kolmapäev, 1. aprill 2009

Kirik, kohvi, kohus ja küla ning päästeinglid Nikla ja Prisilla

Äsja naasnuna Krangketi saarelt
Kõik riided ihu külge kleepunud



Joyce ja Rocky ootavad meid hommikul kell 9.30 külalistemaja ees, et meiega koos linna peale minna. Kui eelmisel õhtul kuulsime, et Joyce läheb pühapäeva puhul kirikusse, pakkusime end kaasa, et kohalikele usutemplitele pilk peale heita. Lisaks olid Joyce ja Rocky meid ära hirmutanud kuritegeliku linnaelu eest ja nii sai ühiselt otsustatud, et peale kirikut näitavad nad meile ka veidi linna ja jalutavad meiega kaasas, kui teeme turul ja kauplustes õhtusöögiks sisseoste. Kuigi Joyce on ainult 16-aastane, Rocky küll 28, kuid ulatub Tomile vaevalt õlani, leidsime, et kohalike saatjatega (nimetagem neid siis turvameesteks) on toredam ja julgem ringi liikuda.

Joyce on evangelist ning käib 7 päeva adventistide kirikus. Kirik on iga paapua uus-guineaalase elus tähtsal kohal – nimelt ükskõik, mis sa nädala sees teed, siis enamus läheb alati pühapäeva kirikusse (kuulduste põhjal isegi kuritegelikud raskolid), et kõik nädala sees tehtud patud andeks saada. Kui meie kohale jõuame, on kirik puupüsti rahvast täis ning teenistus poole peal. Kõik kohalikud on end vähe viisakamalt riidesse pannud, enamusel on käes piibel. Naised istuvad paremal, mehed vasakul ning suur osa keskmisest reast on valgete misjonäride päralt. Meid Tomiga juhatatakse kohtadele valgete misjonäride tsoonis. Võtame istet ja jääme huviga kuulama, mis õpetajal öelda on. Õpetajaks on ilmselt ameerika päritolu valge šarmantne mees, kes on karismaatiline kõneleja – tema jutt voolab ja silmist pillub sädemekesi. Inglisekeelse kõne vahele puistab ta kohaliku ehk pidgini keelseid nalju. Kuulame mõne aja vaikides, kuid siis ühtäkki vaatame Tomiga üksteisele mõistmatute silmadega otsa ning suutmata enam kauem oma emotsioone jutluse sisu osas varjata, hakkame sosistama. Nimelt õpetaja maalib kirikulistele muinasjutulise pildi paradiisist, koletisliku pildi põrgust ning manitseb kõiki hoolt kandma selle eest, et tema nimi saaks kirja Eluraamatusse (Book of Life), sest siis ei pea seisma viimse päeva kohtumõistja ees, vaid pääsed otse kuldsesse paradiisi. Ilus muinasjutt, loova kujutlusvõimega kirikulistel ei ole ilmselt probleemi sellesse uskuda, aga me oleme jahmunud, sest... Nimelt kuna riigis lokkab töötus ning madal haridustase ning elanikkond on oma loomult tavapärasemast veidi agressiivsem, mistõttu tuleb päris tihti ette klannide vahelisi verevalamisi, rääkimata raskolite kuritegudest tänaval ning igapäevasest perevägivallast koduseinte vahel. Seega meie hinnangul ei aita sellistest ühiskonna probleemidest üle saada mitte kujutluspilt kuldsete majade ja puudega paradiisist või hirmulood põrgust. Pigem õpetaja, keda kogukond usub, võiks (et mitte öelda peaks) rääkida väärtushinnangutest, mida iga inimene võiks oma elus järgida, et paradiisi saada. Aga siin kirikus ei kuule me kordagi ühtegi nõuannet või vihjet väärtushinnangutele, KUIDAS me oma elu elama peaksime, et oma nime Eluraamatusse kirja saada. Jutlustaja justkui ei arvestaks, et tema kuulajaskonnal on mõistus peas, vaid kasutab oma sõnumi kohaleviimiseks hirmutamistaktikat. Tom sosistab mulle kõrva, et ta arvas, et sellist metoodikat ei kasutata enam viimased 200 aastat, aga näe... Ilmselt on siinsed misjonärid väga tõsiselt võtnud fakti, et osad kohalikest inimestest on alles 80 aastat tagasi džunglist välja tulnud ning et neid tuleb täpselt nii ka kohelda. Lahkume kirikust hämmeldusega.

