Töömurdja Háo Són Nhan

Näoga Indoneesia poole, seljaga Kambodža poole, Tai paremal, Filipiinid vasakul

Päevane kuumus tahab ajud üles sulatada

Vahelduseks hipi ja teiste elunautlejate legendidele, siia blogisse ka ühe tõelise töömurdja lugu.

Háo on kui hunt Kriimsilm 9 ametiga – teeninduse sõja väepealik, hoolitsev ema, sisekujundaja, kunstnik, õpilane, õpetaja, peakokk, koristaja ning komplimente jagav kavaler. Háo näos vahelduvad siiras rõõm ja arusaamatusest tekkinud hirm, püüdlikkus ning väsimus, uudishimu ja enesekindlus, elevus ja nõudlikkus nagu ööklubi värvimuusika. Sama kiirusega nagu vaheldub ta miimika, suudab Háo ka ringi liikuda – olles nagu võlur multifilmist – kord siin laua juures, kord seal tooli juures, kord hoopis köögis. Ja nii iga päev, 9 kuud järjest, ikka 15-16 tundi järjest, ikka sama entusiastlikult.

„Good moorning, haau diiid you sliiiiip?” (Tere hommikust, kuidaaas maaaagasid?). Imeline hommik, kas pole? Kas sa sooviksid hommikust süüa? Kas nagu ikka – puuvilja salat, jogurt, kohvi värske piimaga? Vaid üks hetk, madaaam”, tervitab alati värske ja triigitud särgis Háo mind pea et inglasliku viisakusega igal hommikul kui kella seitsme ajal veidi unisena oma bungalost mere äärde lähen. Háo on igal varahommikul rannakohvikus platsis, et suure naeratuse näol salvrätte voltida ning nendest iga päev tassi sisse mingi uus ja huvitav kujund meisterdada – küll on topsides purskkaevud ja palmid ja kuused... Pika päeva jooksul lendab ühe laua juurest teise juurde, et võtta tellimusi, ikka viisaka kõnepruugiga: „Härra, kas Te olete oma tellimuseks valmis? Kas ma võin Teie tellimuse võtta? Tänan Teid väga Teie tellimuse eest!”

Kui mõni kohalik neiu „köögist” juhtub toitu ette kandma ning ei oska ei palun ega tänan öelda, siis on Háo juba platsis ning õpetab usinalt Vietnami keeles: „Hing hung king dang dong dskr ji „pliiiis” (viimane sõna rõhutatult)”. Viimase sõna põhjal võibki järeldada, et ta üritab kogu hingest kohalikku teeninduskultuuri tõsta ja õpetab neiudele vähemalt elementaarseidki viisakuse väljendeid. Minu siinoldud kuu jooksul on kaks neiut jõudnud nii kaugele, et ülitasa ja moka otsast kostub „mooooongg” (ehk hommikust!”) ja veel rohkem moka otsas „plis”. Nii kui turistid on hommikusöögi ringil ära käinud – kamandab Háo kogu brigaadi peale laudu ja toole pesema, olles ise taaskord kõige agaram nühkija. Sealsamas on ta aga kohe-kohe oma maamõõtja sammuga veeäärde marssinud ning saanud sabast kinni rannatoolidega askeldaval mehel, kes on küll toolid rannale vedanud, kuid kõik on sinka-vonka. Háo ilumeelele see ei sobi – ta kõnnib rannatoolide rivi otsa – mõõdab ühte silma kinni pigistades toolide rivi ning seejärel nihutab iga tooli sentimeetri pealt ühele joonele. Noh, et ilusam oleks. Samal ajal hakkab talle aga kohe silma neiu, kes maitseaine korvikesi laudadele lajatab – ning taaskord on Háo samm pikem kui kolmik-hüppajal ning ta kõnnib neiu järel jaa sikutab ka iga korvikese täpselt laua keskele.

Igal õhtul on rannas õhtusöögiks võimalik saada värskeid grillitud mereande. Háo on see, kes jookseb valge linaga, toob lilled ja rohelised lehed, ning sätib neid lauale nii, et tekib imeline ja maitsemeeli ergutav kompositsioon kaladest ja lilledest ja lehekestest. Sättimise kõrvalt ei ole talle mitte mingi kunst teha efektiivset müügitööd ehk ükski rannas jalutav paar ei pääse sellest grill-lauast nii mööda, et Háo ei oleks nende ette hüpanud ning müügimeistri osavusega neile maailma parimat grillkala pakkunud. Vaatamata kiire-kiire’le ei unusta ta lääne inimestelt õpitud veidi imalavõitu komplimente naistele pildumast: „Oo, kui ilus päikeseloojang täna õhtul oli. Nägid? See oli sama ilus nagu sina!”

Vaiksematel hetkedel ei vahi Háo lihtsalt merd ja kalapaate, nagu enamus kohalikke, vaid istub kohvikus suure värvilise raamatu taga, millel ilutsevast kirjast „Right or Wrong” võib aru saada, et see on inglise keele õpik. Iga päev studeerib ta seda raamatut, kordab omaette inglise keelseid sõnu ning kui millestki aru ei saa, siis läheb ja küsib turistidelt selgitusi. Ta hea meelega jääb turistidega pikemalt maast ja ilmast rääkima, et oma keelt harjutada. Harvad ei ole ka sellised juhused, kus Háo ütleb midagi inglise keeles turistile, sammub juba köögi poole, kuid siis pöörab end kanna pealt ringi, sammub kulm kortsus sama laua juurde tagasi ning ütleb: „Ma vabandan, ma oleksin pidanud kasutama ennemineviku vormi mineviku asemel" ja vuristab oma öeldud lause teist korda õiges grammatikas uuesti ette. Turistid heldivad. Háo on ka muidu laia silmaringiga, kommenteerides toidu valikud: „See on väga hea valik, see on väga tervislik! Oi, see on su nahale väga kasulik! Ooo – orgaaniline toit. Salat on väga hea – me ostame puhtalt kasvatatud toitu ja peseme puhta veega. Väga orgaaniline, keha armastab seda!”

Vahepeal läheb aga Háo kulm murelikkusest kortsu. Nimelt Vietnami keel annab inglise keelele ikkagi sellise aktsendi, et sõnad kostuvad justkui oleks kuum kartul suus ning mõni tugevam häälik ei taha üldse tulla. Nii juhtub vahest, et Háo küsib midagi turistilt ning need jäävad arusaamatul ilmel talle otsa vaatama. Ta kordab oma küsimust – aga ikka ei mingit selginemist. Kord olin tunnistajaks olukorrale, kus Háo proovis küsida, et kas naise katusel oli rott (rat). Naine ei saanud midagi aru, et ta arvas, et jutt käib tellitud toidust ning tekkis palju ja naljakat segadust, kas talle soovitakse pannkook tuua toorelt (raw)?! või hoopis tahetakse serveerida kassi (cat) või veel midagi müstilist... ?! Selliste olukordade peale muutub Háo tõsiseks ning ta läheb ja tuhnib sügavuti uuesti oma õpikus.

Ilmselt ei ole lihtne mõista, et mis sellises pingutamises, viisakuses, tähelepanus ja suhtumises nii erilist on?! Aga siinkohal tasuks vist mainida, et üldiselt tavalistes Vietnami söögikohtades ning isegi tavalistes hotellides väga kõrget klienditeeninduskultuuri ei leia (mõni euroopa omanike omanduses olev kallis hotell või restoran välja arvata) – ilmselt on põhjuseid erinevaid – kehva inglise keele oskus, totaalselt teine kultuuritaust jne. Seega on Háo minu kogemuse põhjal suur erand.

Võite küsida, et mis siin imestada, et üks restoranipidaja nii hingega oma töö juures on? Tõepoolest, aga.. Háo ei ole koha omanik, vaid tavaline töötaja. Igapäevaselt on selles bungalote-restorani perefirmas kohal ka omanikest õde- venda, kuid ma ei ole neid näinud kordagi nii palju pingutamas või hoolimas oma koha väljanägemise pärast või turistidega suhtlemise pärast, kui seda Háo teeb. Motivatsioon?!

Háo üliviisakad maneerid ning lihvitud, küll ümara vietnamikeelse aktsendiga, kõnepruuk ei ole pärit peenest perekonnast või kusagilt kallist või välismaisest ülikoolist, ega silmaring internetist. Háo üks harilik 24 aastane Vietnami poiss. Harilik on võib-olla isegi palju öelda, sest ta on vaid kaks aastat koolis käinud ning 3 aastat oma isalt vietnami keelt õppinud, ta ei ole kunagi arvutit kasutanud, ei ole Saigonist kaugemale reisinud ning raamatuid lugenud. Háo on pärit väga, väga vaesest perest, kus lihtsalt raha ei jätkunud kooli jaoks. Háo kasvas üles Mekongi Deltas, kus ta vanemad kasvatasid juurvilju ja tegid riisiviina. Kui Háo sai 17, siis võttis ta oma noorema õe ning kolis Phu Quoci saarele. Töötas siin ühes puhkekeskuses ettekandjana ning õde oli köögis kokaks. Tänu turistidele hakkas ta vaikselt inglise keelt õppima ja sai tööle saare kõige paremasse hotelli. Sealt pidi ta aga töölt ära tulema, sest elukohta hotell ei andnud ning süüa sai ühe korra päevas. Háo ütleb, et tal lihtsalt ei jätkunud raha, et rollerile bensiini osta tööle sõitmiseks ning et kaks korda päevas oma rahast süüa. Nüüd töötab Háo minu peatuspaigas ehk Lien Hiep Thanh perehotellis. Siin on Háol elamine, kolm korda päevas toit ning nii jääb raha üle, et ka oma perekonda veidi toetada. Perekonda näeb ta aga korra aastas, kui saarel on vihmaperiood, siis võib ka korra koju sõita. Muidu ei ole mahti – iga päev pikad tööpäevad. Háol on unistused ka. Ta tahaks 1-3 aastat raha korjata selleks, et üks päev abielluda ja .. võib-olla oma roller osta.

Minu arvates võiks Kanal 2 ühe oma töömurdja tiitli auhindadest siiapoole teele panna.

Marika

p.s Kel kohalikku Phu Quocki sõpra vaja on, helistage Háole ta organiseerib kõik – number +8401666860426.

p.p.s Kes saarele on sattumas, soovitan soojalt peatuda siinses sõbralikus puhkekeskuses Lien Hiep Thanh. Sõltuvalt hooajast, 10-20 dollariga on võimalik saada puhas ja armas bungalo, kus iga päev vahetatakse linu ja käterätte ning isegi aknad pestakse iga päev üle. Väga usin kollektiiv. e-mail: lienhiepthanh2007@yahoo.com.vn või telefon +840913758034