Tühjus, taevas ja hobused ehk kokkuvõte Mongoolia poliitilisest olukorrast

Alustatud rongis teel Ulaanbaatarist Hiina piirile, lõpetatud Xiahes, Kesk-Hiina väikelinnas

Rongis temperatuur nagu toas, Xiahes ilm nagu Eesti sügisel

Kuu aega Mongoolias on sõrmede vahelt minema pudenenud. Tundub, nagu olin alles äsja Pekingis, kuid nüüd sõidan juba Mongooliast tagasi Hiina poole. Püüan järgnevalt kirja panna, mida ma selle kuu ajaga Mongoolias tundsin ja mida huvitavat sellest maast teada sain.

Mongoolia on minu jaoks helesinine taevas. Isegi statistika kinnitab, et Mongoolias on keskmiselt 257 pilvitut päeva aastas. Ei tea, mida selle “pilvituga” täpselt silmas peetakse, sest minu meelest on Mongoolia sinise taeva üheks peamiseks iluks seal rippuvad üksikud valged pilved. Kõik see kokku näeb välja nagu mõne Navitrolla maali peal, ometi on see aga päris.

Mongoolia on minu jaoks hoomamatu tühjus. Ja see on ennekõike tunne. Vaata kuhu tahad – silmapiiriks pole ei mets ega meri, sageli mitte ka mäed, vaid tühi, olematu taimkattega maa saab ühel hetkel kokku taevaga. See lõpmatu tühjus oleks nagu pidevalt tahtnud meelde tuletada, kui väike olend inimene looduse kõrval on. Aga mis Mongoolia tühjuse eriliseks tegi, oli teadmine, et see tühjus on näiline… Tegelikult oli selles tühjuses elu, aga võttis lihtsalt veidi aega, et seda märgata. Jalutades mööda steppi või kõrbet – sõna otseses mõttes keset-mitte-midagi – võis korraga üksik ratsanik sinust mööduda; või korraga olid ümbritsetud väikestest lastest; või vana karjus jalutas koos oma suure karjaga sulle vastu. Kust nad korraga välja ilmusid – ei tea!? Just nagu muinasjutus, kus tegelased võluväel tekivad ja kaovad.

Arvestades Mongoolia suurust – tegu on Eestist 35 korda suurema riigiga - on ta tõesti väga hõredasti asustatud – siin elab vaid kaks korda rohkem inimesi kui Eestis. Kuna paljud siinsed elanikud on aastatuhandeid elanud karjakasvatajatena väikestes kogukondades eemal suurtest keskustest, siis on paljud vanad traditsioonid ja traditsiooniline eluviis praegugi veel täies elujõus. Ja see muudab Mongoolias reisimise väga huvitavaks. Tänasel päeval on üks kolmandik mongoollastest nomaadid, kelle peamiseks tegevusalaks on karjakasvatus. Erinevalt minu ettekujutusest rändavad siinsed nomaadid aga oluliselt vähem ringi – teatud piirkondades võetakse küll aastaaegade vaheldumisel ette pikemaid kolimisretki, kuid paljud nomaadid elavad enamiku aasta ühes ja samas piirkonnas.

Nomaadid elavad gerides. Jah, meie oleme harjunud neid elamuid jurtadeks kutsuma, aga Mongoolias pole heaks tooniks jurta öelda – olevat turgikeelne sõna ja jäägu see kasutusse vaid Kesk-Aasia turgikeelsete rahvaste elamute puhul. Tavalises geris on väga vähe asju: väike raudahi geri keskel, mõned voodid, paar kappi, altar koos pühade esemete ja perekonnapiltidega. Geri muudavad hubaseks vaibad maas ja tekid seintel. Moodsad ajad on toonud geride standardvarustusse ka päikesepatareid, satelliiditaldriku ja televiisori. See on päris efektne kontrast, sest gerid ise näevad väga lihtsad välja ja asuvad keset suurt tühjust.

