reede, 27. november 2009

Punastel dzaodel ehk tädidel Man Meidel külas

Leidsin hotellist ühe väikese radiaatori, millel neljast hõõgpulgast töötab vaid üks

Sapa hotellitoas stabiilselt +5 kraadi

Oma viimasel Sapa päeval öörongi oodates, otsustan külma ilma trotsida, rendin omale hulluse hoos motorolleri, panen selga peaaegu kõik riided, mis mul seljakotis on ehk topi, mägironija soojakindla pesu, paar lühikeste varrukatega t-särki, pikkade varrukatega t-särgi, kampsuni, fliisi, kilejope, suure sooja villase salli, vihmakeebi, mütsi, kaks kapuutsi, kiivri ning ostan turult suusakindad, mis eriti hästi ümber rolleri sarvede ei ulatu ja lähen... äääää küladesse hõime avastama.

Esimesse külla jõudes, võtavad mind vastu 3 väikest tüdrukutirtsu, kes juba kaugelt hõiguvad mulle: „Moniiiiiiiiiiiii- moniii”. Raputan enesekindlalt pead, pistan igale neist ühe mandariini pihku ning kõnnin edasi. Teeääres tatsab paljajalu umbes nelja aastane poisiklutt ja sirutab käe ette ning hüüab: „Moni.” Ok, ilmselt on see külake liiga lähedal Sapale ning pidev turistidevoog on need lapsed lootusetult ära rikkunud... Otsustan lahkuda, kuid vaated on aga imelised – mägede nõlvadel on lapsepõlvest tuttav hämar-kollakas sügisene valgus, koltunud ja märja rohu lõhn ning tunne, et loodus sätib end magama.

Otsustan autentsusega õnne proovida ühe teise külaga, kuhu vaja umbes 30 minutit linnast väljapoole sõita. Peale 20 minutit sõitu on aga teel ees takistus - jõgi on, aga silda ei ole. Teisele poole kaldale saamiseks tuleb laskuda mööda järsku mudast kallast, ületada väga ebakindel väike sillake ning taaskord järsust libedast mudasest kaldast üles pusida. Loen takistuse heaks märgiks, sest ilmselt siis seal teisel pool väga palju turiste olla ei saa. Jõe äärde saabub üks kohalik papi ning vehin talle nagu kurt-tummale - näidates sõnatult rollerile-temale-jõele ning pannes kaks kätt palumiseks rinnale kokku. Ta mõistab, noogutab ning haarab minu rolleri sarvedest, mina lükkan tagant ning nii suudame kahekesi kuidagi teisepoole jõge saada.


Tai Phani küla piiril peatavad mind lõkke ääres end soojendavad kolm suurte punaste peakatetega naist. Naised: „Helllouuu, mootorratas siia!” näitab üks naine mulle täpse kohakese tee ääres. „Kodumajutus?” uurib teine naine mult lootusrikkalt. Mina: „Ei, aga äkki saab selles külakeses ringi vaadata ja äkki isegi lõunat süüa?” Naised noogutavad: „yes-yes.” Üks naine haarab mul varrukast ning veab mind lõkke äärde ja ütleb: „Soe.” Selge, enne tuleb mul end siin lõkke ääres veidi üles soojendada. Kleenuke suure punase rätikuhjaga naine näitab minu kinnastele ja ütleb: „Soe”, siis osutab pead raputades oma paljastele kondistele ning kangaste indigoga värvimisest veidi sinakatele kätele: „Külm”. Näitan oma kinnastele ja siis kleenukesele naisele ning lisan: „Kui küla tuur on tehtud, annan need sulle!” Naine mõistab ja naeratab. „Lähme! Läheme külla!”, ütleb hõimurahvaste kohta üllatavalt korpulentne naisterahvas ja küsib mult: „Pikk või lühike tee?” Valime lühema, kuid raskema, mis tõuseb otse järsult mäkke. „Kas pärast ostad?” uurib suur naine ja näitab kolmanda naise seljas olevale korvile. Raputan pead: „Ma reisin ja ei osta asju.” Seepeale räägib suur suusamütsiga naine kolmandale naisele midagi ding-dong keeles, et see ilmselt tagasi läheks, sest pole ju mõtet selle üksiku turisti peale aega raisata.

