pühapäev, 3. jaanuar 2010

Põlevad poliitikud ja tuhamöll

1. jaanuaril inimtühjas Cuencas

Marju Läniku saatel

Peale mõtlemist, ümbermõtlemist, otsustamist ning ringiotsustamist, kus ja kuidas ja kellega veeta aastavahetus, jõuan 31. detsembri ennelõunal Cuencasse. Otsustasin, et veedan oma aastavahetuse uhkes üksinduses Ecuadori lõunaosas asuvas Cuencas, mis võistleb pealinna Quitoga tihedalt Ecuadori kõige ilusama linna tiitli nimel. Selgub, et ainuke hotell, mis veel vaba oli, asub toredasti ühe peaväljaku ääres. Nii oleks mul isegi hotellitoast lahkumata oma rõdult võimalik pidevalt jälgida, mis linnas toimub.

Terve linn on kui suur karneval. Minust jooksevad mööda Piiblilugude illustratsioonidelt tuttavad tegelaskujud, lambukesed süles ja papist aupaiste ümber pea. Väikesed mudilased on riietatud tibatillukestesse värvilistele rahvusrõivastesse. Mingitel poistel on jalas pealtpoolt karvased nahkpüksid, mis on ratsutamiseks. Näen sombreerodes mehi, kirevates rahvariietes naisi ning isegi ühele koerale on miskid peened tunked selga aetud. Siin-seal lippavad üle tänavate neoonvärvilistes plisseeritud miniseelikutes kahe patsiga pontsakad vanamammid.

Erinevalt noorsoost, ei ole mammid end tänaseks eriliselt riidesse pannud – see ongi nende igapäevane riietus... Ma ei suuda naeru pidada, kuid üle sõidutee jookseb umbes 60 aastane minis mammi kahe patsi lehvides, sest mulle meenub noore pensionäri film, kus Ervin Abel oli rahvariietes Pirita ringrajal ning kõlaritest kostub: „Ja rajale on sattunud Muhu rahvariides neiu!”... Itsitan.


Cuenca on suurte pidustuste ettevalmistavat siginat-saginat täis. Peaväljakul pakutakse õhtuks traditsiooniliselt isetehtud maske, suuri inimesesuurusi nukke, mis kohaliku kombe kohaselt südaööl põlema pannakse, igas suuruses ja värvikuses rakette. Kõige rohkem torkavad üle turuplatsi silma letid, mis on täidetud kollase aluspesuga. Ühelt müüjalt saan teada, et täna tuleb kollast aluspesu kanda, sest see toob uueks aastaks õnne. Kuna pesu on puuvillane ning kole, siis otsustan seda mitte osta ning vabandan end välja argumendiga, et äh, ega nii lihtsalt ka omale õnne osta ei saa. Osad tänavad on suletud, sest inimkambad meisterdavad midagi. Maalitakse suurtele kangastele Cuenca siluetti, valmivad uued vahtkummist, plastikust, papist ja saepurust nukud – need on erinevate poliitikute nägudega. Inimesed sagivad, lastele ostetakse lugematul arvul maiustusi ning turul kaubeldakse veel viimasel minutil sealiha ja juustuga.

Mida lähemale õhtusele hämarusele, seda vähemaks jääb peaväljakul olevate maskide ning nukkude kuhi. Otsustan õhtuks ettevalmistusi teha, sest mul on plaan oma hotelli rõdul enda auks väike pidu korraldada ning vaadata, mis tänavatel toimub. Ostan endale pudeli veni, kristallist veinipokaali, pudeli avaja, viinamarju ja juustu ning sätin end rõdule sisse. Kuulan Eesti muusikat, joon veini, vahepeal satun läbi telefoni Eesti uue aasta pidustustele, lasen tänavatelt tuleva melu saatel terve eelmise aasta silme eest läbi ning kirjutan üles kõik, mille eest ma tänulik olen... Oii, ja seda kõike on hirmus palju!!!! See on minu elu üks intensiivsemaid ja ägedamaid aastaid olnud. Ja loomulikult ei hoia ma kokku uue-aasta soovide nimekirjaga... ja üllataval kombel on unistusi küllaga, mis kõik oma täitumist ootavad... Cuenca tänavatel jätkuvalt vilistatakse, hõigatakse, kajab vali muusika, lastakse rakette.

