American Dream ehk USA lühilood vol 2

Tagasi kodus ehk oma väikeses Bali hütis

Troopilises vihmas

Elustiil – edevus...?!?

Minu jalad käivad parasjagu mööda New Yorki tänavat, pea uitab kusagil pilvedes, kui koperdan inim-ussi otsa. Inimesed järjekorras. Kõnnin edasi, kuid uss-järjekord ei lõpe. Oii – mis see küll olla võib?! Eks-sovieti aju loob automaatse seose – defitsiitkaup – kohvi, import aluspesu? Järjekord jätkub oma pool kilomeetrit. Eiii, mõtlen edasi, olen ju Ameerikas – siin on ju kõike. Immigratsiooni ameti saba? Ei, inimesed tunduvad selleks liiga korralikud ja ameeriklased olevat. Uudishimu kasvab. Jõuan suure kauni klaasist hoone ette, millel ilutseb tuttav staatusesümbol – näritud õun. See on suur ja ilus ja moodsalt klaasine Apple’i pood. Minuga kaasas olev Noam ei suuda uudishimule vastu panna ning teeb ettepaneku poodi sisse minna, et uurida, mis seal antakse. Kohe selgub, et ei anta midagi, vaid täna tuli müügile uus iPhone 4. Aaa! Oih? Ahaa! Aga...?! Miks..?! Kas siis..?! Ei suuda ma isegi õiget küsimust formuleerida, et mõista.....

Kolmkümmend seitse sorti rohelist salatit...

Ökolinna Austini orgaanilise toidu poeketi üks moodsatest ning konditsioneeritud poodidest. Olen vaevu jõudnud esimesse sektsiooni ehk puuvilja-juurvilja osakonda, kui mul vajub lõug põrandani ning pea hakkab tiiviku kombel ringi käima... Ma ei suuda uskuda seda küllust - kahtekümmet erinevat sorti õunad - punased, rohelised, triibulised, mis piinliku täpsusega püramiidi lapitud nii, et on tunne, kui ühe võtan, kukub kõik kokku. Liiga ilusti eksponeeritud eksootiliste puuviljade valik, mis isegi Aasia turgudele silmad ette teeb... Värskete veepiiskadega rohelise salati lett - ma isegi ei teadnud, et nii palju erinevaid sorti rohelist salatit olemas on...eriti pärast Lõuna-Ameerikat, kus salatiks nimetati ühte viilu tomatit ning kahte viilu kurki.... Juustu lett. Oiii – ma olin unustanud, et lisaks „naeratava-lehma-sulajuustule“ on maailmas olemas sadu imelisi gurmee juuste.... Palun juustu – aga millist küll?! Kaheksakümmend seitset sorti imelist krõbedat leiba... ja veinid... ooohoooo – milline valik – 200 meetrit!!! Kõike ja kõikjalt!!! Kosmeetika- kuidas ma ometi ilma kõigi nende ilutoodeteta olen vahepeal hakkama saanud...?! Tiivik minu peas keeratakse number kolme peale, nii et on tunne, et minestan - ahmin õhku ning olen sõnatu.. Kas tõesti on kõik see valik läänemaailmas iga päev olemas?! Kes selle kõik ära tarbib? Kas meil on kõike seda vaja?! Kas me suudame igapäevaselt seda hinnata, mis meil on ning mis 2/3ndikul maailmainimestest puudub?!

Punane nupp ja kolm kirssi ehk Las Vegas

Kõigepealt olid indiaanlased ja siis raudtee ning siis üks tänav ning siis terve linn. Ja keegi alustas sellega, et ehitas ühe maja sisse terve teise riigi, linna... Nüüd võib keset kõrbe olevast Las Vegasest leida Veneetsia, Pariisi, Egiptuse. Hullumeelne?! Veelgi hullumeelsem on vast see, et nüüd ei ole kogu kesklinnas vist ühtegi maja, millest ei oleks sadu mänguautomaate.

„24 tundi avatud“ mänguautomaatide tagant võib leida sigarit popsutava rahaka härrasmehe, printsessi tiaaraga ning laiali valgunud silmavärviga 70 aastase vanadaami, meeleheitel koduperenaised, arglikult ringi vaatavad pilusilmsed korealannad, magamatusest punaste silmaalustega hipi, ööklubi riietes kaunitarid jne. Õhus on ootus, lootus, pettumus..... Mõned masinad on helded ning lubavad sul mõelda – oma õnnele kaasa rääkida, kuid enamus inimesi istub nende masinate taga, mis mõtlevad nende eest ja otsustavad, kas neil täna veab või mitte. Ma olen hämmingus - kas ei ole mitte hullumeelne toppida oma raha musta kasti, mille küljes ÜKS punane nupp ning siis loota, et kui seda vajutad, et siis kukub õnn õuele?! Kas on midagi, mida ma selle kõige juures ei taipa?! Inimesed istuvad tunde, oodates, et must kast oleks helde ning viskaks ekraanile kõrvuti kolm kirsikest. Milleks üldse nuppu vajutada?! Kas masin võiks ju ka selle meie eest ära teha, sest ei ole isegi valikuvariante, et KUIDAS nuppu vajutada. Otsustan järgi proovida, et kas hasart suudab mind haarata. Panen 5 dollarit masinasse, vajutan... ja masin otsustab. Esimest korda ilmub ekraanile 1 kirsikene koos banaanikesega, siis õunake koos kahe kirsikesega. Ei miskit. 2 minutiga on masin 5 dollarit oma õhtuooteks matsutanud. Kui õunad-kirsid-banaanid ära tüütavad, siis võib masinat vahetada ning loota, et kõrvuti satuks kolm stripparit või kolm merineitsit või kolm millimallikat jne. Oluline on ainult, et kolm ühesugust reas oleks, et masinast hakkaks kostuma metalset tshk-tshk-tshk-thsk võidukat häält!!! Kratsin taaskord kukalt – kas seda nimetataksegi meelelahutuseks?!

Teistsugune american dream ehk kõhedus, kodutus ning loovus

Istun maailma ühe innovatiivsema keskuse Silicon Valley linnas San Joses ning ootan Greyhoundi bussi. Buss jääb 2 tundi hiljaks. Ei mina teadnud varem, et „tavalised-endast-lugupidavad-ameerika-inimesed“ greyhoundiga ei sõida. Peale minu on ootesaalis veel 3 inimest - must räppar, kes sai 3 kuud tagasi vanglast välja, kus istus vägivalla eest ning küsib meie sõbraliku, kuid lühikese tutvuse jätkuks või pigem algatuseks, et kas ma oleks nõus temaga ühe kiire seksi tegema?! Närviliselt mööda väikest ruumi ringi tormav häguse pilguga naine, kes sai TÄNA vanglast välja ning kellel ei ole ei raha ega sõpru ning nüüd taob närviliselt ootesaali seina ning pinke. Aasia päritoluga naine, kes seisab keset ootesaali ning deklareerib arusaamatu aktsendiga inglise keeles valjusti üle ruumi, mida kõike halba ta Obamast arvab ning kuidas Ameerikas on halb elada, sest siin on liiga palju lõuna-ameeriklasi. Tõmban oma koti lähemale ning tõmbun toolil kössi, et veidi vähem silma paista, sest kõhe on.

Kõnnin San Fransisco tänavatel – kallite poodide eest istuvad suurte riidekuhjade otsas veidi haisvad noored-vanad naised-mehed plasttopsidega, kuhu raha kerjata... Nii palju kodutuid?! Kas see on heaoluühiskond Ameerika?!

Noortehostelid on Ameerikas kallid. Ma ei saa endale lubada tavapärast privaat-tuba, vaid elan ühikatoas ning veedan palju aega ühiskondlikes ruumides. Kuna jäin oma reserveeringuga hilja peale, siis on head hostelid kinni ning lõpetan ühes väga imelikus kohas. Seda kohta peavad 3 meest, kes ise elavad hosteli ühikatubades ja voodites, mis parasjagu vabad ning öösel sõidavad taksot ning näevad välja nagu oleks elurataste vahele jäänud ning neil kõigil on pidevalt halb tuju. Selleks, et ma omale voodi saaksin, peab üks hosteli omanik teise omaniku minu voodist välja ajama. Ilmselt kerges pohmellis omanik tõuseb sajatuste saatel voodist, et mulle ehk kliendile plats vabaks teha?! Kõhe on...

Tõesti, kõhe on, kohe mitu päeva järjest. Ma ei mäleta, et end pea, et kogu reisi jooksul end nii ebaturvaliselt tundnud oleksin, võib-olla Paapua Uus-Guineaas, kuid kindlasti mitte näiteks meedias kuritegevuse keskuseks nimetatud Kolumbias... Kuidas siis nüüd siin keset unistustemaad?! Nii palju kodutuid?! Nii palju vaesust?! Nii palju imelikke inimesi, et tundub, et lihtsam on imelik olla kui normaalne?! Ma tahan siit ära... tahan koju!!! Mind valdab suurim koduigatsus terve reisi jooksul...

Ühel hetkel aga kõik muutub... Kõnnin parasjagu oma kaitstud olekus tänaval, kui ükshetk hakkab tänava ääres olev põõsas hüppama ning sealt kostab hirmuäratav „Uhhhh“. Esimese hooga ehmun, kuid siis hakkan laginal naerma. Nimelt oli hirmutajaks üks kodutu, kes võtnud kaks suurt puuoksa (eemalt on mulje nagu tegu oleks päris põõsaga), istub nende taga ning ehmatab lihtsalt möödakäijad. Nagu varjatud kaamera. Naljakas on! Mees ei ürita raha teenida, vaid ta lahutab oma meelt. See on meelelahutus - olen selle mehe loovusest rabatud! Sel hetkel muutub minu oma perspektiiv - kaitsekilp langeb ning silmad avanevad. Vaesus on välja toonud nende inimeste loovuse. Nii märkan, et ühel tänavanurgal seisavad neli musta meest ning laulavad. See ei ole aga niisama laul. See on nelja imeilusa kumiseva ning madala meeshääle kooskõla, mida ilmestab meeste kokkuharjutatud lihtne koreograafia. Seisan ja kuulan neid oma pool tundi ning tegu on südant liigutava akapella kontserdiga. Eemal seisab liikumatult mees. Tavaliselt on need liikumatud mehed end riietanud kas vabadussambaks, Michael Jacksonis või paavstiks. See mees on aga eriti loov – ta on lihtsalt ta ise... liikumatult. Möödakäijad naeratavad ning viskavad tema topsi raha.... Ühe põõsa all on orkester – potid, pannid, pesunöörid, summuti. Tänavatel on deklamaatorid, maalikunstnikud, moekunstnikud ning elukunstnikud... American dream, kuid sootuks erinev...

Marika, endiselt hämmingus erinevatest perspektiividest elu elada ning näha

American Dream ehk USA lühilood vol 1

San Fransisco "kodutute" noortehotellis
Oii kui jahe on!!

Kultuurišokk, kohaandumine, kultuurišokk ning lõpuks omaksvõtt, et see ongi normaalne – see on minu emotsionaalne rännak olnud viimased 1, 5 aastat. Tulles korralikust põhjamaa keskkonnast oli esialgu vaja harjuda Aasia/Lõuna-Ameerika suminaga, kerge lohakuse ning ükskõiksusega, ajast mitte kinnipidamisega, sellega, et homme on asjade ajamiseks sama hea päev kui täna..., sellega, et poes ei ole müügil muud kui ketšup, kiirkeedumakaronid ning küpsised, et inimesed ei käi tööl, vaid müüvad auto varuosasid ja telefoni SIM kaarte oma elutoast või kuurist... Kes oleks osanud aga arvata, et vaatamata sellele, et olen nö „normaalses“ lääne ühiskonnas elanud üle 30 aasta, et siis 1,5 aastaga nii ümber harjun, et „tavalisse“ lääne-keskkonda tagasi minnes saan algatuseks kultuurishoki, seejärel hirmsa peavalu mitmeks päevaks ning lõpetuseks kergemat sorti stressi... Nimelt olen tänaseks USAs olnud veidi rohkem kui kuu aega ning kui aus olla, siis ma ei ole selle „normaalse lääneühiskonnaga“ (nõus, et käisin ka väga ekstreemsetes kohtades) ikka veel harjuda suutnud ning hing ihkab tagasi „turvalisse-kaootilisse“ keskkonda. Otsustasin kirja panna mõned emotsioonid, mis mind šokeerisid ja mitte kirja panna lugusid, mis mind ei-šokeerinud, sellest tulenevalt kõlab allolev lugu võib-olla veidi ülepaisutatult negatiivselt, mis aga kindlasti ei olnud minu ameerika kogemuse peamine toon. Aga positiivsed asjad oleksid liiga igavad, et neist siin heietada.

Millest on tehtud Manhattan?!

New Yorki 25. korruse katuseterrassilt paistab Ameerika sümbol - vabadussammas ning filmidest tuttav vaade – klaasist pilvelõhkujate tuledes aknad lillakas „maagilse tunni“ valguses pärast päikeseloojangut. Mõlgutan mõtet, et kas ei ole see meist inimestest kummaline, et me koguneme väikesele maalapile ning ronime üksteise kukile elama...?!

Tunne, et ruumi ei ole, läheb aga hullemaks järgmisel hommikul, kui 70ndalt korruselt avaneb vaade kogu Manhattanile... Maja, teine, kolmas, sajaseitsmekümnes, tuhandekolmas... Ei, need ei ole majad, need on akna-ruutude-süsteemid – ikka üks hoolikalt teise kõrvale paigutatuna. Jaa, just, Manhattan ongi tehtud akendest?! Mitu akent Manhattanil on?! Vaatan neid aknaid, millest enamus tunduvad olevat kontoriaknad... Ning äkki tunnen kuidas ma vaatamata 70 korruse pilvepiiril olemisest hakkan kahanema... kahanen väikeseks nagu sipelgas...ning Manhattan muutub sipelgapesaks. Jõllitan justkui nõiutult neid aknaid ning piilun osadest neist sisse... Iga selle väikese ruudu taga on kellegi lugu.. kellegi elu.. kellegi karjäär.. Iga selle akna taga on keegi oma unistustega, rõõmude ning probleemidega – püüdes ikka rohkem ja paremini, võib-olla isegi enam mäletamata, et kuhu või miks. Igas üksikus loos on keegi kas kellegi boss või kellegi alluv. Kõik on sarnased inimesed, aga üldjuhul boss on otsustanud, et ta teab-kõigeparemini-kuidas-asjad-käivad ning alluva enesehinnang sõltub bossu väärtushinnagu-süsteemist. Ja nii mõnigi kord mõni alluv muudab oma süsteemi vastavalt sellele, kuidas boss maailma näeb... Selleks, et raha teenida!? Selleks, et karjääri teha!? Kes oskab öelda, mitu lugu siin Manhattanil on?! Kes teab, mitu unistust siin Manhattanil on... Mul jooksevad sipelgad mööda selga... , sest kuna kõik „lood“ on kokku kuhjatud, siis tundub iga üksik lugu kuidagi õõnestavalt vähem tähtis.... Suur sipelgapesa... või siis akna-tsemendi-džungel koos džungliseadustega – nõrgem või aeglasem lihtsalt süüakse ära...

...ja hommikul liftiga sõites ei ütle mitte keegi teisele „tere hommikust“?! Kas sipelgad „terehommikutavad“ teisi?!

Rallikäigul... Aga kuhu?!

New York. Laupäeva õhtu. Manhattani lõunaosa finantsdistrikti tänavad on imelikul kombel tühjenenud hordidest tormavatest lehvivate kalliste lipsudega meestest ning piinlikult stiilsetest kostüümitatud naistest. Wall street on võtnud hingetõmbe pausi – hetkeks on peatunud lõputu võidujooks raha ja edu järgi. Aga kas sellesse maailma kuuluvad inimesed ise taipavad hingetõmbepausi võtta?!

(fotol minu kostitaja Noam oma maja katuseterrassil)

Noam on sõber. Noam töötab rahamaailmas ja elab imekauni vaatega korteris Manhattanil. Seisame ülekülluses vaevleva supermarketi järjekorras, et maksta kiirelt korvi kuhjatud kauba eest. Noam peatab meie vaikse ning mõnusa jutuvadina korraldusega: „Mine sina sinna teise järjekorda seisma, äkki see läheb kiiremini!“ See kõlab minu jaoks nagu: „Seisa veidi aega pea peal!“ Jään teda täiesti arusaamatult silmitsema, ilma et ükski sõna esialgu suust välja pääseb.. Kui olen end kogunud ütlen küsivate ja segaduses silmadega: „Aga... mul on ju siin sinuga juttu ajades väga hea olla?!“ Noam vaatab omakorda mind mõistmatult, kuid peagi hakkab ta naerma... Ei, tõepoolest, kuhu meil kiire on?!

Vaikne mõnus õhtupoolik. Noam ja mina liikuvas metroos, suunaga kodupoole. Noami konstuktiivne meel laseb suu kaudu kuuldavale ettepaneku: „Nii. Läheme järgmises peatuses maha, sealt saame ekspressmetroo peale hüpata!!“ Olen endiselt lõuna-ameerika hajameelses tempos ning küsin naiivselt: „Kas see metroo siis ei lähe sinna, kuhu me minna tahame?“ Vastuseks saan, et läheb küll, aga... ja Noam vaatab mulle pikalt otsa ning hakkab laginal naerma, mõistes ka ise oma kiirkäigul-kihutava-aju-autopiloodi-trikke....

