Asjadel on hing

Diip lugu minu automüügist

Äikeseline, +16ºC

Nimelt teema on asjade hinged või täpsemalt auto hing ja iseloom. See võib nüüd kõlada veel diibimalt kui see palverännaku sissekanne, aga tegu on minu enda elust pärit kahe tõsielulooga.

Lugu 1: Vihane auto nimega ”Futu” (2007)

Otsustasin, et vahetan auto välja. Autol oli paar iluviga ning sõitsin mööda teenindusi ja urkaid, et teda müügiks ette valmistada. Auto juures olles arutasime teeninduses, et mida ja kus vaja teha on jne. Parimad kohad järgi uuritud, panin siis järgmiseks esmaspäevaks igal pool remondi ajad kirja. Ja oh imet, pühapäeva õhtul suutsin teha sellise kerge avarii (ise viga ei saanud). Aga auto raam sai kõveraks ja turvapadjad lendasid lahti ning auto läks mahakandmisele.

Lugu 2: Solvunud hõbedane (2008)

See oli mul üks väga ustav ja tore sõber – 1,5 aasta jooksul teenis mind väga hästi. Seoses reisile minekuga otsustasin auto müüki panna. Lasin paar värviviga ära parandada ning mõtlesin, et teen keemilise puhastuse talle enne ära ja siis teen ka pildid. Ühe nädala jooksul juhtusid järgmised asjad:

Päev 1: kõigepealt läks üks tuli katki

Päev 2: sain kivi klaasi

Päev 3: teine tuli läks katki ning ma viisin auto tulede parandusse. Kõik sai korda

Päev 4: auto keemiline puhastus ning kõik hiilgab aga üks tuli läheb jälle katki

Päev 5: klaas vahetatakse ära, sõidan klaasivahetusest välja ja auto jääb keset ristmiku seisma ja enam käima ei lähe. Lasen treileril teenindusse viia.

Päev 6: helistatakse ja teatatakse, et parandus maksab 12 000 eeki ja kätte saab 3 nädala pärast!!!

Kuigi ma eelmise korra loost olin ju õppinud, et auto ehk oma ustava sõbra juuresolekul ei tohi rääkida tema müügist ehk maha jätmisest, siis eksisin ise sel korral selle reegli vastu rängalt. Nimelt tegin enamuse autoremondi kokkulepetest autoroolis telefoni teel, ilma autoga eelnevalt kokku leppimata.

Loo moraal: asjadel on hing ning autod on loomult armukadedad – käige nendega austusväärselt ringi!

(Respect!)

Marika

Kas see teie reis on nagu palverännak?

Diibi valdkond:)

Päike ja soe! +22ºC

Mitu inimest on minu käest küsinud just täpselt sellist küsimust ja mis seal salata, endalegi tundub aeg-ajalt, et tegu on püha üritusega. Seda põhjusel, et kogu eesootava aasta aeg kuulub teelolemisele ja mulle/meile endale – ja aega tundub olevat piisavalt, et vaadata enda sisse ja mõtiskleda ka kõrgemate jõudude üle. Et kõlab justkui nagu... aga mis see palverännak õieti on?

Otsisin välja ühe talvel ostetud raamatu „Palverännak – kakskümmend reisi, mis innustavad hinge“. Selline lihtne ja ilusa pildimaterjaliga lugemine. Teen lühikese kokkuvõtte, et mis selle raamatu põhjal on palverännak.

Viimase paari tuhande aasta jooksul on palverännak olnud inimkonna üks kõige värvikamaid ja dramaatilisemaid püsiväärtusi, mis elavdab hinge ja muudab vaimu sügavamaks. Palverännak on eelkõige retk, kodust lahkumine, et rännata - kas pikka või lühikest teed - pühasse paika.