Kell 23.00 sätin end välja... (turvalisuse kaalutlustel ilma fotoaparaadita, seepärast vabandan, et originaal pilte ei ole), et näha kuulduste järgi väga värvilist Ecuadori uue aasta traditsiooni. Minu suureks üllatuseks on tänavad suhteliselt inimtühjad. Paljude poekeste ning vanalinnas asuvate kodude ette on veetud suured nukud ning mõnes kohas on papist autod. Need kujutavad endast möödunud aastal kas halbu sündmusi või inimesi. Seega ei ole mingi ime, et paljudel nukkudel on mõne poliitiku kuju. Siin-seal on mõni nukk juba oma otsa leidnud ning lehvib keset tänavat leekides. Restoranid on inimtühjad, kuid mõne baari eest tantsitakse. Uurin kelleltki, et kus siis päris pidu on?! Selgub, et see on minu tegemata kodutöö – ootasin peale, millal väljak rahvast täis koguneb, aga nüüd selgub, et kõige suurem pidu on hoopis pika taksosõidu kaugusel... Mh, otsustan leppida oma hotelli lähistel oleva pillerkaarega. Päeval meisterdatud hiiglaslikud nukud on eranditult saanud poliitikute ja avaliku elu tegelaste näod (igaks juhuks on kõigil ka nimesildid küljes, juhuks kui nägu ei ole väga hästi välja tulnud) ja lavad on nüüd muutunud peamisteks atraktsioonipunktideks. Nimelt lastakse sealt muusikat, inimesed tantsivad ja joovad ning mehed kommenteerivad mikrofoni, mis nö nuku laval toimub – ehk mille üle poliitikud vaidlevad ning miks nad halvad on.. Valin välja ühe tänavanurga, kus on mõned poliitikute vahtkummist kujud ning mõned mehed, kes on end pealtnäha litsideks riietunud, kuigi siinse kombe kohaselt peaksid need olema „vallatud lesknaised”. Nimelt on siin lisaks elusuuruste nukkude põletamisele komme, et mehed riietuvad end leskedeks, kes on aga veidi ülekäte, sest nad peatavad tänaval autosid ja inimesi kinni ning küsivad striptiisi või tantsu eest raha. Ja latiinode kombel ikka tantsitakse... igal elujuhtumil, igal vabal hetkel.

Tuha pähe raputamine on ka üheks kombeks. Nii tormabki üks hull mees ringi suure kotiga, mille sees on valge tuhk ning lahmab seda suure peoga kõigile pähe. Mees, kellega keset tänavat salsat tantsin, kes just äsja nägi šikk välja, sest ta oli üleni mustas, muutub ühe hetkega koledaks jahukotiks, nagu oleks aastaid tänaval elanud.... Armu ei anta kellelegi – jahupeadeks muutuvad nii kohalikud kui ka eurooplased. Õhus lendlev peenike tuhk ajab inimesi köhima ja aevastama. Ecuadorlaste süsimustad juuksed oleks nagu üleöö kõik halliks muutunud.... Ja niiviisi tuhastena tantsitakse ja tantsitakse.... mees mikrofoniga püüab tuvastada kõikide erinevate riikide esindajad tantsuplatsil. Ta küsib minu tantsupartneri käest, et kust mina olen.... Tantsupartner on juba aga selleks ajaks suutnud Eesti unustada ning kostab: Bolonja.. Nii olen sunnitud lehvitama, kui mees mikrofonist karjub - Elgu Bolonja!!!! (Welcome to Estonia!)

Täpselt südaööl rebitakse kõik dekoratsioonid ehk suured nukud maha, aetakse hunnikusse ning süüdatakse rakettide avapaukude saatel põlema. Nüüd süttivad ka kõik väiksemad nukud inimeste kodude ees. Kombeks on ka see, et tuleb üle põleva nuku lõkke hüpata – mida suuremast lõkkest üle hüppad, seda rohkem õnne tuleb. Latiino mehed lendavad nagu kotkad üle leekide – ikka siuh ja viuhh..

Kui peost küll, asun üle põlevate nukkude hüpates hotelli poole teele ning viskan tulle paberilipikuid, kuhu oli varem kirjutanud asju, mida vanasse aastasse maha soovin jätta.... ja saadan taeva poole kõik oma uued soovid ja unistused!

Head uut aastat!!!

Marika

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Head uut aastat Marika! Ja jätkugu indu unistuste elluviimisel.
Tervitades,
Ingrid

marika ja tom ütles ...

Soovin kõike ilusat minu tegemistele kaasa elajatele!!!

Marika