Iguazu rahvuspargis

Mu selle reisi esimene loodusime on läbi elatud ja ei hakka siin pikalt keerutama ja ütlen otse välja, et olen vaimustuses. Nagu loodusimedega ikka, siis ei suuda ükski sõna edasi anda seda tunnet ja muljet, mis selle juures tekib, seega oleks kõige mõistlikum Teil hoopis vaadata minu fotoreportaaži (vt linki paremas tulbas). Püüdes tasakaalustada oma liiga ontlikku sissejuhatust Argentiinasse, siis tegin Iguazu rahvuspargis terve seeria lühivideosid ja olen need nüüd ka kenasti vaatamiseks üles riputanud.

Kuna ei arva, et koduses Eestis igaüks gloobusel Iguazu joad peaks oskama üles leida, siis teen Teie elu lihtsamaks ja lisan omapoolsete täiendustega kaardi Argentiina kohta:

Sõitsin sinna Buenos Airesest ööbussiga, aega pidi võtma 18 tundi, no tegelikult läks küll 20 tundi. Aga buss oli mugav, istmed laiad, pakuti süüa ja juua, näidati ära mitu filmi, ilma helita küll, aga hispaaniakeelsed subtiitrid pakkusid võimaluse hispaania keelt tuunida.

Rahvuspargid on Iguazu jugade ümber nii Argentiina kui Brasiilia poolel (Iguazu jõgi on piiriks kahe riigi vahel). Mina käisin ära vaid Argentiinapoolses osas ja soovitaks seda ka kõigile teistele, kuna teha on seal oluliselt rohkem kui vaid kena panoraamvaade saada.

Alustasin päeva rahvuspargis paadituuriga Iguazu jugade alla. Tõsi, tegu polnud just kõige odavama lõbustusega, aga noh, kui nii võtta, siis sarnase summa paigutan pea igal nädalavahetusel Musta Puudlisse (https://www.facebook.com/KOHVIK-MUST-PUUDEL-111264345624930) ja see raha oli mul pea mitmenädalast reisilolekut põhimõtteliselt ju alles:P, siis võis endale lubada väikest priiskamist. Pealegi, ei tea ju, millal siia uuesti satun, seega tuli võtta sellest käigust maksimum! Tagantjärele öeldes soovitaks kõigil, kes siia satuvad, see paadiretk jugade alla ära teha ja just päeva alustuseks, kuna saadud energialaksust jagub õhtuni ja armastus nende jugade vastu saab selle sõiduga garanteeritud.

Paadisõidu sissejuhatuseks oli aga väike autosafari läbi džungli Iguazu jõeni, kus meile veidi seletati pargi tekkelugu, anti ülevaade peamistest seal kasvavatest taimedest ja elavatest loomadest-lindudest, jne. No põhimõtteliselt lubati meile isegi seda, et jaaguarid käivad territooriumilt läbi, mööndusega küll, et vaid öösel. Jõe äärde jõudes pakiti meid päästevestidesse ja igaüks sai ka ühe veekindla koti kaasa, kuna meile lubati juba hostelis tuuri tutvustades, et ühtki kuiva kohta meil pärast Iguazu dušši ei jää.

Või no vaadake ise, kuidas asjad tegelikult olid:

Joad ise on vaatepilt, mis on tuttavad kõigile neile, kes on näinud paradiisi, no näiteks Vahitorni kaanelt:). Tõsi, ilu ei anna patta panna ja kuigi sel päeval oli seda ilu lisaks mulle imetlemas veel tuhatkond inimest (aastas külastab Iguazu jugasid üle 1 miljoni inimese), siis on joad ise nii võimsad, et tegelikult ei pane kõiki neid gruppe koolilaste, pensionäride, resortidest kohale eskorditud kaunisinimestega jne õieti tähelegi.

Olles veetnud Iquazu pargis mitu päeva aega võib öelda, et osati tekib seal veits selline Jurassic Park tunne. Nagu täiskasvanute lõbustuspark või midagi sellist. Lapsemeelseks muudab enamiku täiskasvanutest nii paadiga joa all läbimärjaks saamine kui hiljem joaaluse vaateplatvormi viimasel serval fotode tegemine, mille käigus saad uuesti korralikult märjaks. Õnneks paikneb Iguazu rahvuspark subtroopilises kliimas, mis tähendab, et seal on peaaegu aastaringselt 30 kraadi sooja, lisaks veel aasta keskmine õhuniiskus ca 80%, seega taoline kastmine mõjub mõnusa värskendusena.

Nagu varem öeldud, elab pargis erinevaid loomi ja kuna park ei ole kuidagi kunstlikult piiratud, siis pääsevad nad kenasti liikuma pargiala ja seda ümbritseva tohutusuure džungli vahel. Siiski, puumasid kusagil kohvikus coca-colat rüüpamas ei ole võimalik kohata ja tuukanid ei veeda aega käsipuudel laulu laksutamas. Siiski on üks loom, kellega kohtumist võib ilmselt iga rahvuspargi töötaja garanteerida ja need on koaatid ehk ninakarud. Miksike.ee teab rääkida, et koaatid on sugulased pesukarudega. Tegu on väga julgete loomadega ja nii ei tulnud ka minul mitte midagi erilist teha, et neid oma filmilindile saada: tuli vaid kohvikus nende saabumist mõni minut oodata.

Täpsuse huvides olgu öeldud, et koaatid ei toitu mitte puuviljadest, vaid putukatest, ämblikest ja pisiimetajatest, aga no selles vallas harisin end väikse viibega.

Igauzu joad (hispaania keeles Cataratas del Iguazú) on maailma kõige laiema joakardinaga, mis tähendab 1,6 km pikkusel alal tohutu massina langevat vett. Joad panevad end tõeliselt väikse sipelgana tundma.

See, kuidas oma päev Iguazul kõige mõnusamalt mööda saata, on erinevate soovitajate sõnul tõeline teadus. Millega päeva alustada, millal ette võtta alumine matkarada, millal ülemine ja mis oleks kõige õigem moment minna vaatama Kuradi kõri, üht omaette loodusimet rahvuspargi territooriumil. Meie hosteli liigagi detailidesse laskuv ja dramaatilise jutustamisstiiliga administraator soovitab meil tungivalt jätta Kuradi kõri külastus pärastlõunale, kuna grupid olevat selleks ajaks juba väsinud ja võimalik, et on oma kuumarabanduse saanud kaaslastele vaimseks toeks. Tunnistan, et suures plaanis tema soovitusi järgimegi ja arvan, et need tõesti olid asjakohased (kuigi ega ma teisel päeval teistpidi marsruuti ette võtnud, et oskaks ise väga võrrelda:P). Niisiis kui kaasavõetud lõunavõileib ja puuviljad söödud (ja tunnistan ausalt, et koaatidega ei jaganud me midagi!), alumised ja ülemised matkarajad läbitud, vantsime kohalikku raudteejaama ja sõitsime mängurongiga vaatama rahvuspargi kroonimata iludust, Kuradi kurku.

Kuradi kurk on U-kujuline joastik, 82 meetrit kõrge, 150 meetrit lai ja 700 meetrit pikk. Palju numbreid jällegi, seega parem vaadake tükikest sellest vetemöllust ise:

Korraliku skandinaavia pereisana pole ma loodusesse matkama tulnud mitte tühjade kätega. Eelmisel õhtul mööda Puerto Iguazú linnakest luusides haaran hiinlaste supermarketist (muuseas, paljud nö keskmise suurusega kodupoed on Argentiinas ja ka Paraguais kohalike hiinlaste või korealaste poolt peetud) ühe pudeli Argentiina veini ja ühe hea tüki juustu, sest noh, mine sa tea. Kogu päeva olen pargis ringi luusinud korea tüdruku Kimi ja prantslasest ränduri Benitoga. Oleme väga samas tempos, sellises mõnusas aeglases, et jõuame ikka liblikate lendu minuteid jälgida, sisalikke lohutada jne. Tagasiteel Kuradi kõri juurest käin välja mõtte, et Iguazu jugadega kohtumine väärib tähistamist ja mõistagi ei pea ma oma rännukaaslaseid pikalt selles veenma:

Minu esialgne plaan oli järgmisel päeval Brasiilia poolel ära käia. Olles aga veetnud eelmise päeva Argentiina poolel, sh käinud paadiga jugade all mitmes erinevas „sektsioonis“, paneb mind aga uskuma, et lubatud panoraamvaade Brasiilia poolelt ei suuda mind enam vapustada ja selle asemel, et elust paar tundi ka Brasiilias veeta, parem kaevan hommikupoolikuga end läbi miljonist fotost, mida eelmine päev tegin nii, et alles jääks neist ca mõnisada parimat. Lisaks otsustan ära kasutada Argentiina rahvuspargi soodustuse saada teisel päeval rahvusparki sisse poole hinnaga ja selle sisustamiseks näib ideaalne ette võtta Macuco matkarada. Viimane viib läbi džungli Arrechea joani, mis on ainuke juga Iguazu rahvuspargis, mille alla on lubatud ka ujuma minna. Keskpäevane kuumusest kõrvetav ca tunniajane retk on jäädvustatud siia:

Arrechea juga oli nagu rahulik oaas võrreldes kõige muuga, mis rahvuspargis toimub. Veetsin seal kogu lõuna ja õhtupooliku ja kordagi ei näinud seal rohkem kui paarkümmend inimest. Lahkusime sealt poole kuue ajal ja viimase pooltunni olime koos kaaslastega hostelist täiesti omapäi. Midagi muud seal ei juhtunud, kui sai korduvalt hüpatud jahutava joa alla ja selga veevooga masseeritud. Tõeline chillax päev looduses, me gusta.

