Emotsionaalse rünnaku all

Valminud peas erinevates paikades alates 27. novembrist

Meeled keevad

Mumbai terroriaktist kuulsin esimest korda Udaipuris. Läksime meie hotelli toredale katuseterrassile hommikust sööma, kui tuttavad soome noored meid kinni pidasid ja küsisid, kas oleme juba kuulnud, et Mumbais toimus eelmisel õhtul terrorirünnak, mille käigus on palju inimesi tapetud ja rida pantvangi võetud. Sarnaste ebameeldivate uudiste puhul tunnen tihtipeale, et esimese hetkega ei teki nagu mingit emotsiooni. Ehk siis võtsin kuuldu pigem nagu teadmiseks.

Emotsioon tekib alles siis, kui lähen pärastlõunal ise internetti uudiseid lugema. Tunne võtab järjest uusi vorme, kui järgnevatel päevadel loen uudiseid Mumbai terroriaktist (26/11 nagu siin seda nimetatakse) nii kohalikest lehtedest kui Eesti infoportaalidest. See tunne on segu meeleheitest ja jõuetust vihast... Pole see ju võrdne võitlus: ühel pool eriväljaõppe saanud sõjardid, teisel pool tavalised inimesed jalutamas linnatänavatel, juttu vestmas baarides, õhtustamas restoranides, telerit vaatamas hotellitoas või filmi vaatamas kinos. See on äärmiselt argpükslik! Abitust võimendab teadmine, et selliste jõhkrate organiseeritud rünnakute suhtes on iga vaba ühiskond väga kergesti haavatav - ei ole vahet, kas tegemist on India, USA või Eestiga.

Kohalikest lehtedest loen äärmiselt kriitilisi seisukohavõtte India tegevusetuse osas, kuna viimase kuu jooksul oli USA luureagentuur Indiat korduvalt hoiatanud, et Mumbaid võib lähiajal merelt tabada terroriakt, kuid mingeid ennetavaid meetmeid India ette ei võtnud. Sama kriitilised ollakse Taj Mahal hotelli (üks hotellidest, mida terroristid ründasid ja mis on Mumbai üks tuntuid maamärke) juhtkonna osas, kes viimastel kuudel pidas ühiseid koosolekuid osariigi julgeolekuteenistusega, et tõsta hotelli turvalisust. Millegipärast jäid aga olulised muutused sisse viimata ning selle tagajärjel arvatakse sealsed inimkaotused olevat palju suuremad. Samas võib kohalikust ajakirjandusest lugeda ka õnnelikest juhustest seoses asetleidnud terrorirünnakuga. Üks, mis meelde tuleb, puudutab just sama Taj Mahali hotelli. Nimelt püüdsid terroristid pääseda hotellikompleksi keskel asuvasse alkoholilattu. Kolm terroristi, kes seda hotelli ründasid, kulutasid tulutult ligi pool tundi, et saada lahti hotelli alkoholilao rauduks. Uks aga jäigi lahti murdmata, kuna teisel pool ust oli suur raudkapp. Arvatakse, et kui terroristidel oleks õnnestunud lõhata pomm hotelli suures alkoholilaos, oleks õhku lennanud kogu hotellikompleks ja rünnaku tagajärjed oleksid olnud kordades traagilisemad. Uudiseid lugedes tundub uskumatu, et piisab vaid kümnest hästirelvastatud ja väljaõpetatud mehest, et terrori all hoida suurt linna ja oluliselt mõjutada turvatunnet kogu riigis, järgnevast mõjust riigi majandusele rääkimata.

Pole vahet, kus neil päevadel Indias viibid, Mumbai terroriakt tuleb ikka jutuks. Nii kohalikega poes, rongis või siis teiste ränduritega juttu vestes. Udaipuri hotellist lahkudes (päev pärast terrorirünnakut) panevad hotellipidajad mulle hüvastijätuks kaela krüsanteemivaniku ja ütlevad, et see hoiab halva eemal ja soovivad head reisi jätku. Julgeoleku tagamiseks suurendatakse kõikjal Indias, kus liigub rohkem rahvast ja turiste, tänavapatrullide arvu ja nii muutub täisrelvastuses politsei harjumuspäraseks osaks linnapildis. Ka ise pean Varanasi vanalinna tänavatel sõeludes korra politseile oma seljakoti sisu ette näitama ja mitmel korral tuleb mul tänaval vastata patrulli küsimustele, kuhu lähen ja miks.

Kõige selle juures on eriti küüniline kuulda ärasuitsetanud rändurit ütlemas, et no keda huvitaks viietärni hotellis tapetud rikkurid. Paras neile – ega ükski inimene ei saa ausal teel nii rikkaks, et viietärni hotellis elada! Mõtlen hiljem korduvalt nende sõnade peale ja mind tabab äng. Tõsi, ka meie elame oma rännakul tõelist rändurielu – hotellituba on Indias sellisest mastist, et maksame öö eest enamasti alla 100 krooni, lõunasöögi eest kohalikus söögikohas maksame kahe peale 40 krooni ja kulutan kolm minutit selle peale, et taksojuhilt kaubelda õiglasem hind ja tulemuseks rõõmustan kokkuhoitud 7 krooni üle... Aga ma ei arva, et ma olen selle võrra parem või halvem inimene, et rändan mõõdukalt kulutades. Oleme reisi algusest saadik arvestanud, et kui ikka rändurielu üle viskab, siis läheme ennast mõnda uhkesse hotelli paariks päevaks poputama. Seega juhuste kokkulangemisel oleksime vabalt võinud veeta aega mõnes Mumbai tärnidega pärjatud hotellis. Ma arvan, et paljalt selle põhjal, kas elada viietärni hotellis või palmiokstest hütis, ei anna kellelegi õigust otsustada nende inimeste üle. Veel vähem aga õigustada ühtede või teiste inimeste valimatut mahalaskmist.

Terrorirünnakule järgnevate päevade jooksul saame kirju ja sõnumeid lähedastelt, kes muretsevad, kas meiega on kõik korras ja mis hoiatavad meid Mumbai eest. Kaugelt vaadates tunduvad sageli kõik võõrad maad ohtlikumad, kuid mõistame samas, et lähedastel on selliste uudiste valguses põhjust mures olla. Eks ka telepilt, mida kodused vaatavad, kujutab tõenäoliselt ilmekamalt ette seda, mida meie kuuleme tänavatelt või loeme ajalehtedest ja internetist. Samas on meil juba enne neid traagilisi sündmuseid ära ostetud lennupiletid Varanasist Mumbaisse. Lennuni Mumbaisse on terrorirünnakust aega rohkem kui nädal, seega usume, et selleks ajaks on Mumbais olukord rahunenud ja oma marsruuti me ringi teha ei plaani.

Samas ei saa salata, et järgneval nädalal on mingi sisemine rahu minus kadunud. On ju rändamine oma olemuselt väga rahustav tegevus. Kogu meie senist reisi on saatnud mingi üldine muretus. Nüüd on aga see tunne minus korraga löögi saanud. Kuidagi liiga tajutav on arusaam, et kellegi pime viha teiste rahvaste, kultuuri, religiooni jms vastu võib taolisele muretusele ootamatu lõpu teha. Sama asi on mis iganes turvatundega, mille peale igapäevaselt ei mõtle. Kui aga sellesse tundesse kord mõra tekib, siis läheb aega, enne kui endine emotsionaalne tasakaal taastub. Samas olen ma kindlalt seda meelt, et iga kivi taga ei saa ka tonti näha. Kui on ikka hirm igasuguse võõra ja tundmatu ees, siis ei saagi üldse reisida. Siis tuleb istuda kodus ja loota, et seal katuselt kivi pähe ei kuku.

Reedel, 5. detsembril pakime Varanasis oma elu kokku ja asume plaanipäraselt Mumbai lennule. Loodame, et leiame endale couchsurfingu abiga kohalikud võõrustajad ja veedame nii toreda nädalavahetuse Mumbais. Ütlesime ka oma üleskutses Mumbai võõrustajatele, et normaalne elu Mumbais peab edasi minema ja me ei taha vaatamata asetleidnud rünnakule seda linna oma rännakul vahele jätta. Ehk siis sarnaselt Delhisse sõitmisele loodan, et Mumbaisse jõudes leian oma telefonist sõnumi tundmatult numbrilt, kes kutsub meid ühinema oma nädalavahetuse plaanidega.

Kahjuks kaks korda järjest nii hästi ei lähe. Selle asemel loen lennukis kohalikust lehest, et laupäeval, 6. detsembril (ehk siis järgmisel päeval!), kardetakse uut terroriakti. Põhjuseks on ühe mošee lammutamine Indias sel päeval 16 aastat tagasi ja seetõttu ollakse valmis võimalikeks islamiäärmuslaste rünnakuteks. Ennustatakse, et kogu Mumbai on seetõttu inimtühi ja soovitatakse vältida igasuguseid meelelahutuskohti ja rahvakogunemisi. Lisaks saan lehest teada, et alles kaks päeva tagasi (ehk siis nädal peale terroriakti) leiti Victoria raudteejaama pagasiruumist lõhkemata pomm. See oli sinna sattunud koos pagasiga, mis jäi maha reisijate poolt, kes põgenesid või tapeti raudteejaamas. Taoline juhuslik leid tekitab ajakirjanduses küsimuse, kas linnas võib veel „vedeleda” lõhkemata pomme, mis on sinna jäetud 26/11 terrorirünnaku ajast. Leitud pommi lõhkejõud on nii suur, et sellega oleks võinud õhku lennutada kogu terminali.

Niisiis teeme lennukis kiirkoosoleku ja otsustame, et nende uudiste valguses ei taha me Mumbaisse nädalavahetuseks jääda. Isegi kui midagi ei juhtu, siis meeleolu linnaga tutvuda ja nö turisti panna on rikutud. Maandudes Mumbais asume kohalike lendude terminalis lennufirmade lettide läbikammimist, et leida endale soodne pilet samaks õhtuks väljuvale lennule lõunasse (olime valmis sõitma nii Goa, Karnataka kui Kerala osariiki). Mõte osta lennujaamast suvaline pilet suvalisse sihtkohta (ok, küll mingis kindlas piirkonnas) tundub ahvatlev ja olen juba ammu tahtnud seda teoks teha. Kahjuks jääb see idee seekord täide viimata, kuna sobivas suunas ei lähe enam ühtki lendu või on pakutav piletihind liiga soolane.

Niisiis võtame suuna Mumbai kesklinna, Victoria raudteejaama, et leida endale rong samaks õhtuks lõunasse. Liikudes taksoga Mumbai linnatänavatel saab aimu emotsionaalsest seisundist, mille sees suurlinn viimased nädalad on elanud. Valgustahvlid tänavatel vahelduvad järgnevate teadaannetega: „Kui näed midagi kahtlast, helista ...”, „Tundmatud inimesed sinu naabruses? Helista ....” „Ärge palun uskuge kuulujutte”, „Ärge puutuge kahtlaseid esemeid”, jne. Möödume taksoga Metro väljaku kinost, Cama haiglast, Victoria raudteejaamast – kohtadest, kus veidi rohkem kui nädal tagasi lasti maha juhuslikke inimesi...

Raudteejaamas selgitab meeldiv teenindaja spetsiaalselt välismaalastele ettenähtud kassas meie võimalusi rongiga Mumbaist lõunasse pääseda. Kell on juba seitsme kandis õhtul ja tuleb välja, et samal päeval polegi meil võimalik rongiga edasi liikuda. Küll saame teada, et järgmisel päeval läheb rong Mumbaist otse Gokarnasse, kohta, kus oleme plaaninud palmide all „reisimisest puhata”. Kuna me pole oma peades veel leppinud mõttega jääda Mumbaisse ööbima, siis teeme viimase meeleheitliku katse uurida kohalikult reisiagentuurilt bussiühendusi samal õhtul lõunasse. Ühed piletid magamisbussi (see on sedasorti buss, kus veedad öö nagu riiulis pikali olles) Goasse justkui oleks, kuid ma pean pakutud hinda röövellikuks. Kui kuuleme, et maksame sama palju raha komisjonitasuks kui maksab pilet, siis saadame agendid pikalt ja lähme tagasi raudteejaama. Otsustame veeta ühe öö kusagil Victoria terminali lähistel hotellis ja järgmisel päeval sõita rongiga Gokarnasse. Õnneks on ka vähesed vabad rongipileteid meie otsuse jõudnud ära oodata.

Saabuva õhtu muserdatud linnas veedame võllanalja visates, samas siiski teatud ettevaatlikkust üles näidates. Jälgin tavalisest enam, mis mu ümber toimub ja otsustame, et ei lähe ka õhtuse linnaga tutvuma. Samuti jätame teostamata oma varasema mõtte minna Mumbais kui Bollywoodi pealinnas kinno mõnda viimast Bollywoodi hitti vaatama. Kinod olevat viimaste sündmuste valguses tühjad ja nii pole meilgi huvi tühjas saalis üksi arusaamatus keeles muretut tantsu ja tagaajamist vaadata. Selle asemel leiame hotelli kõrvalt alkoholipoe ja ostame meeleolu tõstmiseks pudeli rummi ja saame kauba peale Zorro DVD! Niisiis lõbustame end õhtul kokteilide, filmi vaatamise ja „eesti pommikoerte” nimel sõnumite saatmisega sõpradele:)

Järgmise päeva ennelõuna veedame oma hotelli lähistel kaubatänavatel ja turul ringi vaadates. Kuna meil on minek mõneks ajaks tsivilisatsioonist välja, siis varustame end erinevate esmatarbekaupadega. Tänavad on rahvarohked ja kärarikkad. Üldine sagin ei lase kuidagi arvata, et linn elaks mingis ootusärevuses. Kõnniteedele ja tänavanurkadesse on end sisse seadnud kodutud perekonnad ja kahtlen, kas nad üldse mõni aeg tagasi toimunud terroriaktist kuulnud on. Sama meelt olen siis, kui juba rikšaga rongile sõidame ja möödume erinevatest Mumbai slummidest. Linnas, kus elab kokku üle 16 miljoni elaniku ja mille elanikkonnast 55% elutseb slummides, vaevalt, et 200 inimese tapmine paljude infovälja üldse kunagi jõuab. Selle asemel näen, kuidas naised pesevad tänavasillutisel pesu, lehmad söövad kraavis plastikut, tänavaposti ja põõsa külge on seotud suur rätik, mille seest vaatab välja pruunisilmne imik. Elu läheb edasi.

