Rutta aeglaselt, sest Universumil on sinuga omad plaanid. Üks päev Chiang Khongis.

Pärastlõuna Luang Prabangi hotelli rõdul

+23 ºC, aga kahtlustan, et peale päikese kadumist pole rohkem järel kui +6 ºC (magan kolme teki all ja ikka hommikuti hambad plõgisevad:)

Olles mõned päevad rendibussi ja renditud bussijuhiga Põhja-Tais ringi tuuritanud meie „gruppa-vosemnadsat-vsjuda!-ga”, jõudsime Chiang Khongi. Nagu ilmselt enamik reisiselle, nii sattusime ka meie sellesse väikelinna põhjusel, et siit saab Mekongi jõge ületades Laosesse. Chiang Khongis läks meie reisiseltskond lahku: Eva, Andra ja Patrick lendasid päikesevanne võtma Lõuna-Tai randadesse, meie, ehk ülejäänud viis, jätkasime teekonda põhja, lootuses avastada „metsik ja puutumatu” Laos.

Chiang Khongis leidsime endale mõnusa külalistemaja otse Mekongi jõe ääres. Vaade suurelt puunikerdustega terrassilt võlus meid sedavõrd, et otsustasime tempot maha võtta ja mitte kohe järgmine päev rutata paadile, mis meid peale kahepäevast sõitu Luang Prabangi viiks. Seega langes meile sülle veel üks päev Tais, mis kujunes vägagi meeleolukaks ja muutis meie rännaku edasist käiku

Päev algas väga rahulikult. Võiks öelda isegi, et uimaselt. Olimegi tahtnud ju niisama logeleda, istuda ja lugeda raamatut meie mõnusa õhustikuga terrassil ja veidi mööda väikelinna tänavaid ja jõekallast ringi jalutada. Aja mahavõtt on tähendanud meie reisil üldiselt ka kohustusliku kirjanduse (loe: Lonely Planeti) lugemist enne uude sihtkohta jõudmist, mis aitab uude riiki sisse elada ja oma tegemisi seal veidi paremini ette näha. Ja loomulikult on mõnusa logelemise päeva üheks osaks põikamine internetti, et üle vaadata e-post (loodetavasti mitte ainult rämpskirjad või reklaampakkumised Pepe Jeans Londonilt!) ja kui tuju, siis üle vaadata kodumaiste uudisportaalide pealkirjad.

Esimene suurem uudis sel rahulikul las-ma-unistan-veel päeval tuligi internetist. Täpsemalt oli see Marika, kes tuli internetist uudisega, et ta on haige – süda on paha ja kõhus keerab. Nii jäi tal tulemata meiega lõunale ja selle asemel sulges ta end hotellituppa. Ette rutates võib öelda, et Marika sealt toast sel päeval välja enam ei saanudki, kuna mingi kuri bakter oli tema sisse pesa teinud ja tal tuli asuda otsustuskindlalt võitlusse selle välja ajamiseks.

Nii läksime neljakesi otsima lõunasöögiks mingit mõnusat kohta. Eelmisel päeval piki jõge jalutades oli meie külalistemaja lähedal üks selline meile silma hakanud ja sinna sammud seadsimegi. Süüa meil sealt leida ei õnnestunud, küll aga põrkasime kokku 40ndates aastates sakslase Timmiga, kellel on oluline osa selles, milliseks meie järgnev rännak kujunes.

Selgus, et Timm oli umbes aasta tagasi Laosesse elama kolinud ja ta oli oma missiooniks võtnud matkaradade väljaarendamise läbi Põhja-Laose mägikülade. Tuurid, mida Timm korraldas, pidid teenima võimalikult palju tulu küladele, mida matkajad läbisid, samas võimalikult vähe muutma sealsete külaelanike traditsioonilisi tegevusalasid ja kombeid. Pikemas perspektiivis soovis Timm Vieng Phoukha küla lähedale, kus ta peatus ja kus oli tema matkabüroo „kontor”, välja arendada koos oma Tai koostööpartnerite ja kohaliku omavalitsusega nn ökokeskust. Timmi visiooni kohaselt oleks selles keskuses avatud restoran, kus kohalikud elanikud tööd saaksid, turg, kus kohalikud elanikud saaksid müüa oma käsitööd, koolituskeskus, kus kohalikele elanikele õpetada inglise keelt, loomulikult matkarajad ja ilmselt veel midagi, mis mul tänaseks on juba meelest läinud. Ehk siis üks üllas mees paistis see Timm olevat!

Kuna meie olime kohe-kohe Laosesse sõitmas, siis püüdsime Timmi seest välja pumbata ka kogu elementaarse info piiriületuse ja paadisõidu kohta (viimane tundus justkui ainuvõimalik tee sellest piiripunktist Luang Prabangi sõitmisel). Timm rääkis, mida teadis, kuid võttis vähemaks meie hasarti kaks pikka päeva paadis veeta... Selle asemel soovitas ta meil ületada jõgi ja sõita bussiga risti läbi Põhja-Laose ja võtta paat hoopis teisest Laose linnast – paadisolemist siis üks päev, paadiliiklus sealsel jõel palju hõredam ja vaated ka palju maalilisemad. Lisaks saaksime nii teha erinevaid peatuseid turistide poolt vähekülastatud Põhja-Laose linnades. Muuhulgas selgus, et ka ta ise sõidab järgmine päev Laosesse ja võib aidata leida meile mikrobussi, mis meid ühiselt sisemaale edasi viiks. Tundus, et Timm suutis oma jutuga vajutada õigetele nuppudele ja endise piloodina oli tema esitlus ka lennukas ja veenev. Igatahes võtsime Timmi soovituse teadmiseks ja käisime välja mõtte ühiselt õhtust süüa. Muretute ränduritena midagi täpsemalt me muidugi kokku ei leppinud.

Lõunasöögiks parkisime end hoopis peatänava äärde jäävasse mehhiko restorani. Olime pooleteist nädalaga Tais jõudnud samasse seisu, mida ise Indias kogesin kahe nädalaga – ehk siis kohalikust toidust hakkas vaikselt kõrini saama. Seega mehhiko köök tundus huvitav vaheldus. Söögikohta pidas muhe prillide ja halli patsiga vanem mees, kes kandis kaelas ehteid ja randme ümber paelu. Tegu oli pereäriga nagu paljud siinkandis. Nii jagas meeldivaid naeratusi meile ka perenaine, kelle firmaroaks paistsid olevat banaani vormileivad, mida ta koha peal küpsetas ja soojana lauda tõi. Küsisime peremehelt, et kuidas juhtus, et ta Tai väikelinnas mehhiko restorani avas. Peremees oli andunud muusikaaustaja ja kõigile järgnevatele küsimustele andis ta vastuse muusikaliste näidete varal:) Ehk siis olevat tai muusika liiga rahulik tema jaoks – tema otsis midagi äkilisemat ja läbi rõõmsa ja reipa latino muusika jõudiski ta mehhiko köögini. Polevat ise Mehhikos käinud, vaid naisega raamatutest selle köögi kohta lugenud ja katsetanud, sealhulgas oma klientide nõu kuulda võtnud maitsete osas. Peremees selgitas, et nii nagu üht muusikapala saab mängida mitut eri moodi, siis nemad püüavad teha ka oma toite nii, et see oleks just sellise maitsega, nagu nende külalistele meeldib. Meie maitsemeeled suutsid nad igatahes seekord kenasti ära arvata ja lahkusime lõunalt rahulolevatena.

Lõunale järgnes mõnus logelemine. Lõuna-Taist saime sõpradelt sõnumi, et toidumürgitus möllab nende kallal ja paluti tervitada Mekongi kalasid (mida mitmed meist eelmine päev sõid). Kuna olin ka ise kalasööjate hulgas ja samas kepsutasin rõõmsalt ringi, siis püüdsin päästa Mekongi kalade au ja valesüüdistused kummutada.

Õhtusöök Timmiga juhtus nagu asjad ikka siin tavaliselt juhtuvad: istusin internetikohvikus linna peatänava ääres ja ta astus sealt mööda ja andis teada, kuhu sööma läheb. Kuidagi lihtne (mobiiltelefonita) maailm, eks! Hüppasin läbi meie külalistemajast, kus teised parajasti olid ja ühinesime Timmiga. Koht, kus Timm einestas, oli ehtne Tai tänavatoidurestoran: vakstutega plastmasslauad, „köök” liikuvatel ratastel tänava ääres, erinevad toiduained lahtiselt plastmassist nõudes selle kõrval, alumiiniumist lusikad-kahvlid. Konkreetsele kohale lisas vürtsi veel see, et külmkapi avamisel paiskus sealt välja hingemattev hais ja mööda seinaäärt nägime jooksmas hiirt! Timm aga oligi just sedasorti mees, kes hoidis madalat profiili: sõi lihtsates kohtades ja ei paistnud muidu pillavat elustiili elavat. Temal oli siin oma missioon ajada ja elas ta säästudest, mis elust-tööst Saksamaal kogutud olid. Jooksvaid kulusid aitasid samuti katta sissetulekud mägimatkade korraldamisest. Õhtusöögi käigus rääkis ta oma lugu pikemalt: kuidas ta oli tulnud kuuks ajaks puhkusele Kagu-Aasiasse, sattus Taist Laosesse, läks juhuslikult Laose mägikülla matkama, mille käigus nägi ja koges palju enam, kui oli senise nädalaga kokku läbi elanud. Seejärel otsustas ta Laoses edasi liikuda ainult kõndides, sattudes seeläbi mägiküladesse, kus paljud inimesed polnud valget inimest ehk näinudki, nägi palju vaesust ja viletsust, kuid samas väga külalislahkeid mägirahvaid. Peale Saksamaale tagasi jõudmist ostis ta esimesel õhtul ühe otsa pileti Laosesse, jättes endale senise elu kokkupakkimiseks aega vähem kui kaks kuud. Lugu oli igati inspireeriv ja kui olime lisaks saanud detailsemat infot tema korraldavatest matkadest, oli juba üpris kindel, et me ei võta ette kahepäevast paadisõitu Mekongil, vaid ühineme Timmiga ja sõidame tema mägikülla matkama. Niisiis jätsime Timmiga hüvasti kokkuleppega, et sõidame ühiselt järgmisel päeval Mekongi teisele kaldale ja jääme sealsesse linna, Houay Xaisse, ööbima.

