Teine päev. 25. november 2015

Hommikul olen 4.30 juba tekil, sest tulemas on väga ilus päikesetõus ja täiskuu loojang ning mingi elevus mu sees ei luba mul seda maha magada. Laevatekil avastan, et ma pole ainus, kes sellise tundega varavalges on end voodist välja ajanud – enne mind on seal juba John Austraaliast ja Julia New Yorgist.  Mõlemaga jõuan hilisema reisi käigus headeks sõpradeks saada.

Idülliline hommik saab aga sootuks marulisema järje. Oleme praktiliselt kogu öö olnud Beagle kanalis varjus ja oodanud, et suuremat sorti torm Drake väinas lõppeks. Meeskonna sõnul ongi see lõppenud, aga meile reisijatele tähendab see siiski jõudmist tormisele merele. Lained on 5-6 meetri kõrgused ja moodsad äppid nutitelefonides ütlevad, et laev kõigub erinevate intervallidega 10 kraadise kalde all, kohati on kalle aga lausa 25 kraadi. Selline kalle nõuab meilt, reisijatelt, meremehe kõndimise oskusi laevas. Väike stiilinäide, kuidas see välja nägi:

Pärastlõuna ja õhtu möödub poolenisti inimtühjas laevas. Nii lõuna kui õhtusöök „jäetakse ära“, mis tähendab, et laevarestorani kutsumise asemel pakutakse meile baaris puuvilju ja võileibu. Aga ka neid tuleb sööma ehk vaid veerand kogu reisiseltskonnast. On selge, et lainetel kepsutav laev on paljud inimesed nõrgaks muutnud, et mitte öelda merehaigeks teinud. Pean ka end merehaiguse suhtes üpriski tundlikuks ja olen vaimus valmis end kaheks päevaks vannituppa sulgema, et seal järjepanu oksendada. Seega on mu üllatus suur, et mu ümber toimuv mind sugugi rivist välja ei vii. Päris ilma dopinguta ma sellist seisundit aga ei saavuta – olen Ushuaiast ostnud merehaigusevastaseid tablette nimega Dramamine ja iga kuue tunni tagant söön ära ühe tableti.

Tagantjärele võin öelda, et mul õnnestus Drake väin mõlemal korral ületada nii, et süda pahaks ei läinudki, aga kogu sõidu saatis mind siiski tunne, et ÄKKI läheb meri hullemaks, ÄKKI hakkab paha, ÄKKI ei peaks sööma, ÄKKI ei ole mõistlik praegu lugeda, ÄKKI ei tasuks arvutit üldse avada, jne. Ehk siis olin teadlikult ettevaatlik ja valvel. Kui tekkis veidi kahtlasem tunne, siis püüdsin keskenduda, jälgisin silmapiiri ja ümbritsesin end värske õhuga. Näiteks eelistasin kajutis olemisele baari avaramat ruumi, kust avanesid vaated silmapiirile. Tõsi, kuna laev kõikus päris suure kaldega, siis olenevalt sellest, millisele küljele laev parajasti kaldu oli, siis silmapiir kas paistis või mitte...

Horisondi mõistes oli kõige parem olla kaptenisillal, mis oli meile päevasel ajal pidevalt avatud. See oli küll oluliselt kõrgem koht, kust laeva kaldumised paremale-vasakule veel enam tunda olid, aga silmapiir oli pidevalt paista ja püsis paigal.

Paljud teised reisijad, eriti need, kes tulid USAst või Austraaliast, kandsid kõrva taga plaastreid.  Nägin esimest korda sellist merehaigusevastast lahendust. Hiljem ka meeskonnaga rääkides tuleb välja, et erinevad merehaiguse vastased meetmed võivad mõjuda suhteliselt individuaalselt. Kelle puhul töötab paremini plaaster, kelle puhul Dramamine, kelle puhul miski muu. Kõigil neil vahenditel on aga üks kõrvalmõju, mis väljendub selles, et need muudavad uniseks. Nii magas mõni reisija praktiliselt kogu Drake väina ületuse maha (mitte, et selle üle kurvastanud oleks:P). Ka ma ise olin selline suhteliselt uimane, sellises poolunelevas seisundis osa päevast.

Mitu korda päevas käin tekilt läbi, et veidi värskemat õhku hingata, aga suure tuule tõttu pole seal just kõige turvalisem tunne. Siiski, värske õhk mõjub hästi ja eks ka sõidu käigus enesekindlus kasvab. Nii veedan pärastlõunal umbes tunnikese laevatekil linde pildistades. Terve ports tiivulisi on laevale sappa haakinud ja ajan neid nüüd oma fotoaparaadiga mööda tekki taga. Üllatab, et väljas pole sugugi külm. Kaptenisilla lähistel paikev kraadiklaas näitab lausa 7 pügalat sooja ja olen juba üldse unustanud, et sõidame Antarktikasse.

_ _ _ _ _ _ _  _ _  _ _  _

Öösel näib mulle, et torm on ikka väga suureks läinud juba. Eks väike mõte tuleb ka ikka pähe, et mis siis küll saab, kui meie väike armas laevake tormile vastu ei pea... Samas on meeskond kaptenisillal päeval kinnitanud, et Drake väina mõistes pole tegemist mingi tormiga – nii lained kui tuul on väga keskmised, seega mingi erakordse sõiduga tegu ei ole. Hirmuga mõtlen, mida küll torm Drake väinal tähendama peaks. Siiski, öö on pime, laev kõigub ja uni on läinud. Kella 4 ajal otsustan end riidesse panna ja minna vaatama, milline see tohutu torm baarist vaadates välja näeb. Suur on aga minu pettumus, kui baariakendel kõõludes saan aru, et meri on tegelikult sama rahulik või siis tormine, kui ta oli seda päeval. Lihtsalt võrreldes päevaga sajab nüüd ka väljas vihma ja kõik on üldse väga pilves ja hall. Veidi nõutuna istun kümmekond minutit üksi baari tugitoolidel ja otsustan siis uuesti kajutisse magama minna. Uinun teadmisega, et tormine Drake väin jäi nägemata.

Tom

Esimene päev. 24. november 2015

Kruiisi mõistes esimene päev tähendab seda, et selle päeva pärastlõunal toimub reisijate kogunemine Ushuaia kruiisilaevade sadamas ja asume sel päeval mööda Beagle kanalit Antarktika poole teele. Juba hommikul linna peal viimaseid ostusid tehes näen sadamas meie laeva – MV Ushuaiat ja lõbusa kontrastina seisab tema kõrval Quark Expeditioni kruiisilaev, mis samuti Antarktika vahet sõidab, kuid mis paistab vähemalt kolm korda suurema ja uhkemana.

Sama päeva hommikul olen hostelis tuttavaks saanud Aniliga Indiast, kes nagu selgub, on samuti teel samale Antarktika kruiisile. Seega ühendame kolmekesi väed ja vantsime pärastlõunal koos sadamasse, suured seljakotid seljas, väiksed kõhul. Ei mingeid shuttle’id hotellidest või taksosid lennujaamadest, ränduri versioon Antarktika kruiisist, äge!

Läbime Antarktika kruiiside terminaliprotseduurid (mis tähendab põhimõtteliselt vaid voucheri ja passi esitamist) ja viimased 400 meetrit praktiliselt lendleme laeva suunas. Äge koolilapselik elevus on sees! Teeme pilte endast, laevast, Beagle kanalist, linnast. Meie laev, MV Ushuaia ehitati 1970. aastal USAs teaduslikeks ekspeditsioonideks. Alates 2003 on laev kasutuses Antarktika kruiisideks ja reisijate hulgas on ta hinnatud just mitte lõbusõidulaeva, vaid ekspeditsioonilaevaga. Hilisematel päevadel ei kasutagi keegi meeskonnast sõna „kruiis“ meie reisi kohta, vaid ikka ja ainult „ekspeditsioon“.  Ja tõsi, see mitte ainult ei kõla ägedamalt, vaid annab ka teistsuguse häälestuse kogu reisile.

Siinkohal panen kirja mõned üldisemad faktid oma reisi kohta.

Minu kruiisikorraldaja on Antarpply (http://www.antarpply.com/). Antarktikasse korraldab kruiise ca 50 erinevat operaatorit, ja suurem osa reisidest algavad ja lõppevad Ushuaia linnast, kuna see asub lihtsalt Antarktika mandrile kõige lähemal. Valdav enamus operaatoritest kuulub Rahvusvahelisse Antarktika Reisikorraldajate Assotsiatsiooni (ingl.k. IAATO) ja nende koduleht on üks parimatest, millest alustada oma Antarktika reisi planeerimist: http://iaato.org/frequently-asked-questions.

Oma operaatoriga, Antarpply’ga, ei olnud mul aga mingit kontakti reisi korraldamisel, kuna kogu suhtlus selle reisi osas käis läbi reisiagendi, Chimu Adventures, mis on hoopiski Austraalia ettevõte (http://www.chimuadventures.com/country/antarctica). Chimu Adventures’t soovitas mulle reisiblogimisega tuntust kogunud rännusell Johnny Ward, kes sellest oma blogis kirjutas (vt mu varasem sissekanne). Reisiagendi kiituseks (Susan Reynolds Kanadast) pean ütlema, et temast oli palju abi ja ta vastas mu küsimustele operatiivselt ja näitas üles suurt kannatlikkust minuga:).