Tom

Baba Super Power

Sumeda Gangese kaldal

+28 ºC

Silmad kanepisuitsust udused, mõned allesjäänud hambad pesematusest pruunid, ümber kõhna keha virsikuoranþid riided, pikad juuksed ning habe pulstunud ja sorakil – see on Baba Super Power või Baba Brainless. Täiesti tavalisel päeval istuvad Baba ja mõned ta ametivennad püha Gangese jõe ääres ühes vabaõhu varjualuses ning teevad lõket, mille peal nad endale riisi ja kartuleid keedavad. Peale kerget babade poolset käeviibet, otsustame nende õdusas varjualuses niigi kuumal päeval kuuma lõkke ääres istet võtta ning uurida sadhude hingeelu veidi lähemalt. Baba Brainless on sadhu ehk India pühamees või täpsemini mediteerija, kes ütleb enda hinge olevat mitme tuhande aastase ning ükspäev loodab ta nirvaanasse saada Ta selgitab, et ta ei taju enam, mis osa päevast ta mediteerib ehk see toimub pidevalt 24 tunni jooksul. Parim aeg mediteerimiseks olevat aga öösiti, kui maapeal valitseb vaikus ning inimesed magavad. Baba Brainless on Varanasis üks väheseid inglise keelt kõnelevaid sadhusid, kelle otsa mina sattusin. Ta on käinud ülikoolis, elanud Taanis ning teab täpselt Skandinaaviamaade geograafilisi asukohti. Ta elab India põhjaosas ühes ashramis, kuid Varanasisse on ta tulnud külma ja lume eest varju, sest hiljuti sai tema külas just külma ning lumevaringute tõttu mitmeid inimesi surma. Baba ei lase meil pikalt küsimusi esitada, vaid asub meile kohe oma elufilosoofiat tutvustama, mille hulka kuuluvad sellised tõed nagu elu jooksul kogutud tarkuse jagamine teistega; iga inimene peab kõrgemalt saadud energia suunama millegi loomisesse, olgu see siis savi nikerdamine või kunst tegemine või midagi muud jne. Lisaks usub baba, et iga inimene saab elult seda, mida ta otsib või tahab. Baba sõnul on kõige parem illustreerida igasugu teooriat praktikaga ning ta räägib meile ühe loo...

Lesknaine elab oma pojaga suures vaesuses ning ta elu on väga raske. Vaatamata raskustele otsustab ta oma poja kooli panna, et see saaks targaks, saaks hea ameti ning jõuaks teda vanaduses üleval pidada. Väike poiss käib koolis, kus õpetatakse, et Jumala silmis on kõik inimesed võrdsed ja jumal armastab kõiki võrdselt. Poisil on selle peale õpetajale vaid üks küsimus: „Kui jumal armastab meid kõiki võrdselt, siis miks ta on teinud nii, et mina olen väga vaene?” Õpetaja vastab, et selle küsimuse peab poiss küll otse Jumalalt küsima. Poiss pärib aga edasi, et kust ta Jumala leida võiks. Õpetaja teab rääkida, et Jumal elab sügaval dþungli keskel ning ta on ümbritsetud kiskjatest. Poiss otsustab teekonna Jumala juurde ette võtta ning ema küpsetab pojale teekostiks leiba kaasa.

Poiss kõnnib ja kõnnib kuni kõht läheb tühjaks ta otsustab leiba süüa, kuid leiva kõrvale on hädasti vett vaja. Poiss käib läbi mitme küla, kuid igal pool on kaevud tühjad ning poisil ei õnnestu oma leiba süüa. Poiss käib läbi 6 küla ning jõudes seitsmendasse avastab ta, et kõik on ümberringi roheline ja sealses kaevus on vett. Kuid oh häda, kui ta kaevuveerel turnib, siis võtavad kuninga sõdurid ta kinni ning viivad kuninga ette. Kuningas pärib, et mis poiss tema kaevus tegi. Ja selle peale poiss räägib, et ta on teel Jumala juurde, kõht läks tühjaks, tahtis leiva kõrvale vett juua ja leidis alles peale kuut küla esimese kaevu. Poiss selgitab liksaks, et tal on Jumalale ka küsimus, et kui Jumal väidetavalt kõiki võrdselt armastab, siis miks tema on siia maailma vaesena sündinud. Kuningas palub poisilt, et kui see Jumala juurde jõuab, siis küsigu Jumalalt, et miks tema valduses olevad kaevud kõik veest tühjad on. Poiss lubab küsida ning rändab edasi.

Jõudnud dþunglisse, komistab poiss pimedas kellegi otsa. See on vana ja väga haige sadhu. sadhu on oma eluga päris rahulolematu, sest tal on nahahaigus, mille kätte ta otseselt ei sure, kuid millega ta väga vaevaliselt elab. sadhu pärib, et kuhu poiss teel on. Poiss selgitab, et ta peab minema dþungli keskele Jumala juurde, ning küsima talt, et kui Jumal kõiki võrdselt armastab, siis miks on tema vaene ning miks kuninga kaevud tühjad on. sadhu palub, et poiss küsiks Jumalalt ka tema kohta, et miks Jumal tal surra või normaalselt elada ei lase. Poiss lubab Jumalalt selle järgi uurida.

Lõpuks jõuab poiss keset dþunglit ning teda piiravad kiskjad, kelle ülesandeks on mitte kedagi Jumala juurde lasta. Poiss on aga nii kangekaelne ja otsustuskindel oma soovis, et isegi kiskjad ei suuda talle vastu astuda ning lasevad poisi peale pikka lunimist lõpuks Jumala juurde. Poiss astub Jumala ette ning asub oma küsimusi küsima. Kõigepealt uurib ta, et kui Jumal kõiki võrdselt armastab, siis miks ta tegi nii, et vana sadhu oma haiguse kätte ei sure ega ka normaalselt elada ei saa. Jumal vastab, et sadhu on kogu maailma kõige targem mees, kuid ta ei ole kunagi oma tarkust mitte kellegagi jaganud. sadhu ei saa enne ära surra kui ta on oma tarkust teistega jaganud. Poiss tänab vastuse eest ning küsib järgmise küsimuse: „Kui sa kõiki võrdselt armastad, siis miks kuninga kuues külas kõik kaevud tühjad on?” Jumal vastab: „See kuningas on maailma kõige rikkam kuningas. Tal oli seitse tütart, kes kõik vaja mehele panna. Kuningas ei olnud neist kedagi nõus aga andma mehele, kes olid vaesemad kui ta ise. Nii tegi ta järjest kuus tütart õnnetuks ning tänaseks on neist kuus end kaevu uputanud ning kuue küla kaevud on sellest tühjaks jäänud. Kuningal on veel alles üks tütar ning kui sellele meest ei leita, siis uputab ka see tütar ennast ning viimase küla kaev kuivab.” Poiss jõuab nüüd viimase ja ennast puudutava küsimuse juurde ning pärib: „Jumal, kui sa kõiki inimesi võrdselt armastad, siis miks on nii, et mina olen väga, väga vaene? Jumal vastab, et kunagi kui poiss saab isaks, siis tema vastsündinu, enne kui ta jõuab oma silmad avada, annab talle vastuse. Poiss tänab ning alustab tagasiteed.

Poiss kohtab dþunglis kõigepealt sadhu. sadhu pärib, et mis Jumal vastas tema hädade kohta ning poiss selgitab. Peale vastuse kuulmist, ütleb sadhu poisile: „Sina oled käinud Jumala juures ning saanud minu hädadele vastuse, sina oled kõige targem mees, keda ma näinud olen, sinule ma annangi kogu oma tarkuse edasi.” Nii juhtubki, et sadhu õpetab poisile kõik maailmatarkused ning poisist saab maailma kõige targem mees ja sadhu saab rahus siit ilmast lahkuda.

Edasi liikudes jõuab poiss kuningalossi. Kuningas pärib, et kas poiss Jumalat nägi ning kas ta kuninga muredele vastuse sai. Peale selgitusi otsustab kuningas, et ta paneb oma kõige noorema ehk seitsmenda tütre mehele, kes on rikkam kui kuningas ise. Selleks inimeseks on loomulikult poiss, sest tema rikkus seisneb kogu maailma tarkuses, mille poiss sadhult sai. Nii juhtubki, et poiss abiellub kuningatütrega, saab varanduseks trooni ja kogu kuningriigi ja palju raha. Noored elavad õnnelikult kuni printsess jääb rasedaks ning sünnitab poja. Poiss, kes on nüüd kuningas, laseb oma poja kohe peale sündi kuldkandikul enda juurde tuua. Beebi ei ole veel oma silmi avanud, kui kuningas kiirustab pärima oma küsimust, millele ta Jumalalt vastust ei saanud. Nii vaatab ta imeilusa ja terve vastsündinud poisslapse näkku ning küsib: „Ütle sina mulle, et kui Jumal kõiki inimesi võrdselt armastab, siis miks tegi ta nii, et mina olen vaene?”. Selle peale avab beebi silmad ning vastab: „Sa oled loll mees. Vaata mis sul kõik on – sa oled maailma kõige targem ja kõige rikkam mees ning sa julged ikka veel sellise küsimuse küsida!”

Baba Brainless popsutab kanepisuitsu ning kobiseb omaette: ”Idioodid jäävad ikka idiootideks ning ahned ahneteks.”

Marika

Spirituaalsuse otsinguil Varanasis

Peale korea restoranis söödud imehead sushit

Sumedalt (s)udune, +28 ºC

Ganges voolab meie hotelli akna all vaikselt ja rahulikult, tuues oma vaikse voolamisega Varanasi saginale kontrastiks kummalise rahu. Päike käitub ka salapäraselt - nimelt ta loojub keset taevast ning päevasel ajal paistab mingi (s)udu-mudu seest, looritades terve linna müstilise roosakaskollase auraga. Varanasi on India üks spirituaalsuse keskuseid, mida isegi loodusjõud ehk vesi ja päike tunduvad toetavat. Lisaks hindudest palveränduritele on linn täis euroopa hipisid, kes kõik ühel või teisel moel on siia valgustatust ja karma parandamist otsima tulnud. Meie otsustame Varanasis peatuda terve nädala ning ma võtan pähe, et selle ajaga võiks mingi vaimne krõks ka minus käia ning asun tähelepanelikult „selle millegi” otsingule.

Igal hommikul kell 7 algab otse meie hotelli kõrval olevas templis palvus, mida lastakse valjuhääldist ka avalikkusele. Kuulmise järgi võib tuvastada peapalvetaja ning grupi või koori, kes palveid kaasa jorisevad. Ilmselt loetakse vedasid (hinduismi pühad kirjad), ikka kindla rütmi ja laulujorina saatel. Kogu protsess tundub olevad püha, aga palvuse läbiviijad teevad sellest enese teadmata paraja naljanumbri, mistõttu meie päevadel on Varanasis varajased humoorikad algused. Koomika seisneb selles, et enamus palvuse läbiviijatest ei pea mitte mingilgi moel viisi ning kuna ruupor või valjuhääldi tundub olevat ajast ja arust, siis kostab üle varahommikuse linna vali ja kärisev konnakoor. Peale mõnda päeva suudame juba vahet teha erinevate lauljate häältel ning osade laulude rütmid jäävad ka meelde. Kuigi igal hommikul jorisen oma voodist hoolikalt palveid kaasa, ei ulatu need minu hinge küll mitte kuidagi puutuma.