Loivasime aeglaselt oma külalistemaja poole, kui ühes tänavabaaris nägin valget selli, kes tundus tuttav Chiang Mai rongist. Astusin ligi, tervitasin ja küsisin, kas me pole rongisõidust tuttavad. Ta naeris selle peale ja ütles, et on siin linna lähedal töötanud ligi kaks kuud ja ajan teda ilmselt kellegagi segamini. Ehheee, ikka juhtub. Sell istus kohalike noortega ühiselt lauas ja kutsus meid ühinema. Kuna kell oli alles üheksa kandis õhtul, siis polnud koju minemisega kiiret. Pealegi oli spartaliku õhtusöögi järel tunne, et „tahaks veel midagi head” ja nii otsustasimegi jätkata oma õhtut baaris. Tegime mõned Sang Som’id colaga ja ajasime juttu. Baar oli lihtne – tänavale avanev endine garaaþ (ilmselt) oli tuunitud kättejuhtuvate materjalidega, suurem kummut baariletiks, padjad põrandal, mõned lauad-toolid, pluss lisaks pealtnäha igati uhke muusikakeskus. Seinad olid täis joonistatud erinevate autorite poolt ja nii küsisime ka meie vildikat, et omapoolsed „koopamaalingud ja kosmosekirjad” jätta! Kui keegi peaks siiakanti sattuma ja need üles leidma, siis lisagu need meie kommentaaridesse ja meie palavate tervituste ja joonistustega postkaart on garanteeritud:)

Mõne aja pärast ühines meiega ka baari ainuke falang (nii kutsuvad kohalikud siin valget inimest) ja saime teada, et tegu on 23-aastase prantslasega, kes umbes kolm kuud tagasi otsustas Bangkoki õnne otsima tulla. Ülikooliharidust tal ei olnud, kuid soov mingi huvitav töö leida oli suur. Seadis end Lumphini pargi juures kenas üürikorteris sisse (üür kuus ca 1,000 krooni) ja asus suhteid looma. Selli sõnul läks tal tööleidmine lihtsalt, kuna Bangkokis on suur välismaalaste kogukond, kellest paljud on seltskondlikult aktiivsed ja „nähtaval”, mistõttu võib neid kergesti kohata väljas käies. Samuti olevat tööjõuturul pidevalt huvitavaid pakkumisi ja tihti eelistatakse noori ja hakkajaid läänlasi. Nii sattus ta ise kokku hotelliäri ajavate inimestega, kelle juures ta esmalt Bangkokis töötas. Siis aga käivitus neil hotelliprojekt Põhja-Tais, Chiang Khongi lähistel külas, kuhu ta saadeti välja õpetama kohalikke elanikke, seda nii inglise keele kui üldise töökorralduse osas. Ütles, et pooleteise kuu jooksul, mis ta siin on töötanud, on tal ainult üks vaba päev olnud, samas igal õhtul sõidab ta oma motorolleriga linna siinsesse baari kohalike noortega aega veetma. Töö on olnud küll pingeline, aga huvitav ja ta on veendunud, et kui tema taustaga inimene Prantsusmaal sooviks tööd leida, oleks ta sunnitud kraavi kaevama ja on oma praeguse eluga väga rahul.

Kella üheteist ajal baarist lahkudes küsisid taidest baariomanikud, et kas lähme ikka edasi ööklubisse ka. Ei osanud neile midagi vastuseks kosta ja küsisime, et kus „see ööklubi” asub. Sellid viipasid käega ja osutasid, et vaid veidi maad nende baarist edasi on ööklubi nimega Madam E. Küsisime, et kas tõesti neljapäevasel õhtul võib seal ka inimesi olla (siinkohal oleks paslik selgitada, et Chiang Khong on Tai kontekstis vast mingi Häädemeeste mõõtu koht). Baariomanikud lubasid meile selle peale elavat muusikat ja ägedat olemist. No eks me olime selleks ajaks juba piisavalt „lõvikonservi” ka ära söönud ja tundus lihtsalt lubamatu jätta pilk heitmata väikelinna ööellu!

Silt ööklubi uksel säras lubavalt: „Food. Drink. Disco.” Sisenesime klubisse ja hetke pärast leidsime ennast taidega ümbritsetud laudade vahel suud ammuli ümbritsevat uudistamas – klubi oli väike, hämar, külastajad paistsid olevat kohale tulnud seltskondadena ja olid eranditult kohalikud. Inimesed olid kenasti riides, erinevalt meie otse-seenelt-väljanägemisest. Kõigi pilgud olid naelutatud lavale klubi ühes seinas, kus esines bänd – klahvpille ja kitarre „lõhkuvad” pikkade ja kohati blondeeritud soengutega noored muusikud ja nende ees muusikataktis väänlevad ja seksikaid poose võtvad lauljannad. Andrus hõikas mu kõrvalt, et näe, tüdrukud on tabanud esinemiseks vaid pesu selga panna! Et olukorraga veel lähemalt tutvuda võtsime kohad sisse pika leti ääres otse lava ees. Vahepeal olin mina jõudnud külastada WC-d, mis oli lihtne ja aus: emaileeritud augu kõrval oli suur tünn, kust tuli ise kopsikuga vett peale visata. Kui astusin baarileti äärde, et üks kokteil tellida, tõid baaridaamid mulle pudeli rummi ja colat ja ütlesid hinna. Täpsustasin uuesti, et soovin ainult ühte kokteili ja sain teada, et joogi müük käib neil ainult pudelite kaupa! Ok, loobusin sedakorda kokteilist ja ühinesin sõpradega lava ees. Meie saabumine oli tekitanud ilmselgelt elevust, seda nii publikus kui esinejates. Andsime ka endast parima ja elasime häälekalt bändile kaasa. Lauljannadeks olid kaks noort ja kena tütarlast ja üks noormees, kes vaheldumisi käisid esitamas erinevaid kohalikke ja lääne hitte. Iga kord lava sirmi tagant väljudes olid nad selga saanud uue kostüümi (lauljannade puhul loe: pesu). Lugude vahel võtsid aeg-ajalt sõna ka pillimängijad ja ühel hetkel saime kohalikku keelt rääkimata aru, et klahvpillimängija räägib mikrofoni meist. Seejärel saabus laulma noormees, kes loo alustuseks astus mikrofoniga meie juurde ja Mann andis talle lühiintervjuu: kes me oleme ja kust me tuleme. Lõbus oli. Siiski sai mingi hetk väsimus meist võitu ja taustalaulja ehmatuseks tõusime oma kohtadelt püsti just siis, kui ta oli end meie ette seisma seadnud...

Külalistemajja jõudes avas Marika silmad, kes põdura olemise tõttu oli suurema osa päevast maha maganud. Paiskasime ta üle oma ehedate muljetega ja kuulsime, et hea uni oli ka tema olemist paremaks teinud.

Siinkohal oleks paslik lõpetada sissekanne ajatu kirjandi lõpulausega: „Oli tore päev.”

Tom

Hüvasti, 2008

2. jaanuar 2009, kell 02:41 öösel. Tai, Bangkok, Sukhumvit soi 11, hotell Le Fenix, tuba 501. Ehk siis meie Bangkoki peakorter. Ametlikult Tomi ja Marika tuba.

Kindlasti on osad teist märganud, et meie blogi oli vahepeal mõnusal talvepuhkusel ehk oleme üha enam sulandumas rahulikku aasiapärasesse temposse. Aga mis vahepeal toimunud on? Peale Indiat maandusime Taimaa pealinnas Bangkokis, kuhu meile tulid Eestimaalt päris kodueestlased külla ehk meie sõbrad Marikai, Andrus, Andra, Patrick, Eva ja Sigrid. Selle kambaga veetsime Bangkokis toreda aastavahetuse, seejärel uudistasime Põhja-Tai hõime ning elu-olu ning veidi väiksema kambaga suundusime avastama Laost. Proovime tagantjärgi kõik sündmused kirja saada ning hea meelega kasutame selleks oma sõprade abi ehk olge valmis külalis-sissekanneteks (sündmuste kajastamine blogis ei pruugi toimuda kronoloogilises järjekorras, kuid kõik sündmused saavad siiski varem või hiljem kindlasti kirja). Esimese külalisesinejana astub üles Andrus.
-----

Eile sain pikima-tiku-loosiga endale auväärse õiguse kirjutada 2008 viimaste päevade sündmustest. Aga et viimane info kaotsi ei läheks, siis...

• Eestis oli lumetorm
• Evelin Sepp võttis 12 kilo alla
• Ester Tuiksoo on vabaduses
• Jõumees Jõnnu võitis Tantsud Tähtedega saate

Need olid praegu viimase veerandtunni peamised infokillud, mille osas Marikat ja Tom’i valgustatud sai. Tom valis olulisimaks uudiseks lumetormi.

Aga nüüd ajas tagasi paar päeva. Finnair tõi meid Tallinnast Tai pealinna. Minu jaoks kaugeim punkt Maarjamast, kus iial käidud. Aga maandudes tundus olustik Euroopale lähemal kui Egiptus ja muud tšurka-riigid. Puhas ja kohalikud ei käitunud looma moodi agressiivsetena. Nojah. Kuniks lennujaamas taksosse istusime, kui see minema kaapis. 160km/h rauas. Sihiks Khao San Rd, mis on Bangkoki backpacker’ite keskus ja seal on meie kodu üheks päevaks. Hull koht, mille külastamata jätmist oleks küll hiljem kahetsema pidanud. Pähe tuleb võrdlus ehk Camden Town’iga Londonis. Päeva esimesel poolel oli Khao San kärarikas turutänav, kus meiegi ostelda jõudsime, kuid peale päikseloojangut muutus tänava nägu oluliselt. Kõnniteedele ja sinna, kus päeval veel mõni hilbupood oli, tekkisid ühtäkki kümnete viisi baare. Mida baariks vaja on? Hunnik plastmasstaburette, kus napsuhuvilised saaks oma taguotsa toetada ja loomulikult baariletti, milleks oli enamasti suvaline käru. Ja ämbritäis napsu maksis üldjuhul 75 krooni. Me küll priiskasime ja maksime peenemate jookide (nagu Mai Tai) eest 100 krooni.

Ütleme, et õhtu möödus kiirelt ja lõbusalt. Et esimest tuk-tuki kogemust ka ruttu kätte saada, palusime ühel umbkeelsel seltsimehel endale linnaekskursioon teha. Õhtu lõpetuseks võtsime hosteli hoovis hängimiseks kampa ka seltsimees Sang Som’i, kes tundus olevat üks täiesti talutav ja sõbralik rumm. Tunnike hiljem lisandus kampa ka Siki, kes lendas kohale kes-teab-kust, väidetavalt Hong Kongist. Seejärel, ilmselt oli kell juba üle kesköö, tagasi Khao San’ile minnes oli see kant veelkord oma nägu muutnud. Me ei saanudki Sikile ämbrist joodavat napsu tutvustada, kuna tänava oli selleks ajaks üle ujutanud müüdav värske liha.

Khao San Experience lõpetuseks, aasta viimasel päeval, viskusid Mann-Marika-Siki kõik massaažilauale ja pärast kiitsid. Niipalju siis Khao San’ist. Kes pole käinud, pole näinud ühte Bangkoki huvitavamat nägu.

31.12.2008 jätkus „valgesse maailma” tagasi kolimisega – kohta, kus dušist tuleb soe vesi, toas on telekas, levib wifi, toasoe ei sõltu vaid õuetemperatuurist ja lutikas ei aja voodi all prussakat taga. Viimane oli küll literatuurne liialdus:) Selline koht asus siis Bangkoki kesklinna hotellis. Sattusime sinna seltskonna ühise otsuse ajel, et aastavahetuse veedame veel luksuses püherdades - enne minekut kohtadesse, kus me ei tea eeldada eluks vajalike elementide, peale hapniku, olemasolu. Bangkoki laekusid päeva jooksul plaanikohaselt veel Andra, Patrick, Eva ja aasta viimane päev oligi vanaaasta-õhtuks saamas. Selleks über-tähtsaks hetkeks olime leidnud endale laua restos. Seal maitsesime head ja paremat, vast isegi parimat tai toitu. Ütleme et traditsiooniline tai toit ja ka tänavatoit on head, kuid heas restos osatakse ka heast välja pigistada see parim. Kui lõi kesköötund, ei juhtunudki midagi erilist. Meie lõime omavahel kokku veeklaase, kohaliku(ma)d vaatasid lihtsalt kala pilgul endi ümber. Pisut hiljem küll resto poolt mingi hiinapärane etteaste korraldati, kus lehvivasse kangasse pugenud isikud draakonit mängisid.