Valiku tegemisel MV Ushuaia ekspeditsiooni kasuks oli peamiseks argumendiks (lisaks hinnale, mõistagi:P), et laev oleks võimalikult väike. Nimelt kehtib Antarktika kruiisidel reegel, et igal maabumisel saab korraga maale vaid 100 reisijat. See tähendab, et kuigi suuremad laevad on uhkemad ja tormisel Drake väinal kõigutavad vähem ning ületavad seda kiiremini kui väiksed laevad, siis tuleb nende puhul oluliselt rohkem niisama laevas passida. Aga Antarktika pole kindlasti koht, kuhu minna lihtsalt laevaga sõitma! Sellele reisile annab peamise võlu ikka võimalikult palju maabumisi.

Seda reeglit ei ole reisikorraldajad mitte ise välja mõelnud, vaid selle mõtteks on võimalikult väikse jalajälje jätmine Antarktika loodusele. Kuigi aastas külastab Antarktikat vaid ca 50,000 inimest, näitab reisijate huvi püsivat kasvu Antarktika vastu ja ilma omavaheliste kokkulepete ja koostööta võiksid reisid Antarktikasse hoopis teistsuguse vormi võtta. Ka meie 11-päevase ekspeditsiooni maabumised olid kooskõlastatud teiste samal ajal piirkonnas olevate laevadega nii, et me vaid ühel korral nägime teist kruiisilaeva ja seda ka mitte maabumisel vaid õhtul ühest peatuspaigast teise sõites. Antarktika reis kaotaks päris suure osa oma võlust, kui igas lahes seisaks ankrus veel üks või mitu laeva ja maabumisel oleks lumistel või jäistel väljadel veel mitu laevatäit reisijaid...

Sadamakail saame kokku oma teejuhtidega, vahetame esimesed suured naeratused ja tugevad käepigistused, saame teada oma toanumbrid. Selgub, et olen hostelist tuttava Markiga samas toas ja me mõlemad oleme saanud „upgrade“ ehk ostetust parema toa: kolmese toa asemel jagame ruumi vaid kahe peale. Ja meil on isiklik vannituba!

Kajutid näevad üldse palju paremad välja, kui reklaammaterjalis, mille järgi kruiisi ostsin. Arvan algselt, et talvel (st meie suve) on laev läbinud teatud sorti parenduskuuri ja nii pole üheski kajutis enam narisid, kuigi teadsin, et magan järgnevad 10 ööd just ühes sellises. Hiljem, kui mul tekivad sõbrad, kes samasuguse nari ja jagatud vannitoaga paketi ostsid, saan neid külastades teada, et sellised on laevas täiesti olemas. Alles siis mõistan, milline vedamine oli parema klassi kajut saada, sest meie kodu näeb nii voodite kui vannitoa osas ikka hoopis teine tase välja.

Kui ekspeditsiooni jooksul omavahel paketi ostmise aegu võrdleme, saame kinnitust, et paketi võimalikult varajane ost oli peamiseks eelduseks upgrade saada. Meie kõrvalkajutis elavad hollandlastest paar, Thijs ja Stephanie, kellega ekspeditsiooni jooksul headeks sõpradeks saame, ja nemad on samuti kõrgemasse kajutiklassi ümber tõstetud. Nemad ostsid oma paketi juba möödunud aasta oktoobris ära. Muuhulgas said nad nii varase ostu puhul ka hinna veidi alla 5,000 USD inimese kohta, mis oli parim hind, mida kuulsin.

Ok, tagasi laeva.

Kella 17-st on baari lounges kõigi reisijate kogunemine. Saame teada, et meid on laeval kokku 87, keda teenindab 38 meeskonnaliiget. Meie peamised kantseldajad on viis teejuhti, kellest neli on argentiinlased, üks prantslannast-austraallane. Kõik teejuhtidest on bioloogi, keskkonnakaitsja või turismikorralduse haridusega, kaks neist on talvitunud Antarktika teadusjaamades, kaks neist on doktorikraadiga. Kõik nad on vanused 35-42. Aga kõige olulisem on see, et kõik viis jätavad endast väga sümpaatse ja muheda mulje.

Kogu info jagatakse meile kahes keeles: inglise ja hispaania ja mul on hea meel, et Antarktika ekspeditsioon jätkub hispaaniakeelses ruumis ja emotsioonis.

Seltskond laevas on põnevalt kirju: arvan, et olen suhteliselt keskmine vanus, no või siis veits alla keskmise. Laeval pole ühtki last, arvatavalt kõige noorem reisija sai ekspeditsiooni käigus 24-aastaseks, samas on siin mõned üpris eakad vanapaarid. Silma hakkab päris palju selliseid 30ndates aastates paare. Keskmisest suurem on ameeriklaste, austraallaste ja hollandlaste osakaal. Samuti on terve ports inimesi Ida-Aasiast, kust täpselt, jääbki mul välja selgitamata.

Kruiisilt tulnuna võin kinnitada, et reisiseltskond oli midagi, mis kindlasti ületas mu ootuseid. Paljud inimesed ja nende lood olid väga põnevad ja inspireerivad. Ma muidugi ei saanud tuttavaks kõigi ülejäänud 86 kaasreisijaga, aga siiski mõned põnevad näited, et saada aimu, millises seltskonnas need päevad veetsin.

Endine Hollandi riikliku lennufirma piloot, kes pärast erruminekut asus tööle diplomaadina. Tegu oli 84-aastase vanahärraga, kes oli sel reisil oma aasta noorema prouaga. Proua huuled olid alati laitmatult punaseks värvitud:P. Usun, et nemad olid ka kruiisi kõige vanemad reisijad.

Arvutimüüja Anil Ugandast (33), sündinud Indias. Kolm aastat tagasi kolis Indiast Ugandasse, et osaleda venna poolt asutatud arvutiäris Kampalas, sealses pealinnas. Tahtis aasta tagasi tulla Argentiinasse, et vallutada Lõuna-Ameerika kõige kõrgem mägi, Aconcagua , aga India passiga reisides on bürokraatia suur ja tal jäid kõik vajalikud viisad õigeks ajaks saamata. Nii oli tal lennupilet Buenos Airesesse, mida ta sai kasutada järgneva aasta jooksul. Vahepeal kohtas Anil mägironijatest paari, kes rääkisid talle, et nad käisid Antarktikas. Varem polnud Anil teadlikki, et Antarktikasse üldse reisida saab. Hingelt rändurina otsustas Anil, et kasutab selle lennupileti selleks, et Antarktika avastada ja pardal ta oligi.

Tony, vannutatud audiitor Iirimaalt (59). Sattus reisile oma sõbraga (63), kui ühise peo käigus viskit juues (iirlased ikkagi!) neli aastat tagasi arutati, et kui ta teha veel ainult üks reis kuhuiganes maailmas, siis kuhu see viia võiks. Mees vastas, et tema läheks Antarktikasse ja sama sõber küsis - kas tõesti, lähme koos! - ning peagi asutigi ühiselt reisi planeerima. Neli aastat tagasi polnud tal sellist raha võtta, kuna tema neli last vajasid koolitamist. Kui aasta tagasi lõpetas ka kõige noorem lastest ülikooli, pani pereisa „allesjäänud“ vahendid reisifondi. Tony oli väga muhe mees pardal, kes muuhulgas küsitles kaasreisijaid (ja muuhulgas korralikult dokumenteeris selle oma märkmikusse!), mis on nende nimed, vanused, varasemad reisikogemused ja põhjused, miks tuldi Antarktikasse. Lisaks fotografeeris kõik oma „patsiendid“ ühekaupa ära ka. Tema oli ka reisija, kes selgitas ekspeditsiooni käigus välja, kas mõni reisijatest läheb juba mitmendat korda Antarktikasse. Selgus, et selline reisija oli laevas täiesti olemas – Poola grupi (neist veidi hiljem) grupijuht, kelle jaoks oli juba teine kord külmale kontinendile sõita.

Kolm austraallasest venda (vanuses 26 kuni 33) koos oma isaga (60), Melbourne’st. Isa sai sel aastal 60 aastaseks ja seda otsustati tähistada ühise väljasõiduga Antarktikasse. Vennad esindasid kõik sellist lohakat-boheem-hipster kultuuri ja olid ühed suuremad stiiliikoonid laevas, isa ei jäänud poegadest ses osas maha. Aga olemuselt olid kõik väga laadnad, peamised baari sponsorid ja elasid ühel ülemistest korrustest, mis ütleb nii mõndagi.

Pensionärist Havail elav hindu Jaggie (78). Sündis Tamil Nadu provintsis, aga pärast keskkooli läks edasi õppima USAsse ja sinna jäigi. Töötas insenerina, praegu pensionär ja reisib palju. Reisil koos oma samavõrra palju reisinud ja umbes sama vana sõbrannaga (kes juba oma 20ndatel aastatel risti-põiki Lõuna-Ameerika läbi reisis). Ühestki maabumisest Jaggie kõrvale ei jäänud, kuigi kleenukese mehena pidi tuul teda korduvalt jäämägede vahele kandma.

John Austraaliast (54), kes oli reisil oma naise Jeannega (umbes sama vana). John on pärit tegelikult Šotimaalt, aga 80ndate lõpus sattus rännates Melbourne, kus kohtas oma naist. Järgnevatel aastatel elasid nad vaheldumisi Inglismaal, Hollandis, Gibraltaril, Singapuris ja umbes 15 aastat tagasi seadsid end uuesti sisse Austraalias. John töötab Austraalias puuraidurina ja kannab hoolt Nimbini lähistele vihmametsa ehitatud suure majapidamise eest, kus palju toiduks vajalikku kasvatatakse ise. Tema naine töötab tarkvaraarendajana Austraalia riigi heaks, arendades ühte maailma suurimat ülikoolidele mõeldud tarkvara. Oma panuse eest õnnestus Jeannel välja kaubelda 3-kuuline tasuline puhkus pluss täiendavad kolm kuud palgata puhkust  ja selle aja sisustavad John ja Jeanne pikema reisiga Lõuna-Ameerikas ja mõistagi jäi ka Antarktika teele ette (Jeanne peab selle reisi kohta toredat blogi: http://adventuroushermit.com). John on väga äge tegelane oma meremehe olekuga, piipu popsutav, heasüdamlik sell. Meie noorema seltskonna suur lemmik.