Ganges on iga Varanasi elaniku jaoks eluks vajalik element. Minu arusaamist mööda võrdsustavad hindud seda jõge millegi jumalikuga. Lonely Planeti kohaselt käib 60 000 inimest päevas end seal pesemas ehk pühitsemas, sest see on nende karmale hea. Vaatamata asjaolule, et kohalikud loobivad emakesse Gangasse (nagu hindud teda kutsuvad) iga päev tonnide viisi prügi ning roheliste hinnangul jääb Ganges suure reostuse tõttu varsti ilma hapnikuta, siis ei unusta kohalikud Gangest suurejooneliselt iga päev tänada. Igal õhtul kell 6 kogunevad Varanasi elanikud peaghatile ning algab Gangese tänutseremoonia. See on suurejooneline – kõigepealt valmistatakse ette 7 vabaõhu altarit vaipade, lillede, viiruki ning spetsiaalsete tarvikutega. Kohalik muusikaansambel (kes on senini parimad, keda Indias musitseerimas olen kuulnud) mängib muusikat ja laulab. Altarite juurde tuleb seitse ilusast kangast sari moodi riietusega meessoost preestrit. Iga altari juures on kellad, mida hakatakse helistama. Muusika ja kellade helina saatel ning viiruki tossu sees hakkavad seitse preestrit palvust läbi viima, tehes sünkroonis erinevaid liigutusi tulevaagnatega, vilede, harjakeste, sulekestega ning loopides lilli õhku jne. See kõik on väga ilus ning asi tipneb tunni aja pärast kogu ülerahvastatud ghatil viibivate inimeste ühispalvusega. Selles vee-tule-lille tseremoonias ja palvustes peituvad ühtsus, ilu ja jõud võtavad kõhust õõnsaks küll... ning panevad mõtlema sellele, et ka oma elus tuleks olla tänulikum asjade eest, mille olemasolu tundub justkui pealtnäha loomulikuna... Vaatamata kõigile vaimsetele ning vähem vaimsetele mõtetele, ei suuda siiski aga ükski vägi mind räpasesse Gangese vette meelitada - tupsutan veega vaid otsaesist ning panen oma hea karma tekitamiseks banaanilehekausikestes küünlad mööda Gangest ujuma...

Hindude pühendumine usule ning järjepidevus usurituaalide läbiviimisel tekitab mulle kui mitteusklikule inimesele parasjagu hämmastust ja aukartust. Kõndides Varanasi vanalinna kitsastel tänavatel, kostavad nii siit kui sealt erinevate templite ja ashramite uste tagant palvused ning linnas on näha inimesi, kes peiulillevanikutega või viirukitega või muu materjaliga suunduvad templi poole. Kuna paljudesse hindu templitesse välismaalasi üldse ei lastagi ning ma hindu jumalaid nii hästi ei tunne, siis jään templis lihtsalt pealtvaatajaks.

Linnas pakutakse ohtralt jooga, reiki, kohaliku muusika ja muid kursusi... Moosin Tomi ära ning oleme ühel hommikul kõpsti henna-punase peaga joogaõpetaja juures. Mehe inglise keelel on nii tugev hindi keele aktsent juures, et peame enamus aega aimama, mida ta räägib, kuid ise on ta reibas nagu kooli kehalise kasvatuse õpetaja ning nii alustab ta meie esimese jooga tunniga. Hingame pidevalt hoolega sisse ja välja ning teeme hoolega venitus- ja tasakaaluharjutusi. Vahepeal viskame end pikali, joogaguru puhastab meie tshakrad ära ning lõpetuseks mediteerime ennast õnnelikeks... Tomile saab kohe tükiks ajaks küll, aga minule jääb ühest tunnist väheseks ning luban hea meelega joogaõpetaja naisel tund aega mind kõiksugu ayurveda õlidega mudida... mmm mõnus oli küll. Hea müügiinimesena tuvastab ta loomulikult minu kehast terve portsu hädasid ja ütleb veendunud näoga, et hädadest lahtisaamiseks peaks ma vähemalt veel 6 korda käima. Järgmisel hommikul kostab meie hotellitoa duširuumist röögatus. Röökija olen mina, sest kogu minu kõht on kergelt paistes ning ühtlaselt kaetud punase-täpilise lööbega! Otsustan ayurveda seansid koheselt lõpetada. Kõigele vaatamata otsustan aga siiski punapea juurde tagasi minna reiki ravitsemisse. Leban tund aega rahulikult õpetaja suure toa põrandal matil ning nurgas krõbistab hiir. Õpetaja hoiab oma käsi küll minu pea peal, küll kõhul, seljal, talla all ning korjab peopesadega näilikult minu pealt halba energiat ja viskab seda aknast välja. Pärast ta seletab olukorda, et ta avas minu kõik tshakrad, puhastas need ning täitis energiaga. Seepeale teatab ta mulle tähtsa näoga, et mul on emotsionaalsed probleemid ning äkki ma peaks tulema veidi kallimale reiki kursusele, kus õpin ise end ravitsema. Hakkan juba mõtlema, et äkki tõesti..., kuid hoides samal ajal käsi minu kõhul, hakkab ta mulle ühtäkki rääkima minu äralõigatud sapikividest (ilmselgelt ajades mind kellegi teisega segi, sest mul on need täitsa alles) ning seepeale on mul kogu usaldus tema vastu haihtunud ning jätan ka reiki sinnapaika.

Järgmisel päeval mul ikka sees kripeldab ning kutsun Tomi kaasa, et üles otsida mõni sadhu, kellega vaimsetel teemadel juttu rääkida. Peale pikki otsinguid leiame sadhu Baba Super Poweri telgi ning temaga kokku saamise üle meil on hirmsasti hea meel, sest tema üks põhifilosoofiatest on, et oma tarkuseid tuleb teistega jagada. Peale tunniajalist tähelepanelikku kuulamist olemegi omajagu targemad (loe järgmist lugu blogist), kuid üllatusena nõuab sadhu meilt ühtäkki tarkuse jagamise tasuna oma järgmise kanepidoosi jaoks 110 ruupiat. Mmm... sadhu ei suuda mind veenda selles, et kanepisuitsus aastaid mediteerimine su elu või sind ennast paremaks teeks...

Sadhu telgis lõkke ääres istudes oli vahepeal minu kõrvale maandunud üks hipiliku olemisega naisterahvas, kelles me üllatusega tuvastasime kaasmaalanna Kadi. Kadi on vahelduva eduga Indias käinud juba oma 5 aastat ning nüüd saabus äsja uuesti 6 kuuks. Viimasel ajal ta jagabki oma elu kaheks – huvitav ja sobiv India elu ja suhteliselt kokku kuivanud igavavõitu Eesti elu. Ta kulgeb hindude astroloogilise kalendri soovituste järgi ühest kohast teiste, tutvub erinevate inimestega, ei muretse raha või selle puudumise pärast ning tundub olevat valgustatuse või spirituaalsuse juba leidnud... Tema hullupöörase eluga lähemalt tutvust teinud, avastan, et kuigi ma tema kulgemist imetlen, siis ise ma enam sellisteks hullusteks ja elustiiliks valmis ei ole. Seega isegi kaalumisele ei tule variant, et hipina õhust ja armastusest elades mööda maailma eluaeg ringi konnata ja tõde otsida :)...

Varanasis veedetud aja jooksul peatun igal hommikul ja õhtul meie hotelli kõrval surnute põletamise ghati ääres ja lihtsalt vaatan seda kõike eemalt (välismaalasi ninapidi juurde ei lasta ning pildistada ka ei tohi). Õhtuti ghatile jõudes tundub mulle iga kord nagu oleksin sattunud Viiralti graafilisele lehele „Põrgu” – korraga põlevad umbes 10 tuld ning ümber lõkete käib kibekiire sagimine – surnute omaksed teevad surnukehaga viimaseid rituaale, ghatidel töötavad mehed kohendavad tuleasemeid ja seavad uusi tuleriitasid üles, osad joovad teed, teised kükitavad niisama ning nii muuseas lõkete juures vees ujuvad lehmad. Samal ajal paarikümne meetri raadiuses seisab ja vaatab palju inimesi toimuvat, paar meest pesevad ennast seal samas lähedal vees, väike beebi roomab vanema venna juures prügisel trepil ning kõrgemal ghati peal lennutavad kaks poisikest tuulelohesid. Kummaline on, et sellisel „muude-elu-toimetuste-kõrvalt” läbiviidud matuse käigus ei tundu surm millegi kohutava ja ahastama panevana. Istun ja istun seal ghatil ning tõden, et surm on sama loomulik elu osa kui sünd või igapäevatoimetused, sest iga päev ju inimesed sünnivad, inimesed surevad ning kõige selle juures kogu maailm keerleb ikka oma tavalises rütmis edasi.

Lahkun Varanasist ilma, et mulle oleks miski eriliselt mõjunud. Lennukile minnes haaran raamatupoest raamatu „Osho” ning asun lennukis selle India filosoofi tarkustega tutvust tegema. Osho arvates on kõik maailma usundid elu eitavad. Näiteks nii kristluse kui ka islami ja budismi suurkujud on kuulsaks saanud peale nende surma, sest mis viga nii pühamees olla, kui sa oled juba surnud ja enam pattu teha ei saa. Kummaline on, et kõik usundid manitsevad inimesi olemasolevas elus väga tagasihoidlikult, alandlikult ja elu eitavalt elama, eesmärgiga elada paremat elu peale surma. Munga või nunna ameti pidamine on Osho arvates sama hea kui suitsiid, sest miks elada see ainuke ja lühike elu sisuliselt kõigist elu naudingutest loobudes. Osho filosoofia järgi on meile antud elu kingitus. Selle kingituse üle tuleb iga päev olla õnnelik, seda tähistada ning nautida kõike, mida elul anda on. Kuigi olen seda ju koguaeg teadnud, siis siin reisil olemine ning teatud mõttes ka Varanasi kogemused panevad aga südames tulukese põlema... Olles näinud põletusghati ääres, kui igapäevane on surm, siis seda enam võtab minus võimust Osho ülilihtne ja eluterve filosoofia. Nimelt õnne jaoks ei ole vaja ei kedagi ega midagi muud, kui ise lihtsalt vastu võtta kõik need imelised kingitused, mida maailmal meile pakkuda on ning nendest enda jaoks iga päev õnnekillukesi meisterdada.

Marika

Geniaalsed itimehed

Varanasis, pimedas internetikohvikus

Oleme proovinud hiljuti kyll igati oma hea karma eest hoolitseda - pannes lilli ja kyynlaid Gangesele ujuma ning k@ies joogas ja reikis - kuid vaatamata sellele on otsustanud k@rgemad v@imud v@i IT-Jumalad meid kiusama hakata.

Algatuseks juhtus see, et kustutasin osad Kekris tehtud fotod ise kogemata @ra. @rge kysige miks - lihtsalt oli tunne, et fotokast v@ib pildid @ra kustutada. Kaotsi l@ksid unikaalsed v@tted minust Rajasthani rahvariietes ning turbaniga Tomist. Kahju!!!

K@ige tipuks otsustas eile katki minna v@line k@vaketas, kus peal on k@ik fotod. Minu instinkt oli mind @nneks varem hoiatanud ning n@dal aega tagasi tegin just koopiad teise v@lism@lu peale. Sellele vaatamata j@id kadunuks Udaipuri ning ka Varanasi senini tehtud pildid. L@hen t@na kohe uuesti fotojahile...

Loodan, et meie lugejad andestavad meile, et fotodega tuleb v@ike lynk sisse...

Kui keegi teab, mida t@hendab, kui v@line k@vaketas kysib: "Would you like to format disc?", et kas ma peaks vajutama "yes" v@i "no" ning kumb variant tagab, et ma k@ik fotod sealt uuesti k@tte saaks, siis olen vihjete eest t@nulik.

Endiselt hea karma eest v@itlemist j@tkates,

Marika

Killuke Varanasi virrvarrist

Päikesetõusu ajal Scindhia hotelli aknal

+17 C

Hindudel on talv. Hommikuselt hämara Varanasi raudteejaama ees käib suur sagin - väikesed sitked hindu mehed kannavad suuri kohvreid pea peal; osad lihtsalt kükitavad kössitades, pašmina sallid külma pärast ümber pea seotud nagu nad oleks hambavalus; üks kamp teeb otse raudteejaama ees lõket (arutame Tomiga, et huvitav kaua läheks politsei tulekuni, kui Balti Jaama ees lõke püsti panna); naistel on saride peal kampsunid ning käe otsas unised lapsed; noored uljad mehed magavad hoolimata talvest lihtsalt palja kivipõranda peal; keegi kaupleb rikšat. Väike 2-aastane poiss nutab, sest tal hakkab kohe piss püksi tulema, aga kuna ema on hetkel kadunud, siis kisub ta nutu saatel lihtsalt ise endal püksid ja plätud jalast ning suunab joa kogenenult oma varvastest eemale... Kogu selles hämaruse ja sagina varjus kükitame ka meie oma kottide otsas – ootame hotelli poolt saadetavat tasuta rikšat, mis aga ei taha ega taha tulla... Kell on 5.30 laupäeva hommikul ning mida muud meil ikka teha on, kui lihtsalt poolteist tundi koos külmetavate hindudega raudteejaamas aega parajaks teha...:)? Kõik raudteejaama rikšamehed juba naeravad meie üle, sest oleme neid tunni jagu tõrjunud ettekäändega, et meile tullakse järgi, kuid oleme endiselt truult oma kottide otsas. Kui kogu olukord hakkab juba lootusetuna tunduma, koidab äkki taevas ning raudteejaama ees tõuseb suure virsikukarva kettana päike, mis värvib kogu linna roosaks ja rõõmsaks ning mille saatel ilmub meie ette maailma kõige õnnelikuma olemisega rikšajuht, vehkides sildiga: MONICA, ESTONIA.

Varanasi on üks suur virrvarr esimesel päeval kõnnin lihtsalt päevajagu mööda Gangese äärseid ghatisid ning proovin kõik ära vaadata ja endasse lasta. Varanasi elu keeb Gangese läänekaldal, umbes 4 kilomeetri pikkuselt jõeveerel, mis on ääristatud vette viivate treppide ehk ghatidega. Ghatidel toimuv tundub olevat üks suur ja värviline mürarikas virvendav kogum – midagi herilasepesa sarnast aga oluliselt värvilisem. Värvi annavad naiste kirjud sarid, sadude oranžid hõlstid, värvilised juurviljad, palvete jaoks kasutatavad oranžid peiulilled, kirjuks võõbatud paadid ja templid, lagunevad imeilusad mitmevärvilised majad, reklaamid seintel. Kõige trooniks annab aga oma kirevuse Jumala loomaaed, sest üksteise vahel sebivad väikesed hindud, suured enesekindlad lehmad, T-särkides kitsed ning nirud koerad ning kõik nad on ghatidele tulnud „oma asja ajama”.

Lugematu arv kordi päevas kõlab paadimeestelt „Eggzzzgjuusmiiii, eggzzzgjuuszzmiii do you want a boat?” (tõlkes: vabandage, kas te paati soovite). Väikestel tüdrukutel on oma müügihitid - nimelt postkaardid või ujuvküünlad - ning üksteise järel ilmuvad nad minu ette: „Madaaam, postcard? Very cheap!”. Vanad mehed, kes soovivad otse ghatidel teha massaaži hüüvad Tomile: „Söör, guuud mazzzaaazzz!” või siis lihtsalt kerjused nagu kokkulepitult: „Heeelp miii, help mii!”. Kui esimestel päevadel asume müüjatega nende tõrjumiseks dialoogi või siis lihtsalt kobiseme midagi eesti keeles, siis kolmandaks päevaks omandame juba vilunud kalapilgu ning lihtsalt ei reageeri mitte kellegi üleskutsele. Kohalikud on aga omandanud müügitehnikad, millele isegi Peep Vain alla jääks. Nii võtab sõnatuks, kui väike tüdruk pakub küünlaid ning sinu eitava vastuse peale küsib ta maailma kõige siiramate silmadega sulle otsa vaadates: „Miks?”. Teine väike tüdruk uurib hoolikalt, kui palju mul on õdesid ja vendi ning siis koputab mu südametunnistusele, et ma ikka kõigile postkaardid saadaksin. Vältides silmakontakti ning raputades pead, kostub aga üllatunud lapsehääl: „Kuidas sa tead, et sa mu postkaarte ei taha, kui sa pole neid ju vaadanudki?!”

Eelpool kirjeldatu on herilaspesa tüütu pool, aga peale mõningast vaatlemist ning kohanemist paistavad herilaspesa seest välja vahvad hindud, kellest igaüks ajab mingit oma asja ning tegeleb tähtsate või vähemtähtsate asjatoimetustega. Palju on nö vabaõhu juuksureid ja habemeajajaid, kes hoolitsevad hindude hea väljanägemise eest ning siin-seal on näha, kuidas hindu mehed ghati ääres peeglist end imetlevad ja vurre siluvad. Lõputu arv pühamehi istub varjude all ning teevad kõigile palvetajatele punase tikaga täppe otsa ette. Ghatidelt võib leida uljaid noorsande, kes lunivad endast koos sinuga fotosid või siis lihtsalt ennastunustavalt turistide peade kohal puupalli mängivad või tuulelohesid lennutavad. Mansarowari ghati juures on palju pruutpaare, kes käivad templis ning panevad hea õnne nimel Gangesesse küünla ujuma. Meestel on omaette tegevus majaseina põrnitsemine – nimelt lähevad nad aeg-ajalt silmitsi suvalise seinaga ning kusevad suure kaarega seina peale, misjärel oja ilusti kaskaadina mööda treppe tagasi Gangesesse voolab, aga hais see eest püsib vankumatuna nii ööd kui päevad. Peaaegu iga ghati ääres on oma „lehmakoogimees”, kes hoolikalt väiksesse kausikesse lehmasita kokku korjab, seejärel nendest perfektselt ümmargused koogid patsutab ning need treppidele kuivama paneb. Leida võib koti- ja pärlimüüjaid, mõne usurühma liikmeks astunud kiilakaid naisi. Enamus ghatidel on end sisseseadnud mõni sadu, kelle kõik ribid võib üle lugeda ning kelle pealaele seotud juuksepuhmas on iga linnu unistuste pesa.

Kohalike jaoks on väga oluline tegevus Varanasis surnute põletamine. Nimelt Varanasi on püha linn ning usutakse, et siin suremine või põletamine vabastab hinged ümbersündide ringist ning hinged pääsevad nirvaanasse. Seepärast toimub siin linnas 24 tundi järjest surnute põletamine, ikka otse Gangese ääres. Surnu põletatakse kohe tema surmapäeval. Kõrgematel treppidel põletatakse kõrgema kasti inimesi ning kõige madalama kasti liikmeid põletatakse otse vee ääres. Mäletan, et Nepaalis kaasnes kogu selle protseduuriga suhteliselt väljakannatamatu hais, aga Varanasis isegi põletusghati ääres olles ei ole tunda mingit ebameeldivat lõhna. Sain tuttavaks väidetavalt põletamisghati omaniku pojaga ning tema selgitas kogu protseduuri järgmiselt: kui inimene sureb ära, siis tema lähedased otsivad kõigepealt preestri ehk brahmani, kes teeks surnu kodus teatud usurituaalid. Seejärel surnu meessoost sugulased korjavad bambuseid ning teevad nendest surnu jaoks kanderaami. Surnu kaetakse kuldse ja oranži/punasekirjude kangastega ja kuldsete lehvivate ribadega. Surnu tuuakse Gangese äärde ning kastetakse kõigepealt kanderaamil pühasse Gangesesse. Seejärel peab iga lähedane meessoost sugulane panema 5 korda püha Gangese vett surnule suhu – et tema hing saaks puhastatud. Sugulased peavad ostma 360 kg puid (sandlipuu on kõige kallim ja väärtuslikum), millest siis põletaja-mehed teevad suure lõkke ning seejärel pannakse surnu tuleriidale, mis puhastab tema hinge järgmise elu jaoks või siis aitab hinge nirvaanasse. Üks surnu põleb umbes 4 tundi, misjärel tema tuhk visatakse pühasse Gangesesse. Lapsi, rasedaid, sadusid (ehk pühasid mehi) ning tuulerõugetega, leepraga või maohammustusega inimesi ei põletata – need inimesed lihtsalt uputatakse Gangese kõige sügavamasse kohta. Põhjus on selles, et hindud usuvad, et tule teel võivad need kanduda sugulastele. Naisi ei lasta põletamise juurde, sest veel mõnda aega tagasi oli Indias naistel moraalne kohustus hüpata oma mehele tulle järele (Sati rituaal). Tänaseks on see lausa seadusega keelatud, kuid maakohtades pidavat endiselt aeg-ajalt ette tulema. Meessoost sugulased üldiselt ajavad end peale matuseid kiilakaks, jättes vaid väikese juuksetuti kuklale. Matusetseremoonia sugulastele ja kogu külale, ehk üldjuhul mitmele tuhandele inimesele, peetakse üldjuhul 13 päeva pärast põletamist.

Kohalike jaoks teine oluline uskumus on, et Gangese vees pesemine vabastab kõigist pattudest. Seetõttu on pea et iga ghati juures näha hordide kaupa mehi ning vähem naisi, kes viivad Gangeses läbi usurituaale või siis lihtsalt pesevad ennast ja oma lapsi. Sealsamas treppidel võetakse riidest lahti (naised ujuvad koos riietega) ja pannakse riidesse. Kogu protsessi jälgides avastan siinse kandi India meeste huvitava aluspesu – tegu on väikese kolmnurkse riidelapiga, mille kolme külge on kinnitatud paelad – kui kõik nööriotsad hoolikalt ümber keha vedada ja sõlme panna, siis jäävad need jalga nagu stringid või sumomaadlejate püksid.

Tundub, et kogu linna pesu pestakse ka Gangeses. Nimelt eraldi on sisse seatud: „pesupesemisfirmade” ghat, kus on sadade meetrite kaupa pesumehi/naisi ning kuivama pandud pesu. Kümned mehed ja naised on jalgupidi Gangeses, nad on ehitanud sinna väikesed pesupesemise lavatsid, mille vastu nad seebist pesu peksavad. Kui see on veel kõik arusaadav, siis täieliku üllatusena tuleb kuivatamisprotsess – nimelt laotatakse kogu pesu otse treppidele, see tähendab prügi peale, liiva sisse, lehmakookide vahele. Nii on Gangese kallas ja räpased trepid täis kirjusid sarisid, kunagi valget värvi olnud hotelli voodipesu, välismaalaste teksasid ja kirjusid särke ning kohalike meeste string-aluspesu. Mõnel peenemal „pesufirmal” on ka nöörid ghati äärde laiali tõmmatud, kuid sellest pole abi, sest pesu kukub aeg-ajalt maha pori sisse või see laotatakse hiljem lihtsalt samuti maha.

Ghatide äärest aga Varanasi vanalinna tänavatele sisenedes, oled sisuliselt lõksu püütud, sest kogu vanalinn on 1-2 meetriste tänavate ja kõrgete majade labürint. Tänavad on kitsad ja hämarad, looklevad sinka-vonka ning on suhteliselt eristamatud – väikesed poed läbisegi lehmade ja sitahunnikutega, mehed-naised majade treppidel istumas, tänava äärtes kõnnivad rahulikult rotid ja kuhjuvad prügihunnikud. Liiklus on õnneks vanalinnas ära keelatud, sest ega seal ringi hulkuvatest lehmadest ükski sõiduvahend mööda ei pääseks. Tänavate labürint osutub meile aga selliseks väljakutseks, et oma teise päeva õhtuks ei ole me julenud sinna seiklema minna, vaid hoidume pigem jõe äärde, kuid kolmandal päeval seiklema minnes eksleme üksjagu ning avastame end lõpuks hoopis mujalt, kui olime arvanud end minevat. Varanasis vaatamist ning ka üllatusi igatahes jagub.

Marika

Geniaalsed reisikorraldajad

Pühas linnas Varanasis, suduse Gangese kaldal, põletusmatuste suits meie hotellitoa akna taga

Päeval mingi +25ºC, õhtul veidi jahedam

Valdav osa Indiasse saabuvatest turistidest ei jäta oma reisi jooksul külastamata India ilmselt kõige tuntumat vaatamisväärsust, Tadž Mahali. Me küll kangekaelselt ei pea ennast turistideks, vaid ränduriteks, kuid Tadž Mahali olime võtnud siiski ka oma plaanidesse. Jaipuris olles ostsime ära mõned strateegilised piletid öörongidele, mis siis viisid meid Radžastanist Agrasse, seal plaanisime ennelõunast visiiti Tadž Mahali ja pärastlõunane rong samal päeval pidi viima meid juba edasi Varanasisse. Meie poolt püüeldud spontaansus oli küll selle ostuga ilmselgelt häiritud, aga rongipiletid olevat Indias selline defitsiitne kaup, et sõidupäeval raudteejaamas piletit osta püüdes naerdakse sind lihtsalt välja.

Agras rongi pealt maha tormates – rong oli peatuses juba mõne aja seisnud, kui saime aru, et tegemist on meie peatusega – ootas meid ees rahvarohke raudteejaam. Jätsime oma „korrusmajad” raudteejaama pakiruumi ja asusime rikšat otsima, kes meid „objektile” viiks. See ei ole siinmaal muidugi mingi raske ülesanne ja meie mureks jäi ainult hind mõistlikuks kaubelda. Rikšajuht teatas aga seepeale, et ta võib vanduda, et Tadž Mahal ei ole täna lahti... Et täna on reede ja Tadž Mahali pääsevad sisse ainult moslemid. Selle asemel ta võib meid viia teisele poole jõge ja sealt avaneb hea vaade Tadž Mahali tagumisele küljele. Mis mõttes? Kes vähegi India kohta reisikirju või reisiraamatud on lugenud, teab, kui palju erinevaid petuskeeme siinsed tegelinskid välja on mõeldud, et turistilt kümme nahka koorida. Ehk siis ütlesime, et käigu ta oma „jõe-taga” jutuga kuu peale ja viigu meid Tadž Mahali juurde. Nii jäigi. Aga meie enesekindlus oli muidugi löögi saanud ja hakkasime omavahel motorikšas arutama, et siin võib mingi jama olla küll, sest Tadž Mahal on püstitatud tõesti islami usku valitsejate poolt ja lugesin ka raamatust, et territooriumil on tegutsev mošee...

Kuna Agra linn, sarnaselt paljudele teistele India linnadele, kannatab suure õhureostuse all, mis omakorda mõjub äärmiselt halvasti ka sealsele suursugusele ehitisele, siis ükski mootorsõiduk päris Tadž Mahali juurde sõita ei saa. Nii pani meie rikšajuht meid ei-tea-kus maha ja palus, et peale seda, kui oleme Tadž Mahali värava taga ära käinud, tulgu me tagasi ja ta viib meid jõe taha, kust avaneb kõige parem vaade suletud Tadž Mahalile. Saatsime ta veelkord pikalt ja palusime end mitte oodata. Jõudes Tadž Mahali lääneväravasse viiva tänavani asusid sealsete söögikohtade „sissevedajad” meile ajudele käima, et me tuleks nende restorani sööma, sest just nende restoranist avanevat kõige parem vaade kaunile mausoleumile. Möödusime neist väljatreenitud ignorantsusega, mille peale keegi hõikas: „Ma’am, Taj Mahal is closed today!”. Jõudsime väravani, mille ees seisis relvastatud valve ja väravad olid kinni... Valvuri suust leidis kinnitust juba tekkinud kõhklus: reedeti on Tadž Mahal avatud ainult moslemitele mošee külastuseks...

