Kolmapäev, 9. detsember 2015

Kolmas päev. 26. november 2015


Hommikusöögiks on kusagilt koobastest välja tulnud rohkem inimesi. Ilmselt ollakse kas laeva kõikumisega juba harjunud või on puhas nälg inimesed välja ajanud. Tänane päev ei tähenda midagi muud kui laevas passimist ja nende kannatuste lõpu ootamist. See pole siin mingi lõbusõit. Õnneks saadab meid teadmine, et see kõik on väärt Antarktikaga kohtumist. Samas taban end ka mõtlemast, et sarnane kaks päeva tagasisõitu võib suhteliselt igavaks osutuda. Sellele mõeldes loodan, et tagasiteel on Drake väinast saanud Drake järv ja saan need kaks päeva mõnusasti fotode sorteerimise ja tuunimisega täita ning oma reisimuljed enne maalejõudmist kirja panna.

Kuigi mulle ei tundu, et ilm oleks palju erinevam eilsest, serveeritakse meile lõuna laevarestorani. Ja lõunaks saame pärissööki, mitte võileiba. Pärast lõunat toimuvad ka esimesed loengud. Need oleks pidanud juba eile toimuma, aga kuna eile laeval teist inimest kohates võis kergema ehmatuse saada, siis ei hakatud neid ka tegema.

Meile räägitakse Antarktika lepingust, mis sõlmiti 1959. aastal ja millega külmutati tähtajatult kõik riikidevahelised territoriaalsed nõudmised Antarktikale ning millega Antarktika kuulutati rahvusvahelise teadusliku koostöö objektiks. Muuhulgas on Antarktika lepingu järgi keelatud seal igasugune militaarse suunitlusega tegevus. 1991. aastal lisandus sellele lepingule Keskkonnakaitse protokoll, mis kehtestas Antarktikas üliranged keskkonnakaitse reeglid. Antarktika lepinguga on ühinenud kõik riigid, kel on Antarktika osas huvisid, on need siis territoriaalsed või teaduslikud. Tore oli slaidil näha, et Antarktika lepinguga on ühinenud ka Eesti (aastal 2001).

Lisaks ootab meid ees instruktaaž maaleminekute kohta, samuti reeglite kohta, millega Antarktikas reisijatena arvestama peame.

Antarktika vetesse jõudes lubatakse meile maaleminekuid kaks korda päevas. Seda küll alati eeldusel, et ilmaolud lubavad. Maale viiakse meid laevast mootoriga varustatud kummipaatides (siinses kõnepruugis zodiaagid). Mõnel korral tähendab maaleminek ka lihtsalt mõnetunnist sõitu zodiaagil laeva ümbruskonnas. Sellistel puhkudel on paadimeesteks meie teejuhid, kes meile ümbritseva kohta infot jagavad, teele jäävad loomad ja linnud kätte näitavad, jne. Tualetti üheski peatuspaigas ei ole, vajadusel tuleb paluda end paadimeestel laevale tagasi viia. Maaleminekud on enamasti 2-3 tunni pikkused.


Enne iga maaleminekut ja pärast laevale tulekut peame oma kummikutega käima läbi mingi desinfitseerimislahuse, et  me ei viiks loodusesse mingeid võõrliike ega sealt ka midagi kaasa tooks. Samuti on rangelt keelatud igasugu suveniire kaasa noppida, nagu näiteks linnusulgi, kive, jne. Ainsa nö suveniirina on lubatud kaasavõetud pudelisse Antarktika lund korjata, et see siis hiljem veena kaasa viia. Mnjah, ei ole vist vaja lisada, et mina trofeena jääd koguma ei hakanud.

Maal ringi käies peame alati loomadele ja lindudele teed andma. Pingviinidest tuleb meil vähemalt 5 meetri kaugusele hoida, hüljeste puhul kehtib 20 meetrit. Päris elu tegi siin siiski korrektuure, kuna pingviinid olid sageli piisavalt uljad ja astusid ise meile lähemale. See oli neile lubatud.

Loomade süllevõtmisest või kõrvataguste sügamisest võime muidugi ainult und näha. Meie teejuhid olid nende reeglite puhul üpris ranged ja kutsusid meid ka pidevalt korrale, kui nägid, et keegi midagi valesti tegi. Arvan, et selline karm kord oli iseenesest õige. Lisaks toimus igal randumisel eraldi instrueerimine, kus me käia tohime või mida peame seekord silmas pidama. Raja peal olid omakorda meil vastas teejuhid, kes siis meie küsimustele vastasid ja muuhulgas jälgisid, et me ikka kokkulepitud trajektooril püsiksime.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Kella viiest hakkame nägema esimesi jäämägesid. Kuna parajasti käib koolitus sellest, kuidas me igal paadisõidul peame ka päästeveste kandma, kuidas paadis käituda ja millise haardega peame paadimehest kinni haarama, siis ei saa välja pildistama minna. Loodan, et neid jäämägesid näeb varsti veel kõvasti ja millestki olulisest ilma ei jää.