Üldse oli reisil päris palju rahvast, kes olid sel ekspeditsioonil „tegemas“ oma viimast, seitsmendat kontinenti. Pole ka mingi ime, sest paljud reisijatest olid ka muidu paljureisinud inimesed.

Reisijate hulgast eristus üks ligi kümneliikmeline turismigrupp Poolast. Tõepoolest, seltskond nägi otseses mõttes välja nagu turistid, seda nii oma välimuse kui oleku tõttu. Seda kuvandit toetas tõsiasi, et enamik neist ei rääkinud inglise keelt või vähemalt ei suhelnud väljaspool oma gruppi mitte kellegagi. Seda seltskonda ohjas nende grupijuht Marius, kes rääkis nii inglise kui hispaania keelt ja oli neile mitte ainult grupijuhiks, vaid ka tõlgiks. Marius paistis ilmselgelt kõige mõistlikum sell kogu seltskonnast ja hiljem ta ka avameelselt tunnistas, et tema arstidest ja advokaatidest kliendid ei olnud väga vaimustuses ekspeditsioonist: kellele ei meeldinud toit, kes pidas meeskonnaliikmeid liiga järskudeks ja keda häiris see, et laevaaknad ei olnud piisavalt puhtad, et  maale minemata lihtsalt jäämägesid nautida... Ilmselgelt jätsid maksejõulised poolakad kodutöö tegemata, et aru saada, et nende jaoks oli sõiduks Antarktikasse mõeldud teistsugused laevad teistsuguste mugavustega. Selline mentaliteet oli aga selge erand.

Minu peamise sõpruskonna laeval moodustas grupp nooremasse vanusegruppi kuuluvaid reisilisi. Kuidagi vaikselt tekkis see ekspeditsiooni käigus, et hakkasime end samasse söögilauda sättima või siis samale kummipaadile, et maale minna. 

Peamiseks „süüdlaseks“ selles, et ma end sellest toredast pundist leidsin, oli mu toanaaber Mark Hollandist (25). Mark oli minu jaoks peaaegu nagu lõuna-ameeriklane. Mitte üksnes välimuselt, vaid ta oli nimelt Lõuna-Ameerikas rännanud juba septembrist 2014, sealhulgas viimased kuus kuud Tšiilis San Pedro de Atacamas käima tõmmanud iseloomuga vagunelamute renti (Wicked Campers: http://www.wickedsouthamerica.com), sealjuures omandanud kenasti hispaania keele ja ka oma mentaliteedilt oli ta väga vahetu suhtleja, selline naabripoisi tüüp. Mark tundis mõne esimese päevaga juba enamikke põnevamaid inimesi laevas ja kohati tema tuules sain paljusid neist tundma minagi.

Aasta tagasi oma reisi alustades oli Marki plaan külastada kõiki seitset kontinenti, siin-seal aeg-ajalt töötada ja sedasi aastaid reisida. Mõistagi oli osa sellest plaanist ka Antarktikal ära käia. Aga nagu ikka elu plaanidesse korrektuure teeb, sattus Marki teele üks tüdruk Inglismaalt, kellega ta Kolumbias rännates tuttavaks sai ja kes teda nüüd juba jaanuaris Londonis ees ootab. Seega lõppeb see reis plaanitust veidi varem, et Austraalia ja Aasia mõni järgmine kord ette võtta. Muuhulgas tegi Marki tüdruksõber kaasa MV Ushuaia laevaga eelmise hooaja viimase reisi Antarktikasse (märts 2015) ja tüdruksõbralt saadud ülivõrdes tagasiside pani Marki just seda ekspeditsiooni Antarktika külastuseks valima.

Peagi lisandusid seltskonda Julia Venemaalt Moskvast (32), kes viimased 10 aastat on elanud New Yorgis. Töötab seal riskiportfelli haldavas investeerimisfirmas raamatupidajana (CPI litsentsiga muide). Venemaal pole pärast sealt lahkumist enam käinud, ei tunne vajadust minna ja ei toeta ka sealset režiimi. Käis aasta tagasi oma aastase pojaga Ushuaias, nägi kuidas kruiisid Antarktika poole suundusid ja lahkus sealt kindla teadmisega, et tuleb peagi siia tagasi Antarktikat avastama.

Ameeriklased Ryan ja Chelsea (mõlemad 29), elavad Portlandis, Oregoni osariigis ja omavad kahepeale ettevõtet. Ryan võitis 3 aastat tagasi ülemaailmse kõnepidamise võistluse (olles selle võistluse noorim võitja läbi aegade) ja seepeale alustas tööd professionaalse kõnepidajana ja coach’ina (www.ryanavery.com). Kõnepidamine on viinud neid paljudesse paikadesse maailmas ja Ryan eristub paljudest oma ala proffidest oma noore vanuse poolest. Ka Antarktikasse tuldi mõnes mõttes tööd tegema – nimelt plaanitakse salvestada veebikoolitus Antarktikas, olles sellega koolitusi pidanud kõigil kontinentidel. Chelsea on lisaks aktiivne blogija, kirjutab enamasti suhetest, emantsipeerunud naistest ja naiste rollist muutuvas ühiskonnas ning tema blogil on üle 12 tuhande jälgija (www.thenewwifestyle.com).

Hollandlased Stephanie ja Thijs (vanuses 28 ja 31), töötavad mõlemad suurkorporatsioonides, Stephanie Hollandi suuruselt teises jäätmekäitlusfirmas müügi osakonnas ja Thijs Hollandi versioonis Eesti Energiast olles vahemeheks energeetikute majandusinimeste vahel. Nemad said Antarktikas hakkama sellega, et ekspeditsiooni viiendal päeval palus Thijs Stephanie kätt. Selleks korraldas ta kokkuleppel teejuhtidega privaatse paadisõidu jäämägede vahele ja tagasi tuli Stephanie juba kihlasõrmusega. Laeva peal tekitas see suuri ovatsioone mõistagi! Antarktika oli nende reisinimekirjas juba päris ammu ja 2014. aasta lõpus tegid nad ammuse mõtte teoks ja ostsid piletid ära.

Sakslane Fabian (29), Berliinist. Töötab seal arstina ja hakkas umbes aasta tagasi uurima reisimise kohta Costa Ricasse, kui avastas, et on olemas ka kruiisid Antarktikasse. Nii et Costa Ricast ei tulnud enam midagi välja ja selle asemel kruiisis ta nüüd Antarktika vetes.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Tervitusjutule järgneb tervitusšampanja, meile tehakse kiire päästevestide kasutamise ja päästeparvadesse jagunemise koolitus, räägitakse järgneva 10 päeva plaanidest üldiselt, tutvustatakse kaptenit, laevaarsti, teenindavat personali laevarestoranis ja baaris. Kõike seda mõnusal muhedal moel.

Kusagil kella seitsme kandis õhtul asub meie laev mööda Beagle kanalit Drake väina poole teele. Suurem osa reisiseltskonnast on kogunenud tekile, et teha oma esimesed sada fotot eemalduvast Ushuaia linnast, kanalist, kanali äärde jäävatest mägedest, jne. On väga ilus päikeseline õhtu, millele järgneb imeilus värviline päikseloojang. Lisaks teeb õhtu veel eriliseks see, et taevasse on kerkinud täiskuu ja nagu täiskuude puhul ikka, näib kõik kuidagi maagiline. Suur seiklus ootab ees!

Tom

Ushuaia. 21-24. november 2015

Ekspeditsioon Antarktikasse näis mulle piisavalt eriline, et otsustasin oma muljed kirja panna päeviku vormis, koos sellele eelnenud ettevalmistuste ja järgnenud kokkuvõtetega. Ilmselgelt tähendab see kohati liigseid detaile, liigseid heietusi, aga eks samavõrd, kui ma pean seda blogi teistega muljete jagamiseks, on see ka mu enda jaoks. Seega ärge pange pahaks. Samas võiks selline formaat anda veidi praktilisemat infot neile, kes mõlgutavad millalgi ise külmale mandrile sõitmist. Inspiratsiooni sõitmiseks ei anna kindlasti mitte niivõrd minu jutt, kui fotod nähtust. Fotosid olen üles riputanud ilmselgelt liiga palju, sest ei suutnud ega sageli tahtnudki mitme „pööraselt ägeda“ jäämäe või pingviini vahel parimat ära tunda.

