pühapäev, 17. jaanuar 2010

Kõrb, vein ja kala ehk päev Icas

Hotellitoas põsepuna peale pannes

Mariad uute läki-läkidega

Meie sooviks oli minna ookeani äärde – et mis puhkus see Marikail ikka ilma mere ja sooja ilmata on. Millegipärast on aga terve reisi aja pidevalt nii juhtunud, et muudkui plaanime, kuid elu teeb kohe meie plaanid ringi. Nii ka seekord - jõuame küll ookeaniäärse linna lähistele, aga kuna buss peatub seal kell 4.30 hommikul ehk kriminogeenide tipp-tegutsemise ajal, siis otsustame bussis edasi magada ning järgmisesse linna sõita.

Ica tundub esialgu tavalise väikese linnana – ei ole ei plisseerseelikutes tädisid, ei ole laamasid, on vaid sinistes pluusides pankadesse ruttavad ametnikud ning õhus hõljuv ohtlikkus. Jätame kogu oma elu südame värisedes suvalise hotelli pakihoidu paari kohaliku raha eest (no tuleb tõdeda, et hotellimehe silmavaate ikka ennem kategoriseerisime usaldusväärseks), võtame südame värisedes ühe suvalise külmkapi moodi takso ning läheme Ica ümbrust avastama.

Kõrb.

Lonely Planet räägib müstilisi legende Ica lähistel asuvast kõrbe-ja peolinnast Huacachinast. Vaid 3 kilomeetrit Icast ning teeääres laiuvad tohutud liivadüünid – uskumatu, justkui oleks kõrbesse jõudnud. Huacachina on tehislinn ehk keset tohutuid liivamägesid on kaevatud auk, millest sai järv, ümber järve laiuvad oaasina kuivanud ja tolmunud palmid ning ümber palmide kõrguvad majad, mis võiksid vabalt kuuluda Haapsalu promenaadi äärde või siis sobiks Pirita rannahooneks. Selles inimtühjas ja veidi närtsinud olemisega oaasis tundub, et selle linna hiigelajad on möödas või on siis hetkel lihtsalt turistide vaba aeg. Marikai ei ole aga varem kõrbes olnud ning ta võtab omale optimistliku plaani ronida kõrge vertikaalse düüni otsa... Marikai läheb minuti, teise ka, kuid 3 minuti pärast pöördub ta millegipärast tagasi – liiv on kuum, raske on, palav on.... juua-juua. Kõige tipuks kukub fotoaparaat-videokaamera liiva sisse ja keeldub edasisest koostööst (paljud järgnevad videolõigud pärinevad mobiiltelefonist, seega võib kvaliteet kõikuda).



Vein.

Ümber Ica laiuvad veiniistandused ja veinitehased. Trügime sisse ühe suure veiniistanduse väravast, mille nimi on Vista Allegre. Joogiks on veinid, mida müügiks ei ole ning müügiks on veinid, mida joogiks ei anta. Ilmselt antakse janustele turistidele neid veine proovida, mis maitsevad enam-vähem ning siis müügiks lähevad need, mis on kauaks lattu seisma jäänud.. Peale degusteerimist toimuva tuuri juht on maailma tülpinuim väike Peruu mees, kes veab meid terastünnide vahel edasi ja tagasi.. ja selgitab justkui CD plaati mängides meile üliigavalt veini tootmise protsessi... Kui selgub, et suured tammevaadid on vaid dekoratsiooniks, siis hiilime Marikaiga kikivarvukil tehasest välja ning põgeneme meie taksojuht Julioga.


Teiseks veiniistanduseks on väidetavalt Lõuna-Ameerika vanim veiniistandus Tacama (www.tacama.com). Sealses istanduses mõistetakse, et ega need tünnid turiste ei huvita, vaid veinide degusteerimine on kõige olulisem. Nii meid viiakse hoopis suurde vaatetorni, kust kogu istanduse valdused näha on ning kohe peale seda suundume rikkaliku veinilaua äärde, kus meie väike degusteerimise protsess üsna meeleolukalt möödub. Ustav taksojuht Julio kükitab tund aega lõõmava päikese all, niikaua kui meie lossis pidu peame...

Kala.

Peruu poiss Julio on meid truult terve päeva oma logiseva taksoga ringi vedanud. Viimasest veiniistandusest lahkudes juhtub midagi autoga ning ülejäänud tee liigume umbes 10 kilomeetrit tunnis. Julio on ülemeelikus meeleolus ning itsitab koos meiega. Ega sellest ei ole midagi, et minu hispaania keeles on rohkem vigu kui õigeid sõnu – ta mängib arvamismängu ning peame terved dialoogid maha. Oleme oma reisipäeva lõpuks Julioga juba justkui peaaegu sõpradeks saanud ning kutsume ta koos endaga sööma. Julio otsustab meid kohalikku rahvustoitu, Chevichet sööma.


Peale kalarestorani, teeb Julio ettepaneku, et ta tuleb meiega koos mööda Peruud reisima. Meie vaid naerame, anname Juliole kokkulepitud summa peo peale ning kõnnime mööda tolmust tänavat minema, jättes Julio pika ning kohkunud näoga meile järgi vaatama...

Elagu Peruu folkloor!

Marika ja Marikai


1 kommentaar:

S'NOB ütles ...

see tants on peaaegu sama äga kui Andra&Patricku koduvideo Saaremaa tantsulõvidega :P