neljapäev, 14. jaanuar 2010

Peruu floorat nuusutades ja mekkidesh

Peruus Argentiina veini juues

Hotellitoas on jahe-jahe

„Meil siin Peruus on üks taim, mis võtab kõik hirmud ära. Näe, seal eemal müüb üks naine jooke – tahate proovida?“ küsib uljas noormees, kes on meid saatmas keset Peruud Huancayo linna lähistel Chupaka külakese loomaturul. Nimelt otsustasime Marikaiga tavapäraseid turismimarsruute ignoreerida ning sooja ilma ning ookeani eest keset Peruud Andidesse Päris Elu kaema tulla. Nii olemegi ammuvate lehmade ning ruigavate sigade hulgas, mille vahel on oma mahlabaar-herbaariumi püsti löönud puhvis plisseerseeliku ning sinise-ruudulise põllega peruu tädi Dionysia (fotol, nimi kirjutatud kuulmise järgi). Dionysia vihmavarju alune lauake on täis igasuguseid potsikuid, tünne ning pudeleid, mille seest sirutuvad välja kaktused ja muud kõrrelised. Lammaste kõrval asuva laua all on suur tünn, kus Dionysia kasutatud mahlabaari klaase järgmise kliendi jaoks veega üle loputab...

Algatuseks saame kahe krooni eest tumedat maisi jooki, mis maitseb nagu mustsõstramorss. See on aga vaid soojenduseks, sest kohe hakkavad tädi Dionysia tünnidest välja tulema ka igasugused vuuduu rohud. Julguse-jooki ei tule tädi Dionysial meile mitu korda pakkuda. Maksame kaks krooni, kulistame joogi alla, kuid esialgu mingit erilist tunnet ei teki. Ei tea kas hirmude kadumisest või Tomi poolt mulle läkitatud Avantüristide „Seitsme Maailma“ raamatust inspiratsiooni saanuna uurin, et kas tädi Dionysial äkki San Pedro kaktuse (tekitab kergeid hallutsinatsioone) jooki ei ole. Tädi Dionysia toimetab vahetpidamata, ikka täites soovijatele klaase, neid loputades ning erinevate tünnide kaasi muudkui kergitades ning uuesti sulgedes. Minu San Pedro küsimuse peale säilitab ta oma asjaliku näoilme ning kergitab kohe ühe suure plastämbri peal olevat käterätti, mille alt ilmuvad nähtavale lima moodi vedeliku sees ujuvad jämedad kaktuse tükid. Peale põhjalikku „Seitsme Maailma“ poolt antud kursust, uurin asjatundlikult, et kas see kaktusesupp on ikka korralikult keedetud. Tädi noogutab iseenesest mõistetavusega ning segab kulbiga demonstratiivselt lima. Noogutan vastu ning ostan nelja krooni eest kahtlaselt päevinäinud coca-cola pudelitäie lima.

Meiega kaasas olev noormees saab innustust meie rahvameditsiini huvist ning kohe räägib ta meile taimest nimega Maca, mis mõjub meestele kui Viagra. Vahe on selles, et Maca on täiesti looduslik ning erinevalt Viagrast mõjub see paari tunni asemel kohe terve nädala. Noormees ütleb vaikselt veel, et kui tema seda joonud on, siis tema tüdruksõber ei pea üle paari päeva vastu ning üldiselt põgeneb nädalaks kodust ära. Sarnane jook on olemas ka naistele, nimeks Aguaje. See taim kasvab ainult džunglis ning kuna see sisaldab endas väidetavalt palju naishormoone. See pidavat nii mõjuma, et naistel hakkavad kõik naiselikud omadused kohe vohama – nimelt rinnad ja tagumik kasvavat (seepärast džungli naised pidavadki hästi volüümikad olema) ning seksuaalsus kasvab kordades. Ütlen noormehele, et oih, meil on just nüüd ja praegu neid taimi hirmsal kombel vaja, jätan lisamata, et inimkatseteks. Minu suureks üllatuseks selgub, et see pole mingi probleem ning noormees võtab suuna sinnapoole, kus neid turul suure tõenäolisusega müüakse.

Leiame vanamehe, kelle ees on terved mäed jahukottidega. Kohe selgub, et üks neist jahuhunnikutest ongi imeline maca pulber ehk meeste viagra... Küsime Marikaiga kumbki 250 grammi (a’ 10 eesti kroon) oma salarelvaks, millega vajadusel ümbritsev meessugu „vormi viia“. Aga selleks, et selliste meeste eest põgenema ei peaks, on meil vaja nüüd kohe üles leida ka naiste imerohi. Minu suureks imestuseks ükski kohalik küll nende lettide ääres ei trügi. Ühe vikerkaarvärvilise vihmavarju all istub naine, kellel näib meie poolt nõutud kaupa olevat. Tädi näitab meile kõigepealt vilju, millest naiste vägijooki keedetakse. Ütleme, et meil ei ole viljadest kusagil seda droogi võimalik vaaritada, mille peale ilmub meie ette pooleliitrises plastpudelis rohekas-kollakas jook. Ilma pikemalt mõtlemata on kaup jälle tehtud ning pudel meie seljakotis... Selgub, et tädil on veel teisigi huvitavaid rahvameditsiini ravimeid. Nii tõstab ta ühe suure poti kaant. Selles on hallivõitu vesi, nelgi õied, mingid rohulibled ning veest sirutuvad välja linnu varbad. Haaran suurest kulbist, segan veidi seda „suppi“ ning kohe ilmuvad nähtavale veel mõned väikesed linnud. Tädi pakub mulle seda proovida, et see tegevat südame tugevaks. Joogi jälkusest tulenevat vabandan end välja ning ütlen, et südamega on mul kõik korras. Letil on ka mõned sulgedega surnud linnud – need pidavat olema peavalu vastu – et lindu tulevat vastu pead hõõruda ning nii see peavalu läinud ongi. Ja kõik see ime ikka nii 5-10 eesti krooni eest.

Turu „loodustoodete“ sektsioonis müüakse veel mitmeid huvitavaid leide. Coca (http://en.wikipedia.org/wiki/Coca) lehed on kõrgmäestiku rahva igapäevane „toidulisand“, mis annab energiat, leevendab nälga ning janu ning annab palju toitaineid. Sellest taimest tehakse teed, kokaiini ning väidetavalt olevat see ka üks komponent salajasest coca-cola retseptist. Turistidele soovitatakse seda just kõrgmäestiku tõve vastu. Turul müüakse lehti kuivatatutena ning maitsevad needki kui kuivatatud puulehed. Järame neid pool päeva, ikka avantüristidelt saadud soovituste järgi – lehe roots ära, kõvasti mäluda ning järgi jäänud pallikene anda emakesele maale ehk pacha mamale. (Terje ja Berit, tänud teile raamatu eest, mul on nagu pool imerohtude kursust nagu kohe läbitud).

Õhtul lapime Marikaiga kõik oma ostud hotelli aknalauale ning peame pika diskussiooni, et millisest „hõrgutisest“ alustada. Hägused ollused aknalaual põrnitsevad meid ning meie neid. Kas tark oleks kohe naiste „seksirohi“ ära juua, või alustada kaktusest või hoopis kokalehtedega suurem soojendus teha. Peale pikka arupidamist pakun, et võiksime alustada San Pedrost ehk hallukaid tekitavast kaktusejoogist. Kohe meenuvad mulle aga erinevatest raamatutest loetud tarkused, et enne selle joomist, on tark päev läbi paastuda. Seda me kahtlemata teinud ei ole. Lisaks on mul kõhklusi joogi puhtuses ning selles, et kas üks hotellituba on ikka paslik koht nii püha rituaali läbiviimiseks. Avan pudeli, nuusutan selle sisu, võtan lonksu ning tunnen kuidas sisikond sekundi pealt ülespoole hakkab tormama. Sulgen kiiresti pudeli ning lepime Manniga kokku, et proovime San Pedrot uuesti äkki mõnes teises kohas. Palun loetud tarkusi järgides kaktuselt andeks ning panen pudeli prügikasti. Kuid rohekas naiste võlujook räägib minuga nüüd juba õige valjusti... Selle maitse on mahedam ning talutav.... Kammime juuksed, värvime huuled, jagame omavahel pudeli õelikult fifty:fifty ning suundume ööklubisse...

Kuna meil Manniga jätkub endiselt juttu kauemaks kui Löfbergs Lilaga, siis alguses ei pööra me klubile, inimestele ning muusikale suurt tähelepanu... Taimeleotis lebab rahulikult kõhupõhjas – ilma, et ma tunneks end kuidagi naiselikuma või vallatuste janusemana. Ühel hetkel aga tundub, et nüüd võiks tantsida. Pakun Mannile, et teeme minu Balil õpitud nõidust ning tõmbame endale mõned mehed lähedale. Ei tea, kas joodud droogi mõju käivitumisest või nõidusest, aga ei möödu ühte minutitki, kui oleme sissepiiratud suurest meestekambast, kes meid üksteise võidu tantsima rebivad. Mann vahendab mulle oma tantsupartnerilt saadud infot, et noormees on 18 aastane. Ilma pikema sissejuhatuseta teatab aga minu tantsupartner: „Vanus ei ole oluline“. Ja nii me tantsime coca lehtede ning Aguaje mõju all, ikka salsa ja lambada ja Madonna disko lugude saatel varaste hommikutundideni...



Marika, droogifänn

2 kommentaari:

Berit ütles ...

raamat on sulle päris efektiivselt mõjunud, ma vaatan :D

Marika tamm ütles ...

Minu vanaema kommentaar loole: "Ise suured haritud tüdrukud ning nüüd joovad solki! Kas pole hull lugu!"

:):):)

Marika