_ _ _ _ _ _ _ _ _

Lendan Ushuaiasse Saltast. Põhja-Argentiinas on ligi 30 kraadi sooja ja paistab päike, sama hommiku ilmaennustus lubab Ushuaiasse 5 kraadi ja lume-vihmasadu... Teen vahepeatuse Buenos Aireses (kuna otselendu põhjast lõunasse ei ole olemas) ja saan lennujaamas kokku oma Buenos Airese sõbra Luisiga. Paganama tore on võõras lennujaamas tuttavaid nägusid näha! Meil on siin väike äri ka ajada: Luis tõi mulle pataka peesosid, mida ta mu Buanos Airesesse jäetud eurode vastu vahetas. Jälle on mõnda aega odavam Argentiinas reisida ja tegelikult olen oma rahaasjad seni nii suutnud ajada, et ametliku kursiga pole pidanud Argentiinas veel midagi maksma. Samuti olen käsipagasisse võtnud mõned asjad, mille osas olen jõudnud selgusele, et ma neid Antarktikas ega järelejäänud kuu aja jooksul enne Buenos Airessesse tagasi jõudmist ei vaja. Kui algselt olin veidi pettunud, et pean Saltast Ushuaiasse sõitmiseks Buenos Airest vahepeatusena kasutama (selle asemel, et otse lennata), siis tagantjärele öeldes oli see tore vedamine.

Buenos Airese lennujaam. Kõik reisijad on kenasti juba Ushuaia lennu peal, kui meile teatatakse, et lennukil on tehnilised probleemid ja lennu väljumine viibib. Minu kõrval istub noor argentiinlasest isa oma lapsega, kes on selges imikumõõdus. Minu ees istub kohalik pere umbes sama vana lapsega. No ei mäleta, et sedavõrd lennukis istumisega vedanud oleks... Kuna kõrvalistuv laps asub peagi haarama minu kätt ja käesolevat ajakirja, siis pärast paari naeratust (ilmselt veits teeseldud) asun kõrvalistuva isaga juttu ajama. Saan teada, et mees lapsega elab Ushuaias, laps on 8 kuud vana ja ta käis oma lapsega oma sünnilinnas Tucumanis, mis on provints Saltast lõunas. Ehk siis tema vanemad nägid uut lapselast esimest korda. Mees on 29-aastane ja tal on veel kaks last, need juba 10 ja 8-aastased. Seega palju juba jõudnud. Nüüd elab ta oma perega Ushuaias ja töötab sealses televisioonis tehnikuna. Kiidab Ushuaiat kui linna ja kui elukeskkonda – ütleb, et elu on seal väga hea ja turvaline lastele. Tucuman polevat sugugi nii hea lastega pere jaoks. Uurin, et kuidas üks Tucumanist pärit mees Ushuaia kliimat talub. Ka ilma ta ei kiru – ütleb, et sellega harjub ära ja talle kliima sobib. Minu hispaania keele vestlussõnavara  hakkab vaikselt otsakorrale saama, kui meile teatakse, et meie lennuki tehnilisi probleeme ei suudeta lahendada ja meil palutakse lennukist väljuda ja lubatakse saata uus lennuk meie reisiks. Pakutakse, et see võib võtta täiendavalt 1,5 tundi.

Uude lennukisse jõudes otsustan, et vaatamata meeldivale vestlusele, on targem siiski väikelastest kõrval- ja eesistmel eemale hoida ja saan stjuardessilt loa võtta koht sisse vabas pingireas otse äriklassi taga. See lennuk tõuseb ka tõesti õhku ja maandub kenasti. Väikese pettumuse valmistab tõsiasi, et vaatamata 3,5-tunnisele sõiduajale ja sugugi mitte odavale piletile kostitab Aerolineas Argentinas meid reisi jooksul üksnes paari paki küpsiste ja coca-colaga... Täiendavast ooteajast rääkimata....Võin mürki võtta, et nii mõnigi mu sõber suudaks nad sellise kohtlemise peale kes-teab-mis valurahaga seljatada:D.

Maanduma asudes läbime pilvepiiri ja meie all laiub Andide mäestiku lõunatipp: loodus koosnebki vaid lumistest mägedest, ei mingeid puid, põõsaid siit ülevalt ei paista. Ushuaia lennujaam on poolenisti Beagle kanalisse ehitatud, seega maandume praktiliselt vette.

Järgmised kolm ööd enne Antarktika kruiisi veedangi Ushuaias ja olles Argentiinas mõnda aega reisinud on see hoopis teistsugune linn. Argentiinat meenutab mulle siin vaid hispaania keel, mida kõikjal räägitakse (kuigi ka inglise keelega on siin oluliselt rohkem võimalik ära teha, kui paljudes teistes paikades Argentiinas). Linn on ise mõnusalt väike, meenutab pigem mõnda Austria suusakuurortit. Ja mööda peamisi tänavaid jalutades ei teki kahtlustki, et selle linna arengu üks peamisi vedureid on turism.

Ushuaia reklaamib end kõikjal kui kõige lõunapoolsemat linna maailmas ja selle sõnumi levitamine on neil vägagi edukas olnud. Olgugi, et Tšiili mitmed linnakesed Beagle kanalist lõunas on mõistagi veel lõunapoolsemad, aga kuna ükski neist pole nii suur keskus, kuhu ka turistid jõuaksid, siis jääb see vaid nende teada. Siin aga on võimalus lausa passi tempel saada, et oled ära käinud maailma lõpus. Seda tehakse kohalikus turismi infopunktis ja ei jäta minagi seda võimalust kasutamata. Kuigi jõuan ka mõelda, kas ikka passi on lubatud igasugu suvalisi templeid panna. Aga no kes seda ikka kontrollib.

Ushuaia pole mitte ainult peamine sadam Antarktika kruiisideks, ta on ka peamine keskus Tulemaa külastuseks. Antarctica hostel Ushuaias, kus peatun, on enamasti täis rändureid, kes on tulnud just nimelt Tulemaad avastama. Mina seevastu ei saa selle kolme päevaga kordagi linnast välja - ei võta ühtki tuuri ega külasta iseseisvalt mõnda siinset rahvusparki - kuna olen siin ennekõike kõige põnevaima kruiisi pärast oma senises elus ja järgnevad päevad kulgevad mul selle tähe all, et selleks viimased ettevalmistusi teha.

Antarctica hostel ise osutub ka väga mõnusaks peatuskohaks. Hea asukoht, toredad töötajad, mõnus atmosfäär. Küll jah selle reisi kaugelt kõige kallim ööbimine, aga Ushuaias ongi kõik hinnad hoooopis teised, mis Põhja-Argentiinas. Ikkagi maailma lõpus ja kui siia oled juba jõudnud, siis tuleb ka maksta. Kuuldavasti pidid siinsetel kohalikel ka keskmisest palju kõrgemad palgad olema, seega on siin kogu üldine elustandard midagi muud. Ja see paistab ka linnapildis välja. See on palju läänelikum kui põhjapoolsed provintsid.

Hostelis otsustan hoida madalat profiili oma Antarktika jutuga. Ikkagi seljakotirändurite koht ja Antarktika pole just päris backpackeri tavapärases eelarves. Või siiski. Tegelikult kuulen juba teise päeva hommikul, et siin on üks sell Hollandist, kes lähipäeval Antarktika kruiisile sõidab. Kuna hostel on väike, siis peagi kohtan ka ise Marki ja selgub, et tema kruiis Antarktikasse väljub samal päeval ja sama laevaga, seega oleme samal reisil. Peagi kujuneb hostelis välja seltskond, kellega päevas mitu korda saab juttu aetud ja mõistagi teavad peagi kõik, et osad siit on teel lõunasse jäämägede vahele. Mitmedki kratsivad kukalt ja kiruvad end, et nad ise midagi sellist pole endale korraldanud. Mööda linna käies on küll korduvalt näha kuulutusi viimase hetke pakkumistest, mis on sinna 4,000-4,500 USD kanti. See on küll veidi odavam, kui minul juba jaanuaris reisi ostes see kõik maksma läks, samas ei saa kuulutuse pealt teada, kui suur on laev, millega minnakse, mis ma arvan, et on üks olulisemaid asju sellise kruiisi ostmisel. Aga sellest hiljem.

Siiski, saan Ushuaias kinnitust, et kui Antarktika hooaja alguses oma kruiis ära teha – see tähendab siis aega oktoobri lõpust kuni detsembri alguseni, on viimase hetke pakkumised paremad võrreldes sellega, kui need näiteks pool aastat ette ostes. Tõsi, teatud kompromiss tuleb teha operaatori ja laeva suuruse osas, kuna mitte kõigil kruiisidel ei pruugi olla vabu kohti viimaseks hetkeks. Hinnavõit, millega sedasi arvestada saab, on umbes 1,000-1,500 USD. Lisaks soovitaks huvilistel jälgida viimase hetke pakkumiste osas facebooki lehte: https://www.facebook.com/ANTARCTICA-USHUAIA-TURISMO-323405918330/

Muuseumide või rahvusparkide asemel jõuan mina selle kolme päeva jooksul kohaliku peamise „after-ski“ baari nimega Dublin üle vaadata. Ja vaatamata esmaspäeva õhtule valitseb seal tõeline „after-ski“ melu: palju rahvast, palju melu, tooni annavad lõuna-ameerikaliku välimusega külastajad, keda arvan algselt kohalikud olevat, aga hostelis hiljem kinnitatakse, et need pigem on külastajad mujalt Argentiinast või Tšiilist, kes on tulnud Tulemaad ja Ushuaiat avastama. Joon siin ära oma esimese Fernet con Coca – mis on Argentiina kaugelt kõige müüdavam kokteil ja millest olen kogu senise reisi ajal palju kuulnud, aga mitte kordagi veel proovinud. Fernet tegelikult on Itaalia päritolu digestiiv, aga ta on kõige populaarsem jook just Argentiinas. Maitsekogemus on aga pigem rubriigist „huvitav“ – ehk see maitseb nagu ravim koolaga ja luban endale, et tõeliseks Argentiina kogemuseks on ühest sellisest joogist küll.

