reede, 20. veebruar 2009

Tere tulemast Uus-Meremaale

Vaalade kodulinnas, Kaikouras

+18 ºC, sajab vihma

Lennuki aknast paistavad ühtäkki igavikulised ilma asustuseta mustad-mustad mäed, millel on lumised tipud, mõne aja pärast lihtsalt mustad mäed ilma lumiste tippudeta ning siis saavad mäed otsa ning algavad põllumaad – justkui keegi oleks hoolikalt joonlauaga tõmmanud rombid ja ruudukesed ja rööpkülikud ning värvinud need mitme erineva tooni rohelise ja kollasega. Madalamale laskudes paistab „maalilt”, et keegi on valge värviga hoolikalt täppe teinud rohelise värvi peale – aga maandudes selgub, et need on hoopis lambad.

Lennujaamas on ainuke võimalus passikontrolli ja tolli pääseda läbi alkoholipoe, kus kohe igaks juhuks täiendame oma varusid kuulsusrikka Malborough veini ning džinniga. Tollis on imeliku aktsendiga inglise keelt rääkivad inimesed, kes ei ole pooltki nii sõbralikud kui Austraalias ehk meie naljadele ei vasta nad sugugi naljaga ning kui passikontrollis kurdame, et me ei teadnud, et Uus-Meremaale pääsemiseks on ka tagasisõidu piletit vaja, siis nähvab piirivalvur meile, et Uus-Meremaa viisatingimused ei tohiks kellelegi üllatuseks olla. Tollis uurib ametnik hoolikalt meie jalanõude taldu, et me ometi Uus- Meremaale midagi ohtlikku sisse ei tooks. Hoian hinge kinni, kui ametnik minu kotis tuulab ning pikalt minu Omaani teokarpe väisab... aga, uuh ta lubab mul need alles jätta (niigi Austraalias konfiskeeriti minu kodust kaasavõetud kastanimuna ja tammetõru...).

Lennujaama on meil tellitud rendiauto – kõik peale selle, kuidas vasakpoolses liikluses ellu jääda, on selge. Teeme tööjaotuse – Tom lülitab vasaku ajupoolkera sisse ja parema välja ning mina loen kaarti. Esimesed 30 minutit on paras komöödia – kõik toimub justkui valesti või jookseb mingi film – aga higistena ning tervetena pargime hinge tõmbamiseks supermarketi parklas.

Kohe algatuseks otsustame ette võtta pikema sõidu ning esimeseks õhtuks maanduda maal. Nii suundume Akaroa linnakese poole. Alguses kehitame õlgu, sest loodus on nagu Eestimaal – üks põllulapp järgneb teisele, möödume lammastest ja lehmadest ning teid ääristavad kased. Mõne aja pärast algab aga vist see Uus-Meremaa, millest kõik räägivad. Nimelt ilmub ühele poole teed meri, teisel pool teed hakkavad meid ümbritsema augusti-kollased mäed, mille otsas on kõhuli mõned pilvetupsud ja ikka lõputult lambaid ja lambaid, üks käänak järgneb teisele, ühtäkki tõuseme mäkke, mattume pilve sisse, kuristiku servalt hüppab meie teele kummituslik lehm, sajab ja sajab ning vahepeal meid ümbritsev loodus toob meelde kodust varasügist hõngu.

Esimese päeva õhtuks jõuame Okains Baysse, mägede vahel asuvasse üksikusse majutuskohta, saame toa vaatega mägedele, kohevate tekkide peal on puhtad käterätid ning värskelt nopitud lavendliõis. Tühjus, igavikuline loodus, halb ilm, mäed ja rustika - teretulemast Uus- Meremaale!!!

Marika

2 kommentaari:

Berit ütles ...

See meditatsiooni asi tundub küll põnev.
hakkasin vaatama, et kui palju te siis selle 5 kuuga käind olete. 10 riiki?! või 11?! me suutsime selle ajaga vaid 3 läbi käia.
ma arvan, et vist võtta juurde aega ja loobuda mõningatest kinnisideedest kuhugi jõuda ja ehk midagi järgmiseks korraks jätta. vähemalt nii juhtus meil kolumbia ja tshiiliga. et need peavad jääma tulevikku.
aga miks mitte üürida endale lihtsalt mäe otsas maja koos kapiga paariks nädalaks ja seedida kõike, mis vahepeal uut on olnud. mediteerida ja kirjutada ja unustada korraks, et see on reis. sest tegelikult ju ei ole see ammu enam reis. pigem on see elu ise.
tegelikult peaks vist igal ränduril lõpuks käima läbi peast mõte, et miks ma seda kõike teen. aga tegelikult on ka mõõnaperiood lõpuks õpetlik. eks kõige suurem selgus jõuab kohale alles tagasi tulles.
tervistega venemaalt.

Terje ütles ...

Muidugi, chillima peab, chillimist on vaja:)
Ja omaette elamuseks ongi see, mis hakkab toimuma alles siis kui olla ühes kohas paigal 5-6 päeva. Paljudele kohtadele/asjadele ei saagi nii käigu pealt pihta, vaid vaja on settida. Nii peaks leidma ka need õiged ägedad kohalikud gurud üles. Idee järgi:)
Ses mõttes toetan kahe käega sinu vaikimiseteraapiat, uhh, kadestan koguni.

Tervitan ka siit külmast kargusest!