Jõuame mööda ülisopast teed ühe lääpas värava taha ning marsime suure naise koduhoovi sisse. Olen üllatunud, nii lihtne ongi kellelegi lihtsalt end külla sättida. Maja ees istuvad lõkke ümber kolm naist ja tüdruk, kes end soojendavad. Uurin kleenukeselt, et kellega tegu. Selgub, et üks on suusamütsi tütar. Ta näeb noor välja, hästi peidetud naeratuse tagant paistavad hammastest pooltühi suur ning üksik välgatav kuldhammas. „Ta mees segane!”, teatab suusamüts, käsi üle ülipeene tikandiga tagumikku katva põlle (nimelt imeilusti tikitud põll ei ole mitte eespool vaid tagapool) pühkides. Imiteerin omale rusikaga näkku löömist ja küsin: „Mees peksab?”. Suusamüts noogutab. Suusamüts kaob kööki mulle vist süüa tegema ning kleenuke paneb ninale prillid, kougib oma korvist välja näputöö, võtab punasest nõelapadja ülesannet täitvast peakattest nõela ning alustab lõkkesuitsu sees nagu muuseas tikkimist.

„Sinu maa?” küsib naine. „Ess-tooo-niaaa”, hääldan hoolikalt. „Aga kas sa sündisid siin külas?” uurin. „Ei ela siin majas. Elan kaugemal. Mäed. Väike maja. See suur maja. Mina väike maja”, selgitab kleenuke tädi. Vehin kätega raseda kõhtu imiteerides, näitan naise peale ning kordan oma küsimust. Naine uurib mind üle prillide ja vastab: „4 last. 3 tüdrukut, 1 poiss. Kui poiss - stopp beebidel. Tütar elab kaugel. Tal üks beebi. Number kaks tütar elab lähedal.” „Beebid (vehin sünnitust imiteerides) kodus või haiglas?” küsin puises inglise keeles. „Mina kodus. Kui probleem, Sapa haigla. Minu ämm aitama, kui minu tütar (ja naine imiteerib sama liigutust, mis mina enne tegin). Mina aitama minu tütar.” „Kas need tüdrukud käivad koolis?” viipan lõkke ümber istuvale kahele noorele tüdrukule. „Ei”, ütleb naine ning naeratab ja vist näen veidi süütunnet ta suunurgas. Küsin kõhklevalt: „Ega sina ka ju koolis ei käinud?” Naine raputab pead. Küsin iseenesest mõistetava tooniga: „Ja sa ju ei tea kuidas lugeda ja kirjutada?” Naine naeratab ja raputab uuesti pead. „Aga kuidas sa inglise keelt rääkima õppisid?” ei jäta ma naist oma küsimustega rahule. „Turistid” vastab naine. Vau, olen imestunud, mis õige motivatsiooni korral võimalk ära teha võib!! Küsin: „Mis su nimi on ja kui vana sa oled?” „Man Mei, 45”, vehib naine näppudega nelja ja viite näidates. „Aga mis tema nimi on?” viitan ukse vahele ilmuvale suusamütsile. „Man Mei”, vastab kleenuke naine taaskord. Pungitan silmi. Naine selgitab: „See number viis.” „Aa, kui sünnid viiendana, siis on nimi Man Mei”, olen avastamisrõõmus. Naine noogutab. Süsteem on kangesti sarnane Bali nimede süsteemile, kus sisuliselt kõik olid Wayanid. Siin on vähemalt erinevad nimed meestele ja naistele. Haaran paberi ja pastaka ning palun väikesel Man Meil mulle kõik nimed järjekorras ette lugeda ja saan järgmise süsteemi üles tähendatud:

Sündimise järjekord

Naiste nimed

Meeste nimed

1

Da Mei

La Da

2

Lõ Mei

La Lõ

3

San Mei

La San

4

Sõ Mei

La Sõ

5

Man Mei

La Mei

„Kust sa need kõrvarõngad said?” imetlen kleenukese Man Mei alumiiniumit meenutavaid ilusa mustriga ehteid. „Abikaasa andis” ütleb väike Man Mei. Ta koputab oma käevõrule ütleb: „Ämm.” Man Mei koputab uuesti oma kõrvarõngastele ning käevõrule ja lisab: „Mina miniale.”

