kolmapäev, 8. juuli 2009

Kuujumalalnna sünnipäev vol 2 ehk võitlus mustade jõududega

Oma oruvaatega voodis

Hommikud on Balil jahedaks muutunud

Kõik saab alguse nädal enne täiskuu ööd, mil avastan, et huvitaval kombel ma ei tea ühestki toimuvast täiskuu tseremooniast. Nimelt olen vaikselt balilaste kombed omaks võtnud ning täiesti loomuliku vajadusena tundub täiskuu tähistamine. Nii kõnnin mööda väikest Ubudi tänavat ning saadan teele soovi, et mõnele põnevale tseremooniale nädala pärast satuksin.

Täiskuu hommikul peale joogatundi jään rääkima oma uue tuttava Staceyga, kes ütleb, et nad lähevad väikese naistekambaga täna ühte ashramisse, kus toimub täiskuu tseremoonia ning pakub, et ma võin nendega ühineda. Mm, muhelen rõõmsalt, et viimasel hetkel tseremooniale kutse sain. Stacey midagi täpsemalt ürituse ega ashrami kohta ei tea, peale selle, et sinna on vaja 1 tund Ubudist sõita. Kõik mis toimuma hakkab on saladus ning õhtu tõotab tuua väikese seikluse.

Väljasõidu kohtumispaigast leian eest Stacey, kes on umbes 45 aastane California hipi, tantsija, ravitseja ning totaalselt murtud südamega, sest ta boyfriend jättis ta paar nädalat tagasi maha. Peale 10 minutit ootamist tormab meie poole šveitslanna Gaby, kes näeb oma bali naise rahvuslikes rõivastes jumalik välja. Ta jäi hiljaks, sest otsustas, et peab ikka ashramisse ohvriande kaasa võtma ning hankis neid Ubudi turult letialuse kaubana (sest nii hilja õhtul neid keegi enam ei müü). Gaby oli Šveitsis pankur, kes aasta tagasi võttis oma tiheda graafikuga elust paar nädalat puhkust ning veetis need Balil joogakursusel. See puhkus muutis ta elu lõplikult. Nimelt tuli talle idee, teha web-site, mis ühendab kõik maailma jooga-, meditatsiooni- ning enda ravitsemise üritused. Ta sõitis Šveitsi tagasi, pani oma ameti maha, pakkis asjad ning kolis Balile elama ning oma unistust teoks tegema. Nüüd, aasta hiljem, peale Bali elu-olu nautimist ning ränka tööd, peaks lehekülg avanema järgmisel nädalal Gaby istub autos minu kõrval ning ta räägib oma tugeva saksa aktsendiga inglise keeles tund aega jutti, kuidas me oleme nii õnnelikud, et saame Balil olla, kuidas Bali on imede koht ning kirjeldab mulle üksteise järel imesid, mis temaga siin sündinud on. Ma kuulan hea meelega ning noogutan kaasa, sest ma tean ülihästi, millest ta räägib, sest mul on endal samad kogemused. Itsitame koos, kuidas kodustele ei saa kaugeltki kõike rääkida, mis siin toimub, sest enamus arvab, et me oleme ära pööranud. Kolmas kaaslanna, eksootilise välimusega Daphne ei ole meiega autos, vaid sõitis ashramisse oma rolleriga. Daphne elab Balil ning laulab ja mängib kirtani.