Suur vahe meie ja paljude teiste Aasia riikide maaeluga on see, et haritavat maad kohtab Mongoolias väga vähe ja kodulinde praktiliselt ei peeta. Siinne elu käib ennekõike kariloomade ümber. Tundus väga tavaline, et üks perekond pidas korraga kõiki kohalikke peamisi kariloomi: hobuseid, lehmi, kitsi ja lambaid. Lõuna-Mongoolias lisandusid sellesse loetellu veel kaamelid ja põhjas jakid. Koerad olid tavalised koduloomad, kes olid ametis nii maja kui karja valvamisega. Kaasaeg on toonud muutusi ka karjuste ellu, kes sageli istusid uhkel mootorrattal loomi ühest paigast teise ajades. Suurema osa ajast on kariloomad aga omapäi lõpmatutel väljadel, ilma näilise valveta. Tagantjärele on naljakas mõelda, kuidas me Lõuna-Mongoolia tuuri alguses keset-mitte-midagi suurt hobuste karja nähes hasartselt oma giidilt küsisime: “Need on metsikud hobused, jah!?”“Ei,” vastas giid, “neil on ikka peremees ka olemas.” Mõni tund hiljem nägime veel suuremas tühjuses kaamelite karja. “Need kaamelid on ometi metsikud!?” lendasime uuesti giidile peale. “Ei,” raputas ka giid nüüd pead, “ka kõik kaamelid on siin koduloomad ja kuuluvad kellelegi.”

Rääkides Mongooliast ei saa kuidagi üle ega ümber hobustest. Hobune on siinne loom number üks – seda nii emotsionaalses mõttes kui ka rahalises vääringus. Maal paistis, et ratsutada oskavad kõik. Ratsutamine on muidugi liiga vähe selle kohta õeldud – tundus, et siinsed elanikud võisid hobusega ette võtta ükskõik mida. Ja milline väärikas hoiak oli siinsetel ratsanikel! Hobune oli maal igapäevane vahend ühest kohast teise sõitmiseks ja nii kohtas siin tihti vaatepilti, kus poe ette oli autode kõrvale “pargitud” ka hobused. Linnastunud mongoollased võivad olla aga hobustest samavõrd võõrandunud kui keskmised eestlased. Nii võis näha, kuidas linnast saabunud puhkajad hobust kartsid või hobuse seljas istudes pigem pagasiks kui ratsanikuks olid. Seda nimetatakse vist ühiskonna normaalseks arenguks?!

Kui sõitsime ringi Lõuna-Mongoolias, siis peatusime igal päeval mõne nomaadi perekonna juures. Külaliste saabumisel oli traditsiooniks, et perekond pakkus meile juua märapiimast tehtud lahjat vägijooki – airagi või rohelist teed, mida siin juuakse koos piima ja soolaga. Sinna juurde pakuti kas kuivatatud jogurtit - aaruuli (mis nägi välja ja maitses nagu kõvaks läinud juust) või pontšikute sarnaseid küpsetisi. Toidu valmistamine maal on üldse omaette kunst, sest külmkappe siinsetes majapidamistes ei kohta. Nii tarbitakse suvel paljud asjad kohe ära või “pannakse seisma”. Jälgisin huviga Põhja-Mongoolias, kuidas perenaised liha nöörile kuivama panid või “elasin kaasa”, kuidas jogurt kuivas. Talvel on siin aga nii külm, et loodus on maal ilmselt ise külmiku eest.

Meeldejääv elamus on Mongoolias sattuda mõnele Naadamile ehk kohalikule festivalile. Naadam on hea näide ühest vanast, kuid jätkuvalt elujõulisest traditsioonist Mongoolias. Ehk siis tegu pole mingi näitemänguga, mida turistide tarbeks korraldatakse, vaid see on tähelepanuväärne sündmus ennekõike kohalike elanike jaoks. Naadami osaks on kolm spordiala: mongoolia maadlus, hobuste võiduajamine ja vibulaskmine. Kõige huvitavam oli jälgida maadlusvõistlust. Mongoolia maadluses pole mingeid kaalukategooriaid ja nii on muidugi eelis meestel, kel massi rohkem. Ka siin väärtustatakse lisaks spordile vanu traditsioone – enne igat maadlusvooru imiteerivad tõsised mehed kotkaste lendu ja pärast igat matši teeb võitja väikese kotkatantsu. Ebatraditsiooniline on ka meeste riietus: lisaks lühikestele pükstele kantakse varrukatega pluusi, mille eesmine osa puudub ja mis on paeltega ümber ihu seotud. Taoline riietus olla võetud kasutusse pärast seda, kui palju aastaid tagasi oli (ainult meestele lubatud) maadlusvõistluse võitja osutunud naiseks:). Praegune riietus aitab tagada, et maadlus jääks ainult meestevaheliseks asjaks. Olgu öeldud, et naised pole Naadamist siiski päris kõrvale jäetud – ratsavõistlusest võtavad väikeste poiste kõrval osa ka väikesed tüdrukud ja vibulaskmine toimub eraldi nii meestele kui naistele.