Selline lugu siis. Ma ei saa mainimata jätta, et nö vabas ja vahetus meeleolus olles võtan mingi erilise Kass Prostokvašinost hääletämbri, mida on endal ikka väga koomiline kuulata. Õnneks (või kahjuks) on minus peidus ka asjalikum olek ja toon, aga seda teavad vist ainult minu lähisugulased, (endised) töökaaslased ja kliendid:D. Igatahes on selgelt näha, et kaamera käivitamine tekitab minus äratuntava elevuse/ärevuse, seega pean otse-eetri närvi endas veel kõvasti arendama:P.

Olge muhedad,

Tom

PS:  sellele, kes kirjutab esimesena kommentaaridesse õige vastuse, mitu korda ma nende videode käigus kasutan sõnu „ühesõnaga“ ja „põhimõtteliselt“,  luban Boliiviast postkaardi saata:P

Buenos Aires, esimesed muljed

No ma nüüd siis pajatan veidi. Buenos Airesega on reis käima tõmmatud ja tuleks nagu midagi öelda, kui siin sai juba suure hurraaga kogu ilmale lubatud uuesti blogima hakata. Tegelikult tean küll, et tagantjärele olen endale väga tänulik, et ajal, mil oleks võinud vabalt ka mõnda obeliski imetleda või veini rüübata, istusin mina hoopis ninapidi arvutis, vorpisin kaunislauseid, kontrollisin üle mingite väljakute nimesid või guugeldasin eesti keele õigekirjareegleid, sest see, mis saab kirja, see jääb alles. Muud muljed sulavad peatselt üheks ebamääraseks mälestuseks ja ilma, et herr altzhaimer mind tabama peaks, suudan vaid meenutada, et käisin Lõuna-Ameerikas. Heal juhul aasta välja mõelda ja no midagi veel.

Nii et püüan siin blogi pidamise teemal rohkem mitte vinguda:).

Mu saabumine Buonos Airesesse möödus nagu pehmetele patjadele maandudes. Seda mitte tänu Lufthansa lennule, millest võiks ka hiljem paar sõna muljetada, vaid kohalikele sõpradele, kelle juures ma siin elasin. Argentiina sõbrad leidsin läbi couchsurfingu, olles neid esmalt ise Tallinnas võõrustanud, kui nemad olid oma Euroopa ringreisidel. Seega jäi ära see teatud kogus ebamäärasust, et vaatab, mis nalja saama hakkab, kuna teadsin juba Eestist, et tegu on väga toredate inimestega. Nii et nemad siis kandsid hoolt, et ma ikka kenasti kohale jõuaksin, viisid mind kurssi kohaliku elu iseärasustega, vastasid mu paljudele küsimustele, mis mul tekkisid igapäevaste „vaatlusretkede“ käigus linna peal, olid mu hispaania keele õpetajateks (mida ma teatud mööndustega nimetaksin küll argentiina keeleks, kuna algaja keeleoskaja jaoks pole erinevustega just kokku hoitud), toitsid mind kohaliku köögi hittroogadega ja panid mind oma kodus end koduselt tundma.

Esimesed muljed Buenos Airesest on kui väga suurest linnast. Rääkida temast kui ühest linnast tundubki veits kohatu, sest erinevad linnaosad oma selgete keskustega erinevad üksteisest oluliselt. Mõned südalinna tänavad meenutavad Madriidi või Pariisi avenüüsid, Puerto Madero oma kõrghoonete ja klantsitud olekuga viib mind mõtetes Dubaisse, San Telmo boheemne linnaosa võiks vabalt olla Lissabonis, ja nii edasi. Linna põhiolemuses on aga minu jaoks siiski midagi väga ladina-ameerikalikku. Ma annan endale aru, et tegelikult pole ma kusagil mujal Ladina-Ameerikas veel käinudki, seega jaanuaris siin tagasi olles luban oma esmamuljed vabalt ümber hinnata, aga mingi paras annus kaost ja tahumatust on selles linnas. Need tohutud avenüüd, mis nagu joonlauaga tõmmatult linna läbivad ja mis praktiliselt kogu päev on täis loendamatus koguses autosid ja busse, need erinevas kõrguses ja seisundis majaderivid ning inimesed, kes neil konarlikel kõnniteedel vuravad, oma euroopalike või indiaanipäraste näojoontega pigem ütlevad mulle, et ma pole varem sarnases kohas olnud. Kokkuvõttes tahan ma öelda, et kuigi ma ei tunne, et Buenos Aires võiks mu lemmiklinnade nimekirja jõuda, on siin piisav annus eksootikat, mis paneb mind tundma, et olen reisil. Ja see on äge.

Oktoobri algus Buenos Aireses tähendab, et siia on jõudnud kevad. Kevad on toonud kaasa õitsevad puud – ei hakka sukelduma botaanika sügavustesse, milles ma nagunii väga ei orienteeru  – ja ütlen lihtsalt ära, et puudel võivad olla nii kollaseid, oranže, punaseid kui lillakaid-roosasid õisi. Puud on kenad, aga rohelust võiks selles linnas olla muidugi rohkem. Eks loodus peab siin paratamatult ruumi andma liiklusele, mis püüab teenindada ära neid 15 miljonit elanikku, kes elavad linnas ja seda ümbritsevates rajoonides. Kes ei taha sõita autoga, see saab valida kas metroo või bussi vahel, või siis kõnnib lihtsalt jalgsi. Ja seda viimast torkab silma ka väga palju. Ühistransport on küll äärmiselt odav, aga pärast tööpäeva lõppu on valida kahe halva vahel: kas kolistada tagasi metroos, mida küll ei sega maapealsed liiklusummikud, kuid mille täistuubitud vagunites moodustavad inimesed täiesti enneolematuid tetrise kombinatsioone, sest viisakas olles tuleks paar tundi oodata, mil suurem inimmass on juba koju jõudnud. Variant B on hüpata bussi, kus tavaliselt on küll ruumi ringi keerata, kuid mis tipptundidel jäävad kinni liiklusummikutesse, millele oma suure osa annavad bussid ise, kuna neid lihtsalt on siinsetel tänavatel nii palju. Seega võib vabalt jalutada. Kui vahemaa on vähegi mõistlik, siis paljud ka seda teevad. Orienteerumise mõttes on Buenos Aires tõeline pärl ka neile, kes kannatavad kroonilise suunatajumatuse all. Praktiliselt kõik kesklinna tänavad kulgevad kas põhjast lõunasse või idast läände. Lisaks on majad nummerdatud sajade kaupa ja iga sajase bloki järel saab enamasti kvartal läbi. Lihtsustatult seletuna tähendab see seda, et kui elad näiteks majas numbriga 6200, siis tead, et tänava alguseni on nii enam-vähem 6,2 km. Kohalikus kõnepruugis räägitakse alati, mitu kvartaliblokki kuhugi maad on, millest siis võib kilomeetritega harjunud eestlane kiiresti ümber arvutada, mis see vahemaa meie mõistes tähendab.

