kolmapäev, 3. veebruar 2010

Peruu bussid ja bussijuhid...

Turistidetühjas Cuscos

Pärast rahesadu

Bussidega seoses on reisi jooksul palju naljakaid lugusid olnud – Iraani bussid oma ülipüüdliku teenindusega ning kohe-kohe koost lagunevad India bussid ning nüüd hiljuti suutsid Ecuadori bussid mind üllatada omapärase reegliga - enne kui pileti raha maksad, käib bussis ringi ankeet, kuhu tuleb kirjutada oma nimi ja vanus ja telefoni number. Mm... Siin aga mõned lõbusad juhtumised Peruu bussidest.

Lugu 1 ehk abivalmid bussijuhid


Ecuadori-Peruu buss peatub Peruu piiril ning piirivalvur kuuleb sõna Estonia esimest korda. Tema kaustas puudub selline riik. Peale poolt tundi selgitamist ning enesekindlalt vastuhakku olemast sloveenlane, piirivalvur lihtsalt usub ja usaldab mind, et iseseisev Eesti riik on täiesti olemas ning et eestlastele on 90 päeva Peruus viisavaba... saabun ööbussiga Peruu linna Piurasse.

Lima piletid on välja müüdud. Nagu ikka ripsmeplõksutamise peale leitakse mulle imekombel üks iste 12 tunni pärast väljuvale bussile. Niikaua otsustan otsida süüa ja dušši. Kohe vaatab bussifirma leti tagant mind pika pilguga üks suurt mõõtu bussijuht, kes ütleb, et siin on ohtlik ning ta tuleb ja saadab mind hotelli.

Jõuan vaevu hotellis endalt öise reisitolmu maha pesta ning uuesti riided selga vedada, kui äkki kostab minu 12 tunni äbariku-uberiku toa uksele vali koputus. Ukse taga ei ole keegi muu, kui... seesama suur bussijuht?! Ehmatan ning uurin: „Soh, kas minu õhtuse bussiga mis lahti?“ Kohe aga selgub, et lahti pole midagi, senjoor bussijuht lihtsalt kutsub mind häbelikult hommikusöögile. Kõik on kangesti koomiline, kuid otsustan härra usaldusväärset nägu usaldada ning seiklema minna. Minu suureks üllatuseks on aga hotelli ette end veel kaks bussijuhti üles rivistunud. Niiviisi siis liigungi kolme suure mehega – Mario, Elvise ja Juaniga mööda ohtliku linna tänavaid.. Mulle tundub, et meestele ei tundu olukord erinevalt minust üldse koomiline. Nad uurivad hoopis isalikult, et mida ma süüa sooviksin. Kohe aga selgub, et peruulased ei söö kohvi ning võileibu hommikuks, vaid kohe hakatakse praega peale..

Räägin oma kehvas hispaania keeles bussijuhtidele Eesti lumest ja miinuskraadidest, nemad küsivad vastu aga vallatuid küsimusi minu kohta. Kuulen Peruu elust - väidetavalt bussijuhina on päris tasuv ja hea töö, kuigi puhkust on vähe – koguaeg peab teel olema. Üldiselt on Peruus tööd raske leida, paljud on töötud ning seetõttu on ka kuritegevus suur. Isalikud suured mehed on justkui oma pühaks kohustuseks võtnud minu turvalisuse Piuras ning nii käin nendega nagu vanade kamraadidega mobiiltelefoni kaarti ning muud trääni ostmas.

Teen oma hotellitoas pärstlõunastuinakut ning jälle koputatakse. Ukse taga on jälle... senjoor bussijuht Mario?! Ta kohmitseb kohmakalt oma kilekotis ning toob siis sealt välja limpsi ja šokolaadi. Noh, ta mõtles, et toob mulle eesootava bussireisi jaoks veidi maiusi... Olen nii ehmunud, et naeratuse asemel vajub lõug pikalt tükkmaad allapoole...

Lugu 2 – austaja bussist

Oleme Marikaiga Peruu linna Huancayo hotellis. Uksele koputatakse ning ukse taga on jalgadega roosibukett. Kohe ilmub buketi tagant välja ka ühe neiu nägu, kes selgitab kelmikalt: „Lilled toodi teile! Teile on vist austaja tekkinud siin linnas!“ Vahime Marikaiga üksteisele arusaamatult otsa – jõudsime ju alles eile öösel ning sellel päeval käisime vaid ümberkaudsetes külades tuuril, kuid peale giidi ei ole me justkui kellegagi suhelnud?! Ega me ometi hallutsinogeensete taimede vastu huvi tundes seda giidi hulluks ei ajanud?! Ei. Ei. Suure roosibuketi juures on aga ka viisakalt sildikene. „Lugupeetud Karibit Marikai või Tamm Marikai. Nägin sind kõigepealt Limas, siis Lima-Huancayo bussipeal ning nüüd siin Huancayo linnas. Ma küll ei tea, kas sa oled Karibit või Tamm, aga sul on nii imeilusad silmad... Sooviksin tuttavaks saada ja kohtuda! Eduardo.“ Kõõksume Marikaiga oma voodites nagu kaks teismelist. Mis Eduardo?! Mis Karibit (Marikai originaalne perekonna nimi on Karilaid)?!


Kohe tekib miljon küsimust: Kust ta meie nimed sai? Kas peaksime bussifirma kohtusse kaebama, et ta meie nimed üles andis?! Äkki see on mingi pervert, sest selleks, et teada, kus me elame, pidi ta meid ju jälitama?! Äkki ta on mingi hull kole mees, sest miks ta siis ometi meid linnas nähes juttu ei tulnud ajama, vaid niiviisi salaja oma asju ajab?! Issand... aga kumba ta meist mõtleb?! Lõbus on. Kuna meil on Eduardotagi lõbus, siis otsustame, et ega meid tegelikult ei huvitagi, milline mees see on... siin Peruus on mehi rohkemgi kui vaja.. ja pealegi meil on mõlemal ilusad silmad!

Lugu 3 – tünga-bussijuhid


„Palun kaks piletit tänaseks Piscosse“ edastan meie soovi bussifirma töötajale. „Meil on üks pilet kella kuuesele bussile ning üks pilet kella seitsmesele bussile“, teatab räppari olemisega piletimüüja. Missssmoodi?! Me Marikaiga ei usu, et peame pika öö bussireisi eraldi bussides ette võtma. Plõksutame silmi, palume nuruvalt – ei mingit tulemust. Ümber leti seisavad veel peale meie politseinik, tema naine, suvaline mees, bussijuht, veel üks mees. Kõik räägivad midagi kiires hispaania keeles – ma ei saa mitte midagi aru. Esitan enesekindlalt veel üks kord oma soovi: „Me soovime samas bussis koos Piscosse minna. Täna!“ Ei, mitte miskit. Ei ole pileteid ja kõik. Lõpuks otsustame, et okei – läheme siis erialdi bussidega. Äkki aga sekkuvad bussijuht ja politseiniku naine ning veenavad meid, et ostaksime ühe pileti ühele bussile ning et siis hiljem bussijuht võtab ühe meist enda kõrvale ette pingile istuma. Rahuneme ja otsustame, et okei, vaatame, mis saab... olen kindel, et mõni kohalik on ikka nõus oma pileti meile müüma.. või vahetama... või siis ei ole nii hull ju tegelikult ka bussijuhi juures ees pingil istuda.

Saabume oma ühe piletiga bussijaama, sama mees, kes piletimüügi juures oli, seisab bussi kõrval... Meil on hea meel, et näe, omad mehed ees – ilmselt meid hätta ei jäeta... Bussijuht käsib meil bussi mina, kutsub meid kõrvale, küsib veel 30 kohalikku raha lisaks ning ütleb, et jaaa-jaa mina saan ette bussijuhi kõrvale istuda. Oleme rahulikud. Buss täitub ning meie suureks imestuseks ei täitu vaid istmed, vaid ka vahekäik ning kõik praod selles bussis. Marikai on pakitud istmele kaabudega tädide vahele. Ootan, et kõik maha rahuneks ning lähen enesekindlalt bussijuhi kõrvale, et sinna maha prantsatada. Bussijuht ning tema ümber olevad mehed vaatavad mind nüüd täiesti suurte silmadega ning selgub, et eiei - senoriita, siin küll sulle ruumi ei ole. Olen juba valmis terve öö püsti seisma, kui aga minu juurde saabub üks noormees, kes peldiku katusel istuvad mehed jalule ajab, lajatab peldiku katusele ühe padja ning ütleb, et see ongi minu iste... Huvitav, aga hea seegi?! Olen surutud vastu bussiakent, tee koosneb aukudest ning kui buss aukudest läbi sõidab, hüppan põrkudes vastu bussi lage.. Minu kõrval on lapsed, kes saavad rahustuseks Tomi saadetud Eesti Oravakese komme ning üks mees, kes soovib aina lisa kuulata minu jutustustele lumest ja külmast...

Kui poole öö ajal Marikai kõrval koht vabaks jääb (see oli ainult tänu meie nõidusele), siis tõdeme koos, et saime ikka korraliku tünga - bussijuht võttis raha aga meile istet ei andnud!! Ikka ei saa kõiki bussijuhte usaldada...


Marika

4 kommentaari:

Eilika ütles ...

Kui hea on selliste lugudega oma päeva alustada - korralik kõhutäis naeru, hea tuju, päikeline naeratus näkku ning vahva päev võibki alata!!! Aitäh!
Tervitused Malta'lt! :-) x

Kristjan Kuru ütles ...

T1siilis oli ka selline kord, et reisijate andmed pandi bussis kirja.

Marika tamm ütles ...

Eilika,
Lahe, kui keegi siit blogist inspiratsiooni leiab.
Sa liigud nii kiiresti, et ma ei jõua järge pidada. Mis sa seal Maltal nüüd?

Marika

Eilika ütles ...

Mina ei liigu miskit kiiresti võrreldes sinuga! :D
Olen järgmised 2 kuud Maltal seoses intership'iga YEU (Youth for Exchange and Understanding) Malta organisatsioonis - töötan, tegutsen ning avastan kohalikku elu :-) Niisiis toimus mul kolimine ühelt saarelt teisele ehk Saaremaalt Maltale. Suurime erinevus, mis saan välja tuua, on see, et Malta on Saaremaast u 8.5 korda väiksem ning elanike arv on siis vastavalt 35 000 Saaremaal ning 416 000 Maltal :D Ja mulle tundub, et maailma jääb aina väiksemaks iga sammuga, mida avastan...
Päikest sulle sinna ning tänud postkaardi eest, mida ma küll kahjuks veel näinud ei ole! :-) x