Sina olid tulnud külla kohalikule vaibakaupmehele ja peagi võtsime ka meie väikeses vaibapoes pärsia vaipadel istet, olles eelnevalt rõhutanud, et me ei ole vaibaostjad! Viimast polnud tegelikult vaja teha, sest nagu kohalikud üldiselt, olid ka Amir ja Sina väga huvitatud sellest, kuidas me Iraani sattusime ja mis me Iraanist arvame ja omalt poolt püüdsid kummutada läänes levinud stereotüüpset arvamust, et selles riigis elavad terroristid. Samuti oli väga äge mees kohalik vana vaibakaupmees, kes ka meist tõlke abil kõike teada soovis saada (muuhulgas kas me abiellusime kirikus ja kui palju me palka saame!) ja meie sealoleku ajal ka meie kohtumisest luuletuse välja mõtles ja farsi keeles ette kandis:)

Pärast paaritunnist jutuajamist, kutsusime Amiri ja Sina enda juurde koju ja nii juhtuski, et veetsime pärastlõuna Iraani+islami ning Eesti+mitte-uskumise teemadel Amiri ja Sinaga vesteldes. Vaatamata sellele, et Amir ja Sina on head sõbrad, siis nende veendumused olid kohati päris erinevad. Oma mõju oli kindlasti sellel, et Amir on viimased kümme aastat olnud seotud pere vaibaäriga Istanbulis (mitte küll see pood, kus meie seiklesime!) ja ta pidas ennast oma hinges pigem eurooplaseks kui iraanlaseks. Meie jaoks oli just eriti huvitav, et saime aimu nii vabameelsema kui ka konservatiivsema iraanlase vaadetest.

Vaherepliigina oldu öeldud, et pärast kuu aega reisil olemist, saime Masulehis ka esimese päris kodumoodi kodu – oma sissepääsu, köögi, rõdu ja suure vaipadega ehitud toaga – ja kõik see 100 krooni eest öö! Sellise luksuse peale otsustasime ka veidi kodust sööki teha - sellest kanast, lambast ja saiast hakkab juba küll saama - pealegi olid meil ju ka külalised! Tegime söögiks keedukartuleid kurgi-tomati-sibula salati ja maitsestamata jogurti (nagu meie hapukoor) kastmega, olles ise kodu-toidu maitse üle eriti õnnelikud!

Oma postituse paneme teele juba Teheranist. Kuna Iraan on selline lahmakas riik ja mäed tihtipeale takistavad kiiret edasiliikumist, siis võtab enamike vahemaade läbimine aega poole või terve päeva. Teherani tõi meid meeleolukas päevane bussisõit (kõik senised muud pikemad otsad olime teinud öösel, mistõttu maad ennast nagu pole näinudki!), kus reisijateks olid peamiselt naised (mustades burkades) ja kes üksteist oma külalislahkusega üle trumpasid. Kuna kahjuks keegi neist inglise keelt ei rääkinud, siis olime nagu ahvid puuris – kes pani puuri võre vahelt sisse kodus valmistehtud võileivad, kes õunad, kes pakkus kommi ja kes lõi lauale enda poolt termosega kaasa võetud tee:)

Esmamulje põhjal võib kinnitada, et Teheran on tõesti SUUR ja liiklus täiesti võimatu! Lonely Planet toob ka ära, et kohalikud autojuhid jätavad jalakäijast tihtipeale üle sõitmata üksnes seetõttu, et sellega kaasneb liiga palju hilisemat paberimäärimist ja ajakulu ning soovitab tänavaid ületada koos kohalikega – üks Sinust vasakul teine paremal pool! Kui me selle testi edukalt läbime, siis püüame siin end muuhulgas kurssi viia, kuivõrd sõbralik on siinne Araabia Ühendemiraatide saatkond ida-eurooplasi oma riiki laskma. Nii et hoidke meile pöialt, et saame siit peagi lõuna poole teele asuda (Esfahan, Yazd, Bandar-Abbas) ja paari nädala pärast laevaga üle Pärsia lahe Emiraatidesse purjetada!

Marika ja Tom

Päris Pärsias

Ilma dušita Tabrizi glämmis hotellis, kahene tuba 100 eeki

+24 ºC, rätik peas nagu +35 ºC

Peale 30 tundi bussisõitu, mille käigus Tom enne Iraani piiri bussikaaslastel aitas ohtralt kaasavõetud Camparit ära juua (alkohol on selles riigis keelatud) ja me oma passe vähemalt 7 ametnikule näitasime, oleme nüüd kenasti Iraani jõudnud. Esimesed muljed on väga meeldivad. Inimesed on väga sõbralikud ja uudishimulikud. Turiste liigub Tabrizi peal (mis on Iraani Aserbaidžaania territooriumi pealinnaks, ca 1.5 miljonit elanikku) tõesti vähe ning kergelt on tekkimas tunne endast kui filmistaarist. Pärastlõunase jalutuskäigu ajal oli tavaline, et mööduvad inimesed, kes inglise keelt rääkisid, astusid meiega vestlusse ja mitmed jagasid meile omi kontakte, et soovi korral saaksid nad meile linna näidata. Kui tänavale avatud väikeses internetikohvikus muu maailmaga üritasime kontakti astuda, siis tekkis lausa järjekord inimestest, kes ootas oma korda, et ennast tutvustada ja meiega tuttavaks saada ja niiviisi oli päris keeruline end arvuti ja inimeste vahel jagada:) Paljud pikemad vestluskaaslased õppisid parajasti kursustel inglise keelt ja tundus, et neile on koolist või siis loomuomaselt pähe pandud, et nähes turisti, tuleb kohe asuda keelt praktiseerima. Olgu siinkohal öeldud, et ise vestlusse astusid ainult kohalikud mehed ja rääkima hakatakse reeglina Tomiga. Kuigi, lahkudes surutakse sageli ka Marika kätt (nii et võõrast naist puudutada pole siinmaal tabuks nagu mõnes muus islamiriigis). Erinevalt Süüriast on linnapildis näha ka samapalju naisi kui mehi, kuigi suurem enamus on neist varjunud musta burkasse, vaid nägu katmata (olgu ka öeldud, et Tabriz olevat ka keskmisest konservatiivsem linn Iraanis). Aga vaatamata mustadele burkadele on ka siinsed naised uudishimulikud ja julgevad vaadata „tulnukatele” silma või järgi ja on sellest ootamatust kohtumisest silmnähtavalt elevil.

Kohalik konservatiivne elustiil puudutab peamiselt naisi. Marika emotsioonid on senini seoses pearäti ja kõike katva burkaga seoses vaheldunud – st esialgsest mõistmatusest ja kaastundest naiste vastu sai peale kohaliku kirjanduse lugemist ja inimestega rääkimist selle kombe aktsepteerimine... kuni Iraani piirini. Marika pani piiril vastavalt Iraani Islamiriigi seadustele räti kombekalt pähe, aga kohe hakkasid kohalikud mehed näitama, et tukk ei tohi paista ning et Iraanis tuleks Marikal esimese asjana kindlasti osta põlvini mantel (ennekuulmatu on, et püksitagumik paistaks). Halloo!!! Kui järgmisel päeval lisandus linnakuumuses ringiliikumine „kaltsupuntrana” ehk kui Marika pidi oma riietumiskommetelt riigikorrale alluma, hakkas tal tekkima kerge viha ja äng - kuidas saab olla, et meestele on kõik lubatud ning naised peavad alluma tohututele reeglitele, mis puudutavad isiklikku elu?!?! Vähemalt keeldus Marika ostmast kohalikku musta või pruuni kõikekatvat mantlit, tiris kotist välja oma väga kireva ja siidise pika hõlsti, sättis oma karjuvpunased varbad plätudesse ning torisedes vedas sallihunniku ümber pea. Ainuke positiivse asjana pearäti juures leidis ta olevat asjaolu, et vaatamata mitu päeva pesemata või kammimata juustele, saab välja ikka südamerahuga minna. Kurb tõsiasi on aga see, et seda pikka ja värvilist hõlsti tuleb kanda järgmised kolm nädalat:).

Esimesed üllatused saabusid meile ka internetipunktis – nimelt on keelatud orkut, facebook ja skype’i saab kasutada ainult chattimiseks, samas kui kõned on keelatud. Kusjuures see ei ole mingi üllatus tegelikult, kui arvestada asjaolu, et usumeelne valitsus on rääkimata alkoholist mingil perioodil ära keelanud ka male, kaardimängud ja naistele piljardi. Igatahes infoks kõigile kodustele, et internetti siinmaal ülearu palju ei ole, mistõttu ilmselt hakkab juhtuma see, mis täna - ehk paneme korraga üles mitu blogipostitust ning mõnda aega väga tihti enam skype’i ja msn’i ei ilmu.

Täna asume järjekordse ööbussiga Tabrizist teele Kaspia mere suunas, kus kusagil mägede vahel on maaliline küla nimega Masuleh, kuhu plaanime kohalike juurde mõneks ajaks elama jääda.

Marika ja Tom

Ankara poolt ja vastu

Vahetult pärast Otel Mithati check-outi, lobbys sõbraliku retseptsionisti pilgu all

Pikkade varrukatega pluusi ilm

Katsetame uusi kirjanduslikke võtteid oma blogis, nii et sedakorda sai sissekanne kirja pandud dialoogi vormis:)

Marika: Ankara on minu jaoks selline tavaline suurlinn, kus eriti emotsioone ei teki ning seega eriti midagi kirjutada ei ole. Võite sellest järeldada, et ei ole ka midagi eriti vaadata ega teha. Aga kuna minu huviorbiidis on nagunii rohkem inimesed, siis kogu selle Ankara olemise päästsid meie kohalikud sõbrad Melody ja Gökhan, läbi kelle Iraani ja Türgi telgitagusesse maailma sattusime ning saime teada asju, mida tavaline Türgi turist iial ei kuule.

