Värvikad, harivad ja veidi hullumeelsed pühaõhtusöömaajad

Oma terrassil, kuhu kostub orus oleva jõe vulin
Juuli ja august ei ole enam nii kuumad kuud Balil

Ubudis on palju värvikaid tegelasi, kellega vestlused tihtipeale kisuvad müstika valdkonda. Olin sellega juba päris ära harjunud, aga nädal oma sünnipäeva (mis oli mayade kalendri järgi minu jaoks magneetiline aasta ehk ligiatõmbamise aasta) muutus olukord eriti intensiivseks. Nimelt tõmbasin ma oma elu kolmekümne teise aasta viimasel nädalal endale ligi terve portsu inimesi, kes isegi pärast rohkem kui kaks kuud Ubudis olemist ning igasuguste veidrikega kokkupuutumist suutsid mind oma elufilosoofia ning maailmanägemusega korralikult üllatada. Kuna see kõik oli veidi hullumeelne, parajalt naljakas, kuid samas maailmapilti avardav, siis usun et see on väärt jagamist... (Allolevate tegelaste nimed on muudetud ja fotod ei ole tegelastega seotud).

Esmaspäev...

Tantsin Finiga Enya saatel paljajalu Balile omasel mustal rannaliival... ja me ei ole mereääres, vaid ainsat külastajad Ubudi ühes vastavatud itaalia restoranis. Fin on Hawailt, ta kireks on tantsimine, tööks filmimine ja sissetulekuallikaks massaaž. Finil on omadus hästi kaua ja hästi sügavalt silma vaadata, nii, et isegi minul kui silmsideme fännil hakkab ebamugav. Fin on vist kõige hingelisem mees, keda näinud olen - nii näen teda nutmas Iraagi sõja ning tuumakatsetuste pärast ning samuti Bali ilu pärst. Ka õhtusöök temaga on eriliselt hingestatud. Ta räägib ta mulle, et tea elu muutus täiesti peale seda, kui ta silmad kinni sööma hakkas ja toitu tunnetama hakkas. Niipea kui meie toit on lauale saabunud, loeb ta lühikese palve. Ta selgitab mulle, et söömine on korda päevas tema meditatsioon (milleks tal muidu aega ei jätku). Nimelt ta tänab selle palve/meditatsiooni käigus emakest maad, päikest ja vihma, kes aitasid toidul kasvada. Ta tänab farmereid ja toidutööstureid, kes toidu tootsid. Ta tänab kokka, kes selle kunstiteose valmistas. Ta õnnistab oma toitu, et see ta kehale head teeks. Enne esimest ampsu vaatab ta endale omaselt mulle pika vaikuse saatel veel pikemalt silma ning ütleb tasa: „Luba ma vaikin, sest ma soovin oma toiduga armatseda!” Fin suleb silmad ning sööb sel viisil umbes 20 minutit hoolikalt mäludes oma lasanjet ning tema näolt võib lugeda igat emotsiooni, mis see toit talle pakub. Me ei räägi sõnagi. Ma olen esialgu parajas hämmingus. Peagi asendub hämming imetlusega – eks me kõik teame, et maol ei ole hambaid ning toit tuleb ilusti läbi mäluda. Minu tutvusringkonnas on mitmeid gurmaane, kuid ma ei ole neist mitte kedagi näinud oma toiduga nii kirglikus suhtes olevat. Kuna mul õhtusöögi vestluspartnerit ei ole, siis otsustan ka ise oma kreeka salatiga flirtida... mm tõepoolest, ma märkan palu rohkem maitsenüansse, toidu tekstuuri ning silmad kinni olek laseb tähele panna, et toitu liiga ruttu alla ei neelaks...

Mina tänan Fini, selle tarkuse eest. Mõtlen oma (töö)lõunate jooksul allakugistatud lõunatele ning alustan järgmisest päevast ka oma toiduga „armatsemist”. (Tervitused siinkohal BDA kiirsööjate gängile! )

Teisipäev..

Satun Kafes (Ubudi peamine kohtumispaik) ühte lauda Kim’iga, keda tean küll juba ammu, aga seekord jutustab ta mulle oma loo. Kim on iirlane, kes aastaid tagasi oli edukas näitleja ning kellele terendas avatud uks Hollywoodi filmidesse. Kõik läks nagu lepase reega, kuni ta võttis väikese puhkuse ning läks Iirimaal ujuma. Selles lahes ujus ta juurde delfiin, kes talle silma vaatas ning muutis tema elu igaveseks. Nimelt kui Kim veest välja tuli, oli ta justkui „nõiutud” ning nii mõnedki asjad hoobilt kristallselged. Ta võttis telefoni, helistas oma managerile ning teatas, et ta lõpetab oma näitlejakarjääri. Manager tembeldas Kimi hulluks, sõimas, palus, nuttis ja karjus, kuid ei miskit. Kimi sees oli selge teadmine, et tema missioon siin ilmas on midagi muud kui Hollywood. Sellest ajast saadik on ta reisinud mööda ilma, uurinud põlisrahvaste elu-olu ning vaalade-delfiinide elu olu. Selle tulemusena valmis ka dokumentaalfilm „Whaledreamers”. Nimelt arvatakse delfiine ja vaalu olevat meie planeedi kõige intelligentsemad ning telepaatiliselt tundlikemad olevused, kes on pärit planeedilt Siirius. Nimelt oskavad nemad ilma elektrooniliste kommunikatsioonivahenditeta distantsilt üksteisega suhelda, telepaatiliselt suhelda ning neil on ligipääs kogu maailma ühisele teadvusele. Põlisrahvad teadsid kunsti kuidas delfiinide ja vaaladega ühendust hoida ning selle läbi ka meie planeeti hoida ja kaitsta. Film räägibki meie planeedi enesehävitusest ning ühe väikese sega-rahvustest põlisrahvaste grupi pingutustest läbi iidse tarkuse vaaladega ühendust saada ning seeläbi planeeti päästa.

Kimi lugu ja missioon on inspireerivad, tema teadmised delfiinide-vaalade maailma kohta on šokeerivalt huvitavad ning film koputab globaalsete teemadega südametunnistusele...

Kolmapäev...

Mac on suurt kasvu Uus-Meremaa mees ning õrnahingeline maalikunstnik, kelle on oma hulka pühitsusega vastu võtnud maoorid ning kes planeerib Richard Bransoni kambaga järgmisel aastal kosmosesse lennata. Tema missiooniks on kosmosest aktiviseerida Abu Dhabis ühes palees toimuv multidimensionaalne universumi show (mille ta on varem valmis disaininud). Mac on ülimalt spirituaalne ning läbi-lõhki geomeetria ja universumi mees – tema maalidel on erinevad kujundid, mis peamiselt kajastavad erinevaid planeete või siis universumi osasid. Oleme väikese seltskonnaga ühel Bali rannal luksust nautimas, kus tähistaeva all õhtust süües ning Maciga rääkides jõuame ikka ja jälle universumini või geomeetriani. Nimelt püha geomeetria (sacred geometry) temaatika on ka varem minuni nii ja naapidi jõudnud (ei mäleta küll, et kooli füüsika või matemaatika tunnis sellest kuulnud oleks, aga võis ka olla et ma lihtsalt huvi puudusest ei pannud tähele), kuid sellele õhtul andis Mac mulle kõige selgema selgituse sellest.

Nimelt maailma iidne tarkus, mida põlisrahvad valdasid, on peidetud märkidesse – geomeetrilistesse vormidesse ning nendest tuletatud struktuuridesse - seda nimetatakse pühaks geomeetriaks. Vastavalt sellele on kogu maailm tekkinud ja arenenud vastavalt teatavatele sarnastele seaduspärasustele, mis on matemaatilised suhted, harmoonilised resonantsid ning arhetüüpsed sümbolid. Need seaduspärasused esinevad kõikjal kogu universumis ja kõiges, mis eksisteerib – nii on püha geomeetria aluseks elule nii mikro- kui makrokosmoses ning seda võib leida kõikidest teadusharudest, kunstist, muusikast, tervendamismeetoditest, jne. Nii on näiteks meie rakud, planeedid ja universum sarnase geomeetrilise ülesehitusega ehk kera. Nii näiteks on puulehe mustrites, teokarbi krussis, päevalille südamiku kujus, DNA ülesehituses, viljapeade ülesehitusel sarnane matemaatiline seaduspärasus. Selleks seaduspärasuseks on „kuldne lõige”, mis on matemaatiliselt konstant 1.618033087... (koolis õppisime seda vist fii nime all). Kuldne lõige tähendab lõigu sellist jaotamist kaheks osaks, et suurem osa oleks kogu lõigu ja selle väiksema osa keskmine võrdeline. Või teiste sõnadega, et kogu lõik (a+b) jagatud suurema osaga (a) võrduks suurem osa (a) jagatud väiksema osaga (b) (Allikas: Tark Investor). Huvitav on tõdeda, et meie jaoks müstilisena tundunud püramiidide ehitus ka tegelikult kasutab sama valemit...

Püha geomeetriat peetakse ka nö ukseks „valgustumise” juurde, sest sellesse on peidetud alateadvuses uinuvate jõudude äratav informatsioon (nimelt väidetavalt meie 3 miljonist DNA keemilisest koostisosast, kasutame vaid ligikaudu 60 000 ehk kõik ülejäänud on uinunud – milline kasutamata potentsiaal!). Püha geomeetria kujundid saadavad signaale, mis on samal sagedusel meie algse ehk mitte-uinunud DNA-ga ja suudavad selle äratada. Selle tulemusena hakkame mõistma ülimat täiuslikkust, mis on alati ja kõikjal meie ümber, ning mis saab nähtavaks siis, kui suudame püsida hetkes ja märgata ilu, korrapära ning harmooniat enese ümber.