„Oskad?” küsib kleenuke Man Mei ja tõstab oma käte vahel oleva näputöö esile. Raputan pead. Tädi näitab mulle aeglaselt, kuidas ta seda imepeenikest ja ilusat mustrit teeb. Koputan ta peenelt ja ilusti tikitud püksisäärtele ning küsin: „Sina tegid?” Ta noogutab ja selgitab: „Tüdruk 10 aastat vana, oskab nii”, ja näitab lihtsalt ühes reas olevat tikandit. „Tüdruk 15 aastat, oskab kõike seda teha”, selgitab väike Man Mei. „Ma olen 33 ja ei oska üldse midagi teha”, itsitan. Tädi itsitab kaasa. „Kaua sellise suure asja tegemine aega võtab?” küsin. Naine näitab mulle põlle ja ütleb: „Aasta”. Naine näitab jaki varrukaid: „Kaks kuud”. Naine näitab väikest kotikest: „Üks kuu.” Järeldan, et siinses kultuuris on olulisem osata näputööd teha kui koolis tühja tarkust taga nõudmas käia.

Uurin naise „turbani” alla ning olematuid kulme ning küsin: „Te raseerite juukseid ja kulme?”. Naine kergitab punast kangakuhja ning teeb liigutust justkui pintsetiga ükshaaval karvu välja kitkudes. „Tõmbate välja?” olen imestunud. Naine noogutab: „Põllul töö. Palav.” Teen valulikku grimassi ning tädi noogutab ja naeratab. „Kui tihti?” küsin. Tädi ei saa aru. „Iga päev, kord nädalas, kord kuus, kord aastas?” Tädi ütleb, et kord kuus. Nimelt on punaste dzao naiste eripäraks poolde pealaele juuste ära ajamine ning ka kulmude ära ajamine.

„Kust te omale mehed leiate?” küsin, sest olen lugenud kurikuulsatest „laupäevastest armuturgudest”, kus käiakse omale teist poolt otsimas. „Mees põllul” ütleb kleenuke. „Ei-ei”, ei ole ma vastusega rahul, „mees, noh, kohtute, noh! Külas, turul, ema-aisa otsivad?” Naine saab nüüd pihta: „Ei-ei turg. Ema-isa vaatavad külas, siis lähevad rääkima poisi ema-isaga, siis ütlevad abiellu.” Kommentaariks: üldiselt abiellutakse oma külas ning oma hõimu liikmetega, kuid tänapäeval tuleb juba ka erandeid ette. „Kas su mees töötab riisipõllul?” proovin vestlust edasi arendada. „Ei, meestel on erinev. Ainult krae”, ütleb tädi ja teeb kaela juures tikkimise liigutusi. Oeh, ma vist hakkan ära väsima, et Man Mai minust muudkui valesti aru saab. Naeratan. Õnneks ilmub suur Man Mai ehk suusamüts ning ütleb: „Tule. Söö.”

Lähen majja. Maja on tõepoolest suur ning laudadest kokku klopsitud nii, et laudade vahel on suured praod ning katuse ning seinte vahel on suured vahed – ehk külma ei ole mitte miskit kinni pidamas. Majal on muldpõrand, seina ääres väike kummut, millel telekas ning paar plasttooli. Köögi keskmeks on lõkkease, mille kohal ripub kuivamiseks välja pandud sealiha. Seinaääres on veetünnid ning nõud. Köögi keskosas on väike lauake ning madalad pingid ning sinna me koos suusamütsi, tema tütre ning tütre-tütrega sööma asumegi. Väikest Mai Meid millegipärast lauda ei kutsuta. Mulle antakse kätte väike kausike riisiga ning sinna peale võib omale laua keskele kuhjatud kaussidest head ja paremat pulkadega kõrvale näpistada. Laua keskel on rasvane praetud sealiha, praetud tofu, mingid rohulibled, praetud muna ning mingid hallid ollused. Lasen hea maitsta rohelistele libledel, toful ja munal. Kohalik söögikomme vist näeb aga ette, et pereema võtab suurtest kaussidest oma pulkadega ning viskab iga lauasolija kaussi väikeseid palukesi... Ma ei tea, kas rikun kombeid, aga surfan suurtes kausssides oma pulgaga ise. Suusamütsi tütar ja tütre-tütar väga julgelt ise omale paremaid palakesi ette aga ei tõsta. Ilmselt on neil keelatud turisti eest asju ära süüa. Suusamütsile saab peagi selgeks, et ma sealiha ei fänna, mille peale asub ta oma lastele sealiha taldrikusse kühveldama ning kui selgub, mul on kõht täis, siis ta kobiseb, et ma nii vähe söön ning paneb ruttu ülejäänud muna ning tofu oma lapse ja lapse-lapse taldrikusse. Küsin: „Mitu korda päevas te sööte?” Naine: „Kolm.” „Kas te sööte iga päev hommikuks-lõunaks-õhtuks sarnast toitu”, tahan teada. „Sama-sama iga päev”, ühmab naine liha mäludes. Suur Man Mei võtab minult rikkaliku lõuna eest 15 krooni, ise kergelt punastades.

„Millal te elektri saite?” küsin, sest olen kuulnud, et paljudes külades ei ole senini elektrit. „Kaks aastat tagasi”, ütleb naine uhkelt. Võin nende majapidamises ringi vaadata ning igalt poolt puhub sisse külm tuul ning magamistoas on voodite ümber veetud tekid. „Kas teil külm ei ole?” küsin kõheldes. „On. Nüüd on väga külm. Mitu kuud.” Teatab suusamüts. Nojah, mõtlen endamisi, ilmselt ei ole siiski nii külm või ei ole nad nii nutikad näiteks kui vanad eestlased. Sest olid ju ka meie esivanemad vaesed, aga sellegipoolest tulid selle peale, et maja voodrilauad veidi tihedamalt üksteise vastu vedada ning pragudesse sammalt ja savi mätserdada.

Kui sean end minekule, siis küsib kleenuke Man Mei, et kas ma talt osta ei taha midagi. Ütlen, et ei taha, aga heakene küll, et näidaku mulle oma asju. Ta hakkab uhkelt oma korvist ükshaaval asju välja vedama, mis on ilmselt kogu tema maine vara. Seal on kantud (veidi määrdunud ning värvist ära) põlled, vestid, mütsid, vööd ja kotikesed – mm... ilmselt müüb Man Mei oma väga-väga kallist elu, et perele raha teenida. Suurel Man Meil on see kodumajutus olnud mitu aastat ning seetõttu on ta ka veidi vähem sõbralik kui kleenuke Man Mei, kes on siiras ja soe. Mul hakkab kleenukesest Man Meist kahju, sest ta oli minuga nii hea olnud ning valin välja ühe tutt-uue rohkete tikanditega õlakotikese. Maksan nii palju kui Man Mei küsib ning teen ta silmnähtavalt õnnelikuks. Ka mina olen õnnelik, sest ta oli üks ütlemata armas ja usin vestluspartner.

Jätan rolleri juures Man Meidega hüvasti, surun väiksemale oma kindad pihku ning mul on tunne nagu oleks just vanadel tuttavatel maal külas käinud.

Marika

3 kommentaari:

Eilika ütles ...

Hei Marika :-) Lugesin just, et lähed LA-sse ning Miamisse. Võimalik, et jäin nüüd selle küsimusega hiljaks, aga kas sul on seal öömaja ka vaja? Kui on, siis mul on mõlemas kohas sõpsid olemas. Anna märku :-)

Eilika

***eilika.trummar@gmail.com

marika ja tom ütles ...

Eilika, hästi suur aitäh sulle abi pakkumast :)!
Ma Miamist tagsi juba ning ööd ei peatunud.

Tervitused,
Marika

Eilika ütles ...

No siis läks hästi :-)
Ma pole su reisiplaaniga täpselt kursis, aga kui veel tutvusi vms vaja, siis mul on neid Argentiinas, Brasiilias, Mehhikos, Hondurases, Surinames, Costa Ricas jms. Niisis anna märku, kui kuidagi kasulik saan ehk olla... :-)
Päikest sulle! x