neljapäev, 28. jaanuar 2010

Liba- või päris šamaanid

Cuscos pärast peadpööritavaid tantsuõhtuid

Radikaga on soe

(illustratsioon internetist)

Sinise kitliga mees Ecuadoris

Kuulen sosistavat, et Ecuadoris Otavalo linnakeses on lisaks laupäevasele käsitöö turule üks huvitav kliinik, nimega Jambi Huasi. Nimelt on see alternatiivmeditsiini kliinik ning indiaanirahvas käib seal tavalise arsti juures (ehk see on nagu alternatiiv šamaanile) ning tavaline rahvas käib šamaani juures. Kummaline, et iga kord, kui ma tahan mõnda sellisesse kohta minna, siis on mul kohe mõni häda ka plaksust kohal. Nii sellelgi hommikul. Kui sean oma samme järjekordse loomaturu poole, siis tunnen, kuidas kogu jõud ära kaob ning sisuliselt lohistan end kohale.

Vastuvõtus on seinal pikk hinnakiri – šamaani konsultatsioon 50 eeki ning meriseaga puhastus 80 eeki. Loomulikult ma tahan näha kuidas see merisea värk käib. Olen kuulnud, et kui inimesel on halb haigus, siis meriseagapuhastuse rituaali tehes sureb merisiga ära ning kui šamaan merisea lahkab, siis selgub, millise organi pärast merisiga oma lõpu leidis. Sama haigus on ka inimesel. Olles veendunud, et ma olen nii terve, et ükski merisiga minupärast manalateele küll minema ei pea, tellin vastuvõtu tädilt merisea puhastuse. Minu suureks pettumuseks ütleb aga tädi, et selleks mul peab merisiga endal kaasas olema. No jeever, oleks ma seda teadnud?! Hommikusel loomaturul müüdi neid 4 dollari eest hulgi kohe – pigem grillitult söömiseks. Nüüd on aga loomaturg juba lõppenud ning kusagilt lähedalt merisigu enam ilmselt hankida ei õnnestu. Lepin tavalise konsultatsiooniga.

Sisenen hämarasse tuppa. Seintel on mingi pika sabaga karvase looma nahad, krokodilli nahk, ussi topis, ämbliku topis ja Jeesus ristil. Ühe seina ääres on suur riiul kõikvõimalike ravimtaimedega ning purudega. Šamaaniks on mees, kellel on peas panama kübar, kuid seljas – oh seda imet – tavalised helesinised doktori rõivad, küll pisut määrdunud. Hirmus tõsise olemisega šamaanihärra kutsub mind edasi. Ruum muutub tagapool justkui koopaks. Seal põlevad küünlad ning on suur laud igasugu pudelite ja purkidega ja topsikutega. Kõige ees on aga pakike, millel suurelt kirjas: Marlboro ning „Suitsetamine võib tappa!” Oo, šamaanihärra suitsetab?! Ei tea, kas ta on ikka mingi õige šamaan?!

Kaeban šamaanihärrale energia puudust. Mees vangutab pead. Vaikides võtab ta ühe pudeli, milles oleva vedeliku sees ujuvad mingid tumedad asjad – ei saagi täpselt aru, kas need on taimed või mingid loomad. Ta määrib sellega kokku minu otsaesise, meelekohad, kaela ja lajatab korraliku annuse pähe. Siis ühe potsiku seest ilmub nähtavalt pikk ja punane riideriba – kõigepealt puhastab ta sellega minu nägu ning siis seob ümber pea nagu peapaela. Šamaan võtab teise kahtlase sisuga purgi, valab veel mulle seda soga pähe ja hõõrub meelekohtadesse. Seejärel palub mul oma peopesad kausiks teha ning kolmandast haisva sisuga tünnist kallab minu peopesadele paraja annuse ning käsib seda mul sisse hingata. Sama protseduur kordub veelkord, aga veidi teistsuguse haisuga vedelikuga. Lõpetuseks võtab mees suure mündi kujulise asja ning hõõrub sellega minu otsaesist ja meelekohti. Olen veidi ehmunud, sest Vietnamis hõõrusid ka naised omale peavalu vastu meelekohti ja otsaesiseid mündiga nii, et pärast olid ainult verevalumid järgi. Et kas nüüd muile ka?! Õnneks mitte. Ja äkki ongi kogu protseduur lõppenud. Küsin šamaanilt, et mis mul viga on!? šamaan vastab: „Stress!” Missasja?! Ma tahaks temaga vaielda, et mingil gringol ehk valgel inimesel) stressi ei ole, siis olen see mina, sest mul ei ole stressiks ühtegi põhjust... ja loomulikult ei ole mul stressi... Ma jään aga vait...

Küsin, et kuidas ma meriseaga puhastust saaksin? Šamaanihärra vaatab mulle mõtlikult silma ning ütleb: „Sul ei ole seda enam vaja! Sul on kõik hästi!”

Kepslen mööda tänavaid tagasi hotelli ja turule... ja mõtlen, et unustasin küsida, et huvitav mitme kuu pärast ma nüüd oma pead võin alles pesta, et selle väärt kraami mõju ära ei kaoks.