Palverännakul olijad puutuvad kokku rituaalide, pühade esemete ja püha arhitektuuriga. Nad võivad rännata üksi või rühmadena ning teel saadud kogemus võib olla sama oluline kui mis tahes isikliku eesmärgi saavutamine. Mõnikord on oluline vaevarikas ja füüsilist jõudu nõudev teekond. Teinekord võib teekond ise olla peaaegu tähtsusetu ja olulisim on sihtkoht. Mälestuste ja meenetega koju naasmine võib palverännaku juures olla sama oluline kui sihtpunkti jõudmine. Palverännakul võib olla mitmeid eesmärke:

a) teispoolsete eesmärkide otsing- pääsemine surma ja taassünni ringist

b) mõtisklemine ja enesesse vaatamine

c) solidaarsus- ja ühtekuuluvustunde tugevdamine

d) tervenemine kehalistest ja hingelistest tõbedest

Tõelist palverändurit see kogemus muudab – vahel rohkem, vahel vähem. Tegelikult on ehk igal palveränduril omaenda vastus küsimusele, mida nad palverännul olles teevad ja kogevad.

Kuigi ma ei ole ühegi konkreetse usu kummarda, siis tundub kogu selle kirjelduse põhjal, et meie rännak vastab kriteeriumitele küll. Et tuleb teel olemine ja tuleb sihtkohta jõudmine, loodetavasti naaseme veidi vähema või rohkema kuhila mälestuste ja meenetega koju. Kui aga eesmärkide nimekirjast valida, siis mulle tundub, et eesmärk b) sobib vähemalt osat meie teel olemise tegevustest iseloomustama.

Tänaseks olen käinud päris mitmes palverändurite sihtkohas – Lourdes Prantsusmaal ja Tiibeti pühades paikades ning raamatu järgi on Vatikan palverännaku sihtkoht. Minu jaoks nende kohtade juures kõige üllatavamaks aspektiks olnud ilmselgelt tuntav positiivne energia, mis ilmselt tekib nende tuhandete inimeste tugeva usu ja suurte lootuste tulemusena.

Ei saa ka mainimata jätta, et praeguste plaanide kohaselt on meil võimalus jõuda mitmesse maailma kuulsamaist 20st palverännaku sihtkohast.

Panen need siinkohal ka kirja, et kunagi tulevikus oleks hea vaadata, et kas me tegelikult ka sinna jõudsime.

1) Indias Varnasi lähedal –Kumbh Mela Allahabadis

2) India põhjaosas - Kuldtempel Amritsaris

3) India – Pandaphuri teekond

4) Sri Lanka – Kataragama ja Aadama mäetipp

5) Lääne-Bengal – Tarekeswar

6) Jaapan – tee Tokyo ja Kyoto vahel

Kuigi oleme piirkonnas jäävad ilmselt suure tõenäosusega Meka ja Jeruusalemm seekord meie trajektooris välja, aga teinekord, et kohad otsa ei saaks.

Ehk vastates küsimusele, kas meie reis on palverännak, siis vastus on, et loodetavasti jõuame me oma rännakul või rännaku lõpuks samasuguse rahu ja õnnetundeni, kui need miljonid inimesed, kes on sellel teekonnal usulistel kaalutlustel.

Kelle jaoks asi liiga diibiks läks, siis jätke need peatükid vahele – ma proovin neid edaspidi kuidagi eraldi äkki märgistama hakata.

Marika

Asi muutub konkreetsemaks

Kadriorus Vilmsi tänaval

Päikeseline, +14ºC

Pärast pikki arutelusid ja dilemmatamist, et kus ja miks esimesena maanduda, ostsime täna ära oma esimese otsa pileti.

See on ikka päris hea tunne, sest

- Eestist lahkumise kuupäev ja isegi kellaaeg on paigas - 15. september 2008 kell 14:10,

- Pilet on ühel suunal - kusjuures nüüd hetkel sellele mõeldes on minu jaoks isegi olulisem pileti olemasolu kui sihtpunkt (kuigi viimase teema üle sai ikka arutatud). Aga info mõttes kirjutan siia ka, et kuhu läheme - nimelt Istanbuli,

- hea mõelda, et nüüd on protsess pöördumatu (kuigi pilet on suht odav, on see ilma muutmisvõimaluseta).

Kirjutan natuke argisemal teemal ka.

Meie reis on lisaks piletiostule korralduslikus mõttes veelgi konkreetsemaks läinud. Nimelt oleme Tomiga võrrelnud check-liste, et mis on oma elus vaja veel enne äraminekut ära korraldada. Lihtsalt tulevastele reisijatele mainiks ära, et oleme asju ajanud:

- bürokraatidega topeltpasside saamiseks,

- vaktsineerijatega moskiitode ja sarside vastu võitlemiseks,

- notaritega (nii uskumatu kui see ka ei ole, siis andnud allkirja, et keegi teine võib kogu minu elu üle otsustada!!!?),

- automüüjatega,

- maakleritega korteri rentimiseks,

- pankuritega raha kantimiseks,

- arstidega endale viimase lihvi andmiseks ja remondi tegemiseks,

- matkapoodnikega rääkinud ilmast ja sokkidest,

- kolleegidega, et valmistada kõik ette hetkeks, kui meid enam jalus ei ole (mina 1. september enam tööle ei lähe),

- kindlustajatega, et aru saada, et kas ikka oma seif peab hotellis kaasas olema,

- ja ilmselt tuleb asju ajada iti meestega, et kuidas ikka vanaemale saaks odavamalt sealt teisepoolt maakera helistada

Ma ei hakkaks siia täpsemat ja pikemat nimekirja tegema, sest kui aus olla, siis oma check-listi aluseks võtsin ühest teisest väga asjalikust blogist saadud check-listi. Blogi omanik on Triin, kelle ma avastasin sisuliselt minu tundmatu naabrinaise olevat Vilmsi tänavalt. Triin, kui sa seda blogi juhtud kunagi lugema ning kui me kunagi tagasi oleme oma rännakult, siis ilmselt oleks tark üksteist naabritena tuvastada ja muljeid vahetada.

Ehk tahtsin kogu selle jutuga öelda, et me ei heieta koguaeg, vaid näete! - piletid juba olemas ja niipalju asju toimetatud. Tore on muidugi, et seda toimetamist jätkub ilmselt kuni 15. septembri lõunani üksjagu.

Minu arvates on see reisi ettevalmistus sama elevile ajav tegevus kui see reis ise

sissekantud Marika poolt

DILEMMA

Tallinn, Sitsi mägi

Sajab, +11ºC

Kas pole mitte keeruline maailmakaarti vaadates jõuda otsusele, missugused on need konkreetsed riigid, mida oma aastasel reisil külastada? Või vaatamata sellele, et üldine pilt on olemas, siis jõuda otsusele, mis järjekorras ja millal mingisse riiki minna?

Ehk siis meie reisi töökoosolekul sel nädalal kerkis üles tõsine dilemma, missugust teed pidi jõuda Iraani. See, et Iraan on kindel osa meie marsruudist, sai selgeks päris kiiresti Lähis-Ida piirkonna riikide kohta reisikirjeldusi lugedes. Aga kas suunduda Iraani läbi Türgi või teha seda läbi Kaukaasia: läbi Gruusia ja Armeenia või läbi Aserbaidžaani, selles osas jäigi selgusele jõudmata. Või sõita hoopiski alustuseks Süüriasse, ja läbides Liibanoni ja Jordaania lennata Teherani? Siin võiks veidi eeltööd teha ja võimalike hinnapakkumistega kurssi end viia, kuna see versioon tundub kõige kulukam. Ja pealegi ei tahaks me kogu aeg riigist riiki kihutada, vaid pigem ühe riigi sees pikemalt peatuda ja ringi vaadata.