Aga siuh-vilks ja ashrami ukse taga me olemegi. Suured sildid seinal annavad täpseid instruktsioone riietumise- ja käitumiskoodeksi kohta. Tirin kotist välja oma sarongi ja kabajja (see on bali naise rahvuslike rõivaste juurde kuuluv pluus, ma ei tea, et sellel eesti keeles mingit nime oleks, seetõttu kirjutasin selle eesti keele päraselt nii nagu kohalikud seda siin häädavad) ning vahetan oma lühikesed püksid Bali traditsiooniliste riiete vastu. Kui oleme kõik kombekalt sätitud, viib üks poiss meid kõigepealt ühte templisse palvetama, siis teise templisse palvetama ning alles siis läheme selles suunas, kust kostab kellukeste helinat ja laulmist. Suures avatud templis istub madalal laual pika habemega Bali preester ning helistab kellukest. Tema selja taga põrandal istuvad umbes kümmekond üleni valgesse riietatud lääne naist, kes palvetavad ning chantivad ennastunustavalt. Meie kolmene kamp oma lilla-rohelise-roosa värvilistes sarongides on justkui mustade lammaste kamp keset neid valgeid tallekesi. Aga keegi ei tee sellest asjagi, vaid meid juhatatakse viimasesse ritta mattidele, kus meil on võimalus ka kaasa ümiseda ning palvetada. Ühtäkki preester lõpetab laulu, kõik valgesse riietatud tõusevad (kutsun neid edaspidi „valgeteks”), lähevad templi ette ning hakkavad silmad kinni või siis silmad pahupidi aeglaseid idamaiseid tantsuliigutusi tehes chantima Shivast ning teistest hindu jumalatest. Olen veidi jahmunud, sest see tseremoonia tundub kuidagi natuke liiga tõsine olevat ning tegu tundub olevat mingi sektiga. Aga seal ma olen ning kuhugi pääsu ei ole. Loodan, et saan olla tseremoonia tagasihoidlik pealtvaataja, kuid nii kui olen oma mõtte lõpuni mõelnud, tuleb preestrinna ning juhatab ka meid, „musti lambaid”, templi hoovi Shiva Lingami ausamba juurde. Nii ei jää mul muud üle, kui koos „valgetega” umbes pool tundi ümber ausamba kõndida, proovida kaasa laulda, igast ilmakaarest lingamile kummardada ja palvetada, vahepeal otsimik vastu emakest maad panna ja siis jälle edasi kõndida ja palvetada. Samal ajal teeb üks „valgetest” käes asuva kausikesega, millele põleb küünal, väsimatult suuri õhuringe. Ühel hetkel saab laul otsa ning me suundume templi keskele. Mõtlen, et nüüd vist sai küll õnneks läbi. Aga kohe algab uus laul ja uus palvetseremoonia, mille lõpus pika habemega preester saabub ka oma laua pealt meie sekka. Preester istub ühe püha kivi otsa ning hakkab kõiki ükshaaval õnnistama. „Valged” roomavad ükshaaval põlvili preestri ette, seejärel kummardavad ta jalge ees (osad suudlevad ta jalgu) või siis heidavad pikali. Seejärel tuleb kükitada preestri ette, mil ta loeb palveid ning annab oma õnnistuse. Osad naised nutavad ja värisevad õnnistamise ajal – ilmselt preestrilt saadav energia on nii võimas. Peale õnnistuse saamist tuleb jälle preestri jalge ette heita ning siis tagurpidi oma kohale roomata. Preester on sõbraliku näoga, aga kuna ma ei tea, mis sorti preester see on, või mis asju ta siin ajab, või keda täpselt kummardab, siis arutan endamisi, et huvitav, kas ma solvan kedagi, kui ma viisakalt loobun. Aga niipea kui kõik „valged” on õnnistuse saanud, tunnen müksu oma seljal ning mul ei jää muud üle, kui samuti kogu protsess läbi teha. Rooman oma tihedalt ümber keha seotud sarongis justkui kapsauss preestri poole, kummardan ta jalge eest, põlvitades võtan õnnistuse vastu ning peagi avastangi end sarongi takerdudes tagurpidi roomamas. Elasin üle... ja polnudki nii hull, sest preestril olid soojad ja head käed.

