teisipäev, 26. jaanuar 2010

Imeline elu Titicaca järve saartel

Akna taga lendavad helikopterid, mis evakueerivad Machu Picchult inimesi
Öösiti sajab nii, et linna tänavad muutuvad jõeks


Paat on turiste täis. Paadi ühes nurgas istub aga suure värvilise seelikukuhja keskel üks senjoriita, kellel on kaks pikka musta punupatsi, suure lehviga kübar, kolm eest nööbitavat kampsunit, neoonvärvides komps, veidi rokane põll ning ta sõrmede vahel olevad vardad punuvad lõngast sokki. Oleme teel Titicaca järve saartele, kus rahvarõivad on alles au sees ning käsitöö on tänu turistide voolule saanud peamiseks sissetuleku allikaks. Titicaca on Lõuna-Ameerika suurim ning maailmas kõige kõrgemal asuv navigeeritav järv, mis asub Peruu ja Boliiva piiril ning mis on täis saari, kus elatakse uskumatult eksootilist elu. Elu, mis interneti ja kosmoselendude ajastul tundub kui kiviaegsena.

Urose saared.
Häda ajab härja kaevu ning hirm muudab inimesed nutikaks. Tundub, et hirm kurikuulsate incade valitsemise alla sattuda, pani Titicaca järve ääres elanud inimesed väga loovalt tegutsema. Sest millega veel seletada siinsete inimeste hullumeelset ideed ehitada endale ise saared ning seda veel pilliroost?! Täpselt see aga juhtuski – nimelt tekkisid Titicaca järvele ujuvad saared, milledel ka kogu eluks vajalik oli meisterdatud pilliroost. Kunagi elas siin väga palju inimesi, tänaseks on järgi jäänud 42 saart ning paarsada inimest. Enamus on läinud linna „vähem kõikuvat“ elu otsima, kuid allesjäänud on ilmselt sellist eksootilist elu nõus viljelema vaid seetõttu, et neid uudistamas käivad turistid on heaks sissetuleku allikaks. Käisime Marikaiga aga saarel kõndimas ning uudistamas ning kui aus olla, siis ega see saar oma stabiilsuselt eriti ühest tavalisest saarest erinenudki, kuid seda peab küll mainima, et ega seal liikumiseks küll nüüd eriti ruumi ei olnud. Aga vaadake videost ise:


Urose fotod siit.


Amantani saar.

Kolm tundi sõitu keset järve ning kaovad teed ja autod ning elekter. Meie ette kerkib üks mäe moodi saar, mis on puudest tühjaks tehtud, metsa asemele on ehitatud terrass-põllumaad ning kohalikud järgivad vanu traditsioone. See on Amantani. Pooled saare elanikest (olen kindel, et tegelikult ka usklik osa saare elanikkonnast) kummardavad endiselt maa-ema ja maa-isa, mägede vaime ning ravivad end ise taimede ja merisigadega. Meie peremees Bautista ja perenaine Irma seletavad, et munjo (nagu piparmünt) aitab kõhuvalu vastu, coca lehed peavalu vastu, san pedro kaktus vähi vastu ning tavalistest konnadest keedetud supp nõdrameelsuse vastu. Kohalikud liha ei söö, sest saarel ei ole koduloomi ning alkoholi juuakse vaid pidude ajal. Saare elu on lihtne ja vaikne, õhk on puhas ning kogu elu käib looduse rütmide järgi. Kõik tunnevad kõiki ning erinevate inimeste vahel on tööjaotus – kes püüab kala, kes koob, kes kasvatab kartuleid – ning siis seda kõike vahetatakse omavahel.


Me satume saarele ühe olulise festivali ajal, nimelt on rõõmupidu, mil tantsitakse emakesele maale ja isakesele maale selleks, et see ikka head saaki annaks. Enamus saare 4000 elanikust on rõivastatud uuematesse rahvarõivastesse (tõsi, meeste rahvarõivastest on järgi jäänud vaid kirev kõrvaklappidega müts), tassitakse õlle ning coca cola kaste, süüakse head ja paremat ning käiakse maa-ema ja maa-isa templites ohverdusi tegemas ja jumalatele tantsimas. Satume meiegi pidu kaeme ning koos memmede ja taatidega õlut jooma, coca-lehti järama ning muusika saatel puusi hõõritama.



Õhutul korraldatakse saare turistide auks kultuurimajas pidu. Irma riietab meid hoolikalt kohaliku kombe järgi, vaatamata villaste ja väga suurte seelikute alt välja vaatavatele matkapükstele ning tennistele näeme välja nagu põlised memmed ning uhume mitu head tundi kohaliku bändi saatel (saagimise liigutusi tehes) tantsu.


Taquile saar.

See on üks omapärane väike saar, kus mehed (just, ainult mehed) käivad mööda tänavaid ning koovad... Kõigil meestel on peas Kessu ja Tripi sarjast tuttavad Tripi mütsid. Selgub, et igal erinevat värvi mütsil on oma tähendus – selle järgi saavat aru, milline mees on abielus ning milline rõõmus, milline kurb ning milline valmis vallatusteks....Selle saare elu on veel vaiksem - peaväljakul ulub tuul ning mäeveerel uitavad lambad... maailma lõpu tunne on.

Kõik fotod siit.

Marika
ja Marikai

2 kommentaari:

In. ütles ...

Tore oleks kui te annaksite oma arvamuse -John Of God Healing Journeys. Brazil
www.johnofgodhealing.com
Jöudu, jaksu, önne!

marika ja tom ütles ...

In, tänud!

Ma ei ole John of God'i juures ise käinud, kuid see-eest on seda teinud mitemed minu tuttavad. Nende sõnul on tegu väga vaikse, kuid see-eest suure energiaga kohaga, kus justkui iseenesest hakkab enda sees palju asju juhtuma. John of God'i ennast näeb vaid nö operatsioonide ajal ning imelisi imesid pidavat see mees tegemaa küll. Kui sind täpsemalt huvitab, võin sulle anda ühe oma tuttava e-maili, kes just hetkel seal elab. Kirjuta mulle marika.tamm2@gmail.com

Kõike paremat,
Marika