Kuna osa meie lauast arvasid, et šampus on lahutamatu osa tähistamiseks, tellitigi lauda pudel va haput kihisevat, mis pani huvitava punkti antud istungile, kuna arve saabudes olid sinna kirjutatud numbrid pisut vastuolus õhtumaailma loogikaga – meie šampusehuvilised olid eeldanud, et kui menüüs on ½ pudeli hind x raha, siis terve pudel ei saa olla kallim kui 2 korda x, kuid just nii ta oli. Ja kui valgest mehest restoranipidaja oli meie audiitorite poolt tambitud madalamaks kui muru, õigus maapeale seatud ja me juba uksest lahkudes kokka tänada palusime, sisistas peremees Andrale veel kõrva et „don’t drink it if you cannot afford it”.

Oma hotelli kanti tagasi suundudes tuli vastu rodu huilgavaid tuletõrjeautosid, mille põhjuse saime nii meie kui ka enamus muust maailmast teleka kaudu teada – maha põles üks ööklubi, kust kahjuks kaugeltki kõik elusalt välja ei jõudnud.

Aasta esimest und nautima minnes tuli küll telefon igatpidi välja lülitada, kuna Eestimaal oli aastavahetus saabumas meie siinse kellaaja järgi kell 5 hommikul ja ilmselt ei oleks sel kellaajal kellegi tervitustele viisakalt vastata raatsinud.

Tuleb märkida, et viimane pool sellest jutukesest sai kirja pandud 15. jaanuaril, Laose vanas pealinnas Luang Prabangis. Seni on lihtsalt olnud nii-kiire-nii-kiire ja vahepeal olime kohtades, kus polnud mõtet arvutit kaasagi võtta, kuna seal ei olnud elektri leviala. Ja kui oligi sobiv tšillhetk kirjutamiseks, ei jätkunud kambapeale ühest rüperaalist. See siis vabanduseks:)

Andrus

India ashramid

Karaokemasinaga rendibussis Põhja-Tais

Õhtul +26 ºC

India on religioosselt väga värvikas riik. Selle hoomamatult suure riigi igas linnas ja külas on rohkesti erinevatele jumalatele ja jumalustele pühendatud templeid, kirikud, palve- ja pühakodasid. Siin on esindatud kõik maailma suurimad religioonid ja veel rohkem on kohalikke religioone, jumalaid, jumalusi ja pühasid inimesi. India mõjub magnetina paljudele enese- ja kõrgema jõuga ühenduse otsijatele ning nii on religioossel turismil oluline ja üha suurenev roll India turismimajanduses. Nõudlus usuturismi järele on üleilmne tendents, kuid India pakub praegu selleks ilmselt võrreldes paljude teiste riikidega märkimisväärsel hulgal mitmekülgsemat valikut. Indias on rohkesti isesuguseid-omapäraseid-erilisi inimesi, müstikat ja spiritualiteeti. Indias ringi rändavatelt inimestelt kuuleb tihtipeale, kuidas üks või teine on mõnes ashramis (hinduismis kloostritaoline meditatsioonikeskus) peatunud, sealt spirituaalse väe saanud või siis hoopis karmi korra eest põgenenud. Marikal ja Kristelil kahepeale õnnestus ise „ära katsuda” kaks ashramit – Amma ja Sathya Sai Baba oma.

Üle 27 miljoni kallistuse Amma juures. Viis järeldust Kristelilt.

Jõudsin Amma (tõlkes ema, täisnimi Sri Mata Amritanandamay Devi) ashramisse Amritapuris (http://www.amritapuri.org/) pärast kaks päeva kestnud lennureisi väsinult ja pikast sõidust tüdinenult. Kui maastur, millesse oli pakitud seitse reisijat, ashrami väravatest sisse sõitis, olin üsna jahmunud, sest pilvedesse püüdlevaid roosasid kõrghooneid ja väsimatult ringi sagivaid inimmasse ei osanud ma ashramis ette kujutada. Pigem oli südames soov kogeda kloostrivaikust, milles segamatult joogaga tegeleda, mediteerida ja võib-olla pisut ka teiste ashrami asukatega eksistentsiaalsetel teemadel vestelda. Reaalsus osutus aga ootusele täiesti vastupidiseks. Siit ashramis kogetu esimene järeldus - teele asudes ei tasu seada liiga konkreetseid ootusi ja kõrgeid lootusi rännakul kogetava suhtes. Teine järeldus - Indiasse ei ole mõtet minna lootusega leida sealt vaikust ja rahu. Rahu peab tulema iga rahuotsija seest, s.t endal kaasas olema.

Elu-olu oli ashramis mõistagi võrdlemisi askeetlik ning selle rütmi määrasid Amma kalender ja tegemised. Kui Amma pidas darshanit (wikipedia annab selle sõna tähenduseks „nägemuse“ või jumaliku ilmutuse), soikus pea kogu muu elu ashramis. Siit kloostrielu kolmas järeldus – oma elu rütmi ei määra lõppkokkuvõttes mitte meie ise, vaid üks teine VÄGI.

Uus kogemus oli kloostri heaks töötamine. Kaks tundi päevas oma ego alla suruda, midagi füüsiliselt ja esteetiliselt ebameeldivat teha ei ole ju tegelikult sugugi ületamatu pingutus, kuid raske on ennast motiveerida tegelema millegagi, mis ei johtu sinu enda vabast tahtest, soovidest või huvidest. Isetu ligimese teenimine on osa askeesist ja vaimulikust elust. Seda põhimõtet rakendab Amma ka kõigis oma ashramites üle maailma (Indias, USA-s, Prantsusmaal, Saksamaal, Jaapanis, Austraalias ja Mauritiusel), haiglates ja meditsiinikeskustes, ülikoolides ja instituutides ning laialdase humanitaarabi andmisel nii vaesuses elavatele inimestele kui ka loodusõnnetuste tagajärjel kannatanutele. Vastutus oli aga see, mis kippus ashrami elu- ja töökorralduses hajuma.

Oma tegevusega püüab Amma olla armastuse, headuse, üksmeele etaloniks. Inimese ja kõrgema jõu suhte ning meditatsiooni kõrval rõhutab ta ka vabatahtlikku ligimese teenimise ja armastustöö olulisust. Amma õpetuslikud seisukohad, nii palju kui nendega oli võimalik tutvuda, tundusid kaunikesti praktilised, lihtsakoelised, humaansed ja üldinimlikud. Paljuga tema seisukohtadest on seetõttu ka lihtne nõustuda. Näiteks leiab Amma, et kaastunne, mõistmine, heatahtlikkus oleksid lahenduseks kõigile tänapäeva probleemidele. Amma õpetuse kese on ligimese ja jumala teenimise rõhutamine. Amma jumal ja ülim jõud on ARMASTUS, mille levitamise kaudu ta maailma inimlikumaks, paremaks ja täiuslikumaks muudab. Amma armastus väljendub lisaks heategevuslikele üleilmsetele projektidele tema „kaubamärgis,“ milleks on pehme ja emalik kallistus. Seda on ta viimase 37 aasta jooksul jaganud rohkem kui 27 miljonit korda. Mitu korda kallistame ise päevas, nädalas või aastas?

Amma on üks edukamaid ettevõtjaid, keda olen oma teel kohanud. Tema spiritualiteet ja kallistus, milleni pärast higistamaajavat järjekorras seismist jõudsin, mind ei sulatanud. Tundsin ennast pigem pakkeliinil pakendamist ootava viinerina. Neljas järeldus – religiooni, äri ja altruismi oskuslikul kombineerimisel on võimalik teha palju head.

Lisaks vürtsikale lõuna-india toidule (mida sai n.ö kohalike, mitte lääne inimestele mõeldud kontinentaalse toidu järjekorrast) ja ashrami looduslikult kaunile asukohale nautisin hetki, mil sain kloostris toimuvat usuteadlase silmadega jälgida. Templi treppidel, Araabia mere lainemüha kuulates, oma ööbimiskoha 12. korrusel asuvalt rõdult ashramis toimuvat nagu peopesal uudistada, vaadelda, analüüsida ja mõtiskleda. Samuti oli põnev vestelda teiste ashramisse tulnutega. Ennekõike huvitas mind, miks nad ashramis on. Kohtusin pühendunutega, kes olid ashramis mitmendat aastat või 7-8 korda, pesumajas sain kokku ühe soomlannaga, kes elab ashramis juba aastaid ning ühe austerlannaga, kes oli tulnud oma pojaga ashramisse mõned kuud tagasi selleks et jääda. Mõned tulid ööks või paariks, kuna Amritapuri jäi nende teele. Palju oli ka minusuguseid mõneks päevaks tulnud uudistajaid. Suurem osa tulijatest väitis, et olid tulnud Amma ja tema armastuse pärast, mis motiveerib, innustab ja annab jõudu.

Kui pärast neljandat päeva ashramist lahkusin, tundsin hinges magusat kergendust, sest ashramis nähtu ja kogetu põhjal sai kinnitust viies järeldus - Jumalat ei tasu otsida kloostrivaikusest, pilve piirilt või mägede harjadelt ega ka askeesi ja müstiliste kogemuste kaudu, vaid Ta on otsiva hingega igal pool ja igal ajal...

Jumalus Sathya Sai Baba ja tuhanded andunud fännid. Marika tähelepanekud.

Sathya Sai Babaga (edaspidi Sai Baba) seostuvad minu peas esimese asjana hullunud naised - seosed on pärit ilmselt filmidest, mis räägivad sellest, kuidas sajad ja tuhanded inimesed (eriti naised) lähevad ja jäävad Sai Baba juurde elama, sest temast õhkuv energia on jumalik, sest Sai Baba on Jumal ja inimesed leiavad seal oma tõe, õnne ja rahu. Mina lähen ashramisse ilma suuremate ootusteta üheks ööks uudishimuliku vaatlejana, et näha, mis ja kuidas see kõik seal toimub.

Sathya Sai Baba on 83 aastane, suurte afrojuustega ja lahke näoga mees, kes kuulutas end Shirdi Sai Baba (http://www.saibabaofshirdi.net/) reinkarnatsiooniks ning jumalaks. Tal on tuhandeid ja tuhandeid järgijaid ning tema ashramid asuvad mitmel pool Indias. Sai Baba on kogu sissetuleva raha suunanud ümber heategevusse ning nii on tema poolt asutatud ka väga palju haiglaid ja koole jne. Sai Babal on ka oma raadiojaam ning ta on välja andnud väga palju raamatuid, videoid ning oma nimega suveniire. Keda huvitab, võib lähemalt vaadata tema kodulehekülge http://www.sathyasai.org/.