Peale õnnistamise tseremooniat läheb preester ja istub lohakalt teise kivi otsa, manab näole suure ja laia naeratuse ning hakkab meiega maast-ja ilmast ja lennukipiletitest lobisema ning on justkui teine mees. Olen hämmingus.. Hiljem kuulen Daphnelt, et Ketut (see on preestri nimi) on lahe naljahammas ning lisaks Balil üks kuulsamaid mehi, kelle juures sajad ja sajad inimesed käivad oma libiido probleeme lahendamas ning abi saamas. Järjekord Ketuti juurde on 6 kuu pikkune. Räägime tema praksisest veel pikalt ning imestame pikkade järjekordade üle. Seejärel vaatab Ketut meile kõigile kordamööda otsa ning ütleb igaühele personaalselt, kas ta on terve või võib tema abi kasulik olla... J Ja tundub, et ta ei olegi müügi peal väljas, sest meist neljast märgib ta vaid ühe, kel võib tema abi vaja minna ning sellel inimesel on nagunii tema juurde juba aeg kinni pandud...

Hakkame end minekule sättima ning ma mõtlen, et see nüüd ei olnud küll päris see täiskuu tseremoonia, mida ma lootnud olin, kuid vahva kogemus ikka. Sellepeale ütleb Ketut nagu tellitult, et tegelikult nende õhtu jätkub, edasi minnakse Goa Gajah koopasse, kus veidi mediteeritakse ning chantitakse ja viiakse mõned rituaalid läbi. Enne aga oleme palutud koos ashrami inimestega nende toitu jagama. Oleme kohe hea meelega nõus.

Goa Gajah koobas ehk elevandi koobas on üks müstiline koht Ubudi lähedal. Nimelt ei ole täpselt teada, mis ajast või mis põhjustel koobas iidsetel aegadel inimeste poolt tehti. Hinnanguliselt on tegu 11 sajandist pärit koopaga, mida ümbritsevad veebasseinid ning kivikujud. Väikese koopa sissepääsuks on kivist nikerdatud koletise suu. Koopas on 3 Shiva lingamit, Ganeshi (elevandi peaga jumal) kuju ning muud nikerdused. Kohalike arvates ning legendide järgi on see koobas on seotud halbade vaimudega või mustade jõududega.

Kui koobaste lähedale parklasse jõuame, on väljas pime, kuid täiskuu sirab ning valgustab kui tänavalatern. Goa Gajah sissepääsu juures on näha veel umbes 50-60 valgesse riietatud kuju, kes on kohalikud Bali inimesed ning preester Ketuti järgijad. 80 inimese rongkäiguna suundume koobaste poole, kõigil kohalikel on pea peal korvikesed ohvriandidega. Oru põhjas allikate juures istume maha, chantime, „valged” naised tantsivad jälle ning preester Ketut viib läbi kõigi püha veega pühitsemise - ükshaaval tuleb minna allika juurde, muda sisse põlvili heita ning seejärel valatakse pühitsetavale kolm kausitäit vett pähe. Olen selleks hetkeks jätnud kõik oma eelarvamused ning leppinud oma saatusega ehk otsustan kõigega kaasa minna, mis täna õhtul juhtub. Nii lähen ka vabatahtlikult allikale ning saan järjekordse õnnistuse. Rituaal on ilus ja müstiline – läbi puuvõrade sirab täiskuu, kosta on vee sulinat ning kogu meie seltskond chantib vaikselt erinevate jumalate auks...

Peale õnnistus rituaali lõppemist, võtame uuesti rongkäiku ning liigume päris Goa Gajah koopa poole. Kõik võtavad oma kingad jalast, ning suunduvad imetillukesse muldpõrandaga iidsesse koopasse, mis on meie jaoks küünaldega valgustatud. Kogu väike ruum – umbes 3 meetrit lai ning 20 meetri pikk – saab meid tihedalt täis.

