Brunei sultani kiri sõbrale

Oma palees, šampanjavannis
Väljas on palav, aga šampanja on mõnus külm:)

Kallis sõbramees, vabanda, et pole ammu saanud kirjutada. Tead isegi, kui sul kaks naist ja 12 last kogu aeg kaela peal istuvad. Ja siis see üks väike riik ka veel juhtida. Lihtsalt ei tea, kust selleks kirjakirjutamiseks aega näpistada.

Kuidas Sul seal siis läheb? Ma ei saa salata, et mul on jätkuvalt igati viimase peal. Ma pole küll juba mõnda aega enam maailma rikkaim mees, aga noh, sealt edetabelist võib mind senini päris kõrge koha pealt leida. Las teised ka punnitavad vahepeal, hakkaski juba igav. Aga edetabelist rääkides, siis ühest asjast ma ikkagi aru ei saa: kust see Bill Gates selle raha võtab? Oma naftat ega riiki tal ju ei ole!?

Siin loen, et välismaalased vaikselt sosistavad, et ootame-vaatame, paarikümne aasta pärast on teil naftavarud ammendatud, mis te siis tegema hakkate. No hallooo, need välismaalased ei tea asjast muttigi. Seda pole viitsinud keegi tähele panna, et oleme alustanud nafta puurimist juba uutes leiukohtades. Praegu küll veel testimine käib ja päris täpselt mu poisid veel ei oska öelda, palju seal all peidus on, aga mina olen igatahes optimistlik. Gaasivarusid jagub meil veel vähemasti järgmiseks 60-70 aastaks. Rääkimata sellest, et keegi nagu polekski tulnud selle peale, et kogu meie vihmamets on ju praktiliselt alles (see, mis Malaisias ja Indoneesias juba ammu rahaks on tehtud). Ok, me oleme küll väike riik (pindalalt umbes sama suur kui kaks Saaremaad), aga ca 80 prossa sellest on ju metsa all. Nii et muretsemiseks ei ole põhjust. Või oota, me vist oleme kirjutanud alla mingitele vihmametsa kaitsmise memorandumitele... aga eks need saab vajadusel ka üle vaadata. Nii et saame vabalt veel ilma tulumaksuta hakkama, oma rahvale tasuta arstiabi osutada ja oma lapsi tasuta koolitada. Sa ikka seda tead, et oma parimad võsukesed saadame me riigi kulul kõige vingematesse ülikoolidesse üle maailma? Selline elu on meil siin.

Perekonnas on mul siin vahepeal parajalt jamasid olnud. Ega ma muidu sellest esikohast polekski ilma jäänud, kui mu noorem vend, see prints Jefri, poleks siin paarikümne miljardi dollarist puudujääki tekitanud. Eks ma sain ise ka hiljem aru, et teda rahandusminsitriks määrates panin justkui lapse kommivabriku ladu valmama, aga noh, see on kõik tagantjärele tarkus. Jefri ei ebaõnnestunud üksnes ärides, ta suutis ka väga suuri summasid mängupõrgutes maha mängida.

Vähe sellest, et prints Jefri siin äriliselt sellist kahju meile tõi, ta oli ikka tohutu põnts ka meie kuningliku perekonna reputatsioonile. Sa ei tea, kui piinlik mul oli, kui sain teada, et mu väikevend on ostnud endale jahi ja pannud sellele nimeks "Tissid"! Nagu sellest veel vähe oleks - jahi juurde kuulunud kaks kiirpaati said nimedeks "Nibu 1" ja "Nibu 2"... Kuidas ma sellise teadmisega lähen mošeesse?! Mis näoga ma kohtun oma rahvaga?! Ta oli ikka selline playboy, et otse Playboy kaane pealt tellis omale tüdrukuid üle ilma. Ja 2000 autot ja 17 lennukit on ikka selge liialdamine! Ta nagu ei tahtnud sellest aru saada, et sultan olen mina ja seepärast minul võib olla 3000 autot (või on neid juba 5000... ma pole ammu üle lugenud). Pealegi, minu autopark on kollektsioon, mitte niisama naiste ees eputamiseks. Inimesed koguvad marke ja münte igal pool maailmas ning keegi ei pane seda neile pahaks.

