kolmapäev, 4. märts 2009

Uus-Meremaa loomad ja linnud

Põhjasaarel Rotorua linnas, kus õhus on pidevalt mädamuna haisu
+24 ºC
Pean tunnistama, et ma ise ilmselt polekski hakanud seda lugu kirjutama. Aga meie toimetuse kolleegium sai kokku ning mulle kui India loomade eksperdile anti ülesandeks minna intervjueerima Uus-Meremaa loomi. Eks ma alguses punnisin natuke vastu ka – ei tahtnud ühte žanrisse liiga kapselduda – aga siis andsin järele ja mõtlesin, et miks ka mitte. Uus-Meremaa fauna väärib igati omaette lugu.
Kui Indias olin šokeeritud, et KODUloomad väärisid tähttähelt oma nime ja nende elu oli inimesega kohati ikka väga läbipõimunud, siis ilmselt pole Eestis kedagi, kes usuks, kui ma kirjutaksin, et Uus-Meremaal lambad magasid elutoas või kepsutasid kusagil linnatänavatel ringi. Eh-eh-hee, tegelikult oleks sellest saanud väga vinge fantaasialoo, isegi kahju veidi, et see nüüd kirjutamata jääb. Kahjuks ei õnnestunud endal kordagi näha vägevat vaatepilti, kus kogu maantee oleks olnud lambaid või lehmi täis, millised postkaarte võis siinsetest suveniiripoodidest osta ja mis nägid väga olustikulised välja. Ilmselt polnud lihtsalt õnne, sest selliseid märke nägi maanteede ääres korduvalt, mis hoiatasid, et üle tee võidakse karja ajada. Mäletan selliseid märke nõukaajast ka Eestis ja mitte ainult märke – sõites Põlvasse oligi tee aeg-ajalt veidi enne rajoonikeskust kinni, sest lehmakarja aeti üle maantee ühelt karjamaalt teisele. Ma ütlen, et kui Eesti tahaks turismiriigina rohkem loorbereid lõigata, oleks kohalikel talunikel lausa kohustuslik lehmi, lambaid või kasvõi sigu üle maantee ajada. Turistid oleks selili maas, kiunuks mõnust ja fotoaparaadid klõpsuksid!
Ok. Aga tulla tagasi Uus-Meremaale, siis meie reisi käigus kujunesid välja staarloomad ja -linnud ja nendest nüüd kirjutangi.

