Tiibetlaste lood

Ürümqis, hosteli diivani sisse kukkununa

+28 ºC, päikesepaisteline

Eellugu. Tiibet kuulutas end iseseisvaks riigiks, kui 1911. aastal Qingide dünastia Hiinas kukutati. Järgmised 40 aastat tegeles muu maailm ennekõike iseendaga ja Tiibet eksisteeris vaikselt omaette, ilma et keegi oleks kuigi palju teadnud või huvi tundnud, mis elu maailma kõige kõrgemal ja suuremal platool elatakse. Ja siis, 1950. aastal, tungis Hiina Rahva Vabastusarmee Tiibetisse “vabastades” tiibetlased verejanuliste feodalistide ikkest ja kuulutas Tiibeti Hiina osaks (mida ta hiinlaste arvates oli alati olnud). Tiibeti provints sai Hiina riigis täieliku autonoomia ja tiiblastele lubati kohalikus valitsemises ja religioossetes küsimustes vabad käed jätta. Tollasest Dalai-Lamast tehti 1950ndate alguses kogunisti Hiina Kommunistliku Partei asesekretär.

Peagi selgus aga, et sellest sõbralikust ühendusest saavad Dalai-Lama ja tema tiibetlastest toetajad ning Hiina Rahva Vabastusarmee väga erinevalt aru. Nii toimus Tiibetis 1959. aastal ülestõus Hiina ülemvõimu vastu, mis aga ebaõnnestus. Dalai-Lama ja paljud tema lähimad toetajad põgenesid Indiasse ja lõid Dharamsalas Tiibeti eksiilvalitsuse. Järgneva 20 aasta jooksul tapeti või suri vangistuses enam kui 1 miljonit tiibetlast ning kurikuulsa Kultuurirevolutsiooni käigus (1966-1976) hävitati suurem osa Tiibeti rikkalikust kultuuripärandist.

1980ndatel aastatel alguse saanud Hiina majandusedu ja teatud poliitilise sula tagajärjel hakkas ka Tiibeti üldine elujärg paranema. Inimeste sissetulekud kasvasid, ehitati palju uusi teid, haiglaid ja koolimaju, paljusid kloostreid asuti taastama ja mungad lubati neisse uuesti elama. Kiire majandusareng tõi muuhulgas kaasa selle, et Tiibetisse kolis suur hulk han-hiinlasi. Han-hiinlaste ümberasumist soodustas omalt poolt ka Hiina riik spetsiaalsete toetuste ja töökohtade loomisega. Tänaseks on sarnaselt paljudele teistele vähemusrahvustele Hiinas ka tiibetlased jäämas teisejärguliseks rahvaks omal maal.

Ajalooliselt on Tiibet asetsenud palju suuremal territooriumil kui seda on tänane Tiibeti provints. Nii elavad tiibetlased ka Yunnani, Sichuani, Gansu ja Qinghai provintsis. Mõned rändurid soovitavadki Tiibeti provintsi asemel sõita hoopis Qinghai provintsi (mis on ajalooline Tiibeti Amdo provints), et ilma erilubadeta ja hiinlastest järelvalvajateta saada osa dramaatilisest kõrgplatoo maastikust, tiibetlaste traditsioonilisest eluviisist ja näha tiibeti budismi väga sügavat mõju kohalikele elanikele.

Minu Tiibeti lood pärinevad Xiahe väikelinnast, Gansu provintsis. Xiahes elab kokku mõni tuhat elanikku, kellest 50% on tiibetlased, 40% han-hiinlased ja 10% hui-hiinlased. Xiahes asub Labrangi klooster, kus tänasel päeval elab umbes 1,500 munka, kes kuuluvad tiibeti budismi “kollaste mütside” koolkonda. Wikipedia entsüklopeedia peab Xiahet kõige olulisemaks tiibeti budismi keskuseks väljaspool Tiibeti provintsi.

Ma ei taha olla paranoiline, aga tiibetlaste lugude sees olles leidsin, et on parem, kui ma blogis ei kasuta inimeste õigeid nimesid ega lisa siia juurde nendest tehtud fotosid.

Shani lugu. Shan on 26-aastane sell. Ehtne tiibetlane – pikemate tumedate juuste ja uhke olekuga. Ta töötab administraatorina hotellis, kus ma peatun. Ühel hommikupoolikul uurin, kuidas Shan nii head inglise keelt räägib ja saan teada tema loo.

Shan on pärit Qinghai provintsist. Kui Shan oli 18-aastane, põgenes ta Indiasse. Elas kuus aastat Põhja-Indias tiibetlaste kogukonnas ja õppis muuhulgas inglise keele selgeks. Siis elas aasta Nepaalis, õpetas seal tiibeti keelt ja tiibeti budismi. Siis paisus aga koduigatsus nii suureks, et Shan tuli tagasi Hiina. Eks ta oli küll kuulnud lugudest, mis teda võib Hiinas ees oodata, aga soov oma vanemaid ja lähedasi näha oli suurem kui hirm tuleviku ees. Kui 2008. aasta märtsis oli Lhasas Hiina vastane demonstratsioon (Tiibeti 1959. aasta revolutsiooni aastapäevaga seoses), millest kasvasid välja tänavarahutused, oli Shan Lhasas ja ta arreteeriti Hiina võimude poolt. Järgmised kaheksa kuud ja kakskümmend päeva istus Shan vanglas. Teda kui Indiast tagasi Hiina saabunud tiibetlast süüdistati India kasuks spioneerimises. Esimesed kolm kuud elas ta koos kahe teise vangiga imetillukeses kongis, päevaseks toiduks tass teed hommikul, tsamba (jahust ja veest tehtud toit) ja suhkruga tee õhtul. Igal päeval küsitleti samu küsimusi, vahel peksti, piinati. Neljanda kuu alguses viidi Shan üle järgmisse vanglasse, kus lasti mõneks tunniks päevas ka kongist välja jalutama. Mingil hetkel lasti Shan vabaks. Praegu on Shan Hiina järelvalveorganite vaatluse all. Kolm aastat peale vabastamist pole Shanil õigust töötada ega pole tal muid sotsiaalseid garantiisid Hiina riigi poolt. Selles hotellis töötab Shan illegaalselt. Tema liikumisvabadus on piiratud kahe provintsiga ja kui ta soovib oma asukohta muuta, peab ta selleks vastavatelt organitelt loa saama. Märtsis 2009, kui oli Tiibeti revolutsiooni 50. aastapäev, viibis Shan kodus oma vanemate juures. Kuna Hiina võimud kartsid iseseisvusmeelsete tiibetlaste väljaastumisi ja/või Tiibeti vabadust nõudvate lendlehtede levitamist, siis arreteerisid järelvalvejõud Shani (nagu ka teisi “kahtlaseid” tiibetlasi) mõni päev enne aastapäeva ja hoidsid teda kaheksa päeva aresti all. Igaks juhuks. Kuna arreteerimine toimus öösel ilma kõrvaliste isikute juuresolekuta, olid Shani vanemad kõik need kaheksa päeva teadmatuses, kuhu nende poeg kadus.

Shan on ellujääja tüüp. Ta räägib mulle oma lugu, sest ma küsisin ja teeb seda ilma suuremate emotsioonideta. Oma avatud suhtlemise ja hea inglise keelega saab Shanist järgmistel päevadel mu peamine Tiibeti kultuuri ja religiooni lahtiseletaja Xiahes.

Ühe naise lugu. Esimesel päeval, kui olen Xiahe peatänaval “patrullimisest” väsinud, keeran sisse porisesse kõrvaltänavasse. Paistab, et mingi suurem parandustöö on siin käimas, sest tänav on kohati täiesti üles kaevatud. Ahjaa, näen, kuidas madalaid vanu maju kokku lükatakse, sest uutele korrusmajadele on vaja ruumi teha. Eemal seisabki mitu sellist akendeta betoonkeha sisetööde ootel. Ühe tagahoovi ukse ees seisab neiu, kes mulle naeratades tere hõikab. Teretan vastu ja astun lähemale. Ehk õnnestub juttu ajada, mõtlen. Saan teada, et tegu on kõrgkoolis õppiva neiuga, kes on suvevaheaja puhul kodukülas. Tüdruku inglise keel on kesine, aga saame kuidagi ühest ja teisest asjast räägitud. Peagi astub hoovist välja keskealine naine, kes osutub tüdruku emaks. Tema inglise keelt ei räägi, aga ta tervitab mind naeratavate silmadega. Kui ta on meie vestlust mõnda aega kõrvalt vaadanud, siis palub ta oma tütrel minu käest küsida, kas ma Dalai-Lamat tean. Vastan jaatavalt, ütlen Dalai-Lama ja näitan talle ülestõstetud pöialt. Selle peale tõmbab ta oma pluusi alt välja kaelakee, mille kuloniks on Dalai-Lama pilt. Naeratame teineteisele. Olgugi, et Dalai-Lama piltide omamine on tänases Hiinas ebaseaduslik, on see mees sügaval tiibetlaste südames ja olen kindel, et igal tiibetlasel on kusagil Dalai-Lama pilt peidus.

Thurpa lugu. Tulen tiibetlaste linnaosast ja jalutan läbi õhtuste kloostritänavate, kui korraga seisab minu ees Thurpa. Thurpa on säravate silmadega munk, kes annab mulle tervituseks käe. Thurpa õpib iseseisvalt inglise keelt ja tal on hea meel, et minusugust välismaalast kohtas. Kui oleme tuttavaks saanud - see tähendab, et teame juba teineteise nime, vanust ja kust me pärit oleme (ok, mina tegelikult ei tea, kus see küla asub, kus Thurpa vanemad elavad ja Thurpa ei tea, kus asub Eesti), kutsub Thurpa mind enda poole koju. Thurpa kodu on väike, aga hubane. Hoovist astume kõigepealt kööki ja siis tuppa. Toa seinal ripuvad erinevad fotod tema kursusest ja õpetajatest ja väikesel lauakesel on kollasesse riidesse mähitud suutra (tiibeti budismi pühad tekstid). Thurpa pakub mulle teed ja saia. Ise kaevan kotist välja viinamarjad, mis ma päeval tänavalt ostsin.

Thurpa inglise keel on kesine ja nii räägime paljuski minu hiina-inglise keele seletava sõnaraamatu abil. Thurpal on ka endal üks tiibeti-inglise keele seletav sõnaraamat, mille põhjal ta inglise keelt seni õppinud ongi. Tegu on aga väga õhukese väljaandega ja sealsed laused saavad meil peagi otsa. Igatahes on see piisav selleks, et Thurpa suudab mulle selgeks teha, et Hiina võimud ei ole nende vastu head.

Paar päeva hiljem jooksen uuesti kloostritänavatel Thurpaga kokku. Thurpa võtab mul varrukast kinni ja saan aru, et lähme uuesti tema poole. Jälle on sõnaraamatust palju abi, et teineteisele rääkida, mida me vahepeal teinud oleme, kaua ma veel Xiahes peatun, jne. Lisaks sõnaraamatule on seekord abiks ka üks Thurpa sõber, kes õpib siinses keskkoolis ja kelle inglise keel on Thurpa omast tsipa parem.

Thurpa pakub mulle suppi süüa ja annab teada, et samal õhtul on tal üks üritus kloostris ja kutsub mind endaga kaasa. Kuigi ma ei saa kaugeltki aru, kuhu me täpselt läheme, siis asun koos Thurpaga teele, kui õige aeg on käes. Jõuame ühele väljakule kloostris, kuhu on kogunenud juba terve hulk munkasid ja neid tuleb aina juurde. Thurpa näitab mulle, et ma jääksin müüri äärde maha ja kaob ise teiste punaste rüüde sekka, nii et ma peagi kaotan ta silmist.

Olen sattunud debatile. Nagu Shan mulle hiljem selgitab, on tegu teadmiste kontrolli ja kordamisega. Ühed mungad, kes seisavad, küsivad, ja teised mungad, kes istuvad, vastavad. Küsimused on tiibeti budismist. Mungad on koondunud erinevatasse gruppidesse väljakul ja grupid on kokku pandud vastavalt munkade kloostris elatud ajale. Debatt kestab ligi tund aega. Seejärel istuvad mungad väljaku ühte otsa kokku ja hakkavad lugema palveid. Palvete lugemise käigus ühinevad nendega vanemad mungad, kes alles nüüd väljakule aegamööda kogunevad. Kui olen oma poolteist tundi toimuvat jälginud, hakkab mul külm ja lahkun.

Oma viimasel õhtul Xiahes lähen ise Thurpale külla. Mul on talle kingitus, mille tahan talle üle anda enne kui ma siit linnast ära sõidan. Kui pimedatel ja poristel kloostritänavatel komberdades õige ukse taha jõuan, selgub, et Thurpat pole kodus. Naabermunkade käest saan aru, et Thurpa on debatil. Söön vahepeal õhtust ja vantsin veel pimedamaga Thurpa poole tagasi. Seekord on mul rohkem õnne ja saabun Thurpa juurde ajal, kui ta isegi debatilt koju jõuab. Lähme sisse, joome teed ja püüame üksikute sõnade kaupa vestlust arendada. Näitan Thurpale pilte, mida ma debatil tegin. Kuna aeg on hiline, siis asun peagi minekule. Enne lahkumist ulatan Thurpale hiina-inglise keele seletava sõnaraamatu, mille ma ise sain kaasa Hong Kongi sõbrannalt ja mida olin Hiinas aktiivselt kasutanud. Leidsin aga, et Thurpal võib seda raamatut rohkem vaja minna kui mul. Thurpa võtab selle peale oma riiulist ühe tiibetikeelse raamatu – räägib mulle pikalt omas keeles, millest see raamat on ja osutab siis ühele ingliskeelsele luuletusele raamatus – ja kingib selle raamatu mulle. Thurpa kirjutab mulle nii tiibeti kui hiina tähestikus oma aadressi ja mina kirjutan ladina tähestikus talle oma. Jätame hüvasti ja kottpimedas hiilin mööda kloostimüüre tagasi koju.

Tuhongi lugu. Tuhongi kohtan, kui istun Labrangi kloostri kõrval mäel. Tuhong on munk, pakun et kolmekümnendates ja tema punases rüüs kogu märkasin mäkke rühkimas juba mõnda aega tagasi. Ta istub minu kõrvale maha ja hakkame rääkima. Tuhong ei vaata mulle rääkides otsa. Tema pilk on närviline ja hüplik. Peatselt juhib ta mu tähelepanu üksikule mustale autole, mis seisab mäe all haljasalal. Tuhong noogutab ja ütleb, et selles autos istuvad hiinlased, kes valvavad Tiibeti munkade järele. Mulle näib, et nendest munkadest, keda ma kohanud olen, on Tuhong mentaalselt kõige rohkem järelvalvesüsteemi hammasrataste vahele jäänud. Temast ei kiirga sellist rahu ja positiivset energiat, nagu ma olen kogenud teiste munkade juures. Mingil hetkel küsib Tuhong mu emaili aadressit. Annan selle, ta noogutab ja lubab peagi mulle kirjutada. Sel hetkel tekib mul tunne, et Tuhong töötab ehk ise Hiina ametiasutuste kasuks ja kujutan vaimusilmas juba ette minu peatset riigist väljasaatmist.

Järgmisel päeval oma tavalist ringkäiku kloostriala tänavarägastikus tehes põrkan uuesti Tuhongiga kokku. Teretame ja Tuhong uurib, ega politsei mind küsitlenud ei ole. Ma vastan õlgu kehitades, et pole minu vastu keegi huvi tundnud. Tuhong lubab mulle uuesti, et kirjutab. Ja küsib siis, mis ma homme teen. Ütlen, et täpselt ei tea, kondan ilmselt mööda kloostrit ja külatänavaid ringi. Tuhong ütleb, et tal oleks homme aega minuga rääkida ja annab mulle oma mobiiltelefoninumbri.

Gelupa lugu. Tuhongile jääb mul aga järgmine päev helistamata. Olgugi, et tema käitumises oli midagi kummalist, oli mu huvi temaga rääkida suurem, kui minu fantaasiad erinevate vandenõuteooriate osas. Aga tehes oma “vaatan-ringi” jalutuskäiku, saan kokku Gelupaga, mis muudab mu esialgseid kavatsusi.

Gelupa on suure sooja naeratusega munk, nii kolmekümnendates. Ta on parajasti jalutamas koral - palverännaku rajal ümber kloostrimüüride - kui ma talle vastu sammun. Kätleme pikalt ja mulle tundub juba, et Gelupa ei lasegi mu käest enam lahti. Pika kätlemise ajal olen Gelupale selgeks teinud, kust ma pärit olen. Gelupa teab Eestit küll, aga talle on võõras Eesti ingliskeelne hääldus. Kui kordan Eesti hiinakeelset nime mitu korda, saab ta aru, millesest riigist räägin.

Meist möödub Gelupa onu, kes on ka oma palveringi tegemas, Gelupa tutvustab meid ja onu uurib Gelupa vahendusel samuti, kust ma olen ja kas ma Dalai-Lamat tean. Enne kui onu oma palvekäiku jätkab, palub Gelupa mul nendest pilti teha. Kui oleme sissejuhatavate küsimustega maha saanud, käib Gelupa välja, et võiksime tema juurde koju minna. Enne lõpetame palveringi piki palverattaid ja stupasid ära. Teel olles möödume Hiina siseturistidest, kes oma uhkete peegelkaameratega kloostrimüüri ääres inimestele jahti peavad. Gelupa on valmis oma pilguga nad põlema panema ja keegi neist ei söenda kaamerat tõsta. Oleme neist möödunud ja Gelupa teeb mulle selgeks, kuidas ta ei salli neid hiinlasi, kes tulevad Labrangi kloostrisse palveränduritest ja munkadest nagu loomadest pilte tegema.

Gelupa tuli kloostrisse, kui ta oli 11-aastane. Nüüdseks on ta elanud kloostris üle 20 aasta ja praeguseks on ta siin juba ise õpetaja. Gelupa elab koos oma vana onu, õpilase ja kahe kirju kassiga. Tema kodu näeb välja oluliselt uhkem kui see, millises elas mu noorem sõber munk. Gelupa inglise keel on parem kui mitmetel teistel seni kohatud munkadel ja Gelupal on kloostris isegi oma inglise keele õpetaja. Samuti on Gelupal paks inglise-tiibeti keele sõnaraamat ja seda appi võttes saame teineteisega lihtsamini suheldud. Gelupa kodus on ühes seinas suur sektsioonkapp, mille klaasi taga on riiulite kaupa suutrasid. Samuti leiab klaasi tagant suure foto Dalai-Lamast, nagu ka pildid mitmetest Gelupa õpetajatest.

Uurin Gelupalt, millised mõjud olid 2008. aasta rahutustel Tiibetis Labrangi kloostrile. Lonely Planetist olin juba varem lugenud, et ka Xiahes tapeti aasta tagasi tänavarahutuste käigus peaaegu 20 inimest. Gelupa tapmisi Xiahes ei kinnita. Küll aga teab ta rääkida, et Lhasa rahutuste järellainetusena protesteerisid mitmetes teistes tiibletlaste asulates mungad ja tavalised tiibletlased nende halva kohtlemise vastu Hiina võimude poolt ja need protestid aeti Hiina võimude poolt julmalt laiali. Näiteks tapeti Gelupa sõnul Aba külas Sichuani provintsis Hiina sõdurite poolt 23 tiibetlast, sealhulgas kuus munka. Ka Labrangi kloostrielus olid rahutustejärgsetel päevadel ärevad ajad. Paljud mungad viidi arestimajja ülekuulamisele ja toimusid massilised läbiotsimised. Gelupa ise viibis aresti all nädal aega, enne kui ta vabaks lasti. Kui Hiina sõdurid talle koju järele tulid, rebisid nad ta seina pealt maha Dalai-Lama foto, otsisid läbi ta korteri ja võtsid kaasa Gelupa isiklikke asju. Lisaks pole pärast rahutusi Labrangi kloostril lubatud ühtki uut munka oma ridadesse võtta.

Gelupa sõnul hoiavad Hiina ametiasutused tiibeti munkadel pidevalt silma peal ja valitsuse jaoks töötavat ka munkasid kloostris. Nii tuleb alati jälgida, millises seltskonnas avameelselt oma arvamust avaldada ja milleses mitte.

Gelupa räägib samuti mulle oma sõbrast, Šveitsi fotograafist, kes oli oma varasemate Xiahe külaskäikude põhjal välja andnud fotoraamatu Labrangi kloostrist. Sellel aastal soovis ta sõber uuesti Hiina tulla, aga Hiina riik ei andnud talle enam sissesõiduviisat. Hea näide sellest, et Hiina riik ei elimineeri järjekindlalt mitte ainult kohalikke tülikaid isikuid, vaid hoiab silma peal ka välismaalastel, kes Hiina võimude jaoks ebasoovitavaks muutuvad.

Käin Gelupal külas veel teinegi kord. Vaatame koos telerist jalgpalli ja ta räägib hasardiga oma lemmikutest jalgpallimurul. Joome teed ja Gelupa valmistab mulle tsampat. Tutvun tema raamaturiiuliga ja leian sealt õpikuid erinevatest valdkondadest, alustades geograafiast ja lõpetades linnuteadusega. Kogu külaskäigu ajal kirjutab Gelupa endale juhuslikesse kohtadesse üles ingliskeelseid sõnu, mida kasutasin ja mida leiab endale kasulikud olevat.

Jamesi lugu. Ühel päeval kohtasin küla serval mäe peal jalutades britist rändurit. Rääkisime maast ja ilmast ja leppisime kokku, et jätkame oma jutuajamist ühise õhtusöögi käigus. Kui olin teel lubatud kohtumispaika, jooksin kokku Jamesiga. James on alla 30 aasta munk, kes peale kiiret sissejuhatust käib välja, et me võiksime koos kuhugi juttu ajama minna. Olles parajasti teel õhtusöögile, siis kutsun Jamesi endaga kaasa.

James ei ole Labrangi kloostrist, vaid lihtsalt Xiahes käimas. Tema klooster on Qinghai provintsis ja ta õpib seal traditsioonilist meditsiini. Tegelikult elas ja õppis ta mitu aastat ühes Lhasa kloostritest, aga pärast 2008. aasta ülestõusu on Hiina võimud oluliselt vähendanud munkade arvu sealsetes kloostrites – üks osa munkadest on vangis ja üks osa saadetud kloostritesse väljapoole Tiibeti provintsi.

Jamesi inglise keel on vist kõige parem, mida munkade seas kohtan. James on olnud iseõppija ja ta näitab meile oma mobiiltelefonis audioraamatutest inglise keele õpikuid.

Saame Jamesi käest teada, et tiibeti munkadel ei ole passe ja neil ei ole võimalik Hiinast välja sõita. Selgub, et ka James on Hiinas vangis istunud. Aastaid tagasi püüdis ta läbi Nepaali Indiasse põgeneda, kuid ta nabiti piirilit kinni ja pandi vangi.

James loodab väga, et ta saab oma õpingud kloostris lõpetada. Jagame omavahel emaili aadresseid ja teeme koos pilte. Ütleme Jamesile, et ta võib inglise keele harjutamiseks meile alati kirjutada.

Lõpulugu. Lhasa 2008. aasta märtsirahutuste tulemusena on Hiina oluliselt piiranud välismaalaste reisimist Tiibetisse. Kuulu järgi lubatakse praegu Tiibetisse 3 miljonit turisti aastas, kellest 95% on Hiina siseturistid ja 5% välismaalased. Reisimine Tiibetisse on välismaalaste jaoks tehtud mitte ainult keeruliseks, vaid ka kalliks. Nii pole enam võimalik omapäi Tiibetis ringi vaadata, vaid kõik Tiibeti külastajad peavad kuuluma ametlikku turismigruppi, keda saadab kogu reisi vältel Hiina poolt heakskiidetud giid. Paljud giididest on han-hiinlased, mitte tiibetlased. Lisaks tuleb Tiibetisse sõitimiseks hankida Hiina ametivõimudelt spetsiaalne luba ja soovides külastada vähemkülastatavamaid kohti, tuleb selleks hankida täiendavad eriload.

Kui olen Dunhuangis, Põhja-Hiina kõrbelinnas, kohtan Adriani Liechtensteinist. Adrian on tulnud mõni nädal tagasi Tiibetist, kus ta rändas koos oma kolme sõbraga. Ta on oma 10-päevase ringsõiduga väga rahul ja vaatan tema fotoaparaadist kauneid pilte nii Lhasast, erinevatest kloostritest kui Mount Everesti baaslaagrist.

Kuulen Adrianilt, et Lhasa oli näinud välja nagu üks suur armeebaas. Sõdurid olid kõikjal, nii erinevate objektide ees valvamas kui tänavatel patrullimas. Kui Adrian ja ta sõbrad peale Tiibeti ringsõitu uuesti Lhasasse jõudsid, märkasid nad aga imestusega, et sõdurid olid linnast kadunud!? Selle asemel kohtasid nad aga palju erivärvilistes sviitrites mehi mööda linna jalutamas. Nad uurisid oma tiibetlasest giidi käest, et mis sõduritest sai. Selgus, et samal ajal oli linnas üks välismaine filmigrupp tegemas dokumentaalfilmi Tiibetist ja Hiina võimud otsustasid selleks puhuks sõdurid ümber riietada tsiviilelanikeks…

Need olid minu poolt kuuldud tiibetlaste lood Hiinas. Neis võib olla faktivigu, keelebarjääri tõttu tekkinud vääritimõistmisi ja meeleheitest tulenevaid liialdusi, aga nende lugude korrigeerimine ei võtaks vähemaks ühe rahva valu, mida siin olles tundsin.

Tom