Kevad pole linna jõudnud üksnes looduse mõistes (ilma mõistes tähendas see mõnel päeval 20 kraadi sooja, teisel päeval aga külma tuult ja 10 kraadi, mõnel kolmandal päeval vihma - seega kevad Buenos Aireses pole mingi kindla peale minek), vaid uus algus on siin ka poliitilisel maastikul. Nimelt käivad siin praegu presidendivalimised. Üks voor on juba ära olnud, teine tuleb nädala pärast (sõelale on jäänud kuus kandidaati) ja kui seal keegi just märkimisväärset tulemust ei tee, siis ootab viimane voor ees novembri keskel (kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel). President omab Argentiinas sarnast võimu nagu USA-s, seega mäng väärib küünlaid. Räägin kohalike sõpradega palju poliitikast ja püüan aru saada, kes on siin kes. Üldiselt jääb kõlama arvamus, et valida on vaid halbade variantide hulgast see kõige vähem halb... Argentiinat võib küll demokraatlikuks riigiks pidada, kuid korruptsioon on siin suur ja võimule pääsenud poliitikud lahkuvad ametist ikka oluliselt rikkamana. Rääkimata sellest, et ega nad väga lahkuda tahagi, sest siin on ajalooliselt tegu mitme nn poliitilise perekonnaga, mis tähendab, et alguses juhib riiki mees, siis naine, mõni poegadest kindlasti jahib karjääri poliitikas jne. Praegune lahkuv „La Presidenta“ Cristina Kirchner on just näide sellest, kuidas vaheldumisi mehega on neil 12 aastat õnnestunud võimu enda käes hoida. Ilmselt oleks õnnestunud pikemaltki, aga mees suri veidi ootamatult 2010 ära. Hetkel igatahes pr Kirchner taandub. Lisaks käib siin väga aktiivselt ka „keskerakonna tegemine“ nagu Tallinna linnas, kus valitsev partei riigi raha eest inimesi massiliselt „teavitab“, kui edukaid samme nad on ette võtnud ja kuidas teised parteid inimeste elu kihva keeraks. Praegused küsitlused näitavad, et kirchneristide (kes poliitiliselt on välja kasvanud peronistidest ehk teisest kuulsast perekonnast siinses poliitikas) kandidaat mr Scioli omab ligi 40%-list toetust ja väga ilmselt asub detsembri keskpaigast võimule. Omakorda lisab vürtsi fakt, et kuulu järgi ei pidavat tema suhted pr Kirchneriga üldse head olema, seega keegi pole siin päris hästi aru saanud, kes kelle selja taga seisab ja kes uuest aastast päriselt seda riiki juhtima hakkab, kuna Sciolit vaadatakse paljude poolt kui käpiknukku.

Mis valimised Argentiinas veel eriliseks teeb, on see, et valimistest osavõtt on kohustuslik! Ja kodanikud saavad trahvi, kui nad valima ei lähe, kusjuures iga järgmise vooruga trahvisumma tõuseb (olles viimases voorus ca 50 eurot). Päris karm värk, ma ütlen:).

Hoolimata sellest, kes siin ära valitakse, oodatakse suuremaid muudatusi just majanduses. Argentiina on viimastel aastatel kunstlikult kõrge hoidnud oma peeso kursi, samas keelates oma kodanikel hoida oma sääste välisvaluutas ja limiteerinud kodanikel peeso vahetamist välisvaluutaks. See on tekitanud olukorra, kus paralleelselt ametliku peesoga eksisteerib väga aktiivne must turg, kus kaubeldakse dollarite ja eurodega oluliselt kõrgemal kursil. Mitteametlikku rahavahetust nimetatakse „blue dollar“ süsteemiks ja internetis on isegi olemas lehekülg, kus igapäevaselt tuuakse ära kõige värskemad mitteametlikud kursid (http://www.dolarblue.net). Kuigi tegu on illegaalse paralleelsüsteemiga, siis pole riik selle ohjeldamiseks midagi eriti ette võtnud. Kogu see süsteem teeb oluliselt „põnevamaks“ ka siin reisivate inimeste elu. Näiteks oktoobri alguses, kui mina Argentiinasse jõudsin, oli ametliku kursi järgi võimalik 1 euro eest ca 11 peesot saada, samas kui musta turu kursi järgi sai 1 euro eest ca 18 peesot! „Must turg“ pole aga mingi läikiv pangakontor, vaid rahavahetus toimub enamasti kusagil veidi hämaras majasügavuses südalinna tänavatel, kus turiste käib rohkem ja kus siis huvitatud osapoolte vahel asi kiiresti ära aetakse. Minu õnneks aitavad mu siinsed sõbrad ka rahavahetuse mul ära korraldada – nemad on huvitatud eurodest, mina peesodest ja „kodune pangakontor“ teeb valuutavahetustehingu. Jama on muidugi selles, et seljakotitäie sularahaga ei ole mõistlik reisida mitte kusagil maailmas, seega ühel hetkel tuleb ikka hakata ATM-ist raha välja võtma või siis kaardiga maksma ning see tähendab juba seda, et rakendub ametlik kurss. Seega ootan uut presidenti minagi ja seda, et ta ühena esimestest sammudest peeso devalveeriks. Buenos Aireses igatahes arvatakse, et uuel presidendil oleks mõistlik see „korrektsioon“ võimule tulles kiiresti ära teha.

Uhhh, kuidagi hirmus asjalik sai see reisijutt ikkagi. Ei lähe üldse kokku sellega, mida ma siin varasemalt kraaksusin, et rohkem loba ja vähem fakte. Jälle peab paika see, et üle oma varju ikka ei hüppa: kirjutad ikka asjadest, mida ise oluliseks pead.

Väheoluline pole ka ülestunnistus, et esimese nädalaga Buenos Aireses olen ära joonud rohkem matet kui kogu senises elus:). Tegelikult sain matet maitsta juba mais, kui mu Buenos Airese sõbrad mind Tallinnas külastasid – tõeliste argentiinlastena oli neil kogu varustus ka reisil kaasas. Mate populaarsus torkab silma ka siinses igapäevaelus: matet juuakse parkides, autoroolis (ummikutes siis), mate varustuse jaoks on eraldi kotid, rääkimata tohutust valikust mate tassidest, kust seda juuakse ja mis on vist peamine suveniir, mida turist Argentiinast kaasa ostab (vaevalt muidugi, et ta sealt hiljem kunagi küll matet juuakse:P). Mate joomine on mõnus rituaal, kus võetakse aeg maha enda jaoks või siis sõpradega juttu ajamiseks. Saan ka kinnitust, et mate veits ergutab ja täidab kõhtu.

Poliitika kõrval on aga vist vaid ainult üks teema, mis siin lehtedes praegu olulist ruumi saab ja see on mõistagi jalgpall. Pole kahtlustki, et jalgpall on Argentiinas teise religiooni eest (kui mitte esimene) ja jalgpallis tunnistatakse siin ainult võite. Möödunud nädalal toimusid aga esimesed kvalifikatsioonimängud 2018 maailmameistrivõistlusteks, kus Argentiina alustas äärmiselt magedalt, saades esimese kahe mängu peale ühe kaotuse ja ühe viigi. Mõistagi on see suur šokk. Messi oli küll neist mängudest vigastuse tõttu puudu, aga ka teised siinsed põhitegijad on staatuses, mis peaks lubama neil Ecuadori ja Paraguai vastu oluliselt rohkem, kui tegelikult suudeti. Mõne nädala jooksul peetakse veel ka mäng Brasiiliaga, mida oleks mõistagi tore ise staadionile vaatama minna, aga mina tiirlen sel ajal juba kusagil maalähedasemates provintsides.

Lõpetuseks paar sõna lennusõidust ka. Ega muidu räägikski, kui see nii värvikalt poleks alanud. Nimelt polnud Frankfurdist Buenos Airesesse suunduv lennuk veel õhkugi tõusnud, kui minu reas (istusin keskmises neljases reas ühel äärel) kaks naist omavahel kähmlema hakkasid! Vanem üksi reisiv naisterahvas (kellel oli koht teisel äärel) nimelt ärritus alustuseks sellest, et nooremat sorti neiu pani oma koti hoiusahtlis tema koti peale ja seejärel tõmbas sae käima, kui neiu pani istudes oma jala tsooni, mida tädike pidas oma alaks. Mõne hetke pärast käis juba kätega ägedam vehklemine (tädikese poolt) ja kohale kutsuti stjuardess olukorda lahendama. Kuna neiu ja tema poisssõber rääkisid vaid hispaania keelt, samas kui tädike suutis sakslannast stjuardessile inglise keeles oma loo täiesti kallutatult ümber rääkida, pidasin vajalikuks ka omalt poolt sekkuda ja vandusin stjuardessile, et tädi ikka ise tõmbas täiesti tühja koha pealt tüli üles ja vähim mis ta teha saaks, oleks vabandada. Kuna lennuk oli viimse kohani rahvast täis, siis ei õnnestunud vaenujalal reisijaid teineteisest ohutusse kaugusesse istuma panna ja kompromissiks vahetasid noored omavahel kohad ära, nii et kaks naist enam kõrvuti ei istunud... Mina aga sain endale järgmiseks 13 tunniks juurde kaks naeratavat sõpra ja ühe tigeda pilguga muti:). Muidu oli sõit ok. Lufthansa meediaprogramm ja tehnilised lahendused jäid küll kaugelt maha Sebe täistunniekspressidele, aga toit oli söödav, vein oli ok ja enne magamaminekut pakuti Baileyst ja viskit:).