Hetk kogumiseks ja järgmisena hakkas mul tegelikult ikka väga naljakas. Head udud reisikorraldajad me ikka oleme! Meil oli veel mõte, et teeme Tadž Mahali kohta kaks sissekannet: ühe, mis on tehtud enne tegelikku külastust (ehk siis ettekujutus sellest) ja teine pärast. Kuna Udaipuris, kus viimased paar päeva veetsime, oli niisama mõnus logeleda ja ringi konnata, siis jäi see äge mõte muidugi teostamata. Nüüd siis olime päriselt kohal ja me ei pääse sissegi! Kuna meil oli rongipilet samaks päevaks edasi, siis ei hakanud ka tõsiselt kaaluma Agrasse ööseks jäämist ja järgmisel päeval uuesti proovimist.

Lohutuseks uurisime valvurilt, et kas me kusagilt siiski saaksime heita pilgu sellele valgest marmorist ehitatud iludusele. Saime teada, et mööda idamüüri minnes jõuame Tadž Mahali taha ja nägemata see meil ei jää. Nii tegimegi. Me ei olnud seal „Tadž Mahali taga” ainukesed uudistajad. India perekondi oli seal üksjagu ja mõned turistidki. Isegi fotograaf oli kohal, kelle käest sai tellida perepilti Tadž Mahali taustal või siis peopesas Tadž Mahali kupli poolkuu. Mis sest, et lisaks Tadž Mahalile jäi fotole ka natuke okastraati, osa müürist ja/või relvastatud valvurid, kohale sai ju tuldud!

Järelejäänud tunnid rongi väljumiseni veetsime aga siis ühes neist paljudest „kõige-imelisema-vaatega-restoranidest” Tadž Mahalile. Sõime maisihelbeid piimaga, jõime banaani-lassit ja põrnitsesime kõrguvat kaunitari distantsilt... Ja vaatasime ka oma Lonely Planetist järele, et Tadž Mahali lahtiolekuajad on tõepoolest laupäevast neljapäevani päikesetõusust päikeseloojanguni... No aga selline asi peaks ikka rasvaselt olema trükitud ja eraldi musta kastiga ümbritsetud!!! Igatahes India kohta uskumatud 750 ruupiat (jagatagu neljaga, et kroonid saada), mida Tadž Mahali sissepääsu eest välismaalastelt küsitakse, jäid meil alles...

Tom

Ootamatu kõrvalepõige

Alustatud Dream Heaven hotelli katuseterrassil patjadel ja vaipadel peesitades vaatega valgustatud Udaipuri kindlusele ja järvele, lõpetatud Varanasis vaatega Gangese jõele

Päikeseloojangul +18ºC, õhtu edenedes läheb aga külmemaks ja peab fliisi selga panema

Pushkarist oli meil selge plaan edasi sõita Bundisse. See on üks veidi suurem linn Radžasthani osariigis ja kuulu järgi kena ja mõnusa atmosfääriga. Ja teel Bundi kindlusesse pidavat ahvikarjad inimesi ründama – see tundus mulle eriti intrigeeriv! Lisaks olime Jaipurist teistelt ränduritelt saanud ühe väga mõnusa sisehooviga külalistemaja kontaktid Bundis ja sinna broneeringugi ära teinud. Kuna me siin reisi käigus oleme ka vahelduva eduga iseenda reisiagendid, siis läksime viimasel õhtul Pushkaris internetikohvikusse, et osta ära lennupiletid Indiast Taisse (sõbrad, kes Te meiega koos aastavahetust tulete Taisse veetma, võtke teadmiseks, et meil nüüd ka piletid Taisse lõpuks ostetud:) ja need viivad meid 28. detsembri esimestel tundidel Bangalorest Bangkoki). Emaili süsteemi sisse logides leidsin aga kirja, mis kutsus meid Kekrisse!?

Ehk siis taaskord teema rubriigist: „Couchsurfingu (CS) imed.” Üks India kogenumaid CS võõrustajaid, Ram, oli nimelt märganud, et olime viimati sisse loginud Radžasthanis ja tegi meile pakkumise sõita talle külla Kekrisse. Nagu ta ise hiljem selgitas, siis ükski rändur ei planeeri külastada Kekri väikelinna, sest seal ei ole midagi erilist: ei ajaloolist templit, kloostrit, kindlust, looduslikku imet ega eksootilist hõimu (muuhulgas ei räägi ka „rändurite piiblid” sellest kohast mitte midagi). Samas meeldib aga Ramile väga kohata inimesi üle maailma ja neid võõrustada. Nii siis võtabki Ram tavaliselt ise ühendust ränduritega, kelle profiilist ta leiab, et need planeerivad Indiasse lähitulevikus sõita või on sisse loginud lähipiirkonnas. Ja Rami „maasikateks”, millega ta pani meid omi plaane ümber tegema, oli lubadus näidata meile maapiirkonna Indiat. Meile saadetud sõnumis andis ka ta teada, et kui saabume ennelõunal, siis võtab ta meid kaasa pulma pidusöögile! Olles Rami profiiliga tutvunud (ja vaimustunud tema uhkest turbaniga fotost!) me tõesti ei mõelnud kaua, sest sellist kohalikku teejuhti maapiirkonnas meil polnudki kusagil ette näha. Samuti andsime endale aru, et elu maal pole iseseisvalt nii kerge tudeerida, kuna inglise keelt rääkivaid inimesi pole seal lihtne tabada. Niisiis veetsime järgmised kaks päeva India Kapa-Kohilas.

Meie võõrustaja Ram oli muhe 45-aastane mees, kes elab koos oma naisega majas linna eramurajoonis. Nende kaks poega olid värskelt kodust ülikooli õppima kolinud ja Rami uus kirg oli ilma vähemagi kahtluseta rändurite võõrustamine. Põhikohaga tegi ta riigitööd kohalikus veeettevõttes. Olles teinud seda tööd pikki aastaid, oli tal piisavalt vabadust oma töö- ja isiklikku aega ise planeerida. Nii oli ta järgmised kaks päeva põhimõtteliselt meie päralt ja täitsime need sisukate jutuajamistega nii Indiast kui Eestist.

Ram tõi mind oma selgitustega India traditsioonidest ja igapäevaelust uuesti maa peale tagasi. Ehk siis maapiirkondade India erineb meie poolt Delhis kogetud linnaelust nagu öö ja päev. Alustuseks kastisüsteem. Olin aru saanud, et kastisüsteem on Indias põhimõtteliselt ajalugu. Et ametlikult seda ei tunnistata ja vaid ehk isoleeritud väikekülades pööratakse sellele tänasel päeval tähelepanu. Aga tühjagi! Kastisüsteem on suuremas osas Indiast (ilmselt suurlinnad ongi ehk ainukeseks erandiks) väga elus ja väga oluline. Elanikud jagunevad nelja kasti + puutumatud. Igapäeva elus järgitakse väga hoolikalt, kes mingisse kasti kuulub ja mida endale lubatakse läbikäimisel teistesse kastidesse kuuluvate inimestega. Näiteks tähendas Rami õe pojale, kes mõned aastad tagasi abiellus teisest kastist pärit neiuga, et kogu perekond ütles sellest mehest lahti ja pojal pole enam võimalik oma vanemaid või sugulasi külastada. Olgu öeldud, et poeg on kõrgelt haritud arst ja tema abikaasa pole mitte madalamast, vaid kõrgemast kastist. Lihtsalt selline on juba kord traditsioon. Mitmed suured kastid jagunevad alamkastideks ja nende eesotsas on kasti vanem. Ram on oma kasti vanemaks omas piirkonnas. Muuhulgas tähendab see tema jaoks seda, et ta peab aitama lahendada kasti sees tekkivaid probleeme. Peamiselt on need just inimestevahelised suhted ja kasti liikmete eksimused traditsioonide vastu.

Olles šokeeritud tänasel päeval inimeste hindamisse sõltuvalt nende kuulumisest mingisse kasti, küsisin esimesel õhtul kodus viibinud nooremalt pojalt (17), et kas ka tema jaoks on kastil mingi tähendus. Ta ütles, et üldiselt ei ole... aga nende puutumatutega, kes kasvatavad sigu (mis on kõige madalam klass puutumatutest) ta küll tegemist teha ei taha. Ram kinnitas, et sigu Indias tõesti ükski teine perekond ei kasvata, kui ainult puutumatute kõige madalamasse kategooriasse kuuluvad inimesed. Lisaks ametile viitavad inimese kuulumisele mingisse kasti tema välimus (riietus, ehted, näonahk jne) või siis perekonnanimi. Kastide ametlikkust palistab ka riiklik süsteem, millega soovitakse alamatele kastidele tagada kindel kvoot töökohti riiklikus aparaadis. Samuti jälgitakse poliitikas, et esindatud oleksid isikud kõigist kastidest. Muuhulgas on näiteks puutumatutele reserveeritud kindel arv kohti nii ülikoolides kui parlamendis.

Ram oli oma selgitustes väga põhjalik ja avameelne. Oli huvitav teada saada, et Ram ja tema naine abiellusid, kui Ram oli 16 ja tema naine 15. Nagu valdav enamus abieludest, oli ka nende abielu kokku lepitud nende vanemate poolt ja üksteist nad varem ei tundnud. Paljud abielud maal olid sel ajal korraldatud aga juba 8-10 aastaste laste vahel, kuid oli ka neidki, kes juba 6-kuusena paari pandi. Rami sõnul koolis teised poisid isegi naersid tema üle, et ta on juba nii vana, aga pole ikka veel abielus.

Ka tänasel päeval on enamik abielusid Indias kokku lepitud vanemate poolt, selle vahega et imikute paaripanemist tuleb nüüd juba harva ette (legaalselt lubatakse Indias abielluda 18-aastaselt). Pulmad on Indias väga oluline sündmus ja sellega on seotud ohtralt rituaale, mida järgitakse. India pulmast võiksime vist iga päev mõne sissekande teha, sest nagu Marika juba kirjutas, viibime Indias ajal, mis siinsete traditsioonide järgi on abiellumiseks hea aeg. Nii satume igal päeval mingit sorti pulmarituaali peale.

Kekris külastasime pidusööki, mida peigmehe vanemad korraldasid oma külalistele. Kuna paari pandi Rami kasti kuuluvad noored, siis nagu kogu selle piirkonna samasse kasti kuuluvad inimesed, oli pidusöögile kutsutud ka Ram. Ja meie lisasime kohalikule sündmusele ilmselgelt täiendavalt eksootikat:). Kokku osales pidusöögil umbes 800 inimest, mis siinsetes kategooriates tähendab, et tegemist oli väikese pulmaga. Selle tarbeks oli püstitatud pulmatelk spetsiaalsele platsile linnas ja külalisi, kes siis oma keha kinnitama olid tulnud, vooris sealt läbi juba alates lõunast. Meie läksime kohale siis, kui päike oli loojunud (Rami sõnul olid selleks ajaks maalt saabunud sugulased juba kõhu täis saanud...) ja olles kirevate pulmaväravate all tervitanud peigmehe isa, juhatati meid istuma pikale vaibale platsi keskel. Vaipadel istusid mehed ja naised eraldi rivides. Suguvõsa nooremad poisid serveerisid saabunud külalistele kiirmeetodil toitu: üks tõi plastiktaldriku, teine plastiktopsi, kolmas möödus suure riisivaagnaga ja lajatas kulbitäie riisi, neljas tõi erinevaid vürtsiseid kastmeid, viies chapatisid (kohalik leib), kuues lennutas taldrikule mingid magusad pallikesed, seitsmes pakkus mingeid kohalikke kartulikrõpsude sugulasi, mingist mannergust lendas topsi korraga kohalik jogurtijook, jne. Iga natukese aja tagant jooksid poisid uuesti igaühe eest läbi, et uurida, kas soovitakse lisa ja lennutasid taldrikule lisaportsjoni. Söödi loomulikult kätega. Ega see pidusöök nüüd oma hügieenilisusega just ei hiilanud, aga sõin praktiliselt kõik ära, mis ette tõsteti. Isegi jogurtijoogi, mis mulle topsi langes mitte just väga kena välimusega ämbrist, jõin ära! Marika ütles hiljem mulle, et nähes mind seda joomas, oli ta enam kui kindel, et ma saan sellest suuremat sorti mürgituse:)

Kõhud täis, tõusime püsti, surusime peigmehe vanaisal kätt ja asusime tagasi koduteele. Ajaloo huvides olgu öeldud, et peigmeest ennast ei õnnestunudki näha. Rääkimata pruudist. Päris õige pulmapidu toimus järgmisel õhtul naaberlinnas, kus elasid pruudi vanemad. India pulmad ongi tõeline majanduslik katastroof just pruudi perekonnale. Nimelt näeb traditsioon ette, et pruudi vanemad maksavad peigmehe vanematele tasu (dowry) abiellumise korral. Mida majanduslikumalt paremal järjel peigmees on, seda suurema tasuga peavad arvestama pruudi vanemad. Dowry’l on läbi ajaloo olnud ka oma varjukülg. Nimelt igal aastal tapetakse Indias mehe või mehe sugulaste poolt tuhandeid abielunaisi, et mees saaks uuesti abielluda ja peigmehe perekond uuesti dowry’t küsida. Nii on dowry küsimine tegelikult illegaalne, aga traditsioonidel on Indias äärmiselt suur jõud.