Kell 17.44 näen esimest korda uuesti maad. Tegu on erinevate kaljurahnudega, mis on osa Lõuna-Shetlandi saarestikust.

Meile antakse koolituse lõpus õhkõrn lootus, et võib juhtuda, et saame oma esimese maalemineku juba täna õhtul. Meeskond tutvub jääoludega ühes võimalikus randumiskohas ja lubab meile poole tunni jooksul teada anda.

Uudis – saame maale! 18.30 oleme kõik end kubujussideks riietanud, sumanud läbi lahuse, kinnitanud zodiaakide kõrval valvet pidavale laevaarstile, et väljusime laevast (hiljem laeva tagasi jõudes veendub arst, et kõik, kes laevast väljusid sinna ka tagasi jõuaksid). Peagi leian end juba zodiaagist ja loetud minutite pärast paistab kaldal esimene pingviinide koloonia. Taevas on pilves, aga väljas on sula. Lumele jõudes võiks siin ühe korraliku lumememme teha või lumesõja maha pidada, aga kuna oleme värskelt läbinud koolituse, mida me kõike teha ei tohi, siis ei söanda ma isegi mitte mõnda oma kaaslast lumepalliga visata, pingviinist rääkimata. Saadetakse veel jäämäe teisele servale või jäetakse maha, mine sa tea.


Pingviine on tõesti palju. No  ütleks, et tuhat võiks kohe kokku lugeda, kui peaks. Osad otse vee lähedal lumisel rannal, teised veidi kõrgemal mäe nõlval. Samas käib ka tihe liiklus erinevate kogumite vahel, selleks tuleb ületada meie teejuhtide poolt ettenäidatud rada, kus meil on lubatud käia.

Selles koloonias elab kaht liiki pingviine: eeselpingviinid (ingl.k: Gentoo Penguins) ja valjaspingviinid (ingl.k: Chinstrap Penguins). Kui loengus jäi juba mulje, et me võime pingviinide närvikavale väga halvasti, et mitte öelda fataalselt mõjuda, siis kohapeal saab ruttu selgeks, et pingviinid meie olemasolust end kuigivõrd segada ei lase:


Samuti saab selgeks, et mu riietuse kõige nõrgemad kohad on sõrmed ja varbad.

Riietusest võiks siinkohal veidi pikemalt kirjutada, kuna see on Antarktika külastamisel üks praktilistest asjadest, millega tegeleda tuleb.

Enamike Antarktika kruiiside puhul on suurem osa vajalikest riietest reisipaketi hinna sees, st et jalanõud ja veekindlad püksid saadakse laevast, parkad ehk soojad sulejoped samuti ja need jäetakse veel „suveniirina“ reisijatele. Kuna meie valisime nn “ töölisklassi ekspeditsiooni“, siis saame arvestada vaid kummikutega reisikorraldaja poolt. Ja need on mõistagi kasutatud varasemate kruiiside jooksul. Samas pole keelatud omadega tulla, lihtsalt peab olema valmis maabumisteks põlvekõrgusesse jääkülma vette, seega mingitest sandaalidest siin rääkida ei saa. Kuna olen enne ja pärast kruiisi seljakotireisil, siis minu puhul ei tule kõne allagi, et tassiksin sulejopet ja suusapükse kogu ülejäänud reisi oma seljakotis, seega on mu plaan puuduvad riided rentida. Mu reisiagent Chimu Adventures’ist kinnitab, et selleks on võimalused Ushuaias olemas, seega pikemalt ma oma pead riiete pärast ma ei murra. 