Mind tabas Mongoolias suur üllatus, kui sain teada, et mongoli ja eesti keel on sugulaskeeled! Nimelt kuuluvad mõlemad uurali-altai keelkonda (milleks üheks alamharuks on soome-ugri keelkond), kuhu lisaks kuuluvad veel näiteks türgi, korea ja kasahhi keel. Kahjuks oli selle teadmisega Mongoolias samavõrd vähe peale hakata kui meile lähemate hõimlaste - unglarlaste - juures eesti keelega toime tulla. Olgu kuidas on, selle kuu ajaga sain ma mongoli keeles rohkem sõnu selgeks õpitud kui enamikes teistes maades senise reisi jooksul. Ju mingi ürgne side ikka aitas:).

Mongoolia suurimaks rahvuslikuks uhkuseks on kahtlematult muistne valitseja Tšingis Khaan. Tšingis Khaan ühendas omal ajal erinevad mongoli hõimud ja pani oma vallutusretkedega aluse suurimale impeeriumile, mida tänapäevani maailmas teatakse. Muuseas, samal ajal kui Tšingis Khaan oma ratsaväega Aasiat ja Euroopat vallutas, peeti Eestis Ümera lahingut. Nii võib teha paralleeli, et tänases kontekstis oleks Tšingis Khaan olnud Barack Obama ja Lehola Lembitu - eee Andrus Ansip... Tšingis Khaani kultus torkab Mongoolias silma ka igapäevaelus – skulptuurid tänavatel, suveniirid ja T-särgid, samanimelised viinad, õlled ja muud tooted kauplustes.

Muistsest mongolite impeeriumist pole aga enam palju järel. Mongoolia oli lähemas ajaloos mitu sajandit osa suurest Hiina riigist ja kui 1910ndatel aastatel viimane Hiina dünastia kokku kukkus, asusid mongolid oma riigile uuesti elu sisse puhuma. Kuna oma jõududega suure Hiina armee vastu ei saadud, siis paluti abi venelastelt. Nii juhtuski, et bolševike abiga võideti 1920ndatel aastatel endale kätte iseseisvus. Kuna raskes olukorras olid venelased need, kes appi tulid, on tänaselgi päeval suhtumine venelastesse üldiselt hea. Hiinlased on aga jätkuvalt ebapopulaarsed. Meie mongoollannast giid igatahes kinnitas, et keskmine mongoli tüdruk hiinlasele naiseks juba ei lähe.

Mongoolia ja Hiina “erilistest” suhetest rääkides on huvitav veel fakt, et tänasel päeval elab Hiinas rohkem mongoleid kui Mongoolias. Nimelt jäi Mongoolia sõjas Hiinaga ilma suurest tükist mongolitega asustatud alast ja umbes 3.5 miljonit mongolit elab Hiinale kuuluvas Sise-Mongoolia provintsis. See muidugi Mongooliat ei rõõmusta. Tõenäosus, et see suur lahmakas maad koos rahvaga kunagi Mongoolia riigi koosseisu tagasi saadakse, on aga praktiliselt olematu, sest hiinlaste järjekindla ümberasu(sta)mise tulemusel vähemrahvastatud piirkondadesse moodustab mongolite osakaal tänasel päeval Sise-Mongoolia provintsi elanikkonnast vaid 15%.

Väljavõideldud vabadus bolševike abiga tõi kaasa selle, et järgmised 70 aastat oli Mongoolia Nõukogude Liidu satelliitriigiks. Muuseas, Mongoolia oli Venemaa järel teine kommunistlik riik maailmas. Isegi Mongoolia pealinn nimetati suures kommunismituhinas ümber Ulaanbaatariks, mis tõlkes tähendab Punast kangelast… Naljakas, et seda nime tänaseni kasutatakse. Kogu majandus ehitati üles kaubavahetusele Nõukogude Liidu ja sotsialistliku bloki riikidega, NL-st tulid erinevad spetsialistid, know-how jne.

Venemaa mõjutused torkavad silma tänaselgi päeval. Paljud vanemad majad on projekteeritud NSVL-i malle järgides, viin on peamine vägijook ja valik lai ning linnastunud tütarlaste seelikuid on oluliselt lühemad ja topid kitsamad, kui enamikes teistes Aasia riikides. Samuti maitses Mongoolia toit Hiinast tulles oluliselt euroopalikum. Paljud tänased standardtoidud – nagu näiteks guljašš või tavaline ahjuleib - on siia jõudnud läbi Venemaa viimase sajandi jooksul. Muuseas, sarnaselt meile on ka Mongoolias kartulisalat klassikaline sünnipäevatoit.