Tom

Boliivia

Kui Paraguai oli minu jaoks sel reisil riik, millest varem kõige vähem teadsin, siis Boliivast ootasin kõige eksootilisemat riiki, kuhu satun ja seda ta ka oli. Eksootika seisnes ennekõike just selles, et Boliivia on riik, kus põlisrahvad domineerivad ja see andis siin rändamisele ägedama jume. Tegelikult oli juba Põhja-Argentiina minu jaoks rohkem Boliivia kui Argentiina ja seda ütlesid ka argentiinlased, keda seal kohtasin, et nende jaoks on Salta ja Jujuy provintsides reisimine nagu mõne muu riigi avastamine.

Boliivia on põnev, aga kohtasin väga vastakaid muljeid teiste rändurite suust nii siin olles, või nii enne kui pärast siia jõudmist – seda riiki kas armastati või vihati. Osad rändurid olid valmis millekski ebatavaliselt ebasõbralikuks, teised kartsid suuremat kriminaalsust (tõsi, ka Lonely Planet hoiatab Boliivia osas oluliselt krõbedamate sõnade ja näidetega), mida nad aga siin ei kohanud - need enamasti olid positiivselt üllatunud. Teised olid ehk jälle liiga sinisilmsed või olid ära hellitatud Kolumbia ja Brasiilia sugustes riikides kohatud üldise sõbralikkuse ja külalislahkusega ja need said paraja šoki – mis mõttes müüja saadabki su pikalt, kui sa midagi ei osta!? Mis mõttes inimesed tänaval reeglina ei naerata ja hispaania keelt mitte osates võidakse sind hostelis kuu peale saata? Nagu ma juba Põhja-Argentiina osas kirjutasin, nimetaks ma ise neid kultuurilisteks erinevusteks ja Boliivia on kindlasti riik, mida tulebki veidi teiste kriteeriumide järgi hinnata.

Alustame sellest, et siin on ikka väga odav reisida. Ilmselt kõige odavam Lõuna-Ameerikas. Kui just mitte mingeid kalleid tuure kokku krabada või lasta endale privaat-eskort-turismiteenust pakkuda, siis Boliivias tõesti kulub vähe. Siin on äärmiselt äge käsitöö. Selline puhas Lõuna-Ameerika, mida teame oma tohutute värvidega. Lisaks näeb siin inimesi jätkuvalt kandmas veel rahvarõivaid, kui neid nii võib nimetada. Mõistagi on suur vahe linnastunud noortel ja maal elavate inimeste riietumisstiilis – esimesed on ses osas reeglina ikka täiesti läänestunud, aga viimased on valdavad riietes, mis teeb ränduri jaoks Boliiviast Boliivia. Aga tendents on muidugi rahvariiete kahjuks, nagu kõikjal maailmas.

No ja siis muidugi loodus. Boliivia on üks neist riikidest maailmas, mis asub nö taevas. Ehk siis kogu läänepoolne osa riigist paikneb Andide platool, mis „madalamates kohtades“ (nagu Sucre) on veidi üle 2,000 meetri kõrgune, aga kõrgemad paigad (nagu Potosí) asuvad seal kusagil 4,000 meetri kandis. Kõrgustega harjusin ma ära juba Põhja-Argentiinas, seega Boliivias näisid mulle mäed nii normaalsena, et sellist vaimustust nagu Iruyasse sõites enam uuesti läbi elada ei olnud võimalik. Kui ütlesin, et harjusin kõrgustega juba varem ära, siis arvan, et tegelikult on „ära harjumiseks“ tarvis ikka oluliselt pikemalt siin elada. Ehk siis juba üle 2,000-meetristes kohtades lõõtsutasin nagu hobune, kui oli tarvis mingit kergemat mäkketõusu teha. Tilcaras, Põhja-Argentiinas, käisin ühel hommikul jooksmas. No paganama raske oli! Jooksin vähem kui pool tundi ja hingeldasin peagi nii et oioioi. Tagasi kõndisin. Hapnik sai lihtsalt otsa ja mõtlesin, et minusugune madalikumees saab keset külatänavat äkki veel südari. Alalhoiuinstinktid ennekõike. Sama oli Boliivias. Mu Boliivia kõrgusrekord jäi sinna 5,000 meetri kanti Uyuni ringsõidul, kus ühel varahommikul pistsime nina vulkaani lähistel paiknevatesse geisritesse. Lisaks sellele, et tuul pidi peaaegu lendu viima ja varahommik mägedes oli põrgulikult külm, siis mööda podisevat kuumaastikku kõndides tuli korduvalt ka end koguda ja võtta aega lihtsalt hingamiseks, et mitte pidevalt hingeldada.

Siinjuures ka üks asjakohane vigade parandus minu kokalehtede söömise videosse. Uyuni tuuril olin samas ekipaažis juba „elukogenud kokalehtede tarbijatega“ ja selgus, et mu õppematerjal sisaldas olulisi vigu:). Ehk siis Humahuaca lähistel mägedesse sõites sõin kokalehed ära nagu kaseviha, aga tegelikult tuleb kokalehti lihtsalt suus veidi närida ja siis põske või huule alla hoiule panna, iga natukese aja tagant neid seal nö krõbistada või loputada või veits närida ja kui tundub, et nendest on kogu nö mahl välja imetud, siis tuleks lehemass suust välja sülitada. Vot nii.

Kokalehed on Boliivias mõistagi seaduslikud. Üldiselt sain juba Argentiinas aru, et kokalehed ja kokaiin on Boliivias üldse väga levinud. Näib et ses osas on Boliivia uus Kolumbia (internet teab siinkohal siiski rääkida, et maailma suurim kokaiini tootja on praegu Peruu, kellele järgneb Kolumbia ja Boliivia on auväärsel kolmandal kohal). Keegi narkootikumide vastu siin väga ei võitle ja poliitiline ladvik ja narkokartell olevat sama asutuse erinevad uksed. Sõbralik koostöö:). Pole ka siin väga imestada– praegune Boliivia president, Evo Morales, oli enne presidendiks saamist aastaid Boliivia Kokakasvatajate Ühingu esimees. Sain siin olles aru, et mees sai võimule nö uue tuulena ja oli esimene põlisrahvusest president Boliivias, tegi mitmeid olulisi muudatusi riigis, milles paljud kohalikud elanikud nägid positiivset, kuid tänasel päeval tegeleb mees peamiselt oma võimu põlistamisega ja kui siin just mingit revolutsiooni ei teha, siis võib arvata, et mees on võimul kuni elu lõpuni. Mõistagi ei ole tervel real inimestel midagi selle vastu. Samas need kohalikud, kellega ise jutule sain, olid igatahes tema osas kriitiliselt meelestatud, kuigi omal ajal võisid tema ideede toetajad olla.

Mis mulle siin olles aga üllatusena tuli, oli see, et Boliivia on palju mitmekesisem riik kui ainult mäed. Tõsi, ma ise piirdusin küll vaid mägede piirkonnaga, aga riigist väga suur ala asub subtroopilisel tasandikul, mille kliima ja loodus on väga sarnane sellele, mis on Paraguais või siis Amazonase džungel nagu Brasiilias. See piirkond piirnebki Paraguai ja Brasiiliaga ja on rikas loodusvarade poolest. Santa Cruz – linn, millest mina midagi varem kuulnud ei olnud - on selle piirkonna keskuseks ja on tänaseks kasvanud riigi peamiseks majandus- ja meelelahutuskeskuseks ja see on linn, kus „päriselt“ raha liikuvat. Santa Cruz pole üksnes kasvanud suurimaks linnaks Boliivias, vaid internet väidab, et ta on üks kiiremini kasvavaid linnu maailmas üldse. Jätkuvalt oluline linn Boliivias on ka La Paz, kus asub Boliivia valitsus (kuigi ametlik pealinn on Sucre) ja ajalooliselt riigi tähtsaim keskus, aga paljud uued ja huvitavad asjad on kolinud Santa Cruzi. Mõni järgmine reis tuleks see ise järele vaadata.

Minu Boliivia ringsõit piirnes aladega, mis jäid Argentiina piiride lähedusse: Potosí ja Sucre linnad pluss ringreis Uyuni soolatasandikul. Okei, Sucre, praegune Boliivia pealinn, asub küll suhteliselt juba riigi keskel, aga kuna kuulsin teistelt ränduritelt selle linna kohta üksnes head ja Potosíst oli sinna väga lihtne minna, siis võtsin selle väikse põike ette. Paljud muud põnevad paigad Boliivias lihtsalt ei mahtunud ajagraafikusse ära ja need tuleb ette võtta mõni järgmine kord. Pealegi on mul reisimisel välja kujunenud selline 3-öö reegel: kui tegu pole just mõne väga väikse külaga, mida võiks kogeda ka päevase väljasõiduna (aga katsun alati ise siiski ööseks või kaheks jääda!), siis üritan paigal olla vähemalt 3 ööd, vähemaga ei taha leppida ja pigem jätan siis üldse minemata ja olen kusagil kauem. Okei, spontaansus reisimisel meeldib tegelikult mulle ka – otsustada midagi ootamatult ringi ja teha asju hetkeemotsiooni pinnalt. Pikk reis pakub selleks pidevalt ka materjali.

Oks, tuleme nüüd Boliiviasse tagasi.