Kaardi järgi peaks Sai Baba põhiresidents asuma Lõuna-India keskel, väikses külakeses Puttaparthis. Kui ma aga kohale jõuan, siis kihab bussijaama ümbrus tuhandetest valgetest inimestest ning ashrami väravasse jõudes jääb mul jahmatusest suu lahti, sest tegu on inimmassist kihava tohutu suure majade kompleksiga. Ashrami elukorraldus töötab nagu masinavärk ning korraldava meeskonna suurus ja efektiivsus on aukartustäratav. Sai Baba ashramisse ööbimiseks tuleb lasta end pildistada ning täita pikk ankeet ning istuda korraldajameeste juures, kes otsivad sulle toa ning seejärel käia veel kolme ametniku juures, kes sind sisse registreerivad ja kellele raha saab maksta. Kõige eest on hoolitsetud - elada saab ühikas ning süüa sööklas, anda asjad pakihoidu ning väärtasjade hoiustamiseks kasutada lukuga kappe. Igal pool on suured sildid, mis keelavad pildistada, paluvad vaikust ning käsivad jalanõud ära võtta. Ashrami territooriumil siblivad tuhanded Sai Baba austajad ning korraldajamehed. Nii nagu Amma ashramis ei ole ka siin võimalik leida vaikset nurgakest, kus omaette mediteerida või elu üle järele mõelda. Vaatamata suurtele siltidele „vaikust palun” on ashramis üleüldine sumin, sest tuhandete inimeste toimetamine ei saa ka parima tahtmise juures vaikuses toimuda.

Ühe ööpäevase ashramis viibimisega ei ole mul võimalik ashrami rutiini sisse elada, kuid uurin oma seitsmelt ühikatoa kaaslaselt, kuidas nende päevad välja näevad. Ühe Itaalia proua kirjelduse järgi on tema päevad järgmised: ta ärkab kell 3.30, et minna kella 4sele hommikusele laulude laulmisele või nagu siin öeldakse - chantingule. Kell 7 on hommikusöök ning kell 8 ta läheb tavaliselt hommikusele darshanile. Kella 10-11 ajal on võimalik minna erinevatesse loengutesse, mida peavad erinevad õpetajad. Enne lõunasööki teeb ta paar tundi vabatahtlikku tööd ehk koristab ja peseb ja keedab (see on kohustuslik kõigile ashramis viibijatele). Kella ühe ajal on lõunasöök ning peale seda minnakse järjekordsele darshanile. Peale õhtusööki on võimalik erinevaid Sai Baba videoid vaadata ning kell 9 on öörahu. Minu toakaaslased kiidavad säravsilmi ashrami elu taevani ning enamus tuleb siia igal aastal kohe mitmeks kuuks. Üheks minupoolseks tähelepanekuks on ka see, et enamus naised, sh välismaalased, on ilusates ning uhketes sarides ning oma parimates juveelides – Sai Baba auks.

Minul õnnestub peale ashrami igapäevase elu jälgimise osa võtta ühest darshanist. Minu ettekujutuses või ootuses võiks olla tegu Sai Baba poolt peetava palvusega või jutlusega, kust loodan saada mõne tõetera või tarviliku filosoofilise mõttetera. Tegelikkuses osutub kogu üritus hoopis teistsuguseks. Nimelt tuleb oodata tunde järjekorras, et siis loosiõnne alusel suurde palvehalli istuma saada ning midagi suurt ootama jääda. Vähesed õnnelikud saavad koha Sai Baba liikumistrajektoori või siis lava ääres. Seejärel tuleb palvehallis oodata tunnike Sai Baba saabumist. Sai Baba tuuakse palvehalli ratastoolis ning ta õnnistab oma liikumistee äärde jääjaid, kellest osaga peab ta isegi dialoogi, kuid samal ajal ootavad kogu ülejäänud inimesed lihtsalt vaikides. Saalis on umbes 6000 inimest, kellest suur enamus tunduvad olevat tõelised Sai Baba austajaid ning neile piisab lihtsalt Sai Baba kohalolekust, et temalt väge, energiat ja õnnistust saada. Kuna Sai Baba ei lausunud ühtegi lauset mitme tunni jooksul ning kuna ma ei tunne tema kohalolekust midagi, kohe mitte midagi, vaid mind valdavad õhupuudus ja nälg ja väsimus, siis otsustan enne lõppu lahkuda. Ilmselt ei ole ma Sai Babaga samal energialainel...

Kui varem mõtlesin, et kunagi võiks Indiasse tagasi tulla ning proovida elada erinevates ashramites, siis Sai Baba ashramist ning Kristelilt kuuldu põhjal ka Amma ashramist jääb mulle mulje, et selleks, et oma seesmist rahu ja tasakaalu leida ning oma sisehäält kuulda ei ole ülerahvastatud ashramid küll kõige paremad kohad. Kui üldse, siis võib-olla mõnes väiksemas ja privaatsemas ashramis. Kuigi selline institutsionaliseeritud ashrami elukorraldus minule ei sobi, ning vajan pigem omaette ruumi, on siiski tore tõdeda, et mõni teine inimene sealt just oma tõe ja õnne leiabki. Selle tõestuseks on Puttaparthist tagasi sõites bussis minu kõrvale istuv Maduri – 19-aastane india neiu, kes õpib ülikoolis infotehnoloogiat. Maduri näolt ei kao pooleteist tunni jooksul kordagi naeratus, temast õhkub lõputut õnnetunnet ning ta on headus ise, hoolitsedes minu eest nagu parim vanaema. Küsin Madurilt, mida ta arvab Sai Baba ja Amma kohta. Maduri nägu lööb õhetama ning õnnest särama, ta asetab oma kaks habrast kätt oma südame kohale ning ütleb: „Sai Baba on kõige kõrgem ja kõige püham, ma armastan teda nii väga, sest ta on nii hea. Aga Amma... (Maduri õhkab), Ammat ma armastan nii väga, et ma oleks nõus tema eest oma elu andma.”

Kristel ja Marika

Viimased päevad Indias

Bussis teel Bangalore lennujaama ja Bangkoki „urkahotellis” Khao San Roadil

Mõnusalt soe igal pool

Kuus nädalat Indias kadusid nagu vits vette ning ootamatult avastasime, et käes on kaks viimast päeva Indias. Selleks tarbeks tegime ka revolutsiooni oma rännakus ja läksime mõneks päevaks üksteisest lahku - Tom jäi Bangaloresse ning Marika läks ashramisse. Järgnevalt oleme sünkroniseerinud oma tegemised.

26. detsember 2008

8.15

Tom: Kõht läheb tühjaks ja astun sisse tänavale avanevasse söögikohta. Olen ainuke külastaja ja kogu personal jookseb mu ümber kokku. Palun ettekandjal teha mulle üks omlett, röstida mõned saiad ja tuua üks tee piimaga. Märkan, kuidas jooksupoisid saadetakse turule munade ja saia järele. Otsustan veeta siin aega kuni kella 9-ni ja võtan välja Fort Cochinist ostetud raamatu ameeriklasest, kes hakkas Põhja-Pakistani mägiküladesse koole ehitama.

Marika: Alates 7.40-st olen teel Bangalorest 150 km kaugusele Puttaparthi külla, kus asub kõikvõimsa Sathya Sai Baba ashram. Sees keerab, sest minu sisikonda mikserdab vaevu koos püsiv kohalik bussilogu, mis väriseb ja krigiseb ja auku sõites lendab õhus osadeks ning peale õhulendu maandub üheks tükiks tagasi. Olen peaaegu kurt, sest bussi on paigaldatud kaks telekat ning bussijuht on otsustanud sealt tuleva India Bollywoodi seebiooperi heli põhja keerata. Olen murest murtud, sest kiiruga ning meeltesegaduses jätsin oma suure seljakoti lihtsalt ühe suvalise reisiagentuuri putkasse ööpäevaks (hoiule?!?!). Ähäh, täiesti suvalise mehe kätte. Hull ja naiivne naine!

9.42
Tom: Seisan koos oma seljakottidega kitsas telefoniputkas ja püüan teha kõnet kohalikule mobiilile. Pärast seda, kui olime kindlaks määranud saabumise aja Bangloresse (kust läks edasi meie lend Bangkoki) ja kui Marika oli otsustanud, et ta tahab Sai Baba ära näha, asusin uurima alternatiive oma edasiste plaanide osas. Sai Baba tundus huvitav, aga mõtlesin, et kui leian endale Bangalores kohalikud sõbrad läbi couchsurfingu (CS), siis ei hakka üheks ööks Bangalorest edasi sõitma, vaid jään Bangaloresse pidama. CS otsing andis mitmeid huvitavaid võõrustajaid ja päev varem olin saanud kutse ühelt liikmelt enda juurde tulla. Telefon kutsub, aga keegi ei võta vastu. Ei jää muud üle, kui veel linna peal aega parajaks teha.

Marika: Bussis müra ja lärmi keskel on võimatu lugeda ning nii kuulan oma enda mõtteid: „No ja kui kotti tagasi tulles enam alles ei ole? Mmm, no tegelikult midagi hullu ei juhtu, sest riided saab uued osta, aga oma 4 paarist kõrvarõngastest ja imeilusast käevõrust on küll kahju. Hea naiivitar!?! Aga äkki mul ikka veab ja see punaste silmavalgetega suur ja tume india mees on hea ja aus?! - on ta jee?! Kuid siiski, kuna ma nii pühale üritusele teel olen, siis ei tohiks ju midagi halba juhtuda?!” Vaatan bussi aknale kleebitud lahke naeratusega Sai Baba fotot ning vajun rappumise saatel unne...

11:33
Tom: Istun elutoas diivanil ja püüan arvutile selgeks teha, et meie ümber on WiFi. Teisel diivanil läpaka taga istub Krishna, selle korteri omanik ja CS sõbra sõber. Peale mõningast ekslemist rikšaga olen kenasti oma uude koju jõudnud. Selgus, et CS võõrustaja Dilip on veel tööl ja tuleb õhtul. Krishna on kodus, kuna töötab nö kodukontoris. Krishna küsimusele, kas mul Bangalores mingeid plaane on, vastan eitavalt ja lisan, et kui aasta aega reisida, siis ei taha pidevalt ringi joosta. Telekas mängib meile taustaks kohalik CNN, mis näitab vaheldumisi meenutusi nelja aasta tagusest tsunamist ja ühe kuu tagusest terrorirünnakust.

Marika: Ärkan bussis ehmatusega ja küsin, kas oleme juba Puttaparthis. Piletikontrolör vastab, et ei veel. Kuna ma ei ole hommikust söönud, siis on jube nälg. Ostan läbi bussiakna paar banaani ja rasvase küpsise. Kui buss india laulude saatel peatusest lahkub, hakkab rasvane küpsis kõhus banaani ründama. Peale järgmist tundi küsin uuesti, millal Puttaparthisse jõuame. Bussijuht vastab, et 5 minuti pärast. Peale 10 minutit ühes peatuses küsin, et kas nüüd? Bussijuht vastab, et ei, 15 minuti pärast. Lõpuks, 30 minuti pärast, olemegi kohal.