Un abrazo fuerte, Tom

Tom viitsib jälle blogida: Argentiina ja Antarktika

 

(foto: Tarmo Tamming)

Sellest on nüüd tõesti tükk aega tagasi, kui sai viimati blogitud. Logiraamat ütleb, et see juhtus novembris 2009, mil võtsin kokku oma Eestis tagasi olemise võlud ja vaevad. Ausaltöeldes ma ei julge seda sissekannet praegu lugeda, hakkan äkki liiga tõsiselt seda kirjutamist veel võtma.

Prooviks sedakorda veidi muhedamalt sellesse blogimisse suhtuda. Vähem suuri kokkuvõtteid ja rohkem napakaid pisiasju. Omal kallutatud moel. Sest eks blogi ole ikka kirjutaja nägu ja mingit absoluutset tõde ei maksa sealt kunagi taga ajada.

Ma pole ise teab mis suur blogide lugeja või noh, kes neid üldse tänapäeval loeb. Uus normaalsus on säutsud twitteris, fotojooned instagramis, facebookist rääkimata. Mina ajan sauruse moel oma asja. Tegelikult on mul sellest viimase pika reisi blogimisest üksnes head mälestused ja eks ma sellelt lainelt nüüd jätkangi.

Siiski paar blogi on mul viimastel aastatel lugemismaterjaliks olnud ja neil on päris otsene süü selles, mida ise nüüd ette võtan. Mõtlen reisi Lõuna-Ameerikasse ja just neisse piirkondadesse, kuhu olen minemas. Tegelt oli see päris selge mulle juba Aasia reisilt tulles, et järgmine pikk reis on Lõuna-Ameerikasse. Aga "ehe" Lõuna-Ameerika on minu jaoks alati olnud Peruu, Boliivia, Ecuador, osati ka Kolumbia. Nüüd siis lähen aga Argentiinasse. Misasja!? Mõtted Argentiinani viisid mind kaks blogi: Tarmo Tammingu pööraselt hea ja põhjalik reisiblogi rändamisest Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas (ta alustas oma rännakut juba 2010 ja väikeste vaheaegadega on ta teel olnud minu andmetel tänaseni) ja ühe iirlasest staar-reisiselli Johnny Wardi (kes minu juures couchsurfas) avalik üleskutse oma blogis sõita Antarktikasse, mil ma esimest korda andsin aru, et selline asi oleks rahaliselt tehtav (http://onestep4ward.com/traveling-antarctica-crazy-join-me/). Jah, kuradi kallis küll, aga tehtav. Siis läksin uuesti tagasi Tarmo Tammingu blogisse ja lugesin veelkord läbi tema Antarktika reisi muljed, vaatasin üle ta fotoseeria ja idee jäi hinge kriipima (http://tarmotamming.blogspot.com.ee/search/label/Antarktika). No ja mõte, et sellist reisi oleks äge teha siis, kui selg veel ei valuta (mis pole küll päris tõsi enam) ja põlved korras (mis on ka kind of vale); ühesõnaga, ei tahaks Antarktikasse tudiseda, vaid seal pingviinide vahel lõbusalt kepsutada:).

Kui sain üle ka kinnisideest, et Lõuna-Ameerika reis peaks kestma vähemalt kuus kuud - tegelikult on ka kolm kuud täiesti okei! - siis oligi otsus tehtud: 2015 sügisel lendan Buenos Airesesse ja tulen tööhooaja alguseks ehk jaanuari keskpaigaks tagasi Eestisse. 2014 detsembris võtsin ühendust Antarktika kruiisikorraldajaga, kellega Johnny asju ajas ja aasta viimastel päevadel valisin välja ekspeditsioonilaeva ja -aja ja maksin ära varase tellija soodustusega kruiisi. Aprillis valisin välja lennutee ja aja Buenos Airesesse ja tagasi ja reisi raamistik oligi paigas. Ahjaa, millalgi aasta alguses tellisin Lonely Planetist Argentiina reisiraamatu ka. No ja muidugi siis veel hispaania keele õpingud: regasin end Tallinna Ülikooli keelekursusele: 4 varahommikut nädalas septembrist maini, kaasõpilasteks noored TLÜ filoloogiatudengid. Hispaanlasest õpetaja Carlos oli väga lahe ja tegi meiega head tööd ja mul oli kevadeks isegi korra tunne, et saan selle keele peagi käppa, aga.... suur suvi tegi minu 39-aastases ajus korraliku sügavpesu ja augusti lõpus tundsin, et ma suudan vaevalt hispaania keeles oma nime öelda. Mnjah, oleks ma siis vähegi ka ise suve jooksul trenni teinud... Aga eks lootus sureb viimasena; igatahes olen end septembris taas kokku võtnud ja õpinguid jätkanud, aga eks tõetunniks saab olema esimene olukord kohapeal, kus ma inglise keeles suheldes konkreetselt hätta jään.

Kõik muu sünnib aga juba reisi jooksul. Olen päris kindel, et lisaks Argentiinale ja Antarktikale vaatan ringi ka mõnes lähiriigis: Uruguais ja Tšiilis kohe päris kindlasti, aga huvitav oleks kogeda ka Paraguaid, seda nii vähekülastatavat riiki piirkonnas. No ja kui ma juba Argentiinas nii põhja nagu Saltasse jõuan, siis võib mul tekkida vastupandamatu soov ka Boliiviat külastada.... Pika reisi võlu selles ongi, et paljud otsused sünnivad jooksvalt. Olen elevil ja ootan.

Siin Tallinn... ehk elu pärast elu või lõputu rännak

Koduses Tallinnas

Sama ilm, mis Teil :)

(foto internetist)

Tõesti-tõesti – siin Tallinn, siin Eestimaa. Blogis on taaskord olnud pikemat sorti vaikus, kuid selle vaikuse varjus on juhtunud mitmeidki suursündmusi ühe ränduri ehk seekord siis minu elus. Nimelt, nimelt....

Et küsite, kuidas siis oli koju jõuda?

Ma olen Eestis. Ma ei ela üldsegi-mitte-enam hotellis, vaid täiesti kodustes tingimustes. Ma võin kallistada oma sõpru ja lähedasi päris selles reaalsuses, mitte kahe-mõõtmelises skypes. Minu asjad ripuvad kapis ning ma ei pea enam arvestama, et neid oleks täpselt selline kogus, mis mahub ühte seljakotti, kuid teisalt oma vanu asju silmitsedes olen hämmingus, miks mul neid niipalju vaja oli. Olen täiesti vaimustuses, et võin süüa musta leiba ning kilusid värskena ning põhimõtteliselt piiramatus koguses (kahe aasta jooksul sain korra kilusid, mis olid lennureisi ja tolli ametnikud üle elanud). Uskumatuna luksusena tundub, et igapäev on võimalik nautida sauna või vanni. Vahest veel vaid ehmun, et miks autod vales sõidureas sõidavad ning jään mühakalt jõllitama, kui müüja hakkab sulaselges eesti keeles rääkima. Rändur on kodus.

Oma viimase peatuspaiga Lima lennujaama sõites, oli mul tunne, et liigun oma reisi ühest järjekordsest sihtkohast ehk puudus suuremat sorti emotsioon – olin ju teel olnud kaua ning lennuk tähendas lihtsalt järjekordset keskkonna vahetust. Marsruudi Lima-Miami-New York- Reikjavik-London-Tallinn läbimine võttis aega 3 päeva. Kui Tallinna kohal lennuk ninaotsa allpoole keeras, siis muutusid küll peopesad higiseks ning peas keerlesid plaanid, et millise vimka ma lennujaamas ootavatele perele-sõpradele mängiks - variant a) laenata kelleltki laps ning ilmuda selle armsa „üllatusega“ ootesaali automaatuste vahelt välja või variant b) paluda mõnel eriti karvasel ning hipilikul mehel minuga käsikäes lagedale ilmuda... Aga minu suureks üllatuseks otsustas EasyJet minu eest minu nalja – nimelt tõstis lennuk äkitselt nina taevapoole ning valjuhäälditest teatati, et maandume Tallinna asemel Riiga. Just – nii oligi – selle asemel, et oma kallikeste embusesse langeda, saabusin ma lörtsisesse Tallinnasse varajastel hommikutundidel Riia-Tallinn bussiga, ilma jopeta ning loomulikult ei olnud mind lennujaamas enam kedagist ootamas.

Et küsite, kuidas siis on kodus olla pärast kõike ning kahte aastat ning 3 kuud?!