Lambad. Ei kujutaks Uus-Meremaad ettegi ilma nende valgete täppideta mäenõlvakutel. Lambaid tundus tõesti väga palju ja neid nägi igal pool, kus linn lõppes ja heinamaad-karjamaad algasid. Osad lambad olid paksu villa sees, teised värskelt pügatud. Üpris tavaline atraktsioon oli farmide poolt korraldatavad lambapügamise demonstratsioon-showd. Nii ogaraks ise ei läinud, et oleks raha eest läinud vaatama, kuidas lammast pügatakse või lehma lüpstakse... Küll sai aga maantee ääres pidevalt auto kinni peetud, kui mõni väga maaliline heinamaa tee äärde jäi koos määgiva lambakarjaga. Lambaliha sai ka söödud (meie Uus-Meremaa vanemate juures, aga see on juba eraldi lugu) ja lambavillast kaupa olid kõik suveniiripoed täis. Lambakasvatuse ja lambavillast toodete jutuajamise-eri oli meil perekond Blackide juures, millest Marika juba pikema reportaaži kirjutas, seega saime siin olukorrast lambakasvatuses igati põhjaliku pildi.
Lehmad. Lehmade arvukus on Uus-Meremaal viimastel aastatel kõvasti kasvanud. Seda ennekõike lammaste arvelt, kuna seoses piima maailmaturu hindade tõusuga on lehmakasvatus rentaablim kui lambakasvatus. Lehmad ise nägid välja nagu Eesti omadki. Musta-valge kirju tõug ruulis. Seda, et Uus-Meremaa on tõeline loodussõprade maa, näitab seegi, et matkarada võis vabalt minna üle karjamaa (selleks tuli ületada väikeste redel-pukkide abil aed) ja jalutuskäik jätkus lehmade vahel. Piimatooteid sai söödud ja kohalik jogurt kujunes hitttooteks meie hommikusöögilaual – maitses sama hästi kui Eesti suurepärased jogurtid.
Hobused. Kuna Uus-Meremaa on oma kauni maastikuga justkui loodud ratsutamiseks, siis võis paljudes kohtades näha heinamaadel ka hobuseid rohtu söömas. Sain aru, et enamasti peetaksegi hobuseid erinevate hobide harrastuseks, olgu see siis niisama ratsutamine, polo-mäng või võistlushobused traaviks. Hobuse liha söögiks ei pakutud.
Hirved. Alguses oli see veidi isegi segadusttekitav – metskitsed karjafarmis!?!? Hiljem harjus selle vaatepildiga ära ja lähemal vaatlusel sai ka selgeks, et aia sisse on pandud hirved. Arvukust ei saa muidugi võrrelda lehmade või lammastega, aga lõunasaarel polnud ka hirvekasvatuse otsa sattumine mingi suur sündmus. Kohalikelt kuulsime, et hirvi kasvatatakse peamiselt nende liha pärast. Lisaks tehakse hirvesarvedest pulbrit, mida peamiselt Jaapanisse eksporditakse ja mis pidavat sealsete meeste seksuaalset aktiivsust tõstma.
Laamad. Laamad olid meie jaoks kõik muud loomad, keda samuti farmides kasvatati ja kelle õiget liiki me oma piiratud teadmiste tõttu ei suutnud tuvastada. Aga meenutasid laamasid. Pikk karv reetis, et neid kasvatatakse ennekõike villasaamise eesmärgil.

Hülged. Iga lapski Eestis teab, et meie meredes elavad hülged. Kui palju on aga Eestis neid inimesi, kes ise looduses hüljest on näinud? Kahtlustan, et vähesed. Uus-Meremaal elab mitut erinevat liiki hülgeid ja neid mõnes rannas kohata ei ole mingi ime. Hüljeste kolooniad on kohalikel kaartidel kenasti tähistatud ja nii käisime ka meie kohalike hüljeste eluga tutvumas. Tegelikult polnudki me nii suured hülgehuvilised, aga hülgeid võis kohata tihti samades randades, kus pingviinegi ja nii saime hülged nö kauba peale. Hülged võtsid enamasti uimaselt päikesevanne rannal, samas sai nähtud ka uhket isashüljest, kes talle liiga lähedale tulnud turisti lihtsalt minema ajas (s.t. liikus sõjakalt turisti poole seni, kuni viimane oli piisavalt kaugele rannast läinud). Sattusime ka emashüljeste koloonia peale, kus „laps-hülged” mõnusasti kaljurahnude vahele tekkinud veesilmades mürgeldasid.

Pingviinid. Kes on kord pingviinide tegemisi jälginud, see võiks rääkida neist pikalt. Nad on lihtsalt niivõrd ägedad linnud. Püüan järgnevalt lühidalt hakkama saada:). Pingviinid on Uus-Meremaal looduskaitse all, kuna nende arvukus oli veel mõnikümmend aastat tagasi kriitiliselt väike. See tähendab, et pingviinide pesitsuspaikadesse ei ole üldjuhul võimalik ninapidi juurde pääseda ja pesitsuspaikade ümber on ehitatud korralik infrastruktuur: vaatlusrajad ja vaatlustornid. Pingviinid on ka ise teinud oma elu turvalisemaks seeläbi, et oma kolooniad rajavad nad tavaliselt randadesse, mis on kõrge pankranniku ääres ja kuhu keegi juba niisama naljalt jalutama ei satu. Üllatav oli fakt, et tänasel päeval on pingviinide suurimateks vaenlasteks koerad, mistõttu on rangelt keelatud tulla koeraga randadesse, kus pesitsevad pingviinid.

Meie käisime pingviine luuramas Oamaru lähistel. Alustuseks läksime ekspeditsioonile kollasilm pingviinide pesitsuspaika. Praegusel aastaajal olid pingviinid päevasel ajal merel toitu otsimas: lahkusid merele juba enne päikesetõusu ja ujusid tagasi oma kolooniasse päikeseloojangul. Seega pingviinide jälgimiseks tuli kolooniasse minna õhtul. Kui meie kohale jõudsime, olid vaatlusplatvormid juba rahvast täis. Kõik vaatasid pingsalt kaljult alla randa, paljudel pikkade objektiividega kaamerad või binoklid käes. Võtsime meiegi positsioonid sisse ja jäime alla randa põrnitsema. Mõne hetke pärast tabas nõutus – kui välja arvata kaugel eemal magavad hülged, oli pikk rannariba tühi. Umbes paarikümne minuti pärast olid osad loodusvaatlejad juba alla andnud ja ära läinud, samas kui ka uusi huvilisi tuli juurde. Ranna vaatlustornis töötas üks vabatahtlik pingviinikaitsja, 50-ndates naisterahvas, kes andis lootust, et ka eelmisel päeval olid pingviinid randa jõudnud alles tunni aja pärast. Lindude tulemist oodates jagas ta huvilistele infot pingviinide elust ning laenutas välja binokleid. Kui olin juba teiste ränduritega sattunud jutuhoosse maast ja ilmast jooksis vaatlustorni vabatahtlik platvormile hüüdega, et pingviin on kohal! Poole sõna pealt oli kogu seltskond nõjatunud vaatlusplatvormi käsipuule ja sealt ta tuligi – esimene kollasilm pingviin. Veest juba istukile tõusnud ja sammus mööda randa pankranniku alla meie pilkude eest varju. Kuulu järgi pidid nad õhtu jooksul hakkama mööda seda pankrannikut üles ronima või hüppama, aga meil nii palju kannatust ei jätkunud, et see show ära oodata. Nägime ära veel paari järgmise pingviini saabumise ja siis asusime ka ise teele, sest meil oli sellel õhtul kavas nö täisprogramm: ära näha ka siniste pingviinide kojutulek.
Siniste pingviinide koloonia asus praktiliselt Oamaru kesklinnas. Nende koloonia ümber oli ehitatud lausa eraldi looduspark, kus igal õhtul sai raha eest nende kojusaabumist vaadata. Selleks oli randa ehitatud selline amfiteatri moodi lava ja see asus vaid mõnikümmend meetrit alast, kuhu merelt saabuvad pingviinid „randusid”. Selleks ajaks, kui sinised pingviinid koju saabusid, oli väljas juba pimedaks läinud ja et toimuvat näha oli kogu ala varustatud tänavalampidega. Lampides põles oranž valgus ja looduspargi töötajad kinnitasid, et pingviinid seda ei näe. No eks tuli uskuda, mida öeldi. Pingviinide tulekut ei pidanud kaua ootama. Peagi olidki esimesed rannakividel ukerdamas ja püüdsid peale pikka ujumist kõndima hakata. Kõndimine tuleb pingviinidel aga ikka suhteliselt kohmakalt välja. Sinised pingviinid on maailma kõige väiksemad pingviinid – nad on vaid kuni 30 cm kõrged (nt kollasilm pingviinid on 60-70 cm). Randunud pingviinid võtsid esmalt veidi hingetõmbamise aega esimestel rannakividel, enne kui asusid mööda rannaseljandikku oma kodu poole liikuma (kodud olid neil randa ümbritseval niidetud heinamaal, kuhu looduspargi töötajad olid neile pesakastid ehitanud ja kus kogu õhtu ka trobikond jäneseid ringi hüppas). Aga oh häda, koduteele kividele olid end sisse seadnud ka kaks laiska hüljest! Nii pidid pingviinid veidi julgust koguma, enne kui söandasid hüljestest mööduda. Kui hüljes juhtus end liigutama või haigutama, tekkis kaos ja suurem osa pingviine tormas tagasi vette. Need kes õnnelikult hüljestest mööda said, jäid seisma kaldapaljandikule ja uuesti tekkis seisak. Kohati läks kaua aega, enne kui mõni julgem pingviin alustas edasiliikumist mööda heinamaad, kellele siis hoogsalt järgnesid teised. Vaatasime ära umbes 50 pingviini kojutuleku ja seadsime end koju. Looduspargi töötajad hoiatasid, et pingviinid võivad varju pugeda ka auto alla ja pani keskuse külastajatele südamele, et need vaataksid enne liikumaasumist üle ega pole ühtki lindu auto all peidus. Hasardiga tegime meiega seda – heameelega oleks ühe väikese pingviini endaga kaasa võtnud – aga ilmselt lahkusime liiga vara, sest autoalune oli tühi.