13:59
Tom: Sõidame Krishnaga lõunale. Väsisime toasolemisest ära ja kõhud läksid ka tühjaks. Krishnal on tundmatut marki auto ja rool on vasakul. Olen selle kuue nädalaga vasakpoolse liiklusega üldiselt ära harjunud, aga autos tundub ikkagi kummaline, kui juht sinust paremal istub. Krishna viib meid paari kilomeetri kaugusele söögikohta, mis on tema üks lemmikutest. Tunnistan Krishnale ausalt üles, et olen india toidust väsinud, mistõttu viimasel ajal olen söönud kas kontinentaalset või siis hiina toitu. Lisan, et india toit on minu jaoks liiga vürtsikas ja kardemonist, mida siin minu meelest igasse toitu maitseks lisatakse, on mul lihtsalt paha hakanud. Krishna abiga valin pikast menüüst ikkagi india toidu ja saan maitsta väga hästi tehtud kana.

Marika: Olen kogu sellest jebist higine, sest: a) ashramisse ei lasta mind seelikuga sisse ning pean pool linna läbi jooksma, et riideid vahetada ja kaela peitmiseks salli ostma b) Sai Baba ashram laiub „ei-tea-mitmekümnel-hektaril” ja välismaalaste majutus asub sissepääsuga võrreldes territooriumi teises otsas ning kõnnin end poolsurnuks c) majutuskoha laual on silt „no rooms” ja kuulen, et võin ööbida ühes suures hallis koos 60 inimesega maas madratsil d) võtan kogu oma energia kokku, teen ühika fuajees rippuvale Sai Baba pildile silma ja lunin kogu oma veetlust mängu võttes kolmelt mehelt üheks ööks ühe 6 kroonise voodi, e) kuna minu voodi on juba kellegi poolt hõivatud, siis ajan veelkord kõik mehed jalule ja otsime mulle uue voodi. Vastuvõtulauas on nõutu näoga ilma voodita venelanna, kellele üks Sai Baba järgija lohutavalt lausub: „Ära muretse, swami (kohalikud nimetavad Sai Babat nii) testib sinu kannatust!”. Vist ka minu oma?!

16:53
Tom: Internet on ikka mõnus asi! Krishna abiga sain selle imevärgi ka Marika läptopi ja nüüd purjetan mööda selle avarust ringi. Kuna Marikal on oma arvuti seadistatud nii, et ta on arvuti käivitamisega automaatselt sees kõigis võimalikes suhtlusprogrammides, siis püüan ignoreerida kõiki neid vestlejaid, kes arvavad, et ma olen Marika. Manniga siiski asun vestlusesse ja kütame üles elevust peatsest kohtumisest Bangkokis. Muuhulgas üritan aru saada, mis lennufirmad sõidavad Birmasse ja ajakohastan marsruuti meie blogis (see link kipub meil pidevalt unarusse jääma, aga lubame end ses osas parandada!).

Marika: Jõudsin kaks tundi tagasi dashanile, teadmata õieti, mis see on, aga aimates, et seal võib Sai Babat näha. Alguses istun rahvamassiga koos tund aega aia taga rivis, rätsepistes – naised ühel pool suurt vabaõhu palvehalli ja mehed teisel pool. Euroopa naised on end Sai Babaga kohtumise tarbeks mässinud kaunitesse valgetesse ja kirjudesse saridesse ning nende kõrvu ja kaelu ilustavad kaunid ehted - mina olen nagu kaltsakas nende keskel. Sisuliselt õnneloosi alusel lastakse lõpuks inimesed palvehalli ning kellel veab, need saavad lava ja Sai Baba liikumise trajektoorile võimalikult lähedale istuda. Ma istun keskel. Saalis on umbes 5-7 tuhat inimest, palav on, uni on, nälg on. Sai Baba toodi küll ratastoolis suurde halli umbes pool tundi tagasi, ta õnnistas oma tee ääres olevaid inimesi, kuid kadus seejärel lava taha templisse ei tea kui kauaks. Istume, ootame, ootame. Naised minu ümber on ärevil. Istun rahulikult, ei küsi midagi. Ka peale kahte ja poolt tundi ikka veel ootan ja ei küsi ikka midagi ja vaatan, et mis juhtuma hakkab.

18.03
Tom: Internetis ei saa arugi, kuidas aeg läheb. Kirjutan emaile ja aeg lihtsalt lendab. Tühja sellest Bangalorest! Krishna on sama tugev ja püsib oma arvuti taga, aga erinevalt minust ümiseb ta aeg-ajalt mõnd lauluviisi.

Marika: Tunnen, et kohe, KOHE minestan. Ma ei ole peale rõveda banaani-rasvaküpsise segu midagi söönud. Sai Baba ei ole senimaani lausunud sõnagi. Endiselt on kuum ja mitme tuhande inimese vahel istudes ei ole õhku ka enam. Palun Sai Babalt mõttes vabandust ning oma kaaslannade suureks hämminguks tõusen püsti ja kõnnin suurest palvehallist välja maiseid vajadusi rahuldama – sööma.

19:15

Tom: Igaveseks internetti jäämise katkestab Dilipi kojutulek. Saan lõpuks tuttavaks selliga, kelle juurde läbi CS-i tegelikult elama tulin. Dilipilt saan teada, et Indias pole heaks tavaks kontoritöötajal liiga vara tööpostilt lahkuda (Dilip töötab IBM-is), kuigi kontoris läheb suur osa tööaega lihtsalt niisama kolleegidega jutustamisele. Tähtis on olla nähtaval ja alles seejärel räägitakse efektiivsusest.

Marika: Söömast tulles, olen sättinud end palvehalli aia taha ootama Sai Baba dashani lõppu ja endiselt loodan, et Sai Baba ütleks midagi. Ootan ja ootan, aga äkki on dashan läbi ja ta isegi ei lehvita. Lähen kohalike juveeliäridega tutvust tegema.

20:53

Tom: Oleme lõpetanud õhtusöögi, mille Dilip valmistas ja tõmbame rahupiipu. Arvasin juba, et kardemoniga on Indias selleks korraks kõik, aga eksisin. Siiski olid muud komponendid abiks selle maitse neutraliseerimisel. Krishna on päris ekstaasis ja räägib kohalike uudiste valguses, mis telerist tulevad, et India ja Pakistani vahel algab peagi sõda. Ütleb, et järgmised parlamendivalimised, mis toimuvad veebruaris-märtsis, võidab tõenäoliselt erakond, kes lubab alustada sõda Pakistaniga... Mõtlen, et Eestil on ikka rohkem vedanud, sest meil on naaberriikidest sõpru rohkem kui vaenlaseid.

Marika: Vaevu enne ashrami sulgemist jõuan selle väravast sisse ja lipsan vahetult enne kella üheksast „tuled-kustu” rituaali oma ühikatuppa. Olen segaduses – bussijaamast öeldi, et homseks enam Bangalore pileteid ei ole, takso on liiga kallis ja rongidest ei tea ma midagi. Kuidas ma homme lennukile jõuan?! Plaanin end suruda esimese bussi peale, mis väljub 7.30, aga selle peale jõudmine on võimatu, sest minu väärtasjad on luku taga, mis avatakse alles kell 8.00. Olen segaduses, kuid Lõuna-Aafrikast pärit olev tädi lohutab, et käi hommikul enne Sai Babat vaatamas ja küll siis swami aitab asjadel laheneda. Meie tutvuse lõpetuseks küsib ta minult, et mis tööd ma teen ning vastuse peale teeb ettepaneku, et võiksin tallegi raha anda! Nõustun-üllatun ning kogu selle kupatuse peale otsustan, et hommik on õhtust targem.

21:38

Tom: Jätkuvalt kodus ja vaatame DVD-lt filmi. Naljakas, et eelviimasel päeval Indias juhtub see, et elan kaasa Bollywoodi toodangule. „Rock on!” on 2008. aastal esilinastunud film, mis räägib noortest meestest, kes teevad bändi ja kelle unistuse saada plaadileping nullib ära nende omavahelised suhted. Film on vaheajaga (ülla-ülla, kohe meenub kogemus Ankaras kinoskäimisest!), sest korralik Bollywoodi film kestab tavaliselt kolm tundi. Üllatun, et tegemist on täiesti vaadatava filmiga ja ei meenuta lapsepõlves Rasina külakinos nähtud tantsu- ja laulumänge. Ka kohalikud sõbrad ütlevad, et tegemist on pigem ebatraditsioonilise Bollywoodi toodanguga. Soundtrack saab minult eripunktid ja mõtlen, et võtan sellest jälje oma ipodi.

Marika: Olen poolärkvel, sest seitse minuga ühikatuba jagavat kuuekümnendates olevat daami on öösel ikka uskumatult korraliku kontserdi püsti pannud - ühest nurgast kostab norin, teisest vilin, kolmas daam nuuskab, neljas laseb kõhutuuled valla, viies köhib, kuues mõmiseb midagi unes ja seitsmes lihtsalt sahistab. Mina, kaheksas, piilun oma magamiskoti vahelt helesinise valgusega ja 7 tädiga koledat ruumi ning arutlen Sai Baba fenomeni üle...

02:11

Tom: Unega võideldes vaatan juba järgmist filmi, mis räägib heavy metali kujunemisloost. Jutustaja on noor Kanadast pärit sell, kes on heavy metali fänn olnud juba varasest lapsepõlvest saadik ja ta külastab erinevaid „oma ala asjatundjaid” üle maailma. Vaatan seda ja võin (lahjat) mürki võtta, et mu veendunud heavy metali sõber, Sander, on seda filmi näinud. Sunnin end juba selle pärast filmi vaatama, et suudaksin kunagi teda oma teadmistega üllatada. Siiski on uni magusam ja vahelduva eduga suigatan ja vaatan filmi. Mingi hetk saab väsimus võitu ja otsustan voodisse ümber kolida. Avastan seejuures, et Dilip on juba elutoast lahkunud magamistuppa ja Krishna magab sarnaselt minuga teleri ees. Viimase asjana näen, kuidas Norra death metali karmid mehed õigustavad sealsete kirikute põletamist, kuna ristiusk ei olevat loomulik osa Norra viikingite tõekspidamistest...

Marika: Ärkan valjema heli peale, ning ei saa esmapilgul aru, kus ma olen. Vastasseinast helesinises valgusvihus naeratab endiselt heatahtlik ja jumalik Sai Baba...

Marika ja Tom

Üks päev – kolm inspiratsiooniannust

Peale Fort Cochini kodumajutuses hommikusöögiks pakutud jõulukooki ja jõuluveini

+32 ºC

Olen mitmest targast raamatust lugenud, et mitte miski ei ole siin ilmas juhuslik. Kõik, mis meiega juhtub, juhtub mingi põhjusega ning inimesed, kes meie ellu satuvad, tulevad sinna mingi põhjusega – kas neil on meile mingi õppetund anda või sõnum edastada vms. Igatahes ühel päeval Cochini vanalinnas ringi kõndides, sattusid minu teele kogunisti kolm tegelast, kellelt kõigilt ma toreda inspiratsiooniannuse sain.

Kirest särisev dirigent

Cochinis on üks üliarmas raamatupood, kus võiks veeta tunde ja tunde. Sean end sinna ühte nurka toolile sisse ja süvenen ühte ning teise raamatusse... Ühtäkki ilmuvad minu vaatevälja suured sandaalid ning karune mehehääl küsib tugeva prantsusekeelse aktsendiga inglise keeles: „Aaa..., sa oled mediteerimisest huvitatud?”. Tõstan pilgu ning värviliste raamatute taustal seisab justkui mingi filmitegelane („Tagasi tulevikku” filmist professor) - umbes 60ndates aastates mees, kiilaka pealae ümber kohevad valged juuksed, veidi hullumeelse pilk silmis ning vasak käsi justkui mingis taktis võnklemas. Gilberto on flaami dirigent, kes elab Pariisis. Ta on dirigeerinud üle maailma erinevates ooperiteatrites, mänginud kõike alates Verdist kuni Mozartini ning on hetkel Indias Keralas uurimas müstiliste Kathakali tantsude ajalugu ning saladusi (http://en.wikipedia.org/wiki/Kathakali). Ta räägib uhkusega, et on pärit vaesest perest, kuid tänaseks ainuke maailmakuulus flaami dirigent ja väga hea seejuures. Peale pidavat vaikushetke, kummardab ta minu kohale, vaatab oma hullude põlevate silmadega mulle sügavale silma ning ütleb: ”Ma armastan muusikat lihtsalt nii palju, et kui mind oleks kasvõi nelja seina vahele pokrisse pandud, oleks ma ikka muusikat edasi teinud. Ma olen terve oma elu põlenud kirest muusika vastu ning mulle ei ole miski muu korda läinud, lihtsalt olen käinud oma teed sihikindlalt, pilku kõrvale pööramata ning kõike muud unustades... (samal ajal teeb ta käega kõrveletõrjumise liigutusi). Gilberto jääb uuesti vait, tõstab minu kohalt oma pea ning tunnistab kerge nukrustooniga hääles, et ta on küll maailma üks ägedamaid dirigente, kuid ta on ka vigu teinud – kires muusika vastu unustas ta omale kallid inimesed ja tegi neile palju haiget. Ma olen selle mehe ilmumisest saadik jahmunud ja vaatan suu lahti oma toolilt lihtsalt üles poole... See ei-tea-kust ilmunud mees on kogu kahe raamaturiiuli vahelise ala täitnud hoomamatu energia ning kirega ning mul on tunne, et ma tahaks kohe püsti tõusta ning ka sama kirglikult mõnda oma asja ajama minna... Niipea, kui olen oma mõtte lõpuni mõelnud ning olen talle lühidalt rääkinud, mida mina teen, kummardab Gilberto veelkord minule lähedale, vaatab sügavalt silma ning ütleb justkui vandeseltslaslikult: „Ma näen, et sa oled teel ning peagi kohale jõudmas...”, tõuseb, soovib mulle kõike head ja kaob... Istun veel tükk aega nagu puuga pähe saanud raamaturiiulite vahel... ja mõtlen kirest, millega annab mägesid liigutada...

Jimmy Hendrix’i reinkarnatsiooni unistuse täitumine

Sööme oma tavapärast õhtusööki ühes kohvikus, kus liigub ringi afro-india välimusega mees. Ta on tumedama nahaga, tal on suured kohevad krussis juuksed ümber pea (nagu mikrofon), väike kitsehabemetutt lõua otsas ning ta näeb oma ehete ja lontis teksadega väga stiilne välja. Samas iga ta samm ja pilk on ajendatud mõttest, et kas ta ikka näeb piisavalt cool välja. Korraga prantsatab ta meie kõrvallauda ja alustab vestlust. Selgub, et ta on Indiast pärit, aga Londonis ja Mumbais moekunsti õppinud. Kui ma kommenteerin tema mitte indiapärast välimust ning avaldan arvamust, et ta näeb pigem nagu afro välja, siis ta teatab sügava enesekindlusega, et ta oli eelmises elus Jimmy Hendrix. Noogutan enesestmõistetavalt, mispeale tema küsib, et kas ma olen mõnest Aasia riigist. Vastan, et ma olin eelmises elus jaapanlanna. Ta ei näi olevat üllatunud ning noogutab rahulolevalt oma täppi läinud määratluse üle. Vestluse arenedes teatab ta, et ta kolib paari nädala pärast Šveitsi elama ning avab seal oma moestuudio. Küsin, et kas tal on korter olemas ning stuudio ruumid väljavaadatud. Minu üllatuseks raputab ta pead ning naeru kihistades vastab ta: „Ma ei ole kunagi varem Šveitsis käinud ja mul ei ole seal veel midagi.” Teen hämmeldunud nägu ning küsin, et kuidas ta siis teab tahta Šveitsi kolida, kui ta seal kunagi käinud ei ole. Jimmy Hendrix 2 vastab nüüd tõsise ja enesekindla näoga: „Šveitsis elamine on eluaeg olnud minu unistus. Nüüd ma otsustasin, et lihtsalt lähen ja viin oma unistuse ellu, ükskõik kui raske see on. Eks näis, mis välja tuleb.” Vaatan Jimmyle otsa ja iseenesest tuleb üle huulte: „Respekt!”

Tegutseja rikšajuht

Seoses Mumbai terrorismiaktiga ning üle maailma valitseva majanduskriisiga on kohalike sõnul sel aastal Keralas vähe turiste. Paljud rikšajuhid seisavad päevade kaupa aia ääres ning ootavad turiste, keda aga ülipalju ei ole. Üks mees on otsustanud aga oma saatusega mitte leppida ning on asunud tegutsema. Ta tabab meid, kui hulgume lihtsalt mööda linnatänavat ning pakub, et teeb meile tunniajalise linnatuuri 12 krooni eest. Kuna me jalutame ning meil ei ole mõtteski linnatuurile minna, raputame mõlemad järjekindlat pead, nagu ajaks tüütut kärbest ära. Mees aga muudkui podistab oma rikšaga meil kannul ning proovib meid ära rääkida. Lõpuks otsustame 7 krooni eest siiski temaga tunniajase tiiru teha. Algatuseks veab ta meid ringi mööda Fort Cochini vürtsiturgu, Hollandi paleed, kalameeste linnaosa ning näitab Jainistide templit. Meie rikšajuht on ise maailma rõõmsaim mees, küsib muudkui, kuidas meile tema Ferrari (ehk siis rikša) meeldib ja kihistab ise naerda ja teeb meile ka muudkui nalja. Kuid siis peatub ta ühe suveniiri poe ees, keerab vandeseltslaslikult roolis ringi ning ütleb kavala näoga, et ta ei võta meilt rikšasõidu eest raha, kui me oleme nõus teda aitama. Nimelt palub ta meil teha ette tõsised näod, minna suveniiripoodi ja 2 minutit ringi vaadata (ostma midagi ei pea). Ja kõige siiramal ilmel tunnistab ta, et ta saab meie eest siis 2 punkti ning kui tal kunagi 10 punkti koos on, siis ta saab endale suveniiripoodnikelt uue särgi. Kuna mees on nii siiras ja rõõmus ja sõbralik, siis võtame ka meie seda kui väikese heateona ning lõbusa seiklusena.

Kui pooleteist tunni pärast õnneliku näoga rikšajuhiga hüvasti jätan, mõtlen, et oli ikka äge rikšajuht! – veenis meid osavalt sõidule, pani meid hea meelega külastama turistilõks-suveniiripoode?!, suutis meie poolehoiu võita ning teenis omale õhtuks särgi ka!

Marika

Argitoimetused a’la India

Jõuluõhtul Cochini üliarmsas TeaPoti kohvikus

Soe ja sääsed ründavad

Nii uskumatu kui see ka ei ole, on ka ränduri elus olemas tavaline argipäev, mil tuleb teha täiesti tavalisi igapäevatoimetusi. Kui käepärast ei ole oma „kodupoodi”, kust kinnisilmi võid dušigeeli leida ega „kas-värvin-nagu-ikka-juuksurit”, siis tuleb eksperimenteerida eksootilisemate elamustega. Siin mõned killud minu India argipäevakogemustest.

Juuksur

Võltsblondi elu on Indias keeruline. Poes on küll tonnide viisi juuksevärvi saadaval, aga milline kaupmees võtaks oma riiulile kopitama blondi juuksevärvi, kui kõik kohalikud inimesed on eranditult mustade juustega. Tumedatele toonidele leiab kemikaale igas värvigammas ning lisaks veel kohalike lemmikut kookose õli, mis teeb tumedad juuksed eriti tumedaks ja läikivaks. Ehk siinmail eranditult kõik uhkeldavad oma tumeda, paksu ja läikiva parukaga. Mul ei jää aga muud üle, kui taaskord Tom tööle rakendada ning oma juuksejuured kotis oleva möksiga üle värvida.

Kes aga lõikaks katkiseid juukseotsi? Tänavatel on sisse seatud lõputult juuksurisalonge – ikka nii, et peegel on mõne maja seina küljes ning sinna ette on otse kõnniteele paigaldatud tool. Aga need kohad on mõeldud meeste iluprotseduurideks (juukselõikus, habemeajamine ning pea- ja näomassaaž). India naised jätavad oma ilunipid meeste eest saladusse ning peituvad salongidesse, mis on mõeldud ainult ja ainult naistele. Nii otsingi üles ühe „only for women” salongi (pühapäeviti muide teenindatakse ainult pruute) ja küsin juukselõikuse kohta. Juuksur mõõdab pika pilguga minu heledat lakka ning ütleb, et sirge lõikus 12 eeki ning kihtidena lõikus 20 eeki. Istun inimtühja ja asjadeta ruumi suure peegli ette, juuksur ja assistent arutavad midagi kohalikus keeles ning seejärel seovad mulle ümber umbes kolm meetrit kangast ning seovad selle suure lehvina kurgu alt kinni. Palun lõigata veidi otsi ehk umbes 1 cm. Juuksur võbistab kohaliku tavapärase vastusena oma pead (kusjuures mulle on see peavõbistus külge jäänud – see on nii kavalalt universaalne vastus, sest see võib tähendada nii ei, jaa kui võib-olla) ja laseb minu peanupu veepulverisaatorist kastemärjaks. Eeldan, et äkki juuksur suhtub blondidesse juustesse veidi pelglikult ning seetõttu alustab lõikust altpoolt äärest veidikene nakitsedes. Aga vastupidi – naine lõgistab enesekindlalt kääre ning mul ei jää muud üle, kui suu lahti vaadata, kuidas üle minu pea ja näo eest langevad hooga kääride vahelt vabanenud kiharad. Viis minutit kiiret tööd ning ma olen ilma umbes 4 cm oma juustest. Juuksur võtab teise peegli ning rahuloleva naeratusega näitab sellega minu seljatagust, kus minu poolde selga juuksed ulatuvad nüüd veidi üle õlgade. Lepin olukorraga ja lohutan end, et juustel on nüüd vähemalt hea ja terve olla ning reis on piisavalt pikk, et need uuesti kasvada jõuaksid. Surun juuksurile raha pihku ning lahkun iluprotseduuridelt.

Kõrvaaukude tegemine

Mul on hädasti vaja teha oma kõrva ühte auku. India väikelinnades vangutatakse nõutult pead, kui küsin, et kus saab auke teha. Lõpuks oleme Cochinis, kus üks kõrvarõngaste müüja teatab, et tema teada ühes kohas tehakse küll, kuid see on väga valus ning küsib kaastundlikult, et kas ma olen mentaalselt ikka valmis. Tore, kui keegi võõral maal vähemalt sinule kaasa elab. Jõuan kullassepaäride tänavale, kus kulunud sametistel lettidel on müügil üksikud kuldehted ning müüjad naeratavad kutsuvate pilkudega. Kõrvaaukude küsimuse peale juhatatakse mind ühte poekesse, sealt teise ning kolmandasse ning neljanda koha müüja võtab mu käekõrvale ning juhatab üle tänava asuvasse väikesesse poodi. Müüja naeratab minu soovi peale enesekindla lihuniku pilguga ning võtab leti alt räpase kõrvarõngapüstoli ning pakub, et ta laseb ilma valuta sinised täpid 100 ruupia ehk eesti kahekümneviieka eest minu kõrva. Sinine ei sobi, aga hind sobib. Nii me alustame „lihunikuga” koos pastakaga minu kõrva peale joonistamist ja kustutamist, samal ajal vaieldes augu võimalikult ilusa asukoha üle. Kui oleme kokkuleppele saanud, siis ilma, et ma jõuan desinfitseerimise järele pärida, lajatab pauk ning kõrvarõngas ilutseb minu kõrvas. Tõesti, valus ei olnud, aga meil tekib müüjaga taaskord väike jagelus, sest ta ei taha mulle teist kõrvarõngast anda selle raha eest, väites, et paar tähendab ühte kõrvarõngast. Kuna mul ei ole tema hindu loogika jaoks ühtegi veenvat argumenti, siis torman poest välja otse apteeki, et veel õigel ajal piiritusega bakteritele ligi saada...

Õmblusteenused

Minu seelik kibeleb lühemaks saada. India tänavatel on lõputult nö avatud kauplusi, mille ees mees või naine õmblusmasina taga vuristab. Võtan oma seeliku kaasa ning lähen sobivat õmblejat otsima. Jõuan aga hoopis ühte kodu-õmblusfirmasse, mis tähendab, et tädi istub oma suures toas ning vuristab. Ta ei räägi inglise keelt ning teen talle puust ette ja punaseks ehk panen oma seeliku selga ning näitan, et lühemaks ja kitsamaks. Tädi naeratab õnnelikult ja arusaajalt ning luban õhtul kell kuus järgi minna. Õhtul jõuan kohale ühel ajal igapäevase pooletunnise elektrikatkestusega. Tädi võtab küünla välja ning asume üheskoos uurima, et mis välja tuli. Alumine äär on ilusti lühemaks saanud ning silma järgi hinnates isegi päris otse ja korralikult tehtud. Proovin seelikut puusadele seada ning avastan, et oh häda, küljepealne sissevõtmise õmblus on aga kogemata sattunud mitte seeliku sisse, vaid hoopis seelikule väljapoole. Tädi kohmetub, kartes ilmselt valge turisti viha... ning küünal ta käes hakkab võbelema, puudutab seeliku alumist äärt, mis võtab korraks väikese leegi... Pole hullu, matkaseelikul võivadki väikesed lõkkejäljed peal olla ning lepime sõbralikult kokku, et tulen hommikul uuesti. Hommikul on kõik õmblused oma õige koha leidnud, päevavalges paistavad mõned sinka-vonkad ka nüüd ära, kuid üldjoontes on asi korras. Tädi küsib mult eesti rahas viieka ning lehvitab sõbralikuna oma aia väravalt pikalt järele.

Pesupesemine

Pesu pesemiseks kasutame üldjuhul hotelli teenust. Tavaliselt hommikul annad ning õhtuks on valmis ning maksad suure kotitäie eest 50 krooni. Tavaliselt on hotellidel kokkulepped mõne pesupesija tädiga, kes asjad veest läbi lohistab. See tähendab, et kunagi ei saa kindel olla, mida sinu pesu vahepeal üle elab. Nimelt, kui jälgida kohalike elanike enda pesupesemise rituaale, siis võib kindel olla, et ka sinu asjad käivad jõe või mõne veenire ääres, kus neid veidi seebitatakse, seejärel vastu kivi pekstakse ning uuesti jõe või mereveest läbi lohistatakse.

Tavaliselt kui asjad tagasi tulevad, tuleb õnnelik olla selle üle, et kõik tulid tagasi. Vaatamata sellele, et pesu on ilusti kokku lapitud (triikimist siinmaal ei tunta) ning lõhnav, siis pesu puhtus paneks mõne korraliku pereema minestama. See tähendab, et valged asjad on tavaliselt sama räpased kui pessu andes ning ka tumedate asjade pealt ei kipu plekid kaduma. Ilmselt pesupulber on siinmaal liigne luksus ning Vanishist või muudest läänemaailma imevahenditest ei ole siin kuuldudki. Nii ongi juhtunud, et näiteks minu kahed valged püksid on enda sisse imenud kogu kolme kuu mustuse ning räpasuse ning nendega ei ole muud teha, kui manalateele saata ning ise poodi uute järgi minna. Loo moraal - ära tule urgastesse valgete pükstega matkama.

Marika

Kardemon, kardemon, kardemon! Lugu kaunist Keralast

Fort Cochini mõnusates kohvikutes

+32 ºC

Kerala nagu polegi India. Vähemasti ei vasta ta minu ettekujutusele Indiast: liiga jõukas, väga lopsaka loodusega ja India kontekstis ka suhteliselt puhas. Samuti on siinsed inimesed oluliselt rõõmsameelsemad ja siinsed kauplejad pole nii agressiivsed võrreldes nendega, keda Radžasthanis või Varanasis sai kohatud. Kõige selle juures oli päris ootamatu teada saada, et alates 1950ndatest aastatest, mil Kerala osariik loodi, on siin võimul olnud kommunistlik partei! Kohalikud ütlevad, et kommunismiga seob seda parteid tänasel päeval üksnes veel nimi. Igatahes õnnestus endal siin ära näha hulgaliselt punalippe, sirpe ja vasaraid ja isegi üht hiigelsuurt papist Leninit keset küla! Siiski tunnistatakse, et valitsus, kes 1950ndal võimule tuli, tegi palju häid otsuseid. Muuhulgas tagasid kommunistid hariduse kõigile ühiskonnakihtidele, mis omakorda pani aluse osariigi jõukusele ja aitas kaasa kastisüsteemi kadumisele. Kerala on samuti kompott erinevatest religioonidest: osariigi elanikkonnast üle 50% on hindud, ligi 25% moslemid ja 20% kristlased ning on üpris tavaline, et ühest külast (rääkimata linnast) leiab nii templi, kiriku kui mošee. Keralased ise on uhked selle üle, et erinevaid jumalaid kummardavad inimesed saavad sõbralikult üheskoos elatud ja nõustun nendega, et nii see peakski olema.

Kes on lehitsenud fotoraamatut „100 paika maailmas, mida oma elu jooksul külastada” (või midagi sellist), see on leidnud sealt kindlasti päris mitmeid paiku Keralast. Kuigi ma isiklikult põlgan igasugu nimekirju, mida enne surma peaks ära tegema ja nägema, siis Kerala loodus ja maastikud väärivad tõepoolest kiidusõnu. Kes tahab „seda tõelist Indiat” näha ei tohiks aga piirduda üksnes Keralaga, vaid peaks külastama lisaks India kesk- ja põhjaosariike.

Kerala suurimaks loodusimeks on siinsed vesilad (backwaters). Tegu on paralleelselt Araabia mere rannikuga kulgeva veealaga, mille moodustavad viis suuremat järve, mida ühendavad jõed ja kanalid ja mille keskel on terve suur saarestik, kus elab rohkem kui pool miljonit elanikku. Saared on merepiirist allpool ja suure mussooni ajal juunis-juulis ujutavad veealad mõneks nädalaks üle kogu saarestiku. Taimestik on vesilates väga lopsakas ja veed kalarikkad. Märja pinnase ning sooja kliima tõttu on vesila saartele rajatud hulgaliselt riisipõlde, millelt kogutakse kaks saaki aastas.

Vesilatega lähemaks tutvumiseks on mitmeid võimalusi. Kohalikud reisikorraldajad pakuvad erinevaid paadiretki mööda kanaleid, jõgesid ja järvi. Suurim tõmbenumber on rentida endale päevaks-paariks paatmaja koos kapteni ja kokaga ja nautida vaateid mugavast korvtoolist värskelt pressitud mahla juues. Soodsaks alternatiiviks on aga hüpata mõnele liinilaevale, mis sõidab vesilatesse jäävate erinevate külade ja linnade vahel.

Meie proovisime ära nii paatmaja rendi kui sõidu kohaliku liinilaevaga. Paatmajas sai küll nauditud ligi neli tundi mõnusat äraolemist ja head toitu, kuid pimeduse saabudes polnud paatmajaga edasiliikumine lubatud ja nii parkisime end teiste kümnete paatide vahele ja saatsime seal mööda suurema osa paadil oldud ajast. Väljalubatud õhtu veetmine kohaliku külakese kõrval osutus ilmselgeks reklaaminipiks ja ega üksi pimedas külas poleks me ka midagi teha osanud. Kapten oli küll tore mees, kuid tema poolt antud selgitused said hiljem korduvalt teiste kohalike poolt ümberlükatud. Kaasaantud kokk oli aga osav toiduvalmistaja, kuid osutus tõeliseks alkoholisõltlaseks, kui meie rummipudeli ligi pääses. Paatmaja rendi asemel soovitaks teistel ränduritel sõita kohaliku laevaga mööda vesilaid kodumajutusse Greenpalm Homes, kus tore kohalik perekond võõrustab teid kenas majas jõe kaldal, toidab teid kolm korda päevas kohalike toitudega ja korraldab teile erinevaid jalutuskäike külatänavate, palmisalude ja riisipõldude vahel ning jagab igasugu infot nii vesilate kui kogu Kerala kohta. Mulle endale jäi sellest käigust igatahes palju häid mälestusi.

Minu suurimaks Kerala elamuseks kujunes aga imelised teeistandused lõbusa nimega mägiküla, Munnari, lähistel. Lahtiste aknaluukidega kohalik buss sõitis sinna mööda kitsaid ja kurvilisi mägiteid, mille käigus kogu sisikond keerati pea peale ja süda läks pahaks, kuid 4-tunnine pingutus oli seda väärt. Munnari küla pole ise mingi suurem vaatamisväärsus, kuid see on hea baaslaager uudistamaks küla ümber jäävaid võrratuid maastikke, tee-, kohvi- ja kardemoniistandusi ja loodusparke.

Meie laiendatud reisiseltskonna igahommikuseks rutiiniks kujunes külaskäik onu Josephi juurde, kes oli Zina Cottage külalistemaja peremees, mille lähistel peatusime. Joseph on 78-aastane koloriitne india härrasmees, kes on selles äris olnud juba üle 20 aasta ja ilmselge korüfee andmaks soovitusi ümbruskonnaga tutvumiseks. Kuid onu Josephi käest ei saanud infot kätte niisama kergelt! Kõigepealt tuli igaühel ära juua hommikune tass masala teed (mis pärines Munnari teeistandustest), seejärel läbi lugeda tema poolt etteantud kohalikke reisimarsruute tutvustavad materjalid, üle vaadata tema poolt näidatud fotod ja kuulata ealistest iseärasustest tulenevalt sama juttu mitu korda ja kui õnnestus, siis omade küsimustega vahele lõigata. Onu Josephi konkurentsituks firmamärgiks olid aga tasuta kaardid, mida ta oma ränduritele jagas. Need polnud mingid niisama masstrükist või koopiamasinast tulnud lehekesed – Josephi kaardid valmisid otse rändurite silme all! Selleks võttis ta mõne makulatuurpaberi, mille tagumisele tühjale küljele asus ta pöörase kirega joonistama teid, sildu, teeistandusi, lubatud ja keelatud liikumissuundi, kirikuid ja koolimaju, kohanimesid jne. Onu stiil oli nii kirglik, et tavaliselt suutis ta ühe sõna kirjutamist üksnes alustada, sest lõpetamise ajaks oli ta jutt juba jõudnud järgmise kohani, mille kirjutamist või joonistamist ta juba alustas:) Kogu see protseduur oli enam kui meeleolukas, samas aitas taolise „(kordus)etenduse” jälgimine hiljem veenduda, et oleme õigel teel ning jõudnud jalutuskäiguga järgmise istanduseni meenusid onu Josephi jõulised liigutused paberil ja kõrvus kostusid kirglikud hüüatused: „Kardemon, kardemon, kardemon!”

Tom

Häid jõule!

Fort Cochinis
+33 ºC

Jõululaupäeva hommikul ärgates, avame oma hotellitoa rõdu ukse ning sealt paistab tükike helesinist taevast, ilus roheline palm suurte kookospähklitega ning meie jahutatud tuppa voolab kuumalaine. Kella 12-ks on väljas nii kuum, et otsaesine on pidevalt märg ning hea meelega istuks kusagil sees. Vaatamata sellele, et paljud kohad on kaunistatud värviliste elektrilaternatega, siit-sealt kostab jõululaule, kohvikutes ripuvad lumised kuuseehted ning osad inimesed on isegi elusuuruse jõuluvana oma rõdule tirinud, tõrgub mõistus uskumast, et käes on jõulud. Eesti asub maailmakaardil ikka väga õige koha peal, sest jõulud kohe on teise hõnguga, kui on külm ja on lumi ja on natuke piparkoogi lõhna. Aga olgu selle keskkonnaga kuidas on, peamine põhjus jõulutunde puudumise osas on see, et tavaliselt on jõulud just oma pere ja sõpradega koos olemine... See on see, millest me siin olles kõige rohkem puudust tunneme. Samas oleme viimase kolme kuuga kogenud nõnda palju toredat ja huvitavat, et patt oleks meil siin kurta ja nukrutseda! Nii et lähme täna õhtul linnatänavatele jõuluvana otsima, sest peaks ta ju ka India laste juurde jõudma!

Kallid sõbrad, mõnusat kodust jõuluaega ning nautige võimalust oma lähedastega koos olla!

Marika ja Tom

Maitseküsimus

Kookosest, banaaniõitest ja vürtsidest

Meie blogi on astumas järjekordselt uude ajastusse, kuna sedakorda pole sissekanne tehtud ei Marika ega Tomi poolt, vaid selle kirjutas hoopis Kristel. Kristel on Tomi ustav võitluskaaslane olnud alates päevadest, mil ühiselt sai õpitud Noarootsi Gümnaasiumis. Kristel reisis meiega koos nädal aega Keralas. Üheskoos võtsime ette paatmajaga sõidu Alleppey ümbruskonna vesilates, elasime külas keset vesilaid Alleppey lähistel ning matkasime maaliliste teeistanduste vahel Munnari mägikülas. Kristeli saabumine tähendas meie jaoks, et lisaks toredale kaaslasele oli meil nüüd ka isiklik kokk, kes hoidis pidevalt silma peal, kuidas kohalikud toitu valmistavad ja kes olukorras, kus meie paatmajaga kaasapandud kokk peale meie rummiga liialdamist ei olnud enam kõndimisvõimeline, haaras köögis ise ohjad!

Marika ja Tom

(Külalississekanne)

Tähistasime Tomi ja Marikaga oma kohtumist Keralas pühapäeva, 14. detsembri hommikul keralapärase hommikusöögiga Alleppey Prince hotellis.

Gurmaanlikud elamused ei olnud meie kooskulgemisel eesmärk omaette, kuid ühised kohaliku köögiga tutvumishetked kujunesid nädal aega kestva ühise teelolemise lahutamatuks osaks nii nagu retked vesilatele, kohalikesse küladesse ja väikelinnadesse, teeistandustesse ja matkaradadele.

Kerala köök on üks mitmekesisemaid, tervislikumaid ja vürtsikamaid kogu Indias. Oma pitseri on siinsele toidukultuurile lisaks looduslikult vaheldusrikastele oludele vajutanud ka Keralas üksmeelselt kooseksisteerivad kolm religiooni – hinduism, kristlus ja islam. Keralaga jagavad sarnast toidukultuuri ka Tamil Nadu, Andhra Pradeshi ja Karnataka osariigid. Kui põhitoiduained on kõigis mainitutes samad, siis maitseainete kasutamises on erinevusi.

Siinne köök on kaalujälgija unistus – palju on erinevalt töödeldud köögivilja, salateid ja kala. Kerala köögi põhikomponentideks on lisaks juba mainitud köögiviljadele ja riisile kookos, läätsed, banaanid ja vürtsid. Neid kõiki annab kasutada supist desserdini, salatist pulao või curryni. Toidu töötlemisel kasutatakse peamiselt kookoseõli. Kerala riis, mida pea iga toidu juurde pakutakse, on mõnes piirkonnas pikateraline, mõnes täidlasemate ja ümaramate teradega. Lisaks taimetoitudele pakutakse kala, looma- ja linnuliha. Vürtsidest erutas meie maitsemeeli kõige rohkem koriander, kardemon, ingver, apteegitill, tšilli, piprad (mida Munnari ümbruses rohkem kui 2000 kõrgusel merepinnast kasvatatakse), loorber, aga ka küüslauk ja sibul.

Toitu tellides tasub igaks juhuks selle vürtsikuse kohta küsida ning näiteks segasalatit tellides tuleb valmis olla selleks, et kelner toob teile rahulolust pakatava ilme saatel taldriku, millele on lahti lõigatud tomat, kurk ja vahel lisatud ka mõned sibularattad. Soola ja pipraga maitsestamine on sööja hooleks usaldatud. Kohvi tellides ei tasu üllatuda, kui lauale ilmub tass, millel olev vedelik meenutab kunagi lapsepõlves maal vanaema juures joodud ülimagusat ja rohke piimaga segatud sigurikohvi.

Toidu serveerimisele kerala köögis erilist rõhku ei panda ning harjumuspäraste söögiriistade puudumise pärast ei tasu lihtsamates kohtades nuriseda. Enamasti süüakse siin oma parema käe viit sõrme kasutades. Sellega harjumine võtab aega, kuid kui õiged võtted on omandatud, on toidu maitse autentsem ja hõrgum kui riisiteri ja curryt taldrikul püüdlikult noa ja kahvliga ühendada püüdes.

Suuremates külades ja linnakestes ei jää tühja kõhuga ka kõige valivam sööja, väiksemates kohtades võib aga valikute vähesus ja mitte alati kõige hügieenilisemad toiduvalmistustingimused gurmaanile pettumuse valmistada ja nõrgema närvikavaga toitujad sundpaastule panna. Suupisteid (kartulikrõpse, soola ja ürtidega maitsestatud küpsiseid, pähkleid, õlis küpsetatud pirukaid ja banaane) saab aga igast väikseimastki külakioskist.

Ehkki kerala köök on väga mitmekülgne ja ilmselt leiab sellest igaüks endale vähemalt mõneks ajaks midagi meelepärast, sattusime ühel hommikul olema tunnistajaks järgmisel seigal. Ameerika abielupaar istub hommikusöögilauda, neile pakutakse kohaliku tava kohaselt riisijahu kakukesi (idli) erinevate kastmetega (curry) ning sinna juurde masala teed (must tee, mis on keedetud piimaga ja maitsestatud masala maitseainete ja suhkruga). Paarike maitseb toitu ja on näha, et harjumuspäraste maisihelbemägede ja piimaga kohalikud hõrgutised konkureerida ei suuda. Paarike võtab ebalevalt esimesest idlist kolmanda ja neljandagi suutäie, kuid toit ei taha kuidagi alla minna. Nähes, et ühel sööjatest hakkab taldrik tühjenema küsib hoolitsev võõrustaja lahkelt: „Kas võin teile idlisid juurde panna?“ Ameeriklaselt tuleb kiire ja viisakas vastus: „Ei, tänan.“ Võõrustaja imestab: „Kas teile ei maitse idlid?“ Külaline: „Väga maitsevad, mul läheb juba kolmas.“ Eks toitumine ole maitse ja harjumuste asi. Minu selle nädala meeldejäävamad toidunaudingud olid riisist, läätsekastmest ja papad`st (krõbedad läätsevahvlid), küpsetatud banaanide ja kookoseseguga täidetud rotide`st ning masala teest koosnenud hommikueine ühes vesilate arhailises kodus ning Greenpalm Homes`i perenaise valmistatud banaaniõie-läätsesalat.

Ja veel, nii head värskelt pressitud ja vahustatud ananassimahla kui Keralas, ei ole ma kusagil mujal saanud. Toddy, kohaliku kookose mahlast kääritatud joogi, võib vahele jätta, sest kraade on märjukesel vähe, lõhna- ja maitseomadused pole ka kiita, kuid värsket ananassimahla proovige Keralasse sattudes kindlasti.

Ja siin ka paar kerala köögist pärit retsepti (soovitav alustada väikestest kogustest ja eelarvamustevabalt, kuid mõlemad hõrgutised õnnestuvad ka kõige tagasihoidlikumate võimetega söögitegijal).

Kardemoni ja vaniljega maitsestatud banaanilassi a la Greenpalm Homes perenaine

Sega maitsestamata jogurt või keefir suhkru, kardemoni, vaniljesuhkru ja banaanitükikestega. Jahuta ja serveeri. Kiida lauakaaslastele joogi tervislikke omadusi.

Praetud banaanid a la paatmaja kokk

Koori banaanid ja poolita. Kummastki poolest lõika omakorda umbes neli viilu. Sega kausis muna umbes 4-5 spl jahu, 3 spl suhkru, 1 cl vee, kardemoni, kaneeli või köömnetega ühtlaseks massiks. Kasta banaanilõigud taignasse ja prae eelnevalt kuumutatud pannil kookoseõlis mõlemalt poolt kuldpruuniks. Soovitav on serveerida desserti vaniljejäätise ning coca-cola ja rummi kokteiliga a la Tom. Kui praetud banaanid juhtuvad ootamatult lõppema, saab umbes 5 minutiga uue koguse hõrgutist valmistada.

Hea seltskond suurendab mõlema toidu nautimisel naudingut.

Kerala, nii nagu ka teiste india toitude valmistamiseks tuleb aega varuda, sest mõne toidu tegemine võib võtta isegi paar päeva.

Kristel