Tõepoolest – meil ju ei ole kiire.. aga elades kiires elutempos muutub kiire vajalikuks osaks elust... ja siis imestame, kuidas elu nii kiiresti möödub...

Petmine, aga ametlikult....

Aasias ja lõuna-Ameerikas rändajad kaeblevad, et kohalikud petavad hindadega!! Et kuskil ei ole kirjas, kui palju midagi maksab...

Ameerikas on igal pool sh kohvikutes ilusti kirjas, palju kõik maksab. Imetlusväärsel kombel töötavad kõigil taksodel taksomeetrid ning hinnad on selged. Kui aga maksmiseks läheb, siis olen mina veel rohkem segaduses kui lõunamaade elukunstnikega kaubeldes, sest mitte kunagi ei ole lõplik hind see, mis kirjas!? Justtäpselt! Vabatahtlik jootraha ei ole vabatahtlik, vaid suisa kohustuslik. Hindadele lisanduvad kõiksugu kummalised maksud. Olukorraga mitte harjunud inimesele on see täpselt sama segane hinnapoliitika kui Aasias või Lõuna-Ameerikas. Siin ei ole justkui aga õigust ärrituda müüjate peale, sest kõik on ju ametlikus kastmes..

(jätkub...)

Marika, tõlkes kaduma läinud...

Mis on kolumbianode naha all?!

Kolumbiale valiti täna president ning seoses sellega valitses kogu riigis alkoholi ja ööklubi keeld, aga erinevalt Boliiviast siin valimiste puhul siiski bussid liikusid

Külma šokk Bogotas peale Kariibimere kuumalainet

Nüüd, peale 6 kuud Lõuna-Ameerikas olemist, tunnen ma lõpuks ometi, et olengi päris Lõuna-Ameerikas. Just nimelt, kas tele-seriaalidest või minu varasematest Tšiili ja Kuuba ja Mehhiko reisidest oli minu peas tekkinud mingi Lõuna-Ameerika prototüüp. Lõuna-Ameerika, see oli minu ajus väikesed värvilised majad, mille ees istuvad omanikud lihtsalt päevi õhtusse saadavad, pidevalt kostuv temperamentne muusika, tänavale avanevad elutoad, puusi hõõrutavad suurte rindadega naised, mehed kui mesilased ning muretu ja rõõmsameelse olemisega laulu ümisevad inimesed. Kuna Peruus, Ekuadoris ja Kolumbias olid eelkõige valitsevaks traditsiooniliselt välja nägevad indiaanirahvad, kliima õues hängimiseks liialt külm ning maakohtades mullavärvilised põhu-mudamajad, siis seda tele-seepidest tuntud latiino hõngu ma väga tähele ei pannud. Siin Kolumbias aga küll. Siin loos ei hakka ma aga kiitma romantiliste kolonialistlike linnade hurmavat hõngu ega Kariibimere võlusid, vaid tahaks kokku võtta, mis ma selle kuu aja jooksul kolumblaste kohta teada sain.

Kolumbia on justkui rahvaste paabel...mitte rahvuste mõttes, aga selles mõttes, kuidas siinsed kohalikud välja näevad. Tänaval liikudes on pilt kirju - küll musti-musti (ehk kunagiste Aafrika orjade järeltulijad), loomulikke blonde, kes on läänlaste-kolumblaste segu, mulatte ja tavalisi latiinode väljanägemisega inimesi. Asiaate just ei ole, aga tundub, et kõik muu on esindatud. Kolumbias on linnu, kus ongi vaid aafriklaste kogukond ning ka kultuur ning muusika vastavad. Üldiselt on kolumbialased endast väga heal arvamusel – nad teevad täiesti avalikke avaldusi teemal, et nii Ekuadori, Peruu kui ka Boliivia inimesed neist kohe palju koledamad ja laisemad ning rumalamad...

Nojah, eks see jääb juba igaühe end otsustada... aga Kolumbia suurlinnades naisi jälgides, tunnevad ilmselt paljud lääne ühiskonna naised end veidikene inetute pardipoegadena või Tuhkatriinudena Paljud Kolumbia naised on kuni viimase juuksekarvani sätitud ning kõik vähegi naiselikud elemendid on hoolikalt presenteeritud. Miks? Konkurents. Nimelt kostub siit-sealt, et Kolumbias on naiste-meeste suhe 55:45 ehk meeste pärast käib äge rebimine, siis näebki iga suurlinna naine hulka vaeva, et konkurentsis püsida. Kohaliku neiu sõnul on omale partneri valimise kriteeriumid suhteliselt lihtsad. Naised ootavad mehelt suur rahakotti ning mehed ootavad naistelt ilusaid rindu, tagumikku, nöbinina ja kortsuvaba otsmikku. Viimane asjaolu on lihtsalt korraldatav, sest plastiline kirurgia on üliodav – rinna ja näooperatsiooni pidavat saama nii 20 000 – 30 000 krooni eest. Calis ja Medellinis ei pidavat veidi ülepaisutatud kõlakate põhjal olevat ühtegi naist, kes ei oleks midagi kohendanud. Aga kolumblannad teavad ka muidu, kuidas välimuselt ehtsad naised olla... nii on isegi väiksemates linnades domineerivaks kleidid ning kontsad ning äsja juuksurist tulnud soengud... Ilus vaatepilt... Kui Peruu neiud foto tegemisel näppe viskasid, siis siin võtavad juba 3 aastased foto tegemiselt sisse tõelise modelli poosi. Enamus lääne mehi saab siinmail pahviks löödud ning kohaliku neiu sõnul saab ühtlasi paljude Kolumbia naiste unistus täidetud – viisa ning uus elu läänes.. Vastastikune koostöö näib toimivat.

Aga Kolumbia mehed?! Kuulen mitmeid Kolumbia mehi kiitlemas, et Kolumbia naised on parimad armastajad. Tänavapildis ei hakka aga mulle vähemalt silma paare, kus oleks koos Kolumbia mees ning lääne naine. Andku Kolumbia mehed mulle andeks, aga usun, et lääne naised ei ole midagi olulist sellega kaotanud ka. Kuigi tänavapildis tunduvad need komplimente pilduvad kuumaverelised ilusad latiinomehed iga naise südame sulatavat, siis ilmselt peale pikemat tutvust võib ees oodata üllatus. Nimelt tuttav Kolumbia naine räägib mulle, kuidas enamus Kolumbia mehi on täielikud machistad (ehk ülimalt macho mehed), kelle ajukurdude vahel valitseb endiselt iganenud perekonnamudel – naise roll on ilus olla, kodus istuda ning vastuvaidlemata keeta ja koristada ja küpsetada ning lapsi kasvatada. Mehe rolliks on palju raha kokku kraapida, kallis auto osta ning siis avaliku saladusena armukest pidada. Hmm... Kes aga põhjamaanaistest soovib lühiajalist egobuusti saada, siis on Kolumbia ideaalne koht, sest iga teine mees tänaval ei jäta oma teada, mida ta näeb ning mis talle mööduvate naiste juures meeldib. Ja siin on meeste tähelepanu olnud minu jaoks kõigist lõuna-ameerika riikidest kõige intensiivsem... Ainuke viis tänaval liikuda on pilk naelutada kuhugi kaugesse punkti ning siis otse, ilma kõrvale vaatamata ning enesekindlat selle punkti poole liikuda.

Tähelepanu ja kommentaare ei saa aga neile meestele pahaks panna, sest see on lihtsalt nende kultuur ning keelekasutus. „Mi amor (mu arm), olen sinu teenistuses“, pöördub minu poole politseinik, kui abiotsivalt keset tänavat seisan. „Head reisi, kullakallis“, ütleb mulle hüvastijätuks minu kõrval 10 minutit istunud vanem papi. „Minu südameke, tere hommikust“, kõlab hotell perenaiselt. „Kaunitar, kuidas läheb?“ kostab tavaliselt poemüüjannalt. Ei, need ei ole mulle ligi tikkuvad lesbilised naisterahvad või siis flirtiv vanahärra. Väga ülevoolaavad on lisaks machost meestele ka tavalised kolumblased - nii võõrastega kui oma lastega kui vanematega. Põhjamaa inimese võib selline familiaarsus esialgu nõutuks teha, kuid pikema Kolumbias viibimise järel leian, et see on imeilus, kas pole?! Me eestlastena ei suuda vahel terve oma eluaja oma kalli inimese poolegi niiviisi pöörduda....

Üleüldse tundub siinsetel inimestel rohkem temperamenti olevat. Istun suures rahvast täis bussis ning nii mina gringona kui ka kõik kuumaverelised latiinod sõidame emotsioonitult lihtsalt mingis suunas. Niipea aga kui bussijuht paneb peale kohaliku salsa-muusika, niipea saab välimust vaatamata selgeks, kes on latiino ning kes gringo. Nimelt justkui vaikiva kokkuleppena hakkavad nii noored kui vanad colombianod muusikarütmis kas pingil tantsima, kaasa laulma või siis lihtsalt õõtsuma. Elu on muusika – elu on tants – elu on rõõm!!

