Mida on õnneks vaja?

Austraalias Kullarannikul noortehosteli nari teisel korrusel
On öö. Taustaks „musitseerib” seinatiivik, ilma milleta magada oleks palav

Õnn on üks ütlemata keeruline mõiste. Kõik me tahame olla õnnelikud, kuid asjad ja olukorrad, mis meid õnnelikuks teevad, on väga erinevad. Sageli pole õnneks aga üldse palju vaja. Kui oled pikemalt telkinud, „kapis” või narisid täistuubitud ruumis ööbinud, võib suureks õnneks olla magada ühes kenas hotellitoas. Sellise „õnne” tabamiseks otsustasin realiseerida kinkekaardi, mille mu endised kolleegid mulle kinkisid (aitäh, Deloitte!). Seada end mõnusasti sisse mõnes Kuala Lumpuri (ehk KL-i, nagu kohalikud seda moekalt kutsuvad) hotellis tundus igati tore mõte, sest meie peatumine seal oli mõeldud mitte pikemaks ringivaatamiseks, vaid ennekõike logistiliseks vahepeatuseks teel Singapurist Austraaliasse.

Teadupärast kasvab aga süües isu. Omaette väljakutseks kujunes leida selline ööbimiskoht, mis lisaks kenadele tubadele pakuks nö minimaalset lisavarustust. Arvasin teadvat, et Marika jaoks on õnne lisakriteeriumid, et hotellis oleks piiramatu kasutusajaga WiFi ja vann, mind tegi aga õnnelikuks see, kui hotellil oleks normaalne jõusaal. Loomulikult pidi see hotell asuma heas piirkonnas ja mitte kaugel metroojaamast, et oleks mugav mööda linna liigelda. Mitte vähem oluline ei olnud see, et hotelliaknast võiks olla mingi normaalne vaade, soovitavalt Petronase tornidele:). Nii ma siis ajasingi hulluks Eesti reisiagent Talise oma täiesti segaste ja pidevalt muutuvate soovidega.

Selle tohutu iludusvõistluse võitjaks osutus üks täiesti tavaline (kui mitte öelda igav) hotell KL-i kesklinnas, nimega Melia. Seda paljuski seetõttu, et tema i-toad vastasid kõigile nimetatud kriteeriumitele ja ta oli tegelikult ka üks vähestest hotellidest, mis oli veel saadaval peale mitu päeva kestnud suhtlust Singapuri ja Eesti vahele ehitatud emaili sillal, pluss lisaks arvestades, et operatiivne kirjavahetus oli häiritud juba 6-tunniseks kasvanud ajavahest. Ok, ja lihtsalt seetõttu, et ma olin piisavalt muretu, et aru saada, et sõit KL-i on juba ukse ees ja iga kaotatud päev tähendab ka vähem valikuvõimalusi. Siiski peab KL-i hotellituru kiituseks ütlema, et siit võib saada väga uhkete hotellide pakkumisi vägagi heade hindadega. Samas oli minu jaoks üllatav see, et enamikel nimekatel hotellidel ei kuulunud tasuta WiFi majutuse juurde... Küll reklaamisid paljud hostelid linna peal end muuhulgas tasuta WiFiga. See näitab päris hästi erinevate majutuskohtade klientide erinevaid ootusi.

Meie neli päeva/kolm ööd Kuala Lumpuris möödusidki peaasjalikult oma hotellis: seda nii arvutis surfates, lugedes, kirjutades. Marika käis igal õhtul vannis ja mina rassisin kolmel päeval jõusaalis. Hotellitoas elas lisaks meile ka üks prussakas, aga üldiselt oli meie rännaku keskmist standardit arvestades tegemist ilmse luksusega. Vaade ei olnud küll Petronase tornidele, aga ka Times Square keskus oma peegelakende ja kaubanduskeskusega olid vaateks piisavalt kenad, et me ei raatsinud kardinaid akna ees hoida.

Kogu KL-is viibitud aega me siiski ainult hotellis mööda ei saatnud. Tegelikult sealne mõnusalt soe ja sume õhk lausa sundisid konditsioneeritud ruumist väljuma. Nii tegime igal pärastlõunal jalutuskäike kesklinna piirkonnas, mille käigus vaatasime üle Petronase tornid, mida peetakse kõrgeimateks kaksiktornideks maailmas (taolised rekordeid ei püsi kuigi kaua, seega suhtun nendesse juba ette mööndustega) ja mis on päris kindlasti linna kõige olulisemaks sümboliks. Petronase tornid ja park selle ümber on tõepoolest kaunid, eriti suursuguse mulje jätavad need tornid õhtupimeduses valgustatuna. Kui Petronase torne imetlesime väljast (ok, ekslesime ka selle all olevas uhkes ja lõputus kaubanduskeskuses, aga tornidevahelisele platvormile jätsime sõitmata), siis KL tornis käisime ka sees. KL torn on nagu Tallinna teletorn, ainult et asub otse kesklinnas, on 421 meetrit kõrge ja erinevalt Tallinna teletornist (mis tänaseks on vist täiesti välja surnud) on KL tornist tehtud tõeline turismiobjekt – seal saab audiogiidi abiga hea ülevaate nii linna ajaloost kui arhitektuurist, rääkimata headest vaadetest linnale. Lisaks sellele on seal tornis ka restoran ja torni ümber võib leida igasugu atraktsioone, mis küll ennekõike peaks rõõmustama lapsi (meid jättis poroloonist tehtud Talvemaa oma lumememmede, põhjapõtradega ja muu sellisega igatahes külmaks...:).

Meie igapäevaste jalutuskäikude lahutamatuks osaks said tugevad vihmasajud. Tegu oli sellise sooja suvevihmaga, mida ka Eestis mõned korrad aastas kogeda saab. Et mitte läbimärjaks saada, siis ootasime mitmel korral vihma lõppu erinevates moodsates kaubanduskeskustes. Kui Eestist vaadates tundub kogu Kagu-Aasia üks suhteliselt vähearenenud piirkond (või siis vähemasti viletsam kui meie enda elujärg!), siis uued KL-i kaubanduskeskused näevad välja avarad, moodsad ja multifunktsionaalsed, millisteks nad Eestis meie väikese turu tõttu ilmselt mitte kunagi ei muutu. Seega ei maksaks Kagu-Aasia edukaid „majandustiigreid” sugugi alahinnata.

Kuigi linnaosa, kus meie KL-is ringi vaatasime, Golden Triangle (tõlkes: Kuldne kolmnurk), oli igati moodne ja hoolitsetud, siis jääb KL tervikuna oma elukeskkonna poolest kindlasti Singapurile alla. Eks see kajastub ka selgelt hindades, sest siinne elu oli ikka kordades odavam kui Singapuris. Nendel, kellel on soov leida KL-is kõrget kvaliteeti soodsa hinna eest, soovitaksin minna õhtut veetma Luna lounge’i Pacific Residential ehitises (see on praktiliselt KL torni kõrval). See on kõrghoone katusel asuv suure basseiniga baar, kus lisaks väga maitsvatele ja suurtele Strawberry Daiqiridele avanevad imeilusad vaated tuledes linnale.

Lõpetuseks olgu öeldud, et meie intensiivsel arvutikasutusel olid ka omad selged tagajärjed: nii on meile tänaseks teada, et 11. veebruarist algab meie kolmenädalane automatk Uus-Meremaal. Selleks ostsime ära nii lennupileti Brisbanest (Austraalias) Christchurchi (Uus-Meremaa lõunasaarel) kui rentisime auto. Kusjuures auto sai võetud selline, et saaksime ka toredaid hääletajaid peale võtta:) Avantüristid, kas olete valmis Omaani off-roadile järge tegema? Ajage end aga kohale!

Tom