Seega: kaks linna - Potosí ja Sucre – nagu must ja valge koer. Must koer on Potosí ja valge koer Sucre. Täiesti erinevad linnad, täiesti erinevad maailmad, kuid samas teineteisega nii lähedalt seotud. Potosí oli 16. sajandi lõpus üks suuremaid linnu maailmas üldse. Põhjus selle taga on imelihtne – Hispaania kolonisaatorid leidsid sellest linnast tõelise rahamäe. Ja seda sõna otseses mõttes – linn tekkis ümber Cerra Rica ehk Rikka künka (mis küll üle 4,800 meetri kõrgune, kuid kohalikus kontekstis polnud see piisav, et saada väärikas mäe nimetus:P), mis põhimõtteliselt koosnes hõbedast. Niisiis tühjendati seda mäge läbi läbi mitme sajandi, selleks orjastati kohalikke põlisrahvaid ja toodi orje mujaltki siia tööle ja siinsamas vermiti kogutud hõbedast münte kogu suure Hispaania impeeriumi tarbeks. Selliseid mündikodasid oli Lõuna-Ameerikas veel teisigi (Mehhikos, Panamas, Kolumbias, Peruus), kuid Potosí oma oli üks olulisemaid. Kui 19. sajandil kõik Hispaania kolooniad hakkasid järjest iseseisvuma (Boliivia oli nende hulgas üks viimaseid), siis vähenes järk-järgult ka Potosí tähtsus. Tänaseks on Potosí jätkuvalt kaevurite linn, Rikka künka seest ei kaevandata niivõrd hõbedat, kui muid olulisi maavarasid. Linn on valdavalt põliselanike pärusmaa ja kolonisaatorite või muude euroopa immigrantide järeltulijad linnapildis kuigivõrd tooni ei anna. Potosí oli minu jaoks väga „päris“ Boliivia.

Oma kõrgest asukohast tulenevalt kõigub temperatuur siin päeva jooksul oluliselt: päeval võib valitseda 30ndates kraadides kuumus, aga nii kui päike ära läheb, kukub temperatuur nagu paugust kusagile sinna alla 10 kraadi kanti. Seega tuli siin ringi liikudes pidevalt mitme aastaaja riideid käepärast hoida.

Endist kaevanduslikku kuulsust pakendatakse siin nüüd turistide jaoks kenasti vastavatesse tuuridesse – ehk siis on siin võimalus minna nö kaevurielu mäe sisse ise järele kaema. Mulle on taolised karnevalid või inimloomaaiad alati vastumeelt olnud ja jätsin ka seekord vaatamata, kuidas väga rasketes tingimustes töötamine (või siis turistide jaoks selle imiteerimine) mäe sees käib. Uudistamiseks olgu ikka tavaelu, no kindlasti mitte ekskursioon.

Potosíle nagu vastandiks on Sucre. Ehk siis umbes 1,200 meetrit madalamal asuv linn, kus kliima on oluliselt leebem – kunagi pole liiga palav või liiga külm, loodus oluliselt lopsakam, maa viljakam. Sucre linn tekkiski kui nö puhkuseresidents Potosí linnast mitte väga kaugele (tänasel päeval 3-tunnine bussisõit), kus elasid kolonisaatorite ja kaevanduskubjaste pered. Sucre on minu jaoks kõige euroopalikum linn, mida seni Lõuna-Ameerikas külastanud olen ja selliseks kujunes ta juba ajaloos. Tänaseks on linn hästi renoveeritud, suurem osa südalinnast on valgeid koloniaalaja maju täis, siin on Ameerika üks vanimatest ülikoolidest (asutatud, muide, mõni aasta enne Tartu ülikooli, 1624), linn ei ole kunagi liiga suureks paisunud ja ka elanike poolest domineerivad siin tänasel päevalgi kolonisaatorite ja Euroopa immigrantide järeltulijad. Sucre südalinn on muuhulgas UNESCO maailmapärandi nimekirjas kui terviklikult säilinud koloniaallinn (muuseas, samas nimekirjas on ka Potosí oma industriaalajaloolise tähtsuse poolest).

Kui asusin internetis Sucre hostelite kohta infot hankima, sain teada, et Sucre on tuntud ka selle poolest, et siia tullakse hispaania keelt õppima. Paljud hostelid pakuvad välja, et kui võtad nende hosteli juures keelekursuse (enamasti eraõpetajaga või on väga väiksed grupid), siis on ööbimine selles hostelis tasuta. Ja selliseid rändureid kohtas siin omajagu. Sucrest ongi kujunenud justkui baaslaager seljakotirändurite hulgas, kuhu jäädakse pikemaks, kas keelt õppima või võetakse oma pikema rännaku jooksul siin nädal või kaks „puhkust“ rändamisest (jah, ka see on võimalik ja vajalik pika rännu jooksul:P). Ühtpidi on siin odav peatuda ja keelt õppida, teiseks on siin mõnus end veidi euroopalikuma keskkonnaga „hellitada“.

Boliivia üllatustega jätkates, tuli mulle täiesti ootamatult, et Boliivias tehakse ka veini. Ja muuseas, päris head. Siinne peamine veinipiirkond, Tarija, jäi küll minu poolt lähemalt läbi uurimata, aga asub see suhteliselt Argentiina piiri ääres. Küll aga uurisin nende toodangut ja nende punased ei jäänud oma maitseomadustelt alla sarnase hinnaklassiga Argentiina omadele (ma nüüd tõesti loodan,et mu Argentiina sõbrad seda teksti ei loe või google translator tõlgib selle mulle soodsas suunas:P).

No ja mõistagi ei saanud ma minemata jätta Uyuni soolatasandikule, mis on Põhja-Argentiinale nii lähedal. Salar de Uyuni (nagu seda hispaania keeles kutsutakse) laiub veidi üle 10 tuh km2 alal  - ehk siis ¼ Eestist - ja see on suurim soolatasandik maailmas. Soolatasandikke on nii Põhja-Argentiinas kui Tšiilis, aga jätsin sinna targu minemata, kuna teadsin, et Boliivias paiknev Uyuni varjutab need kaugelt. Ja olgu kohe öeldud, et Iguazu jugade kõrval oli Salar de Uyuni järgmine loodusime, mille puhul kummardan ja tänan emakest Maad. Ebamaiselt ilus.

Tõsi, selle külastamine on küll üks järjekordne tohutu turistilõks, kuid annan aru, et sellesse lõksu kukkumine polegi nii valus, sest loodusime ise leevendab kaasnevaid marrastusi. Arvan, et vähemalt 90% inimestest, kes külastavad Salar de Uyuni, teevad seda korraldatud tuuri käigus. Ehk siis iseseivalt on selle külastamine küll võimalik, aga üpriski keeruline. Osati seetõttu, et puudub kohalik transport sinna minekuks (ilmselge tuurikorraldajate maffia!), osati seetõttu, et tavalise rendiautoga pole võimalik paljudesse paikadesse ligi pääseda (tuuridel kõik autod nelikveoga, enamasti Toyotad). Lisaks puuduvad sildid, teed, jne ja osati meenutas mööda soolatasandikku või mägiplatood sõit mulle reisimist Mongoolias, kus valdavas osas riigis puudus samuti teedevõrk ja autojuhid navigeerisid ilmakaarte, tähtede, mägede ja jumal teab, mille järgi.

Klassikaline Uyuni tuur on kolmepäevane. See ei sisalda endas üksnes Salar de Uyuni külastust, vaid selle käigus sõidetakse ka mööda Boliivia kõrgplatood (üle 4 tuh meetri kõrgusel), möödutakse erinevatest laguunidest, mis on seal asuvate taimede või mineraalide tõttu ja tuule kaasmõjul väga erinevat värvi, külastatakse geisreid ja kuumaveeallikaid, nähakse erinevaid kivistunud laava formatsioone, eriilmelistest mägedest ja vulkaanidest rääkimata, antakse võimalus teha miljon fotot flamingodest, kes peatuvad laguunides (see sõltub küll aastaajast), samuti kohatakse kindlasti laamasid (ka mina nõudsin korduvalt meie reisi jooksul peatust laama-selfieks!), vikunjasid, andi rebast, nandusid. Laama on siin koduloom, seega nagu igal meie karjamaal rohtu krõmpsutaval lehmal on kusagil peremees, käib see ka laama kohta. Küll aga on vikunjad kodustama loomad ja nemad rändavad seal, kus hing ihkab. Mägedes elavat ka puumad, aga puuma-selfie jäi mul saamata, kuna need suured kassid on nii kartlikud (ja neid pole ka väga palju alles), et selleks tuleb olla kas pöörase õnnega koos või väga pikka aega mägedes redutada.

(kaart internetist)

Uyuni tuuri saab alustada ja lõpetada kolmes erinevas kohas: Tupizas (suhteliselt Argentiina-Boliivia piiri lähedal), Uyunis (Potosíst 4 tundi sõitu läände) või San Pedro de Atacamas, mis on juba Tšiilis. Siiski näis, et enamik hittvaatamisväärsustest jäid sirgele, mis asusid Uyuni ja Boliivia-Tšiili piiripunkti vahel, kust juba edasi Tšiili kõrbekülla San Pedro de Atacamasse saab. Seega asju õigete nimedega nimetades on tegu pigem 2-öö tuuriga, mitte 3-päeva tuuriga, sest vähemalt Uyunist oma tuuri alustades ja lõpetades tähendab viimane päev vähem avastamist ja ennekõike Boliivia-Tšiili piiripunkti juurest teist teed mööda Uyunisse tagasisõitu.

Erinevatest punktidest alustades ollakse küll erinevas järjekorras ja erineval ajal hittkohtade juures, seega mõnevõrra tähendab igast punktist alustades täiesti erinevat reisi, sest on suur vahe, kas olla Salar de Uyunis päiketõusul ja geisrite juures päikeseloojangul või vastupidi. Mina alustasin tuuri Uyunist ja lõpetasin Boliivia-Tšiili piiripunktil, kust jätkasin oma reisi Tšiilisse San Pedro de Atacama külla.

