Sündimata alpaka poeg, surnud koolibri ja šokolaadikook vol 2

Aasta suurimad katoliiklikud pidustused – Must Kristus käis mitu ringi ümber peaväljaku

Õige, siin algas ju sügis

Kuutempli lähistel on lummavalt kaunis nagu alati. Šamaan Marcelino skaneerib maastikku ning osutab eemal olevate kaljurahnude poole – see saab meie despachio tegemise kohaks. Väikesed Apud ehk väikesed mägedejumalad meie püha koha ümber on meile kaitseks ning lähedusest on kosta jõe vulinat, mis on hea eluenergia. Laotame laiali kõik kaasavõetud asjad ning süütame pimeduse saabudes küünlad ning väikese lõkke. Justkui Šamaani salakokkuleppena on ilm sel ööl imeline. Taevasse ilmub pilvede asemel peenikene ning imeilus kuusirp ning terve taevalaotus kattub triljonite tähtedega. Aga külm on, väga külm.

Kogu järgnev protseduur võtab aega oma 4 tundi, mis aga möödub justkui linnulennul. Šamaan võtab ühendust kõrgemate jõududega ning palub õnnistust meie tänaöisele tseremooniale. Ta laotab laiali spetsiaalse peruu mustritega tekikese, vajalikud potsikud-totsikud ja rituaali vahendid. Teeme selektsiooni coca-lehtedest – ainult tervemad ja paremad saavad tseremooniast osa võtta. Šamaan ehitab kividest altari, mille äärde ta paigutab erilise pidulikkusega coca-cola, portveini ning õlu. Šamaani tekile laotatakse minu t-särk ning selle peale kinkepaberid. Kinkepaberi sisse hakkab šamaan ohverdusi panema – sellest peab saama lõpptulemusena üks ilus kingitus Pacha Mamale. Nii lähevad sinna lilleõied, kõik tera- ja maitseained, rasv ja väikesed hõbekujukesed jne. Kõik käib kindlas järjekorras ning kindla mustri järgi – minu silmis tekib võrdlus Tiibeti mandalatega, kuigi algmaterjal on sootuks erinev. Šamaanihärra on hirmus rahulik ja pika kannatusega mees - iga mikroskoopilisemagi asja panemiseks võtab ta oma aja, et sellele palvete saatel õige koht leida.

Ümberringi on kottpime. Imelik tunne on – kuidagi kõhe, kuid kaitstud samal ajal. Nancy küsib, et kas ma tunnen vaimude kohalolekut. Noogutan, sest just, mis see tunne muud saab olla?! Kuigi ilm on vaikne, tuleb ühel hetkel kusagilt nii tugev tuuleiil, et kustutab ära nii meie küünlad kui ka lõkke. Ja läheduses pikutav rahulik Nancy koer hakkab samal hetkel haukuma. Kes?! Kes siin veel on?! Süütame lõkke ning ei ole kedagi. Teiselpool kivirahnu kostavad sammud, aga kedagi ei tule?! Aga samas ei ole kellelgi meist hirmu, vaid hilisemal muljete vahetamisel räägivad kõik, kuidas mägede head vaimud meid sel ööl kaitsesid. Üks pool tundi hiljem ilmub siiski ühe mäe tagant mees. Selgub, et see on Kuu-Templi valvur ja uurib, et mida me siin teeme. Loomulikult me teadsime, et siin on tseremooniate tegemine keelatud, aga.... Kuigi valvuri ülesanne on meid siit ära ajada, juhtub mingi ime – ta leebub ning lubab meil jätkata. Šamaan ütleb, et need on head hinged, kes meie tseremooniat täna öösel kaitsevad.