(foto internetist)

„Ole valmis suureks kultuurišokiks!“ hoiatasid pikalt reisilt Eestisse naasnud. „Ma ei kujuta ette, kuidas sa seal Eestis enam hakkama saad!?“ vangutas teine minu tegemiste kursis olev inimene. „Ma kardan koju minna“, tunnistasin ise aeg-ajalt. Olen tänaseks siin valge-hämar-imelisuses olnud kuu aega.

Üllatusena tuli vahest ehk see, et enamasti kõik on sama – Tallinn on sama vibratsiooniga, lume muinasjutulisus on sama, lähedaste lähedal olemine on sama ehk ülimalt armas, sõpradega sõbrustamine käib läbi sarnaste spektrivärvide, tänaval olevatel poliitreklaamidel on samad naeratused ja lubadused, kohvikute menüüd on samad. Seda ma ei saa enda jaoks aga defineerida kultuurišokiks, vaid pigem tõdemuseks, sest ei oodanud ju ma, et Tallinna oleks üle võtnud hiinlased või et siin ufod lendavad.

Minu tuttavad vaatavad mind pikema pilguga ning pealispindsel tutkimisel teatavad, et minagi olen sama. Pean tunnistama, et alguses oli see šokeeriv, sest kuidas keegi ometigi ei märka.. ei võta vaevaks märgata..., et.. olen ma ju enda meelest täitsa teine – ei ole enam see, kes siit läks. Pikemal süvenemisel aga tunnistan, et samade kriteeriumide järgi nagu Eesti elu tundub sama, tõepoolest olen minagi ju sama - ei ole ma ju muutunud pilusilmseks, ei ole ma üleni tätoveeritud, nüüdseks on päevituski kahvatunud ning hipi-lillelast ei ole minust ka saanud.

Aga minu sees on siiski miski imelik tunne, mis teeb siin kodus olemise teistsuguseks kui varem. Proovin mõnda aega aru saada, milles see erinevus seisneb... ja tundub, et nüüd ma tean – need on muutused minu enda ning Eesti sees, mis ei paistagi kohe silma. Eesti kontekstis on muutunud see, et siin on viimase kahe aastaga eriti intensiivselt hakatud tegelema teemadega, mis mulle olulised. Nimelt rohkesti on saadavad kursuseid ning treeninguid igasuguste spirituaalsete praktikatega tegelemiseks. Kapist on välja tulnud inimesed, kellel kogemusi ja/või huvi elu müstilisema poole peal ning need inimesed on siinsamas ja saadaval. Ehk kui mulle varem tundus, et selliste tegevuste jaoks peab kindlasti kusagil Aasias resideeruma, siis nüüd pean rõõmuga tõdema, et Eestis on nö hinge- ja vaimutoidu saamiseks väga suurepärased võimalused. Ilmselt on kõik see ühel- või teisel kujul pikalt ümberringi olnud, aga ma pigem ei osanud seda ise tähele panna, kuid nüüd annab see minu jaoks kodule justkui uut-tüüpi õhustiku. Suur ja oluline muutus minus endas on aga see, et minu sees ei taha ja õnneks ei peagi ära lõppema tunne, et olen endiselt rännakul. Kodu-Eesti tundub olevat üks järjekordsest sihtkohast, ei ole oluline, kas aastaks või kümneks. Ei, see ei tähenda seda, et pean kohe uuesti kuskile ära minema, vaid tõdemus, et ELU ONGI RÄNNAK. Rännak seisneb selles, et me oleme pidevas arengus ning kasvamises ning liigume oma teel vaimselt ühest punktist teise. Füüsilises plaanis ei ole mitte midagi kindlat, mitte midagi ei ole määratud – on lõputu vabadus jääda või liikuda geograafiliselt sinna kohta – oluline on, et see toetaks kasvamist. Kokkuvõttes ei saa ju õnne tuua ei Saaremaa ega Bali, vaid ikka pigem see, mis toimub seespidiselt. Aga oluline on see vabaduse ja julguse tunne, minna kui peaks vaja olema. Kahe-aastane äraolemine andis lihtsalt juurde julguse ja tunde tunda end kogu maailmas koduselt, ei ole piiranguid, ei ole kohustusi, on vabadus olla ja minna. Suus on maitse, mis tunne on olla mitte stagneerunud, vaid peadpööritavas arengus. Ja selle äratundmine, annabki kõigele ekstaatilise feelingu, isegi kui kohati tundub, et isegi peale kuud aega kodus olemist võtab argi-elu kohati võimust....

Marika, sama-sama aga erinev

Eestlastega müstilises Peruus

Ookeanimühas

Pärastlõunases tuules

Blogis on väga pikalt vaikus olnud. Ilmselt usute, kui ütlen, et ei ole kirjutamise tuhinat olnud ning ilmselt hakkate naerma, kui ütlen, et mul on viimastel kuudel üpris loovalt toimekas ehk kiire olnud. Ehee – tegelikult tõde ongi kummalisel kombel see viimane variant. Nimelt toimus novembris minu eestvedamisel Eesti grupi reis Peruusse, mille ettevalmistamisega oli mõnusalt palju tegemist/toimetamist. See oli siis minu esimene päris töötegemine kogu selle reisi-elu jooksul ning sain ka oma esimesed ristsed selles ametis - peab ütlema, et tänu sellele vahvale grupile oli see üks ütlemata tore töö!!

Grupp oli aga tõesti vahva, vaatamata kimbutanud kõrgmäestikutõvele ning veel mingile kahtlasele viirusele, mis kärises meie bronhides ning mulistas soolikates ning ei jätnud reisigrupist pea mitte kedagi puutumata, olid kõik nii vaprad, et tegid vaatamata kehvale enesetundele kõik trikid ja nipid kaasa ning ei mingit vingumist! Siinkohal tervitused teile vahvatele!!

Aga mis me tegime:
- Algatuseks käisime Lima turul, kus said tuttavaks paljud eksootilised puuviljad ning Peruu erinevate piirkondade toit, potentsiga seotud imerohud ning igaüks sai ninna veidi kohalikku Peruu hõngu. Lisaks vaatasime üle Lima ajaloolise keskuse imelises õhtuvalguse kumas.
- Arequipa on 3 vulkaani läheduses asuv valge linn, kus saime elamuse osaliseks nunnakloostrit külastades ning 500 aastse jäätunud muumiaga silmitsi seistes.
- Colca kanjon on väidetavalt maailma sügavaim kanjon, koos inka põllumajandusterrasside, niisutuskanalite, hauakambrite, soojaveeallikate ning kondoritega.
- Puno, Titicaca järv, Urose ujuvad pilliroosaared ning autentne Amantani saare elu, millest viimases elasime peredes ning kus pidasime kohalike memmede-taatidega maha korraliku tantsupeo ning lauluvõistluse (eestlased võitsid!)
- Cusco ja selle ümbrus jälgedega inkade saavutustest ehk hiigel kiviblokkidest ehtisitega ning päris shamaanirituaaliga, kes meile kõigile emakeselt maalt ning isakeselt kosmoselt õnne ja tervist palus ning kuhu kokalehtedega oma soovid jätsime.
- Inkade Püha org koos imeliste vaadetega, värviliste kohalike turgudega ning eralduses asuva Willoqi külaga, kus endiselt elatakse elu nagu 100 aastat tagasi.
- Pilvemetsas (cloud forest) asuv salapärane ning tugeva energiaga Machu Picchu
- Amazonase vihmamets, kus nägime lõunauinakut tegevat anakondat, kilpkonni, hiigel-liblikaid, taranteleid, erinevaid ahve ning kaimaneid...

Hetkel pikemalt ei kirjutaks (võib-olla mõned lood tulevad hiljem), vaid hoopis paneks minu tehtud fotoseeria siia toimunut illustreerima. Kuna ma ise ka haigeks jäin, siis ei olnud jaksu kogu reisi jooksul kaamerat hoida, seega on olemas fotod vaid ainult mõnedest kohtadest, mida külastasime. Vaata Peruu fotosid siit.

Marika, kes järgmine nädal juba kodus

Bali lugu pildis

Teel Balilt Peruusse (63 h, millest 30 õhus)

Aknast paistab väga kole ilm

Seekord ei jutusta blogis lugu ei sõnad ega laused, vaid hoopis üllatus-üllatus – fotod! Kuigi minu arvutil on pooled klahvid küljest ära kukkunud, siis tundub, et fototehnikaga on mul õnnestunud oma suhet parandada ning üle iidama-aadama aja illustreerivad minu tegemisi ka pildiemotsioonid.

Mul oli Balil 2 nädalat külas sõbranna Marikai ning joogaklasside, nõidarstide, ravitsejate ning Bali muu kohustusliku kava vahele suutsime ka Bali saare risti-rästi läbi sõita. Minu õnnestus taasavastada nähtud kohtade ilu ning üllatades tuvastada kohti, mis ka mul veel seninägemata olid. Vaatamata minu pikale siinviibimisele olen ma endiselt selle saare lummuses. Eks vaadake ise fotosid siit.

Marika, tänades Marikaid ülitoreda reisiseltskonna eest

Kolm Madet ehk millest unistavad Bali ärimehed

Pärast riisipõllu mudas sumpamist

Mitte-vihmaperioodi lakkamatus vihmas

Balil ei ole suuri tehaseid, kus inimesed võiksid tööd saada. Bali ei tee ka allhanget oma naabermaadele, et inimesed saaksid palgalehele. Traditsiooniliselt ei olnud siinses ühiskonnas töökohti vajagi – olid riisipõllud ja loomad ning käsitöö – ning riigiametnikud. Nüüdseks on palju kohalikke avastanud, et riisikasvatamine on üks ränkraske töö ning lihtsam on riisipõllud maha müüa turistidele või siis turistidele midagi muud müüa või mingit teenust osutada. Niiviisi on Balil palju isehakanud väiksema kaliibri ning ilma erialase koolituseta äriinimesi, kes kõik üritavad kuidagi oma elu õnnelikumaks ning perekonna olukorda mugavamaks sättida. Ajasin juttu oma kolme sõbraga, kellel kõigil sama nimi - Made (vt varasemat nimede lugu, nimelt alamkastis viitab nimi Made teisena sündinule). Millest unistavad need tavalised Bali ärimehed...? Kas neile on ka külge hakanud lääne ühiskonna ärimudel, et kunagi ei ole küll?!

Transpordipoiss Made

Eelmisel aastal oli Made üks nendest tüütutest meestest peatänava ääres, kellel käes kahepoolne silt - ühel pool „TAKSO?“ ning teisel „VÕIB-OLLA HOMME?“. Selliseid mehi on Ubudis saja meetri peale kohe kümneid. Kõik üritavad, proovivad, loodavad. Made rääkis mulle eelmisel aastal, kuidas ta hetkel on rollerijuht ning kuidas ta unistab, et saaks auto osta, et viimasega rohkem raha teenida. Kui sel aastal Madega kokku põikan, tundub, et väike vibalik mees on kuidagi pikem ning enesekindlama kehahoiakuga. Kui talt lennujaama sõiduks rolleri-teenust küsin, siis Made teatab õnnest särades, et tal on nüüd auto ning osutab oma seljataga olevale päevinäinud väsinud autorondile, mille teenimiseks ta 5 aastat raha kõrvale pani.

„Made, millest sa unistad?“ uurin noormehelt.

„Mm.. Ma tahaks tegelikult uut džiipi osta, sest turistidele meeldivad uued ja suured autod,“ kratsib Made mõtlikult oma olematut habet.

Ma ei kõhkle hetkekski, et see usin noormees sellega hakkama saab ning pärin edasi: „Kaua selleks aega läheb?“

„Ma arvan, et kaks aastat,“ on noormees ülimalt enesekindel.

„Ja pärast seda?“ küsin, laskmata noormehe sisemisel leegil kustuda.

„No ma tahaks tegelikult suur autoparki! Et mina olen see, kes võtab endale töötajad ning kes annab käsklusi ning kes teistele väikestele transpordimeestele oma autosid välja rendib!“ vaatab Made mulle salakavalate silmadega otsa, kuid lisab vaikselt: „Oleks, et Jumal turiste tooks.“

Made ühmab pooleldi naljaga lõpetuseks: „Või kui seda ei saa, siis üks rikas välismaa naine oleks ka ju iseenesest tore!“ Sellele kommentaarile järgneb järgmise poole tunni jooksul monoloog-müügijutt, miks Bali mehed euroopa meestega võrreldes nii palju ägedamad on...

Investor Dewa Made

Made oli ka kunagi peatänava rollerijuht – täpselt nii nagu eespool kirjeldatud Made. Täna on 36-aastasel Dewa Madel terve autopark, suveniiri pood ja internetipunkt, cargo-teenus ja palju välismaa sõpru ning kohalike hinnangul palju raha. Dewa Made aga räägib, et viimasel ajal ei lähe tal hästi. Nimelt rentis ta välja ühele mehele 6 jeepi ning see mees rentis need edasi kellelegi ning samuti see keegi rentis need edasi kellelegi. Aga õnnetuseks oli viimane rentija Java maffia liige. „Javal on maffia?“ olen ma üllatunud. Dewa noogutab mõtlikult pead. 5 autot sai ta maffialt tagasi osta ühe uue auto hinna eest, aga kuues auto tuleb maha kanda, see on teadmata kadunud. Maffiale makstud raha oli tal mõeldud oma transpordi-suverniiri äri laiendamiseks.

„Dewa-Made, milline ärivaldkond sulle hetkel kõige rohkem raha sisse toob?“ küsin ärinaiseliku uudishimuga.

„Ehee“, naerab Dewa valju häälega. „Ma ei tea, ma ei tee kunagi mingeid arvutusi ega kalkulatsioone ega plaane. Ma lihtsalt vaatan oma pangakontot ning vahest on head uudised, et palju raha on kontol ning siis olen ise ka üllatunud, et kust see tuli. Teinekord on aga veidi liiga vähe raha kontol. Siis ma natuke muretsen, et mis nüüd teha.“

„Aga miks sa ei taha planeerida ega analüüsida oma äri?“ ei suuda ma oma lääne-ajuga mõista.

„.. sest ma ei taha stressi“, ütleb Dewa mulle omakorda arusaamatult otsa vaadates.

„Dewa-Made, millest sa unistad?“ pöördun ärimehe poole oma tavapärase küsimusega.

„Ma unistan varajasest pensionist. Kuna Balil ei ole pensionisüsteemi (välja arvatud riigiteenistujad), siis on tavaline, et inimesed töötavad niikaua kuni nad ära surevad. Aga ma ei taha kauem töötada kui 50 eluaastani. Ma arvan, et väljapääs on kinnisvara äri ning investeerimine. Ma hakkasin nüüd iga kuu umbes 4000 krooni kõrvale panema ning ma ostsin tervisekindlustuse. Aga tegelikult ma arvan, et Balil kinnisvara tõuseb ning ma proovin hoopis osta maad ning ehitada mõned villad. Et niiviisi saan ma raha teenida ilma igapäev tööl käimata ning muretsemata,“ räägib Dewa-Made justkui ühe hingetõmbega, kuid pikalt kaugusesse vaadates.

„Tegelikult on aga lühemas perspektiivis kõige olulisem minu tervis – ma alustasin jooga ning mediteerimisega hiljuti. Kui tervist ei ole, siis ole millelgi mõtet,“ räägib Dewa-Made väga tõsise ning elutarga näoga. „Ja veel, ma olen aru saanud, et haridus on kõige olulisem. Mitte ainult kooliharidus, vaid elutarkus. Tead, selle nimel olen ma valmis oma 3 lapse peale väga palju kulutama, et neil tekiks õige ellu-suhtumine ning soov katsetada ning julgus eksida!“ süttib väike udusulgedest vuntsiga mees lõkkele.

„Aga üldiselt ma usun karmasse – kõik mis sa teed, tuleb sulle tagasi. Ma püüan oma elus palju head teha ning siis ei olegi vaja seda äri niipalju planeerida!“ teeb Dewa-Made oma äriloogikkast väga filosoofilise kokkuvõtte.

Juveliir Made

Made juveeliäri ei ole peatänaval, mille ees peatub hordide viisi turistibusse. Made pood-töökoda on kohas, kuhu ükski turist ära ei eksi. Kui ta koduhoovis ringi vaatan, siis tundub tal aga üli-hästi minevat, sest nii uhket elamist ei ole ma veel mitte ühelgi Bali inimesel näinud. Äri läheb hästi aga Made kurdab, et Balil on töötajatega raske. Nimelt on alati mõni usu-tseremoonia juhtumas ning pooled inimesed on pidevalt nö vabadel päevadel. Made kasutab selle vastu trikki – nimelt pooled ta töötajatest on muslimid ning pooled Bali inimesed, nii on vähemalt pooled inimesed alati olemas.