Minu Uyuni trip algab tegelikult juba bussis teel Potosíst Uyunisse. Saan seal tuttavaks seltskonnaga, kelle osas ma ei saa algselt üldse aru, kuidas nad üksteist tunnevad. Üks sell Argentiinast ja kaks tüdrukut, neist üks Saksamaalt, teine Hongkongist. Jutu käigus selgub, et Hongkongi tüdruk couchsurfas Argentiina selli juures, neil on tekkinud veits lähedasemad suhted ja nüüd reisivad nad koos mööda Argentiinat ja tulid ka Boliiviasse. Saksa tüdruk juhtus nendega Põhja-Argentiinas kokku ja kolmekesi ollakse juba mitu nädalat rännatud. Kõik nad on vähemalt 10 aastat minust nooremad, loomulikult.

Mul on Potosist kaasas 1 liiter pudel rummi (Bacardi, maksis alla 10 euro!) ja kotitäis laime, ja kui oleme ühiselt välja valinud endale 100 erineva tuurikorraldaja hulgast selle, kellega 3-päevasele reisile läheme, siis räägin selle välja. Asi tipneb sellega, et meie väikese Uyuni tuuri eelsoojenduse tagajärg on tühi rummipudel ja kaotatud hotellitoa võti...

Järgmisel hommikul peame selle pisiasja end hotellist välja registreerimisel üles tunnistama ja õnneks meid „karistatakse“ vaid võtmest koopia tegemise tasuga. Küll aga on Argentiina sell eelmisel õhtul ilmselgelt liiga uljalt rummi ja koolaga ringi käinud ja tema veedab esimese sõidupäeva valdavalt autos magades... Tunnen end veits süüdi.

Meie neljase seltskonnaga liitub tuurikorraldaja ukse ees väljasõitu oodates veel kaks hongkonglast, sest nagu selgub, et on meie tuurikorraldaja ennekõike tuntud just Ida-Aasia klientide hulgas. Suured seljakotid pakitakse autokatusele presendi alla ja sõit võib alata. Kuidagi loogiliselt kukub välja, et saan end sisse seada autojuhi kõrval esiistmel ja järgmisel kaks päeva olen oma primitiivse hispaania keele sõnavaraga peamine meie teejuhi, Enrique, lõbustaja ja küsimuste esitaja.

Uyuni soolatasandik on üks sürrealistlik kogemus. Soolavalge on nii valge, et seda ilma päikeseprillideta vaadata on veits valus. Kuna tasandik on nii suur, siis nii kaugele, kuhu silm ulatub nägema, näed vaid valget välja. Põhja-eurooplasele meenutab see kõige rohkem üht suurt lumist jäävälja, samas aga on väljas üle 30 kraadi sooja. Väike video siia juurde autosõidust soolatasandikul:

Soolatasandik pakub lõputult ägedaid fotolahendusi. Sel täiesti valgel pinnal perspektiiv muutub ja Enrique juhtimisel teeme erinevaid fotovõtteid, küll sauruse, küll hüpete, kokapudeli, mütsi pistetud kaaslastega jne. Hiljem teiste rändurite võtted vaadates on üks loovam kui teine ja tulemus on selline, nagu fotosid oleks hiljem töödeldud, kuigi teame, et selle erilise perspektiivi pakub loodus ise.

Keset Salar de Uyunit asub aga üks suur saar: ketšua keeles Inka Wasi, mis eesti keeles tähendab Kala saart. Saar on maast laeni täis kaktuseid. Kuuleme Enrique käest, et need kaktused kasvavad 1 cm aastas, mis tähendab, et kohates ca 5 meetrist taime, tähendab, et see taim on siin kasvanud ligi 500 aastat! Pöörane jällegi.

Ööseks sõidame soolatasandikult välja, külla, kus meid ootab ees väike hostel, mis on ehitatud soolast. Jah, sellest soolast saab teha samasuguseid telliseid, nagu meie teame; samuti on soolast lauad, toolid, voodid, millele on küll peale pandud kes-teab-mis materjalist madratsid. Suhteliselt spartalik olemine, aga samas eriline. Meiega samas hostelis peatub veel seitse ekipaaži. Õhtul ühe sakslase ja rootslasega elust ja reisimisest rääkima jäädes läbime mingi hetk selle kohustusliku osa „aga kust sina pärit oled, aktsendist ei saa aru...“ küsimused-vastused, ja mõni hetk hiljem astub mulle ligi üks sell lausega: „Näe, siin veel eestlaseid!“. Jah, pole just kuigi tavaline nii kaugel kodust teisi eestlastest rändureid kohata, aga eks see omakorda näitab, et Uyuni ringsõit on paljude rändurite menüüs.

Väljasõidu teine päev möödub peamiselt laguunide ja flamingode seltsis. Täiesti ausalt, flamingodest pole võimalik liiga palju fotosid teha. Arvan, et tegin neid üle 300. No ja hiljem siis kustutasin suurema osa neist ära, kuna mis sa ikka nii paljudega teed. Aga need graatsilised linnud sobisid siia maastikku nagu valatult. Roosa värv koos pruunikaspunaste ja hallide mägedega, roheliste tuustakute (peamine taim siin platool, jätan nime targu järele uurimata)  ja erivärviliste laguunipeegelduste taustal. Puhas ilu.

Viimase päeva hommikut alustasime äratusega juba kell 4. See pakkus võimaluse ka varahommikust tähistaevast vaatama minna. Väljas oli siis veel kottpime ja taevas lausa kubises tähtedest. Meile tuttavaid kujundeid lõunapoolkera taevas näha ei ole võimalik, aga kõrvalise abiga juhatati mindki Lõunaristini (mida on siis jällegi ainult siinpool võimalik näha).

Varahommik jätkus päikesetõusuga geisrite juures. Geisrid asuvad siinsel kõrgplatool ligi 5,000 meetri kõrgusel ja sellega sai löödud mu senine kõrgusrekord Põhja-Argentiinas.

Kahjuks saatis ka seda väljasõitu tehniline vingerpuss, mis tähendas, et meie auto keeldus geisrite juurest lahkumast. Meie tore teejuht Enrique proovis küll koos teiste ekipaaži juhtidega igat vigurit autot uuesti käivitada, aga tehnika osutus inimesest põikpäisemaks ja asi tipnes sellega, et meie grupp jagati kolmeks: kuna kella 9-ks pidid neli meist olema Boliivia-Tšiili piiril Tšiilisse suunduvas bussis, siis meie saime endale uued grupid, kes lähenesid Tšiilile ja kaks meist, kes tahtsid oma reisi lõpetada Uyunis, jäid meist geisrite juurde maha. Kaasnenud äpardus ja sellest tekkinud ajahäda nullis ära ka meie võimaluse hüpata mägede vahel asunud looduslikesse kuumaveeallikatesse ja meie viimaseks loodusimeks sel väljasõidul jäi Roheline laguun otse Boliivia-Tšiili piiril.

Edasi sõitsin ma Tšiilisse San Pedro de Atacama külasse, kuna selline marsruut oli lihtsalt mu edasisi reisiplaane arvestades kõige loogilisem. Tähendas see järgmise 20 km jooksul laskumist ligi 5,000 meetri kõrguselt 2,400 meetri peale ja see oli järjekordne äge kogemus. Ei saa öelda, et me buss oleks otseselt püstloodis mäest alla hüpanud, aga tee tõesti kulges väga selges joones allamäge. All ootas mind ees aga juba täiesti teine maailm, hippie-turistiliku külakese, oluliselt arenenuma Tšiili ja Atacama kõrbega. Aga sellest ehk juba mõne hilisema Tšiili loo raames.

Olge muhedad,

Tom

Põhja-Argentiina

Pärast meeleolukaid päevi Paraguais, võtsin suuna Põhja-Argentiinasse, Saltasse. Tähendas see ei midagi muud kui järjekordset 24-tunnist bussisõitu. Asuncionist Saltasse otseühendust ei ole, niisiis tuli teel ka bussi vahetada. Kui olime Argentiina piiri ületanud, kontrollisid järgneva sõidu käigus bussi erinevad patrullid. Raske öelda, oli see politsei, armee või mõni kohalik mupo, vormiriideid ja relvi nad kandsid, käisid uuriva pilguga bussi läbi ja aeg-ajalt lasksid mõnel reisijal ka pagasi ette näidata. Välismaalasi ei torgitud. Kuuldavasti kasvatatakse Paraguais mühinal marihuaanat (kliima selleks väga sobiv), mida siis ka ohtralt Argentiinasse toimetatakse (Boliivia suunalt liikuvat sarnaselt riiki sisse kokaiin). Meie bussist igatahes kedagi maha ei tõstetud või käeraudadega ära ei viidud, aga tüütud olid need rohked seisakud ikkagi.

Kui Buenos Airesest Iguazu jugadeni viinud buss oli suhteliselt uus, korraliku sooja õhtusöögi ja ergutavate jookidega, 1,5 inimese laiused istmed käisid korralikult alla jne (kusjuures ka piletihind oli soolane), siis ööbuss Saltasse oli midagi hoopis spartalikumat. Kuigi meile lubati, et sõit sisaldab ka õhtu- ja hommikusööki - mis arvestades suhteliselt odavat piletihinda oli juba siis veits kahtlane - siis viimase lootuse õhtusöögile kaotasin kella kümne ajal, kui ostsin ühes vahepeatuses bussi sisenenud toidukorviga memmelt mingi kuivanud piruka. Umbes tund aega hiljem (ma juba tukkusin) pistis stjuuard mu nina ette toidupaki võileiva, küpsise ja spraidiga. Aaa, küpsis sellest portsust oli ilmselt mõeldud hommikusöögiks.