Pärast kahte ja poolt tundi on kõik olulisemad komponendid – sealhulgas ka eestipärane teraleib ning meie küpsetatud šokolaadikook selles kunstipärases kompositsioonis oma koha leidnud. Nüüd on aeg palveteks. Selleks, et kõik kõrgemad jõud oleks meiega, kutsume kõigepealt mägedejumalaid, jõgesid, ookeane ning looduslikke kohti meiega ühinema. Selleks, et minu Eesti ärid õitseksid, on vajalik ka Eesti loodusjumalad tseremooniale kutsuda. Aga šamaani sõnade järgi nad meid, tavalisi inimesi ei kuule. Vajalik on, et Peruu mäed kutsuks Eesti mägesid ning Peruu ookean Eesti „ookeani“. Šamaan palub mul nimetada Eesti kõrgeima mäe, et Machu Picchu saaks ka tema tseremooniale kutsuda. Turtsatan vaikselt ning pihin šamaanile: „Eesti kõige kõrgem mägi on nii väike, et Peruu mõistes see ei olegi nagu õieti mägi. Äkki Machu Picchu ei leia Munamäge üles?“ Šamaan on aga kogenud mees ning ütleb, et meil ei tasu selle pärast muretseda, küll ta ikka üles leiab ning samal hetkel proovib ta oma suud ning keelt nii väänata, et sõna „munamägi“ sealt kuidagi äratuntaval kujul väljuks. Järgmiseks pakub ta välja, et äkki vaikne ookean võiks atlandi ookeani kutsuda. Saame kokkuleppele, et Vaikne ookean kutsub siiski Läänemerd, sest see justkui nagu kodusem. Piduliku kutse Peruu loodusjõudude poolt saavad veel Tallinn ning Pärnu jõgi.

Tseremooniale on palutud ka minule ning Nancyle kallid inimesed. Ütlen Šamaanile järjest oma aukülaliste nimed, šamaan võtab iga kord 3 coca lehte, tõstab need kahe käega oma suu juurde ning sosistab coca-lehtedele kutsutu nime. Kui kutse esitatud, pistab ta coca lehed veinipeekrisse ning asetab ohverduse peale. Eks mul on palju kalleid inimesi ning Nancyl ka – coca-lehe hunnik muudkui kasvab. Hiljem küsin oma lähedastelt, kes tseremooniale olid kutsutud, et kas nad ikka magada said sel ööl. Selgub, et enamus magas paremini kui tavaliselt, vaid minu armas õeke vähkres terve öö mis hirmus. Kõige lõpuks lubab Marcelino meil ka isiklikke soove soovida - ikka sama rituaali järgi – kolm coca lehte suu juurde, oma soov neile sosistada, lehed veinipeekrist läbi ning despachio peale. Ma ei tea, mitu soovi küll sobiv on, kuid peale viiendat küsin igaks juhuks, et kas võin mõne veel panna. Šamaanihärra ei ole kade ning lubab mul jätkata. Saan kõik südamelt ära ning Pacha Mamale usaldatud. Naljakas, aga kuidagi kergem on, kui tead, et keegi teine veel sinu soovide täitumise eest hoolitseb :).

Marcelino asetab despachio peale koolibri ning sündimata alpaka, sulgeb kogu ohverduse kinkepaberisse, seob kahe paelaga pealt kinni ning kingitus on valmis. Marcelino selgitab, et nüüd peame minema kohta, mis on vana põlisrahva ohverdamise koht – üks väike koobas, mis ühendavat alumise maailma ülemise maailmaga. Teeme keelatut – ehk suure lõkke. Šamaan liigutab ohverdust ümber igaühe keha ning kõigelõpuks asetab pakikese lõkkesse. Ta valab ümber lõkke veini, õlut ning coca-colat. Šamaan ütleb, et tavaliselt kui lõke teha lehmasõnnikuga, siis ilmub lõkkesse puuma nägu. Aga kuna meie teeme lõket tavaliste puudega, siis ei pruugi puuma nägu tulla. Teen lõkkest mitu fotot – eks otsustage ise, kas on kusagilt puuma nägu näha või mitte.

Peale seda, kui oleme ka ise solidaarselt Pacha Mamaga portveinil, õllel, coca-colal ning meie imeheal šokolaadikoogil hea lasknud maitsta, kostab kusagilt pimedusest justkui politsei vile. Täname Pacha Mamat ning peame targemaks imevaikselt „kuriteo“ paigalt lahkuda. Kõnnime läbi öise ning üliohtliku Cusco äärelinna, kuid tundes end kaitstult, sest Pacha Mama hea energia on ju meiega.

Marika