Proovin Madega veidi äri teha ning minule suureks üllatuseks meie esimese tõsise kohtumise alguses satub väike sõnaaher mees hoogu ning ma saan tunni ajalise loengu tema äritegemise põhimõtetest... Nimelt ei ole äri tema jaoks lihtsalt rahategemise vahend, vaid tema jaoks on eelkõige oluline sõprus. Kui üks meist peaks hätta sattuma, siis on tema jaoks elementaarne, et aitame üksteist ning toetame. „Mulle ei ole oluline palju raha teenida, kui see viib selleni, et meie suhted lähevad pahaks!“ ütleb Made mulle sügavalt silma vaadates. „Raha tuleb ja läheb, kuid oluline on, et sõbrad on alati olemas. Ja me oleme nüüdsest sõbrad!“ hüüab Made mulle pühalikult.

„Made, millest sa unistad?“ küsin oma tavalise äri-Madede küsimuse.

„Mm.. mis sa mõtled selle unistamise all?“ on Made segaduses.

„Noh, kas sa tahad suurt juveeliäri, kas sa tahad reisima minna või kuule lennata või midagi sellist?“ proovin Madele tuua näiteid, millest keskmine juveliir võiks unistada.

„Ehee, põhimõtteliselt kuul võiks käia küll“, muheleb mees. Made jätkab: „Aga ma unistan lihtsast ja rahulikust elust. Ma ei taha suurt äri. Ma ei soovi stressi oma ellu. Ma soovin lihtsalt, et minu perel oleks piisavalt toitu ning mõnus äraelamine. Kui on liiga suur äri ning liiga palju töötajaid, siis on liiga suur vastutus ning liiga palju stressi!“ saan teada ühe tavalise Bali mehe ärifilosoofia.

Marika – ka selle poolt, et äri võib olla pigem väiksem aga ilma suure-suure stressita

Boonuslugu – millega motiveerida (Bali) töötajaid

Arutan ühe välismaalasest ärimehega äri tegemise eripärasid Balil, kui ta mulle ühel hetkel teatab: „Mõtlesin, et kuidas oma töötajaid kuidagi tänada nende pühendumuse eest. Mul on suisa piinlik neile iga kuu palka maksta – saavad nad ju umbes 1000 eesti krooni kuus 6 päevaste töönädalate eest. Ma siis mõtlesin, et maksan lisaks palgale ka boonust ja mul tuli vapustav idee - selle aasta boonusena tellin ma kõigi töötajate lehmadele seemnepulli! See on investeering – üks seemnepulli külaskäik võrdub väike vasikas, mis võrdub omakorda tuleviku suur lehm ning omakorda võrdub tulevikus palju raha.“

Tajen ehk kukeboks

Geko laulu saatel

Vaatamata kuumusele jonnakusest teksapükse kandes

Kõnnin mööda oma igahommikust kõndimisrada Bangkiam Sidami külas ning tavapäratult on sel varajasel hommikutunnil küla mehed liikvel. Ning mitte lihtsalt liikvel, vaid suisa sätitud ning kammitud ning piduriides. Minust vuhiseb koledasti koliseval rolleril mööda minu endine peremees, ratas korvidega ülekoormatud. „Hommikust, Made, mis teoksil“ saan mehel veel rollerisabast kinni. Made naeratab kavalalt ning ütleb, et kohe algab kukevõitlus. Veel lisab ta, et viib küll oma kuked, kuid ta ei ole kindel, kas ta kuked võitlevad, sest tema peab võimaliku politsei reidi üle külatänava nurga peal valvet pidama.

Juba eemalt kostub elevil hüüdeid ning kiremist. Saabun surnuaia kõrvalisele platsile, kuhu hommikuse lausvihma tõttu tekkinud mudas seisab oma sadakond mootorratast. Tegu on korraliku üritusega, sest parkimist korraldavad sauadega mehed ning uksel küsitakse 10,000 ruupiat, mis teeb umbes 14 krooni. Ühte katusealusesse on kogutud lõpmatu arv punutud korvikesi, mis liiguvad ning kikeriitavad. Igale korvikesele on ilusti kinnitatud nimesilt, mis määrab, millisele inimkukele vaene loomake kuulub.

Platsile on üles seatud laat koos teksapüksi sektsiooni ning röstitud sea sektsiooniga, kus toimetavad usinad perenaised. Kui jõuan edasi võitluse alale, siis on ühe pilgu pärast selge, et olen ainuke naine selles „isaste-kukkede“ maailmas. Ronin kõige ülemisele bambusest valmistatud tribüüni äärele ning vaatan, mis toimub. Platsil on sebimine, sest üks kukk on just teise ära tapnud ning uued kuked teevad ringi ääres „sooja“. Suurte rahapakkidega mehed käivad mööda võitlusplatsi ringi ning jaotavad eelmiste panuste eest tulu. Õhus on raha ja ärevuse ja surma lõhn. Hingan oma naiseliku kaastunde ning inimliku tülgastuse selle ürituse vastu maha ning proovin manada näole kultuurihuvilise entusiasmi.

Võtan sõbralike nägudega meeste kõrval istet ning küsin: „Kuidas tänane päev läheb ka? Kas on hea mänguõnn?“ Mehed noogutavad muheledes ja sügavad taskuid.

„Eee.. aga milline on hea võidupotentsiaaliga kukk!?“ proovin meeste rahaõnne saladustele jälile saada.

Shlehviga mees vaatab mind nagu lolli naist ning ütleb käega lüües: „Ähh, kui me teaksime, siis oleks ju lihtne igakord võita!“

„ Köhm, köhm“ vaatan maha ning valmistun järgmiseks rumalaks küsimuseks: „Kui suuri panuseid te tavaliselt panete?“

Hästi inglise keel vuristav mees vastab: „Sõltub, palju sul raha on. Võib panna 50 000 ruupiat või 100 000 ruupiat või võib ka mitu miljonit panna“.

„Kas ma võin ka panuse panna?!“ pärin võiduärevalt.

„Siiiinaaaa!? Sina tahad panust panna?!“ ei suuda mees oma kõrvu uskuda.

„Nojah, mängiks ka. Panen algatuseks 50 000 ruupiat!“ ütlen häälega, mis ei lase mehel enam minu otsusekindluses kõhelda.

Mees muutub osavõtlikuks: „Niisiis, parem on panustada siin meie juures ehk ringist väljaspool „mustalt“. Kui sinna ringi sisse raha annad, siis pead 10% maksudeks maksma!“

„Mis maksu“, ei suuda ma selle ebaseadusliku ürituse ametlikkuses piisavalt üllatunud olla.

„Noh, see mees, kes seda siin korraldab, võtab maksu!“ selgitab mu uus kukevõitluse –sõber.

„Ja siin väljaspool maksu ei ole?!“ tahan täpselt teada, mis süsteemiga tegu.

„Ei, siin maksuta! Kumma kukepeale panuse paned, musta või valge?“ küsib mees.

Ilma sekundikski kõhklemata tean, et must võidab! „Mustale“ vastan kiiremini kui mees oodata jõuab.

Mees koputab teisele mehele õlale ning räägib mingi pika jutu, mis näoilme järgi võiks tähendada, et mingi-lääne-naine-läks-segaseks-ning-paneb-mustale-kukele-50000.

vaata videot siit.

videol olevad kuked ei ole need, kelle peale mängisin

Niipea kui kaks kukke ringist üksteise poole lahti lastakse, siis on selge, et mustal kukel on närvid läbi. Ta tormab valge poole, hüppab sellele selga nagu kanale ning uhmerdab teda nii kuis jaksab. Ilmselt võitleksid need kuked kuni järgmise hommiku varaste tundideni, aga külameestel tahab riis kasvatamist, mistõttu on nad igale kukele ettenägelikult noa ühe jala külge sidunud ning seetõttu on nõrgema poole lõpp päris kiire. 2 minutit, valge kukk saab punased püksid ning mina olen läbi selle vägivaldse teo võitnud 68,50 krooni ning minu sõber kukevõitlus-ekspert pistab 50 000 ruupiat mulle pihku.

Minust teisel pool istuv noormees ehk kukevõitluse-sõber-number-kaks alustab minuga juttu ning küsib sissejuhatuseks väga baliliku küsimuse: „Miks sa siin üksi oled?“

„Mm... sest mul pole sõpru“, ei oska ma millegi vaimukamaga algatuseks kohe välja tulla, sest tean, et nagunii on tal minu vastu kaastunne juba tekkinud, et mul meest ja kolme last ei ole. Noormees vaatab mind nagu kosmose elukat ning ütleb: „Ehee, ma ei usu!“ Võtan aga vestluse ohjad oma kätte ning valan nooremehe küsimusterahega üle veel enne kui ta kohalike gigolode kombel mind seebitama jõuab hakata.