Ühesõnaga, mingit suuremat magamist sel ööl ei olnud. Parim otsus oli salongi kaasa võtta oma magamiskott, kuna selles bussis mingeid tekke ega patju ei jagatud ja öösel läks bussis korralikult külmaks. Siinkohal tahan lisada, et sellised väikesed kannatused on ühe seljakotireisi normaalne osa. Samavõrd ebamugav oli ju teistelgi reisijatel, kes peamiselt olid kõik kohalikud elanikud, kuigi jah, oskasid nad ilmselt veits enam aimata, mida oodata. Ja kuigi ma tean, et võimalik on reisida ka oluliselt mugavamalt, mis sageli tähendab ka kallimalt, siis just sedasorti oma mugavustsooni piiride nihutamine teeb ühest reisist seljakotireisi, toob sind kohalikele inimestele lähemale ja kokkuvõttes aitab sul ka veidi paremini aimata, mis elu selles riigis elatakse. Ajapikku tekivad ka huvitavad võrdlusmomendid. Rääkimata sellest, et pikkadel bussisõitudel on mõnus jälgida muutuvat loodust, teelejäävate külade ja linnade elu, samuti nagu ma ei väsi imetlemast neid mägedevahelisi või tasandikeüleseid päikesetõuse ja –loojanguid (osati unesegasena:P) või uudishimuga jälgimast teisi kaasreisijaid, et aru saada, millal on vahepeatused pikemad, et minna välja ringutama, millal tuleb teeäärsest juhuslikust söögikohast toidukraami kaasa osta (kui kõik seda teevad, on mõistlik kopeerida:P), jne.

Konkreetse bussisõidu boonuseks oli aga veel see, et sarnaselt minuga oli Asuncsionist teel Saltasse poolatar Ana, kes oli oma 1,5 aastase ümber maailma reisi alguses ning kes oli väga tore tüdruk ja järgnevad päevad hulkusime koos ringi.

Salta võttis meid vastu päikesepaiste ja mõnusa sooja õhuga (mis ei olnud enam niiske nagu Paraguais). Salta, mis on üks esimesi kolonistide poolt rajatud asulaid tänastel Argentiina aladel, võitis kiiresti minu sümpaatia. Mõnusalt hoomatav, kena ja käidava südalinnaga, sellise kulgeva atmosfääriga linn.

Kuid Salta oli minu jaoks kõigest vahepeatuseks teel veel põhjapoolsemasse Argentiina provintsi nimega Jujuy (hääldus: huhui). Põhjuseks Jujuy provintsi külastada oli soov põgeneda linnamelust maale ja Jujuy provintsis on terve rida toredaid külasid, kus on seljakotiränduril lihtne peatuda ja siis ümbruskonnas ringi vaadata.

Jujuy provints on juba oluliselt mägisem piirkond ja kõik Jujuy külad, mida külastasin (Purmamarca, Tilcara, Humahuaca, Iruya) torkavad silma selle poolest, et seal elavad põlisrahvad (erinevad indiaani hõimud). Osati võib neid külasid süüdistada turistilikkuses, samas aga võib ükskõik millisest neist asuda lihtsalt mägede vahele uitama ja sealt ei leia te enam ühtki suveniirimüüjat või organiseeritud marsruudiga grupituristi.

Ja need mäed on tõesti võimsad. Kahtlustan, et tegin siin ka oma senise kõrguse rekordi, külastades Humahuaca küla lähistel 14-värvilist mäge (jah, küünikud, nõus, põhivärve on vaid seitse, seega on nime puhul veits liialdatud), kus mu nutikas käekell näitas kõrguseks 4,300 meetrit merepinnast. Taoliste kõrguste puhul on oht, et sind võib tabada kõrgushaigus. Enamasti küll olukorras, kus inimene liiga kiiresti madalalt kõrgele liigub ehk siis organismile ei anta piisavalt aega hõredama õhuga harjuda. Kohalike elanike organismid on küll kõrgustega harjunud, aga ka nemad kasutavad kõrgustes elamiseks väikest dopingut – närides kokalehti nimelt, kuna see hõlbustab hingamist. Kui mujal Argentiinas on kokalehed illegaalsed, siis kahes põhjapoolses provintsis – Saltas ja Jujuys – on need lubatud just nimelt mägedes elavate inimeste ajalooliselt väljakujunenud tava tõttu kokalehti süüa. Proovisin minagi neid teel 14-värvilist mäge juurde - meie renditud autojuhil olid need külalistele kaasa võetud. Vaata videot sellest siit:

Selle nädala pärliks kujunes väljasõit Iruya külla. Tegu on eelloetletutest kõige väiksema külaga, mis asub Humahuaca külast ca 50 km kaugusel ja sinna saab vaid üht teed mööda, mis soolikana mägede vahel lookleb ja kuhu kohalejõudmine võtab bussiga 3 tundi aega. Kogu teekond sinna oli äärmiselt maaliline. Kuna vanakooli bussiaknad oli võimalik lahti kangutada, siis klõpsutasin teel lugematu arv fotosid, mille vahel oli pärast väga raske otsustada, mida jätta, mida kustutada. Kohalejõudmise krooniks on vaatepilt väikesele kirikule kõrgete mägede vahel. Peatusin Iruya külas kaks ööd ja igal päeval uitasin mägede vahel ringi.

Samavõrd huvitav, kui leida end nö maailma lõpust mägede vahelt, oli jälgida kohalikke elanikke. Mind oli juba eelnevalt just teiste rändurite poolt hoiatatud, et kohtades, kus põlisrahvad domineerivad, ei ole tunda liigset külalislahkust. Rändurid, kes olid pikemalt Lõuna-Ameerikas juba ringi seigelnud, tõid külalislahkuse etalonina sageli välja Brasiilia, kus sõbralikkust võõraste vastu kõige rohkem kiirgas ja see oli selline väga loomulik, automaatne reaktsioon. Selle võrdluse teises otsas oli sageli Boliivia, kus Ameerika põlisrahvad domineerivad ja kelle puhul pole kuigi kerge tänavatel või külateedel sulle vastunaeratavaid nägusid näha. Olles praeguseks ise mõned nädalad viibinud nii Põhja-Argentiinas kui Boliivias, siis usun, et see ongi teatud kultuuriline erinevus. Ka minu enda kogemus ütleb seda, et olles käinud mitmetes sarnastes väikestes külades Aasias, siis sealsed inimesed reeglina ei varja rõõmu või elevust nähes sind mõnes külakolkas ringi liikumas, kuid Põhja-Argentiina mägikülades ei teinud keegi su olemasolust praktiliselt välja. Silmsidet tuli ikka ise kõvasti otsida, see ei olnud tavaline. Osati jäi mulje, et kohalikud elanikud tõepoolest ei mõistnud, miks oli sul vaja nii kaugele üldse ronida. Ka need, kes suveniire müüsid, ei hiilanud liigse hasardiga. Sellise pika pilguga vaadati, et osta juba midagi ära või kui sa ei osta, siis ära niisama raiska mu aega. Rääkimata sellest, et keegi sind siin millegagi tüütaks - stiilis „tule minu boksi“ - aga see oli põhjamaalase jaoks muidugi hoopis meeldiv erinevus. Ma annan endale aru, et selline üldistus on omajagu meelevaldne, aga võrdlusmoment Aasiaga on minu jaoks väga suur. Ja ärge nüüd saage valesti aru – Ameerika põlisrahva hulgas kohtas ka vägagi sõbraliku olemise ja naeratusega inimesi, nii juhuslike külaelanike kui teenindavate inimeste hulgas –taoline käitumine lihtsalt ei olnud valdav.

Üldiselt jahedam suhtumine kaasteelistesse torkas silma ka olukorras, kus külastades 14-värvilisi mägesid läks tagasiteel meie auto katki. Vastutulev auto tegi veidi ootamatu manöövri ja meie autojuht sõitis mäeserva külgnevasse kruusavalli. Ei midagi ekstreemset, kiirused olid väiksed ja me ei asunud parajasti ka kusagil kuristiku kohal. Kruusavallist välja sõites selgus, et auto esirattad on erinevates suundades ja rool suudab muuta vaid ühe ratta suunda, teine elab oma elu (eks see auto oli kõvasti elu näinud ka juba). Autojuht oli kohalik põliselanik  - igati sümpaatne sell. Auto paranduseks kulus oma 20 minutit ja selle ajaga ei peatunud ükski teine auto, et meie juhi käest uurida, mis meil juhtus või kas nad saaksid kuidagi kaasa aidata. Tegu oli samas suhteliselt väikse külateega, neid autosid möödus selle ajaga kümmekond ja möödujad nägid kõik välja kohalike elanikena. See üllatas.

Minu Põhja-Argentiina muljete parim kokkuvõte on aga ilmselt fotoseeria (vt paremal). Ehk siis seda mägede väge on ilmselgelt parem vaadata kui lugeda.

Ja lõpetuseks selfie koeraga, kes minu käest Purmamarca külas maisitaignast tehtud köögiviljadega täidetud pirukat nuias. Lubasin talle anda, kui ta on nõus minuga selfie tegema. Nagu näha, läks tehinguks:).

Paz,

Tom