Venemaa mõju tagajärjel loobus Mongoolia 1940ndatel ka oma uiguuria tähestikust (meenutab araabia tähestikku, aga seda kirjutatakse ülevalt alla) ja võttis kasutusele kirillitsa tähestiku. Kirillitsa tundmine ja vene keele oskus olid mulle suureks abiks juba Mongoolias rännates, sest erinevalt paljudest teistest läänlastest oskasin mina siinset kirja lugeda ja sain vene keele abil (mis sest, et see on sellisel koška-mõška tasemel:) kohalike inimestega suheldud. Samuti jäi mulle mulje, et keskealiste vene keel oli selgelt parem noorema põlvkonna inglise keele tasemest. Osati põhjendab seda asjaolu, et päris paljud tänased keskealised ja vanemad inimesed õppisid kesk- ja kõrgkoolides Nõukogude Liidus ja nende kontakt vene keelega oli oluliselt sügavam võrreldes tänaste noorte inglise keele praktikaga.

Tänasel päeval kuulub Mongoolia nende väheste Aasia riikide hulka, kus valitseb demokraatlik riigikord. Demokraatiani jõuti seoses NSVL-i kokkuvarisemisega, suurte rahvakogunemiste ja avalike näljastreikidega. Ulaanbaataris Mongoolia Rahvusmuuseumis lähiajaloost väljapanekut vaadates tekkis mul sarnane emotsioon, mis meie Laulvast Revolutsioonist videomaterjale vaadates. Mongoollased on oma demokraatia rahumeelse kättevõitmise üle samuti väga õnnelikud ja siin öeldakse uhkusega, et demokraatia saavutati ilma, et ükski aken oleks purunenud.

Demokraatia ja majandus on edenenud Mongoolias aga oluliselt aeglasemas tempos kui meil. Kui poes ringi vaadata, siis enamikud kaubad pole mitte koha peal toodetud, vaid kas Venemaalt või Hiinast sisse toodud. Poliitikud olevat korrumpeerunud ja mõtlevat peamiselt oma taskute täitmisele, mitte riigi üldisele heaolule. Tuttav lugu. Siiski, erinevalt Mongoolia naaberriikidest on siin meedia vaba ja lugesin ka ise kohalikust ingliskeelsest ajalehest kriitilisi artikleid võimulolevate poliitikute kohta. Suuri lootusi pannakse uuele noorele presidendile, kes selle suve alguses ametisse astus. Nii minu Mongoolia vanaisa Boris kui rongis kohatud vanemapoolne mees rääkisid mulle õhinaga, et nende uus president on õppinud Ameerikas, Harwardi ülikoolis ja omal ajal töötanud ajakirjanikuna. Loodan minagi siis, et ehk see mees aitab Mongoolia põlve paremaks luua.

Oma pika rännaku jooksul Aasias olin enda meelest juba igasuguse ühistranspordiga harjunud. Nii võtsin täie rahuga ette ka 700 km bussisõidu Ulaanbaatarist Mörönisse põhjas. Tegu oli ööbussiga ja sõit pidi kestma mingi 15+ tundi. Ega päris täpselt keegi osanudki öelda, millal kohale jõuame – kõik olenevat teede olukorrast. Bussisõit Mongoolias osutus aga täiesti omaette elamuseks. Nimelt puudub Mongoolias praktiliselt igasugune teedevõrk. Ulaanbaatarist väljuvad küll maanteed ja kohalike kaartide peal on teed üsna rasvaselt joonistatud, kuid “normaalsed” teed muutuvad õige pea lihtsalt üheks suureks platooks, kus siis iga masin sõidab seal, kus saab. Meie mõistes on tegu metsateedega (selle vahega, et metsa siin pole), mis on enamasti muhklik-aukus, kohati ristuvad ajutiste jõesängide ja mägijõgedega, kohati on muda sisse mattunud. Pole siis ka imestada, et Mongoolia masinapargis domineerivad vene mikrobussid, villised või džiibid, sest vähemvõimsama sõiduvahendiga on siin võimalik vaid asulasiseseid sõite teha. Auto- ja bussijuhtidel on Mongoolias kohustuslik omada head nina, sest tuleb ette näha, milline rada võib osutuda läbimatuks, et siis ise uus rada kuhugi eemale teha. Suunaviitasid kogu selles organiseerimatus radade-rägastikus ei leia. Nii juhinduvad sõidukijuhid päikesest (ja öösel ilmselt tähtedest?), et “õigel kursil” püsida, sest paljudes paikades Mongoolias on suur lagedus ning pole mingit muud orientiiri, mis aitaks suunda valida.