Kuna Indias on väga palju vaeseid inimesi, siis korraldatakse aeg-ajalt heategevuslikke pulmatseremooniad, kus siis annetustega kogutud rahast korraldatakse ühispulm nendele, kes ise pulmi ei suuda korraldada ja dowry’t maksta. Ka meie peremees Ram oli üks peamine korraldaja ja rahastaja mõni aasta tagasi Kekri linnas toimunud ühispulmas, kus abiellus korraga ligi 80 noorpaari.

Kuigi lahutused on seaduslikult lubatud, siis tuleb lahutusi Indias väga harva ette ja seda enamasti suurlinnades. Lahutatud naine ja lesknaine on ühiskonnas väga madala staatusega ning tihtipeale ütlevad konservatiivsed perekonnad, sugulased ja samasse kasti kuuluvad inimesed sellisest naisest lahti. Lahutatud naisel ja lesknaisel on niisamuti väga väiksed väljavaated uuesti mehele saada. Ram ütles, et Indias on laialt levinud ütlus, et kui hommikul kodust väljudes kohtad esimesena lesknaist, siis on targem koju tagasi minna.

Ram paistis igatahes rahul olevat, et tal on kaks poega ja nende abiellumise tarbeks ta olulisi summasid kõrvale panema ei pea. Selle asemel tegi ta plaane kuuajaliseks puhkuseks Skandinaavias tuleval kevadel ja lootis üldse tulevikus senisest palju enam reisida.

Siiski peab iga hindu olema valmis ootamatuteks kuludeks, mis kaasnevad kohalike kommetega. Samavõrd oluliseks sündmuseks kui pulm, on India traditsioonides matus, mis pole vähem kulukad. Ram oli just mõni päev tagasi enne meie tulekut pidanud oma tädi matuseid oma kodukülas (mis asus Kekrist ca 30 km kaugusel), kus osales ligi 2,500 külalist. Kuigi lähedased naissugulased peavad traditsiooni kohaselt kogu leinaperioodi nuttu halama (see on teatud viis nutta, kui võõrad ümbritsevad), ei ole India matus oma olemuselt kurb sündmus. Pidu peetakse sarnases meeleolus nagu pulmigi. Minu jaoks oli väga ootamatu komme, mille kohaselt matustele saabunud külalised teevad kõigile lahkunu lähisugulastele kingitusi. Kuna Rami perekonna kodukülas moodustab 80 inimest, siis mõelge ise, millist kingikoormat see matuselistele tähendas.

Lisaks pulmadele ja matustele jagub hindudel veel igasugu muid tähtpäevi, pühasid ja festivale, mida tähistatakse. Suurimad pühad on Diwali, mis oma meeleolult on kombinatsioon meie jõuludest (pühad perekonna keskel) ja aastavahetusest (valimatu ilutulestik). Põnev oli kuulda „õdede-pühast”, mis tähendab lihtsustatult seda, et sel päeval sõlmivad õed oma vendadele käe ümber püha paela ja vennad teevad õdedele kingitusi. Rami sõnul tulevad igal aastal sel päeval tema õed talle külla käepaela siduma ja kingitusi saama:) Samas pole tavalisel hindul kombeks tähistada oma sünnipäeva. Rami sõnul on pühasid juba niigi nii palju, et ka sünnipäeva tähistamine läheks juba liiale!

Rami naise käest me neid teemasid üle küsida ei saanud. Seda põhjusel, et ta ei rääkinud inglise keelt. Arvestades Rami enda väga laia silmaringi, ühiskondlikku rolli ja huvi maailmas toimuva vastu oli päris šokeeriv Ramilt kuulda, et tema naine on kirjaoskamatu. Nii piirdus meie suhtlus naisega eelkõige jälgides, kuidas ta kohalikku traditsioonilist toitu valmistas. Kohaliku toidu puhul oli mul Radžasthanis kõige raskem harjuda sellega, et nad söövad magusat toitu soolasega läbisegi. Seda nii kui nii, et toit on üldjuhul taimetoit ja muuhulgas ei sööda siin ka muna, ei jooda teed ega kohvi. Ehk siis vastuseks kõigi küsimustele, kas ma reisil olen hakanud millegi järgi igatsust tundma, siis jah, neil päevil tekkis mul tõeline isu harjumuspärase maitsega prae järele!

Lisaks huvitavatele jutuajamistele mahtus meie Kekri päevadesse ka meeleolukas jalutuskäik väikelinna tänavatel. Ramil oli isiklikke asjatoimetusi ja ta palus oma kolleegil olla saatjaks meile väikesel ringkäigul linnas. Kuigi see mees (vot nime ei teagi enam!) rääkis vaid üksikuid sõnu inglise keeles, oli ta väärika hoiakuga ja juba varemgi Rami eksootiliste külalistega sarnast läbi teinud. Kuna välismaalased olid selles linnas harukordseks nähtuseks, siis alustasime jalutuskäiku sellega, et Rami kolleeg, möödudes oma majast, tegi ettepaneku tema juurde sisse astuda ja teed juua. Siin kogesime midagi sellist, mida ilmselt on läbi elanud kõik omaaegsed maadeavastajad kohtudes kohalike elanikega: üksteise keelt ei räägita, samas ollakse mõlemalt poolt äärmiselt huvitatud eksootilistest külalistest. Meid pandi istuma pingile eluruumi seina ääres, meie vastu toolile istus peremees ja meie vastu ja kõrvale kogunes seisma umbes 20 inimest, peamiselt lapsed ja noored, kes siis meist mõõdukal kaugusel seisid ja meid avasilmi jälgisid. Peremees võttis taskust mobiiltelefoni (see vidin on siin kõigil olemas) ja üldise vaikuse ning vastastikuste naeratuste saatel asus ta meid sellega filmima. Mõne hetke olukorra absurdsust nautinud, võtsin siis ka seljakotist välja oma videokaamera ja asusin omalt poolt toimuvat filmima. Nii me seal vaikuses üksteist filmisime ja jälgisime mõnda aega:) Kogu seltskond muutus äärmiselt elevaks, kui Marika asus seltskonda pildistama ja näitas pildistavatele ekraanilt tehtud võtteid.

Sama meeleolukaks kujunes tänavatel jalutamine. Inimesed jätsid omad jutud pooleli ja jäid ikka kohe vaatama, kui neist möödusime. Pilgud olid enamasti sõbralikud-uurivad, mõni pilk ka selgelt üllatuv. Fotograaf Marika jaoks olid siinsed kohalikud tõeliselt tänuväärne materjal, kuna oldi huvitatud enese jäädvustamisest ja kohati lausa valjuhäälselt sooviti pildistamist!

Kekris sai end ka veidi võõraste sulgedega ehitud ja peremehe ja perenaise juhendamisel riietati Marika sarisse ja mulle pandi pähe turban. Elevust jagus nii meile, pererahvale kui naabriperele, kelle aeda pildistama suundusime (pildid küll eksikombel põgenesid meie käest!).

Tom

Hipilinnas Pushkaris peidus „liigapaljukõike” India eest

Maal, öösiti vist +14

Olen varem üksjagu reisinud ning enda arvates maailma ühed hullemad kohad ära näinud – ehk mis võiks veel peale Aafrika räpasuse, Tiibeti vaesuse ning Mehhiko rahvariiete kirevuse üllatada? Vastus on: India.

Ühesõnaga erinevalt Tomist, kes oli India puhul valmis kõige hullemaks, saabusin mina Indiat mütsiga lööma. Enesekindlust lisas asjaolu, et olin alles 2 aastat tagasi ära näinud Nepaali elu-olu, mis minu ettekujutustes ei saanud naaberriigist Indiast väga erineda. Vastavalt meie kummagi erinevale eelhäälestusele tervitas India ka meid kumbagi täiesti erinevalt. Nagu Tom juba varem kirjutas, oli ta valmis kõige hullemaks, kuid tegelikkuses oli olukord täiesti tavaline. Mina olin valmis kogema juba varem kogetut, kuid üllatusena tervitas India mind šokeerivalt. Nimelt nii vähe kui esimesel India nädalal Delhi ja Jaipuri tänavatel liikusime, olin endale imestuseks koguaeg kerges stressis. Põhjus oli selles, et ilmselt eelnev nädal suhteliselt inimtühjas Omaani looduses oli piisavalt zen meeleolu tekitanud ning kontrastiks pakkus India kohe algatuseks kõike liiga palju - autosid ja mootorrattaid, müra, lõhnu, värve, inimesi, prügi, lehmi ja sigu ning tähelepanu. Vaieldamatult ju täiesti hiilgav kompott, mida lihtsalt ahmides pildistada, aga mind tegi see vastupidiselt täiesti foto- ja ka teovõimetuks. Selles kirevuses ja saginas tahtsin algatuseks lihtsalt kuhugi nurka maha istuda ja eemalt suu lahti „kõik-ära-vaadata-ja seedida”, aga paraku ei olnud see võimalik, sest India tõmbas mind kohe halastamatult enda sisse ära. Nimelt India suurlinnades puudub mõiste „sõbralik elukeskkond”, mis tähendab, et parke, pinke ja tänavakohvikuid lihtsalt ei eksisteeri ning kõndimiseks on ülerahvastatud ja räpane sõidukitest tulvil tänav, kuhu ei ole võimalik istuda ega eemalt vaatlemiseks eemalduda. Kõndimise ajal tuleb pidevalt jälgida, et sa ei jääks rikšade vahele või mootorratta alla, et keegi ei tõmbaks möödasõites su kotti kaasa, või et sa ei astuks oma plätuga lehmasita või tohutu prügi või solgi sisse ja et sa ei jookseks pea-ees mõne eriti räpase inimese otsa või ei jääks seisma meeste avaliku urinaariumi ette ja sealt väljavoolava asja sisse.... Selle asemel, et nautida india naiste saride värve ning tänavarestoranist õhkuvaid vürtse, tegelesin lihtsa ellujäämisega.

Vajasin ilmselgelt aklimatiseerumisprotsessi, et kõige sellega vähehaaval kohanduda ning selleks sobis imehästi viibimine Delhi „turvakodus”, hiljem Jaipuri hotellis ning majast lahkumine ainult väljas lõunal käimiseks. Igatahes ellu ma jäin ja mõned koledad fotod sain ka ning tänaseks olen piisavalt aklimatiseerunud. Nüüdseks oleme liikunud rahulikematesse linnadesse – algatuseks käisime Pushkaris ja hetkel oleme peidus maal Kekris.

Pushkar on 14 000 elanikuga linnake, mis India mõistes on ülitilluke. Pushkari elu keerleb ümber järve, millesse suur jumal Shiva end legendi põhjal kunagi olevat tahtnud ära uputada ning peale seda kasutavad hindud seda järve palverännaku kohana. Ümber järve on ehitatud ligi 50 ghatit (trepid otse järve), piimjaid templeid ning kohalikud käivad end järvevees püha veega pesemas ja pühitsemas. Vahva on jälgida, kuidas iga ghati juures keeb erinev elu – näiteks ühe ghati juurde saabuvad umbes 20 kriiskav-oranžides turbanites ja kõrvarõngastes kortsulise näo, kuid ülisitke kehaga vanapapit, kes kerivad 8 meetrit turbanit oma peast lahti, kunagi valget värvi olnud pika lina puusade ümbert (mis täidab siin pükste rolli) ning astuvad mööda treppe sogasesse järvevette. Esmalt kastavad nad iseend märjaks ning siis lohistavad läbi vee kõik oma riideesemed. Veest väljudes riputavad nad kangad puude otsa või laotavad laiali treppidele või kutsuvad sõbra appi, kellega nad kumbki kanga erinevatest otstest haaravad ning seda kuivatamise otstarbel lehvitavad. Nii on järve teiselt kaldalt vaadates mööda treppe looklemas palju oranze triipe või lehvimas oranže laineid. Teise ghati juures toimetab palverännakule saabunud perekond, kes kogu kambaga end vette veavad ning kohaliku preestri ehk brahmani abiga viivad läbi keerulisi usurituaale. Kolmandal trepimademel ajab preester noaga umbes 2 aastast poisikest kiilaks ning neljandal ghatil hoiab vana naine rätikut, mille taga noorem naine enda ülakeha alasti võtab ning end püha veega pühitseb. Viiendal ghatil palub üks vanaema, et üks väike poisike tema kanistri püha veega täidaks ning kuuendal ghati juures mediteerib üksik mees jnejne.

Kohe esimesel õhtul, kui linna jõuame ning mööda treppe järve äärde maabume, jookseb kolm kohalikku preestrit minu peale tormi, et anda endast parim minu hinge päästmiseks ning pereliikmete pühitsemiseks. Annan lihtsalt alla, sest olen juba püha järve lummuses ja hea meelega alustan kõiksugu rituaale, mis lubavad midagi paremaks muuta... Alguses pannakse minu peopessa roosilehti ning mind juhatatakse mööda treppe alla. Istume vee äärde ning pean pühitsuseks vett sopsutama pähe ja otsaette ja südame peale. Roosiõielehti täis peopesad avali, pean preestri järgi kordama hindi keelseid sõnu ja jumalate nimesid, seejärel sõeluma vett ühest peopesast teise ning kordama oma lähedaste ja kallite inimeste nimesid, et nad kõik õnnistatud saaksid. Preester sipsutab roosilehtede peale ka veel punast tikka pulbrit, riisi, vett ning lõpuks palub mul kogu peotäis vette visata ja oma soov soovida. Lõpetuseks viskan veidi vett ka seljataha, et kõik mured kaoksid. Preester teeb mulle punase tikka pulbriga ja riisiga täpi otsaette, seob punase paela ümber randme ning rituaal ongi läbi. Nüüd pean kõigi hea tervise nimel seda paela kandma niikaua, kui see loomulikul teel maha kulub!!! Loomulikult tuli teha ka brahmanile annetus, mille tarvis preestrid olid ära õppinud kavala väljapressimise tehnika. Nimelt öeldes summa, palju ma annan, kordas preester pidevalt, et kas sa tõesti oma lähedastest nii vähe hoolid, et rohkem ei või annetada. See trikk ei läinud tal aga läbi ning kõigi minu lähedaste julgustuseks võin öelda, et andsin piisavalt, et hindu jumalad nüüd teie kõigi eest hoolitseksid. Rituaali ajal nägin Tomi ülevalt ghatilt omaette muhelemas, et näe, nõrk naine, lasi end kohe preestrite poolt ära rääkida ja andis raha ka veel. Aga juba järgmisel hommikul ei suuda ka Tom panna vastu ahvatlusele end ja oma lähedasi hea õnne ja tervisega pühitseda ning Tom läbib samasuguse lilleõie-vee rituaali ja saab ka punase läraka otsaette.

