reede, 21. mai 2010

Jälle vanglasse ehk San Pedro La Pazis

Viimaseid tunde Peruu pinnal

Just sadas vihmametsa vihma

Boliivias, La Pazi linnas olles kuulen siit ja sealt linnalegende, et siinse linna hästihoitud saladus on San Pedro vangla. See on üks hullumeelne koht, sest seal ei ole vangivalvureid, vangikongide võtmed on vangide enda käes ning sisuliselt on see linn linnas ehk omaette kogukond koos kõige eluks vajalikuga - pagariäride, kingseppade, kooli ning lihunikuga. Kuigi mõistan, et selline vanglasüsteem ei ole Lõuna-Ameerikas mitte midagi uut ning erilist, tundub see siiski piisavalt hullumeelsena, et otsustan selle oma silmaga üle vaadata.

Tundub, et seekord ei piisa sissepääsemiseks lihtsalt asjaolu, et äkki seal on mõni eestlane, kuid ma tean, et küll ma midagi välja mõtlen. Alustan juba päev varem turuuuringu tegemist ning küsin ühelt kohvikupidajalt, et kuidas ma vanglasse pääseksin. Elukogenud näoga mees raputab aga minu küsimuse peale kategooriliselt pead ning ütleb, et kunagi lasti sisse, kuid nüüd on võimatu. Küsin ühelt taksojuhilt, ajalehemüüjalt ning turismiinfo omanikult et kas nad teavad mõnda nime, kes vanglas on ning kellele ma võiksin külla minna. Kõik annavad mulle sama signaali: „Võimatu!“

Olen juba mõtet matmas ning plaanin vangla asemel mingeid järjekordseid varemeid vaatama minna, kui ühel päeval ühes väikeses kohvikus oma lõunamahla luristades prantsatab minu lauda justkui ilmutus – poiss Hollandist – kes hakkab rääkima, et ta tahab täna pärastlõunal seda vanglat külastama minna! Vaatan teda esmapilgul kui marslast ning pakun end kaaslaseks. Ta keeldub viisakalt, sest ta oli end juba ise kellegi kaaslakseks pressinud ning ilmselt ta kaaslasele ei meeldiks, kui terve turismigrupp kaasa läheks. Selge. Kuid olen lootust täis, sest järelikult on see kõik võimalik.

Räägin oma Kolumbia-Hollandi sõbranna Natasha endaga kaasa ning leiamegi end suure valge maja eest! Ukse taga on pikk rodu puhvis seelikute ning kübaratega Boliivia mammisid, kes kõik oma poegi/mehi/armukesi vaatama lähevad. Enne kui Natasha jõuab takso arve makstud ning taksost end välja upitada, on mul juba sissepääsemise skeem valmis ning isegi pea et teoks tehtud. Nimelt haarasin meie lähedalseisvalt kahelt neiult kaenla alt ning uurisin: „Senjoriitad, ega te ometi vanglasse ei lähe?!“ Ehee – no loomulikult, kuhu siis veel?! Ühe neiu 19 aastane vend istub seal väidetavalt „mitte millegi eest“ ning ootab oma kohtuotsust. Uurin senjoriitade nimesid ning venna nime ning küsin, et kas ta vennal oleks hea meel, kui kaks grinot ka teda vaatama läheksid ning natuke külakosti viiksid. Tüdrukud lähevad silmnähtavalt elevile, itsitavad häbelikult ning on rõõmsad, et keegi veel vennakesele „lisakosti“ viia tahab ning tõenäoliselt oleks see hea põhjus hiljem teiste vangide eest gringodest külalistega uhkeldamiseks. Kuhjame kilekoti täis värvilisi mullijooke, šokolaadi ning chipse ning sätime end kõrvetava päikese kätte pikka-pikka naiste järjekorda, kust me vaevu kohalike mammide kilekottide vahelt välja paistame.

Ei lähe kaua aega, kui põllede ning viltkübaratega naised meie vastu sügavat huvi üles näitama hakkavad ning hirmsasti teada tahavad, et kas meil ka „mehed või peikad“ sees kinni istumas või et kuhu ja kellele me külla läheme. Üks pidulike kuldhammaste ning sääristega tädi jääb üksisilmi Natashale otsa vaatama ning kui ta kuuleb, et me läheme lihtsalt ühe kohaliku neiu vennale külla, siis küsib ta tõsimeelel vaiksel häälel, et ega Natasha ta vangis olevale pojale mehele ei taha minna?! Natasha punastab ning ütleb, et tal kahjuks on juba peigmees. Sellepeale naine ohkab südamest ning lisab: „Oehhh, aga ma vähemalt soovin, et sa oleksid minu tütar!“ Tekitame omale järjekorras tõelised sõbrannad – hoiame ühe neiu last, veame kotte edasi, kuulame, lohutame ja uurime.

