neljapäev, 26. märts 2009

Tongatapu saar Kanokupolu küla Otuhaka rand

Imeliselt värvilise päikeseloojangu ajal rannal
+25 ºC

Kui kapten Cook esimest korda olevat Tonga saart külastanud, siis olevat ta saare nimeks pannud „Friendly Island” ehk sõbralik saar. Olles neli päeva Kanokupolu küla elanik olnud, võin öelda, et kapten Cookil oli täiesti õigus, saare elanikud on kõik väga rahulikud, rõõmsad ja abivalmis, kuid hästi laisad ning kõik voolab omas tempos. Kui Tonga inimestega hüvasti jätta, siis soovivad nad: „Have a happy life!” Maailm kutsub sellist tiksumise elustiili Tonga ajaks (tegelikult on olemas ka veel väljendid Fiji aeg, Samoa aeg ehk tundub, et kõik vaikse ookeani saared elavad sellist rahulikku ning muretut elurütmi ning igal pool on oma aeg).

Mul ei ole vaja kaua mõistatada, mis see Tonga aeg tähendab. Nii kui lennukist maha saan, siis mulle vastu tulnud taksojuht küsib, et kas mul on väga kiire, nimelt võib-olla tuleb veel kaks külalist järgmise lennukiga ning äkki ootame nad ka ära. Ega mul ei ole küll kiiret – nii hakkan kohe Tonga aega harjutama ning istun väikese Nuku Alofa lennujaama ees murul tund või kaks (mul endalgi kaob ajataju ära) ning lihtsalt jälgin kohalikke elanikke. Kui taksojuht lõpuks tagasi tuleb, selgub, et näe, kedagi ei tulnudki!! Kui jõuame Otuhaka resorti (resordiks on seda kohta küll veidi palju nimetada, tegu on liivase rannaga, kus mõned lihtsad hütid) ehk Otuhaka koju, olen näljast nõrkemas, sest ei ole sel päeval veel midagi söönud. Tellin kokk Selalt salati, ta vaatab mulle oma suurte pruunide silmadega otsa, naeratab laialt (suus on küll palju hambaid puudu, aga neilt, mis suus, sillerdab vastu kuld) ning ütleb: „Tead, ma olen nii väsinud praegu, äkki ootad veidi”. Mis mul muud üle jääb, kui kohalikku asjaajamise kultuuriga juba aegsasti kohaneda. Sama olukord juhtub järgmisel õhtul, kui soovin õhtusööki, siis selgub, et perenaine kokk on parasjagu ujumas ning õhtusööki saab kolmveerand tunni pärast. Ja mitte midagi muud ei jää üle, kui ka ujuma minna või lihtsalt oodata. Isegi liiklus kulgeb siin Tonga aja järgi, nimelt enamus autosid sõidab terve saare ulatuses 40-60ga, vaikselt podistades, lastes vahepeal kanu, sigu ning kooli ruttavaid lapsi üle tee.

Asun elama ainukesse resorti, mis internetis tuhnides tundus olevat mõistliku hinnaga. Kui kohale jõuan, on mul tunne nagu oleksin jõudnud mõnda mahajäetud puhkekompleksi. Eemalt sillerdab vastu ilus sinine ookean, valge liivaga rand helendab, rannaääres palmide vahel on reas hütid, kuid kusagil ei ole näha ühtegi hingelist. Mõtlen, et unistasin küll üksikust rannast, aga mõni inimene võiks ju kusagil ikkagi olla. Varsti ilmub kokk/perenaine Sela, kes eraldab mulle kõige rannaäärsema hüti – luugist on vaade otse ookeanile ning askeetliku kõrgetel jalgadel puuvoodiga toale lisab romantilist hõngu suur moskiitovõrk. Olen hästi rõõmus, sest see on täpselt see koht, mida soovisin – pikk rand jalutamiseks, vähe inimesi (jalutuskäigu ajal kohtab võib-olla 2-3 inimest terve ranna ulatuses), päike ja ookean ja lihtne hütike. Kuigi koha menüüs on ainult hamburgerid ja friikartulid, siis tuleb Sela mulle vastu ning hakib mulle igaks lõunaks värsket salatit ning õhtuks puuvilju – elu nagu paradiisis. Õhtupoole ilmuvad välja teised külalised – 3 paari ning minu „Palle tunne” haihtub.

Selast (40ne naine, 7 lapse ema) ja koha eest hoolt kandvast Lekist (fotol.25 a mees, vallaline, kuid kuulujuttude põhjal vähemalt kahele rannas peatunud turisti lapse isa:) saab mulle nagu kohalik pere. Nad räägivad väga head inglise keelt ning viivad mind kurssi Tonga eluga ning traditsioonidega. Kuna ma olen üksik naisterahvas (mul on tunne, et nad neil on minust kahju, sest siinses mõistes on 32 aastane vallaline ikka lootusetu vanatüdruk), siis võtavad nad mind oma hoole alla ning nii satungi juba esimesel õhtul kava peole, teisel õhtul kohalike naistega kiriku üritusele ning kolmandal õhtul kohalikke tantse vaatama – otsejoones kohaliku elu sisse. Kui järgmistel päevadel rannas või külavahel jalutan, siis on mul juba miljon sõpra (alates vanameestest kuni väikeste poisikesteni välja), kes külavahel juba eemalt hõikavad: „Monica!, Mooooniiiiccaa!!, Monica! Nimelt igakord kui end tutvustan, siis kostub kohalike huultelt Marika asemel Monica. Hiljem selgub, et kohalikud ei suuda „r” tähte hääldada ning seetõttu väändub nende suu Marika asemel Monicaks. Ja nii võtan juba esimese päeva õhtul nime omaks.

Muidu mööduvad minu päevad päris rutiinselt, aga samas nautides seda rutiinsust. Käin mööda randa jalutamas, mitu korda päevas ujumas, istun rannatoolil ja unelen, kirjutan oma hüti trepil päevas mõne blogi loo, teen lõunauinaku, söögikordade ajal vestlen resordi töötajatega ning hilisööl istun rannal ja loen lõputuid tähti ja kuulan ookeani müha.


Aga mida ma Tonga ja kohalike elanike kohta teada saan. Tongal on 5 suuremat asustatud saart ning kokku umbes 120 000 elanikku. Tonga on kuningriik ning kuningas on suuresti au sees. Ma ei saa küll täpselt aru, kuidas nii väikese tulubaasiga riik end ära majandab (eriti kui enamus on töötud ja ei teeni mingit tulu), kuid ometigi ta eksisteerib. Ma proovin tongalastele seletada, et Eesti on hästi väike riik, aga kuuldes meie 1,4 miljonist rahvaarvu pööritavad nad silmi ning ütlevad, et see on ju suur riik (päris tore, sellist reaktsiooni ma ei olegi veel mujal maailmas kohanud. Tongal on kool tasuline (peale algkoole), arstiabi ning muud teenused on tasulised. Terve Tongatapu saar on täis uhkeid kirikuid ning 100% tongalastest on usklikud – kõik ristiusu harud on siin ilmselt esindatud ning saare pildis on näha igal pool jumalat ülistavaid loosungeid. Sõidan mööda vanglast, mis tundub olevalt piiratud aiaga, mida tavaliselt kasutatakse karjamaal lehmade tarbeks (ilmselt on vangid nii rahumeelsed?!), koolid on korralikud ning teed enam-vähem jne.

Tonga elanikud üldiselt on hästi laisad ning ega enamus ei võtagi vaevaks tööle minna või midagi teha. Paljude noorte meeste äriplaaniks tundub olevat valge rahakas naine – nii kohtan mitmeid „tonga-mees-valge-naine” paare. Üldjuhul Tonga naised ka tööl ei käi, sest kuidas see olekski võimalik kui sa sisuliselt 20ndast kuni 30nda või 40nda eluaastani igal aastal või üle aasta lapse saad. Igapäeva toidu saamiseks on igal perel maalapike, kus nad kasvatavad omale juurvilju ning teravilja ning saavad sellest söönuks. Vaesemad pered söövad liha ainult pidupäevaks, siis tapetakse ära mõni aias jooksvatest kanadest või siga. Kui aga perel on raha vaja (koolivormi, haigla vms jaoks), siis nad lähevad merele ning püüavad kala. Poest ostavad kohalikud põhiliselt ainult soola, suhkrut jahu ning seda on ka kohalike putkade kaubavalikust näha, et ega eriti millegi järgi nõudlust ei ole. Sela mainib, et kuigi nad on vaesed, siis tegelikult on ta oma eluga rahul, sest vähemalt tal on maja, kus elada ning toit laual. Ta tunnistab, et kuna ta mees on hirmus laisk ning ei viitsi nende põllul töötada, siis on tema ise sunnitud siin kuurordis tööl käima, et perele veidi raha ja toitu teenida. Mul on tunne, et kohalikud võtavad laiskust kui ühte loomulikku omadust, millest keegi ei üritagi lahti saada, vaid oma elu kohandatakse siis vastavalt laiskuse astmele lihtsalt ümber.

Mitu tongalast kinnitavad mulle, et nad tõepoolest elavad selleks, et süüa – ning kohalike aukartustäratavalt suured kehad ei lase mul selles kahelda. Sela selgitab mulle, et kõik toidud tehakse siin kookospiimaga. Nii saan minagi Tongal oleku ajal maitsta toorest kala kookospiimas, puuvilju kookospiimas, veiseliha lõike kookospiima kastmes jne. Kohalikud hõrgutised on veel Taro puu lehed koos merikurgiga (kurk on küll asja nimi, aga tegelikult on tegu mereelukaga, mis maitseb nagu kanapugu), magus kartul, keedetud banaanid (kusjuures keedetud banaan maitseb ka nagu kartul), veel mingid lehed ja molluskid. Minust ei saa ühegi toidu suur fänn, kuid toores kala kookospiimas saab esikoha kõigist asjadest.