(fotol minu peremees oma lemmikut vannitamas, mis väidetavalt kukekesele meeldib)

Selgub, et kukevõitlus on Bali meestele samaväärne nagu lääne meestele tööl käimine. Enamasti igal mehel on kodus mitu võitluskukke. Ühe kuke võitluseks ettevalmistamine võtab ligikaudu 9 kuud kuni 1 aasta. Selleks on vaja iga päev palju tööd teha – kukke tuleb treenida - teda masseerida, vannitada, paitada ning vannitada. Kukki söödetakse erilise toiteseguga – riis, mais, maapähkel ning muud toitvad teraained. Minu uus sõber ütleb mulle, et kukkede toit on turul kallim kui inimeste toit. Nimelt maksab 600 g toitesegu 11 000 ruupiat, aga 1 kg riisi vaid 6000 ruupiat. Poiss kihistab naerda ning ütleb, et mehed hoolitsevad kukkede eest vahest isegi rohkem kui oma pere eest. Tõepoolest kui Balil ringi sõita, siis on tihtipeale pärastlõunane külapilt see, et kamp mehi istub teeääres ning patsutab ja silitab oma kukki. Ja olen ma ju isegi aidanud oma peremehel tema kukke vannitadaJ Või on see asendusaine sellele, et Balil ei ole kombeks avalikus kohas intiimsust üles näidata ehk isegi oma naist ei suudelda ega kallistata avalikult.

„Kui palju sa kõige rohkem võitnud ning kaotanud oled?“ ei jäta mind Bali meeste teenistuse pool külmaks.

Noormees räägib, et kõige rohkem on ta võitnud ligikaudu 20 000 eesti krooni ning kaotanud 11 000 eesti krooni. Minu silmad pööritavad mitu ringi, sest ma ei suuda Bali kontekstis summade kosmilisuse üle piisavalt imestunud olla, sest näiteks Bali keskmine kuupalk on ligikaudu 1000 krooni. Selgub, et mehed kaotavad vahest terve mootorratta, vahest auto. Üldiselt majade ning naisteni ei mängita aga suures mänguhoos võib ka seda juhtuda. Noormees näpib oma käes olevat raha ning selgub, et ta võitis täna 500 krooni.

„Mis sa sellega teed?!“ uurin ta käest.

„Ma arvan, et kasutan järgmisel kukevõitlusel panustamiseks“, vastab noormees häbelikult.

„Ee.. aga mis te surnud kukkedega teete?“ küsin kadunukeste saatuse üle.

„Õhtul tehakse suppi!“ seletab noormees maailma kõige loomulikumal ilmel.

Otsustan oma algaja õnne mitte rohkem proovile panna, jätan rahapakkidega mehed ning noad jalgade küljes olevad kuked sinnamaale. Kui aga ülejärgmine hommik taaskord mööda sama külateed jalutan, siis on rolleri seljas vuravad mehed sama pidulikult riides, kui eelmine kord, vahest ehk veidi väsinuma ilmega, kuid katusealuses olevate korvide ning kiremiste arv tunduvalt väiksem.

Marika

Tagasi paradiisis...

Eksootiliste häälte taustal

Lõputu veevulin

(häid fotosid ei ole, sest fotokas ikka katki. Varsti peaks uue saama, siis uued fotod)

Kaks kuud tagasi, kui lennukist maha astusin tõmbusid keha ning plätud hetkega higiseks. Troopika või ärevus?! Olen tagasi Balil Pea aasta on möödas sellest kui siit peale 5 kuud elamist lahkusin ning Kambodžasse jõudes tundsin, et mind on muinasjutust välja visatud. Nüüd tagasi olles olen elevil, et kas on võimalik, et kõik see, millesse siin eelmisel aastal armusin, see muinasjutt ja lendlemine, mida kogesin, on olemas siin ka sel aastal? Mu tuttavad ju küsisid ükshaaval, kas ei karda ma mitte tagasi minna, sest nende kohadega on juba kord nii, et tagasi minnes on lihtne pettuda... Tõepoolest? Kuidas ma sel aastal end siin tunnen?!

Esimesed kaks tundi saarel panevad mind äratundmisrõõmust ning ümbritsevast ilust naeratama. Lahtisest autoaknast tuleb koos sooja troopilise õhuga sisse pahvak kookosõli praadimise lõhna – mu süda naeratab. Vaatan sinisesse taevasse, kus hõljub parasjagu oma kümmekond tuulelohet – mu süda naeratab. Vaatan auto kõrval kihutava ühe rolleri selga mahutatud nelja üksteise vastu pressitud noormeest, teeääres olevates külakestes ohverdusi tegevaid sarongides naisi ning kraavipervel kükitavaid hambutuid mehi, kes oma võitluskukki silitavad... Mu süda tahab uuesti naeratada, kuid see ei ole võimalik, sest eelmine naeratus lihtsalt ei ole veel mitte kuhugi kadunud..

Ubudile lähemale jõudes pimestab minu silmi erkroheline lõpmatus - rohetavad riisiterrassid. Mmm, kuidas olin ma neid igatsenud. Minu külatänaval kostub igavikuline veevulin, veekanalites paterdavad pardid ning teeääres ootavad kliente väikesed kärukesed, millest võimalik osta Bali kuulsat, kuid kahtlase sisuga kalapalli suppi Baksot. Ema jala külge klammerdunud väike patsidega tüdruk lehvitab ja hüüab kõigest hingest „Helllllõõuuu“, arvukad külakoerad teenivad oma igapäevast toiduportsu end pea hääletuks haukudes.

Kohalikku rütmi on end lihtne sisse elada, sest kell kuus hommikul hakkab päike silmalauge paitama ning kuked lasevad kuuldavale oma võimsaima kaanoni, nii et äratuskellal hakkab piinlik.... Kõnnin igal hommikul imekaunil kahe oru vahelisel mäel lookleval Champuani trekil ning ma ei suuda ära imestada selle troopilise looduse imelisust! Varahommikul on Ubudis mõnusalt jahe, pilvetupsud on kahe mäekünka vahele orgu kinni jäänud, riisipõllul värskelt istutatud riisivõrsetel on kastepiisad, taamal kõrguvad kogu ilus kolm vulkaani ning üks imelik lind laulab häält puhtaks: „ähähäähäh, ähähäääääääh, ähähääääääääääääh!!!“ Kogu päevane ja õhtune elu toimub õues, sest koguaeg on soe ning ümberringi on igapäevaselt sada väikest kunstiteost – taimed ja vanad templid, majade rohkete detailidega puitnikerdised, tantsijate maskid, riisipõllud, voogavas rütmis tuksuv liiklus ning iga kodu ukse ees olevad ohverdused Jumalatele. Mul löövad silmad äratundmisrõõmust särama - Bali on ikka endine! Ma jõudsin koju!?!

Kõndides läbi oma vana küla (kus eelmisel aastal elasin), jäävad külatädid kordamööda seisma, vaatavad mulle segaduses olevana pikalt otsa ning küsivad ehmunult: „Oih, millal sa tulid?! Aga kus sa siis nüüd elad?! Miks sa (jälle) üksi oled?!“ Minu endine perenaine surub mulle hommikuti pihku papaya ning banaani kuhila ning teepeale jääva hotelli töötaja teeb kommentaari minu aastaga muutunud välimuse aadressil. Ubudis tarvitseb vaid kahte teatud kohvikusse minna, kui ongi mängleva kergusega üles leitud kadumaläinud kontaktid ning lisaks vanadele sõpradele trobikond uusigi hangitud. Viimane tegevus tagab selle, et päevad saavad kiiresti täis igasugu üritusi ning minu kohalik elu läheb samasuguse hooga käima, kus ta eelmisel aastal pooleli jäi.

Nukker on vaid see, et registreerin linnatänava majademüüris varem aukude kohale ehitatud uued restoranid, osade riisipõldude asemele kerkinud majad ning linna on minu suureks šokiks ilmunud esimene lääne keti-toitlustuskoht – Starbucks! Aga ma proovin Ubudi järjest läänelikumaks muutumisest mitte välja teha ning sean end sisse tavalise Bali pere koduhoovis ja kohandun kohaliku elurütmiga, tantsin end tantsutunnis ogaraks, väänlen oma kinnikiilunud kondid joogatunnis lahti ja lasen massaažis väsinud lihased sirgeks triikida.

Seekord on Bali tõesti teistsugune, sest mina olen teistsugune ja ma teen teistsuguseid asju. Aga ma tean, et mul on ükskõik, mis minuga siin jumalatesaarel sel korral või igal järgmisel korral juhtub või ei juhtu või keda ma kohtan ning keda mitte, sest tänu sellele imekaunile saarele ja siinsele õhustikule ei ole ühtegi varianti, et ma võiksin pettuda, sest siin on lihtne õnnelik olla.

(fotol minu koduhoovi meditatsiooni-hütt)

Marika, potentsiaalne kahepaikne