Mac räägib, et inimesed tegelikult teavad seda kõike, aga ei mäleta. Püha geomeetria aitab meenutada. Kuna me ei mäleta, siis avame ekslikult ka, et see maailm siin ja praegu on ainus. Tegelikult on nii ajal kui ruumil mitu dimensiooni, kus avatud teadvuse korral on meile ligipääs.

See vestlus jätkus tunde, käis ringiga kadunud kontinendi Atlantise radadel, arutas paralleelseid elusid universumis ning maandus sinna, et mitte midagi tegelikult ei ole. Vahepeal tekitas minu ajus lühise, siis suure avastusliku plahvatuse, siis suure segaduse ning loobumistunde, kuid avas minu jaoks uue perspektiivi maailma avastamisel.

Neljapäev...

Olles avastanud minu näol oma fänni, jätkab Mac neljapäevasel õhtusöögil mulle oma maailmavaate tutvustamist. Nimelt läheneb maakerale peale igat 3600 aastat üks teine planeet, mille elanikeks on sisalikud või roomajad. Need roomajad on huvitatud maakera kullast, sest kullatolmuga on võimalik paljut korda saata. Ammustel aegadel, kui see roomajate planeet meie maakeraga kokku puutus, siis tulid sisalikud meie planeedile ning võtsid inimese kuju. Tänaseks valitsevad nad pangandus sektorit ning kõige suurem sisalike sisalik on loomulikult G. Bush ja tema liitlased. Teised roomajad on need, kes teevad maakeral tuumakatsetusi ning soovivad meie planeeti hävitada. Kurjad ja omakasupüüdlikud, jah, aga roomajad?! Kuigi igaühel on absoluutne õigus oma arvamusele, vaatan siiski vaatan Macile narma turtsatades veidi altkulmu ning tema vaimses tervises kahtlustava pilguga otsa, aga ta vaid noogutab vandeseltslaslikult. Proovin aru saada, et kui tõsiselt ta kõike seda ise võtab ning küsin, et kas see kõik ei meenuta talle kangesti Hollywoodi filme. Ta muutub veelgi tõsisemaks ning ütleb, et need filmid on kõik tehtud ka roomajate poolt ning selleks, et meie, inimesed harjuksime selle mõttega ära. Nohisen vaid üllatusest ja hämmingust. Ja jätan teema sinnapaika.

Naudin õhtul päikeseloojangut, kui minu poole tuleb kahe mangokokteiliga Mac. Räägime päevasündmustest ning Mac teatab, et pangaautomaat sõi ta kaardi päeval ära. Ta vannub hirmsasti ning taaskord enne kontrollides, et keegi meid ei kuule, ütleb mulle, et ta on kindel, et see oli roomajate vandenõu tema vastu – sest ta teab liiga palju. Ma ei suuda oma kulme paigal hoida ning need kerkivad kaartena taeva suunas. Ma hoian end tagasi, et mitte valjusti ja kõveras naerma pursata. Ja see ei ole veel kõik... Mac jääb mõtlikuks ning räägib mulle loo, kuidas ta eelmisel aastal läks panka laenu taotlema. Pangaametnikel ei olnud mingit põhjust talle ära öelda, sest ta sissetulek ja tagatised olid korralikud... Aga kui ta läks kohtumisele laenuametnikuga, siis ametnik ütles talle „Ei” ning Mac vannub, et samal hetkel välgatas laenuametniku silmis roheline piklik helk, mis on omane vaid roomajatele.

Kui hiljem olen oma mitu head tundi selle kõige üle naerda saanud ning kõike seda oma hea Eesti sõbraga arutan, siis arvab ta, et mul on viimane aeg Balilt lahkuda. Aga samas tuletab ta mulle lõbusalt meelde, kuidas ülikoolis olime sõbrannadega pidevalt naerukrampides filosoofia professori kosmose heietuste ja maailma illusoorsuse teooria üle – „et kõik on üks kosmos” ning „tegelikult kõike, mida näeme, ei ole olemas”. Arvasin tookord, et ju see mees on veidi metsapoole, kuid ilmselt täna usun ise juba vähemalt pooltesse tema õpetustesse.:) Et ikkagi tark mees oli. Mac on ka tark ja intelligentne mees ning tema huvitava ja värvika maailmakirjelduse ees müts maha, aga ilmselt „sisaliku-teooria” uskumise juurde jõudmiseks on mul veel pikk tee vaja käia  ja senikaua võtan seda kõike kui head huumorit.

Reede...

Oleme Umi ja Andyga autos teel viimase lahkumispidu-õhtusöögile Jimbarani (väga lahe mereanni restoranide koht) randa, kus saame ülejäänud seltskonnaga kokku. Nagu ikka siin Ubudi ringkondades, teemad kisuvad kohe mõni minut peale autosse istumist veidi ebamaiseks. Justkui tellitult alustab Andy heitusi pühast geomeetriast, sest ta just täna lõpetas selleteemalise raamatu. Ma ohhetan asjade kokkulangemise pärast ning räägin oma kahe eelmise päeva püha geomeetria kogemustest. Umi aga mainib, et midagi ei ole siin ilmas juhuslikku (see, et me siin autos kolmekesi oleme, ei ole ka juhuslik) ning jagab meiega oma selle nädala kahte kogemust töötamisest püha geomeetriaga. Umi on vaimselt ärganute „kõrgem klass”. Nimelt ei tegele ta iseendaga, vaid proovib aidata kogu inimkonda ja planeeti. Kuigi ta mainib, et alati, kui aitame iseend, siis aitame tegelikult kõiki maakera elusolendeid. Umi viib iga kuu ühe korra oma vaimse õpetajaga läbi ühe pika meditatsiooni, kus ta proovib lahendada mingit esilekerkinud probleemi. Igakord on üllatus, mis probleem on ning kuhu ta satub. Täna käis täna kuul. Ta istus Kafe nurgalauas, tegi skype kõne oma õpetajaga ning lihtsalt reisi kuule. Nimelt käis Umi kuu tagumisel küljel, (mis maakera poole kunagi ei paista) ronis läbi ämblikuvõrkude ja muude takistuste ning läks kuu keskmesse, kus asus halva energia kese – suur punane kera - ning proovis seda kogu inimkonna jaoks heaks energiaks transformeerida (kasutades püha geomeetria elemente). Ma olen sel nädalal juba niipalju sürre asju kuulnud, et see ei pane mind enam mitte imestamagi – kui on vaja maakera päästa, siis tuleb päästa – ja avastan end mõtlikult kaasa noogutamast. Teine üritus, kus Umi sel nädalal käis oli inimkonna teadvuse äratamise tseremoonia, kus püha geomeetriat kasutades prooviti meis uinunud tarkust äratada. Jaa.. see on täiesti teine maailm, kuid mul on siiralt hea meel, et keegi selliste teemadega ehk kogu inimkonna heaoluga tegeleb.

Kui Umi on lõpetanud, teeb Andy ettepaneku, et me kolm võiksime proovida ka täna midagi kogu maakera jaoks teha. Ma ei vaidle vastu, sest tunnen justkui isegi väikest kohustust peale oma 100% iseendaga tegelemist midagi ka teiste heaks teha. Nii võtame kätest kinni, saadame üksteisele ja kogu maakera elanikele südamest südamesse armastust. Ehk südamete armastusega täitmisega peaks kogu inimkonna südametesse või teadvusesse veidi rohkem armastust jätkuma ja nii päästame maakera... Loodan, et see toimib 

Laupäev...

Khalile on valvamiseks jäetud ilus villa. Ta korraldab seal peo. Peo käigus müüb ta oma tehtud ehteid. Need ei ole aga niisama ehted, vaid väega ehted... Nimelt Khali chantib igale ehtele või igale pärlile pärlikees erinevate jumalate mõeldud chante ning paneb väe nendesse sisse ning kannab siis vastavalt neid ehteid, mis jõudu tal parasjagu vaja on. Istume koos tema elutoas, eemal verandal toimuvast seltskondlikust mürast, ning ta pakub välja, et me võiks koos chantida ja palveid lugeda. Ta võtab pärlikee, kus on budismist tuntud püha numbri kohaselt 108 (Budha palvete arv) pärli ja me laulame igale pärlile jumalanna Lakshmi palve ja paneme pärlikee sisse vaimse ja materiaalse külluse, armastuse, ilu, puhtuse, lahkuse jõu... Kahjuks jääb minu eelarve väega pärlite hinnale alla ning nii lahkun peolt ilma pärliteta, aga uue kogemusega. Khali ütleb, et tegelikult oleme me kõik ise suutelised igasse oma ehtesse väe sisse panema...

Pühapäev...
Mul on täna sünnipäev. Istun üksi kohvikus nimega „Kärbes”, sest kõik plaanitud plaanid jäid ära. Ma võtan vastu lakkamatult saabuvaid sünnipäevakõnesid ning ei suuda pidada naeruhooge, mida seljataga oleva nädala sündmused ikka veel esile kutsuvad. Olen tänulik nädala jooksul saadud sünnipäeva kingituse üle minu teele sattunud inimeste ja nende maailmavaadete värvikuse näol. Olen õnnelik oma armsate ja „normaalsete” koduste sõpradega suhtlemise (telefoni ja skype’i teel) üle. Pean üksi selles kohvikus „pidu minus eneses” ning olen rõõmus iseendaks olemise üle.

Marika

Kuujumalalnna sünnipäev vol 2 ehk võitlus mustade jõududega

Oma oruvaatega voodis

Hommikud on Balil jahedaks muutunud

Kõik saab alguse nädal enne täiskuu ööd, mil avastan, et huvitaval kombel ma ei tea ühestki toimuvast täiskuu tseremooniast. Nimelt olen vaikselt balilaste kombed omaks võtnud ning täiesti loomuliku vajadusena tundub täiskuu tähistamine. Nii kõnnin mööda väikest Ubudi tänavat ning saadan teele soovi, et mõnele põnevale tseremooniale nädala pärast satuksin.

Täiskuu hommikul peale joogatundi jään rääkima oma uue tuttava Staceyga, kes ütleb, et nad lähevad väikese naistekambaga täna ühte ashramisse, kus toimub täiskuu tseremoonia ning pakub, et ma võin nendega ühineda. Mm, muhelen rõõmsalt, et viimasel hetkel tseremooniale kutse sain. Stacey midagi täpsemalt ürituse ega ashrami kohta ei tea, peale selle, et sinna on vaja 1 tund Ubudist sõita. Kõik mis toimuma hakkab on saladus ning õhtu tõotab tuua väikese seikluse.

Väljasõidu kohtumispaigast leian eest Stacey, kes on umbes 45 aastane California hipi, tantsija, ravitseja ning totaalselt murtud südamega, sest ta boyfriend jättis ta paar nädalat tagasi maha. Peale 10 minutit ootamist tormab meie poole šveitslanna Gaby, kes näeb oma bali naise rahvuslikes rõivastes jumalik välja. Ta jäi hiljaks, sest otsustas, et peab ikka ashramisse ohvriande kaasa võtma ning hankis neid Ubudi turult letialuse kaubana (sest nii hilja õhtul neid keegi enam ei müü). Gaby oli Šveitsis pankur, kes aasta tagasi võttis oma tiheda graafikuga elust paar nädalat puhkust ning veetis need Balil joogakursusel. See puhkus muutis ta elu lõplikult. Nimelt tuli talle idee, teha web-site, mis ühendab kõik maailma jooga-, meditatsiooni- ning enda ravitsemise üritused. Ta sõitis Šveitsi tagasi, pani oma ameti maha, pakkis asjad ning kolis Balile elama ning oma unistust teoks tegema. Nüüd, aasta hiljem, peale Bali elu-olu nautimist ning ränka tööd, peaks lehekülg avanema järgmisel nädalal Gaby istub autos minu kõrval ning ta räägib oma tugeva saksa aktsendiga inglise keeles tund aega jutti, kuidas me oleme nii õnnelikud, et saame Balil olla, kuidas Bali on imede koht ning kirjeldab mulle üksteise järel imesid, mis temaga siin sündinud on. Ma kuulan hea meelega ning noogutan kaasa, sest ma tean ülihästi, millest ta räägib, sest mul on endal samad kogemused. Itsitame koos, kuidas kodustele ei saa kaugeltki kõike rääkida, mis siin toimub, sest enamus arvab, et me oleme ära pööranud. Kolmas kaaslanna, eksootilise välimusega Daphne ei ole meiega autos, vaid sõitis ashramisse oma rolleriga. Daphne elab Balil ning laulab ja mängib kirtani.

Aga siuh-vilks ja ashrami ukse taga me olemegi. Suured sildid seinal annavad täpseid instruktsioone riietumise- ja käitumiskoodeksi kohta. Tirin kotist välja oma sarongi ja kabajja (see on bali naise rahvuslike rõivaste juurde kuuluv pluus, ma ei tea, et sellel eesti keeles mingit nime oleks, seetõttu kirjutasin selle eesti keele päraselt nii nagu kohalikud seda siin häädavad) ning vahetan oma lühikesed püksid Bali traditsiooniliste riiete vastu. Kui oleme kõik kombekalt sätitud, viib üks poiss meid kõigepealt ühte templisse palvetama, siis teise templisse palvetama ning alles siis läheme selles suunas, kust kostab kellukeste helinat ja laulmist. Suures avatud templis istub madalal laual pika habemega Bali preester ning helistab kellukest. Tema selja taga põrandal istuvad umbes kümmekond üleni valgesse riietatud lääne naist, kes palvetavad ning chantivad ennastunustavalt. Meie kolmene kamp oma lilla-rohelise-roosa värvilistes sarongides on justkui mustade lammaste kamp keset neid valgeid tallekesi. Aga keegi ei tee sellest asjagi, vaid meid juhatatakse viimasesse ritta mattidele, kus meil on võimalus ka kaasa ümiseda ning palvetada. Ühtäkki preester lõpetab laulu, kõik valgesse riietatud tõusevad (kutsun neid edaspidi „valgeteks”), lähevad templi ette ning hakkavad silmad kinni või siis silmad pahupidi aeglaseid idamaiseid tantsuliigutusi tehes chantima Shivast ning teistest hindu jumalatest. Olen veidi jahmunud, sest see tseremoonia tundub kuidagi natuke liiga tõsine olevat ning tegu tundub olevat mingi sektiga. Aga seal ma olen ning kuhugi pääsu ei ole. Loodan, et saan olla tseremoonia tagasihoidlik pealtvaataja, kuid nii kui olen oma mõtte lõpuni mõelnud, tuleb preestrinna ning juhatab ka meid, „musti lambaid”, templi hoovi Shiva Lingami ausamba juurde. Nii ei jää mul muud üle, kui koos „valgetega” umbes pool tundi ümber ausamba kõndida, proovida kaasa laulda, igast ilmakaarest lingamile kummardada ja palvetada, vahepeal otsimik vastu emakest maad panna ja siis jälle edasi kõndida ja palvetada. Samal ajal teeb üks „valgetest” käes asuva kausikesega, millele põleb küünal, väsimatult suuri õhuringe. Ühel hetkel saab laul otsa ning me suundume templi keskele. Mõtlen, et nüüd vist sai küll õnneks läbi. Aga kohe algab uus laul ja uus palvetseremoonia, mille lõpus pika habemega preester saabub ka oma laua pealt meie sekka. Preester istub ühe püha kivi otsa ning hakkab kõiki ükshaaval õnnistama. „Valged” roomavad ükshaaval põlvili preestri ette, seejärel kummardavad ta jalge ees (osad suudlevad ta jalgu) või siis heidavad pikali. Seejärel tuleb kükitada preestri ette, mil ta loeb palveid ning annab oma õnnistuse. Osad naised nutavad ja värisevad õnnistamise ajal – ilmselt preestrilt saadav energia on nii võimas. Peale õnnistuse saamist tuleb jälle preestri jalge ette heita ning siis tagurpidi oma kohale roomata. Preester on sõbraliku näoga, aga kuna ma ei tea, mis sorti preester see on, või mis asju ta siin ajab, või keda täpselt kummardab, siis arutan endamisi, et huvitav, kas ma solvan kedagi, kui ma viisakalt loobun. Aga niipea kui kõik „valged” on õnnistuse saanud, tunnen müksu oma seljal ning mul ei jää muud üle, kui samuti kogu protsess läbi teha. Rooman oma tihedalt ümber keha seotud sarongis justkui kapsauss preestri poole, kummardan ta jalge eest, põlvitades võtan õnnistuse vastu ning peagi avastangi end sarongi takerdudes tagurpidi roomamas. Elasin üle... ja polnudki nii hull, sest preestril olid soojad ja head käed.

Peale õnnistamise tseremooniat läheb preester ja istub lohakalt teise kivi otsa, manab näole suure ja laia naeratuse ning hakkab meiega maast-ja ilmast ja lennukipiletitest lobisema ning on justkui teine mees. Olen hämmingus.. Hiljem kuulen Daphnelt, et Ketut (see on preestri nimi) on lahe naljahammas ning lisaks Balil üks kuulsamaid mehi, kelle juures sajad ja sajad inimesed käivad oma libiido probleeme lahendamas ning abi saamas. Järjekord Ketuti juurde on 6 kuu pikkune. Räägime tema praksisest veel pikalt ning imestame pikkade järjekordade üle. Seejärel vaatab Ketut meile kõigile kordamööda otsa ning ütleb igaühele personaalselt, kas ta on terve või võib tema abi kasulik olla... J Ja tundub, et ta ei olegi müügi peal väljas, sest meist neljast märgib ta vaid ühe, kel võib tema abi vaja minna ning sellel inimesel on nagunii tema juurde juba aeg kinni pandud...

Hakkame end minekule sättima ning ma mõtlen, et see nüüd ei olnud küll päris see täiskuu tseremoonia, mida ma lootnud olin, kuid vahva kogemus ikka. Sellepeale ütleb Ketut nagu tellitult, et tegelikult nende õhtu jätkub, edasi minnakse Goa Gajah koopasse, kus veidi mediteeritakse ning chantitakse ja viiakse mõned rituaalid läbi. Enne aga oleme palutud koos ashrami inimestega nende toitu jagama. Oleme kohe hea meelega nõus.

Goa Gajah koobas ehk elevandi koobas on üks müstiline koht Ubudi lähedal. Nimelt ei ole täpselt teada, mis ajast või mis põhjustel koobas iidsetel aegadel inimeste poolt tehti. Hinnanguliselt on tegu 11 sajandist pärit koopaga, mida ümbritsevad veebasseinid ning kivikujud. Väikese koopa sissepääsuks on kivist nikerdatud koletise suu. Koopas on 3 Shiva lingamit, Ganeshi (elevandi peaga jumal) kuju ning muud nikerdused. Kohalike arvates ning legendide järgi on see koobas on seotud halbade vaimudega või mustade jõududega.

Kui koobaste lähedale parklasse jõuame, on väljas pime, kuid täiskuu sirab ning valgustab kui tänavalatern. Goa Gajah sissepääsu juures on näha veel umbes 50-60 valgesse riietatud kuju, kes on kohalikud Bali inimesed ning preester Ketuti järgijad. 80 inimese rongkäiguna suundume koobaste poole, kõigil kohalikel on pea peal korvikesed ohvriandidega. Oru põhjas allikate juures istume maha, chantime, „valged” naised tantsivad jälle ning preester Ketut viib läbi kõigi püha veega pühitsemise - ükshaaval tuleb minna allika juurde, muda sisse põlvili heita ning seejärel valatakse pühitsetavale kolm kausitäit vett pähe. Olen selleks hetkeks jätnud kõik oma eelarvamused ning leppinud oma saatusega ehk otsustan kõigega kaasa minna, mis täna õhtul juhtub. Nii lähen ka vabatahtlikult allikale ning saan järjekordse õnnistuse. Rituaal on ilus ja müstiline – läbi puuvõrade sirab täiskuu, kosta on vee sulinat ning kogu meie seltskond chantib vaikselt erinevate jumalate auks...

Peale õnnistus rituaali lõppemist, võtame uuesti rongkäiku ning liigume päris Goa Gajah koopa poole. Kõik võtavad oma kingad jalast, ning suunduvad imetillukesse muldpõrandaga iidsesse koopasse, mis on meie jaoks küünaldega valgustatud. Kogu väike ruum – umbes 3 meetrit lai ning 20 meetri pikk – saab meid tihedalt täis.

Tseremoonia, mis aga siin ja nüüd algab, on erinev kõigist teistest, mis mul Balil näha on õnnestunud. Peale preestri poolset palve lugemist algab chantimine, kuid see ei ole mitte tavaline laul, vaid keset koobast tõusevad osad inimesed püsti ning kriiskavad, teised tõstavad käed taevasse ning väänlevad. Kuna on väga pime, siis ma täpselt ei näe, mis toimub, aga minu kõrval istuv naine on ilmselges transis - ta väänleb, viskub küljelt küljele, vehib kätega ning teeb hirmsat korisevat häält ning sisisedes puhub õhku välja – justkui oleks halvast vaimust piinatud. Mõne aja pärast tõuseb ashramist tuttav preestrinna ning hakkab käsi ja jalgu laiali pildudes jõuliselt tantsima ning trampima ning ka väänlema ja sisisema. Talle tulevad järgi roomates ning möirates kolm meest, kes proovivad Ganeshi altarile ligi pääseda. Preestrinna tõstab oma käed ja ihu Ganeshi kaitseks. Preester Ketut saabub altari juurde, ronib sellele ning viib läbi veel mingid rituaalid, samal ajal väänlevad altari ees põrandal kolm möirgavat meest. Minu kõrval olev naine hakkab uuesti korisema ning koopa eesotsas keegi kriiskab. Ketut läheb ja seisab keset koobast ning teda ümbritsevad inimesed hakkav ta jalge ümber roomama nagu ussid ning kiljuma. Preester Ketut ütleb kohalikus keeles lause, mille peale tõuseb koopas istuvate inimeste seas üldine hädakisa ning hala, Ketut ütleb veel oma kümmekond lauset, mille peale kogu seltskond õhhetab ning ohib ja halab.

Pime on, müstiline on, õudne on, tolm lendleb, õhku on vähe ja kuum on. Kohati ma justkui ei saagi aru, et kus ma olen või mis ajastu on või kes ma olen. Korraks tunne, et olen kodus Peeter Jalaka Eesti Ballaadide või Eesti naiste-Eesti meeste laulude etendusel või siis Marquesi Sada Aastat üksindust filmis, kus üks tegelane sööb meeleheitest mulda. Niivõrd müstiline on see vaatepilt. Aga ei, see ei ole etendus, ma ei ole pealtvaataja, see kõik on päris elu ning ma olen selle tseremoonia osaline, kaastegelane – eneselegi arusaamatult oskan pea kõiki chante kaasa laulda, tunnen õhus ja enda ümber olevat heade ja kurjade jõudude võitlust ning olen mingil kummalisel ajarännakul. Sellest etendusest ei saa välja tualetti minna, sellel etendusel ei tule reaalsussesse tagasi toovat kohvi ja konjakiga vaheaega. Ma olen osalen päriselt koos Bali inimestega headuse ning kurjuse võitluses.

Möirgavad ning sisisevad mehed langevad Ühel hetkel justkui surnutena koopa põrandale ning algab palvetamine ning rahulikum chantimine. Kuigi ma täpselt ei tea, mis toimub, siis niipalju on selge, et nüüd sai hea kurja üle võidu ja ma hingan kergendatult... Kõik „koopa-asukad” õnnistatakse püha veega ning kõik teevad endale õnnistuse märgiks valge saviga triibu otsa ette ning seejärel võib koopast lahkuda. Ajataju on totaalselt kadunud, kuid kõigi arvutuste kohaselt olime sellel ajarännakul oma paar tundi...

Kui koopa eest uuesti oma naiste-kamba üles leian, siis vaatame kõik üksteisele suurte silmadega ning suure hämminguga otsa, justkui oleksime teispoolsusest tagasi jõudnud. Raske on väljendada, mida just üle elasime, see kõik oli nii võimas ja ebareaalne Koopa ees ühes varjualuses ootab meid ees aga preester Ketut, kes ei ole taaskord enam justkui preester, vaid viskab nalja ning näitab meile oma blueberry telefonist oma poja fotosid ja lubab meil endaga koos pilte teha... Sõidan südaööl täiskuu valguses oma rolleriga kodupoole, ikka veel hämmingus nähtu ja kogetu üle ning ülitänulik võimaluse eest olla selles osaline.

Täiskuuöö tseremoonia lisalugu.

Järgmisel päeval ärkan tohutu nõrkustundega või siis olematu energiaga – on tunne, et võiksin terveks päevaks lihtsalt voodisse jääda. Võtan end siiski kokku ning otsustan oma massööri soovituste kohaselt minna peamisesse hindu templisse Tampaksiringi, kus balilased käivad oma hinge loodusiku puhta ja püha veega pühitsemas. Nimelt minu massöör ütles, et enne kui ma loodan oma kaela-õla valust lahti saada, tuleb end pühas vees pühitseda ning täiskuu on puhastumiseks parim aeg. Väga kuum ilm on ning täiskuu on templisse toonud sadu ja sadu inimesi, kes on võtnud püha vee basseini ussikujulise järjekorra ning ma ei näe kohta, kuhu mina sinna veel mahuks. Otsustan mõni teine kord puhastava supluse tarvis tagasi tulla. Tunnen rolleriga sõites, kuidas viimanegi jõuraas kaob ning koju jõudes teen kahetunnilise kosutava lõunauinaku. Minu suureks üllatuseks aga ei ärka ma üles suure energiaga, vaid pean tormama tualeti poole, kus kogu minu lõunaks söödud sushi suure survega minu kehast suu kaudu väljub. Ja see „keha puhastus” jätkub kuni hilise õhtutunnini, millele lisandub hull peavalu. Ei tea, kas see oli halb sushi, templis saadud päikesepiste? Olen kindel, et kohalikud tõlgendaksid seda eelmisel õhtul templis tseremoonia ajal minu kehas liikvele aetud kurjade jõudude väljumisega minust. Ehee, võta kinni, mis see oli, aga järgmisel hommikul ärkan justkui uuestisündinult!

Marika

Minu mobiiltelefoni (b)logi

Alustatud bussis Yangshuost Nanningisse, lõpetatud Dali hosteli diivanil külitades

Bussis konditsiooneeri all mõõdukalt jahe (sokid panin jalga!)/ Hostelis õhtuselt jahe ja sääsed, kuramused, söövad

Mul on asjadega eriline suhe. Arvan, et nendega tuleb aeg-ajalt rääkida. Tegu ei ole mingi uue kiiksuga, mis mulle selle reisi jooksul külge on hakanud – mõned minu endised kolleegid on näiteks kuulanud pealt, kuidas ma oma “klaaskarbis” kirjaklambrit lohutasin… Isegi imestan, et mulle kiirabi ei kutsutud:).

Nii olen kindel, et kõik minuga truult kaasarändavad asjad võiksid minust palju ägedamaid lugusid blogisse kirjutada, aga ma pole osanud neid veel nii kaugele viia. Või siis enamikke neist. Üheks erandiks on näiteks minu mobiiltelefon. Teate, telefonidega on veidi lihtsam lugu, sest nemad jätavad ühtteist ise meelde. Oma praeguse mobiiltelefoni ostsin vahetult enne Eestist ärasõitu. See polnud mul üldsegi mitte plaanis, aga kui viimasel nädalavahetusel Eestis asusin telefoninumbrit endise tööandja nimelt oma nimele ümberregistreerima, selgus, et mu vana telefon on mingi probleemiga ja uus SIM-kaart seal tööle ei hakka. Nii ei jäänudki muud üle, kui ostsin praeguse.

Mu mobiiltelefon on sarnaselt minuga olnud tõeliselt internatsionaalne sellel reisil. Seda põhjusel, et enamikes riikides, kus olen viibinud vähemalt paar nädalat, olen riiki saabudes ostnud kohaliku ettemaksukaardi. Odavam ja lihtsam on sedasi asju ajada. Aeg-ajalt pistsin aga jälle EMT lepatriinuga SIM-kaardi talle sisse. Ega taoline loksutamine talle ilmselt ei meeldinud, sest iga SIM-kaardi vahetusega kaasnes alati telefoni kraapimist ja väänamist. Kahtlustan, et mu mobiiltelefoni rõõm oli suur, kui mu kott Filipiinidel pihta pandi, sest EMT SIM-kaart oli seal sees. Nüüd tal siis ka loksutamist vähem.

Selles sissekandes annangi sõna oma mobiiltelefonile. Rohkem kui üheksa kuuga on ta talletanud endasse igasugust huvitavat kraami, mis tagantjärele lugedes on kui üks meeleolukas väljavõte senisest rännakust.

13. september 2008: Hei Tom. Maainimesed täna linna ei jõua. Aga küll me enne reisi näeme. / T: sõber Eestist.

14. september 2008: Tere Tom. Vabanda, et ei jõudnud reedesele üritusele. Pean sulle kogu reisiks pöialt, palju vaprust ja sitkust. / T: Endine kolleeg ja sõber Eestist.

14. september 2008: Tere kulla Maalikas ja Tom! Kahju, et ei saanud teile head aega kalli teha, aga töö tahtis jälle tegemist. Soovin teile imelist retke, avastage ennast ja maailma! Ootama jäädes teie kirjutisi kõige kohta. NB! Ja tulge ikka tervelt ja happydena tagasi! / T: sõber Eestist.

15. september 2008: Mõnusat reisi ja peatse kohtumiseni:) / T: sõber Eestist.

15. september 2008: Make new friends but keep the old, one is silver and the others gold. Head reisi! Kalli! / T: sõber Eestist.

15. september 2008: Bon Voyage, kallis Toomas! Üks naine vaatas alles täna kl 12 esimest korda taevasse pärast laupäevast pidu; oled väärikalt teele saadetud – inimohvriga! CIAO! / T: sõber Eestist.

15. september 2008: Tsau! Lõbusat ja põnevat reisi! Ümisen Teile rütmiks Periklese lõpulaulu: salaame ishke ishke:). Päikest! / T: sõber Eestist.

15. september 2008: Kullakallid, loodan et teie seljakottides on kõik hädavajalik, südames reisipalavik ning hinges maailmavallutustung! I am so excited for you and with you, ja ei jõua ära oodata, et teie silmade läbi ja kusagil kohtudes koos teiega uusi maailmu avastada! Head reisi, kallistan! / T: sõber Eestist.

28. september 2008: Hi guys! We arrive well. We didnt have coverage to write you. Its fine to come. Finally we come back today afternoon. If you come, we see you! Regards. / T: Süürias, Hispaania ränduritelt. Jutt käib mägede vahele kloostrisse minekust, kuhu me aga kokkuvõttes ei jõudnud, kuna mõlemad Marikaga jäime samal päeval korraliku kõhuhaiguse kätte.

11. oktoober 2008: Me Topul. Rõuge selle aasta üritus siin. Kunztisaalis:). Väljas külm ja torm. Marika emale edasi öeldud, mis ta palus. Kallid minult ja kõigilt teistelt! / T: sõber Eestist.

27. oktoober 2008: I LOVE YOU / T: Iraani perekonnapealt (super-tore seltskond Yazdis, kes meie bussi-sõbrast brasiillannale bussijaama vastu tulid, otsemaid meid oma sõpruskonda arvasid, meie meelt mitu päeva Yazdis ja selle ümbruses lahutasid, ja seda kõike tingimustes, kus nelja inimese peale teati ehk sadat ingliskeelset sõna!), pärast seda kui oli meid bussijaama toonud ja meid Bandar Abbasi poole teele saatnud.

30. oktoober 2008: Now you have a home in Bandar Abbas – Don’t think about nothing – Have fun! / T: Iraanis, Bandar Abbasi couchsurferist võõrustajalt, kes oma külaliste pärast oli mitu päeva töölt vabaks võtnud, et meie meelt lahutada.

30. oktoober 2008: Kus emiraadis kulgete ja kas täna plaanis ka pealinna jõuda? / T: AÜE-s elavalt Eesti sõbralt. Peale tohutut sebimist AÜE viisaga olime õnnelikult laevaga Pärsia lahe ületanud ja AÜE-s randunud.

30. oktoober 2008: Sul on keerulised soovid:) / T: AÜE-s elavalt Eesti sõbralt pärast seda, kui olin kurtnud SMSi vahendusel, et me oleme rohkem kui kolm nädalat Iraanis kuiva seadust järginud ja alkoholi maitse ära unustanud.

9. november 2008: Oleme veel Nizwas ja tahame Al Hambrasse minna. Palju teil see autorent on? / T: Teistelt Eesti ränduritelt Omaanis. Olime rentinud auto ja käinud välja mõtte ühiselt avastada Omaani mäed. Selle sõnumiga juhtus see nali, et saatja telefoni sisse “imbus” mingi vimka, nii et see sõnum saabus mulle järgmise kahe-kolme päeva jooksul oma 20-30 korda kokku!

9. november 2008: Haha! Tulge siis ruttu Nizwasse. Meil on plaan (ja telk)! / T: Teistelt Eesti ränduritelt Omaanis.

14. november 2008: Hi Tom. Sure u can stay with us for the weekend that is till Sunday. Give me a call as soon as you land in Dehli and then u can come to our place. / T: Indias, Dehli couchsurferist võõrustajalt. Sõnum saabus, kui olime juba teel Omaanist Indiasse ja olime teinud vahepeatuse Bahreini lennujaamas. Ja meil polnud vähematki aimu, kes see neist kuuest Dehli couchsurferitest olla võib, kellele eelmisel õhtul “viimase-hetke-pakkumise” tegime meiega koos nädalavahetus veeta. Tegu oli suurepärase India perekonnaga tänu kellele kogesime sellist Dehlit, mida poleks osanud eelnevalt ettegi kujutada.

13. detsember 2008: Hei! Olen hotell Prince’s (Ernakulam Rd). Kui Alleppy’sse jõuate, tulge siia. Võib-olla pakun isegi oma sviidis hommikueine:). Askees asendus hedonismiga! Näeme! / T: Indias, sõber Eestist, kellega rändasime koos Keralas; ja ühine hommikusöök oli kuninglik, mis lisaks India delikatessidele sisaldas Kalevi shokolaadi, Eesti piparkooke ja Kosenkorva viina (appi:)!

1. jaanuar 2009: Me läheme praegu kusagile sööma, aga pärast we r very thirsty:) mis plaan on? / T: Tais, sõber Eestist, kellega võtsime vastu uue aasta Bangkokis; sama päev lõppes Bangkoki Long Table lounge’s, väga shiki olemisega kohas, mille kakskümmend-midagi korruselt avanes superhea vaade tuledes linnale.

8. jaanuar 2009: Maandusime Samuil, imeilus:). A ma oksendasin täna juba 3x :S Kuidas Tomi kalal läheb?! / T: sõber Eestist, kellega ühiselt Põhja-Tais reisisime ja lahkuminekul Tai-Laose piirilinnas lõunaks Mekongi jõe kala sõime...

9. veebruar 2009: Saame äkki linnas kokku? Kui satute sel ajal South Bankil olema, siis tagasi linna ei ole mõtet tulla. See on Kapsali restoran, Southbank Parklands. Teeme katset, kas ma eestlased välimuse järgi ära tunnen:) / T: Austraalias, sõbra sõber Eestist, kellega Brisbanes kokku saime. Tundsime teineteist “eestlaslike” tunnusjoonte järgi ära küll!

10. veebruar 2009: Have u had dinner? Would u like to try kangaroo? I could cook… / T: Austraalias, meie couchsurferist sõbralt Brisbanes; muidugi ei öelnud me väikesest tükist kängurust ära ja see maitses koos hea Austraalia punase veiniga oivaliselt.

19. märts 2009: Tsau! Tongal polnud netti. Orgunni jah kõik ära:). Jõuan 20. märts kell 12.55 pm lennuga dj191 Brisbanest. Armas, kui vastu tulete. Täh! / T: Marika teel Paapua Uus-Guineasse kusagilt lennujaamast taaskord levis olles, pärast seda kui olin mõttes ta juba tagaotsitavaks kuulutanud, kuna temast polnud viis päeva mitte midagi kuulda.

25. märts 2009: All ok? / T: Paapua Uus-Guineas, meie couchsurferist võõrustaja Port Moresbyst, pärast seda kui olime umbes nädal aega “omapead” mööda riiki ringi sõitnud. Eks ta oli mures meie pärast, et kuidas me metsikus Highlandsis omapäi hakkama saime. Kena temast! Meiega oli kõik viimase peal. Samal ajal asusime õhtust sööma Madangi uhkes puhkekeskuses.

12. aprill 2009: Hi! Welcome back, even though it is for a short time;) Hope you have a good time in Sydney. U are making me very jealous, I would love to travel! Enjoy…. / T: Austraalias, meie couchsurferist sõbralt Brisbanes, kui olin talle Paapua Uus-Guineast saabudes taaskord Brisbane lennujaama sattununa (juba kolmandat korda kogu reisi jooksul!) tervitus-SMSi saatnud.

15. aprill 2009: Põletab mõlemat, osta odavam:). Unustasin öelda, et parim arvutipoodide asukoht on George Str ja Hay Str nurgal, kodust 10 minuti kaugusel / T: Austraalias, meie Sydneys elavalt eestlasest võõrustajalt. Marika arvuti vajas puhastust ja fotod DVDle põletamist ning saime jooksvat konsultatsiooni, kuidas ja kus.

19. aprill 2009: Jõin 2 ühe hinnaga mojitot, otsisin kodu, aga kõik on täis ning nüüd olen oma baldahhiiniga voodis hotellis ja blogin. Sajab, mmm. / T: Indoneesias Marikalt, kes läks samal päeval Balil Ubudisse kodu otsima ja elab selle linna lähistel tänaseni:).

30. aprill 2009: Tsau! Ma olen 2 päeva hommikust hilisööni yoga festivalil joogatanud. Katus sõidab ja äge on! Aga kus sa läksid? Igatahes naudi! Kallid! / T: Indoneesias Marikalt. Samal päeval pühkisin mina Bali tolmu oma jalgelt ja sõitsin Java saarele.

1. mai 2009: Telefoni pilt oli eest, ei saand SMSida. Kus oled? Kimame, jäime transpordivangi, vabanda. Jõuame ca 10 minutiga Sosrole. Sama koht? / T: Indoneesias, teistelt Eesti ränduritelt, jooksev orgunn ja väikesed toredad reisijebid.

17. mai 2009: Annan Sinu krt vahetuse korras kasutada. Ehk. Sobib? / T: !?:), õde Eestist.

