Kolmapäev, 16. juuni 2010

Äritegemine a’la Kolumbia

Merel tunde meritähena loksudes
+38 kraadi(fotod internetist)

Minu vastas istub suurt kasvu tumedat verd ning paksu kuldketiga, kuid maitsekalt riides mees. Ta juuksed on sätitud trendiajakirja kaanepildilt šnitti võttes ning ohtra õliga läikima löödud. Tema pikk ning juurdlev pilk, jässakas keha, veidi kummis kõht ning istumise poos aiatoolis ei jäta hetkekski kahtlust, et tegu on mingit suuremat sorti „kunniga“. Tema käeviipe peale ilmub justkui maa-alt välja baarman ning üks teine kiitsakas kolumbialane jookseb niipea, kuid mehelt soov huulte vahelt välja lipsab. Mehel on suus perfektne inglise keel, tal on liiga ilus pruut ning maja ees suur kaater. Pealtnäha on seda justkui liiga palju ühe tavalise backpackeri hosteli omaniku kohta?!



On laupäeva õhtu ning mees otsustas oma hostelis peatuvatele suvalistele backpackeritele peo korraldada. Mina olen veel suvalisem külaline sellel peol, sest ma isegi mitte ei ela selles hostelis. Eeldan, et tegu saab olema hea muusika ning tantsukeerutamisega... Muusika on küll hea, aga keegi ei tantsi – ja ei tantsi terve õhtu. Kõik istuvad hoopis terve õhtu rahulikult ümber laua. Ümber laua, millele on kuhjatud hunnik kokaiini, marihuaanat, sigarette ning rumm voolab ojadena. Kõrs käib vaheldumisi ühe backpackeri ninast teise ning valge puru laualt ning kilekotikesest kaob kui tolm õhku. Hotelliperemees kiidab taevani laual oleva marihuaana puhtust ning maailma parimat kokaiinitootmise protsessi Kolumbias. Ümber laua istuvate inimeste pilgud muutuvad udusemaks, koordinatsioon kohmakamaks ning kehad lõtvunumaks. Esialgu on peale minu veel vanamoeliste alkoholi klubis veel kaks neiut, kes väidavad, et nad ei soovi kokat, sest eelmine nädal sai liiga palju võetud. Kuna aga tasuta saab, siis peale paari tundi annavad ka need neiud ükshaaval alla ning lasevad valgel purul oma sisekosmosesse lennelda. Jään ainukesena Cuba-Librele truuks.

Ja minus tärkab huvi Kolumbia narkomaailma vastu, millest hotelliomanikul tundub põhjalik arusaam olevat. Mina küsin ning end oma toolis veelgi kunnilikumalt sisseseadnud hosteli-ärimees selgitab.

Kokaiin on Kolumbia peamine ärivaldkond. Tarbimise mõttes ei ole tavaline, et perekonnas õhtusöögikõrvale laual kokaiinitriip on, aga kui tänaval ringi kõndida, siis paljudel inimestel leidub taskus gramm või paar. Ühe grammi kokaiini omamine Kolumbias on seaduslik, kui sa aga seda avalikus kohas tarbid, siis on jama majas. Suurim jama väikese koguse omamise eest on 48 tundi kartsas või siis umbes 1000 eesti krooni suurune altkäemaks. Kokaiin on Kolumbias odav ning enamus inimesi saab seda endale lubada. Kui aga saada osaks vahendusärist, siis tavaline väike diiler võib vabalt teenida 100 000 eesti krooni suuruse vahendustasu kuus, mis on Kolumbias väga hea teenistus. Kes aga rahvusvahelist äri alustab – ohoo – see elab väga hästi. Heal järjel olev mees minu vastas seletab, et Kolumbia on ülihea koht sukeldumise õppimiseks, sest tänu pikale töökogemus narkolastide laevapõhjadesse paigaldamisega, on siinsetel sukeldujatel maailma parim praktika seljataga.

Terve Amazonase džungel on täis kokaiinikasvatajaid ning väikeseid kokaiinivabrikuid. Kuna džungel on tihe ning roheline, siis politsei teeb küll helikopteri reide, kuid neil on pea et võimatu eristada rohelist rohelisest – ehk tõenäosus, et sind džunglipõllult või -vabrikust tabatakse on pea olematu. Linnades on aga kokaiiniäri oluline sissetuleku allikas ka politseile. Nimelt teenivad politseinikud ametlikult nii 2500 krooni kuus, millega ei saa kuidagi mõnusalt ära elada. Nii on avalik saladus, et politsei teenib oma põhipalga võetavatest altkäemaksudest. Kuna politsei „motivatsioon“ on suur, siis öises linnakeses ringi kõndides, peatab politsei meie kamba oma paar korda ning keerab meesterahvaste taskud pahupidi. Naised jäävad puutumata.


Kohalik äritegemine ei ole aga meie-lahke-kostitaja sõnul sugugi lihtne, seda just siinse ärikultuuri tõttu. Eriti märkas ta seda peale 10 aastat Kanadas elamist – isegi tema kui igipõline latiino ärritub siin selle peale, et äripartnerid ei tee, mis lubavad. Kõige suurem erinevus on aga selles, kuidas probleeme lahendatakse - ilma pikema jututa on probleemide korral hoovi peal mehed relvadega. Kui vead kedagi alt, siis ei pidavat olema suur „tabu“ kedagi lihtsalt maha koksata. Kui keegi on sulle raha võlgu, siis on täiesti normaalne, et sulle lihtsalt ei maksta tagasi. Kõige tüüpilisemaks lahenduseks sel juhul on võlgu-olijat ähvardada tema „juhtumi“ üleandmisega „nendele“ meestele. „Need“ aga nalja ei mõista.

Küsin lõpetuseks, et kas hosteliäri Kolumbias on ka tulus. Kallist linasest säriga mees kiidab hosteli äri taevani ning mõni hetk hiljem selgitab minu kõrval olevatele austraallastele kui palju maksab tema käest ostes kilekotike kokaiini ning marihuaanat.

Marika, pühendusega neile blogi fännidele, kes soovisid teada erinevatest ärivõimalustest laias maailmas.

Kommentaare ei ole: