Kohvikus, kuhu ette pargiti parasjagu elevant
Mõnusalt tuuline
„Mis su nimi on?” usutlen mootorratta juhti, kes pakub end mitmepäevasele Põhja-Kambodža ringreisile juhiks.
„John”, vastab kandilise soenguga ja esmalt veidi kurja pilguga Kambodža mees.
„See ei ole ju Kambodža nimi. Mis su päris nimi on?”, ei ole ma vastusega rahul. „John, aga Ch-ga”, ajab mees oma jonni. „Aa, Chon (häälda ikka:John). Kui vana sa oled?”, tuleb mul küsimusi nagu lõputuid-kust-sa-tuled-kuhu-lähed-küsimusi-küsival-Bali-põliselanikul (et kombed hakkavad kiiresti külge).
„34. Ma sündisin laupäeval, 11 päeval, peale Kambodža uut aastat, moonsooni (loe:vihmaperioodi) ajal”, vuristab Chon justkui koolipingis.
Viimase vastuse loomingulise esitlusviisi peale mu süda lausa sulab ja olen nõus Choniga mitmeks päevaks tuuritama minema. Hiljem selgub, et Chon oli aastaid sõdur kuni Punased Khmerid 1998 aastal lõplikult välja surid, sealt ka Choni karm pilk. Punased Khmeerid piinasid ta isa surnuks. Chon ei ole abielus, elab emaga ning viimased 7 aastat on Chon mootorratta juht olnud. Ta sõidab ettevaatlikult ning hoolitseb turistide eest, sest kui midagi peaks juhtuma, jääb ta oma lennujaama sissetoovatest töö-otsadest ilma. Järeldan, et olen vist heades kätes.
Esimene retk viib meid Kompong Phhluki külla, Siem Reapi lähedal. Olen Chonile varem selgitanud, et mind huvitab kõige enam see, kuidas kohalikud inimesed elavad. Oleme juba mõnda aega sõitnud, kui Chon keerab tolmusele ja hirmus auklikule külavaheteele, võtab ratta hoogu maha, keerab end sadulas ümber minu poole ning mulle vaatab kiivri näoaugust vastu maailma suurim naeratus. Chon ütleb: „Ma tahan, et turistid õnnelikud oleksid, seepärast läheme seda väga halba teed mööda. See ei ole mu rattale hea aga ma tahan sind õnnelikuks teha. Kui ma ei tahaks, et sa õnnelik oleks, siis oleksime mööda suurt teed läinud!”. „Tubli, Chon! Oled hea rolleri juht”, itsitan ma vastuseks. Tõepoolest, kulgeme mööda imeilusat punase mullaga kaetud aukliku külavahe teed. Ooo.. ma armastan punast mulda juba kunagisest Aafrika reisist saadik, see teeb õhustiku kuidagi õdusalt sumedaks ja hõõguvaks. Ujuva külani saab ainult paadiga, nojah, kui oleks tee, siis ta vist ilmselt ei ujuks. Tegelikult see küla ei uju, vaid minu hinnangul on pigem justkui uppunud. Nimelt Kambodža suurima järve (Tonle Sap) ja ümberkaudsete jõgede vesi on praeguse vihmaperioodi tõttu (maist kuni oktoobrini ehk pool aastast!) tõusnud umbes kaks meetrit. Kompong Phhluki küla majakesed asuvad kuival perioodil täiesti kindlalt ja tavalisel maal, mis sest et umbes 5-6 meetriste vaiade otsas. Praeguse üleujutuse ajal aga kõrguvad majad justkui kõrkjad suurest järvest välja. Maja trepp või tihtipeale puitredel viib majast otse vette ning ainus viis kuhugi minna on paati kasutades. Külaelanikud on sellega ilmselgelt harjunud – maja rõdudel on näha kogunemisi, lihtsalt mängitakse kaarti või vaadatakse niisama teise maja rõdule või siis peetakse paadis diskot. Ka koduloomad on olukorraga kohandatud ehk nad on elama kolitud parvedele. Nimelt sigadele on tehtud oma ujukid ehk parv-vabaõhu-laudad ning sinna viiakse neile süüa. Märkan kana, kes on omandanud lausa köietantsija omadused ja veelinnu julguse, hüpeldes ühelt vees olevalt palgilt teisele. (vt hoolikalt, fotol paistavad oma parv-laudast sead)
Kõik näivad olukorda lausa nautivat – nimelt lastel on parasjagu koolivaheaeg ning nii küla lähedal metsas puude vahel palju paate, mille lähedal ujuvad päästevestides lapsed ning loobivad üksteise pihta ning ka minu paadi pihta lugematu arvu veepomme. Minu paadijuhil on kuskilt praost kohe peotäis kilekotte võtta ning nii ei jää mulgi muud üle, kui koolivaheaega nautida ning kohalike kamraadidega veepommi-sõda pidada. Kiljun ja itsitan kui kooliplika ning kui olen juba ligemärg, julgustab paadijuht mind suurde ja „puhtasse” (kohalike hinnangul) järve ujuma minema. Niiviisi siis hüppangi kogu oma riietuses järve (sest kohalikud kombed ei luba end paljaks võtta) ja olen nõus, et oo, küll see vihmaperiood on mõnus!!
Marika
Mõnusalt tuuline
„Mis su nimi on?” usutlen mootorratta juhti, kes pakub end mitmepäevasele Põhja-Kambodža ringreisile juhiks.
„John”, vastab kandilise soenguga ja esmalt veidi kurja pilguga Kambodža mees.
„See ei ole ju Kambodža nimi. Mis su päris nimi on?”, ei ole ma vastusega rahul. „John, aga Ch-ga”, ajab mees oma jonni. „Aa, Chon (häälda ikka:John). Kui vana sa oled?”, tuleb mul küsimusi nagu lõputuid-kust-sa-tuled-kuhu-lähed-küsimusi-küsival-Bali-põliselanikul (et kombed hakkavad kiiresti külge).
„34. Ma sündisin laupäeval, 11 päeval, peale Kambodža uut aastat, moonsooni (loe:vihmaperioodi) ajal”, vuristab Chon justkui koolipingis.
Viimase vastuse loomingulise esitlusviisi peale mu süda lausa sulab ja olen nõus Choniga mitmeks päevaks tuuritama minema. Hiljem selgub, et Chon oli aastaid sõdur kuni Punased Khmerid 1998 aastal lõplikult välja surid, sealt ka Choni karm pilk. Punased Khmeerid piinasid ta isa surnuks. Chon ei ole abielus, elab emaga ning viimased 7 aastat on Chon mootorratta juht olnud. Ta sõidab ettevaatlikult ning hoolitseb turistide eest, sest kui midagi peaks juhtuma, jääb ta oma lennujaama sissetoovatest töö-otsadest ilma. Järeldan, et olen vist heades kätes.
Esimene retk viib meid Kompong Phhluki külla, Siem Reapi lähedal. Olen Chonile varem selgitanud, et mind huvitab kõige enam see, kuidas kohalikud inimesed elavad. Oleme juba mõnda aega sõitnud, kui Chon keerab tolmusele ja hirmus auklikule külavaheteele, võtab ratta hoogu maha, keerab end sadulas ümber minu poole ning mulle vaatab kiivri näoaugust vastu maailma suurim naeratus. Chon ütleb: „Ma tahan, et turistid õnnelikud oleksid, seepärast läheme seda väga halba teed mööda. See ei ole mu rattale hea aga ma tahan sind õnnelikuks teha. Kui ma ei tahaks, et sa õnnelik oleks, siis oleksime mööda suurt teed läinud!”. „Tubli, Chon! Oled hea rolleri juht”, itsitan ma vastuseks. Tõepoolest, kulgeme mööda imeilusat punase mullaga kaetud aukliku külavahe teed. Ooo.. ma armastan punast mulda juba kunagisest Aafrika reisist saadik, see teeb õhustiku kuidagi õdusalt sumedaks ja hõõguvaks. Ujuva külani saab ainult paadiga, nojah, kui oleks tee, siis ta vist ilmselt ei ujuks. Tegelikult see küla ei uju, vaid minu hinnangul on pigem justkui uppunud. Nimelt Kambodža suurima järve (Tonle Sap) ja ümberkaudsete jõgede vesi on praeguse vihmaperioodi tõttu (maist kuni oktoobrini ehk pool aastast!) tõusnud umbes kaks meetrit. Kompong Phhluki küla majakesed asuvad kuival perioodil täiesti kindlalt ja tavalisel maal, mis sest et umbes 5-6 meetriste vaiade otsas. Praeguse üleujutuse ajal aga kõrguvad majad justkui kõrkjad suurest järvest välja. Maja trepp või tihtipeale puitredel viib majast otse vette ning ainus viis kuhugi minna on paati kasutades. Külaelanikud on sellega ilmselgelt harjunud – maja rõdudel on näha kogunemisi, lihtsalt mängitakse kaarti või vaadatakse niisama teise maja rõdule või siis peetakse paadis diskot. Ka koduloomad on olukorraga kohandatud ehk nad on elama kolitud parvedele. Nimelt sigadele on tehtud oma ujukid ehk parv-vabaõhu-laudad ning sinna viiakse neile süüa. Märkan kana, kes on omandanud lausa köietantsija omadused ja veelinnu julguse, hüpeldes ühelt vees olevalt palgilt teisele. (vt hoolikalt, fotol paistavad oma parv-laudast sead)
Kõik näivad olukorda lausa nautivat – nimelt lastel on parasjagu koolivaheaeg ning nii küla lähedal metsas puude vahel palju paate, mille lähedal ujuvad päästevestides lapsed ning loobivad üksteise pihta ning ka minu paadi pihta lugematu arvu veepomme. Minu paadijuhil on kuskilt praost kohe peotäis kilekotte võtta ning nii ei jää mulgi muud üle, kui koolivaheaega nautida ning kohalike kamraadidega veepommi-sõda pidada. Kiljun ja itsitan kui kooliplika ning kui olen juba ligemärg, julgustab paadijuht mind suurde ja „puhtasse” (kohalike hinnangul) järve ujuma minema. Niiviisi siis hüppangi kogu oma riietuses järve (sest kohalikud kombed ei luba end paljaks võtta) ja olen nõus, et oo, küll see vihmaperiood on mõnus!!
Marika
2 kommentaari:
Hei
Mõnus ja märg. Vesi on elu alguse paik.
Minu teekond iseendasse kulgeb ka täiskiirusel juba aasta otsa - kuigi rändama minek ootab tulevikku. Vaatasin just ükspäev käesolevale aastale tagasi ja leidsin, et ma pole vist viimase kümne aasta jooksul teinud nii palju asju "esimest korda elus" kui ma sel aastal teinud olen. Ja täiesti üllataval kombel on paljud neist asjadest veega seotud olnud.
Tuleb vist tõdeda keskea kriisi :)
Ingrid,
Nii tore kuulda, et sul laste kõrvalt jätkub ikkagi aega endaks olemise tähtsust tõdeda ning särtsu teha asju esimest korda! Loodan, et saan su blogist uudistada, mis vee-asjadega tegu oli:). Hoian pöialt, et sisemine rännak ikka jätkuks - minu hinnangul on see parimaid reisi sihtpunkte!
Marika
Postita kommentaar