Vahemärkusena tahaks rääkida veidi Paapua Uus-Guinea usust, sest sellega on siin kummaline lugu. Nimelt kõik (kohalikelt kuuldud faktide põhjal isegi 100%) elanikud on kristlased, esindades nii luterlasi, metodiste, 7 päeva adventiste, katoliiklasi ja kõiki teisi kristluse alaliike. Proovin siit ja sealt uurida, et kas nö usu toomisega kaasnes ka mingi vastupanu või kohaliku tähtsusega verevalamist. Kohalikud raputavad minu küsimuse peale pead ning kui ma edasi pärin, et kuidas see võimalik on, et nö paganausku rahvas võtab ilma igasugu vastupanuta ristiusu vastu, siis kohalikud kehitavad ainult õlgu. Hiljem saan selgituse ühelt vanemalt meesterahvalt, kes teab rääkida, et 19. sajandil saabunud esimene misjonär söödi lihtsalt ära. Peale seda mõne aasta pärast tuli veel paar misjonäri, kes seadsid end kohalikega rahumeelselt ühte külakesse elama ning 30 aasta jooksul müüsid vaikselt oma idee ehk usu sellele kogukonnale maha. Ja nii juhtuski, et 30ndatel hakkas usk sealt edasi vaikselt levima. Tänasel päeval on Paapua Uus-Guinea täis erinevaid ristiusu kirikuid ning enamus valgeid, kes siin elavad, on samuti siia sattunud misjonäridena või siis on täna aktiivsed misjonärid. Aga Lonely Planet teab rääkida, et tegelikkuses on ka veel tänapäeval kristlus ikka omajagu kohaliku paganausuga ehk igasugu voodoo maailmaga segatud. Uurime kohalikelt ka erinevate paganlike rituaalide kohta, kuid millegipärast on see tabu teema ning meie küsimused jäävad vastusteta.

Joyce ja Rocky kõnnivad meiega läbi linna, võtame koos kohaliku linnaliini bussi, milleks on väike mikrobuss, kuid kuhu ettenähtud 8 inimese asemel paigutatakse 20 ja suur hunnik kotte ja kaste. Jalutame ülikooli territooriumil. Joyce räägib üpris kehvas inglise keeles, et tal jäi kool pooleli, kuna tal ei ole kooliraha ja nii juhtub siinmail paljude lastega, et aasta alguses minnakse suure hurraaga kooli, aga aasta tuleb siis kas pooleli jätta või üldse vahele jätta, sest vanematel ei ole, millega maksta. Rocky jaoks on see üldse esimene kord oma linna ülikooli territooriumile tulla. Aga mõlemad näivad olevat väga uhked selle üle, et selline tähtis institutsioon nende linnas olemas on.

Niiviisi ülikooli ees pingil istudes ning püüdes üksteist inglise keeles mõista, saabub Joyce mobiilile kõne, mis muudab meie jaoks kogu järgmiste päevade olemise ja meeleolu Gorokas. Nimelt helistab Joyce’le meie külalistemaja omanik, Nikla, kes tahab kangesti valgetega tuttavaks saada ja neile linna näidata. Nii ta saabubki – energiline 33-aastane naine, ning paigutab meid oma suurde roosa rooliga jeepi ja veab meid terve päeva linnas ringi. Ta inglise keel on sorav, ta on väga laia silmaringiga, teab palju kohalikust ärimaailmast ja on veidi tüdinenud Goroka linna igavast elust.

Kimame valge jeebi kongis mööda Gorokat ringi ja tunneme end väga turvaliselt ning päästetult. Tänu sõbralikule Niklale saavad Goroka kohta selgemaks ka mitmed asjaolud. Nimelt olevat Goroka olnud kunagi ilus ja õitsev linn – siin asus Paapua Uus-Guinea odavaima lennufirma peakontor, mis andis tööd paljudele kohalikele ning mis ehitas üles linna kaubanduskeskused, pargid ning elukvartalid. Poliitiliste pingete tõttu lõpetas firma tegevuse, maatükid ja kinnisvara müüdi uutele omanikele maha ning peale seda ei ole linnas keegi eriti midagi arendanud ega parandanud. Nikla räägib, et peale 1975ndat aastat, mil Paapua Uus-Guinea sai iseseisvaks ehk Austraalia koloniaalvõimu alt vabaks, on enamus teid ja maju jäänud nii nagu nad olid. Nikla lisab, et siinsetel kohalikel on suhteliselt ükskõik oma ümbruskonnast ning nad ei tulevat isegi selle peale, et võiks või peaks ise midagi parandama või uut ehitama. Siinses kultuuris on tavaks, et kui katus tilgub, siis lihtsalt tuleb leppida sellega, et katus tilgub või kui tee on olematuks kulunud, siis tuleb sellega lihtsalt leppida, et tee on läbimatu. Naeran laginal ning mõtlen, et eestlastel on mida siit õppida - lasta asjadel lihtsalt minna ning mitte üleliia muretseda. Aga teistpidi mõtlen tänulikkusega, et meil on külm kliima, sest see paneb meid ellujäämise nimel ikkagi liigutama ning toimub areng.

Paapua Uus-Guineas on väga suured kohvitööstused – st üksikud farmerid kasvatavad oma maadel kohvi, kohvi ostetakse kokku ning erinevad väikesed firmad (kellest paljud paiknevad Gorokas asudes kõik ühel tänaval, mida kutsutakse kohvi tänavaks) röstivad ning pakendavad neid ja saadavad laia maailma. Tänu Nikla tutvustele saame sisse ka ühte kohvitehasesse – juba eemalt on õhus tunda imehead kohvi lõhna. Kui tehasesse jõuame, on minu üllatus suur, sest kogu tehas on umbes 7 meest, kes käsitsi kohvi pakendavad ja kaks väikest kohvi röstimise masinat. Aga selle väikese firma klientideks on suured hotelliketid ning lennufirmad. Külaliste meeleheaks pannakse röstima veel üks masinatäis kohviube, meile tuuakse maitsta selle tehase kohvi ning lubatakse ringi luusida siin ja seal. Kohe varsti selgub, et tehas on müügis, umbes 8-12 miljoni krooni eest. Kunagi olevat see väga hea äri olnud, aga hetkel on Brasiilia kohvi hinnad niipalju odavamad, et siinsetel tööstustel on nendega raske konkureerida. Aga andke märku, kui kellelgi on huvi Paapua Uus-Guinea kohvimagnaadiks hakata!?!

Linnas ringi sõites märkame siin ja seal suurte puude all inimmasse. Uurime, et millega tegu. Selgub, et tegu on külakohtutega?!? Nimelt Paapua Uus-Guineas on kaks erinevat kohtusüsteemi. Üks kohtusüsteem on külakohtud ja teine kohtusüsteem moodustub piirkonna-, riigi- ja ülemkohtutest. Kannatanud otsustavad, kas nad pöörduvad mitteametliku külakohtu süsteemi või ametliku riikliku kohtusüsteemi poole. Igal külal on oma külakohus ja oma külakohtunik ning kohus toimub linnas erinevates avalikes kohtades (mis võib tähendada kusagil puude all:). Ehk kui keegi on kedagi solvanud või midagi varastanud või valesti käitunud või kedagi tapnud või petnud, siis need juhtumid lähevad üldjuhul külakohtusse, kui mõlemad osapooled ning nende laiendatud perekonnad nii arvavad.. Kuna igasugu tülid on ka perekonna au riivavad, siis üldiselt keegi kohe algatuseks piirkonnakohtusse ei torma, vaid proovitakse klannisiseselt ära lahendada. Külakohtu protsessi tulemusena kedagi vangi ei panda, vaid juhtum saab lõppeda kannatanule kompensatsiooni (raha ja sigade) määramisega või siis otsusega minna edasi päriskohtusse (algatuseks piirkonnakohutusse) õigust taga nõudma. Külakohus küll ei saa mõista suuremat kompensatsiooni kui umbes 20,000 krooni (mis paljudele külaelanikele on see suur raha) ja mõned sead peale kauba,. Tänasel päeval on Paapua Uus-Guineas veel päris tavaline, et igasugused kuriteod lahendatakse külakohtu tasandil, mis tähendab, et mõrtsukad, vägistajad ja muud kurjategijad pole mitte vangis, vaid liiguvad vabalt ringi.

Sead on siinses kultuuris üldse väga tähtsal kohal. Alati kui on mõni tähtis sündmus, siis veristatakse siga. Kui kellelgi on pulmad või matused või on vaja kingitus teha, siis alati loetakse kingitust hinnaliseks, kui muudele kinkidele on lisatud ka vähemalt üks siga. Nii ka kohtus, ükskõik, mis rahasumma kompensatsiooniks määratakse, on kannatanud osapool rohkem rahul, kui kompensatsioonipaketti kuulub ka mõni siga. Nii on enamusel peredest kasvamas hoovi peal varuks alati mõni siga. Ja nagu mujal Aasia maades, nii ka Paapua Uus-Guineas, armastatakse rohkem halle sigu kui roosasid, sest nende liha pidavat palju parem olema. Kui Lonely Planetit uskuda, siis olevat ka paapua uus-guineaalased olnud esimene rahvas, kes sea üleüldse kodustas, nii 7 000 aastat enne Kristust.

Kui oleme Nikla ja kambaga üksjagu mööda linna ringi kihutanud, läheb jutt külade peale ning selle peale, et kui uskumatult kallid on kõik tuurid küladesse, mida siinsed reisiagentuurid korraldavad. Selle peale laksab Nikla omale vastu otsaesist ja teatab hasartselt, et ta teab kedagi, kes oleks äärmiselt rõõmus meid kohates ja meile siinset külaelu tutvustaks.. Kohe võtamegi suuna Nikla sõbranna, Prisilla, poole. Prisilla on 28-aastane rõõmsameelne, Austraalias haritud kohalik tüdruk, kes oma mässumeelsuse, hariduse ning avatud mõtlemise ning uudishimu tõttu muu maailma vastu on oma külas suur erand või ehk talle olid küla poolt teised standardid seatud ning ta oli ka eeskuju paljudele klanni liikmetele. Nimelt selles vanuses oleks normaalne, et Prisilla oleks abielus ning juba mitme toreda lapse ema, aga tema proovib maailma parandada, tahab reisida Euroopasse ja Indiasse, oma vanilje ekspordi äri teha. Prisillaga juttu ajades on kohe aru saada, et ta ei ole tavaline paapua uus-guineaalane, nimelt on ta omaks võtnud läänemaailma tõekspidamised ja arusaamad – ta on õnnetu oma kodumaa valitsuse korruptsioonisõltuvuse üle, kehva haridussüsteemi üle, inimeste laiskuse ning mugavuse üle. Ta õiglusetunne on väga arenenud ning nii kuuleme teda pidevalt kommenteerimas, et kui ebaõiglaselt üht või teist asja siin riigis aetakse. Olen meeldivalt üllatunud, kohates sellist säravat tähte!?!

Prisilla on meid nähes silmnähtavalt rõõmus, sest tema jaoks oleme meie koju kätte tulnud maailm!! Nii juhtubki, et Nikla annab meid sujuvalt Prisilla kätesse üle ja sinna me jääme järgmisteks päevadeks. Nimelt Prisilla isa on pärit Goroka lähistelt Nagamiufa külakesest, Menikarove hõimust, kus räägitakse Gahuku keelt ning kui Prisilla kuuleb meie soovist Paapua Uus-Guinea külaelu kogeda, siis pakub ta välja, et läheme kohe samal päeval tema isa küla vaatama ning kui me tahame, siis võime sinna ka mõneks päevaks ja ööks peatuma jääda. Seda ettepanekut ei lase me omale mitu korda teha ning nii lepimegi kokku, et kohe järgmisel hommikul seame sammud külakesse koos elamise- ja toidumoonaga.

Hilja õhtul istume Tomiga uuesti oma külalistemaja telekatoas ning naerame, kuidas eelmisel õhtul tundus kogu see Paapua Uus-Guinea projekt täiesti lootusetu ja karm ning kuidas ühe päevaga on kõik muutunud. Niipea kui sa leiad kohalikud sõbrad, kes sind oma igapäevaellu on nõus sisse laskma, on kõik hirmud ja mured kadunud. Oleme ilmselgelt oma eesootavast külaelust elevil ning õnnelikud, et meie teele taaskord nii toredad inimesed on sattunud.

Marika, kellel vottis selle loo ylessaamine internetipunktis 1,5 tundi. Elagu PUG kiire internet!

1 kommentaar:

Krissu ütles ...

Ah mõnus on teie kirjatükke lugeda, võtsin kohe shokolaadi ja joogi kõrvale ja andusin teie seiklustele :) Eestisse on saabunud kevad + hullud päevad + osturalli, Mikk Saar astus keskerakonda ja Linnateatri piletid on vabalt saadaval. Selline elu siis! :)