Kollasilm pingviinidega oli meil aga veel üks tore kokkupuude. Jalutasime keset päist päeva mööda üht kaunist looduskaitseala. Teadsime, et sellel alal pesitsevad ka pingviinid, kuid olime juba varem targaks saanud, et päevasel ajal on pingviinid merel toitu otsimas. Korraga seisab aga keset heinamaad pingviin! Läigib nagu penoplast ja tekib kõhklus, kas tegemist on mingi maketiga või on päris lind meie ees. Jõuame lähemale ja pingviin liigutab ennast. Ongi elus! Vaatasime tõtt mõned minutid, tegime fotosid ja videofilmi ja jätsime pingviini endast maha seisma. Hiljem märkasime veel kaht-kolme lindu ühes asendis seismas või kõhutamas ja meie „loodussõprade selts” tegi järelduse, et tegemist võis olla poegi valvavate või munevate isenditega. Kui keegi teab täpsemalt rääkida, miks osad linnud merel ei olnud, jagagu seda ka meiega
Jänesed. Jäneste arvukus olevat Uus-Meremaal täiesti kontrolli alt väljas. Jänes on Uus-Meremaale sissetoodud liik ja kuna tal praktiliselt pole looduslikke vaenlasi, siis ei vähene nende arv muidu, kui inimene neid maha ei noti. Endal õnnestus ka palju jäneseid looduses näha. Enamasti sattusime kokku kohtades, kus olid pingviinide kolooniad. Ilmselt see on kuidagi sobiv sümbioos jänestele. Muuseas, Uus-Meremaa jänesed teevad erinevalt Eesti omadest endale koopa maa alla. Nii tuleb nendes piirkondades, kus jäneseid on palju, silmad lahti hoida, et läbi maapinna ei vajuks
Opossumid. Järgmine võõrliik, kes paljuneb Uus-Meremaal liiga hästi ja kelle arvukust kohalikud jahimehed peavad reguleerima. Ise me opossumeid looduses ei näinud. Aeg-ajalt võis nende lähedust küll lõhnast tunda – sellise kibeda haisu järgi. Opossumitega on aga see kurb lugu, et neid võis surnuna näha päris ohtrasti Uus-Meremaa teedel. Olles ööloomad, satuvad nad tihti ka maanteedele liikuma, aga autotulede ette sattudes kivistuvad nad täiesti ära ja nii alla jäävadki... Opossumid on aga ka hinnatud oma karusnaha poolest. Nimelt tehakse opossumi karvadest igasuguseid riideid, mis pidavat väga hästi sooja hoidma. Eriti kõrgelt hinnatud olevat tooted, mis on tehtud meriino lamba villast ja opossumi karvadest.
Kiwid. Olgu sissejuhatuseks öeldud, et kiwi võib Uus-Meremaal tähendada vähemalt kolme asja: (a) puuvilja (mida ka Eestis hästi tuntakse), (b) Uus-Meremaal sündinud elanikku ja (c) lennuvõimetut lindu, kes on Uus-Meremaa üheks sümboliks. Natuke piinlikki on ehk nüüd üles tunnistada, et „elusat” kiwit (seda lindu) meil Uus-Meremaal näha ei õnnestunudki. Esiteks, on kiwi öölind ja tegutseb looduses siis, kui normaalsed inimesed magavad. Teiseks elab kõige suurem kiwide kogukond looduses Stewarti saarel lõunasaarest veel lõunas (seal on neid rohkem kui pool kogu kiwide populatsioonist), kus me ei käinud. Kolmandaks, võib olla suhteliselt kindel, et surnud kiwit õnnestus meil näha, kuna lisaks opossumitele olid just lennuvõimetud linnud teine kõige tavalisem liik metsaelanikke, kes oma elu maanteele auto rataste alla olid jätnud. Neljandaks, on täiesti kindel, et päris kiwi ei saanud kindlasti olla nii armas kui need karvased mänguasjad, mida sai ilma jõudu kasutamata kaissu võtta ja milliseid võis leida igast hästivarustatud suveniiripoest.
