Tom viitsib jälle blogida: Argentiina ja Antarktika

 

(foto: Tarmo Tamming)

Sellest on nüüd tõesti tükk aega tagasi, kui sai viimati blogitud. Logiraamat ütleb, et see juhtus novembris 2009, mil võtsin kokku oma Eestis tagasi olemise võlud ja vaevad. Ausaltöeldes ma ei julge seda sissekannet praegu lugeda, hakkan äkki liiga tõsiselt seda kirjutamist veel võtma.

Prooviks sedakorda veidi muhedamalt sellesse blogimisse suhtuda. Vähem suuri kokkuvõtteid ja rohkem napakaid pisiasju. Omal kallutatud moel. Sest eks blogi ole ikka kirjutaja nägu ja mingit absoluutset tõde ei maksa sealt kunagi taga ajada.

Ma pole ise teab mis suur blogide lugeja või noh, kes neid üldse tänapäeval loeb. Uus normaalsus on säutsud twitteris, fotojooned instagramis, facebookist rääkimata. Mina ajan sauruse moel oma asja. Tegelikult on mul sellest viimase pika reisi blogimisest üksnes head mälestused ja eks ma sellelt lainelt nüüd jätkangi.

Siiski paar blogi on mul viimastel aastatel lugemismaterjaliks olnud ja neil on päris otsene süü selles, mida ise nüüd ette võtan. Mõtlen reisi Lõuna-Ameerikasse ja just neisse piirkondadesse, kuhu olen minemas. Tegelt oli see päris selge mulle juba Aasia reisilt tulles, et järgmine pikk reis on Lõuna-Ameerikasse. Aga "ehe" Lõuna-Ameerika on minu jaoks alati olnud Peruu, Boliivia, Ecuador, osati ka Kolumbia. Nüüd siis lähen aga Argentiinasse. Misasja!? Mõtted Argentiinani viisid mind kaks blogi: Tarmo Tammingu pööraselt hea ja põhjalik reisiblogi rändamisest Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas (ta alustas oma rännakut juba 2010 ja väikeste vaheaegadega on ta teel olnud minu andmetel tänaseni) ja ühe iirlasest staar-reisiselli Johnny Wardi (kes minu juures couchsurfas) avalik üleskutse oma blogis sõita Antarktikasse, mil ma esimest korda andsin aru, et selline asi oleks rahaliselt tehtav (http://onestep4ward.com/traveling-antarctica-crazy-join-me/). Jah, kuradi kallis küll, aga tehtav. Siis läksin uuesti tagasi Tarmo Tammingu blogisse ja lugesin veelkord läbi tema Antarktika reisi muljed, vaatasin üle ta fotoseeria ja idee jäi hinge kriipima (http://tarmotamming.blogspot.com.ee/search/label/Antarktika). No ja mõte, et sellist reisi oleks äge teha siis, kui selg veel ei valuta (mis pole küll päris tõsi enam) ja põlved korras (mis on ka kind of vale); ühesõnaga, ei tahaks Antarktikasse tudiseda, vaid seal pingviinide vahel lõbusalt kepsutada:).

Kui sain üle ka kinnisideest, et Lõuna-Ameerika reis peaks kestma vähemalt kuus kuud - tegelikult on ka kolm kuud täiesti okei! - siis oligi otsus tehtud: 2015 sügisel lendan Buenos Airesesse ja tulen tööhooaja alguseks ehk jaanuari keskpaigaks tagasi Eestisse. 2014 detsembris võtsin ühendust Antarktika kruiisikorraldajaga, kellega Johnny asju ajas ja aasta viimastel päevadel valisin välja ekspeditsioonilaeva ja -aja ja maksin ära varase tellija soodustusega kruiisi. Aprillis valisin välja lennutee ja aja Buenos Airesesse ja tagasi ja reisi raamistik oligi paigas. Ahjaa, millalgi aasta alguses tellisin Lonely Planetist Argentiina reisiraamatu ka. No ja muidugi siis veel hispaania keele õpingud: regasin end Tallinna Ülikooli keelekursusele: 4 varahommikut nädalas septembrist maini, kaasõpilasteks noored TLÜ filoloogiatudengid. Hispaanlasest õpetaja Carlos oli väga lahe ja tegi meiega head tööd ja mul oli kevadeks isegi korra tunne, et saan selle keele peagi käppa, aga.... suur suvi tegi minu 39-aastases ajus korraliku sügavpesu ja augusti lõpus tundsin, et ma suudan vaevalt hispaania keeles oma nime öelda. Mnjah, oleks ma siis vähegi ka ise suve jooksul trenni teinud... Aga eks lootus sureb viimasena; igatahes olen end septembris taas kokku võtnud ja õpinguid jätkanud, aga eks tõetunniks saab olema esimene olukord kohapeal, kus ma inglise keeles suheldes konkreetselt hätta jään.

Kõik muu sünnib aga juba reisi jooksul. Olen päris kindel, et lisaks Argentiinale ja Antarktikale vaatan ringi ka mõnes lähiriigis: Uruguais ja Tšiilis kohe päris kindlasti, aga huvitav oleks kogeda ka Paraguaid, seda nii vähekülastatavat riiki piirkonnas. No ja kui ma juba Argentiinas nii põhja nagu Saltasse jõuan, siis võib mul tekkida vastupandamatu soov ka Boliiviat külastada.... Pika reisi võlu selles ongi, et paljud otsused sünnivad jooksvalt. Olen elevil ja ootan.