Pushkari linnas kehtivad karmid käitumisreeglid – ei tohi süüa mitte mingisugust liha (sh kana ega kala), muna, avalikus kohas ei tohi miilustada ning alkoholi ei tohi juua. Linnas ringi liikudes selgub aga, et kohalikud lubavad endale nii mõndagi - internetikohviku peremehelt näiteks saab kanepit osta, restorani menüüs on kirjas kanaliha (mida sellel päeval küll ei ole kahjuks), tänaval tikub mulle ligi purupurjus teismeline jnejne. Ka Ghatidel käitumiseks on väga ranged reeglid – kingad tuleb juba üleval treppidel ära võtta ning pildistad ei tohi. Reeglid on aga inimestele ning nii jalutavad kõike eirates mööda treppe üles-alla pühad lehmad, kes ei hooli millestki ning jätavad endast suured ja auravad lehmakoogid maha, mille vahel inimesed siis paljajalu kepslevad. Lehmadel on ka tänaval õigus, nimelt kui jään ühele kohale liiga kauaks seisma ja satun kogemata ühe püha vasika liikumise trajektoorile, kes kohe kasutab oma pühaduse privileegi ning lihtsalt puksib mind oma sarvekühmudega eest. Kuuldavasti tuleb lehmade pühadus lihtsast asjaolust, et jumal Shiva olevat lehma kasutanud oma sõiduvahendina. Ja arusaadavalt ei saagi Jumala sõiduvahed midagi muud olla kui püha. Lehmad on isegi nii pühad, et neil lastakse omasoodu toimetada ning nende eest väga ei hoolitseta. Keegi ei vii neid kunagi rohumaale - lehmad lihtsalt tammuvad linnatänavatel ning söövad prügihunnikutest ning kõike muud mis teepeale satub. Väidetavalt on india lehmad täiesti vabalt võimelised prügist piima tootma, aga üldiselt on nende surmade arv kõrge ja seda linna tänavatel vedeleva armutu ning seedimatu plastmassi tõttu.

Peale närvilist Delhit ja Jaipuri me lausa mõnuleme Pushkari linna kulgevas ja pealtnäha rahulikus atmosfääris. Kogu mõnusa linna ainukeseks puuduseks on asjaolu, et kahjuks on selle koha avastanud enamus Lonely Planetiga Indiasse reisinutest ning nii leiame tänavatelt eest veel mitusada turisti, kellest enamus on endale jalga ajanud kohalikud kottpüksid ning näevad väga hipid välja. Teine süüdlane rahu rikkumise osas on astroloogia ehk soodsad kuupäevad abiellumiseks. Nimelt Erinevalt Eestist ei abielluta Indias kolmapäeviti, reedeti ja laupäeviti, vaid siis kui on astroloogiliselt soodus päev. Nii olidki neil päevil kätte jõudnud astroloogiliselt soodsad kuupäevad abiellumiseks ja terve linn kihas pulmamelus. Õhtu saabudes hakkas linnatänavatel kostma kohutav mürgel, mida tekitas rongkäik, mis saatis peigmeest tema kodust pruudi koju. Tavapärane pilt nägi välja nii: kõige ees liikus ratastel moodustis, mille peale oli maalitud silt „brassband” ning mille külge kinnitatud suurtest valjuhäälditest kostis niinimetatud muusika, mis oli aga kangesti müra moodi ning mida tekitasid erinevad, mitte ühes rütmis kõlavad muusikainstrumendid. Kõige lõpus oli suur ratastel mürisev generaator ning nende kahe vahel kõndisid kahes reas noored poisid, kes igaüks hoidis oma süles suurt laternat, mis said elektrit generaatorilt. Brassbandi ja generaatorite vahel kõndisid peigmehe sõbrad ning nende taga hobusel peigmees. Aeg-ajalt rongkäik peatus ning siis hakkasid peigmehe sõbrad ennastunustavalt tantsima, aga peigmees hobuse seljas istus sirge seljaga edasi. Kui aus olla, siis olime õnnelikud, kui järjekordne rongkäik meist eemalduma hakkas, sest kakofooniline müra oli suhteliselt talumatu.... Aga meie kodumajutuse ümber oli mitu pulmaplatsi ning nii saime pulmadest osa hommikuni.

Ei tea kas hipimeeleolust või millestki muust, aga hakkasime Pushkaris ühtäkki imelikult käituma - Indial kohe on minigi imelik mõju meile. Nimelt kui varem olime loobunud igasugusest ostlemisest ettekäändega, et meil ei ole asju kuhugi panna ning me ei taha, et meie reis mõttetult raisatud raha pärast lühemaks jääb, siis Pushkaris leidsime end justkui vaikiva kokkuleppe tulemusena sisenemas ja väljumas pea kõigist järjestikku asuvatest poodidest. Ette jäid nii ehte-, viiruki- raamatu- kui juveelipoed ning õhtul kogu ostetut voodi peale laiali laotades olime ühtpidi hämmeldunud oma hulluse üle ning teisalt ei suutnud naeru pidada oma spontaanse käitumise üle. Aga ilma vähimagi süütundeta panime õhtul oma 25 kroonises peremajutuses viiruki põlema, riputasin kõik ostetud ehted endale külge, lasime India meditatsioonimuusikal kõlada ning tundsime end taaskord jumalikult...

Marika

Kuhu kadusid aluspüksid, rumm ja aeg?

Kehatemperatuur stabiilselt +37,2 ºC

Hetkel on Jaipuris veedetud päeva neljas õhtu, me ei ole Jaipuris pea et mitte midagi näinud ning meil on jätkuvalt veel vastamata kolm olulist küsimust:

1. Kuhu kadusid Tomi aluspüksid?

2. Kuhu kadus rumm?

3. Kuhu kadus aeg?

Kõige pealt alukad. Ehk siis andsime teise päeva hommikul siinsesse pesumajja pesta suure koti oma musta pesuga. Õhtul rõõmustasime lõhnavate riidetükkide pärast, aga järgmisel hommikul avastas Tom, et tema Calvin Klein’i aluspüksid on puudu. Esimene kahtlusalune oli Marika, kelle pesu hulgas Tom arvas oma vara olevat – kuid Marika asjade hulgast meestepesu ei tuvastatud. Kutsusime oma külalistemaja juhtkonna kohale, rivistasime üles ja pärisime pükste kohta. Kuulsime, kuidas helistati kõigile hotellis viibivatelt külalistele, aga tulemust ei olnud. Tänaseni pole pükse välja ilmunud ega pole ka ühtki niidiotsa juhtumi lahendamiseks. Meie enda detektiivitöö tulemusena jõudsime järgmiste võimalike stsenaariumiteni:

1. Mõni püha lehm sõi pesumaja hoovis kuivanud püksid ära.

2. Pesumaja pesupesija soovis üllatada oma naist uue pesuga ning vürtsitada nende ööelu.

3. Tomi alukad läksid hotellitöötaja eksituse tõttu meie naabriks olnud meeste aluspesu fetišiga Briti meeleheitel koduperenaisele, kes keeldus neid tagastamast.

4. Aluspüksid väsisid igavast seltskonnast, kes viis päeva ühe linna ühes ja samas hotellitoas istusid ja õhtuti kokteile trimpasid ning otsustasid iseseisvalt edasi rännata.

5. Muu lahendus.


Järgmiseks rumm. Ostsime kahel õhtul järjest kohalikust putkast „päris” Bacardit ning Coca-Colat, aga kummalgi õhtul käitus rumm täiesti isemoodi. Või kuidas teie seletaksite asjaolu, et ühel õhtul saab 0,375 ml Bacardi pudelist kumbki 3,5 koksi ning järgmisel õhtul täpselt sama suurest pudelist kumbki 7 koksi? Esimesel õhtul alustas kokside tegemist Tom ning peale esimest ringi võttis üle Marika. Tom loomulikult kahtlustas teisel päeval Marikat, et see tegi endale kokside tegemise ajal veel kiired shotsid. Marika aga vandus püha lehma nimel, et ta ei ole salaja rummi puutunud. Teisel õhtul tegi kokse ainult Tom ning Marika heitis talle ette, et tegu oli äärmiselt lahjade jookidega (olgugi et meeleolu oli sama ülev mõlemal õhtul) ning seepärast kulus vähem rummi. Tegu oli siiski mingi müsteeriumiga, ning variandid, mille peale suutsime iseseisvalt tulla, on järgmised:

1. Meie lukus oleva tagaukse või vannitoa akna kaudu käisid meie uuteks naabriteks tekkinud ärajoonud nägudega taanlased meie tagant näppamas.

2. Juba tehases oli esimese õhtu pudelisse vähem alkoholi pandud.

3. Tegu on India maagide nipiga.

4. Oma intensiivse rännutempoga suudame raskematel hetkedel ainult kolmeni lugeda.

5. Midagi muud.

Kolmandaks aeg. Jaipuri kohta ei ole meil Teile suurt midagi rääkida. Nimelt sulgesime end peale Omaani ja Delhi peadpööritavaid seiklusi lihtsalt vaikselt Jaipuri hotellituppa ja selle armsale rõdukesele, kirjutasime blogi lugusid, sättisime fotosid ning tutvusime lõpuks veidi ka India Lonely Planetiga, et aru saada, mis riiki me jõudnud oleme ning mida siin veel teha võiks. Ühesõnaga, ehmatusega avastasime, et oleme siin viibinud viis päeva, ise aru saamata, mida me kõik see aeg tegime või kuhu aeg kadus. Siinkohal olime täiesti nõutud ja suutsime välja käia ainult ühe lahenduse:

1. Ahvid varastasid aja ära.

2. Muud lahendused.


Kui Teie oskate meid meie olulistes küsimustes veel mõne elujõulise lahendusega aidata, siis oleksime väga tänulikud! Vastuseid ootame meie blogi kommentaaridesse.. ja nutikatele lahendustele vastutasuks jätkuvalt meie kirglikud postkaardid.

Marika ja Tom

Sametine maandumine Indias

Jaipuri baaslaagris, Karni Niwas külalistemajas. All tänaval sead, lehmad, koerad, vöötorav, pärastlõunane reid ahvikarja poolt ...

Väljas päevaselt soe, õhtuselt veidi vilu

Blogi sündmuse asukoht: Bahreini lennujaam.

Põhjus: ostsime läbi interneti odavad lennupiletid Gulf Airiga Muscatist Delhisse ja osa kaubast oli siis see, et meil tuli läbida veel üks Pärsia lahe imeriik, Bahrein.

Meeleolu: ootusärev, ikkagi ju tegemist sõiduga Indiasse! India osas olen enamasti kuulnud reisimuljeid, et asi oli ikka palju „jubedam” kui seda ette kujutati. Olen aru saanud, et sõna „jube” all mõeldi seda inimmassi, mis sind igal pool ümbritseb, seda räpasust, loomakarjasid läbisegi inimestega, kaootilist liiklust ja loomulikult ka seda lehka, mille sees liigud.

Vürtsi lisab veel asjaolu, et me ei tea, mis meist Delhis edasi saab. Nimelt saatsime paarile couchsurfingu (CS) võõrustajale Delhis kirjad oma tulekust, aga siis kadusime viieks päevaks Omaani looduse rüppe. Tagasi Muscatisse jõudnud saime teada, et meie poolt väljavalitud inimesed kas olid juba hõivatud või linnast ära ja seega pole meil oma kohalikku Delhis. Kuna mul oli väga selge ettekujutus, et parim algus Indiaks on maabuda mõne kohaliku perekonna juures, siis sooritasin eelmisel päeval Muscati internetikohvikust meeleheitliku küberrünnaku Delhi CS võõrustajatele. Ehk siis saatsin kuuele põneva profiiliga liikmele välja SOS-kirja, et tuleme homme Delhisse ja kui Teil on nädalavahetuseks plaane, kuhu Teil õnnestuks ka meid lülitada, siis saatke sõnum minu mobiiltelefonile. Nii väike etteteatamise tähtaeg ei andnud alust liigseks optimismiks, mistõttu arvestasime plaaniga B, et sõidame Delhi lennujaamast mõnda Lonely Planetis välja pakutud hostelisse.

