teisipäev, 5. jaanuar 2010

Vabatahtlikult vanglasse

Peale šamaani külastust ja 14 tundi und

Päike-vihm-päike

(foto internetist)

Eel-eel-eel-eel-eellugu. Kõik algab sellest, et mul on reisi-kaitseinglid, nimelt Avantüristid (http://www.avantyristid.blogspot.com/). Berit sosistab, et huvitav kogemus on Quito meestevangla, kus Eesti poisse narkokuritegude eest kinni hoitakse ning saan talt eriti väärtusliku päranduse - neli punkti juhtnööridega „Kuidas külastada Quito meestevanglat.”

Eel-eel-eel-eellugu. Trip.ee kaudu sain teada, et Quitos pesitseb pikemalt eestlane Hannes (http://hannessaarmets.blogspot.com/), kes siin vabatahtlikult asju ajab. Plaanin helistada, aga kuna päevad lausa lendavad salsarütmis, siis jääb minu poolt Hannes suurest Quitost leidmata. Saatusel on siiski omad plaanid, nimelt ühel suvalisel öisel tunnil ühes suvalises diskoteegis ilmub minu ette üks hele noormees ning küsib aktsendiga hispaania keeles, et kust ma pärit olen. Küsin eesti keeles vastu: „Kas sa oled Hannes?” Kohe selgubki, et on jah ning ta tundis mind blogi piltide järgi ära. 3 miljoni elanikuga linnas päris hea täistabamus! Kutsun Hannese endaga vangi, et ikkagi mees ning räägib hispaania keelt ka!!!

Eel-eel-eellugu. Ostan oma elus teist korda suitsu, minu kotis on puuviljade vahel minu omanduses olev ainuke eesti keelne raamat Tiit Madissoni vanglapäevik (Paul, kui seda lugu loed, siis tea, et sinu kingitud raamat on nüüd vanglas!) – külakost vangidele. Istun pargipingil, ootan Hannest ning minu kõrvale potsatavad kaks 13 aastast saapapuhastajat. „Kust-sa-oled, mis-su-nimi-on, kussu-peigmees-on, mis-tööd-sa-teed, kas-sulle-Ecuador-meeldib?” piiravad poisid mind oma küsimustega sisse, hullemini kui Bali teada-tuntud ülekuulajad. Poisid elavad maal, käivad pealinnas saapaid puhastamas – 2.50 EEKi paar ja kodus on neil pruudid. Kooli jõuavad ka vahest. Uljas noormees, kellel on ninaalune saapaviksiga koos ning sõrmed kui šokolaadipoistel, arvab, et jõulude puhul oleks ilus, kui ma nad lõunasöögile kutsuks. Tõepooolest, aga... Surfan vangidele mõeldud puuviljakotis ning annan ära mõned õunad. Kohe on mu ümber veel 10kond saapaviksi lõhnalist kamraadi, kes ka jõulu-õunu soovivad. Kerkib dilemma – kes vajavad õunu rohkem, Eesti poisid vanglas või Ecuadori saapapuhastajad?! Veri on paksem kui vesi - Eesti kriminaalid võidavad mu südame.

Eel-eellugu. Hannes on hoolikalt kodutöö ära teinud ning ta teab, et vangla asub kusagil vanalinnas. Hannes jätkab uurimistööd ning politseinikult tänavanurgal saame edasised koordinaadid (tegu oleks nagu mingi luureka mängimisega). Hannesel piisab mulle rääkida vaid mõned kriminogeensed lood aadressiga: Quito vanalinn, kui pakun välja, et ma maksan hea meelega takso eest. Et kujutage ette, kus see kahju ots, kui kõik need puuviljad ja suitsud nüüd kaduma läheks, odavam on 2 dollarit takso peale kulutada.

Jõuame vanglani. Rullin lahti Beritilt saadud juhtnöörid. Punkt 2 – vanglasse sissesaamiseks on vaja teada vangi nime, kuid selle võib hankida mõnelt vangla ees hängivalt inimestelt. Taksojuht ei tea ühegi vangi nime. Vangla ees puuvilju müüvad tädid ei tea. Anname suvaliste müüjate kätte oma telefonid ja kotid 5 krooni eest hoiule ning läheme tulle. Meil on Hannesega sõjaplaan, nimelt räägime valvuritele kurba lugu, et maailmas on nii vähe eestlasi ning nüüd on mõned neist siin Ecuadori vanglas, et me tahaks neile vendadele jõulude puhul külla minna. Hannes vuristab hispaania keeles nutulaulu ning mina teen valvuritele võluvalt, kuid abipaluva nüansiga naeratust. Saame esimestest väravatest edasi. Teiste väravate juures kordame protseduuri suure naiskorravalvuriga. Ta kuulab meid ära, vilistab valjusti teisele korravalvurile ning ütleb: „Eestlasi otsitakse!” Mehine korravalvur otsib kaustast eestlasi. Kaustas olevad nimed on hispaania-pärastatud. Selgub, et on küll mõned blondid – ühe nimi on Pavel ...tshikov ning teine on Raimond Sonnenthal. Kõik on selge, Raimondeid ei saa küll maailmas mujal olla kui Eestis. Oleme oma saagi üle õnnelikud, kuid kohe selgub, et täna ei ole külastuspäev. „Manjaaana - homme, homme tulge tagasi!”