Minule suure üllatusena selgub, et paljud tongalased peavad oma vanadest traditsioonidest hästi hoolega kinni. Vanasti olid Tongal enamus abieludest korraldatud, Sela on 40 aastane ning näiteks nii on tema abielu korraldatud ning noored neiud, kellega tuttavaks saanud kinnitavad, et üldjuhul peab ikkagi boyfriend või siis mehe kandidaat ikkagi vanematele meeldima. Tonga traditsioonis tehakse hästi suurt vahet perekonna sisesel hierarhial, vanusel ning ka rikkusel. Nii näiteks peavad pulmas vaesemad või hierarhias madalamal asuvad sugulased istuma pruudi jalgade juures ning pruudi jalgu seisuse tunnustamise märgiks terve pulmatseremoonia aja üleval hoidma (ehk pruut istub toolil ning sugulased hoiavad tema sääri paralleelselt reitega – sai keeruline seletusJ). Vastavalt seisusele tuleb ka pere sees erinevatel puhkudel kingitusi teha. Alati pärib maa kõige vanem poeg, kes võib, aga ei pea seda teiste õdede-vendadega jagama.

On lõputult reegleid, kes mida võib ja peab tegema. Nii võivad näiteks meie kuurorti perenaise Lonny lapsed lüüa oma ema nooremat venda näkku ja kuhu iganes, sest see on nende sünnipärane eesõigus. Abielus õde ja vend ei tohi magada samas majas – üks kahest, kas õde kolib mehe majja, või on vend sunnitud välja kolima ning omale uue elamise ehitama. Nii näiteks Lonny vend Leki, kes töötab kuurordis ei tohi minna ja magada oma õe uhkes majas, vaid ta magab alati mõnes vabas hütis või siis rannas, kui kõik hütid on täis. Kui majas on üks tuba, siis on ruum jaotatud meest ja naiste osaks ehk õed ja vennad hoitakse üksteisest hästi kindlalt eraldatuna. Samuti ei või õed koos vendadega telekast filme vaadata ning tüdrukud tohivad küll poistega kohtingul käia, aga mitte oma venna nähes. Kogu Tonga ühiskonnas on tabu teema meeste ja naiste vaheline füüsiline kontakt avalikus kohas. Nii ei näe mehi ja naisi kallistamas ega kätt hoidmas, vaid seda teevad siis naised või mehed vastavalt omavahel. Samuti on riietusele karmid reeglid – nimelt peavad Tonga naiste õlad olema alati kaetud st pluusi varrukad peavad ulatuma pole käevarde ning üldiselt kannavad Tonga naised seeliku all alati retuuse või lühikesi pükse. Keelatud on ka bikiine kanda, ujumas võib käia ainult sisuliselt lühikese spordidressiga ehk t-särgi ning lühikeste pükstega. Heaks tavaks ei peeta naiste puhul jalg üle põlve istumist. Aga see-eest on naistel ilus traditsioon juustes lilli kanda ning lõputult lahkeid naeratusi jagada.

Lugesin mõnda aega tagasi India filosoofi mõtet, et Idamaad on täna oma arengult väga maha jäänud, sest aegade algusest on seal tegeletud oma sisemise poole ehk hinge eest hoolitsemisega ning raha teenimine ning majanduse edendamine on jäänud tahaplaanile. Seetõttu inimesed on hingelt tervemad ja ilusamad ning neil on vähem stressi. Lääneriigid on aegade algusest tegelenud kõige välisega – ehk raha teenimisega, edukusega ning nii jäid lääneinimeste hinged hooleta. Ideaalne oleks kombinatsioon neist kahest ehk tasakaal sisemise ja välise vahel.

Mõtlen, et sama kehtib Tonga ja lääne elustiili kohta. Kui tongalased oma äärmiselt rahuliku ja rõõmsa olemisega veidi rohkem viitsiks tööd teha, oleks nende vaesus kadunud ning nende elud täiuslikumad. Ning samas, kui lääne inimesed oskaksid veidi chillimalt ja rahulikumalt asju võtta ning aeg-ajalt tohutu rabelemise asemel lihtsalt lasta asjadel minna, oleks meie ühiskonnas palju vähem stressi. Paraku on jah sellise tasakaalu tekitamine üks väga raske ülesanne...


Marika alias Tonga Monica

2 kommentaari:

Mikk ütles ...

Marika,

Aga mis Sind paneb arvama, et nende elud oleks täiuslikumad kui nad välise poolega rohkem tegeleks?
Pealse Sinu enda arvamuse - kas ka kohalikud sel teemal sõna võtsid?

Ja uus-guineale ikka kahjuks seekord ei jõua. :(

marika ja tom ütles ...

Blogis avaldatud mõtted tekkisid tõesti vestluste põhjal kohalikega ehk siis nad ise tõid välja selle, et nad on hirmus vaesed ning neil on kohati raske elu. Mul tekkis aga tunne, et nad võtavad seda justkui paratamatusena ning nad ei tule selle pealegi, mida võiks teisiti teha või kuidas oma laiskusest võitu saada.

Samal ajal olen sinu küsimuse püstitusega nõus, sest välise poolega tegelemine ei pruugi neid täiuslikkuse poole viia.. Eks me ise tea ju omast kultuurist, mis omakorda rabelemine ning raha ja edu järgi jooksmine kaasa toob...
Marika