Sündmus: meie värav avaneb ja reisijaid hakatakse kutsuma lennukile, kui mulle saabub SMS. Kahe lennu vahel on mõistlik paus 1,5 tundi ja nii ma olen selleks ajaks oma mobiiltelefoni sisse lülitanud. Haaran telefoni järele ja näen, et sõnum pole tulnud mitte kohalikult telefonioperaatorilt (Welcome to ....) ega EMT-lt (Tere tulemast...! Tasuta roaminghinnainfo leiate ....), vaid tundmatult numbrilt. Ekraanilt leian sõnumi: „Hi tom sure u can stay with us for the weekend. Give me a call as soon as you land in delhi and then u can come to our place” (Tere Tom! Muidugi saate tulla nädalavahetuseks meie juurde. Helista nii pea, kui olete maandunud Delhis ja tulge kohale).

Mul on lotomiljonäri naeratus näol:)

Delhisse maandudes helistasin tundmatule SMS-i saatjale. Kogu olukord oli tegelikult väga naljakas: mul oli telefonis sõnum tundmatult numbrilt, mis kutsus mind enda poole elama ja mul polnud vähematki aimu, kes see nendest kuuest CS võõrustajast olla võiks. Kirusin ennast mõttes, et ma eelmisel päeval internetikohvikus mingeid märkmeid ei teinud. Telefonikõne võeti vastu ja muidugi ei suutnud ma kinni püüda ka indiapärast nime, kes mulle vastas. Meie uus sõber jagas mulle kiirelt instruktsioonid, kuidas lennujaamast nende juurde jõuda ja kõik järgnev sujus ladusalt (olgugi, et ma olin kuulmise järgi linnosa GK2 asemel kirja saanud Tiketu:) Võtsime ettemakstud takso Lõuna-Delhisse, meie uude koju.

Meie võõrustajateks ja headeks sõpradeks Delhis said D.K. koos oma kauni abikaasa Aaps’iga (nimed meie jaoks lihtsustatud!). Neil oli 1,5 aastane pisipoeg, keda Aaps kutsus Tweeney’ks. Tüüpilise india perekonnaga elas selles majas mitu põlvkonda koos. Maja kuulus D.K. vanematele. Nädalavahetusel, kui meie seal olime, olid perekonnale külla sõitnud veel Aapsi vend, ema õde, vanaema õde ja ühel õhtul astus läbi D.K. õde koos oma abikaasaga. Lisaks ümbritses perekonda ka terve plejaad abilisi: lapsehoidja, majapidajanna, majapidaja, valvur. Kõik teenijad koos perekondadega elasid sama maja teises tiivas.

Ja siis veel muidugi meie! Selgus, et D.K. oli just äsja CS võrgustikuga ühinenud ja meil oli au olla tema esimesed külalised. Majas endas käis parajasti suur kolimine ja remont, mille käigus noor perekond seadis end sisse maja teisel korrusel (ja vanem generatsioon kolis esimesele korrusele). Meie kasutusse anti suur tuba keldrikorrusel.

D.K. ja Aaps olid mõlemad „meie vanusegrupist” ja mis veelgi toredam - ka „meie veregrupist”. Nad mõlemad töötavad rahvusvahelistes ettevõtetes, D.K. telekommunikatsiooni-süsteemide müügi peal ja Aaps panga siseaudiitorina, ja nädala sees kipuvad nende tööpäevad kohati pikaks venima. Seevastu nädalavahetusel käivad nad palju väljas pidutsemas või kinos või lihtsalt sõprade juures külas. Nii siis juhtuski, et leidsime esimesel õhtul Delhisse jõudnuna end üks hetk Lõuna-Delhi peenest ööklubist (mis muuseas asus piirkonna eksklusiivse kaubanduskeskuse kõige kõrgemal korrusel). Meid ümbritsesid kohalikud hästiriietatud noored ja kaasaaegne tantsumuusika ja palusime Marikaga end üksteisel näpistada, et saada aru, et see ikka on India, kuhu me jõudnud oleme!

Tegelikult osales kogu suur perekond aktiivselt meie võõrustamises ja elas kaasa meie tegemistele sealviibimise ajal. Olime igal hommikul ja õhtul osalised perekonna söömaaegadel ja mis veelgi meeleolukam, osalesime igaõhtusel dringil, mis eelnes õhtusöögile. Selleks koguneti avarasse ja hästisisustatud elutuppa, kus siis kokteiliklaasi või veinipokaali taga arutati päevaseid tegemisi ja maailma asju ning loomulikult oli meie saabumise puhul läbivaks teemaks lood Eestist ja omakorda lood Indiast. Haaravate jutuajamiste kõrval ei pannud tähelegi, kuidas kokteiliklaasid „iseenesest” tühjenesid ja täitusid ja nii juhtuski, et õhtusöögi ajaks, mida serveeriti alles kusagil kell 11 paiku, leidsime end olevat meeldivalt svipsis. Pereisa õpetussõnade kohaselt hammustasin joogi kõrvale liha või pähkleid, mida meile suupistetena serveeriti, et alkoholi mõju kontrolli all hoida.

Õhtusöök oli kõige olulisem toidukord päevas ja koosnes paljudest erinevatest roogadest (mille kohta pereema jagas meile ka eelnevalt põhjalikke selgitusi, mis regioonist mingi toit pärit on ja millest tehtud on). Palju juttu käis loomulikult ka selle ümber, missugune toit on vähem või rohkem vürtsikas. Meie keelde panduna tähendas see, et vähem vürtsikad toidud olid meie jaoks päris vürtsikad ja peale rohkem vürtsikat toitu ei olnud meil mõtet enam söömist jätkata, kuna kõik meie maitsemeeled olid seepeale kadunud:) Söödi üldiselt parema käega ja „lusikana” kasutati sageli erinevaid kohalikke leibu (rotid, naanid, jne). Vaatamata teatud „ohtudele” vürtsikuse osas, olid toidud väga maitsvad ja me ei jõudnud pereema ja majapidajannat selle eest ära kiita.

Meie Delhi perekond ei elanud muidugi „keskmise” india perekonna elu. Tegemist oli perekonnaga, kus pereisa isa töötas ÜRO heaks ja elas seetõttu koos oma perekonnaga aastaid erinevates maailma riikides (sh erinevates maailmajagudes). Pereisa oli saanud hariduse Jamaikal ja USA-s ja Jamaikal kohtas ka oma naist, meie pereema. Indiasse tagasi kolisid nad 70ndatel, asudes elama Delhis majja, mille nad ehitasid ja kus ka meie külas olime. Uhkusega räägiti ka sellest, et nende perekond on pärit Kashmirist. Piirkonnast, kust tänaseks päevaks paljud hinduistidest elanikud on kolinud Jammusse või Delhisse usuliste konfliktide tõttu hinduistide ja moslemite vahel peale India jagamist Indiaks ja Pakistaniks.

Tegu oli perekonnaga, kes lisaks majanduslikult heale järjele oli maailmavaatelt liberaalne ja elukorralduselt ei paistnud D.K ja Aapsi elu kuigivõrd erinev sellest, mida nendevanune noor pere Eestis elab. Kõik pereliikmed rääkisid head inglise keelt ja nii ei olnud meie vahel ka mingit keelebarjääri. Kuigi omavahel räägiti kodus hindi keelt, siis aeg-ajalt toimusid omavahelised vestlused hindi ja inglise keelt segades. Kõige rohkem tegi seda just Aaps, kes ei olnud Delhist pärit ja kelle emakeel oli üldsegi bengaali keel.

Peres järgiti hinduismi usutraditsioone ja kodus oli eraldi väike koda - nad ise kutsusid seda templiks - jumalate kummardamiseks (lisaks paljudele kaunitele religioossetele kunstiteostele tubade seintel). Kuna hinduismis on jumalaid rohkem kui üks, siis on igal hindul välja valitud oma(d) jumal(ad), keda ta kummardab ja kelle päeval (nädalapäevad jagunevad erinevate jumalate vahel) ta templis käib.

Et mitte kogu pealinnas veedetud aeg „linnupuuris” veeta, siis ühe päeva külastasime omapäi Delhi erinevaid vaatamisväärsuseid. Hommikusöögi käigus toimus „perekonna koosolek”, kus elavalt arutati, kuhu peaksime minema ja mida nägema. Kõik võtsid aktiivselt sõna ja pakkusid välja omi favoriite. Igatahes jõuti kokkuvõttes üksmeelele kaheksapunktilise nimekirja osas, mis meile kaasa anti ja kus seisis kirjas, kuhu minna, mis järjekorras, kuidas ja mis oleks õige hind taksosõidu eest.

Veetsime muljeterohke päeva India suurlinnas ja loomulikult nägime olulisemalt kirevamat elu, kui seda Lõuna-Delhi elamukvartalis näha sai. Ometi ootasin ma senise ettekujutuse põhjal midagi veel šokeerivamat! Ehk siis nägin oluliselt rohkem rohelust, haljasalasid ja vähem prügi, normaalselt kauplemist käsitööturul, nautisin maitsvat toitu tänavakohvikus ja sõitsin korraliku metrooga, ja see kõik ei sobitunud kuidagi kokku minu ettekujutusega Indiast. Ja liiklus – see, milline korrapäratus valitses Delhi tänavatel oli ikka tõeline algajate tase Teheraniga võrreldes! Võimalik, et kui tulla otse Eestist Indiasse või teistsuguste ootustega, siis on tõesti kontrast suur, aga Lähis-Idast kaasavõetud reisipagasiga tundsin ma end India tarbeks päris hästi karastunud olevat.

Siiski, see India, mida mulle kirjeldati, oli Delhis ka täiesti olemas. Selleks tuli jõuda vanasse Delhisse. Väljudes metroojaamast jõudsime tänavatele, mis olid rahvast tulvil, kus kõndides tuli jälgida, mis sõnnik sulle jala alla jääb, kus rikšajuhid pealetükkivalt oma sõidukisse kutsusid ja kus kerjused sulle järele jooksid. Kõige selle juurde veel intensiivne tänavamüra, saastunud õhk ja vänged haisud. Samas oleneb kõik vaataja silmadest: niisamuti võis tunda vürtside lõhnu, näha enda ümber tohututes kogustes huvitavaid inimesi ja tõelist värvide merd alustades värvikirevatest saridest ja lõpetades peiulille vanikutega kõikjal.

Tohutus tänavamelus oli raske leida kohta, kust seda kõike kõrvalt jälgida. Järjekordne rikšamees kõndis mu kõrval ja kauples mind endaga sõitma. Olin näkku mananud India tarbeks loodud „ära-puutu-mind” näo, mille üle ma ise Lähis-Idast tulnuna küll üldse uhke ei ole, aga tundub, et päris ilma selleta siin Indias ka hakkama ei saa. Korraga küsisin rikšamehelt, et mis kaubast käib jutt ja mis hinda ta selle eest küsib. Saanud vastuse 100 ühikut, saatsin ta ignorantselt pikalt. Mees jätkas minu kõrval kaasas käimist ja langetas hinna 80-le, siis 70-le, mille peale ütlesin talle resoluutselt, et tulen sõitma ainult 50-ga. Mees tegi nägusid, ohkis ja puhkis, kauples veel 60-ga ja ütles siis OK. Ooo, leidsin et kauplemises pole ma sugugi lootusetu! Ehk siis täiesti ettekavatsemata olin löönud käed tunniajaseks sõiduks vanalinnas velo-rikšaga. Kutsusin kohalikke inimesi fotoaparaadiga jälitava Marika ligi ja teatasin oma töövõidust. Võtsime kohad sisse kaarikul, mis oli kinnitatud jalgratta külge. Järgnev tund aega oli meie Delhi ringkäigu üks meeleolukamaid. Kuigi jõudsime ka piinlikkust tunda, et umbes 40-50ndates vana mees peab oma jalgade jõuga sõidutama meid kahte „täissöönud turisti”, pani teekond läbi kitsaste turutänavate ja teiste sõiduvahendite vahel meid seda kiiresti unustama. Rikšamees võttis oma tööd väga tõsiselt ja rääkis meile ka juurde, millest kõik mööda sõitsime ja andis märku, kui „tuleb-foto-teha!”. Tüüpilise kaubandustavana sokutas ta meid teekonna lõpus ka ühte käsitöö poodi sisseoste tegema. Tegime seal kiire ringi ja teatasime tervele plejaadile müüjatele, kes kusagilt riiulite vahelt ja alt nagu ime väel välja ilmusid, et me ei ole Indias mitte asju ostmas, vaid inimestega kokku saamas ja lahkusime.

Jõudsime õnnelikena õhtuks tagasi koju ja raporteerisime üksikasjalikult oma muljetest igale pereliikmele:). Asusime plaanima oma ärasõitu järgmisel päeval (teadsime et noor pere läheb esmaspäeval tööle ja me ei tahtnud sinna kuidagi nö jalgu jääda), kuniks pereisa sellest kuulis ja ütles, et temal on meie ärasõidust oma arvamus. Nimelt leidis ta, et meiega koos veedetud aeg jäi tema jaoks liiga lühikeseks ja ta näeks heameelega, et me jääksime veel üheks päevaks. Loomulikult ei olnud meil midagi selle vastu, teades et kiiret pole meil kuhugi – plaanime Indias veeta kokku kuus nädalat – ning sellist sõbralikkust ja külalislahkust ei kohta igal pool.

Nii oligi, et veetsime veel ühe päeva oma Delhi perega, mis muuhulgas sisaldas endas sisukaid jutuajamisi ja õhtuseid kokteile koos pereisaga. Järgmisel hommikul jätsime kõigiga hüvasti ja oli tunne, nagu oleksin neid inimesi tundnud juba pikki aastaid.

Tom