Oh tead, ma ei suuda siin ka igat väljaannet kontrollida, millest nad kirjutavad. Nüüd, kui internet pea igas kohvikus levib, on mul seda vähem võimalust seesuguste lugude pehmendamisele kaasa aidata... Kui kogu prints Jefri finantstehingud ja mahhinatsioonid avalikuks tulid, panin ta koduaresti. Tegin televisioonis avalduse, et prints on teinud vigu ja heastab need oma vara müügiga. Printsi vara müüdigi suuremas osas maha, aga sellest jäi ikkagi puudu, et kõik augud riigi eelarves katta. Nüüd ta siis peab avalikkuse silma alt eemal olema. Aga saad isegi aru, tegu on ikkagi oma vennaga - sama veri. Nii et eks ta elamiskulud ole ikka sama kõrged kui varem.

Jefri vallandamine tähendas mulle aga seda, et pidin ka rahandusministri ameti enda peale võtma. Ega see kerge otsus ei olnud, sest peaministri ja kaitseministri ametis olin ma juba niigi. Aga meil on väike riik ja varumeeste pink ei ole pikk - vaatasin küll ringi, aga ei leidnud oma 400,000 alama seast kedagi sobilikumat. Ja ega ma ei saanud sellesse ametisse lapsi ega vanureid panna, nii et tegelikult oli valik veelgi väiksem. Samas, raha on mulle on alati meeldinud ja matemaatika oli mul ka koolis päris tugev, nii et ega ma ennast väga pikalt paluda ei lasknudki:).

Aga häid uudiseid ka vahele. Mitu kena uut mošeed on meile siin vahepeal juurde kerkinud. Seda Omar Ali Saifuddien mošeed keset linna oled Sa juba näinud, aga kuna rahavood lubasid, siis ehitasime veel suurema ja uhkema mošee 1992. aastal lisaks. Mõtlesime kaua aega, mis võiks selle mošee nimeks panna. Kuna minu isa nimega mošee oli juba olemas (Omar Ali Saifuddien) ja uus mošee sai väga ilus, siis pakkus keegi välja, et sellele võiks panna minu nime. Nii tegimegi - Jame'Asr Hassanal Bolkiah mošee kõlab toredasti. Selle mošee kuplitesse panime veel rohkem kulda ja valge marmoriga me seal ka kokku ei hoidnud. Allahil hea vaadata ja rahvas ka siis saab ikka aru, et jumala ja sultaniga nalja ei maksa teha.

Rahvast rääkides, siis need läksid mul siin vahepeal juba täiesti käest ära. Purjutasid! Ei läinud ühtki nädalavahetust mööda, kui keegi poleks end tänavatel sodiks sõitnud. No mis see siis olgu. Ma juba mõtlesin, et lähen seisan ise reedeti ringteele ja vaatan, kas keegi julgeb kurvid sirgeks sõita, aga imaamid käisid siin peale, et ära mine, ära mine, parem keelusta kogu alkohol riigis ära. No ma siis väsisin sellest imaamide jutust ära ja nüüdsest on meil riigis kuiv seadus. Ei ühtki pitsi alkoholi ei või kusagilt leida (ok,ok, eks meie oma peod ole ikka väikese kraadiga, aga meie kuninglik veri juba teab, kuidas selle alkoholiga ringi käia). Kui uue seadusega välja tulime, pistsid kõige rohkem lõugama turistid - mis, alkoholi ei olegi? Me siis Bruneisse ei tule! Ja ei tulnudki mitu kuud mitte ühtki! No siis me natuke muutsime seadust ja lasime neil ikka paar liitrit kangemat kraami kaasa võtta. Mis sa nende välismaalastega ikka peale hakkad.

Mu perekonnas on siin ka sedasorti muutused, et see minu teine naine - tead küll, see sinu lemmik stjuardess, kes minuga pidevalt mööda maailma ringi rändas, selle lasin lahti. Ehk siis lahutasin. Mu käsilased teadsid mulle rääkida, et ta tripsutas siin turvameestega ringi ja seda ei saanud ma sultanina ometi kannatada. Ja imaamid ka käisid peale - jäta ta maha, jäta ta maha, ta ei ole korralik moslem - ja nii siis oligi, et tegin avaliku pöördumise rahvale ja andsin teada, et me oleme lahutatud. Meie lapsed elavad küll minu juures palees edasi - ikkagi kuninglik veri ja keda ma ikka kõigisse neisse 1788 tuppa elama panen! - aga lahutatud naisele ehitasin uue pisikese palee ja ta elab nüüd siis seal. Saab riigilt elamiseks pensioni ja mõtleb oma pattude üle järele.


Eks mul ole siin ikka helgemaid hetki ka perekondlikus elus olnud:). Tead, siin mõned aastad tagasi andsin intervjuu Malaisia televisioonile. Ei mäletagi, mis nad sedakorda minust tahtsid, aga see ei olegi tähtis. Oluline on hoopis see, et nad saatsid minuga intervjuud tegema ühe väga kenakese reporteri. Sa ära arva, et mu 62 eluaastat mulle turjale on hakanud - ma olen ikka särtsu täis veel! No ja ma vajasin natuke värskust oma ellu. Nii ma siis selle reporteripiiga enda paleesse jätsingi. Võtsin ta naiseks ja nüüd on mul temaga kaks last: prints Abdul Wakeel on kolmene ja printsess Ameerah Wardatul Bolkiah on ühe aastane. Ja tead, mis ma Sulle veel ütlen, see väike seik on mulle mõjunud nii, et oi-oi-oi! Kui Sa mind näeksid, siis ega Sa mulle üle 50 aasta ei pakuks!

Kroonprints võttis ka vahepeal naise. Eks ta ole ka juba 35 aastat vana ja ma siin vaikselt harjutan teda selle riigi juhtimisega. Annan talle väikeseid ülesandeid teha ja vaatan, kuidas ta hakkama saab. Selle järgi otsustan, kuna ma talle oma koha üle annan. Omavahel aga ütlen, et ega ma veel pensile ei viitsi jääda. Rahvas ikka väga armastab mind, ei taha neile pettumust valmistada.

Juuli keskel saan ma 63 aastaseks. Minu sünnipäeva on meil siin alati väärikalt tähistatud ja nii sai ka sel aastal juba aegsasti korralduskomitee paika pandud. Määrasin komitee esimeheks oma poja, kroonprintsi. Eks see ole ka talle väikeseks väljakutseks. Kui tuleb äge pidu, siis ma hakkan natuke tõsisemalt troonist kõrvale jäämise peale mõtlema.

Sünnipäevast veel rääkides, siis ega ma polegi veel täpselt otsustanud, mida sel korral teha, aga üks on kindel - köievõistlus tuleb igal juhul! Tead, see köievõistlus on ikka üks õigete meeste ala. Kui ma noorem olin, haarasin ise ka köiest, aga nüüd las tirivad teised. Neil päevadel ma siin lasingi oma asjapulkadel rahva hulgas välja selgitada, kes on kõige vingemad köietõmbajad - kolm päeva järjest kraapisid mehemürakad linnastaadioni mulda. Aga parimad meeskonnad nad välja selgitasid ja nendel lasen köit tõmmata oma sünnipäeval otse minu palee ees poloväljakul. Nagu ikka, premeerin võitjaid vääriliselt, mistõttu siin mehed teevad ikka härja moodi trenni, et seda võistlust võita. Ma ei saa isegi aru, kust muidu lühikeste malai meeste hulgast sellised mehemürakad selleks võistluseks üles on otsitud!?