Ushuaias reisiks ettevalmistusi tehes saab aga selgeks, et odav lõbu riiete rent ei ole. No pole siin ka midagi imestada – kui oled juba praktiliselt maailma lõppu tulnud, siis saab sinult küsida ükskõik mis hinda. Siiski, Ushuaia väikelinna peatänav koosneb peamiselt matka-, spordi- ja suveniiripoodidest ja ka viimastes on veerand kaubast seotud tegevustega vabas õhus. Seega ei maksa rentimisega kiirustada. Mina ja Mark lööme käed veekindlate suusapükste osas rendifirmaga, kellelt saame need 800 peeso eest (50 eurot) meie reisi ajaks. Parkat otsustan aga mitte rentida, kuna see oleks teine samasugune summa. Selle asemel kavatsen kombineerida talveriided oma kilejopest, fliisist ja täiendavast dressipluusist. Lisaks on mul kaasas pikk soe spordipesu. Mütsiks olen kaasa võtnud Lääne-Hiinas külma kätte jäädes ostetud Kappa suusamütsi, mis on tõesti soe. Kinnastena on mul kaasas tavalised sügisesed nahkkindad, seega siin on mul vaja soojemat lahendust. Küsin rendihindasid, aga need näivad absurdsed (10 päevaks 400 peesot ehk 25 eurot), mistõttu loobun. Selle asemel leian spordipoe, kust ostan korralikud suusakindad 330 peeso eest (20 eurot). Kaupluseid läbi kammides jäävad mulle silma buffid ehk sallid, millest saab kerge vaevaga tekitada ka näomaski. Salli mul pole ja buffi hankimine näib mulle ka muidu praktiline. Selle ostan suveniiripoest.

Kokkuvõttes võikski soovitada, et kui midagi on puudu, siis pigem osta, kui rentida. Ushuaia peatänava lõpust leiab muuhulgas ka mitme matkapoe outletid, kus hinnad on mõistlikud. Ja mis veel üllatas, oli see, et mitmed spordirõivad või matkatarbed olid kõige odavamad suveniiripoodides.


Esimeseks maaleminekuks riietasin end järgmiselt: mul oli seljas pikk spordipesu, jalas veel ühed tavalised matkapüksid, nende peal renditud vetthülgavad püksid (mis nagu selgus, olid kaugel vee hülgamisest), seljas fliis, dressipluus ja tuulekindel kilekas. Tagantjärele võin kinnitada, et neljast kihist seljas piisas täiesti ja eraldi sulejopet pole Antarktika reisiks vaja kaasa tassida. Tavariided täidavad oma eesmärgi kenasti ära, kui vähemalt kaks kihti koosnevad soojast pesust ja fliisist. No ja kilekas võiks ikka ka kõige peal olla.

Omaette küsimus on varvastega. Jalga panin kruiisikorraldaja poolt saadud kõrge säärega kummikud. Need paistavad täiesti uued, kuigi lubati kasutatuid. Taas üks ületatud ootus reisikorraldaja poolt. Jalga panin esimesel korral kaks paari sokke: ühed olid sellised suve-spordisokid, teised villased sokid Suva toodangust. On selge, et järgmistel päevadel pean panema vähemalt 3 või 4 paari sokke jalga, et poleks külm. Mõistlik oleks kasutada sooje sisetaldu kummikupõhja panemiseks, aga merel olles on see vaid tagantjärele tarkus.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ 

Tagasi laeva jõudes on reisijate elevus suur. Inimesed hõiskavad, huilgavad, üksteisele jagatakse õlapatsutusi, justkui oleksime millegi suurega hakkama saadud. Tundub, et see veidi raske laevareis, mille käigus tuli ka kannatada, andis palju kaasa praegusele tundetulvale. Kohati tekkis ülesõidul tunne, et Drake väin ei lõppegi kunagi ära ja nüüd, kui ollakse taas rahulikes vetes, suudetakse uuesti elevil olla.

Õhtusöögi ajal on kõik lauad inimesi täis. Inimesed on elule ärganud. Õhtusööki saadab selline melu, et raske on kuulda juttu, mida laua teises otsas räägitakse. Üldine meeleolu on laes.

Pärast õhtusööki oma muljeid kirja pannes hakkab taevas selginema. Sätin end arvutiga istuma baari akna äärde, sellele küljele, kuhu päike loojub. Kell on 22:53, aga väljas on ikka veel valge. Taevasse on pilvede vahele tekkinud valgus ja jäämäed hulbivad minust mööda.

Luban endale, et tulen kindlasti kella 4 ajal luurele, kas päikesetõus on ilus. Oleks pööraselt kena kogemus saada fotod jäämägedest päikesetõusu valguses. Peagi näen sellest juba und.


Tom

1 kommentaar:

Kersti ütles ...

Antarktika külastamine, Tom, ülilahe!
Väga tore jutt (see ka muidugi eelmistes postitustes), aga see praegune paneb ikka täiega kaasa elama.
Väga lahe, tahan ka kunagi proovida :)