Laose džunglis ja hõimude juures ehk up-up-up vol. 2

Teist päeva Mekongi jõel aeglases paadis - teel Pak Bengist Houay Xaisse

Mina magamiskotis, kohalikud põngerjad paljajalu

Teise matkapäeva hommikul ärkan kuke kiremise peale. Selline tunne on, et küla kukkedel on oma firma OÜ Äratus, mille missiooniks on: „Meiega unetult”. Nimelt meie hüti all istuv kukk alustab „kikerikiiga” või nagu meie briti sõbrad meile selgeks teevad „doodelegogooga”, poole kiremise pealt võtab tema laulujärje üle järgmine kukk, kellest omakorda saab innustust kolmas kukk ning keda kiidab takka neljas kukk ning nii edasi ja edasi kuni ringiga jõuab järg jälle meie jalgadega maja all istuva kuke kätte. Sigadele kõlab see kõik ühe rõõmsa soovisaatena, millele kaasa elada, sest meie hütti kostab põrsaste jalgademüdin ning rõõmsad ruiged. Kuna õhk meie onnis on väga külm, siis vaatamata justkui valjuhääldist tulevale kisale suudame end siiski tekikoorma all edasi-tagasi keerutada ning seitsmeni und teeselda. Meie kolm sõpra ehk Christie, Carl ja Anne saabuvad aga nö „kodumajutusest” ehk päris akha pere majast ööbimast juba ammu enne seitset, sest neile antud ühe määrdunud ja viledaks kulunud vatiteki all külmas ei andnud kuidagi end kella seitsmeni soojas hoida.

Kell seitse verandale ilmudes selgub tõsiasi, et oleme kogu külas viimased, kes üles said. Väikesed lapsed juba kilkavad ja jooksevad väga külma ilmaga paljajalu kanade järgi. Bambushüttide mustaks tõmbunud õlekatustelt imbub juba jälle lõkkesuitsu ning vintsked pereemad veavad hiigelsuuri riisikotte, söödavad sigasid või tambivad riisi, väikesed lapsed veavad alt jõe äärest suurte peakorvide sees joogivett – ainult mehed on kadunud. Arutame omavahel, et huvitav, miks lapsed kooli ei lähe, aga jõuame järeldusele, et ilmselt algab kool siis, kui hommikuste toimetuste aeg on läbi – kõik käib kohalikku elurütmi ja toimetusi arvestades.

Teise päeva hommikupoolik on matkamise mõistes kõige raskem – ronime umbes tund aega järsust kuivanud punase mullaga tolmust ja olematut rada üles – higi voolab. Minu mõtted keerlevad vaid ainult ühe igavikulise küsimuse ümber – mis mõte on trekingul? Mis mõte on trekingul? Minu sooviks oli näha kohalikke, kuid eilsesse akha külasse oleks saanud ka autoga. Trekingul oleks mõte siis, kui vahepeal saab nautida ilusat loodust ja vaateid, aga meie turnime kolm päeva mööda pimedat metsa, kus ei ole võimalik ümbritsevat nautida, sest nii kui silmad jalgadelt tõstad võid ninali komistada. Tundub, et ma ei ole ainuke, kes trekkimise põhiolemuse üle juurdleb... Õnneks on mul sellel raskel hetkel kaasas sõber iPod ning aeg lendab, kui kuulan ikka mäest üles ja alla rühkides Ingrid Peegi Reisipalaviku raadiosaateid. (Aitäh Mannile, kes need kaasa tõi ning teistele soovituseks – laadige Raadio 2 kodukalt alla, väga huvitavad ja harivad saated!!).

Õnneks on meie reisijuhiks Maankham, kes suudab meid ka veel teisel päeval motiveerida - tal on energiat puude otsa ronimiseks ja ahvi mängimiseks ning nalja tegemiseks. Iga kord kui küsisime, et kaua me peame veel kõndima, vastab ta: „Natuke üles-üles-üles ja siis jälle alla-alla-alla ja siis jälle veidi üles ja siis jälle alla ja siis olemegi kohal!” – isegi kui see tähendab umbes 4 tundi matkamist. Ja sealsamas võtab ta taaskord lauluotsa lahti ja kohe seejärel kilkab ta mäest üles joostes one-two-three-one-two-three... up-up is finished (tõus on lõppenud). Aeg-ajalt jõuab ta tähtsa näoga seisma jääda ning kommenteerida loodusnähtuseid – „sis is biiig böööd” (see on suur lind) või siis „nau smoool böööd” (nüüd väike lind). Ühel hetkel jääb ta aga äkki seisma, paneb näpu suule ning seejärel vaatab meile tähendusrikka ja salapärase näoga otsa ning ütleb inglise keeles lao aktsendiga:„Sikirel!!!” Meie kedagi ei näe ja nii jääb meile tükiks ajaks mõistatuseks, et kes või mis see nüüd oli. Hiljem kui Maankhami sama hüüatuse ilmub välja üks väike loom (kes elab muide ka Eestis), siis saame tema lao aktsendist aru küll, mis looma ta ennem mõtles. Kuna meil ei ole ammu olnud enam viktoriini küsimust, siis siinkohal viskakski kinda välja ning ootame blogi kommentaaridesse vastust, et mis loomaga tegu. Kõige kiiremat õigesti vastajat ootab loomulikult postkaart!!!! Dešifreerimiseks võin anda võtme. Nimelt kui sõitsime ringi Põhja-Tais, siis bussijuht ütles, et ta viib meid sellisesse kohta nagu "hai makett". Meie mõtlesime ja mõtlesime ja arvasime siis, et jutt käib Tai maketist, mida iganes see siis ka ei tähendanud ehk kujutasime ette, et Taimaast on tehtud makett kogu oma mägede ja orgudega. Hiljem siiski selgus, et bussijuht mõtles ööturgu ehk night marketit, aga hääldus oli taipärane:)

Teise päeva õhtuks jõuame khmude külla, mis asub kõrgemal mägedes ja sinna saab tõepoolest ainult mööda džungli metsaradasid. Küla oli püsti pandud 3 aastat tagasi ning seal on täna 12 majapidamist. Kolimise põhjuseks oli see, et nende eelmises külas surid mingil põhjusel sead ja kanad hästi tihti ning seepärast kolisid nad kõrgemale mägedesse. Imelik on mõelda, et veel 3 aastat tagasi oli selle küla asemel tavaline küngas või džungel. Mille järgi need inimesed küll oma uue kodu valisid? Ilmselt on palju loodustarkust, mida jälgida – kas vett on, kuidas päike käib ning kust tuuled puhuvad. Vesi on sellesse külla juhitud mägedest bambustorude abil. Meilgi ei jää muud üle kui päevane higi bambustorust tuleva allika vee all maha uhtuda. Seal veenire all saavad ka kohalikel kõik asjatoimetused aetud – pestud iseend, juuksed, pesu, nõud ning majja veel ka joogivesi kogutud.

Meie suureks üllatuseks ei ole külas näha ühtegi vanainimest ega last – Maankhami lahke tõlke abil selgub, et vanainimesed jäid nö originaalkülla maha ning lapsed on esmaspäevast reedeni Vieng Phoukhas koolis ning kooli-koju saamiseks on vaja käia 3 tundi jala. Aga kogu see khmu küla on puhtam ning kuidagi paremini organiseeritud kui eelmise õhtu akha küla – inimeste riided on puhtamad, silmavaade selgem ning vaatamata suurele sigade ja kanade arvule on ka külateed puhtamad.

Siin khmude külas tunduvad asjad paremini korras ja organiseeritud olevat, sest isegi mehed toimetavad ringi. Kuuleme oma matkajuhilt, et khmud on kõrgelt hinnatud ehitusmehed, nad käivat isegi akha külades maju ehitamas. Siin külas ringi kõndides jääb mulje, et naistel peamiseks rolliks on riisipeksmine. Nii nagu ka teistes külades, siis on iga maja all riisipeksmise atribuut (pika varre otsas kiikuv nui, mille otsa peale astudes kukub nui koortega riisikaussi ning peksab koore riisi ümbert lahti) ning pea iga maja all tallab naine riisi, samal ajal ise kududes.

Külavanem ja meie matkajuhid korraldavad meie saabumise auks Baci tseremoonia. See on üks Laose tavalisematest tseremooniatest, mida viiakse läbi erinevate oluliste sündmuste puhul nagu abielu, sünd, äri avamine või tähtsate külaliste saabumine. Oma olemuselt pärineb see traditsioon animismist. Tseremoonia põhineb üldisel uskumusel, et inimene koosneb 32-st organist, millest igaüht kaitseb hing. Tseremoonia kutsub neid hingi tagasi kehasse ning tavaliselt viiakse läbi tseremoonia munga või mõne vanema inimese poolt.

Kuna meie külas ei olne ei munkasid ega vanemaid inimesi, siis viib tseremoonia läbi külavanem koos oma abiväega. Tseremoonia keskmeks on tavaliselt banaanilehtedest ja lilledest meisterdatud „puu”, mille külge riputatakse mune, riisi ja raha. Meie tseremoonial on puu asemel pesukausi sisse pandud banaanilehed, lilled, munad ja raha (kuhu ka meie oma osa hiljem lisame). Peale palvet pannakse meile (ehk neile, keda austatakse) kõigi kohalviibivate külaelanike poolt ümber mõlema randme valged paelad, mida tuleb randme ümber hoida vähemalt järgmised kolm päeva. Nii nagu igasugune tseremoonia, nii ka see ei saanud läbi ilma lao-laota. Sellega rikkusime juba teist korda Timmile antud lubadust kohalike külaelanikega mitte juua või kohalikke elanikke alkoholi-pisikuga nakatada.

Peale tseremooniat ja õhtusööki läheb meie hütis peoks. Nimelt alustame khmude versus falangide laululahingut. Maankham mängib isetehtud bambusepilli ning üks moodsa olemisega kohalik poiss lööb trummi, trummipulkadeks saavad puupulgad, mille otsa ta rullib kleepuvat riisi, keegi peksab kahte tühja plastpudelit kokku ning ülejäänud kamp plaksutab. Trummide ja plaksutamise rütm on kogu aeg üks ja sama ja nii vali, et laulusõnad ja tegelik viis eriti ei kosta. Võistluses saavad esikoha muidugi khmud, sest lisaks Maankhami lõpututele lauludele oli neil omast käest võtta üks tenori häälega noormees, kelle lõõritamisele ükski valge ligilähedalegi ei küüni. Pealegi saavad meie eesti-hollandi-inglise segakoori ühiselt tuntud laulud üsna pea otsa - proovime küll Beatleseid ja My Bonnie Is Over The Ocean’it ning Old McDonaldi Farmi, kuid peale hädiselt ja viisist mööda lauldud refrääni meil eriti midagi muud välja ei vea. Meie eestlased teeme lisapalana koos liigutustega ära ka „Põdral Maja” ja „Kui Sul Tuju Hea” ning kaanonina „Sepapoisid”, aga khmud suudavad meid sama viisi, kuid erinevate sõnadega laulude väljavõlumisel ikka üllatada ja üllatada...

Kella seitsme ajal vajub Maankham aina rohkem ja rohkem madratsihunniku sisse. Lõpetame kontserti, külarahvas läheb laiali oma kodudesse ning mida muud meilgi ilma elektrita külmas bambushütis teha on, kui end magama sättida. Nii juhtubki, et kella 8-st oleme kõik voodis ja naudime peale päev otsa kestnud füüsilist liikumist väljateenitud magusat und.

Hommik tervitab meid tavapärase kukkede-sigade-koerte-kanade-partide ühendkoori, imeilusa päikesetõusuga ning toreda uudisega Maankhamilt, et tänane matkarada on lihtne. Lihtne matkarada tähendab, et peamiselt läheme ainult alla-alla-alla. Nii me kerge tõusu saatel;) teele asumegi ning enda motiveerimisega üldse raskuseid ei ole, sest lõpp on ju lähedal. Peale paari tundi üles (Maankham põhjendas, et 1 minut üles ronimist ei ole ju kellegi tõus!) ja alla looklemist väljume ühtäkki pimedast džunglist ning eemalt paistab.... jeeeeeee, meile vastu tulnud auto.

Kummaline, aga kogu higi ja raskused on äkki ununenud ning tundub, et isegi kahju on, et see matk otsa sai. Meie tungival nõudmisel võtab Maankham auto kastis korra üles veel meie kõigi vaieldamatu lemmikulaulu „Luang Prabang” (laulda ninahäälega: luaaaaannggggg praaaabaaaannngggg) ja nii me jõuamegi tagasi tsivilisatsiooni unistusega saada sooja duši alla.

Marika

Laose džunglis ja hõimude juures ehk up-up-up vol. 1

Mekongi jõel aeglases paadis teel Luang Prabangist Pak Bengi

Tutimütsi ja bikiini ilm vaheldumisi

Kössitame isetehtud traktori kastis. Peale meie, viie külmakartlikku eestlase on kaasas veel kaks uljalt suviselt riietunud britti Christie ja Carl, viimasel hetkel „rongi peale” jõudnud hollandlanna Anne ning meie kaks reisijuhti, khmu hõimust Maankham ja Som Dy ning nööri otsas väike must seapõrsas. Hommikune õhk on nii külm, et oleme tuulekaitseks end traktorikasti sisuliselt kõhuli lasknud. Kõige ennem saab külmast küll seapõrsal, kes läheb maha paari kilomeetri pärast ühes külas – lehvitame ja soovime talle pikka iga.

Traktor paneb meid maha meie kolmepäevase matkaraja algusesse, ühes Põhja-Laose külas (nimi teadmata), kus elavad khmu hõimu esindajad. Vieng Phoukha külake oli mind suutnud oma elu-oluga üllatada, kuid nüüd selles mitte Vieng Phoukhast kaugel asuvas khmu külas ringi käies, unub minu suu ikka mitmeid kordi kohe täitsa lahti ning imetlen neid väikeseid mehi-naisi nende vapruse eest. Kuigi on ju teada, kuidas meie vanavanavanemad omal ajal rasket talutööd tegid ning rasket elu elasid, siis siin Laoses on seda reaalsuses ikkagi üllatav näha. Tänapäeva arenenud ühiskonnas on kuidagi kummaline ja ootamatu, et kellelgi läheb kogu elu aur pelgalt eluspüsimise peale. Nimelt nendes külades ei käi keegi kusagil „end arendava” koha peal tööl, vaid inimesed (mmm, peamiselt küll naised) rassivad varahommikust hilisõhtuni selleks, et elus püsida – et saada süüa ning et oleks katusealune elamiseks ja riided seljas. Ja mis seal salata, tundub, et päris palju energiat läheb ka soo jätkamise peale, sest pered on suured.

Põhiliselt hoitakse end elus põllumajanduse ja loomakasvatusega - kasvatatakse ja süüakse riisi, kanu, sigu ja juuakse isetehtud riisipuskarit. Põhja-Laoses (nii nagu ka Põhja-Tais) on aga läbi aegade üks tulutoovamaid põllukultuure olnud oopium, kuid selle kasvatamine on tänaseks illegaalne ja meiesugused nirude eelteadmistega turistid ühegi oopiumipõllu otsa ei sattunud. Meeste põhiline „aur” läheb eluaseme probleemidega tegelemisele - kuna siin on vihmaperioodid ja pliidi asemel on bambuse- ja palmilehemajas elus tuli, siis tuleb veest ligunenud ja lõkkesuitsust läbi imbunud katust vahetada iga kahe aasta tagant. Majad ja eriti väikesed riisihoidlad tuleb kindlustada rottide eest (khmudel on selleks nutikas viis - maja kanajalgade ümber pannakse libedad bambustorud).

Kohalikud on oma külaplaneerimisel veelgi nutikust üles näidanud - nimelt väikesed kanajalgadel riisihoidlad ehitatakse alati põhikülast veidi eemale, sest kui majas tehtavast lõkkest tulekahju peaks tekkima, siis jääb vähemalt põhitoidu varu puutumata. Kohalikud elanikud näevad huvitavad välja – nimelt on nende kuulsad khmu rahvariided osavalt miksitud nn second hand lääne riietega. Nii on tavapärane vaatepilt, kus naistel on seljas näiteks ilusate tikanditega rahvarõiva seelik, mille ülemist otsa aga ilustab Miki-hiirtega neoonvärvides dressipluus. Kõrvaltvaatajana tundub mulle, et naistel kuluvad pikad-pikad õhtud ja ööd näputöö peale, sest pea igal ühel oli seljas vähemalt mingi riideese, mis esindab kohalikke rahvarõivaid – kõik käsitsi tikitud ja kootud ja värvitud.

Linnas ehk Vieng Phoukhas on elekterit vaid kaks tundi päevas ehk õhtul kuuest kaheksani. Enamuses Põhja-Laose külades elektrit ei ole, mistõttu ei leia sealt ka telereid, internetti ega pesumasinaid. Pesu pestakse jões või mägedest mööda bambustoru veetud „kraani” all. Nii ongi tavapärane pilt, et beebid on külma ilmaga lihtsalt mütsi, kampsuni ja palja tagumikuga, sest kes neid mähkmeid ikka jõuab pesta. (ühes kohas oli mähkme probleemile lähenetud loovalt – nimelt pükste hargivahe oli jäetud lihtsalt kokku õmblemata). Võrreldes Vieng Phoukha „linnalastega” näevad siinsed lapsed rohkem „kriimud ja murjamid” välja - väiksemate laste pusad on läbi käinud sopast ja tolmust ning seda kõike illustreerib nädala(te?) menüü. Mudilastel on veel üks ühine tunnusjoon –pea eranditult kõigi laste ninaalused on tatised, kuid vaatamata sellele, on nad aga kõik hirmus õnneliku ja rõõmsa olemisega.

Selles külas ei ole aga meie ainukesed, kes suu ammuli toimuvat jälgivad. Kohalike jaoks osutume meie samuti üheks huvitavaks ning jälgimist väärivaks „loomaaiaks” – kuigi küla asub suhteliselt Vieng Phouka lähedal ja ilmselt kõik kohalikud on korduvalt alevis käinud, siis ega neile kuigi tihti külla ei satu ju „olendid”, kellel on imelikku värvi nahk, imelikud riided ja imelik viis rääkimiseks. Eriti suur elevust tekitasid aga meie igatsugu sorti vidinaid ehk fotoaparaadid ja videokaamerad, kust pärast plõksu käimist võis iseennast ja oma sõpru pildi pealt näha.

Peale esimese küla uudistamist algas aga matkamine ise. Nagu eespool mainitud, siis on meiega kaasas kaks matkajuhti. Juht Maankham, 40ndate alguses mees, kel energiat nagu poisikesel: hüppab, kargab ja mängib trummi. Maankhami energiahugast võis aimu saada ka tema laste arvu põhjal, mis ei olnud rohkem või vähem kui - kõige vanem 21-aastane ja kõige noorem 6-aastane. Maankham alustas matkajuhi karjääri 4 aastat tagasi (enne seda oli ta tavaline põllumees, kuid nüüd teenib ta 3 kolmepäevase matkaga sama palju kui varem terve kuu põllul rügades). Maankham on lihtsalt super matkajuht – ta oli omandanud suhtlustasandil inglise keele, kuid lao aktsent (põhiline erisus, et r tähte on neil raske hääldada ja sageli ütlevad nad r-i asemel l ja sõna rõhud on täiesti ootamatute kohtade peal) tagas selle, et meile jätkuks mõistatamist, et mis ta nüüd küll ütles. Maankham oli läbi teinud paarikuuse matkajuhtide kursuse ning minu hinnangul oli ta kõige paremini omandanud tõelise juhi oskused – ta suudab terve matka jooksul hoida meeleolu, optimismi ning salamisi motiveerides ja naerdes suudab ta meid panema üles rühkima pikkadest tõusudest ning laskuma järskudest langustest. Samal ajal laulab ta meile, võlub olematutest vahenditest välja õhtusöögi, meisterdab lehtedest lusikad ning bambusest keedupoti, voolib muusikariistu, ja selgitab mis taim on mis haiguse vastu jne.

Teiseks matkajuhiks on 3 kuud tagasi alustanud Som Dy, kes ajab lihtsalt ja vaikselt oma asja - ootamatult kaob metsa, on tükk aega kadunud ning sama ootamatult ilmub meie gruppi uuesti tagasi laadungi banaanilehtedega või siis lihtsalt mingeid tundmatuid puuvilju vitsutades. Aga ikka ja jälle sõbralikul ilmel vaikides – sest ta ei oska inglise keelt.

Esimene päev me matkame korralikult. Maankham lippab kõige ees ning tõstab meeleolu lausetega „now a little bit up-up-up and then down-down-down” tähenduses, et nüüd ronime veidi üles-üles-üles ja siis läheme alla-alla-alla. Matkaraja alguses avaneb vaade lõpututele riisipõldudele, neid ümbritsevatele mägedele, palmisaludele ning kardemoni põõsastele (me Tomiga näitame kohe oma teadmisi, osutades teistele juba Indiast, Munnarist tuttavatele põõsastele ja õhkame kooris onu Josephi aktsendiga: „Kardemon, kardemon, kardemon!”). Maankham näitab meile põõsaid, mis on kõhu- ja seljavalu vastu, põõsaid mida söövad rasedad naised hea vere saamiseks ning kõiksugu muud kasulikku kraami. Meie hommikul hoolikalt sissepakitud kehad soojenevad juba esimesel tõusul üles ning nii mõnigi vahetab oma tennised sandaalide vastu ja pusa lühikeste varrukatega pluusi vastu ja kõigele vaatamata on selg ikka märg. Sisuliselt käime terve esimese päeva ikka mäest üles ja mäest alla, enamus aja lihtsalt tihedas võsas ning vahepeal ka põõsaste vahelt ilusat Laose maastikku imetledes. Loodus on tõesti ilus – mägine ning mägesid katab roheline ja lokkav taimestik. Peale sööki saame veel neli tundi mäest üles ja alla võsa vahel kõndida, nii et viimasena kõndiv Andrus räägib õhtul, kuidas ta tee ääres meie kõigi kaloreid maas nägi:).

Kella viie ajal ehk peale 6 tundi kõndimist jõuame akha hõimu külla, kus on umbes 20 majapidamist ja küla ise on umbes 3 aastat vana. Nimelt selle elanikud olid oma kaugel ja kõrgel mägedes asuvast külast lahku löönud ning madalamale ning ehitatava maantee äärde kolinud – põhjendusega, et siin on lastel võimalik kooli minna, sest õpetajatel on siia ligipääs. Samavõrd tähtis olevat olnud küla asukoha valikul see, et siin saavad kokku kaks jõge, mis kindlustavad vee kohalikele elanikele nii toidu valmistamiseks kui pesemiseks. Jõudes mäeveerele, kust paistab bambushüttidest küla, kostab juba kaugelt laste kilkeid ning põrsaste ruigeid. Ühtäkki meid märgatakse ning armas lapsehääl kilkab: „Sabaidii, sabaidii!!!!” (tereee, tereee!).

Timmi ökoküla projekt oli mõnda aega tagasi külla falangide ehk meie tarbeks ehitanud ühe bambushüti ning sinna me elama asumegi. Ihuhädade tarbeks on eraldi majakeses bambusseinte vahel auk ning pesemiseks naturaalne külma veega jõgi. Päikeseloojangul teeme külas tiiru. Kui eelmine küla oli suu lahti uudistamist väärt olnud, siis siinne elu-olu võtab kohe vaikima ning nõuab seedimist.

Küla majad näevad välja suhteliselt sarnased. Majad on ehitatud umbes meetri kõrguste vaiade otsa. Ehitusmaterjalina kasutatakse bambust, mille tüvi oli peenikeste liistudena lahti lõigatud ning siis tasaseks paneeliks painutatud. Aknaid majadel ei ole, kuid ehitusmaterjal on piisavalt hõre, et pilude vahelt valgus läbi paistaks. Põrand on samast õrnst materjalist ning kõndides väga ebakindel (pidevalt oli tunne, et kukud läbi). Katus on tavaliselt tehtud mingitest kõrrelistest või siis palmi okstest ning lõkkesuits oli need muutnud mustaks. Tavalistes akha majades on vaid üks suur ruum, mille esimene pool on kohandatud köögiks, kus on elav tuli ning selle toa tagumises pooles on magamisasemed. Niipalju kui on võimalik kohalike kodudesse piiluda, siis mööblit neil ei ole, sest ilmselt neil on piisavalt vähe asju, mis mahuvad mõnda korvi ning ilmselt habras bambuspõrand ei pea ühte riidekappi vastu või ei hoia püsti. Üldjuhul elab ühes majas mitu generatsiooni ning magamise ruum on jaotatud kaheks pooleks – meeste pooleks ja naiste pooleks. Kusagil maja seinal ripub kindlasti majahing või majavaim (isemeisterdatud asjade pusa – korvid ja paelad jne). Kanalisatsioon toimib nii, et köögipõranda vahelt valatakse lihtsalt solk maja alla, kust seal elavad sead ja kanad selle ilusasti taasringlusesse võtavad.. Territooriumil, kuhu küla on end sisse seadnud, on igasugune rohelus ja muru ära kolinud ehk ei ühtegi taime, vaid pinnaseks on tolmune sea- ja kanasitane muld.

Meid kutsutakse algatuseks kohe külavanema majja – see on äsja valminud küla uhkeim maja, mitte bambusest, vaid puulaudadest ning suur köök asub justkui eraldi toas – see on kohalikku konteksti arvestades täielik innovatsioon. Külavanem pakub meile lao-laod ehk riisipuskarit. Siinse kombe kohaselt tuleb ära juua vähemalt kaks pitsi – kummagi jala jaoks üks pits (meie meessoost grupi liikmed joovad kõik millegipärast kolm pitsi?!). Kuna maja on äsja valmis saanud ning eelmine päev oli peetud selle sisseõnnistamise pidu, siis on külavanema maja väike ruum täis purjus inimesi, ning perenaine on suurtest pidustustest või lao-laost nii ära väsinud, et magab sealsamas väikese beebiga. Toa sisustuseks on hunnik määrdunud madratseid, mõned korvid ning peremehe käest selgub, et seda tuba jagavad kokku 9 elanikku.

Küla inimesed on tõsiste nägudega. Kui neist pilti teha, siis ajavad nad selja sirgu, õlad taha ning vaatavad kõige tõsisemal ilmel otse kaamerasse (ilmselt kui nad võib-olla linnas fotograafi juures käinud on, siis seal kästi nii teha). Eranditult kõigil naistel on peas akha peakatted (kulinatega värvilised mütsikesed) ning seljas isetehtud ehk kootud ja tikitud riided. Lapsed on samasugused nagu eelmises külas - väiksemad paljaste tagumikega, küllalt räpased, kuid õnneliku olemisega oma asju ajamas. Sead ja kanad, pardid, koerad ja muud koduloomad on omavahel sõbrad. Aga mehed oleks justkui teisest muinasjutust – päris mitmed mehed on moodsate kaasaegsete riietega ning puhtad, justkui hakkaks reede õhtul välja minema. Maankham teab rääkida, et põhiliselt töötavad naised, mehed hoolitsevad maja eest ning lao-lao ehk puskari ajamise eest.

Peale õhtusööki täitub meie väike hütt kohalike tütarlastega, kes on tulnud meile massaaži tegema. Nii viskasimegi end viiekesi ritta pikali ning väikesed akha naisehakatised (kellest siiski enamus on abielus või emad, sest siin saavad naised abieluküpseks 15 aastaselt) turnivad meil seljas ning väänavad käsi ja jalgu. Ägisen ja oigan kontidest väljuva rammestuse käes.

Üldiselt jääb meie suhtlus külaelanikega „tere” ja kehakeele tasandile, kuna me ei mõista nende keelt ja nemad ei räägi inglise keelt. Osad akha küla elanikud ei räägi aga ka lao ega khmude keelt, mistõttu ei saa isegi meie matkajuhid kõigi jutust aru. Ehk siis mingit otsekontakti meil külaelanikega ei õnnestunud saada. Aga massaaži neiud on nii agarad, et alustavad meile oma keele õpetamist – tutvustades, kuidas üks või teine kehaosa nende keeles on. Ega muud meelde ei jäänud, kui et sõna, mis kõlas nagu „naba” tähendas nende keeles nina.

Istun õhtul meie hüti verandal, külma tõttu üleni magamiskotti mähitult ning kuulan veidi eemalt küla hääli. Külas ei ole elektrit aga kuna on täiskuu, siis on kuu justkui üks suur prožektor küla kohal ja annab aimu, mis pimedusevarjus toimub. Igas hütis paistab olevat lõke – tehakse õhtusööki. Kusagilt on kosta sigade ruigeid ja kolkse, mis tähendab, et loomad saavad oma õhtusööki. Siit-sealt kostab lapse nuttu. Aga muidu on vaikne – ja kell on seitse. Kummaline, kui elektrit ei ole, siis loksub elu paika päikese järgi – ärgatakse koos päikesega ning magama minnakse koos päikesega.

Olen pikali moskiitovõrgu, magamiskoti ja koheva vatiteki all, kõik mu riided on mul seljas, müts peas ning peas ajavad üksteist taga mõtted – kas need inimesed siin, kes elavad elu oma kõige loomulikumal moel, kuid väga-väga rasketes ehk elus-püsimise-võitluse tingimustes ning ilma igasugu abivahenditeta, on õnnelikumad kui meie oma ärahellitatud ning mugavas lääne ühiskonnas?

Marika

Ettevalmistused akhade ja khmude juurde minekuks

Luang Prabangis, üks ja sama fliis 24 h seljas

Piisas mul vaid üheks päevaks hotelli kõhubakteriga võitlema jääda, kui meie reisigäng oli hullumeelsuse hoos kokku leppinud 3-päevase trekkingu ehk võsas heitlemise ja olematutel radadel rühkimise. Justkui nad oleks ära unustanud, kui piinarikas oli olnud mõned päevad tagasi Tais Chiang Mai lähistel tehtud 1-päevane džungli matk?! Tookord oli meie matkajuhil hull tempo taga ning kogu meie kaheksane grupp ähkis ja puhkis tema järel mäest üles ja mäest alla, üks jalaväänamine teise otsa, okkad käes ja näos, kraapsud peas ja jalgadel... Kõige tipuks oli kokkuvõte, et ega me suurt midagi peale lõputute bambusesalude ja pimedate

metsaaluste ei näinudki. Ja nüüd uue hooga?! Mis siis, et seekord lubatakse mägihõimude külastamist – kogu eelmise matkamise mõte oli ka mägihõimude külastamine, aga nägime vaid ühte väikest tavalist küla, ühte meest ning selgus, et sinna külla oleks saanud sõita ka autoga. Hullud mis hullud, ja kes veel see Timm on? Aga olin oma kõhuhädadest liiga nõrk, et neljaga võitlema hakata ja otsustasin lihtsalt kaasa voolata. Kui ma aga ise aeglasevõitu, kuid usaldusväärse olemisega Timmi olin lõpuks ära näinud ja ta väitis, et mõnes neist küladest on kohalikud valget inimest varem vaid paaril korral näinud, siis hakkas mullegi tunduma, et väga äge oleks tõelise maadeavastajana Laose „pärismaalasi” vaatama minna.

Hõimurahvaste igapäevaellu sissepiilumine oli minu suureks unistuseks olnud juba Põhja-Taist alates. Nimelt kui oma kaheksase matkagrupi soove kaardistasime, siis ei jätnud ma ühtegi olukorda kasutamata võimalust, et meie reisi soovidekaardile lisada oma soov - „rohkem hõime”. Minu soove võeti kuulda, aga kahjuks ma sain aru, et sain täpselt seda mida olin soovinud – kvantiteeti, mitte kvaliteeti. Nimelt ei õnnestunud meil Põhja-Tais näha „originaalkülasid”, kui välja arvata eelmainitud üks väike küla, kus me tegelikkuses ei näinud inimesi nende rahvariietes oma igapäevaseid toimetusi tegemas. Selle asemel aga sain sõna otseses mõttes „rohkem hõime”, kui meie bussijuht minu soovi peale viis meid sisuliselt Tai Rocca al Maresse. Nimelt pani bussijuht meid maha ühe aia taha, kus sissepääsuks tuli maksta 160 eeki ning selle eest sai korraga tutvust teha viie hõimu esindajaga – akha, lahude, hmongide, pikk-kaelade ehk karenitega, mienidega. Häda oli aga selles, et tegu oli turistilõksuga ehk nende inimeste kodudest oli tehtud vabaõhumuuseum, kus kõik elanikud olid end kohusetruult

rahvariietesse rõivastanud ning turistide välja ilmudes asusid tülpinud nägudega justkui sundkorras oma eeskava tegema ja käsitööd müüma. Sisuliselt saime me hõimude kohta teada seda, et peamine erinevus seisneb selles, kuidas ja milliseid rõivaid nad endale tikivad ning kas nad teevad oma kehaosadega (nagu kaelavenitus) trikke või mitte. Meie seltskonnal oli neist kahju, et nad seal end niiviisi väljanäitusele on pidanud panema, kuid lohutasime end sellega, et see on nende töö, sest külad teenisid omale sel viisil sissetuleku ning ilmselt nende alternatiiviks oleks olnud päevad läbi põllul rasket tööd rügada. Pealegi võiks ökoturism (ideaalis) soodustada vanade traditsioonide eluspüsimist. Ehk ehedusest oli asi kaugel ning selle asemel saime justkui Tai hõimude kultuuri McDonaldsi menüü – tunni ajaga viis kultuuri ja asi selge!!!

Kuna mind paeluvad eelkõike inimesed, siis tuleb mainida, et peale Põhja-Tai võltskogemust olin eriti ootusärevil Laose etnilise mitmekülgsuse osas. Vähemalt andis Timmi poolt korraldatav veidi rohkem lootust näha Laoses neid samu kultuure oma loomulikus keskkonnas.

Laos on oma suuruselt veidi väiksem kui Suurbritannia. Laose 5,6 miljonit elanikku jaguneb nelja peamise etno-lingvistilise grupi vahel, mis aga keele, ajaloo, traditsioonide ja uskumuste põhjal jaguneb omakorda rohkem kui sajasse etnilisse gruppi või alamgruppi. Põhja-Laoses moodustavad etnilised vähemusrahvad enamuse elanikkonnast. Sisuliselt on paljude Põhja-Tai ja Põhja-Laose hõimude juured samas kohas, pärinedes Kagu-Hiinast ja Tiibetist, kust nad kunagi migreerusid lõuna poole, et põgeneda sealse riigikorra eest. Tänaseks võib nende hõimude esindajaid leida isegi Euroopast ning Ameerikast. Usunditest viljelevad hõimurahvad peamiselt animismi, mis tähendab asjadele hinge andmist. Allolevalt kaardilt on täpsemalt kõik hõimud näha.

Luang Prabangis olles käisime ühel näitusel, kus tutvustati erinevaid Laose hõime, sealt mõned huvitavamad faktid.

Khmud (kutsutakse ka Khammu, Lao Theung). Khmusid peetakse Laose esmasteks elanikeks ning Khmude rahvaarv Laoses on üle 600 000 inimese. Religioonilt on khmud animistid. Khmudel on ajalooline traditsioon kaubelda riisi, metsasaadustega ja punutistega saades vastu raha, riideid, rauda ja esmatarbekaupu.

Akhad (kutsutakse ka Iko-deks ja Ko-deks). Akhasid on hinnanguliselt 2-3 miljonit, elades lisaks Laosele ka Hiinas, Birmas, Tais ja Vietnamis. Algselt pärinevad nad Tiibetist ja Yunnani provintsist Hiinas ja Laosesse on nad asunud elama viimase 200 aasta jooksul. Akha külasid on lihtne ära tunda nende külaväravate abil. Usutakse, et need väravad kaitsevad küla bandiitide, metsloomade ja haiguste eest ning et see on mütoloogiline eraldatus inimese ja spirituaalse maailma vahel. Külalised ei tohi kunagi neid väravaid puudutada (me ka nägime ühte sellist ning hoidsime näpud eemal).

Näitusel oli välja toodud ühe akha küla (Phiyeri küla, Luang Namtha provintsist) 29-aastase mehe Peo Songi kommentaar tänapäeva elu kohta: „Akhade jaoks on asjad tänapäeval oluliselt muutunud. Lapsed on näinud teisi külasid ja moodsat elu. Kaua aega tagasi, kui inimesed nägid kuue- või seitsmekorruselisi maju, siis nad küsisid, et kas need on ehitatud kurjade vaimude poolt. Praegusel ajal inimesed austavad küll oma jumalaid, kuid samas saavad aru, et ka inimene ise on suuteline tegema väga palju erinevaid asju.” Minu arvates annab see päris armsalt edasi seda, mis radasid hõimurahvaste mõte Laose metsade ja mägede vahel liigub.

Taolisi, meie jaoks ajas ligi sada aastat tagasi elavaid inimesi me uudistama minna soovisimegi. Algatuseks oli vaja Taist Laosesse saada. See oli kõige kummalisem piir üldse, mida näinud olin. Jõe ääres oli väike piiriputka, kus ametniku põhimure oli see, et ta saaks igalt valgelt nende maa mündid oma kollektsiooni. Dokumendid korras, pidime mööda mudast järsku kallast alla vee äärde minema, varbaid märjaks tehes päevinäinud paati istuma – ei mingit infrastruktuuri!! Teisel pool jõge hüppasime veelgi mudasemale kaldale, loopisime kotid takka ning 30 dollari ja ilusa naeratuse eest saime ilma igasuguse probleemita viisad passi ja astusime Laost avastama.

Laose piirilinnast Huay Xaist asusime järgmisel hommikul koos Timmiga tema „kodulinna” ja matka alguspunkti Vieng Phoukha poole teele, kaasas suur hunnik ootusärevust, kaks britti ning Andrusel mitu suur rasvast hotellist kaasavõetud kirpu riiete sees. Timmi organiseeritud mikrobuss oli luksuslikem, mida seni reisil kasutanud olime, kuid sellele vaatamata olime kõik peaaegu hulluks minemas, sest peene bussi juht lasi meile uhkustundega ühe Laose „karaokelaulja” uusimaid hitte, mis oli lihtsalt vali ja kõrgetel nootidel ilma erilise muusiktajuta laulja vali häälitsemine. Algus oli lubav!!!

Põhja-Laose väikelinn või õigemini paarituhande elanikuga külake Vieng Phoukha oli elamus omaette – enamus majad linnakeses olid lao-stiilis ehk kõrgetel postidel asuvad bambusest punutised, maja all jooksid ringi sead ja kanad, naised kandsid kõiksugu imelikke peakatteid, lapsed jooksid külma ilmaga paljajalu ja palja tagumikuga mööda külatänavat ning kogu küla ehk naised lastega ning mehed autodega kogunesid end enne päikeseloojangut pesema jõe äärde. Mööda küla kõndides sai kinnitust kuuldus, et lao mehed on „iluasjad” ning naised hoiavad kogu majapidamisel hinge sees. Nii oligi, et külas kõndides oli tavaline vaatepilt järgmine – kanajalgadel seisvate majade all tampisid naised riisi (selleks on eraldi agregaat, mis võtab riisil nn koore ümbert, sest ega siin ei ole nii nagu meil, et lähed poodi ja ostad koti puhastatud riisi) ning mehed lebotasid maja rõdul ja jõid lao-laod (kohalik puskar).

Kuna parasjagu oli tulemas täiskuuöö, mida budistid/animistid alati mõne suurema tseremooniaga tähistavad, siis oli juba pealelõunast saadik näha ettevalmistusi õhtusteks pidustusteks – mehed soojendasid end lao-laoga ja nikerdasid midagi bambuse torudesse,

naised uhmerdasid mingit ainet hoolega, lapsed jooksid ümber templi ja mõni moeteadjam poiss oli pintsakugi oma kottis dressipükste peale pannud. Nii seadsime meiegi peale pimeduse saabumist sammud templi poole, et täiskuu tseremooniast osa võtta. Meid, kui valgeid pandi aukohale istuma, munkade kõrvale. Kogu tseremoonia seisnes selles, et mungad lugesid palvena ette külavanema poolt kirja pandud külarahva soovid, pühitsesid sisse mitu bambusetoru (hiljem osutusid need koduste vahenditega meisterdatud ilutulestikuks) ja lõid hiigeltrumme. Peale ametlikku osa süütasid kohalikud lao-laod pruukinud mehed üle küla kõrguva mäe otsas templi ees järjest kõik raketid ning kangemad laose vägilased viskasid särgid seljast ning karastasid end raketist pritsiva tulesaju sees. Meie proovisime Laose naistelt tantsusamme õppida ning vastutasuks krapist tuleva disko saatel kaerajaani õpetada.

Peale täiskuu pidustusi Vieng Phoukhas oma umbes +8 kraadises puuluukidega ja valgete laudseintega ilma kütteta ja külma veega toas moskiitovõrgu all jõevulina saatel magama jäädes mõtlesin, et kuidas me küll seal džunglis selle külmaga ellu jääme. Järgmisel varahommikul hammaste plõginal Timmi askeetlikkus „kontoris” (hõredate laudseintega maja muldpõrandaga ruumis oli läikivast riidest roosa linaga laud ja 8 punast plastmasstooli ning teises nurgas laud ja riiul dokumentidega) matka juhtnööre kuulates ja kaarti vaadates tundus hullumeelsena lihtsalt 3 päevaks džunglisse ära kaduda...

Marika

Rutta aeglaselt, sest Universumil on sinuga omad plaanid. Üks päev Chiang Khongis.

Pärastlõuna Luang Prabangi hotelli rõdul

+23 ºC, aga kahtlustan, et peale päikese kadumist pole rohkem järel kui +6 ºC (magan kolme teki all ja ikka hommikuti hambad plõgisevad:)

Olles mõned päevad rendibussi ja renditud bussijuhiga Põhja-Tais ringi tuuritanud meie „gruppa-vosemnadsat-vsjuda!-ga”, jõudsime Chiang Khongi. Nagu ilmselt enamik reisiselle, nii sattusime ka meie sellesse väikelinna põhjusel, et siit saab Mekongi jõge ületades Laosesse. Chiang Khongis läks meie reisiseltskond lahku: Eva, Andra ja Patrick lendasid päikesevanne võtma Lõuna-Tai randadesse, meie, ehk ülejäänud viis, jätkasime teekonda põhja, lootuses avastada „metsik ja puutumatu” Laos.

Chiang Khongis leidsime endale mõnusa külalistemaja otse Mekongi jõe ääres. Vaade suurelt puunikerdustega terrassilt võlus meid sedavõrd, et otsustasime tempot maha võtta ja mitte kohe järgmine päev rutata paadile, mis meid peale kahepäevast sõitu Luang Prabangi viiks. Seega langes meile sülle veel üks päev Tais, mis kujunes vägagi meeleolukaks ja muutis meie rännaku edasist käiku

Päev algas väga rahulikult. Võiks öelda isegi, et uimaselt. Olimegi tahtnud ju niisama logeleda, istuda ja lugeda raamatut meie mõnusa õhustikuga terrassil ja veidi mööda väikelinna tänavaid ja jõekallast ringi jalutada. Aja mahavõtt on tähendanud meie reisil üldiselt ka kohustusliku kirjanduse (loe: Lonely Planeti) lugemist enne uude sihtkohta jõudmist, mis aitab uude riiki sisse elada ja oma tegemisi seal veidi paremini ette näha. Ja loomulikult on mõnusa logelemise päeva üheks osaks põikamine internetti, et üle vaadata e-post (loodetavasti mitte ainult rämpskirjad või reklaampakkumised Pepe Jeans Londonilt!) ja kui tuju, siis üle vaadata kodumaiste uudisportaalide pealkirjad.

Esimene suurem uudis sel rahulikul las-ma-unistan-veel päeval tuligi internetist. Täpsemalt oli see Marika, kes tuli internetist uudisega, et ta on haige – süda on paha ja kõhus keerab. Nii jäi tal tulemata meiega lõunale ja selle asemel sulges ta end hotellituppa. Ette rutates võib öelda, et Marika sealt toast sel päeval välja enam ei saanudki, kuna mingi kuri bakter oli tema sisse pesa teinud ja tal tuli asuda otsustuskindlalt võitlusse selle välja ajamiseks.

Nii läksime neljakesi otsima lõunasöögiks mingit mõnusat kohta. Eelmisel päeval piki jõge jalutades oli meie külalistemaja lähedal üks selline meile silma hakanud ja sinna sammud seadsimegi. Süüa meil sealt leida ei õnnestunud, küll aga põrkasime kokku 40ndates aastates sakslase Timmiga, kellel on oluline osa selles, milliseks meie järgnev rännak kujunes.

Selgus, et Timm oli umbes aasta tagasi Laosesse elama kolinud ja ta oli oma missiooniks võtnud matkaradade väljaarendamise läbi Põhja-Laose mägikülade. Tuurid, mida Timm korraldas, pidid teenima võimalikult palju tulu küladele, mida matkajad läbisid, samas võimalikult vähe muutma sealsete külaelanike traditsioonilisi tegevusalasid ja kombeid. Pikemas perspektiivis soovis Timm Vieng Phoukha küla lähedale, kus ta peatus ja kus oli tema matkabüroo „kontor”, välja arendada koos oma Tai koostööpartnerite ja kohaliku omavalitsusega nn ökokeskust. Timmi visiooni kohaselt oleks selles keskuses avatud restoran, kus kohalikud elanikud tööd saaksid, turg, kus kohalikud elanikud saaksid müüa oma käsitööd, koolituskeskus, kus kohalikele elanikele õpetada inglise keelt, loomulikult matkarajad ja ilmselt veel midagi, mis mul tänaseks on juba meelest läinud. Ehk siis üks üllas mees paistis see Timm olevat!

Kuna meie olime kohe-kohe Laosesse sõitmas, siis püüdsime Timmi seest välja pumbata ka kogu elementaarse info piiriületuse ja paadisõidu kohta (viimane tundus justkui ainuvõimalik tee sellest piiripunktist Luang Prabangi sõitmisel). Timm rääkis, mida teadis, kuid võttis vähemaks meie hasarti kaks pikka päeva paadis veeta... Selle asemel soovitas ta meil ületada jõgi ja sõita bussiga risti läbi Põhja-Laose ja võtta paat hoopis teisest Laose linnast – paadisolemist siis üks päev, paadiliiklus sealsel jõel palju hõredam ja vaated ka palju maalilisemad. Lisaks saaksime nii teha erinevaid peatuseid turistide poolt vähekülastatud Põhja-Laose linnades. Muuhulgas selgus, et ka ta ise sõidab järgmine päev Laosesse ja võib aidata leida meile mikrobussi, mis meid ühiselt sisemaale edasi viiks. Tundus, et Timm suutis oma jutuga vajutada õigetele nuppudele ja endise piloodina oli tema esitlus ka lennukas ja veenev. Igatahes võtsime Timmi soovituse teadmiseks ja käisime välja mõtte ühiselt õhtust süüa. Muretute ränduritena midagi täpsemalt me muidugi kokku ei leppinud.

Lõunasöögiks parkisime end hoopis peatänava äärde jäävasse mehhiko restorani. Olime pooleteist nädalaga Tais jõudnud samasse seisu, mida ise Indias kogesin kahe nädalaga – ehk siis kohalikust toidust hakkas vaikselt kõrini saama. Seega mehhiko köök tundus huvitav vaheldus. Söögikohta pidas muhe prillide ja halli patsiga vanem mees, kes kandis kaelas ehteid ja randme ümber paelu. Tegu oli pereäriga nagu paljud siinkandis. Nii jagas meeldivaid naeratusi meile ka perenaine, kelle firmaroaks paistsid olevat banaani vormileivad, mida ta koha peal küpsetas ja soojana lauda tõi. Küsisime peremehelt, et kuidas juhtus, et ta Tai väikelinnas mehhiko restorani avas. Peremees oli andunud muusikaaustaja ja kõigile järgnevatele küsimustele andis ta vastuse muusikaliste näidete varal:) Ehk siis olevat tai muusika liiga rahulik tema jaoks – tema otsis midagi äkilisemat ja läbi rõõmsa ja reipa latino muusika jõudiski ta mehhiko köögini. Polevat ise Mehhikos käinud, vaid naisega raamatutest selle köögi kohta lugenud ja katsetanud, sealhulgas oma klientide nõu kuulda võtnud maitsete osas. Peremees selgitas, et nii nagu üht muusikapala saab mängida mitut eri moodi, siis nemad püüavad teha ka oma toite nii, et see oleks just sellise maitsega, nagu nende külalistele meeldib. Meie maitsemeeled suutsid nad igatahes seekord kenasti ära arvata ja lahkusime lõunalt rahulolevatena.

Lõunale järgnes mõnus logelemine. Lõuna-Taist saime sõpradelt sõnumi, et toidumürgitus möllab nende kallal ja paluti tervitada Mekongi kalasid (mida mitmed meist eelmine päev sõid). Kuna olin ka ise kalasööjate hulgas ja samas kepsutasin rõõmsalt ringi, siis püüdsin päästa Mekongi kalade au ja valesüüdistused kummutada.

Õhtusöök Timmiga juhtus nagu asjad ikka siin tavaliselt juhtuvad: istusin internetikohvikus linna peatänava ääres ja ta astus sealt mööda ja andis teada, kuhu sööma läheb. Kuidagi lihtne (mobiiltelefonita) maailm, eks! Hüppasin läbi meie külalistemajast, kus teised parajasti olid ja ühinesime Timmiga. Koht, kus Timm einestas, oli ehtne Tai tänavatoidurestoran: vakstutega plastmasslauad, „köök” liikuvatel ratastel tänava ääres, erinevad toiduained lahtiselt plastmassist nõudes selle kõrval, alumiiniumist lusikad-kahvlid. Konkreetsele kohale lisas vürtsi veel see, et külmkapi avamisel paiskus sealt välja hingemattev hais ja mööda seinaäärt nägime jooksmas hiirt! Timm aga oligi just sedasorti mees, kes hoidis madalat profiili: sõi lihtsates kohtades ja ei paistnud muidu pillavat elustiili elavat. Temal oli siin oma missioon ajada ja elas ta säästudest, mis elust-tööst Saksamaal kogutud olid. Jooksvaid kulusid aitasid samuti katta sissetulekud mägimatkade korraldamisest. Õhtusöögi käigus rääkis ta oma lugu pikemalt: kuidas ta oli tulnud kuuks ajaks puhkusele Kagu-Aasiasse, sattus Taist Laosesse, läks juhuslikult Laose mägikülla matkama, mille käigus nägi ja koges palju enam, kui oli senise nädalaga kokku läbi elanud. Seejärel otsustas ta Laoses edasi liikuda ainult kõndides, sattudes seeläbi mägiküladesse, kus paljud inimesed polnud valget inimest ehk näinudki, nägi palju vaesust ja viletsust, kuid samas väga külalislahkeid mägirahvaid. Peale Saksamaale tagasi jõudmist ostis ta esimesel õhtul ühe otsa pileti Laosesse, jättes endale senise elu kokkupakkimiseks aega vähem kui kaks kuud. Lugu oli igati inspireeriv ja kui olime lisaks saanud detailsemat infot tema korraldavatest matkadest, oli juba üpris kindel, et me ei võta ette kahepäevast paadisõitu Mekongil, vaid ühineme Timmiga ja sõidame tema mägikülla matkama. Niisiis jätsime Timmiga hüvasti kokkuleppega, et sõidame ühiselt järgmisel päeval Mekongi teisele kaldale ja jääme sealsesse linna, Houay Xaisse, ööbima.

Loivasime aeglaselt oma külalistemaja poole, kui ühes tänavabaaris nägin valget selli, kes tundus tuttav Chiang Mai rongist. Astusin ligi, tervitasin ja küsisin, kas me pole rongisõidust tuttavad. Ta naeris selle peale ja ütles, et on siin linna lähedal töötanud ligi kaks kuud ja ajan teda ilmselt kellegagi segamini. Ehheee, ikka juhtub. Sell istus kohalike noortega ühiselt lauas ja kutsus meid ühinema. Kuna kell oli alles üheksa kandis õhtul, siis polnud koju minemisega kiiret. Pealegi oli spartaliku õhtusöögi järel tunne, et „tahaks veel midagi head” ja nii otsustasimegi jätkata oma õhtut baaris. Tegime mõned Sang Som’id colaga ja ajasime juttu. Baar oli lihtne – tänavale avanev endine garaaþ (ilmselt) oli tuunitud kättejuhtuvate materjalidega, suurem kummut baariletiks, padjad põrandal, mõned lauad-toolid, pluss lisaks pealtnäha igati uhke muusikakeskus. Seinad olid täis joonistatud erinevate autorite poolt ja nii küsisime ka meie vildikat, et omapoolsed „koopamaalingud ja kosmosekirjad” jätta! Kui keegi peaks siiakanti sattuma ja need üles leidma, siis lisagu need meie kommentaaridesse ja meie palavate tervituste ja joonistustega postkaart on garanteeritud:)

Mõne aja pärast ühines meiega ka baari ainuke falang (nii kutsuvad kohalikud siin valget inimest) ja saime teada, et tegu on 23-aastase prantslasega, kes umbes kolm kuud tagasi otsustas Bangkoki õnne otsima tulla. Ülikooliharidust tal ei olnud, kuid soov mingi huvitav töö leida oli suur. Seadis end Lumphini pargi juures kenas üürikorteris sisse (üür kuus ca 1,000 krooni) ja asus suhteid looma. Selli sõnul läks tal tööleidmine lihtsalt, kuna Bangkokis on suur välismaalaste kogukond, kellest paljud on seltskondlikult aktiivsed ja „nähtaval”, mistõttu võib neid kergesti kohata väljas käies. Samuti olevat tööjõuturul pidevalt huvitavaid pakkumisi ja tihti eelistatakse noori ja hakkajaid läänlasi. Nii sattus ta ise kokku hotelliäri ajavate inimestega, kelle juures ta esmalt Bangkokis töötas. Siis aga käivitus neil hotelliprojekt Põhja-Tais, Chiang Khongi lähistel külas, kuhu ta saadeti välja õpetama kohalikke elanikke, seda nii inglise keele kui üldise töökorralduse osas. Ütles, et pooleteise kuu jooksul, mis ta siin on töötanud, on tal ainult üks vaba päev olnud, samas igal õhtul sõidab ta oma motorolleriga linna siinsesse baari kohalike noortega aega veetma. Töö on olnud küll pingeline, aga huvitav ja ta on veendunud, et kui tema taustaga inimene Prantsusmaal sooviks tööd leida, oleks ta sunnitud kraavi kaevama ja on oma praeguse eluga väga rahul.

Kella üheteist ajal baarist lahkudes küsisid taidest baariomanikud, et kas lähme ikka edasi ööklubisse ka. Ei osanud neile midagi vastuseks kosta ja küsisime, et kus „see ööklubi” asub. Sellid viipasid käega ja osutasid, et vaid veidi maad nende baarist edasi on ööklubi nimega Madam E. Küsisime, et kas tõesti neljapäevasel õhtul võib seal ka inimesi olla (siinkohal oleks paslik selgitada, et Chiang Khong on Tai kontekstis vast mingi Häädemeeste mõõtu koht). Baariomanikud lubasid meile selle peale elavat muusikat ja ägedat olemist. No eks me olime selleks ajaks juba piisavalt „lõvikonservi” ka ära söönud ja tundus lihtsalt lubamatu jätta pilk heitmata väikelinna ööellu!

Silt ööklubi uksel säras lubavalt: „Food. Drink. Disco.” Sisenesime klubisse ja hetke pärast leidsime ennast taidega ümbritsetud laudade vahel suud ammuli ümbritsevat uudistamas – klubi oli väike, hämar, külastajad paistsid olevat kohale tulnud seltskondadena ja olid eranditult kohalikud. Inimesed olid kenasti riides, erinevalt meie otse-seenelt-väljanägemisest. Kõigi pilgud olid naelutatud lavale klubi ühes seinas, kus esines bänd – klahvpille ja kitarre „lõhkuvad” pikkade ja kohati blondeeritud soengutega noored muusikud ja nende ees muusikataktis väänlevad ja seksikaid poose võtvad lauljannad. Andrus hõikas mu kõrvalt, et näe, tüdrukud on tabanud esinemiseks vaid pesu selga panna! Et olukorraga veel lähemalt tutvuda võtsime kohad sisse pika leti ääres otse lava ees. Vahepeal olin mina jõudnud külastada WC-d, mis oli lihtne ja aus: emaileeritud augu kõrval oli suur tünn, kust tuli ise kopsikuga vett peale visata. Kui astusin baarileti äärde, et üks kokteil tellida, tõid baaridaamid mulle pudeli rummi ja colat ja ütlesid hinna. Täpsustasin uuesti, et soovin ainult ühte kokteili ja sain teada, et joogi müük käib neil ainult pudelite kaupa! Ok, loobusin sedakorda kokteilist ja ühinesin sõpradega lava ees. Meie saabumine oli tekitanud ilmselgelt elevust, seda nii publikus kui esinejates. Andsime ka endast parima ja elasime häälekalt bändile kaasa. Lauljannadeks olid kaks noort ja kena tütarlast ja üks noormees, kes vaheldumisi käisid esitamas erinevaid kohalikke ja lääne hitte. Iga kord lava sirmi tagant väljudes olid nad selga saanud uue kostüümi (lauljannade puhul loe: pesu). Lugude vahel võtsid aeg-ajalt sõna ka pillimängijad ja ühel hetkel saime kohalikku keelt rääkimata aru, et klahvpillimängija räägib mikrofoni meist. Seejärel saabus laulma noormees, kes loo alustuseks astus mikrofoniga meie juurde ja Mann andis talle lühiintervjuu: kes me oleme ja kust me tuleme. Lõbus oli. Siiski sai mingi hetk väsimus meist võitu ja taustalaulja ehmatuseks tõusime oma kohtadelt püsti just siis, kui ta oli end meie ette seisma seadnud...

Külalistemajja jõudes avas Marika silmad, kes põdura olemise tõttu oli suurema osa päevast maha maganud. Paiskasime ta üle oma ehedate muljetega ja kuulsime, et hea uni oli ka tema olemist paremaks teinud.

Siinkohal oleks paslik lõpetada sissekanne ajatu kirjandi lõpulausega: „Oli tore päev.”

Tom

Hüvasti, 2008

2. jaanuar 2009, kell 02:41 öösel. Tai, Bangkok, Sukhumvit soi 11, hotell Le Fenix, tuba 501. Ehk siis meie Bangkoki peakorter. Ametlikult Tomi ja Marika tuba.

Kindlasti on osad teist märganud, et meie blogi oli vahepeal mõnusal talvepuhkusel ehk oleme üha enam sulandumas rahulikku aasiapärasesse temposse. Aga mis vahepeal toimunud on? Peale Indiat maandusime Taimaa pealinnas Bangkokis, kuhu meile tulid Eestimaalt päris kodueestlased külla ehk meie sõbrad Marikai, Andrus, Andra, Patrick, Eva ja Sigrid. Selle kambaga veetsime Bangkokis toreda aastavahetuse, seejärel uudistasime Põhja-Tai hõime ning elu-olu ning veidi väiksema kambaga suundusime avastama Laost. Proovime tagantjärgi kõik sündmused kirja saada ning hea meelega kasutame selleks oma sõprade abi ehk olge valmis külalis-sissekanneteks (sündmuste kajastamine blogis ei pruugi toimuda kronoloogilises järjekorras, kuid kõik sündmused saavad siiski varem või hiljem kindlasti kirja). Esimese külalisesinejana astub üles Andrus.
-----

Eile sain pikima-tiku-loosiga endale auväärse õiguse kirjutada 2008 viimaste päevade sündmustest. Aga et viimane info kaotsi ei läheks, siis...

• Eestis oli lumetorm
• Evelin Sepp võttis 12 kilo alla
• Ester Tuiksoo on vabaduses
• Jõumees Jõnnu võitis Tantsud Tähtedega saate

Need olid praegu viimase veerandtunni peamised infokillud, mille osas Marikat ja Tom’i valgustatud sai. Tom valis olulisimaks uudiseks lumetormi.

Aga nüüd ajas tagasi paar päeva. Finnair tõi meid Tallinnast Tai pealinna. Minu jaoks kaugeim punkt Maarjamast, kus iial käidud. Aga maandudes tundus olustik Euroopale lähemal kui Egiptus ja muud tšurka-riigid. Puhas ja kohalikud ei käitunud looma moodi agressiivsetena. Nojah. Kuniks lennujaamas taksosse istusime, kui see minema kaapis. 160km/h rauas. Sihiks Khao San Rd, mis on Bangkoki backpacker’ite keskus ja seal on meie kodu üheks päevaks. Hull koht, mille külastamata jätmist oleks küll hiljem kahetsema pidanud. Pähe tuleb võrdlus ehk Camden Town’iga Londonis. Päeva esimesel poolel oli Khao San kärarikas turutänav, kus meiegi ostelda jõudsime, kuid peale päikseloojangut muutus tänava nägu oluliselt. Kõnniteedele ja sinna, kus päeval veel mõni hilbupood oli, tekkisid ühtäkki kümnete viisi baare. Mida baariks vaja on? Hunnik plastmasstaburette, kus napsuhuvilised saaks oma taguotsa toetada ja loomulikult baariletti, milleks oli enamasti suvaline käru. Ja ämbritäis napsu maksis üldjuhul 75 krooni. Me küll priiskasime ja maksime peenemate jookide (nagu Mai Tai) eest 100 krooni.

Ütleme, et õhtu möödus kiirelt ja lõbusalt. Et esimest tuk-tuki kogemust ka ruttu kätte saada, palusime ühel umbkeelsel seltsimehel endale linnaekskursioon teha. Õhtu lõpetuseks võtsime hosteli hoovis hängimiseks kampa ka seltsimees Sang Som’i, kes tundus olevat üks täiesti talutav ja sõbralik rumm. Tunnike hiljem lisandus kampa ka Siki, kes lendas kohale kes-teab-kust, väidetavalt Hong Kongist. Seejärel, ilmselt oli kell juba üle kesköö, tagasi Khao San’ile minnes oli see kant veelkord oma nägu muutnud. Me ei saanudki Sikile ämbrist joodavat napsu tutvustada, kuna tänava oli selleks ajaks üle ujutanud müüdav värske liha.

Khao San Experience lõpetuseks, aasta viimasel päeval, viskusid Mann-Marika-Siki kõik massaažilauale ja pärast kiitsid. Niipalju siis Khao San’ist. Kes pole käinud, pole näinud ühte Bangkoki huvitavamat nägu.

31.12.2008 jätkus „valgesse maailma” tagasi kolimisega – kohta, kus dušist tuleb soe vesi, toas on telekas, levib wifi, toasoe ei sõltu vaid õuetemperatuurist ja lutikas ei aja voodi all prussakat taga. Viimane oli küll literatuurne liialdus:) Selline koht asus siis Bangkoki kesklinna hotellis. Sattusime sinna seltskonna ühise otsuse ajel, et aastavahetuse veedame veel luksuses püherdades - enne minekut kohtadesse, kus me ei tea eeldada eluks vajalike elementide, peale hapniku, olemasolu. Bangkoki laekusid päeva jooksul plaanikohaselt veel Andra, Patrick, Eva ja aasta viimane päev oligi vanaaasta-õhtuks saamas. Selleks über-tähtsaks hetkeks olime leidnud endale laua restos. Seal maitsesime head ja paremat, vast isegi parimat tai toitu. Ütleme et traditsiooniline tai toit ja ka tänavatoit on head, kuid heas restos osatakse ka heast välja pigistada see parim. Kui lõi kesköötund, ei juhtunudki midagi erilist. Meie lõime omavahel kokku veeklaase, kohaliku(ma)d vaatasid lihtsalt kala pilgul endi ümber. Pisut hiljem küll resto poolt mingi hiinapärane etteaste korraldati, kus lehvivasse kangasse pugenud isikud draakonit mängisid.

Kuna osa meie lauast arvasid, et šampus on lahutamatu osa tähistamiseks, tellitigi lauda pudel va haput kihisevat, mis pani huvitava punkti antud istungile, kuna arve saabudes olid sinna kirjutatud numbrid pisut vastuolus õhtumaailma loogikaga – meie šampusehuvilised olid eeldanud, et kui menüüs on ½ pudeli hind x raha, siis terve pudel ei saa olla kallim kui 2 korda x, kuid just nii ta oli. Ja kui valgest mehest restoranipidaja oli meie audiitorite poolt tambitud madalamaks kui muru, õigus maapeale seatud ja me juba uksest lahkudes kokka tänada palusime, sisistas peremees Andrale veel kõrva et „don’t drink it if you cannot afford it”.

Oma hotelli kanti tagasi suundudes tuli vastu rodu huilgavaid tuletõrjeautosid, mille põhjuse saime nii meie kui ka enamus muust maailmast teleka kaudu teada – maha põles üks ööklubi, kust kahjuks kaugeltki kõik elusalt välja ei jõudnud.

Aasta esimest und nautima minnes tuli küll telefon igatpidi välja lülitada, kuna Eestimaal oli aastavahetus saabumas meie siinse kellaaja järgi kell 5 hommikul ja ilmselt ei oleks sel kellaajal kellegi tervitustele viisakalt vastata raatsinud.

Tuleb märkida, et viimane pool sellest jutukesest sai kirja pandud 15. jaanuaril, Laose vanas pealinnas Luang Prabangis. Seni on lihtsalt olnud nii-kiire-nii-kiire ja vahepeal olime kohtades, kus polnud mõtet arvutit kaasagi võtta, kuna seal ei olnud elektri leviala. Ja kui oligi sobiv tšillhetk kirjutamiseks, ei jätkunud kambapeale ühest rüperaalist. See siis vabanduseks:)

Andrus

India ashramid

Karaokemasinaga rendibussis Põhja-Tais

Õhtul +26 ºC

India on religioosselt väga värvikas riik. Selle hoomamatult suure riigi igas linnas ja külas on rohkesti erinevatele jumalatele ja jumalustele pühendatud templeid, kirikud, palve- ja pühakodasid. Siin on esindatud kõik maailma suurimad religioonid ja veel rohkem on kohalikke religioone, jumalaid, jumalusi ja pühasid inimesi. India mõjub magnetina paljudele enese- ja kõrgema jõuga ühenduse otsijatele ning nii on religioossel turismil oluline ja üha suurenev roll India turismimajanduses. Nõudlus usuturismi järele on üleilmne tendents, kuid India pakub praegu selleks ilmselt võrreldes paljude teiste riikidega märkimisväärsel hulgal mitmekülgsemat valikut. Indias on rohkesti isesuguseid-omapäraseid-erilisi inimesi, müstikat ja spiritualiteeti. Indias ringi rändavatelt inimestelt kuuleb tihtipeale, kuidas üks või teine on mõnes ashramis (hinduismis kloostritaoline meditatsioonikeskus) peatunud, sealt spirituaalse väe saanud või siis hoopis karmi korra eest põgenenud. Marikal ja Kristelil kahepeale õnnestus ise „ära katsuda” kaks ashramit – Amma ja Sathya Sai Baba oma.

Üle 27 miljoni kallistuse Amma juures. Viis järeldust Kristelilt.

Jõudsin Amma (tõlkes ema, täisnimi Sri Mata Amritanandamay Devi) ashramisse Amritapuris (http://www.amritapuri.org/) pärast kaks päeva kestnud lennureisi väsinult ja pikast sõidust tüdinenult. Kui maastur, millesse oli pakitud seitse reisijat, ashrami väravatest sisse sõitis, olin üsna jahmunud, sest pilvedesse püüdlevaid roosasid kõrghooneid ja väsimatult ringi sagivaid inimmasse ei osanud ma ashramis ette kujutada. Pigem oli südames soov kogeda kloostrivaikust, milles segamatult joogaga tegeleda, mediteerida ja võib-olla pisut ka teiste ashrami asukatega eksistentsiaalsetel teemadel vestelda. Reaalsus osutus aga ootusele täiesti vastupidiseks. Siit ashramis kogetu esimene järeldus - teele asudes ei tasu seada liiga konkreetseid ootusi ja kõrgeid lootusi rännakul kogetava suhtes. Teine järeldus - Indiasse ei ole mõtet minna lootusega leida sealt vaikust ja rahu. Rahu peab tulema iga rahuotsija seest, s.t endal kaasas olema.

Elu-olu oli ashramis mõistagi võrdlemisi askeetlik ning selle rütmi määrasid Amma kalender ja tegemised. Kui Amma pidas darshanit (wikipedia annab selle sõna tähenduseks „nägemuse“ või jumaliku ilmutuse), soikus pea kogu muu elu ashramis. Siit kloostrielu kolmas järeldus – oma elu rütmi ei määra lõppkokkuvõttes mitte meie ise, vaid üks teine VÄGI.

Uus kogemus oli kloostri heaks töötamine. Kaks tundi päevas oma ego alla suruda, midagi füüsiliselt ja esteetiliselt ebameeldivat teha ei ole ju tegelikult sugugi ületamatu pingutus, kuid raske on ennast motiveerida tegelema millegagi, mis ei johtu sinu enda vabast tahtest, soovidest või huvidest. Isetu ligimese teenimine on osa askeesist ja vaimulikust elust. Seda põhimõtet rakendab Amma ka kõigis oma ashramites üle maailma (Indias, USA-s, Prantsusmaal, Saksamaal, Jaapanis, Austraalias ja Mauritiusel), haiglates ja meditsiinikeskustes, ülikoolides ja instituutides ning laialdase humanitaarabi andmisel nii vaesuses elavatele inimestele kui ka loodusõnnetuste tagajärjel kannatanutele. Vastutus oli aga see, mis kippus ashrami elu- ja töökorralduses hajuma.

Oma tegevusega püüab Amma olla armastuse, headuse, üksmeele etaloniks. Inimese ja kõrgema jõu suhte ning meditatsiooni kõrval rõhutab ta ka vabatahtlikku ligimese teenimise ja armastustöö olulisust. Amma õpetuslikud seisukohad, nii palju kui nendega oli võimalik tutvuda, tundusid kaunikesti praktilised, lihtsakoelised, humaansed ja üldinimlikud. Paljuga tema seisukohtadest on seetõttu ka lihtne nõustuda. Näiteks leiab Amma, et kaastunne, mõistmine, heatahtlikkus oleksid lahenduseks kõigile tänapäeva probleemidele. Amma õpetuse kese on ligimese ja jumala teenimise rõhutamine. Amma jumal ja ülim jõud on ARMASTUS, mille levitamise kaudu ta maailma inimlikumaks, paremaks ja täiuslikumaks muudab. Amma armastus väljendub lisaks heategevuslikele üleilmsetele projektidele tema „kaubamärgis,“ milleks on pehme ja emalik kallistus. Seda on ta viimase 37 aasta jooksul jaganud rohkem kui 27 miljonit korda. Mitu korda kallistame ise päevas, nädalas või aastas?

Amma on üks edukamaid ettevõtjaid, keda olen oma teel kohanud. Tema spiritualiteet ja kallistus, milleni pärast higistamaajavat järjekorras seismist jõudsin, mind ei sulatanud. Tundsin ennast pigem pakkeliinil pakendamist ootava viinerina. Neljas järeldus – religiooni, äri ja altruismi oskuslikul kombineerimisel on võimalik teha palju head.

Lisaks vürtsikale lõuna-india toidule (mida sai n.ö kohalike, mitte lääne inimestele mõeldud kontinentaalse toidu järjekorrast) ja ashrami looduslikult kaunile asukohale nautisin hetki, mil sain kloostris toimuvat usuteadlase silmadega jälgida. Templi treppidel, Araabia mere lainemüha kuulates, oma ööbimiskoha 12. korrusel asuvalt rõdult ashramis toimuvat nagu peopesal uudistada, vaadelda, analüüsida ja mõtiskleda. Samuti oli põnev vestelda teiste ashramisse tulnutega. Ennekõike huvitas mind, miks nad ashramis on. Kohtusin pühendunutega, kes olid ashramis mitmendat aastat või 7-8 korda, pesumajas sain kokku ühe soomlannaga, kes elab ashramis juba aastaid ning ühe austerlannaga, kes oli tulnud oma pojaga ashramisse mõned kuud tagasi selleks et jääda. Mõned tulid ööks või paariks, kuna Amritapuri jäi nende teele. Palju oli ka minusuguseid mõneks päevaks tulnud uudistajaid. Suurem osa tulijatest väitis, et olid tulnud Amma ja tema armastuse pärast, mis motiveerib, innustab ja annab jõudu.

Kui pärast neljandat päeva ashramist lahkusin, tundsin hinges magusat kergendust, sest ashramis nähtu ja kogetu põhjal sai kinnitust viies järeldus - Jumalat ei tasu otsida kloostrivaikusest, pilve piirilt või mägede harjadelt ega ka askeesi ja müstiliste kogemuste kaudu, vaid Ta on otsiva hingega igal pool ja igal ajal...

Jumalus Sathya Sai Baba ja tuhanded andunud fännid. Marika tähelepanekud.

Sathya Sai Babaga (edaspidi Sai Baba) seostuvad minu peas esimese asjana hullunud naised - seosed on pärit ilmselt filmidest, mis räägivad sellest, kuidas sajad ja tuhanded inimesed (eriti naised) lähevad ja jäävad Sai Baba juurde elama, sest temast õhkuv energia on jumalik, sest Sai Baba on Jumal ja inimesed leiavad seal oma tõe, õnne ja rahu. Mina lähen ashramisse ilma suuremate ootusteta üheks ööks uudishimuliku vaatlejana, et näha, mis ja kuidas see kõik seal toimub.

Sathya Sai Baba on 83 aastane, suurte afrojuustega ja lahke näoga mees, kes kuulutas end Shirdi Sai Baba (http://www.saibabaofshirdi.net/) reinkarnatsiooniks ning jumalaks. Tal on tuhandeid ja tuhandeid järgijaid ning tema ashramid asuvad mitmel pool Indias. Sai Baba on kogu sissetuleva raha suunanud ümber heategevusse ning nii on tema poolt asutatud ka väga palju haiglaid ja koole jne. Sai Babal on ka oma raadiojaam ning ta on välja andnud väga palju raamatuid, videoid ning oma nimega suveniire. Keda huvitab, võib lähemalt vaadata tema kodulehekülge http://www.sathyasai.org/.

Kaardi järgi peaks Sai Baba põhiresidents asuma Lõuna-India keskel, väikses külakeses Puttaparthis. Kui ma aga kohale jõuan, siis kihab bussijaama ümbrus tuhandetest valgetest inimestest ning ashrami väravasse jõudes jääb mul jahmatusest suu lahti, sest tegu on inimmassist kihava tohutu suure majade kompleksiga. Ashrami elukorraldus töötab nagu masinavärk ning korraldava meeskonna suurus ja efektiivsus on aukartustäratav. Sai Baba ashramisse ööbimiseks tuleb lasta end pildistada ning täita pikk ankeet ning istuda korraldajameeste juures, kes otsivad sulle toa ning seejärel käia veel kolme ametniku juures, kes sind sisse registreerivad ja kellele raha saab maksta. Kõige eest on hoolitsetud - elada saab ühikas ning süüa sööklas, anda asjad pakihoidu ning väärtasjade hoiustamiseks kasutada lukuga kappe. Igal pool on suured sildid, mis keelavad pildistada, paluvad vaikust ning käsivad jalanõud ära võtta. Ashrami territooriumil siblivad tuhanded Sai Baba austajad ning korraldajamehed. Nii nagu Amma ashramis ei ole ka siin võimalik leida vaikset nurgakest, kus omaette mediteerida või elu üle järele mõelda. Vaatamata suurtele siltidele „vaikust palun” on ashramis üleüldine sumin, sest tuhandete inimeste toimetamine ei saa ka parima tahtmise juures vaikuses toimuda.

Ühe ööpäevase ashramis viibimisega ei ole mul võimalik ashrami rutiini sisse elada, kuid uurin oma seitsmelt ühikatoa kaaslaselt, kuidas nende päevad välja näevad. Ühe Itaalia proua kirjelduse järgi on tema päevad järgmised: ta ärkab kell 3.30, et minna kella 4sele hommikusele laulude laulmisele või nagu siin öeldakse - chantingule. Kell 7 on hommikusöök ning kell 8 ta läheb tavaliselt hommikusele darshanile. Kella 10-11 ajal on võimalik minna erinevatesse loengutesse, mida peavad erinevad õpetajad. Enne lõunasööki teeb ta paar tundi vabatahtlikku tööd ehk koristab ja peseb ja keedab (see on kohustuslik kõigile ashramis viibijatele). Kella ühe ajal on lõunasöök ning peale seda minnakse järjekordsele darshanile. Peale õhtusööki on võimalik erinevaid Sai Baba videoid vaadata ning kell 9 on öörahu. Minu toakaaslased kiidavad säravsilmi ashrami elu taevani ning enamus tuleb siia igal aastal kohe mitmeks kuuks. Üheks minupoolseks tähelepanekuks on ka see, et enamus naised, sh välismaalased, on ilusates ning uhketes sarides ning oma parimates juveelides – Sai Baba auks.

Minul õnnestub peale ashrami igapäevase elu jälgimise osa võtta ühest darshanist. Minu ettekujutuses või ootuses võiks olla tegu Sai Baba poolt peetava palvusega või jutlusega, kust loodan saada mõne tõetera või tarviliku filosoofilise mõttetera. Tegelikkuses osutub kogu üritus hoopis teistsuguseks. Nimelt tuleb oodata tunde järjekorras, et siis loosiõnne alusel suurde palvehalli istuma saada ning midagi suurt ootama jääda. Vähesed õnnelikud saavad koha Sai Baba liikumistrajektoori või siis lava ääres. Seejärel tuleb palvehallis oodata tunnike Sai Baba saabumist. Sai Baba tuuakse palvehalli ratastoolis ning ta õnnistab oma liikumistee äärde jääjaid, kellest osaga peab ta isegi dialoogi, kuid samal ajal ootavad kogu ülejäänud inimesed lihtsalt vaikides. Saalis on umbes 6000 inimest, kellest suur enamus tunduvad olevat tõelised Sai Baba austajaid ning neile piisab lihtsalt Sai Baba kohalolekust, et temalt väge, energiat ja õnnistust saada. Kuna Sai Baba ei lausunud ühtegi lauset mitme tunni jooksul ning kuna ma ei tunne tema kohalolekust midagi, kohe mitte midagi, vaid mind valdavad õhupuudus ja nälg ja väsimus, siis otsustan enne lõppu lahkuda. Ilmselt ei ole ma Sai Babaga samal energialainel...

Kui varem mõtlesin, et kunagi võiks Indiasse tagasi tulla ning proovida elada erinevates ashramites, siis Sai Baba ashramist ning Kristelilt kuuldu põhjal ka Amma ashramist jääb mulle mulje, et selleks, et oma seesmist rahu ja tasakaalu leida ning oma sisehäält kuulda ei ole ülerahvastatud ashramid küll kõige paremad kohad. Kui üldse, siis võib-olla mõnes väiksemas ja privaatsemas ashramis. Kuigi selline institutsionaliseeritud ashrami elukorraldus minule ei sobi, ning vajan pigem omaette ruumi, on siiski tore tõdeda, et mõni teine inimene sealt just oma tõe ja õnne leiabki. Selle tõestuseks on Puttaparthist tagasi sõites bussis minu kõrvale istuv Maduri – 19-aastane india neiu, kes õpib ülikoolis infotehnoloogiat. Maduri näolt ei kao pooleteist tunni jooksul kordagi naeratus, temast õhkub lõputut õnnetunnet ning ta on headus ise, hoolitsedes minu eest nagu parim vanaema. Küsin Madurilt, mida ta arvab Sai Baba ja Amma kohta. Maduri nägu lööb õhetama ning õnnest särama, ta asetab oma kaks habrast kätt oma südame kohale ning ütleb: „Sai Baba on kõige kõrgem ja kõige püham, ma armastan teda nii väga, sest ta on nii hea. Aga Amma... (Maduri õhkab), Ammat ma armastan nii väga, et ma oleks nõus tema eest oma elu andma.”

Kristel ja Marika