Vaalad, delfiinid, haid. Uus-Meremaa on sedasorti riik, kuhu paljud inimesed sõidavad selleks, et saada „üks-kord-elus” elamusi. Siin pakutakse tõepoolest kõikvõimalikke atraktsioone, mille peale kusagil Euroopas tõepoolest ei tuldakski. Näiteks, kes tuleks selle peale, et käia välja idee hakata korraldama teletorni äärel kõndimist!?!? Aga just seda saab teha Aucklandi teletornis, mida peetakse lõunapoolkera kõrgeimaks ehitiseks (mhm, kas me reisil pole juba mõnda muud hoonet sama nimega pärjanud?!). Lisaks benji- ja tandem-langevarjuhüpetele on üks siinsetest „kohustuslikest” atraktsioonidest vaalade vaatlemine ja delfiinidega ujumine. Sellist kraami ei leidnud nüüd küll igast Uus-Meremaa rannast, aga teatud kohad on just selle poolest tuntud (näiteks Kaikoura lõunasaarel). Mina olin igasuguste atraktsioonide vastane ja võimalik, et see oli viga. Kindel on see, et siinsed atraktsioonid kasvatavad oluliselt reisi eelarvet, kuna ükski vingematest atraktsioonest ei maksa vähem kui tuhat krooni. Haid sattuvat Uus-Meremaale harva ja üldiselt siinsed inimesed haide ohtu kõrgeks ei pea. Nii et delfiiniga ookeani ujuma minnes polevat tõenäosus kuigi suur, et veest hoopis hai välja hüppab...
Hiired. Neile, kes selle loo lõpuni viitsisid lugeda, väike boonuslugu Uus-Meremaa hiirtest. India hiired, kellega ka lähemat tutvust tegime, oleksid sõnatud, kui nad kuuleksid, millega sai hakkama nende liigikaaslane Uus-Meremaal. Ühesõnaga, oleme külas Heral, seal maamajas. On sügav öö, kui korraga Marika raputab mind ja ütleb: „Tom, siin toas on mingi loooooom!?” „Kas panen tule põlema?” küsin, kui olen unesegasena aru saanud, millest jutt. „Ma ei tea. Võime ka hommikul vaadata, mis loom meid öösel ära sõi...” vastab Marika. Hetk vaikust ja kuulen, et eemal nurgas tegutseb keegi kilekottide kallal. On täiesti selge, et me ei ole siin toas kahekesi. Krapsan püsti ja panen laelambi põlema. Esimene hetk, mil silmad harjuvad valgusega ja siis näen hiirt Marika asemelt tema magamiskoti alla jooksmas. Järgneb aktsioon hiire tagaajamine. Meie toa tagauksest sai vahekoridori, mis viis vannituppa (ja omakorda läbi väikese koridori elutuppa, kus magasid iisraellased). Püüame hiirele selgeks teha, et meil ei ole soovi temaga oma tuba jagada ja ajame hiirt patju kilpidena kasutades ukse poole. Hiir on aga veendunud, et ta ei taha selles suunas liikuda. Nii teeb ta