Mõne aja pärast ilmub mingi imelik peavalu... Proovin seda eirata, kuid kella viieks õhtul olen nii väsinud ning nii hullus peavalus, et lähen voodisse... Ja ärkan alles järgmisel hommikul kell seitse kerge pohmelli tundega. 14 tundi und ühtejutti!? Wau – kas see oli šamaani trikk, et ma end välja puhkaksin ja uut energiat saaksin?! Kas see oligi stress?! Või mõjus šamaani juures käik mulle kuidagi halvasti.

Ebalev kummaliste kalduvustega indiaaniriietes mees Peruus.











Lühike, sulgede ja ehetega tume mees nazcas indiaanlaste (kultuur, mis eksisteeris 1-8 sajandini Peruus) muuseumis hakkab meile Marikaiga pikka ja igavat juttu maailma loomisest rääkima. Peatame mehe ning palume kohe nazca indiaanlase kultuuri ja traditsioonide sektsiooni juurde asuda. Mees teatab, et ta on üks väheseid allesjäänud originaalseid nazca indiaanlasi ning oleme õnnega koos, et tema juurde sattusime.

Mina ei lase oma kannatamatul meelel kaua vaikida ning asun pärima erinevate rituaalide kohta, mida nazca indiaanlased tegid. Rituaalidest jutlustades mainib mees, et ta on šamaan ning ta viib ka oma muuseumis puhastuse rituaale läbi. Küsin, et kas ta valdab ka sellist iidset vuuduu kunsti, millega teatud sündmusi enda juurde meelitada. Mees hakkab kohe palju ja pikalt ning kiiresti hispaania keeles rääkima, millest võib järeldada, et ta kiidab oma rituaali tegemise oskuseid taevani. Oleme Marikaiga ühel nõul, et aitab muuseumi värgist küll ning parem võiks mõne põneva rituaali läbi viia. Lepime kokku, et kõigepealt puhastab väike indiaanlane meid munadega ning seejärel öeldes mehe esiisade salasõnu, tõmbame soovitu oma ellu. Kõlab lubavalt!?

Esimesena tehakse rituaal mulle ning Marikai jääb arvukate koerte ja kasside hoovi peale ootama. Minu suureks üllatuseks ütleb mees algatuseks, et ma pean end paljaks koorima. Mida, kas see mees on täielik pervert?! Seda ma ei ole varem kuulnud, et puhastumiseks peab paljas kui porgand olema ning protesteerin. Šamaan protesteerib vastu, kuid saame kuidagi kokkuleppele. Sulen käsu peale silmad, kuid piilun ripsmete vahelt, mida mees teeb. Ta tantsib minu ümber, kõristab kõristitega, puhub ning hingab sisse, vehib kätega ja munaga minu pea kohal ning lausub mingis võõras keeles imelikke lauseid. Kuid... miskit on kummalist... Mehe liigutused on kuidagi juhuslikud, hüplikud ning koordineerimatud, minu otsaette vedeliku määrimisel puudutused ebalevad ning rituaal kuidagi hektiline, sest mees tormab pidevalt ruumist välja mingite „vajalike“ tarvikute järele... Kui ma võin lõpuks silmad avada, on ta minu ette asetanud veeklaasi ning kõksab selle sisse toore muna. Muna kollane vajub põhja ning muna valge jääb selle kohale hõljuma. Mees vaatab mulle silma sisse ning ütleb: „Näed?“ „Näen mida?“ küsin segaduses vastu. „Vaata seda halba energiat, mis sinust kõik välja tuli!“ ütleb ta tähendusrikkalt. „Kus see halb energia on?“ olen ma endiselt segaduses. „No vaata, kõik see hõljuv asi!“ on mees enesekindel. Ma hakkan naerma ning ütlen: „Ei-ei, see ei ole halb energia, vaid see on ju lihtsalt vees ulpiv muna!“ Nüüd on mehe kord segadust vaikida ning kaotada veidi oma enesekindlusest.

Kõigele vaatamata ei soovi ma oma inimkatsete projekti pooleli jätta ning luban tal oma ilmselgelt väljamõeldud šamaani trikkidega jätkata, olles veendunud, et minu energia on selle liba-šamaani omast tugevam ning suudan end kõige halva eest kaitsta. Vahepeal lubatakse sisse ka Marikai ning otsa eest higi pühkiv šamaan viib läbi „kahele-naisele- ühe-hoobiga-kõik-mida-nad-soovivad-rituaali“. Nimelt istume Marikaiga vastastikku, käed seotud ning peame õhku valjusti oma soove hüüdma. Vaevu naeru pidades suudame mehe juhtnööre järgida ning hõigume oma soove muuseumiruumi. Mees alustab taaskord oma esivanematega jutlustamist, meile „hea-energia“ sisse puhumist, meie soovide edastamiseks kõristitega energiat üles küttes. Vahepeal juhendab ta meid erinevaid jooga tunni positsioone võtma ning tema järgi mingeid arusaamatuid lausejuppe kordama.

Lahkume mehe juurest itsitades. Peavalu ei ole, väsimust ei ole, liigset energiat ka mitte, kuid oleme ootust täis, millal küllus meie ellu saabuma hakkab.

Vaja oleks trikki, millega aru saada, et šamaan on liba – näiteks panna banaan šamaani lähedale ning see läheb mustaks või siis näiteks, et värske elujõus taim närtsib ära?! Postkaart sellele, kes pakub välja, kuidas teha vahet päris- ning libašamaanidel?!

Marika, kes on endiselt hea meelega järgmistele katsetele valmis minema

Kommentaare ei ole: