reede, 8. jaanuar 2010

Narkokuller Ecuadori vanglas

Restorani ukse taga ujuvad suured pilved
Ecuadorile omaselt öiselt jahe(illustratsioon internetist)
LOO ALGUS, EELMISES BLOGI SISSEKANDES...

Uberiku ukse vahele ilmub siniste silmadega ning blondide juustega noormees. Ütleme Hannesega justkui ühest suust: „Tere!” Noormees on vait ning vaatab meid pika ja mõistmatu pilguga. „K....kasssssssssaaaa oled eeeeeestlane, eesti keelt räääääääägid?” kokutame ootusärevalt. Noormees avab küll suu, kuid vaatab meid endiselt vaikides, justkui oleks sõnad kurku kinni jäänud. Peale hetkelist vaikust ta aga toibub, noogutab ning tema suust kostub: „Jaaaaaaa. Olen jah, eeeeestlane, aaaaga...?!” Tema silmis on segadus ja miljon küsimust, sest ilmselt lootis ta näha kedagi tuttavat, aga tema ees on hoopis mingid imelikud kaks võõrast kuju. Loomulikult, olin vanglast nn „Eesti venda” otsides täielikult ära unustanud, et „vennal” endal ju ei ole õrna aimugi, et me tuleme või kes meie oleme.. Pobiseme midagi oma tutvustuseks, kuid ilma, et noormees laseks meil lõpetada või tunneks isegi suuremat huvi meie isikute vastu, pääsevad äkki ta keelepaelad valla ning veidi kähiseval häälel hakkab ta rääkima, justkui poleks ta seda kaua aega teha saanud...

„Eelmises kohas oli mul normaalne elu, aga siin on ikka täielik s.... Telefon varastati hiljuti ära, helistada ei saa, ühendust kellegagi saa...” alustab ta. Mobiil on tegelikult vanglas keelatud, kuid loomulikult on mobiil siin igapäevane nähtus. Varem ükskord konfiskeeris noormehe mobiili turvamees, kuid kes selle tookord kohe ilusasti 10 dollari eest oli nõus tagasi müüma. Avalikud taksofonid on kõik ära lõhutud. Nüüd tal ei ole enam raha ning ta on välismaailmast ära lõigatud. Mõned päevad tagasi varastati kõik tema kuivama pandud riided ära. Nüüd on tal ainult see, mis seljas. Korralikult triigitud lilla triiksärk, teksad ning moodsad tossud – imestan mina noormehe võime üle vanglas stiil säilitada. „See vangla, kus ma enne olin, oli parem, aga kuna mul raha otsa sai ning ma enam maksta ei suutnud, siis toodi ta siia. No siin on täielik s...” kirub meie kaaskodumaalane suunurki veidi allapoole venitades. Annan puuviljad üle ning vabandan, et suitsu sisse ei saanud tuua. Noormees vannub ning küsib kohe kaaskannatajalt, et miks suitsusid ei lubata tuua... Selgub, et mina oleksin pidanud suitsud kuhugi aluspesu vahele ära peitma või valvuritele altkäe maksu maksma. 5 dollari eest võib siia ime asju sisse tuua!! Sisse tuuakse kõike – narkotsi, telefone, alkoholi jne. Ühel mehel olevat siin isegi relv madratsi all peidus. Igakord kui vangla töötajad läbiotsimise teevad, siis ta maksab veidi ning relv lubatakse madratsi alla alles jätta.

Istume väikeses koridori moodi uberikus, mina kitsal trepil, Hannes ainukesel toolil ning noormees pingil. Teised vangid nühivad meist muudkui mööda ning ma küsin, et kas meil kuhugi mugavamasse kohta minna ei ole. Kohe selgub, et ma olen ikka paras naiivitar, nimelt see kitsuke koridor ongi see koht, kus see noormees koos veel 10 mehega elab ning nimelt meie jalgealune põrand on hetkel ta voodikohaks. Muutun tummaks ning küsimuste voog katkeb mõneks ajaks, kuid sellest pole midagi, sest noormees jätkab oma juttu ühe hingetõmbega. Ta räägib eesti keelt kerge aktsendiga, nii et ikka ja jälle lipsavad eesti keelsesse lausesse hispaania keelsed sõnad. 8 kuud tagasi vanglasse sattudes ei osanud ta sõnagi hispaania keelt. Õppis lihtsalt kuulamise järgi, sest siin nö ellujäämiseks muud üle ei jäänud.

Alguses oli tal siin voodi, siis tal ei olnud enam selle urka „kunnidele” raha maksta ning voodikoht võeti ära. Nüüd magab ta põrandal. Administratsiooni ega kedagi ei huvita, kuidas vangidel läheb - magad põrandal või oled surnud. Selgub, et vanglasse tulles on vaja maksta 20 dollarit vangla administratsioonile, 20 dollarit oma urka meestele ning iga nädal 1 dollar voodi koha eest. Kui sul raha on, siis selle eest saab siin vanglas suhteliselt luksusliku elu – telekad, internetid, narkots. Kuigi ta alguses selle vangla maapõhja kirjus, siis nüüd mainib ta juba, et tegelikult siinses vanglas on veel normaalne, sest kõrvalolevas vanglas on hoopis nii, et kui sul ei ole sisse minnes 2000 dollarit maksta, siis sind lihtsalt tapetakse ära. Igapäev ikka saavat mõni nuga. Noormees mainib, et kui talle lähiajal raha ei teki, siis ilmselt viiakse tema ka sinna hullemasse kohta üle. Noormees ütleb, et just paar päeva tagasi nägi ta oma vangla katuselt kõrval oleva vangla hoovi, kus üks mees just parasjagu nuga sai. Eesti noormehe endagi näol ja sõrmenukkidel on kärnad - oli nädal aega tagasi kõvasti kakelnud. Ah, oli mingi arusaamatus.

Mina kohanen vaikselt olukorraga ning vaatan ruumis ringi. Seda on raske kirjeldada, aga lühidalt on kunagise kongi sisu täis ehitatud siniseks värvitud puitkappe. Kapi erinevatel tasanditel on väikesed luugid, mille taga on meeste toad, täpsemini öeldes riiulid või sahtlid. Nimelt väikesest luugist sisse pugedes on võimalik ainult oma voodisse ronida, ilma et oleks võimalik püsti tõusta. Mõnel on vähe suurem sahtel ehk madrats on kõrgemal kui sahtli põhi, nii et jalad on võimalik maha panna ning isegi mõned asjad voodi ette asetada. Ma uurin tükk aega seda moodustist, sest see on nagu mingi sipelgapesa mingist ulmefilmist. Ilmub selle kongi „kunn” ja ta lubab Eesti noormehel meiega jutuajamiseks oma sahtlit kasutada. See on suur ja ülbe mees ning ma ei hakka Eesti noormehelt isegi küsima, et mis ta hiljem selle teene eest vastu tahab. Toodud puuviljad?! „Kunni” luksuslikult suures sahtlis tuleb püsti seistes pea all hoida, kuid sinna mahub veel peale meie kolme ventilaator, telekas, palju kilekotte, kitarr ning mõned riided. See kõik ei ole nii hull, kui enne vanglasse tulekut Hannesega, erinevatest filmidest inspiratsiooni saanuna, elavalt ette kujutasime – a’la 3 ruutmeetril 20 meest, kes magavad põrandal ning isiklikeks toiminguteks kasutavad auku maas lamamisasemete kõrval. Need ruumid on võrreldes selle kujutluspildiga lausa luksus – põrand on plaaditud ja puhas, seinad värskelt värvitud, ühises väikeses koridoris on telekas. Kõigil vangidel on oma riided seljas ning keegi ei tundu olevat kongi lukustatud, vaid kõik toimetavad ringi ning ajavad oma asju. Auku ei paista kusagilt, ilmselt on kuskil päris peldik.

Noormees on väga avatud - ilma, et ta isegi õieti teaks, kes või mis me oleme, räägib ta ilma varjamata ära kogu oma loo. Detaile ei ole võimalik siinkohal avaldada, aga noormehe 21 eluaasta sisse mahub lisaks raskele lapsepõlvele suur osa kogemustest, mida Võsa Petsi saadetest on võimalik näha. Noormees ajas rahulikult oma asju, kuni viimase korrani siin Ecuadoris. Nimelt oli kõik algusest saadik kahtlane – saadetis ei saabunud ja ei saabunud. Kui viimaks saabus, ei olnud tegu kokkulepitud korraldusega. Lennujaamas pidas teda aga kinni turvatöötaja, kelle käes oli juba väljaprint, kus vaatas vastu ei midagi muud, kui Eesti noormehe enda foto! Ta oli oma varustajate poolt lõksu veetud!! Skeem oli lihtne – kuna temaga samal ajal läks üle piiri samade diilerite teine kuller, kuid kordades suurema kogusega, siis tähelepanu kõrvale juhtimiseks toodi lihtsalt Eesti noormees ohvriks. Ja nüüd ei tea, mis saab... ta on oma kohtuotsust oodanud 8 kuud... kui järgmise 4 kuu jooksul 4 kohtuistungit ei toimu, siis on ta vaba. Kuna Ecuadori kohtusüsteem on väga aeglane, siis on siin nii mõnigi ilma karistuseta jäänud. Seda tüüpi kuriteo eest on tavaline taks 8 aastat vangistust, kuid vabaks saaks ta tegelikult ka juba praegu - kautsjoni vastu. Kuulduste järgi olevat kulleritel üldiselt hea elu - 1 kilo saadetise eest makstakse sõltuvalt partnerist kas 40 000 kuni 100 000 EURi ning tavaliselt veetakse üle 5 -10 kilogrammi.

Noormees räägib, et vaid esimesel korral oli veidi kõhe, närvid on läbi läinud alles nüüd, siis vanglas... „Siin tuleb kõik ära kannatada. Pugejaid ei sallita. Osad vangid on administratsiooni end sisse söönud ning töötavad kontorites, neil on parem elu. Vangla sees tegeletakse ka vaikselt äriga – narko äri ning suitsu äri”, jätkab noormees. Kõige suurem narkodiiler vanglas olevat aga ei keegi muu kui üks suur boss ise, kes smuugeldab kinnipeetavatele kraami. Kahe tunni jooksul saadud infohulk on olnud juba nii peadpööritav, et selle fakti üle ma ei suuda enam õieti imestadagi.

Vaatame veidi ringi ka noormehe urkast väljaspool. Vangla kitsas sisehoovis on suur müra ja palju inimesi. Parasjagu on jõulukontsert – esinevad mingid koomikud ning hoov on lisaks vangidele täis naisi ja lapsi... Jõulude puhul lubatakse neil jääda isegi ööbima – vangla muutub suureks hotelliks. Noormees viitab, et näe pool Euroopat on siia kokku tulnud - seal on lätlane ja seal leedukas ning see on hollandlane ning siin on bitt. Suur-suur enamus istub kinni narko pärast. Kõlakate järgi pidavat Ecuadori valitsus peagi pehmendama karistusi, nimelt et väikeste koguste puhul enam vangi ei panda, sest ruumi lihtsalt ei ole. Koomika!

„Mida sa siin iga päev teed?” küsin. „Ah, ei suurt midagi, vaatan telekat, magan ja söön. Kuna mul oma voodit ei ole, siis enamuse päevast veedan vangla hoovis. Siin on muidu kool ka - võib isegi ülikooli lõpetada. Aga ma ei viitsi!” Noormees lisab, et ega sellel elul siin tegelikult häda ei ole. Küsin, et mis siis saab, kui ta vanglast välja saab? Noormees naerab kähedal häälel, ütleb: „”Ega ma muud ei oska, kui...” Küsin ehmunult: „Oih, äkki ükspäev tuled ja varastad minu auto ka ära?!” Noormees muigab omaette. Minu sisikond muutub veel õõnsamaks. See uskumatu elukogemusega noormees on ju alles 21 aastane! Täiesti teine maailm – täiesti teine elu – täiesti teised väärtused – täiesti teised arusaamised!! Ärkan nagu unest avastuse peale, et see maailm eksisteerib iga päev paralleelselt minu eluga! Terve vangla on täis selle teise ehk minu jaoks nii võõra-tundmatu ja kõleda maailma poole esindajaid ning loomulikuna tundub, et need julmad ja jultunud tegelased tuleb normaalsest ühiskonnast eraldada. Ja ometigi on nad kõik samasugused inimesed nagu ma isegi... lihtsalt nende elu on hakanud kuskilt viltu vedama või ei ole nad suutnud teatud ebamoraalsetele ahvatlustele mingil hetkel inimlikust nõrkusest vastu panna...

Istun taksos, mis viib meid Hannesega vangla kõledast-karmist elust eemale ning minu peas on suur segadus ja dilemma. Ma absoluutselt mõistan, et noormees on käitunud igasuguste moraali normide vastaselt ning väärib igal juhul oma karistust. Seda enam, et tema jaoks on nii loomulik kellegi teise vara võtta või .... Kuid inimlikult hakkas mul temast ju kahju... Oli kuidagi siiras ja nalja viskas ka... Ei tea kas jõulude tõttu või inimlikkusest otsustasin teda veidi aidata ehk tal paariks nädalaks voodi tagasi saada. Mida ma tegin?! Kas ma nüüd toitsin seda halba energiat, mis tegelikult teistele inimestele häda kaela toob või kas ma võin veidi naiivselt loota, et minu väike heategu äkki murdis midagi kuskil ning miski muutus natukenegi paremaks... Ma ei tea.. karmi maailma keeruline teema ning see jälitab mind terve jõuluõhtu...

...ja seest on kuuldu pärast õõnes... sest selliste eludega inimesi nagu see noormees on sajad vanglad täis...

Täidan veel vangla-noormehe ühe palve – helistan ta vennale ning ütlen edasi sõnumid ning venna küsimise peale kirjeldan talle noormehe olukorda. Vennalt kostab: „See on ta oma valik, et ta seal on!” Ja tal on vist õigus..

Marika

6 kommentaari:

Kiks ütles ...

Kallis Marika! Head uut aastat! :)
:) :) ehhe vangla!
Super huvitav oli taas Sinu lugu lugeda. Selles on sul tõesti õigus, et kõik vanglad on täis selliseid inimesi, kes elavad meie kõrval kuid samas hoopis teist elu kui meie ise.
Aitähh sulle väga huvitava loo eest!
Kristel

marika ja tom ütles ...

Kristel!!
Sullegi ägedat aasta jätku!! Äkki viitsid siia palun kommenteerida, et kui erinev selle loo põhjal Ecuadori vangla elu Eesti vangla elust on?

Tervitused Peruust,
Marika

tulesäde ütles ...

Kurb on, et mõned inimesed lihtsalt ei viitsigi oma elu parandada - saaks käia ülikoolis, aga ei viitsi, või üldse lihtsalt koolis. Parem söön ja magan ja vedelen. Kurb :(
Ja eks kahju on ka aga isiklikust kogemusest ütlen: mitte keegi ei saa selliseid inimesi aidata, kui nad eelkõige ise ennast aitama ei hakka :( palju kergem on minna juba sissekäidud rada, kui oma elu muuta.

Andra ütles ...

Fantastiline, et läksid ja aitasid.
Lihtne on mõelda, et - muutku enda elu, või tema enda probleem, et sellise tee valis.
Kellekski saamine toimub vähehaaval, üks vale otsus teise järel, eelmine kogemus loomas eeldusi üha suuremateks kuritegudeks.
Minevikku olematuks muuta ei saa, ning muutuseks on vajalik tugigrupp; keegi, kes näitaks kuidas on võimalik teisiti. Keegi kes toetaks tegemaks häid otsuseid, keegi kelle heategu oleks näiteks teistsugusest.
Usun, et seda Sinu jõulukink just on....

marika ja tom ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
marika ja tom ütles ...

Andra ja Tulesäde!

Aitäh mõtete eest! Eks see nii ongi, te üheltpoolt peab lootma ja aega andma, et inimesed muutuksid (Andra, aitäh ilusa mõtte eest!), kuid teisalt on ka Tulesädemel õigus, et kui nad ikka ies muutuda ei taha, siis ei ole miskit teha... Aga.. lootma peab.

Marika