20. mai 2009: Armas NS Kinga klient! Sunnipaeva puhul 18.05-24.05 kliendikaardiga koik -20%. Meeldivait oste NS Kingalt / T: NS King on mingit moodi mu telefoninumbri endale nugistanud (ju ma ise andsin muidugi!) ja tuletab mulle aeg-ajalt meelde, et on vaja tarbida. Olgu öeldud, et sarnast spämmi jõudis mu telefonisse selle 9 kuuga muidugi rohkem, aga muu kraami olin jõudnud ära kustutada.

23. mai 2009: Hi Tom, just woke up super hangover. Yes we can meet tomorrow but you’ll have to come to our friends place during the afternoon. It’s in Lancaster Str corner F.B. Harrison Str near EDSA and Pasay City Hall / T: Filipiinidel. Bussis Clarki lennujaamast Manilasse sain tuttavaks shveitslasega, kes elas ja töötas Manilas ja nii sattusin ma paar päeva hiljem tema ühe sõbra lahkumis/basseinipeole keset Manilat. Üks uskumatutest tutvustest sellel reisil.

31. mai 2009: The live band has successfully driven away everyone who wanted to dance. Haha. / Filipiinidel, mu couchsurferist sõber Manilast raporteerib mulle muljeid oma suguvõsa kokkutulekust.

31. mai 2009: Free beer is GREAT. My cousin seems to know EXACTLY when my hand is empty. / T: Filipiinidel, mu couchsurferist sõber Manilast raporteerib mulle muljeid oma suguvõsa kokkutulekust.

4. juuni 2009: Hey Tom! I will be out of the country when you arrive in Cebu. But my CS guest can host you at my place while I am away. I send details thru CS message. / T: Filipiinidel, tõestisündinud lood couchsurfingu maailmast: Cebu linnas võõrustab mind teine CS külaline, samal ajal kui korteri peremees ise reisib Vietnamis.

22. juuni 2009: CA1404 ( )- ( ) :2009-07-09 11:50 400-810-0999 - / T: Hiinas, kinnitus Air China lennufirmalt selle kohta, et ma olen ostnud pileti Kunmingist Pekingisse 9. juuliks 2009 kell 11:50 väljuvale lennule. Huvitav, kui suur on tõenäosus, et mind sellise kinnitusega lennukisse lastakse!?

Tom

Palju õnne, Tom!

Kallis Tom,

Soovin sulle palju õnne ning ka kõike muud, mida Sinu hing ihaldab!

vt pilti suurelt siit

Aitäh Sulle olemast mehine reisikaaslane, kartmatu seikleja, väsimatu vestluspartner, asendamatu juuksur, lohutava sõbranna asendaja, väsimatu (minu) trääni tassija, parim rumm-koola dringi segaja, täpne raamatupidaja, regulaarne varahommikune ärataja, eksimatu orienteeruja ja lihtsalt hea sõber!

Kingituseks Sulle meenutuseks mõned killud sellest, kuidas sinu 32 eluaastast 33 sai – peale kogu meie pildipanga läbi kammimist peaks mainima, et ägedalt ju sai! Soovin sulle veel seiklusrikkamat järgmist aastaringi!

Kallistan, Marika

p.s. see blogis õnnitlemine nüüd nati sinu järgi kordamine on aga mis teha :)

Hamba-pidu

Bali öös

Viirukitossu sees

Kell on 4 hommikul ning kõik minu hambad valutavad. Ei, ma ei lama oma Bali kodu voodis hambavalu sall ümber pea, vaid istun kottpimedas öös hämaralt valgustatud suvalise Bali pere väli-elutoa trepil ning proovin oma traditsioonilises Bali naise kostüümis pidulik ja balilik välja näha. Mind ümbritsevad mõned kohalikud mehed, kellel ilmselt hambad ei valuta, kes on oma pidurüü peale visanud nahkjoped või muud hõlstid, sest nende jaoks on Bali öö külm.

Selles peres, keda ma ei tunne, aga kelle külas ma juhtun elama, toimub täna pidulik hambaviilimise tseremoonia. Paljalt sellest mõttest saingi omale psüühilise hambavalu... Eelmisel päeval laekus info, et tseremoonia toimub kell 11 hommikul. Enne päikeseloojangut tuli perenaine mulle ütlema, et tseremoonia olevat ikka kell 5 hommikul, sest kuna 2. juuni on hea päev kõigeks, siis preester peab vara alustama, sest tal on palju tseremooniaid ees. Mõtlen, et äh, Bali aeg.. küll piisab kui kella kuueks kohale lähen. Enne ööd tuleb perenaine mulle veel teatama, et kui ma tahan seda hambaviilimise rituaali näha, siis ma pean täpselt kell 4 hommikul (täpsemini öösel) kohal olema. Mõtlen endamisi, et ju see siis on läänepärast ajaarvestamist harrastav preester, kes nii täpselt kohal olla lubab. Minuga on varem lubanud kaasa tulla ka kaks tuttavat, aga siiski loobuvad une kasuks. Rullin end kell 3:40 voodist üles ning keerutan unise peaga sarongi ümber oma keha ning tõmban korseti ümber oma piha. Kihutan oma barbie roosa rolleriga (mille sarvedevahel ilutseb muide supermani kleepekas) läbi oma külatänava, kus valitseb uskumatu vaikus... isegi ükski kukk ei võta heaks kireda ning koerad on oma valvuriameti selleks pühaks tunniks maha pannud. Mul on tunne, et see ei saa võimalik olla, et miski tseremoonia sel pühal tunnil võiks toimuda...

Selle suvalise maja sisehoovi kõndides ei ole ma ükski raas imestunud, kui leian eest vaid mõned mehed, mis tähendab, et loomulikult oli kell 4.00 öeldud Bali ajaaarvamise järgi. Magan silmad lahti, sest mitte miskit tseremoonia laadset ei toimu. Kell 4.15 paotan müra peale ühte silma ja näen, et hoovi peal oleva majakese uks läheb lahti ning sealt komberdab välja paljaste rindadega vanaema, kes suundub eneseteadlikult vetsu poole. Kell 4.25 tuleb ta uuesti oma toast välja, seekord rinnahoidjate väel ning proovib kõnni pealt Bali naise läbipaistvat pluusi sättida. Uuesti vaikus.

Kell 4.30 ilmuvad kusagilt välja paar ilusat naist, kes kohal olevatele üksikutele unistele külalistele ülimagusat kohvi ja teed ning vahtkummi meenutavaid roosasid-rohelisi-siniseid kooke jaotavad.

Keegi mind ei tunne. Mina kedagi ei tunne. Keegi mind ümbritsevatest inimestest ei oska inglise keelt. Mina ei räägi bali keelt.

Kell 4.45 äratab minu tähelepanu uuesti vanaema, kes on kusagilt välja võtnud suure korvi, kus sees on ilmselt eelmisel päeval valmis meisterdatud ohverdused – ligi 30 väikest bambuse – lille nikerdust. Vanaema tuiskab mööda hoovi ning viib läbi ohverdustseremooniad kõikvõimalike hoovi nurkade juures ning maja sissekäikude juures. Kui ta on juba oma viiendal ringil, siis ei pane ta enam ise ka tähele, kuidas ta varem teerajale pandud ohvriannile peale astub ning selle kogemata oma jalgadega 4 ilmakaare poole laiali ajab. Ilmselt on ohverduse juures protsess olulisem kui ohvriandide säilimine.

4:57 läheb lahti ühe teise maja uks ning sealt vudivad tibusammudega välja kaks valge-kollaste-kuldsete sarongidega (ega sarongiga ei olegi võimalik teha tibusammudest suuremaid väljaasteid) naist, kellel on ümber valged korsetid ning kaovad teise majja. Selgub, et need on hambatseremoonia „ohvrid”.

Kell 5.18 saabub mingi tähtis mees (preestri valges kostüümis), sest ühtäkki tuleb kuskilt nurgatagusest välja ka terve ports mehi, kes tähtsa mehe lähedale istuvad. Tähtsale mehele tuuakse kohvi ja kaks kooki. Mulle meeldib Bali inimeste loomulikkus oma tseremooniate läbiviimisel. Nad teevad neid igapäev, ükskõik mitu turisti nende toimetamisi pealt vaatab. Nii ka siin. Mina, võõras naine istun nende hoovis ning kedagi isegi mitte ei huvita, et miks ma seal olen – hetkel on kõik keskendunud tseremooniale ning ma ei kuule ühtegi „kust sa pärit oled?” või „kaua sa Balil olnud oled” küsimust.

Kell 5.32 on hoovis oma 20 inimest ning kõik suunduvad perekonna templi poole. Lähen ka vaatama, mis toimub. Päris- või siis peapreester on kohale saabunud. Teen järelduse, et vaatamata preestri tihedale graafikule, on ta siiski nii tähtis mees, et võib poolteist tundi siia-tänna inimestel oodata lasta. Kollase-valge-kuldse rüüga inimesi ehk kellele hambaviilimist tehakse, on templi hoovis nüüdseks 4 – isa, ema ja nende kaks teismelist last. Templi hoovi on kogunenud ka umbes 20 kohalikku naist, kes hoolimata preestri poolt läbiviidavast tseremooniast häirimatult oma varahommikust padjaklubi kohvi ja roosade muffinitega edasi peavad. Eks siin Balil ongi nii nende tseremooniatega, et kõik käituvad templis suhteliselt vabalt – nii võtan minagi oma pilditoru välja ning proovin preestri naeratuse blogi lugejate jaoks fotole jäädvustada.

Kell 6.00 hakkab koitma ning majapidamise hoov täitub umbes 50 inimesega. Hmm??!. Kuidas kõik nemad teadsid, et kell 4 tähendab kell 6? Ma ei ole ilmselt piisavalt balilaseks veel muutunud. Hoov sumiseb ootusärevusest, kuid preestril tundub aega olevat terve maailm igasugu väikeste asjatoimetustega tegelemiseks.

Kell 6.15 suunduvad preestrid (esimesele on veel 2 lisaks tulnud) selle majapidamise tseremooniamajja (avatud katusealune), kuhu on üles seatud ilusa voodipesuga suur lavats. Ja lõpuks peale rohkem kui kaht tundi ootamist tseremoonia algab. Kaks tugevat meest lähevad magamise majja ning toovad kahe vahel pereisa tseremooniamajja, sest kombe kohaselt ei tohi tema jalad maa puudutada. Tseremooniamajja on kogunenud kamp naisi ning üks sõbralik mees teeb mulle liigutuse, mis tähendab, et mine ka sinna lähemalt vaatama (loe: ninapidi asjakallale). Seda ma ei lase endale kaks korda öelda ning peagi leian end teiste sugulaste seltsis voodi peatsist, pereisa hambumust imetlemast. Kõigepealt viib preester „hamba-ohvriga” (see väljend on minu tõlgendus pühitsetava rollist) koos läbi palvuse. Seejärel teeb preester oma sõrmusega „hamba-ohvri” otsaesisel, hammastel ning rinnal „om” märgi. Kui palvused peetud, siis heidab ohver pikali ning oma 5 minutit võtab aega, et talle peale panna kuldne kangas, punane kangas, väike kuldne kangajupp – kõik peavad olema õige nurga all ning õiges proportsioonis üksteisega. Vanaema võtab „ohvril” käest kinni ja siis see algab!!!

Ohver avab suu, preester paneb talle midagi hammaste vahele. Preester võtab väikese haamri ning terava servaga metallpulga ning koputab haamri ja pulgaga igale esimesele hambale, justkui tahtes tükki välja lüüa. Mul tõuseb külm higi otsaette. Kohe ilmub preestri sõrmede vahele peenike metallist viil, millega viilitakse mitmeid kordi igat nelja esihammast ning minu suureks ehmatuseks ei paki preester oma asju kokku peale väikese viiliga toimetamist, vaid... Tema kätte ilmub suur kobakas metallist viil, mäletan sellist asjandust olevat näinud oma isa tööriista kastis, millega ilmselt metalli viiliti või midagi sellist. Mul on tunne, et kui ma peaks seal lamama, siis ma vist minestaks. Aga pereisa teeb vaid koledat nägu ning laseb preestril suure viiliga umbes 10 korda üle iga oma hamba käia. Vahepeal annab preester ohvrile peegli, et see vaataks, et kuidas ka on. Tavaliselt ohver noogutab ning preester võtab järgmised metallist tööriistad ning toimetab veel midagi. Lõpus pannaks hammastele peale mingeid taimi ning mee taolist möksi. „Ohver” võib ise ära kõndida, kuid voodist maha astudes tuleb astuda mingi taimedest tehtud puntra peale.. Hiljem korratakse sama rituaali kõigiga. Ka hügieeni protseduurid on lihtsad - nimelt ei ole preestril käes ei kummkindaid ning viilid ja muud tööriistad käivad läbi lihtsalt ühest veekausikesest. Huvitav. Kui pereisa oli veel mehine, siis järgmiseks tulevad pereema ning tütar lahkuvad küll silmad kergeis pisarais.

Kell 7.00 on päike taevas ning hambaviilimise tseremoonia läbi. Kui sellest majast kell 14.00 uuesti mööda sõidan, siis seest kostva muusika ja sumina põhjal võib öelda, et külarahvas on endiselt seal ning tseremoonia või siis pidutsemine on alles täies hoos.

Küsin pärast oma kodustelt veel igaks juhuks üle, et miks seda hamba viilimist tehakse ning saan vastuseks, et selline on lihtsalt traditsioon. Sama vastuse sain eelmisel päeval, kui ühel teisel tseremoonial preestri kõrval oleval lõikelaual üks tibu oma pea kaotas ning ühe templi jalamil lamas koerapoeg, kes oli jumalatele ohvriks toodud. Ces't La Vie!

Marika

Palju õnne, Marika!

Yangshuo kuppelmaastikul
+32 ºC, niiske, niiske, niiske

Kallis Marika,

Mul on raske leida õigeid sõnu kirjeldamaks, kui hea meel mul on, et tänu Sinusugusele “hullule plikale” olen ma sellele pikale rännakule jõudnud. Ma poleks üksi seda unistust teoks teinud (millest ma praegu enam muidugi aru ei saa:)).

Ma soovin Sulle palju, palju õnne sünnipäevaks! Jagugu Sul ikka seda loomupärast sära ja sädet ning et see päike, mida Sa endaga kaasas kannad, paitaks alati Sind ja inimesi Sinu ümber. Ja värvikaid eneserännakuid Sulle sellel seiklusrikkal reisil!

Koos yao rahvaga tegime Sulle ka sünnipäevaks tordi, millele panime kasvama igasugu head ja paremat:).

Tom

Jutuajamised balilastega

Kell 2 päeval oma kodus, ikka veel pidžaamas ja silmad pesemata...

+30 ºC, koos tuuleiilikesega

Balilaste mõttemaailm ning seltskondliku suhtluse alustalad on kahtlemata teistsugused, kui kodu Eestimaa kandi tegelastel. Olen tänaseks nende siiraste ja lapselikult uudishimulike inimestega ning nendega peetavate vestlustega jõudnud ära harjuda, kuid siiakanti lühikeseks ajaks sattunud inimestega juttu ajades, tuleb mulle meelde, kui üllatunud ma ise alguses olin.

Nimelt balilaste elu on juba maast-madalast korraldatud nö maatriksi alusel. Iga indiviidi roll tuleneb väga selgest kogukondlikust struktuurist küla tasandil ning teisalt perekondlikust tasandist. Ehk sõltuvalt sellest, kas oled mees või naine, esmasündinud või viimane laps jne on selge, mis sult oodatakse kodus, suguvõsas, külas. Balilaste saatus ei ole juhuslik, vaid maast-madalast on selge, millal ja millised rituaalid sa pead läbima, mida pead ära õppima mis vanuseks, millal abielluma ning lapsi saama ning kuidas oma vanemate eest hoolitsema. Pea laiali otsas ringi tuiskamist ning „eneseotsimist”, testimist ja avastamist nagu enamus lääne maailma inimesi teeb, siinses kultuuris naljalt ette ei tule.

Balilased suudavad lääne inimese oma tüüpküsimustega ning oma siiraste silmadega päris ruttu ummikusse ajada või valetama sundida. Kuid mitte ainult nende küsimused sinu kohta ei ole huvitavad, vaid kui nende elu-olu vastu ise huvi tunda, siis võib jõuda päris huvitavate avastusteni ka nende kultuuri osas. Omaalgatuslikult nad sellest ei räägi, sest see on nende elu loomulik osa ning justkui ei ole märkimisväärne, kui küsimustele vastavad see-eest hea meelega.

Igapäevane aruandmine: Kust sa tuled- kuhu sa lähed?

Mul on kohalik sõbranna Putri, kes pursib väga vähe inglise keelt, aga kes on sellele vaatamata väsimatu suhtleja. Ega me tihti ei näe, aga see-eest me iga päev SMS-ime. Putri ärkab vara, koos päikesega ning koos päikesetõusuga saabub minu telefoni ka SMS (hakkasin seepärast oma telefoni hääletul reziimil hoidma, et mitte iga päev koos „äratuskellaga” tõusta, vaid siis kui mul uni ära läheb). SMS-i sisu on tihtipeale üks ja sama ning kõlab järgmiselt: „Maai deer freand, where y0u g0 tis m0rning?” (vigasest inglise keelest tõlgituna: minu kallis sõber, kuhu sa täna hommikul lähed?) Eks ma siis raporteerin iga päev, et mis plaanis...Vahest tuleb ka õhtul SMS. Siis on tihtipeale sisuks: „Where y0u go today? Stay in vila? I g0 l00k at y0u, y0u l00k at me!” (Tõlkes: Kus sa täna käisid? Oled sa kodus? Kas ma võin sulle külla tulla?) Kuna Putri enamus kordi minu kirjutatud inglise keelset teksti ei mõista, siis tihti juhtub, et saan sama SMSi kordusena veel paar korda :).

Ei, Putri ei ole hull :)! Küsimus: „Kust sa tuled?” ning „Kuhu sa lähed?” on Bali kultuuris sama hea kui inglise keelne väljend „How are you?”, millele sa tihtipeale ei ootagi vastust või vähemasti ei ole nii väga vastusest huvitatud. See on balilaste viis small-talki teha ning Balil ringi kõndides kuuled neid küsimusi igal tänavanurgal transpordi pakkujatelt, apteekrilt, kohviku teenindajalt ning kõigilt teistelt, kes sinu tähelepanu püüavad saada. Tihtipeale kui koerad sind tänaval ümber piiravad ning nõudlikul valjul häälel hauguvad, siis on mul tihtipeale tunne, et ka nemad nõuavad sult aruandmist, et kust sa tuled ja kuhu lähed. Kõige hullem aga, kus seda küsimust kuulda, on rolleri roolis. Nimelt kohalik meessugu kasutab flirtimiseks sellist trikki, et sätitakse end sinu rolleri kõrvale sõitma ning alustatakse vestlust ja ikka samade lausetega: „Kust sa tuled ja kuhu sa lähed?” Kui ma esialgu veel väga kindlakäeline rolleri juht ei olnud, siis lausa kartsin neid olukordi, sest mul oli tunne, et sõidan neile iga sekund sisse. Nii ma siis tihtipeale karjusin, et ma olen algaja juht ja kui ta kohe mu kõrvalt ära ei lähe, siis teen ma avarii!!

Aga kui proovida ise viisakas olla, siis ega vastusega ei ole niisama lihtne, sest kui vastuseks on, et ma kõnnin niisama või ma ei tea kuhu lähen, siis ajad balilased segadusse. Nemad nö „ei jõlgu” ringi või ei jaluta. Nad võivad küll maja või poe trepil terve päeva istuda, aga nad liigu sihitult ringi nagu paljud turistid... Ja kui sa ei suuda neile öelda punkti kuhu minemas oled või kust tulemas oled, siis vaatavad nad sind kui tulnukat või kaastundlikult kui veidi ogarat. Ehk balilaste säästmiseks või neile hea meele tegemiseks on mõistlik mingid suvalised punktid välja käia, isegi kui sa ei plaani sinna minna või siis lihtsalt sama küsimust neilt vastu küsida.

Kas sa oled abielus?

Kahele eelmisele küsimusele järgneb pea alati ka kolmas. Nimelt „Kas sa oled abielus?” Abielu on (enamuse) balilaste elu mõte. Juba noorelt hakatakse selleks valmistuma ning abielus olles pühendatakse pere elule suur osa. Seega on ju igati loomulik, et kohalike elu olulisim aspekt on huviorbiidiks ka turistide elu-olu järele küsides. Nii pean ma iga päev vähemalt paar korda vastama küsimusele, et kas ma abielus olen ning kus mu mees on. Kui aus olla, siis on ka sellele küsimusele vastust andes nii enda kui balilaste huvides lihtsalt valetada. Nimelt kui alguses proovisin selgitada, et olen 32 aastane ja ei ole abielus ning reisin üksinda, siis sain naistelt üllatuslikke või siis kaastundlikke pilke. Ilmselgelt tähendab siin see vastus, et mul on ilmselt midagi viga ning seepärast ükski mees mind ei taha ning kindlasti olen ma oma perega tülis, et üksi mööda maailma hulkuma pean. Meeste ajus tähendab aga see vastus ilmselgetl, et ahaa, selge, ta tuli Balile meest otsima ning on ilmselt „kerglaste elukommetega”. Ega Bali mees risti ette ei löö, kohe hakkavad huvitavad ettepanekud saabuma.

Lugesin hiljuti G.D.Robertsi raamatut „Shantaram”, mis räägib küll India elust, aga mille üks dialoog iseloomustab minu meelest imehästi ka balilaste mõttemustrit. Nimelt raamatus toimuv dialoog on India vanamehe ja tema poja vahel, kellest viimane proovib isale selgeks teha muu-maailma inimeste elu-olu. Jutt käib poja uus-meremaalasest sõbrast, kes on Indiasse reisile tulnud.

Isa: „Ei ole abielus? Kolmkümmend ja ei ole abielus? Mis tal viga on?”

Poeg: „Ta on eurooplane. Paljud neist abielluvad alles siis, kui nad vanad on.”

Isa: „Kas tal ema ja isa on?”

Poeg: „Jah, Uus-Meremaal!”

Isa: „Miks ta siis nende juures ei ole?”

Poeg: „Ta reisib. Ta reisib kogu maailmas!”

Isa: „Miks?”

Poeg: „Eurooplased teevad nii. Nad töötavad mõnda aega ja siis nad reisivad mõnda aega üksinda, et ilma pereta. Siis jäävad nad vanaks ning abielluvad ja muutuvad väga tõsiseks.”

Aednik küsib...

Ühel õhtul käime ühe sõbraga minu küla riisipõldude vahele trekkimas, peale mida otsustame minu juures veidi maailmaasju lahata ning veini nautida. Kui kogu maailm on paika pandud, selgub, et kuked hakkavad paari tunni pärast kirema. Pakun sõbralikult, et ta võib kasutada minu maja külalistetuba, et mitte pikka tagasiteed Ubudisse keset ööd ette võtta. Hommikul, kui sõber on lahkunud, tuleb istub minu majakese trepile aednik Dewa ning uurib algatuseks kuidas ma end tunnen ning ühtäkki, ise kõpla vart oma sõrmede vahel veeretades, vaatab ta mulle maailma kõige siiramate silmadega otsa ning küsib lapseliku uudishimuga: „Kas sa magasid temaga?” Nii?! Kuigi Dewa on mult ka varem üsna otsekoheselt uurinud, et kui palju mul täpselt raha on ning kas ma ikka lapsi saan, siis selle küsimuse otsekohesus ja siirus suudavad minu suu kohe tükiks ajaks lukku panna... Hiljem üks mu tuttav kommenteerib, et kui mul oleks tulnud „jah” vastata, siis oleksin saanud ilmselgelt järgmiste küsimuste rahe osaliseks. Nimelt oleks Dewat siis huvitanud, et millal me abiellume, kas mesinädalatele tuleme ikka Balile ning millal lapsed tulevad, sest nii ju need asjad käivad. Ja kuna kõik elavad suure perekonnana üheskoos, siis nö varjatud salaelu siin ei toimi.

Perenaine uurib...

Minu uue kodu perenaine ei ole ei rohkem ega vähem uudishimulik, kui teised Bali inimesed ning nii lahkame ka temaga minu eraelu detailideni lahti. Ühel õhtul jään temaga pikemalt vestlema.. Tema istub oma maja trepil ning meisterdab õhtuseks ohverduseks mingit puu lehtedest asjandust. Kui räägin reisimisest, siis laseb ta oma kätel sülle kukkuda ning õhates mulle otsa vaadates tunnistab, et ta on 27 aastat kõvasti tööd teinud, ta on ühes-ja samas saksa-bali abielupaari juures teenijaks olnud. Ta töötab 7 päeva nädalas ning teenib 800 krooni kuus. Ta sooviks küll reisida, sest ta prantsuse naabrimees käib iga kuu kusagil, aga kahjuks lähevad kõik tema säästud tseremooniateks (templi ohverdused, koduste tseremooniate tarvis ohverdused, preestritele läbiviidavate talituste eest tasumine jne) ning reisimiseks ei jää kunagi midagi üle. Oh, kuidas ta reisiks, kui tal raha oleks. Aga näe nüüd, on tal veidi raha kõrvale pandud, aga tema teine, 13 aastane tütar on juba selles eas, et on vaja läbi viima hammaste viilimise tseremoonia, mis maksab palju. Nimelt kõik balilased teevad teisme eas, enne abiellumist, läbi hammaste viilimise tseremoonia. Kohalik traditsioon on, et kõik hambad tuleb ühepikkuseks viilida. Perenaine tunnistab, et kui tema noor oli, siis viiliti palju ja tugevasti, nii et toss taga ning tema oksendas mitu korda. Tänapäeval on asi mõistlikum – traditsiooni järgmise mõttes lastakse paar korda viiliga üle hammaste, kuid keegi ei teosta mingit suuremat füüsilist vägivalda hammaste kallal. Perenaine võtab oma poolelioleva õhtuse ohvrianni sülest uuesti käte vahele ning õhkab veelkord: „Kui ma ei peaks niipalju tseremooniatele kulutama, küll ma siis reisiks...” ning küsib kohe uudishimulikult: „Kust sina mitte abielus noor tütarlaps niipalju raha said, et reisida?”. Mnjah, küsimus on ootamatu, otsekohene ning vastuse ümmarguseks formuleerimine võtab aega...

Valge naine imestab...

Mul oli külas eestlanna Kristina oma armsa poja Rumiga, kellega käisime ühte suurt templi tseremooniat vaatamas. Rumi on poiss nagu poiss ikka – jooksis ringi, tantsis kõlava muusika saatel, käis teiste laste juures asja ajamas, uudistas, mis sööki teistel kaasas on ning tundis oma olemasolust lihtsalt rõõmu, tähistades seda igas asendis. Ootasime suure rongkäigu algust ning pidime seetõttu veidi aega ühes varjualuses paigal istuma. See osutus aga koos Rumiga suureks katsumuseks, sest kohalike kommete kohaselt ei tohtinud seal katusealuses püsti seista, mis tähendas, et liikumishoos Rumile ei olnud võimalik järgi joosta. Peale tunni ajalist ootamist, kui rongkäik ikka ei alanud ning Rumi oli õnneliku olemisega, kuid kohalike mõistes hulga pättust korda saatnud, siis otsustasime, et vist on targem lahkuda. Samal ajal istusid umbes samavanused Balli lapsed nagu nukukesed oma emade-isade süles ning tundus, et neil ei olnud kihkugi kuhugi poole tormata või uudistama minna. Uurisime meid saatnud kohalikult sõbralt Wayanilt, et kuidas küll Balil lapsed nii rahulikud on ning ilma vastuvaidlemata ühe koha peal istuvad. Lisaks sellele istuvad paariaastased koos oma vanematega palvusel ning üritavad palvuse rituaale järgi teha ning ei tiku ringi jooksma. Wayan manab näole suure laia naeratuse ning ütleb, et Bali kultuuris kasvatatakse lapsi juba maast-madalast nii, et mitte kellelgi ei tule pähegi oma vanematele vastu hakata või vastu vaielda. Bali lapsed kuulavad alati oma vanemate sõna. Ja vanemad ei kärgi oma laste peale, vaid nad harjutavad rahuliku selgitamisega enesevalitsust.

Valge mees on üllatunud...

Balit ja Ubudit külastab eestlane Taavet ning mul on rõõm talle kohaliku-elu olu tutvustada (naljakas, mul on täiesti väliseestlase tunne siin juba tekkinud). Trekime taaskord koos kohaliku sõbra Wayaniga ning ühtäkki küsib Taavet: „Miks teil siin Balil niipalju tuulelohesid on? Kas see tähendab midagi?” Huvitav, ma ei olnud ise selle küsimuse peale tulnudki. Olin alati mõelnud, et kuna kohalikel lastel ei ole kodus arvutimänge ning peeneid puzzlesid ja legosid, siis on tuulelohe lihtsalt üks kättesaadav ja tore mänguasi. Seda enam üllatab mind Wayani vastus: „Jah, Bali lapsed usuvad, et tuulelohe lennutamine annab neile kaitseingleid juurde!” :) Eesti lapsed, arvutite tagant ära, õue lohesid lennutama!!!

Marika