Kui aga töötegemisest rääkida, siis jääb kummalisel moel kolumbialaste temperament kohe poole väiksemaks. Nimelt on hotelli sisse astudes tavaliseks vaatepildiks parasjagu lobby sohval lõunauinakut tegev vastuvõtutöötaja, kes ei viitsi kliendi lähenedes end isegi mitte liigutada, vaid pärib oma mugavalt lõdvestunud olekus, mis sooviga tegu. Poodi sisse astudes, pugib müüja rahulikult püksikeste vahele tehtud väikese vaba pinna peale asetatud taldrikult oma riisi kanaga ning pöördub kliendi poole alles siis kui kana otsas. Kui väikekülakese Taganga hostelis palun pikendusjuhet, siis peale nelja korda küsimist saan selle ülejärgmisel päeval. Loomulik on, et teenindaja lõpetab enne kliendiga rääkimist telefonikõne oma peigmehega. Kõigil näib olevat aega ning kedagi ei aja „teeninduskultuur“ närvi. Asjad on nagu on... Mida teenindajatelt oodata, kui isegi kaaskülastajaatesse suhtumine on lääne mallidest väga erinev. Nimelt tavaks on, et näiteks poes leti taga ei kehti vaikiv kokkulepe, et kes hiljem jõuab, see ootab kuni teised ennem ära teenindatakse. Ei, isegi kui müüja ühe kliendiga juba midagi toimetab, siis hiljem saabuja maandub oma valjuhäälse sooviga eelmise ette ning silmapilkselt jätab müüja esimese külastaja sinnapaika ning hakkab viimati saabunuga tegelema. Ja keegi ei vihasta, keegi ei karju – kõik voolab... Sest aega ju on... ega töö ei ole raisata... Nimelt kolumblaste töönorm on 48 tundi nädalas, kuid tavalised on ületunnid – siin on kombeks teha tundide mõttes palju tööd, kui see pidavat olema pöördvõrdelises suhtes efektiivsusega. Aga see-eest ei näi siinsed inimesed stressis olevat...

Enne Kolumbiasse tulekut kohtasin ma mitmeid rändureid, kes kõik üksteisest sõltumatult rääkisid, et kolumbialased on Ladina-Ameerika kõige sõbralikum rahvus. Ma ei tea, kas ma ei satu õigete inimeste peale või milles asi, aga nö tänavapildis ma ei märka suurt erinevust näiteks Ekuadori, Peruu ja Kolumbia inimeste vahel (boliivialased olid küll veidi tõredamad turistide suhtes). Sel nädalal sattusin rääkima ühe Belgia ränduriga, kes Kolumbias elanud nüüdseks kaks aastat ning tema avas kolumbialaste sõpruse teemal täiesti uue vaatenurga. Olivier pajatab, et esimese kuu aja jooksul tundus talle ka, et kõik on nii hirmus sõbralikud ja abivalmid ning oli kohalikest täiesti vaimustuses. Sõbraliku ning jutuka olemisega Oliver aga mainib, et kahjuks aga ei ole tal senini ehk nüüd kaks aastat hiljem endiselt ühtegi kolumbialasest sõpra?! Miks?! Nimelt siinse pikema viibimise ajal selgus, et kõik esmapilgul sõbralikena tundunud „sõbrad“ kadusid mingil hetkel, kui mõistsid, et neil ei ole Olivierilt midagi „saada“. Olivier väidab, et tema suureks pettumuseks on kolumbialaste ülima sõbralikkuse taga peituv omakasupüüdlikkus - ehk kalkulatsioon - mida ma sellelt gringolt saan. Kolumbia ühiskond tugineb peamiselt teenetel ning tutvustel. Oliver räägib loo, kuidas ta siin 7 kuud tööd otsis ning lõpuks siis tänu ühele tuttavale, kellele ta midagi vastu lubas töökoha sai... Nojah, see on lihtsalt ühe Belgia noormehe kogemus, kindlasti on kuskil ka päris sõbralikud kolumbialased olemas..

See kõik ei ole kindlasti lõplik tõde, sest alati on reeglid ning erandid ning erinevad vaatenurgad ning arusaamised, mis kujunevad isikliku kultuuritausta põhjal, kuid tõe väljaselgitamiseks tuleks siin ise pikemalt kohal olla, kuid mina lahkun jaanipäeval. Aga eks oma tõde on ilmselt kuskil ka selles loos, sest minu kuu aja kogemused ja tähelepanekud ei saa ka väga juhuslikud olla.

Marika, the uurija

Äritegemine a’la Kolumbia

Merel tunde meritähena loksudes

+38 kraadi(fotod internetist)

Minu vastas istub suurt kasvu tumedat verd ning paksu kuldketiga, kuid maitsekalt riides mees. Ta juuksed on sätitud trendiajakirja kaanepildilt šnitti võttes ning ohtra õliga läikima löödud. Tema pikk ning juurdlev pilk, jässakas keha, veidi kummis kõht ning istumise poos aiatoolis ei jäta hetkekski kahtlust, et tegu on mingit suuremat sorti „kunniga“. Tema käeviipe peale ilmub justkui maa-alt välja baarman ning üks teine kiitsakas kolumbialane jookseb niipea, kuid mehelt soov huulte vahelt välja lipsab. Mehel on suus perfektne inglise keel, tal on liiga ilus pruut ning maja ees suur kaater. Pealtnäha on seda justkui liiga palju ühe tavalise backpackeri hosteli omaniku kohta?!



On laupäeva õhtu ning mees otsustas oma hostelis peatuvatele suvalistele backpackeritele peo korraldada. Mina olen veel suvalisem külaline sellel peol, sest ma isegi mitte ei ela selles hostelis. Eeldan, et tegu saab olema hea muusika ning tantsukeerutamisega... Muusika on küll hea, aga keegi ei tantsi – ja ei tantsi terve õhtu. Kõik istuvad hoopis terve õhtu rahulikult ümber laua. Ümber laua, millele on kuhjatud hunnik kokaiini, marihuaanat, sigarette ning rumm voolab ojadena. Kõrs käib vaheldumisi ühe backpackeri ninast teise ning valge puru laualt ning kilekotikesest kaob kui tolm õhku. Hotelliperemees kiidab taevani laual oleva marihuaana puhtust ning maailma parimat kokaiinitootmise protsessi Kolumbias. Ümber laua istuvate inimeste pilgud muutuvad udusemaks, koordinatsioon kohmakamaks ning kehad lõtvunumaks. Esialgu on peale minu veel vanamoeliste alkoholi klubis veel kaks neiut, kes väidavad, et nad ei soovi kokat, sest eelmine nädal sai liiga palju võetud. Kuna aga tasuta saab, siis peale paari tundi annavad ka need neiud ükshaaval alla ning lasevad valgel purul oma sisekosmosesse lennelda. Jään ainukesena Cuba-Librele truuks.

Ja minus tärkab huvi Kolumbia narkomaailma vastu, millest hotelliomanikul tundub põhjalik arusaam olevat. Mina küsin ning end oma toolis veelgi kunnilikumalt sisseseadnud hosteli-ärimees selgitab.

Kokaiin on Kolumbia peamine ärivaldkond. Tarbimise mõttes ei ole tavaline, et perekonnas õhtusöögikõrvale laual kokaiinitriip on, aga kui tänaval ringi kõndida, siis paljudel inimestel leidub taskus gramm või paar. Ühe grammi kokaiini omamine Kolumbias on seaduslik, kui sa aga seda avalikus kohas tarbid, siis on jama majas. Suurim jama väikese koguse omamise eest on 48 tundi kartsas või siis umbes 1000 eesti krooni suurune altkäemaks. Kokaiin on Kolumbias odav ning enamus inimesi saab seda endale lubada. Kui aga saada osaks vahendusärist, siis tavaline väike diiler võib vabalt teenida 100 000 eesti krooni suuruse vahendustasu kuus, mis on Kolumbias väga hea teenistus. Kes aga rahvusvahelist äri alustab – ohoo – see elab väga hästi. Heal järjel olev mees minu vastas seletab, et Kolumbia on ülihea koht sukeldumise õppimiseks, sest tänu pikale töökogemus narkolastide laevapõhjadesse paigaldamisega, on siinsetel sukeldujatel maailma parim praktika seljataga.

Terve Amazonase džungel on täis kokaiinikasvatajaid ning väikeseid kokaiinivabrikuid. Kuna džungel on tihe ning roheline, siis politsei teeb küll helikopteri reide, kuid neil on pea et võimatu eristada rohelist rohelisest – ehk tõenäosus, et sind džunglipõllult või -vabrikust tabatakse on pea olematu. Linnades on aga kokaiiniäri oluline sissetuleku allikas ka politseile. Nimelt teenivad politseinikud ametlikult nii 2500 krooni kuus, millega ei saa kuidagi mõnusalt ära elada. Nii on avalik saladus, et politsei teenib oma põhipalga võetavatest altkäemaksudest. Kuna politsei „motivatsioon“ on suur, siis öises linnakeses ringi kõndides, peatab politsei meie kamba oma paar korda ning keerab meesterahvaste taskud pahupidi. Naised jäävad puutumata.


Kohalik äritegemine ei ole aga meie-lahke-kostitaja sõnul sugugi lihtne, seda just siinse ärikultuuri tõttu. Eriti märkas ta seda peale 10 aastat Kanadas elamist – isegi tema kui igipõline latiino ärritub siin selle peale, et äripartnerid ei tee, mis lubavad. Kõige suurem erinevus on aga selles, kuidas probleeme lahendatakse - ilma pikema jututa on probleemide korral hoovi peal mehed relvadega. Kui vead kedagi alt, siis ei pidavat olema suur „tabu“ kedagi lihtsalt maha koksata. Kui keegi on sulle raha võlgu, siis on täiesti normaalne, et sulle lihtsalt ei maksta tagasi. Kõige tüüpilisemaks lahenduseks sel juhul on võlgu-olijat ähvardada tema „juhtumi“ üleandmisega „nendele“ meestele. „Need“ aga nalja ei mõista.

Küsin lõpetuseks, et kas hosteliäri Kolumbias on ka tulus. Kallist linasest säriga mees kiidab hosteli äri taevani ning mõni hetk hiljem selgitab minu kõrval olevatele austraallastele kui palju maksab tema käest ostes kilekotike kokaiini ning marihuaanat.

Marika, pühendusega neile blogi fännidele, kes soovisid teada erinevatest ärivõimalustest laias maailmas.

Andide spirituaalsus ehk 4 elementi

Mul õnnestus kinni püüda ehtne Kolumbia gripp ning tutvuda lõbusate Kolumbia doktori-härradega

Isegi mõnus on kui on pilves ja vahepeal hingata saab

(fotod internetist)

Legendid räägivad, et inkadel kui päikese lastel oli sügav mõistmine nii materiaalsest, immateriaalsest maailmast ning kõrgemast teadvusest. Inkadel oli täielik arusaamine Universumi toimimisest ehk Kosmoloogiline Visioon, mis võttis arvesse kõik eksisteerimise tasandid ning uskus, et universumi vägi on kõiges olemasolevas. Nii nad hoidsid kõike tasakaalus maa, vee, tuule ning tule energiate abil, suheldes nende loodusjõududega austusväärselt. Lisaks sellele uskusid nad, et teatud sümbolid ning rituaalid kannavad endas väge ning ühendavad meid kõrgemate jõududega.

Inkade kosmoloogiline visioon ning spirituaalusus aitas neil saavutada ühiskonna, kultuuri ja majanduse, millele ei olnud maailmas vastet. Tõepoolest, inkade impeeriumi ajal ei olnud nälga, valitsejad olid kõik austatud ning armastatud. Kui see ühiskonnakord ning eetilised väärtused olid hispaanlaste tulles ohus, siis inkad hakkasid infot pühadest sümbolitest kaitsma ning hoidsid salajases. Seda teadmiste küll jagati peredes ning anti edasi vanematelt lastele ja generatsioonilt generatsioonile. Isegi kui sümbolid olid kõigile nähtavad – näiteks kiriku seintel, siis ajapikku jäi nende sümbolite tähendus vaid väga väikese valitud grupi kätte.. Keele- ning geograafilised barjäärid on hoidnud seda infot saladuses ligi 500 aastat ning meile on nähtav vaid väga väike osas sellest suurest tarkusest. Nüüdseks on aga nendesamade inkade järeltulijad enamuses sellest tarkusest eraldunud ning omaks võtnud materialistliku ning individualistliku kultuuri.

Olen ükspäev ühes Cusco raamatupoes ning äkki üks raamat hakkab mind enda poole tirima. Võtan selle Cusco nimelise raamatu ning ostan ära. See on ühe ameeriklanna lugu – kuidas ta sattus elama Lõuna-Aafrikasse ning siis Peruusse ning kuidas ta läbi selle teekonna ise kasvas... Ma ei tea miks, aga kui raamat läbi, võtan kätte ning kirjutan sellele naisele. Küllakutsest saab külaskäik, ühise huvi põhjal hinge puudutavad vestlused ning klappimisest tore tutvus. Räägime maast ning ilmast ja kosmosest kuni ühel hetkel selgub, et ta viib läbi ning õpetab kaua aega kõigi eest peidus olnud andide rituaale – munay-ki riitusi. Munay-ki on sümbolite ja rituaalide jada, mis on pärit andide põlisrahvastelt ning tänaseks praktiseeritakse neid veel mõningates väikestes külakestes Quero hõimudes. See teadmine on alles hiljaaegu avalikuks tulnud ning läänemaailma inimeste poolt üle võetud. Indiaani kultuuris anti vanasti need sümbolid või riitused edasi vaid nendele, kes olid spirituaalsel teel... see aitas neid ühendust saada kõrgemate olevustega. Ning see kõik on järjekordne programmeerimine meie energia-kehas ning rakutasandil.

Istume väikese naistegrupiga ringis... Kõik on siia sattunud mingi loo või mingi sügavama kutse läbi... nagu ma isegi. Kõik on siia sattunud, et osa saada iidsest inkade tarkusest ning saada aimu sellest, kuidas iseendaga toimetada spirituaalsel tasandil, kuidas meid ümbritsevate nelja elemendi abil end tasakaalu viia. Neid üheksat riitust ei ole paslik siinkohal üksikasjalikult kirjeldama hakata – selleks on need liiga pühad, liiga veidrad ning nõuavad veidi pikemat süüvimist inkade uskumustesse. Kes soovib rohkem teada, siis internetis on materjal http://www.thefourwinds.com/tp-munay-ki.php

Teine osa aga iidsest inkade õpetusest oli suhtlemine meid ümbritseva nelja elemendiga ehk loodusega. Maa, Vesi, Õhk ja Tuli ehk on neli mateeria vormi nagu tahke aine, vedelik, gaas ning plasma) elementi, mis on läbivaks maailmakäsitluse aluseks pea et kõigis iidsetes kultuurides ning usundites üle maailma – nii Hiinas, Tiibetis, Kreekas, Indias jne. Need neli elementi on kättesaadavas igas maailmanurgas ning ma leian, et kiires ning stressirohkes linnaelus või nende elementidega suhtlema õppimine olla väga kasulik vahend, kuidas end kiiresti kogunevast saastast vabastada ning kuidas paremini tasakaalus hoida selleks, et elu väljakutsetega ludinal hakkama saada. Suvine Eestimaa on ideaalne koht, kus loodusega suhtlemine ning enda puhastamine, tasakaalustamine ette võtta.

Maa - seda seostatakse ema omadustega – see on tingimusteta armastus, muutus ja puhastus. Emake maa on iidsete õpetuste kohaselt valmis kõik meie raske energia enda sisse võtma – see on talle justkui väetiseks, mille ta oma toiduks kasutab ning selle annab meile uue elu. Kuna emake maa on oma energialt armastav, hellitav, mõistev, hooliv, andestav siis on ta ühtlasi ka parim koht, kellele oma mured, valu, häbi, viha ära anda või ära rääkida ning sealt uut ning puhastavat energiat vastu saada.
Kui kellelgi on tunne, et hing on raske või halbu mõtteid täis, siis on soovitav teha järgmist lihtsat meditatsiooni.

Tuleb lihtsalt kõhuli mõne mõnusa murulapikese peale visata, käed toruna ümber huulte panna ning emakesele maale kõik mured ära rääkida ning halvad mõtted ära anda. Lihtsalt rääkida poolvalju häälega nagu maailma kõige mõistvama ja hoolivaima sõbraga. Kui see faas on läbitud, siis tuleb käed torusse ümber kõrva panna ning kuulata, mis nõu emake maa vastu annab. Ja uskuge mind, kui hoolikalt kuulata – ta alati räägib vastu. Need võivad olla mõtted, mis pähe tulevad või mõni kujutluspilt või idee.. Vaja on vaid tähele panna.

Vesi – puhastab, uhub maha ning õpetab. Veega kontaktis olles selginevad emotsioonid ning suureneb intuitsioon ja loovus. Vett seostatakse naiselikkusega.

Vee meditatsiooni on kõige lihtsam teha igapäev dushi all käies – on vaja lihtsalt ette kujutada, kuidas vesi peseb maha kõik eelmisel päeval kogunenud hingelise ning energeetilise mustuse... Kui satute aga jõe äärde, siis on soovitav kas minna üleni vette või panna jalad vette ning silmad lahti jõe voolu suunas vaadata. Seda tehes tuleb omale ette kujutada, kuidas kõik mustus ning mured lihtsalt koos jõeveega sinust eemale voolavad. Samal ajal toob aga selja tagant tulev vesi uut ja puhast energiat. Veega võib ka kaasa minna.. kui on vaja mõnda vastust või lahendust mõnele probleemile, siis tasub mediteerida ning vesi viib sind endaga kaasa lahenduseni. Soolane merevesi on ideaalne keskkond puhastamiseks, sest soolane vesi lahustab kõik halva energia ära. Vesi on ka väga hea õpetaja – taaskord tasub kuulata ning ta annab hea meelega juhtnööre ning elutarkust.

Õhk (tuul) – on visioon ja teadmine. Tuul on valgustatus ehk suureneb meie teadlikkus ning teadvus ning tuul on kommunikatsioon ning ühendus.

Õhuga ehk tuulega kontakti saamiseks on hea minna mõne künka otsa või kohta, kust avaneb vaade. Meditatsiooniks tuleb püsti seista, käed laiali sirutada ning ette kujutada, et sa lendad. Kui oled maastike kohal, siis vaata, kui erinev kõik kõrgemalt paistab. Kuidas sinu oma elu eemalt paistab?! Lendle õhuvooludel nagu kotkas ning lase end viia oma tulevikku, lahendusteni, olukordadesse – mine, vaata ja saa teada.

Tuli – on kõigist elementidest kõige võimsaim. Ta muudab asjad olematuks, vee auruks jne. Ilma tuleta/päikeseta ei ole elu. Tuli põletab, puhastab ning muundab kõik halva heaks.

Ideaalis on tore meditatsioon läbi viia lõkketule ääres. Võtad oma kätte väikese puutüki ning lõkkesse vaadates kujutad ette, kuidas paned selle puutüki sisse kõik selle, mida sa enam ei vaja ning kujutad ette, et milleks sa soovid, et see energia muunduks. Kui kõik on selge, siis on aeg oma puutükike lõkketulle visata ning elus toimuvaid muutusi ootama jääda. Kui aga lõkketuld ei ole käepärast võtta, siis võib vaadata küünlaleeki, seda eresinist osa, mis jääb tahi ning ereda leegi vahele. Mediteerida tuleb selle üle, mida ebavajalikku sa oma ellu enam ei soovi ning milliseks positiivseks energiaks sa selle muuta soovid.

Head muru sees rullimist, vees sulistamist, õhus lendlemist ning ägedate lõkete meisterdamist!!

Marika, igasuguste meditatsiooniharjutuste andunud fänn

Kes on shipibod?

Kõik minu tehnika (telefon, arvuti, kaks fotokat) ütlesid ükshaaval üles

Päikesefaktor 30, aga nahk ikka koorub

Peruu pealinn Lima ei jää oma korterelamutega kuidagi maailma moodsatele metropolidele alla. Cusco peened restoranid ning kallid juveelipoed rahuldavad ka kõige nõudlikuma turisti maitset. Ometi on aga selle riigi linnade peatänavatest eemal ning väikestes külakestes pulbitsemas täiesti teistsugune elu – elu, mida läänekultuuris elati nii 100 aastat tagasi. Peruu põhjaosas, Amazonase vihmametsa piirkonnas ehk Pullcapa ümbruses (ning veidi ka Iquitose ümber), on tänaseks veel alles umbes 30 000 inimest umbes 120 külakeses (igas külas 100-500 inimest), kes väga usinalt hoiavad kinni esiisade traditsioonidest ning oskavad imeliselt hakkama saada ilma elektrita ning tänapäevaste mugavusteta. Kuigi Cusco ja Titicaca järve lähistel elatakse samasugust lihtsat elu, siis ometigi on Peruu Amazonasesse jõudes tegu justkui teise riigiga – neil peruukatel ei ole inkadest suurt sooja ega külma, suurte puhvis seelikute asemel on neil seljas keeruka ayahuasca mustriga kangad, andide kaabude asemel ehib neid sirge tukk, mudast ehitatud majakeste asemel elavad nad postidele sätitud „platvormil“, mida ümbritsevad mõned palmilehed ning mägede ehk apude vaimude asemel on nende kaitsjaks ning õpetajaks ayahuasca vaim. See on Shipibo hõim.

Eelmistest blogilugudest tuttavad džungli-vanaemad-šamaanitarid olid kõik shipibod. Oma džungliretkel sain tuttavaks ameerika noormehe Brianiga, kes shipibodega koos elanud 8 aastat ning tänaseks läbi abielu shipibo neiuga ka ise hõimu liige on. Allolevad sissepõiked shipibo kulutuuri ongi pärit Briani jutustustest.

(foto internetist)

Shipibod arvatakse Amazonase piirkonnas elanud nii 1000 aastat. Amazonase jõe kallastele olevat nad sattunud nii, et hõimud, kes seal enne neid elasid, surid hispaanlastelt saadud haiguste kätte ning füüsiliselt vastupidavad shipibod vallutasid need alad ning seadsid end sisse. Kuna Amazonase kaldaäärsed olid ihaldatud elamispaigaks, siis jäid nad mitu korda oma maadest ilma, kuid teiste hõimude vastuvõtlikkus hispaanlaste toodud läänepäraste haiguste osas aitas neil taaskord maad endale saada. Saatus aga ilmselt kord annab ning kord võtab, sest tänaseks on see väike hõim olukorras, kus pered ja külad jäävad ükshaaval oma kodudest ilma, sest shipibod ei ole kunagi üheski ürikus ametlikult see maa omanikud olnud.. Kuna kinnisvara on hea äri igas maailmaotsas, siis nii tõstavadki „kullaotsijatest oportunistid“ Shipibo peresid välja maalt ja küladest, kus nad on elanud sadu aastaid - kõlab nagu ameerika indiaanlaste kurb saatus.

Vaatamata moodsale kinnisvarasõjale, 300 aastasele kokkupuutele lääne kultuuriga ning väga laiaulatuslikule kristlaste „usu-teavitustööle“, on shipibodel alles tugevalt oma hõimu identiteet ning tugevad šamaanitraditsioonid. Vanema generatsiooni shipibod ei räägi muud keelt peale shipibo, kuid väikestes külakestes asuvate kakskeelsete koolide noored kasvandikud on vaikselt traditsioonidest välja kasvamas ehk neil on suus hispaania keel ning jalas teksad.

Veel mõnikümmend aastat tagasi oli shipibodel oma väga kindel arusaam ilust. Nimelt nende ilumeelega ei sobinud kuidagi ümar otsmik – nii seoti iga beebi otsaette mõneks ajaks puulauake, mis siis otsmiku ilusti lapikuks ning siledaks vormis. Briani sõnul peale iluotstarbe justkui muud eesmärki sellel tegevusel ei olnud, kuid pool naljaga on minumeelest väga loogiline seletus see, sirge otsmikuga sobitub tukk ilusamini laubale. Tundub, et ükskõik, kas oled suurlinna elanik või elad tsivilisatsioonist väljas keset džunglit, ilu nõuab igal pool ohvreid.

Hullem aga kui otsmiku sirgendamine, kõlab mulle kui lääne naisele shipibode naiseks initsieerimise rituaal, mis kaotati ära alles paarkümmend aastat tagasi, ilmselt seoses misjonäride saabumisega. Varem oli aga naiseks initsieerimine naise elu kõige olulisem sündmus. Nimelt korraldati initsieerimise pidustus ani shrëati (tõlkes: suur jooming) igale noorele tütarlapsele, kes füsioloogiliselt suguküpseks sai. Külalistel oli lõbu laialt – joodi, tantsiti, lauldi, kuid pidu lõppes kõige traagilisemalt sellele tütarlapsele endale, sest nimelt selle pidustuse käigus eemaldasid tütarlapse naissugulased neiult tema kliitori. Pärast seda tseremooniat, vanuses 14-16 oli siis neiu ette valmistatud abiellumiseks. Siinkohal on vist paslik märkida, et samal ajal valitses shipibo kultuuris justkui vastukaaluks mõnust ilmajäetud naistele polügaamia - ehk meestele oli lubatud topeltmõnu.

Nüüdseks ei ole enam naiseks initsieerimine väga levinud (kuigi kuulduste järgi mõned sügaval džunglis elavad hõimud järgivad endiselt hoolega traditsioone) ning ka polügaamia hakkab vaikselt välja surema. Shipibod abielluvad umbes 15-20 aasta vanuselt. Abiellumine käib ilma suurema kära ja mürata – kui sobiv naine väljavalitud, siis mees võtab lihtsalt oma moskiitovõrgu ning paneb selle üles naise vanemate majas ning abielu ongi sõlmitud. Tundub, et shipibod oskavad asju lihtsana hoida – kui kooselu ei toimi, siis on ka lahutus sama lihtne kui abiellumine – mees aga võtab jälle oma moskiitovõrgu ning läheb ja paneb selle taaskord oma vanematekodus üles. See on üks vähestest kultuuridest maakeral, kus mees kolib naise perre ning ohjad tunduvad shipibode majapidamises üleüldse naiste käes olevat.

Enamus shipibosid on hästi õblukese kehaehitusega, mis tuleneb nende suhteliselt kasinast ning toitainetevaesest toidulauast. Nimelt söövad nad põhiliselt banaane ja kala ning veidi puuvilju. Rasedate naiste seas on suurimaks hirmuks suur laps ehk raske sünnitus. Nii peab enamus rasedaid naisi dieeti – nad usuvad, et vitamiinid teevad lapse suureks – seetõttu hoiduvad nad enamusest puuviljadest ning ka juurviljadest ning söövad väga valitult toitainete vaeseid roogasid. Läänearstid ilmselt saaks šoki sellest spetsiaalsest „vitamiinide ja toitainetevaesest raseduse dieedist“ kuuldes.

Shipibode muusika on peamiselt vilepillimuusika, sekka veidi trumme. Selle muusika saatel põlvi vedrutades toimuvad enamus tantsupeod, kuigi tänaseks on enamus kohtades vilepill asendumas nurgas olevast kõlarist kostuva salsamuusikaga. Pidutsemisest on shipibodel oma arusaam. Lisaks joomisele, laulmisele ning tantsimisele on peo kohustuslikuks komponendiks kaklus ja tülitsemine – seda nii meeste kui naiste seas. Naised karjuvad ning sõimavad ning kisuvad üksteist juustest ning mehed tülitsevad ning lasevad oma rusikad käiku. Hmm, võib-olla on see parim meetod stressileevendamiseks ning igapäevaelus vägivalla elimineerimiseks?!

Shipibode usk on segu kristlusest ning animismist. Nad usuvad, et vaimud elavad taimedes, loomades ning jumalad on taevas. On olemas trepp, mis ühendab maa ja taeva ning et šamaanid oskavad ayahuasca abil mööda seda treppi minna ja jumalate ning vaimudega ühendust saada. Traditsioonilised shipibod usuvad, et on olemas kahte tüüpi haiguseid – „liha“ haigused ning haigused, kui mõni paha vaim on sinu sisse pugenud ning teeb su kehas halba. Esimeste puhul kasutavad shipibod kaasaegset meditsiini. Aga „ravitsejamehi“ ehk šamaane kasutatakse endiselt muude hädade ravimiseks, kuigi kohalike noorte seas on viimane traditsioon ka vaikselt välja suremas. Teen juttu 20 -25 aastaste kohalike neiudega, kes hispaania keelt räägivad ning nemad tunnistavad, et nad ei ole kunagi ayahuascat proovinud ega kasuta šamaane, sest nemad kardavad selliseid asju. Nii ongi šamaanid oma vaikselt väljasurevat kohalikku pärandit veel elus hoidmas turistide abiga.

Marika

Ööd teistes dimensioonides

Mind kutsuti just kohaliku õlle reklaaminäoks! Tänan ei, ma ei joo õlut!

Öösel oli äge äikeseilm

(illustratsioon internetist)

Ayahuasca... see taim kummitab mind või õigem oleks öelda, et kutsub mind Ekuadori džunglist saadik, tõsi, seal küll Yage nime all... Aga justkui ei ole sobivat hetke, sobivat šamaani, sobivat tuju.. Ayahuasca kutsub mind edasi ka Cuscos, kus temaga tutvuse tegemine on muutunud läbisõitjate seas pea sama tavaliseks turismiaktiviteediks kui Machu Picchul käimine. Mul ei ole aga ikka veel tunnet – loen ja uurin ning mõistan, et selleks, et selle taimega tutvust teha, on austusest tema vastu mul vaja sõita selle taime koju ehk džunglisse, kus temaga koos veidi pikem ning tõsisem teekond ette võtta, selle asemel, et Cusco külmas ning mägises ümbruskonnas seda lihtsalt „järgi proovida“.

Saja ja üheksa väikese juhuse tulemusena istun ühel ajahetkel keset Amazonase vihmametsa, kus konnade krooksumine kostab kui valjuhäälditest ning tundub, et linnud on enese väljendamiseks appi võtnud ruuporid. Öine taevas on nii tähine, et mul on tunne, et näen peaaegu universumi lõppu – selles ruumilises pimeduses on sadu kihte tähti... Pimedas malocas (ringikujuline rohukatusega onn) on õlilambi kirbe lõhn, saladused, ootused, hirm, head ja halvad vaimud ning põnevus. Olen füüsiliselt varustatud mati, oksekausi, tuhatoosi ning taskulambiga. Vaimseks varustuseks on andumine sellele müstilisele taimele, usaldus armastust õhkuvate šamaanide vastu ning valmisolek „ameerika mägedel“ rännakuks reaalsuse nendesse tasanditesse, mida päise päeva ajal tavaliselt ebareaalsuseks peame.

Kõik seitse ööd algavad sarnaselt. Kell 9 õhtul sisenevad itsitades onni üheksa šamaani, pritsivad kõikjale üle ruumi energia puhastamiseks imeliku lõhnaga alkohoolset lillevett. Veidi hiljem siseneb „pea-ayahuasca-keetja“ ehk mees suure ayahuascat täis šampusepudeliga. Kolm šamaanitari käivad ühe „reisija“ (nii kutsusid šamaanid meid) juurest järgmise juurde ning puhuvad tohutud pahvakad tubakasuitsu pähe, südamekohale ning keha ümber. Nimelt Ayahuasca vaimule meeldib tubakasuits ning väidetavalt toob see ligi häid vaime. Istume šamaanide ette, et vastu võtta enda poolt määratud kogus ayahuascat ehk „ravimit“ nagu šamaanitarid seda keedust kutsuvad. Õhtu üks raskemaid osasid on see paks, mõrkjas-hapukas jäle taimeleotis oma kõrist alla saada. Mõnel õhtul kisub minu kurk automaatselt krampi ning keeldub seda ollust suust edasi laskmast. Pean oma kehaga läbirääkimisi ning saavutan alati võidu oma kõri üle, kuid ise ebameeldivusest värisedes ja köhides. Istun matile, mediteerin, ootan – nii igal õhtul – umbes 45 minutit kuni tund, enne kui midagi juhtub, enne kui midagi kostub, enne kui midagi näha on. Ruum on kottpime. Ruum lehkab tubaka-lillevee-ayahuasca jäleda haisu järgi. Ruum on väljakannatamatult ja ebameeldivalt pime. Ootan... ootan... Igal ööl, kui lõpuks peale igavikuna näivat ootamisaega kostub esimese šamaani laul, hingan kergendustundega, sest hea on teada, et ma ei ole selles pimeduses ja teadmatuses üksi. Peale seda, kui esimese lauljaga ühinevad ka teised 8 šamaani ning ruum täitub nende kummaliste vibratsioonidega, mida nad ise kutsuvad ikarosteks, olen valmis ükskõik milliseks kogemuseks.

Ikarosed on laulud (kuula näiteid siit) – chantid, mis on šamaanide töövahend spetsiaalselt ayahuasca mõju all olevate inimestega hingetasandil suhtlemiseks, ümberprogrammeerimiseks, tervendamiseks, abistamiseks, selginemiseks, andestamiseks, armastuseks, puhastamiseks jne. Kui päevases reaalsuses šamaanidelt küsin, et kas nad õppisid laulud oma esiisadelt, siis saan üllatuslikult vastuseks „ei“. Nimelt igal šamaanil on oma ikarosed, mille nad saavad umbes peale mitut aastat kestvat spetsiaalset taime dieeti (väga piiratud toiduvalik ning igapäevane selle spetsiaalse taime leotise joomine). Taim annab neile meloodia ning viisi kuidas laulda, sõnad õpivad nad esiisadelt hiljem.

Seitse ööd – seitse sarnast rituaali, kuid seitse totaalselt erinevat kogemust ehk minu sees ja ümber avaneb kogu võimalik emotsioonidepakett – ekstaasist hulluksminemiseni. Ühel hetkel ajan asju oma siit ilmast lahkunud esivanematega, seejärel nutan – aga mitte oma pisaraid, mitte oma valust või kurbusest, vaid pisaraid maailma ning justkui mind ümbritsevate inimeste kurbuse ning valu pärast. Ayahuasca viib mind oma maailma, kus ringlevad lõputud mustrid ning geomeetrilised kujundid koos neoonvärviliste teetähistega. Duncanid ehk suurte nokkadega ja värviliste peadega linnud laulavad mulle sajahäälsena, kuid ebakõlana kostuvat laulu - või on need hoopis kõikide paralleeluniversumite kõlad kokku?! Kus ma olen!? Millises reaalsuses ma neist olen?! Mis on reaalsus?! Äkki mõistan, et ma ei saa mitte kuidagi enam oma „normaalsesse reaalsusesse“ tagasi. Mõistus on selge, kuid füüsiliselt olen ma tunde duncanite väljakannatamatute häälte küüsis lõksus – ja mul on tunne, et nüüd lähen hulluks. Teisel ööl olen totaalses ekstaasis – ma naeran ja naeran ja naeran ja lendlen, minu ja „kellegi“ vahel toimub dialoog, mille käigus ma saan imelihtsa vastuse minu peas keerelnud küsimusele. Ühel teisel ööl mind opereeritakse. Kes? Ma ei tea! Aga ma tunnen, kuidas kõik minu siseorganid ükshaaval välja võetakse, läikima lüüakse ning tagasi pannakse – saan uue ja puhta keha. Ainuke vaidluskoht „opereerijaga“ tekib minu aju üle, sest mul on korraga tunne, et see võetakse jäädavalt. Minu täiesti selge mõistus arutleb omaette, et siin reisil olles vist saan ilma ajuta hakkama, kui ma aga koju tagasi lähen, siis on ikka vist väga keeruline, kui aju ei ole. Ma küll keeldun oma aju andmast, aga sel ööl ma seda igatahes tagasi ei saa. Osadel öödel olen täis kahtlust ning vastikustunnet kogu selle pimeda ning veidra protsessi vastu – tahan ära... Enamus öödel pean „kellegagi“ dialoogi. See vestlus ei toimu sõnade abil, ma ei näe oma dialoogipartnerit, kuid vestlus toimub. Küsin küsimusi, kuid mulle ei anta otseseid vastuseid. Saan vastuseks: „Sa ei saa ju igakord ayahuascat tegema joosta, kui sul mõni elutähtis küsimus üles kerkib... Selleks pead ise selgeks õppima, kuidas vastuseid saada..“ Selle asemel väänleb minu keha füüsiliselt, mulle näidatakse asju, ma kuulen asju, ma mõistan asju ning mulle näidatakse kuidas – kõik see annab selle, et iga kogemuse lõpus ma ei tea vastust, kuid tean, kuidas selleni jõuda. Hmm... öösel olen veidi pettunud, et minu silme eest minu „elu film“ jooksma ei hakka... Hommikuti aga oma öiste „käikude“ üle aru pidades aga kasvab minus imetlus selle ülimalt intelligentse taime vastu, kes on mind läbi ööde järjekindlalt õpetanud ja julgustanud uurima ja avastama ning sügavamale minema.

Igal ööl, 4-6 tunniste dimensiooni-vahetuse tseremooniate ajal, ilmuvad minu ette kordamööda 3-4 šamaani ning laulavad ikarosi. Nende rolliks on tunnetada iga „ränduri“ energiavälja, mõista, mida ta parasjagu läbi elab ning mida tal vaja on ning siis vibratsioonidega ehk oma ikarostega aidata kehal rakutasandil muutusi läbi viia. Iga laul on umbes pool tundi ning mulle mõjuvad need laulud alati nii, et ma lähen algatuseks segasele „rännakule“ (selline voolamise ning minemise tunne tekib) ning minu sees toimuvad protsessid muutuvad väga intensiivseks, kuid pea alati saabub laulu lõpuks selgus. Šamaanide suhtlus ning töö meiega toimub müstilisel viisil... Nimelt ühel ööl palusin mõttes, et üks meešamaanidest, Oracio, tuleks ja mulle laulaks – mul oli väga vaja lihtsalt tugevat ning kaitsvat meesenergiat sellel hetkel. Vaevu oma soovi enda sees sõnastanud, istus minu ees Oracio. Teisel ööl tundsin, et mul on vaja, et keegi minu kätesse energiat paneks – veidi aja pärast istub minu ees väike Rosa ning võtab sõnagi lausumata minu käed ning hoiab neid terve oma laulu aja (ei varem ega hiljem ei juhtunud seda, et šamaan terve laulu ajal kellegi käest oleks kinni hoidnud) – ma sain täpselt, mis mul vaja oli. Teistel öödel, peale väga intensiivseid juhtumisi füüsilisel ja vaimsel tasandil, teadsid šamaanid täpselt, mis seisus ma laulu lõppedes olin. Nimelt kui olin ekstaasis või rõõmus või oli toimunud mingi oluline selginemine, siis šamaan hakkas kas naerma, või patsutas mulle õlale või siis kallistas ja musitas tugevasti – täielik telepaatiline suhtlemine. Ning minus kasvab üha enam veendumus, et nad suudavad meie energiavälja lugeda ning oma kummaliste lauludega ka meie kehades rakutasandil muutusi ellu kutsuda. Kontorilaua taga seda lugu lugedes võib see kõik üsna mõttetu ning liigse udujutuna tunduda, aga kui ma hiljuti veidi kvantfüüsika teemadega tutvusin, siis minule suureks üllatuseks ning heameeleks selgus, et sellised protsessid on tänaseks juba kõik teaduslikult tõestatud. Uskumatu aga tõsi!?!

Päevasel ajal jagame teiste „ränduritega“ öiseid kogemusi. Tavalisteks söögilauda juttudeks saavad teemad, et kui mitu korda keegi oksendas või kellega öösel võitles või kes veetis oma elu hullema öö ning kes särab rõõmust ning selgusest. Aga nagu selgub, on kogemusi seinast seina – kes võitles draakonitega enamus öödel, kes elas iseenda surma või uuestisünni läbi, kes sünnitas, kes pidas läbirääkimisi deemonitega, kes kiskus endast mineviku valu välja, kes oli mitmetunnises orgasmis, kes nägi nägemusi iidsest Egiptusest, kes kuulis sõnumeid, mida oma eluga peale hakata ning kes nägi tulevikku, kes sai jalavalust lahti, kes nägi paradiisi ning kes lendas.... Mõne „väga ära läinud“ või suurtes valudes või piinades inimese kõrval istusid šamaanid öö läbi ning laulsid teda tagasi või siis aitasid keerulisest protsessist läbi „reisida“. Inimesed on vaheldumisi õnnelikud, segaduses, muserdatud, selginenud... Aga pärast 12 päeva, ei ole mitte kedagi, kes saaks väita, et tema elus kõik endine on.. Kõik on mingit tüüpi transformatsiooni läbi elanud. Kõik on ka ühel nõul, et ayahuasca annab igale ühele täpselt seda, mis tal vaja on – ikka selleks, et me kasvaksime, areneksime, paremaks saaksime. Ja isegi kui „rännakul“ nähtu ei ole meeltmööda, siis tihtipeale tuleb päevavalguses siiski tasapisi tunnistada, et nähtu on tihtipeale siiski valus tõde iseenda kohta, millega tegeledes on võimalus paremaks muutuda..

(fotol ayahuasca keemas)

Kuulen enne ja peale džunglisse minekut arvamusi, et ayahuasca ei ole midagi muud kui järjekordne narkootikum ning mingi kahtlane aine. Tõepoolest, internetis ei ole vaja kaua surfata selleks, et teada saada, et ayahuasca toimeained on samad, mis keemilisel narkootikumil LSD-l, kuid keemia asemel on tegu täiesti puhta taimeproduktiga, mille koostisosadeks on ayahuasca väät (nagu liaan) ning chakuna puu lehed. Pärast ööpäev läbi kestvat keetmist ning reduktsiooni järelejääv ollus on tõepoolest hallutsinogeenne Aga narkootikum?! Hmm.... Võib-olla kui ayahuascat ise kuskil üksi juua ning oodata, „mis filmi täna näidatakse“, siis võib seda vist narkootikumiks pidada. Aga pärast minu enda kogemust, ei tuleks mul isegi pähe seda taime mõnueesmärgil juua. See koht, kuhu mina ning paljud teised „kaasreisijad“ igal ööl sattusime, oli tihtipeale pime ning kole ning ebameeldiv – mitte mõnulemise koht. Ilma šamaanideta ma ei võtaks seda protsessi ealeski ette, sest see võib kõik väga hirmuäratavalt lõppeda. 7 ayahuasca tseremooniat oli emotsionaalselt väga raske ning vaimselt väga sügav protsess – karm töö iseendaga. Minu hinnangul on see taim auga oma „ravimi“ nime ära teeninud. Kuigi hinge ravimine on meile läänemaailmas nii võõras ravimise meetod – siis järjest rohkem inimesi jõuab mõistmisele, et enamus füüsilisi probleeme saavad just alguse ju hinge tasandilt...

Marika, selles reaalsuses tagasi (fotol koos Papa ehk Oracioga)