järjekindlaid katseid pääseda nurka, kus on meie asjad ja vana klaver. Mõned minutid niiviisi kassi ja hiirt mänginud, saab hiir oma tahtmise ja kaob kardinate vahele, kust tal avaneb tee klaveri alla. Sätime oma asju ringi ja mõtleme, et oleme hiire kindlasti poolsurnuks ehmatanud ning ega ta enam sealt klaveri alt välja julge tulla. Siiski näitame üles teatud ettevaatlikkust - jätame tuppa tule põlema ja püüame edasi magada. Usun, et ei läinud mööda kolme minutitki, kui korraga tunnen, et teki all on mingi putukas, kes mööda mu säärt, siis juba reit mööda üles jookseb. „Närvid, närvid” mõtlen, kuid ikkagi tekist haaran ja selle pealt ära tõmban. Hiiiiir! Selle asemel, et hirmunult klaveri all varjuda, oli see jultunud loomake teki alla pugenud. Nüüd sai selgeks, et hiirega me siin toas rahulikult magada ei saa. Tõmbasime oma madratsi toa teise nurka ja avasime tagaukse, et hiirel tekiks turvakoridor ise uut territooriumi uudistama minna ning jääme oma nurka ootama-vaatama. Vähem kui minuti pärast on hiir juba keset tuba ja leiab meie madratsi alt endale mingi lilleõie näol närimist. Siis kõnnib toas sihitult edasi-tagasi, meid pidevalt silmanurgast seirates. Läheb veidi aega, kuni hiir hakkab huvi tundma tagaukse vastu. Kui ta on ühel hetkel ukseavani jõudnud, tormab meie relvastatud armee talle patjadega kallale ja välja me ta oma toast saame! Hiire järel ukse kinni surunud ja kogu kehaga uksele toetudes, palun Marikat, et see teisest toanurgast tumba tooks, et see uksele ette panna (see oli rohkem nagu luuk, mitte päris uks). Marika vinnas kohale tumba, mis oli vast oma viisteist kilo raske. Paigutasime selle ukse ette ja tähistasime oma võitu uuesti magamaminemisega. Uni muidugi kohe ei tulnud, sest olukord oli rohkem kui koomiline. Veel hommikulgi naersime, et kui toas poleks tumbat olnud, siis ilmselt oleksime hakanud klaverit tõstma – selline hirrrmus loom oli kord juba see Uus-Meremaa hiireke:)
Tom

4 kommentaari:

Tõnn ütles ...

Väike täpsustus: need loomad ei ole mitte jänesed, vaid küülikud. Vahe on päris suur, aga kui ei tea, siis võib kergesti segi ajada.

Aga muidu loen teie blogi suure huviga.

Annika ütles ...

Väga lahe lugu taas. Tegelikult tahtsin öelda hoopis seda, et vaadates seda Marika pilti siin kirja sees tuli mõte et temast on täiesti teine inimene saanud. Selline rõõmus ja puhanud ja muretu ja rahulik. Mõnusaid seikluseid teile. Annika (V)

Unknown ütles ...

:) hoian pöialt teile. super-lahedat olemist ja seikusi ja nautimist! mairika

marika ja tom ütles ...

Tänud kõigile ergutajatele! See kulub alati ära ja annab "wannabe-reisikirjanikele" auru järgmisteks sissekanneteks. Samuti nagu on tänuväärsed igasugused täpsustused. Loodan igatahes, et küülikute jaoks polnud see kuigi solvav, et neid jänesteks peeti!
Tom