Tseremoonia, mis aga siin ja nüüd algab, on erinev kõigist teistest, mis mul Balil näha on õnnestunud. Peale preestri poolset palve lugemist algab chantimine, kuid see ei ole mitte tavaline laul, vaid keset koobast tõusevad osad inimesed püsti ning kriiskavad, teised tõstavad käed taevasse ning väänlevad. Kuna on väga pime, siis ma täpselt ei näe, mis toimub, aga minu kõrval istuv naine on ilmselges transis - ta väänleb, viskub küljelt küljele, vehib kätega ning teeb hirmsat korisevat häält ning sisisedes puhub õhku välja – justkui oleks halvast vaimust piinatud. Mõne aja pärast tõuseb ashramist tuttav preestrinna ning hakkab käsi ja jalgu laiali pildudes jõuliselt tantsima ning trampima ning ka väänlema ja sisisema. Talle tulevad järgi roomates ning möirates kolm meest, kes proovivad Ganeshi altarile ligi pääseda. Preestrinna tõstab oma käed ja ihu Ganeshi kaitseks. Preester Ketut saabub altari juurde, ronib sellele ning viib läbi veel mingid rituaalid, samal ajal väänlevad altari ees põrandal kolm möirgavat meest. Minu kõrval olev naine hakkab uuesti korisema ning koopa eesotsas keegi kriiskab. Ketut läheb ja seisab keset koobast ning teda ümbritsevad inimesed hakkav ta jalge ümber roomama nagu ussid ning kiljuma. Preester Ketut ütleb kohalikus keeles lause, mille peale tõuseb koopas istuvate inimeste seas üldine hädakisa ning hala, Ketut ütleb veel oma kümmekond lauset, mille peale kogu seltskond õhhetab ning ohib ja halab.

Pime on, müstiline on, õudne on, tolm lendleb, õhku on vähe ja kuum on. Kohati ma justkui ei saagi aru, et kus ma olen või mis ajastu on või kes ma olen. Korraks tunne, et olen kodus Peeter Jalaka Eesti Ballaadide või Eesti naiste-Eesti meeste laulude etendusel või siis Marquesi Sada Aastat üksindust filmis, kus üks tegelane sööb meeleheitest mulda. Niivõrd müstiline on see vaatepilt. Aga ei, see ei ole etendus, ma ei ole pealtvaataja, see kõik on päris elu ning ma olen selle tseremoonia osaline, kaastegelane – eneselegi arusaamatult oskan pea kõiki chante kaasa laulda, tunnen õhus ja enda ümber olevat heade ja kurjade jõudude võitlust ning olen mingil kummalisel ajarännakul. Sellest etendusest ei saa välja tualetti minna, sellel etendusel ei tule reaalsussesse tagasi toovat kohvi ja konjakiga vaheaega. Ma olen osalen päriselt koos Bali inimestega headuse ning kurjuse võitluses.

Möirgavad ning sisisevad mehed langevad Ühel hetkel justkui surnutena koopa põrandale ning algab palvetamine ning rahulikum chantimine. Kuigi ma täpselt ei tea, mis toimub, siis niipalju on selge, et nüüd sai hea kurja üle võidu ja ma hingan kergendatult... Kõik „koopa-asukad” õnnistatakse püha veega ning kõik teevad endale õnnistuse märgiks valge saviga triibu otsa ette ning seejärel võib koopast lahkuda. Ajataju on totaalselt kadunud, kuid kõigi arvutuste kohaselt olime sellel ajarännakul oma paar tundi...

Kui koopa eest uuesti oma naiste-kamba üles leian, siis vaatame kõik üksteisele suurte silmadega ning suure hämminguga otsa, justkui oleksime teispoolsusest tagasi jõudnud. Raske on väljendada, mida just üle elasime, see kõik oli nii võimas ja ebareaalne Koopa ees ühes varjualuses ootab meid ees aga preester Ketut, kes ei ole taaskord enam justkui preester, vaid viskab nalja ning näitab meile oma blueberry telefonist oma poja fotosid ja lubab meil endaga koos pilte teha... Sõidan südaööl täiskuu valguses oma rolleriga kodupoole, ikka veel hämmingus nähtu ja kogetu üle ning ülitänulik võimaluse eest olla selles osaline.

Täiskuuöö tseremoonia lisalugu.

Järgmisel päeval ärkan tohutu nõrkustundega või siis olematu energiaga – on tunne, et võiksin terveks päevaks lihtsalt voodisse jääda. Võtan end siiski kokku ning otsustan oma massööri soovituste kohaselt minna peamisesse hindu templisse Tampaksiringi, kus balilased käivad oma hinge loodusiku puhta ja püha veega pühitsemas. Nimelt minu massöör ütles, et enne kui ma loodan oma kaela-õla valust lahti saada, tuleb end pühas vees pühitseda ning täiskuu on puhastumiseks parim aeg. Väga kuum ilm on ning täiskuu on templisse toonud sadu ja sadu inimesi, kes on võtnud püha vee basseini ussikujulise järjekorra ning ma ei näe kohta, kuhu mina sinna veel mahuks. Otsustan mõni teine kord puhastava supluse tarvis tagasi tulla. Tunnen rolleriga sõites, kuidas viimanegi jõuraas kaob ning koju jõudes teen kahetunnilise kosutava lõunauinaku. Minu suureks üllatuseks aga ei ärka ma üles suure energiaga, vaid pean tormama tualeti poole, kus kogu minu lõunaks söödud sushi suure survega minu kehast suu kaudu väljub. Ja see „keha puhastus” jätkub kuni hilise õhtutunnini, millele lisandub hull peavalu. Ei tea, kas see oli halb sushi, templis saadud päikesepiste? Olen kindel, et kohalikud tõlgendaksid seda eelmisel õhtul templis tseremoonia ajal minu kehas liikvele aetud kurjade jõudude väljumisega minust. Ehee, võta kinni, mis see oli, aga järgmisel hommikul ärkan justkui uuestisündinult!

Marika

6 kommentaari:

jurlem ütles ...

Marika,
Meil siin Jaava saarel oli eile (ja moni aeg enne seda) erakordselt palju surnud inimesi ringi liikumas.. Ning sellega soovitati olla ettevaatlik. Samas seostati neid valimistega, ning vaidedavalt must maagia kasutab surnuid, et mojutada elavaid valima 'oigete' poolt... Olen kindel, et see see sul oli! Mul on hea meel, et su keha nendest jagu sai! :)

Kui mina peale mediteerimist jouetu olen, siis selle kohta oeldakse, et lihtsalt energiat oli nii palju ja see teeb knock -out'i.. Voibolla kuujumalanna synnipaeval juhtus see sinugagi?

Leffitab siitsamast,
Merle

marika ja tom ütles ...

Merle, aitäh Sulle nö teise arvamuse eest! Loodan, et naudid Javat täiega ning ootan Sind pikisilmi siia saarele. Ole siis ise ka seal nende jõududega ettevaatlik!!

Marika

Siki ütles ...

Ei tea, kas see Ketut on sama Ketut Liyer, kellest Elizabeth Gilbert kirjutas oma raamatus "Söö, armasta, palveta"?

Siki ütles ...

P.S. Väga vahva oleks, kui sa siia kusagile siis ka Gaby kodulehe aadressi poetaksid :)

marika ja tom ütles ...

Siki, siin on selline lugu, et iga neljandana sündinud lapse nimi on Ketut, seega... :) see "Söö, palveta, armasta" raamatu nõidarst Ketut ei ole kahjuks seesama Ketut, vaid üks teine nõiduslik Ketut. Pealegi oli raamatu Ketut üle 100 aastane:):)

Tervitustega,
Marika

marika ja tom ütles ...

Siki, webi aadressiga läheb veidi aega, sest ma kaotasin selle kuhugi ning Gabi läks Balilt kuhugi.. ehk kannatust ja see tuleb...

marika