Türgi kasuks räägib üldiselt hea ühendus lähi-lennujaamade ja Istanbuli vahel. Ja Istanbulist läheb Teherani rong: läbib Ankarat ja sõit kokku kestab kuulu järgi 66 tundi! Ja rongiga ju näeb ja kogeb ilmselgelt enam kui lennujaamast lennujaama tuisates. Samas on Türgil justkui massiturismimaa maine ja massidega ei tahaks seda reisi läbi teha (kuigi ses osas tuleb reisil ilmselt järeleandmisi teha, kuna arvatavasti kohtame massides meiesarnaseid massi-turisti sihtkohtade vältijaid) Ja tõsi ta on, et Aserbaidžaan ja Armeenia on kindlasti midagi palju eksootilisemat. Siinkohal jäävad aga teadmised napiks missugune on üldse piiriületamise ja transpordivahendite valiku võimalus neist riikidest Iraani pääseda. Kõlab nagu seiklus, eks!?

Mul endal on siinkohal mingi alalhoiu instinkt endast märku andmas, mis ütleb, et ehk võiks pöördumine sellise vanderselli elustiili juurde veidi sujuvamalt kulgeda: ehk siis seiklust saab selle rännuaastaga nii kui nii piisavalt ja Türgi tundub mulle alustuseks paras paik nö aklimatiseeruda. Ja Istanbul ise tundub minu jaoks huvitav algus, kuna sellel linnal on väga värvikas ajalugu.

Ehk siis lubasime Marikaga mõlemad erinevaid marsruute oma peas ja arvutis (st interneti reisibüroodes ja reisikirjeldustes) läbi lasta ja mai lõpuks ära osta meie esimese sihtkoha lennupileti. Muuseas, nii poolnaljana jooksis läbi ka mõte, et ega me üldse ei pea kohe lendama hakkama. Et alustuseks bussiga Riiga ja siis sealt kuidagi edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ja tõsi ta on, et lusti võiks jaguda piisavalt ka aasta pärast end alles Poolast leides või üldse kodumetsast naaberjärveni jõudes, aga see on juba mingi muu reis. Meie soov on avastada Aasiat, mistõttu reis võiks alata mõnest Aasia riigist või siis vähemalt Aasia lähistelt.

Nii et dilemma lahendamiseks jäänud mõni nädal. Seega alustagem väikest kodutööd!

Tegelikult toovad sellised dilemmad mulle üksnes mõnusaid naeratusi näole: mõtle, millised "mured" lahendada:) Reisil saavad sellised dilemmad igapäevaste otsuste pärisosaks: valida järgmist riiki, viibimise aega ja kohta, jooksvaid tegemisi. Nii et harju ära!

Tom

Kui ootusest saab kõhedus

Päike paistab! +12ºC

Poolteist aastat unistusi, ärevust, ootust, ootust, ootust.... eks see on imelik küll kui sa peaaegu kaks aastat midagi ette planeerid ja unistad ja sellest heietad aga siis ühel ööl ärkad… tohutu kõhedus hinges, sest… kuskilt jõudis äkki kohale, et kahest aastast on saanud 4 kuud. Neli kuud selleks, et olla äkitselt valmis teistmoodi eluks, kus:

- kodu on pakitud ühte seljakotti,

- lähedased ja sõbrad muutuvad virtuaalseks,

- töökoosolekud asenduvad peamiselt iseenda sisemonoloogiga,

- kellal ja kontsakingal puudub otstarve,

- peamised tegevused on 3Fi - füsioloogiliste vajadustega tegelemine (uni, söök, pesemine), filosofeerimine ja fotograafia.

Kummaline mõelda, et piltlikult võttes olen oma elus senini tegelenud Maslow vajaduste hierarhias tippu jõudmisega ehk järjest suurema rahulolu saavutamisega. Kui see nüüd justkui käes on, siis otsustasin ette võtta rännaku, mis teatud mõttes on hoopis aga mööda vajadustehierarhiat allakäik. Loobun eneseteostuse naudingust pärast 10 aastat ponnistusi ning olen nõus alustama nullist. Eneseteostusest loobumisega ei paku keegi toitu ilmselt ka tunnustusvajadusele. Kuna lähen kaugele oma lähedastest ja sõpradest (õnneks, et üks oli nõus minuga kaasa tulema. Aitäh, Tom), siis armastuse- ja kuuluvusevajaduse osas tuleb teha mööndusi. Oma mõnusast kodust ja igakuisest sissetulekust loobumine ning teadmatusse tormamine on tavakriteeriumite järgi paras löök turvatundele. Ehk selle teooria järgi peaks rahulolu vähenema aga paradoks seisneb selles, et mina ootan hoopis rahulolu suurenemist.