Eellugu. Järgmisel hommikul oleme Hannesega vangla ette uuesti üles rivistatud. Siin on mäss – jõulude puhul on kohale tulnud tohutud hordid inimesi – lapsed on riietatud päkapikkudeks, noorikud on minides ning mammidel on suured kotid toiduainetega. Meid otsitakse väga pealiskaudselt läbi – naine katsub mind siit-ja sealt, kuid see, mis mul püksitaskutes on, sellest on tal kama. Üks kontroll näitab näpuga Hannese sandaalidele ja räägib midagi kurja näoga pikalt, kuid ei tee rohkem midagi. Järeldame, et talle lihtsalt ei meeldinud need. Saame kolm sinist templit käe peale ning võtame suure raudukse taha järjekorda. Kõike kontrollitakse üks kord veel. Suitsud, mis on minu arvates ainuke väärt kink vangistatule, võetakse ära. Protesteerin vaikselt, sest ei tihka suurele tumedale korravalvuri tädile vastu hakata. Suur Ecuadori mammi minu ees laotab laiali kõik oma kotid, kust tuleb nähtavale veidi haisev liha, munad, õli ja muu trään - kõik lubatakse sisse viia. Minuuu suitsudd..., kobisen korra tulutult veel....

Turva küsib: „Kelle juurde?” Vastan täieliku enesekindlusega: „Sonnenthal. Raimond.” „Aa, Raimond! Ta on haige veidi! Minge, minge!” vastab mees sõbralikus toonis. Ühed väravad raksatavad seljataga kinni, teisi ei ole veel avatud. Oleme puuris. Ühed väravad avanevad veel, teised sulguvad ning lõpuks oleme vanglas. Arvasin, et meid lastakse sellisesse telekast nähtud külastajate ruumi, kust saab klaasi tagant telefoniga rääkida. Aga ei – me oleme päris vanglas, kus käib tohutu sebimine ning on tohutu jutuvada – vangid on nagu mürsikud kooli vahetunni ajal. Meid piiravad kohe sisse paar nolki, kes küsivad, et kelle juurde. Iseenesest mõistetavusega vastame: „Sonnethal Raimond.” Veidi karmi olemisega mehed vaatavad meid, mõni vilistab, teine annab käega märku, et edasi minna. Haaran oma koti tugevamini kaenlasse. Ronime teisele korrusele – seal on aatriumiga keskosa ning ümber selle kongid, mis on enamuses lahti. Käib tohutu melu, selline tunne, nagu oleksime pioneerilaagrisse sattunud. Meid saatnud noormees koputab ja koputab ühele kinnisele kongi uksele, kuid ei avata. Peale 3 minutit vaikust, ilmub lõpuks kongi uksele 5 nägu ning meie saatja ühmab veidi Albert Einsteini moodi mehele: „Sinu juurde Raimond!” Meid kohale toonud poiss sirutab käe, mina ulatan dollari. Ta palub endale midagi head ka mu kotist. Loovutan veel ühe õuna, ise samal ajal seda Einstieni - vanemat püstiste hallide juustega meest silmitsedes - kas tõesti eestlane?! Miski minu sees kahtlustab, sest see mees ei näe üldse eestlase moodi välja. Küsin igaks juhuks inglise keeles, et kas ta on eestlane. Selgub, et ega ikka ei ole küll. On britt, mis britt. Einstein lisab, et kui see meid kuidagi aitab, siis ta vanaema oli leedukas. Böö.... Meid kohale vedanud poiss aga ei taha alla anda. Ta jookseb kõrvalolevasse kongi ning pakub meile järgmist meest – see on suur hõbeketiga äratuntavalt vene rahvusest jõmm. Küsime, et ehk on tema eestlane. Selgub, et ka mitte – ta on hoopis Venemaalt. Vuristame vene keelt ning jõmm pakub lootusrikkalt, et äkki sobib meile rumeenlane. Raputan pead. Vene jõmm ütleb veidi pettunud häälel: „Aaa, see pole sama jah?” Raputan pead. Pakume, et äkki britt-leedukas Raimond ja vene sell soovivad puuvilju endale ning on nõus meiega veidi juttu ajama. Minule suureks üllatuseks, ei soovi nad seda, vaid hoopis soovivad meid hasardist aidata ning siiski eestlased üles leida. Jõmmile meenub, et üks eestlane läks aasta aega tagasi siit välja. Aga... teine on vist siin lähedal olevas vanglas. Ta lisab aga kohe, et meil võib probleeme tekkida, sest meil on selle vangla templid käe peal ning ilmselt meid ei lasta teise kohta sisse. Jõmm jookseb kuhugi ning tuleb tagasi rumeenlasega, kes on üks heleda tukaga poiss. „Kas te olete Martini (nimi muudetud) sõbrad?” „Aa, kas Martin on eestlane?” uurin mina. Rumeenlane noogutab rõõmsalt. Soh, selgub, et Eesti poiss elab siin samas lähedal. Läheme läbi läikivate põrandatega vangla koridoride ning Rumeenia poiss selgitab midagi valvuritele ning tuleb meiega läbi turvauste järgmisesse blokki kaasa. Oleme järgmiste väravate taga. Sirutan rumeenia poisile dollari ja ta lahkub. Teise värava taga võtab meid üle keegi teine, kes viib meid mingisse imelikku väikesesse koridori istuma ning palub oodata. Ootame, ootame.

Äkki ilmub ukse vahele siniste silmadega ning blondide juustega noormees. Ütleme Hannesega justkui ühest suust: „Tere!” Noormees on vait ning vaatab meid pika ja mõistmatu pilguga.

(jätkub järgmises blogi sissekandes)

Marika

9 kommentaari:

Berit ütles ...

mine metsa, marika, nii ei tohi sissekannet lõpetada! :D suren põnevusest

Terje ütles ...

Appii!!! Saada tervitusi, kõige palavamaid, kas Pärt on alles? Oi Marika, tead, et kõik see puudutab mind väga tugevasti siiani...

saarekas ütles ...

Quitos on siiski 1,3 miljonit elanikku :) Aga muidu ülihea lugu, minu versioon sellest on võrdluses ikka kärbes.

saarekas ütles ...

"Kutsun Hannese endaga vangi, et ikkagi mees ning räägib hispaania keelt ka!!!"
...ja-ja, olen õnne tähe all siia ilma sündinud. Oleksin naine, poleks mind kutsutud :D

marika ja tom ütles ...

Terje,
Pärti ei olnud. Oli üks teine poiss.
Aga ma usun, et lood on suhteliselt sarnased, mis jäävad kauaks-kauaks kummitama!

Marika

marika ja tom ütles ...

Berit,

Kõigepealt suur aitäh sulle selle idee, juhtnööride ning julgustuse eest! See oli üks äge ning mõtlemapanev kogemus. Võid mulle sarnaseid kreisisid ideid ikka edaspidi ka saata!!

Aga jutu teine pool ilmub lähiajal, see on hetkel tuttava juristi juures ülevaatamisel, et ma liiga palju kuuldust välja lobiseks, sest ei taha kuidagi hiljem kuhugi tunnistusi andma minna...
Aga Hannse blogist võid edasiste sündmuste käigu ära piiluda...
http://hannessaarmets.blogspot.com

Veelkord, kallistused selle eest!
Marika

marika ja tom ütles ...

Hannes, Sinu headest omadustest, lisaks sellele, et sa oled mees ning räägid hispaania keelt, võiks või peaks ilmselt terve loo kirjutama... Ehee, see konkreetne blogi sissekanne oleks kõiki neid omadusi üles lugedes liiga pikaks kippunud.. Panin loo sisse sinu blogi lingi, kust ülejäänud head omadused kindlapeale välja tulevad..

Aitäh sulle toreda ja julgustava seltskonna eest!!
Tervitusi Peruust,
Marika

tulesäde ütles ...

Issand Marika, mul kuidagi tekkis pisar loo lõpus silma!! Ei jõua järge ära oodata ja tegelt ei taha enne Hannese blogisse ka piiluda, et mis sai... tahaks enne Sinu loo ära lugeda :)

Berit ütles ...

Kulla Marika, aitan sind hea meelega oma parimal võimalikul komber.
Muide, Terje pidas Pärdi all silmas Arvo Pärti, mida me seal üheskoos vanglaseinte vahel kajamas kuulasime. :)
Piilun nüüd hääästi korraks hannese blogisse ka.