Järjekorras saab selgeks, et tegelikult on vangide perekonna liikmetel ehk naistel ja lastel lubatud koos oma vangist meestega vanglas elada ning soovi korral isegi oma koduloomad kaasa tuua. Aga ukse taga olevad naised kirtsutavad nägu selle peale ning ütlevad, et elu väljaspool on ikka parem, kuigi kui nad vanglas elaksid, siis oleks neil võimalik vabalt sisse ja välja käia. Aga vanglalinnak pidavat tõepoolest olema nagu väike omaette linnake, kus kõik eluks vajalik olemas ning vangidel prii voli teha mida parasjagu soovivad – ainult välja ei tohi minna. Vangla-linnas on olemas nii kirikud, restoranid, turud, kästiöö müügikohad, piljard, gümnaasium, jalgpalliväljak jne Vangidel on õigus teha, mida iganes nad soovivad, näiteks tegeleda mõne äriga – hakata kingsepaks või hasartmänguriks või kasvõi ülikoolis käia. Üldiselt kõik mehed töötavad ning kõige suurem ja tulusam äri vanglas on loomulikult narkootikumid ning irooniana enamus mehi istubki kinni narkootikumide pärast. San Pedro vanglat kutsutakse isegi narkovabrikuks.

Kõik mehed, kes vanglas elavad, peavad ise oma toidu ning elamise eest maksma. Elamistingimused on vangidel vastavalt sellele, kui palju raha neil on tubade eest maksta. Pidavat olema rikaste kongid, kus on vaibadki maas, kuid ka nö „vaesemehe“ kongid, kus väikesel räpasel pinnal elavad koos 5 meest. Kehvem tuba maksab 400 krooni kuus ning toidule kulub nii 25 krooni päevas. Juhid valitakse vangide seast põhimõtteliselt demokraatlikul alusel, kuid hierarhia tekib selle alusel, kellel on kõige rohkem raha. Naised järjekorras väidavad, et vanglas on turvaline ning igasugune kuritegevus puudub.

Pärast tund aega higistamist ning vangide naistelt huvitavate lugude kuulmist on järjekord niipalju liikunud, et oleme värava ning kontrollpunkti juures (nimelt sisseminemisel on valvurid täitsa olemas). Meie „sõbranna“ vend on juba end ilusti peasissekäigu trellide taha ootele seadnud ning meie „sõbranna“ seletab talle eemalt viipekeeles: „Need kaks gringot tulevad ka sulle külla“. Noormees läheb ärevile ning lehvitame üksteisele nagu ammused tuttavad. Natasha on vahepeal selgeks õppinud juba kogu noormehe suguvõsa liikmete nimed ning ajaloo – kõik selleks, et vangivalvureid ära veenda, et me ei ole turistid, vaid meie sõber on seal sees!!! Näib, et oleme võitnud vangivalvurite poolehoiu ning ulatame neile juba oma passid kontrollimiseks ja kohe-kohe värava läbimiseks.

Korraga ilmuvad aga ei ea kust välja kaks gringo noormeest, kes mind varrukast sikutavad ning küsivad, et kuidas me sisse saame?! Ma olen juba enda nägemuses nii kindlalt vangis sees, et seletan neile lahkelt kogu oma skeemi. Aga – see on saatuslik viga!!!! Üks vangivalvuritest märkab ilmselt minu žeste ning ühtäkki meile ulatatakse järsku meie passid tagasi teatega: „Teile on sissepääs ilma välisministeeriumi loata keelatud!“ Mida?! Palume, lunime! Lehvitame veelkord oma uuele sõbrale, kes meist vaevalt 10 meetri kaugusel on. Ma ei tea, kas nutta või naerda või vanduda – me olime ju niiiiiiii lähedal ning kõik toimis ideaalselt! Lohutan end sellega, et eks see oli millekski hea, et me sisse ei saanud, sest need gringo noormehed ilmusid justkui liiga õigel hetkel selleks, et lihtsalt kogu asi kihva keerata. Just – ilmselt oli mingi väääga oluline põhjus, miks meil ei olnud vaja sinna sisse saada.

Löntsime Natashaga kurvalt lähedalolevasse parki ning me ei suuda ikka veel leppida ning piisavalt imestada selle üle, et nii napilt meil kogu see värk ebaõnnestus!!! Meiega tuleb juttu rääkima üks kohalik naine, kes selgitab, et kuu aega tagasi oli San Pedro vangla oluliselt oma turvameetmeid tõstnud ning totaalselt keelati ära gringodel sisenemine. Põhjus on lihtne – nimelt liiga paljud ajakirjanikud hakkasid välispressis ilmutama artikleid San Pedro vanglast kui narkovabrikust. Ilmselgelt Boliivia valitsusele selline „reklaam“ oma riigi kohta ei meeldinud.

Marika

3 kommentaari:

avantyristid ütles ...

meid ka jäeti ukse taha. damn. kuigi ma olen kuulnud..
et la paziz liigub ringi üks paljasjalgne habestunud ameeriklane, kes on söögiraha eest nõus sind sinna sisse viima, sest ta pmst elab seal, aga käib linnas raha kerjamas. tavaliselt teatakse öelda: "ära muretse, küll sa teda näed ühel päeval linnapeal". nägingi teda vist isegi ühes netikohvikus, aga tol hetkel oli mul väsimus ja tülpimus peal ega haaranud härjal sarvist. et siis järgmiseks korraks teadmiseks :)

Marika tamm ütles ...

ehee... no igatahes tegite teie, avantüristid minust vanglasõltlase.. Ehk mul on tunne, et see vangla külastus ei jäänud viimaseks korraks. :) Tänud teile!!

Berit ütles ...

peaasi et ikka külalise, mitte asukana sinna satud :)