Ma olen ka täna väga õnnelik ja oma eluga väga rahul, aga miskipärast on mul tunne, et reisil olles, taaskord Maslow kolmnurga alumistes sektsioonides mässates ja elu triviaalsete vajaduste eest võideldes, oma elu igapäevasest sagimisest ja mürast eemaldudes ning iseend paremini kuulates on lootust siiski millekski veelgi enamaks.

Aga mis siis selle rännaku mõte minu jaoks õieti on? See ei ole pelgalt ühe ammuse unistuse elluviimine, vaid:

- enne elu uusi suuri väljakutseid võtta aeg (ainult) iseenda jaoks,

- tegeleda intensiivselt uue armastusega - fotograafiaga,

- koguda võõrastest kultuuridest ja religioonidest kokku õnne, tasakaalu ja elujõu saladused.

Kokkuvõttes olla lihtsalt parandamatult õnnelik ja rõõmus inimene. Eks näis, mis välja tuleb.

Marika

Aprill Tallinnas

Nora etenduse puhvaika läks pesus kokku
Pilves, +5ºC

Istun Von Krahlis ja elan kaasa Nora etenduse ettevalmistamisele. Vähem kui nädala pärast on esikas, kuid nagu ikka, lõpp läheb alati pingeliselt. Kõrvalt on hea vaadata, et suures plaanis pole vahet, kas tehakse auditit või teatrit, sest tähtaja saabumisel algab üks totaalne sebimine ja võitja on see, kes selles melus suudab pea kaine hoida. Ehk siis tähtajad kipuvad alati kiiremini kätte jõudma ja lõplik töö valmimine kipub jääma tihti viimasele minutile.

Praegu paistab üldse, et aprill tuleb väga tihe kuu. Just tööalases mõttes. Paistab, et see on sel hooajal kuu, kus paljud tähtajad omavahel kokku jooksevad ja kunagi ei tea, kuidas selle ree alt välja ujub. Aga küll ma ujun. Tegelikult on palju kriitilisemaid tööperioode üle elatud ja ei murra mind sellegi aasta hooaja lõpp. Pealegi, erinevalt varasematest aastatest, tean ma sel aastal, et iga väljaantud aruanne või lõpetatud auditfail jääb mul selle kliendiga viimaseks. Vähemasti sellisel kujul. Ja see tunne annab lisajõudu ja rahu oma töö eduka lõpuni viia.

Ja väljas on selged märgid kevade tulekust. Sellega kaasneb mul igal kevadel teatud suuremat sorti vaimustus mõttest: kõige ilusam aeg on veel ees! Kahjuks kusagil sügisel on sellest tundest vaid üks mälestus alles jäänud (enamasti meeldiv). Aga tõsi ta on, et kusagil oktoobri teisest poolest ei suuda ma ümbritsevast loodusest kuigivõrd energiat ammutada ja püüan siis oma vajaliku väe ammutada spordist, sõpradest ja tegelikult ka tööst. Oktoobrist-maini nagu võikski töötada, pole hullu, kuni jälle loodus mind kevadel urust välja tõmbab.

Jah, jällegi taban end mõttest, et sel aastal tuleb kõik teistmoodi. Et augustist saab küll september, aga septembrile oktoober ei järgne. Hoopis REIS järgneb septembrile. Ja see mõte on võimas. See toidab.

T.

Rännaku avatuks kuulutamine

Pidulik blogi avamine - loodetavasti märk sellest, et rännak peagi teoks saab.

Kõik plaanid on selleks, et neid muuta, aga plaan nr 1 on järgmine (vt. linki Marsruut):