Tom: No ma ei tea, minu meelest ei saa nüüd küll ühegi paiga kohta öelda, et seal midagi teha ei ole! Mõnes kohas tuleb lihtsalt endal rohkem vaeva näha (pole ka paha, kui appi tuleb juhus!), et seal olemine nauditavaks muuta. Seega mul ei ole ka Ankara kohta midagi paha öelda;) Nõustun sellega, et ta on selline suhteliselt anonüümne suurlinn, samas nt on Kizilay piirkond väga kaasaegne ja seal annaks teha kõike, mis võiks pähe tulla kus iganes Euroopa suuremas linnas. Parim, mis meiega Ankaras juhtus, oli kindlasti kokkupõrge Gökhani ja Melodyga. Nii veetsime nendega veel teiselgi õhtul aega ja oleksime viimasel Ankara õhtul ooperissegi koos läinud (ja Marika oleks esimest korda reisil saanud kontsakingad jalga panna!), kui meil poleks samal hommikul õnnestunud viisad saada. Kuna Ankara peatuse missiooniks oli meil ennekõike passi saada Iraani viisa, siis raalisime operatiivselt välja, et samal õhtul väljuvale bussile Teherani on veel pileteid ning jätsime ooperi mõtte sinnapaika ja kihutasime hotelli asju pakkima.

Marika: Ok, nüüd rääkisid mu sisse, et minu „korrusmaja-seljakott” sisaldab kontsakingi. Aga see selleks. Ma ei mõelnudki, et mul Ankaras igav oli, reisil olles ei saagi igav olla, aga reisikirja on küll Ankara kohta raske kirjutada, pigem soovitaks teistele Türgi muid huvitavaid kohti ja Ankara lihtsalt vahele jätta. Sellest ka minu napisõnalisus antud dialoogis.

Tom: Mind ka veidi üllatas see, et Türgi konkurentsitu keskus number üks on Istanbul. Mitte ainult seetõttu, et ta on kaugelt kõige suurem linn Türgis, vaid kohalike sõnul on ta riigi peamiseks keskuseks ka nii usuliselt, kultuuriliselt kui majanduslikult. Ankara saab hoobelda vaid sellega, et seal asub enamik valitsusasutusi, parlament, president ja muidugi sellega, et Ankaras on Mustafa Kemal Atatürgi mausoleum. Aga kindlasti on Ankara ka palju liberaalsem linn Istanbuliga võrreldes - siin rätiga naist kohata oli suhteliselt harv. Ehk siis jah, ajaloo- või kultuurihuvilisel oleks Türgis oluliselt rohkem ära teha, kui Ankaras peatuda. Ehk siis Ankara võtke ette, kui Teil seal tuttavad ees on või kui neid pole, siis hankige need kiiresti. Muuhulgas on selleks suurepärane võimalus läbi rahvusvaheliste võõrustamise võrgustike, olgu sees siis www.couchsurfing.com või www.hospitalityclub.org. Ka meie jõudsime juba läbi couchsurfingu endale ööbimiseks tugipere leida. Samuti neid, kes omad vabad sohvad olid parajasti ära andnud, kuid kes lihtsalt olid valmis meiega koos linna avastama tulema. Kuna aga asusime võõrustaja otsingule alles Ankaras olles (kõige pessimistlikumate stsenaariumite kohaselt oleksime Ankaras viisat pidanud ootama kogu töönädala) ja meie äraminek toimus endalegi ootamatult kiiresti, pealegi olid meile juba tekkinud kohalikud sõbrad, siis jäid võrgustiku võimalused sedakorda kasutamata.

Marika: Kuna Tom laiendas teema juba Ankara pealt laiemaks, siis kokkuvõtteks võiks Türgi kohta öelda, et kui Tallinnast lahkusime, siis minu mõte oli, et Türgis ilmselt võiks olla 2-3 päeva ning siis jalga lasta. Selles mõttes oli Istanbul äärmiselt positiivne ja üllatav kogemus, kus võib vabalt veeta pika nädalalõpu või nädala – eestlase jaoks palju eksootilisi elamusi. Türgi muud piirkonnad tunduvad ka huvitavad, aga veelkord, Ankara võite südamerahuga vahele jätta:).

Tom: Türgis on tõesti oluliselt rohkem teha, kui vaid Antalya kandis rannas vedeleda. Ja väga lihtne on ka omapäi ringi sõita. Siin olles sai loetud ka Delfi pealkirja, et minister Paet kohtus Türgi välisministriga ja teemaks oli muuhulgas Tallinn-Istanbul lennuliini avamine. Nii et kui see otseliin käima saab, on üks riik jälle palju lähemal kui seni. Viisavabadus Türgiga meil ju juba sellest suvest niigi olemas (üks väheseid riike vist, mis meile teele jääb...).

Marika ja Tom