Ühe uhke asjaga saime siin vahepeal veel hakkama. Nimelt oli mul siia paleesse selle 42 aastaga, mil ma seda riiki olen juhtinud, kogunenud igasugust kraami. Alustades kogu atribuutikast ja kõigist neist vidinatest, mis käivad kaasas erinevate tseremooniatega. Lisaks kõik need kingitused, mida teised kunnid, sultanid või valitsused mulle erinevatel puhkudel kinkinud on. Ühel ööl ei leidnud ma kogu selle kraami vahelt enam oma noort naist üles ja siis oli selge, et nendele asjadele tuleb leida uus koht. Nii ma ehitasingi linna muuseumi, panin uhke nime ka Royal Regalia, ja saatsin kogu selle kupatuse sinna. Tead, palees tekkis kohe teine hingamine. Mitusada tuba sai tühjaks ja saan sinna nüüd kenasti oma polo- ja golfivarustuse ritta laduda. Ja mis pole vähem tähtis - nüüd, kus mu aumärgid ja trofeed on kenasti kõik muuseumis välja pandud, saab rahvas ka igal päeval vaatamas käia, kui uhke sultan tal on ja kui palju auväärseid sõpru tal üle maailma on. Välismaalased ka käivad agarasti seal muuseumis vaatamas ja kiidavad, et on üks väga huvitav väljapanek.

Eks need turistid ole seal muuseumis natuke segaduses ka - seal on nimelt üleval mitu komplekti kroonimistseremoonia atribuutikat. Mis mõttes, küsivad nad? Selgitan. Üks komplekt pärineb 1967. aastast, mil minust sultan sai. Loogiline. Aga kuna mulle juba kord meeldib pidutseda, siis 1992. aastal otsustasime tähistada minu ametisoleku 25. aastapäeva ja tegime uue võimsa rongkäigu linnas. No ja selleks puhuks lasime ikka kõik uued vidinad teha. Nii on nüüd mõlemad komplektid seal muuseumis kenasti väljas. Kullaga on seal kõvasti laiutatud, aga jällegi, kellele ma ikka oma pangakontosid näitan, neist numbritest ei saa ükski surelik niikuinii aru. Las siis vaatavad vähemalt sädelevat kulda. Et mu rahvas ja külalised ei arvaks, et ma tahan oma väljapanekuga rikkaks saada, siis saavad kõik huvilised tasuta muuseumis ringi vaadata (muuseas, ka kõik ülejäänud muuseumid riigis on tasuta).

Ühest asjast tahtsin veel kirjutada. Paljud sõbrad küsivad minult, kui ma neile linna näitan, et mis häda Teil seal pealinnas inimestel on keset jõge elada. Et pole te nii jõukad ühti, kui peate postidele ehitatud lobudikes elama ja jõe kohal duši all või asjal käima. Eks ma saan neist rumalatest küsimustest muidugi aru. Tulevad nad ju otse minu suurest kodust ja minu maja ei ole mitte jõe peal postidel, vaid jõe ääres keset kena suurt parki. Nii seletangi ma neile alati: Kampung Ayer ehk Veeküla on pealinna vanim linnaosa ja siin on inimesed nii elanud sadu aastaid. Ka sultani palee, seesama, kus ma ise sündisin, oli omal ajal otse Veeküla serval, puust ja samuti postidel. Ehk siis see on traditsioon ja seda tuleb austada. Inimesed elavad Veekülas väga kena elu: neil on elekter, veesüsteem, telerid (ja taevakanalid), rääkimata poodidest ja koolidest. Isegi mošee on seal Veekülas postidele ehitatud ja just neil päevil valmib seal ka kultuurikeskus. Jah, paljud inimesed, kes elavad teisel pool jõge, peavad õhtul oma autod tänava äärde parkima ja koju paadiga sõitma, aga see pole mingi kannatus, vaid unikaalsus. Nii et need 30,000 inimest, kelle koduks on Veeküla, elavad väga kenasti.

Kuule, nüüd ma olen tõesti kuhjaga korvanud kõik need vaikimiseaastad ja sedakorda lõpetan. Ole loodis ja hoia siis meile nende uute naftamaardlate osas pöialt, eksju!

Tervitades,
Brunei sultan, Hassanal Bolkiah alias Tom