Mongoolia bussisõidu “ekstreemsus” ei piirdu aga üksnes sellega, et rappuvas sõidukis tuleb toolist kõvasti kinni hoida. Kuna vahemaad on siin kauged ja sõit väiksemat sorti ekstreemüritus, siis püüavad bussijuhid oma sõidukitesse võimalikult palju rahvast ära mahutada. Majanduslikult mõistlik idee, mis sest et igasugused turvakaalutlused – rääkimata mugavusest – jäetakse kõrvale. Seejuures pole vahet, kas sama vahemaa läbida ametliku regulaarbussiga või eraettevõtjale kuuluvas mikrobussis. Mörönisse sõitsin marsaga ja 12-le istmele osati ära paigutada 18 inimest. Mörönist tagasi tulin “suure” bussiga, kus oli nummerdatud kohti 30-le inimesele, aga sellele vaatamata võis bussis kokku lugeda 45 inimest… Kui oleks tegu olnud mõnetunnise üritusega, poleks sellest siin mõtet rääkidagi, aga selline “sprotid karbis” sõit kestis üle 18 tunni! See, et mõnel inimesel heitliku bussisõidu jooksul süda pahaks läks, oli osa “mängust.” Magamisest ei tulnud mul taolises ööbussis muidugi midagi välja, kui ehk mõned tunnid “nokkimist” välja arvata. Aeg-ajalt tegime keset tühjust peatusi, kas siis selleks, et jalgu sirutada, keha kergendada või siis uurisime, mis oli lahti mõne teelejäänud sõidukiga. See oli muidugi kena komme, et sõidukijuhid juba naljalt teisest teelejäänud sõiduvahendist peatumata mööda ei kihutanud – lähim asula võis asuda sadade kilomeetrite kaugusel. Samas muutsid sellised seisakud sõiduaja oluliselt pikemaks. Nii peatusime meiegi keset pilkast ööpimedust peaaegu kaheks tunniks, et teisel mikrobussil tehnilist probleemi lahendada ja kummaline polnud seegi, et kogu meie suure bussi seltskond kamandati suurt veokit mudast välja tõukama:).

Olgugi, et ma annan selle reisi halvimate bussiühenduste auhinna juba praegu Mongooliale pidulikult üle, oli kogu sellel kannatusel ka oma säravam pool. Alustuseks mõistagi maastik, millele bussiaknast kaasa elada sai. Nii palju kotkaid pole ma kogu elu jooksul kokku näinud, kui siinsete steppide või kõrbete kohal lendamas või otse “tee” kõrval kivi või künka peal istumas. Samuti mõistsin alles siin, pilkases ööpimeduses unetuna taevast vaadates, miks inglise keeles kutsutakse Linnuteed Piimjaks teeks (Milky Way) – Kesk-Mongoolia taevas oli tähtedega nii tihedalt kaetud, et üle taevalaotuse kulgev Linnutee oli nagu üks suur piimjas mass. Bussisõidu muudavad aga igas maailma paigas eriliseks sinuga koos sõitvad kohalikud inimesed. Mongoolia bussis olin tunnistajaks võimsale laulupeole, mille sees olles olin valmis juba hiinlastele antud laulurahva tiitli neilt ära võtma ja selle hoopiski mongoollastele andma. Okei, jäägu hiinlastele see tiitel alles, aga mongoolia kurblikud ja muusikaliselt nõudlikud ballaadid on midagi, mida enamik siinsetest rändajatest varem või hiljem kuulda saavad. Nii ketras sarnaste laulude kogumik nii meie kui meie kaaslaste mikrobussis kogu Lõuna-Mongoolia tuuri vältel. Siin, bussis, laulsid aga mu ümber istuvad inimesed ilma igasuguse saateta mitu tundi järjest kohalikke laule ja tegid seda sellisel kõrgel musikaalsel tasemel, et unustasin täiesti, et minu ühel küljel pressivad mulle peale tooli jagavad kaks kaaslast ja teiselt küljelt toetab kolmanda reisija pea minu põlvedele…

Tom