Ajast ja ruumist väljaspool

Oma Tonga rannahüti trepil
+28 ºC

Umbes 4 aastat tagasi lugesin ühte ekspressi artiklit, kus üks eesti mees käis Uus-Meremaal vaikimise kloostris. Kirjutasin keskuse kodulehekülje üles (siia link) ning rohkem väga ei süvenenud. Aga see, et kuskil peab 10 päeva vait olema, ei ununenud mul ära, vaid enne reisi otsisin selle kodulehekülje lingi uuesti üles. Indias olles tuletas klooster end uuesti meelde. Nimelt lugedes „Holy Cow” raamatut selgus, et raamatu autor on sarnase ettevõtmise läbi teinud Indias. Leian, et keskus annab mulle endast märku;) ning otsustan, et kui Uus-Meremaale satun, siis kindlasti tahan sinna kloostrisse minna. Tehtud-mõeldud!!! Ega ma kohale jõudes väga palju rohkem ei tea, et millega tegu on ning mis toimuma hakkab - tean vaid, et 10 päeva ei tohi rääkida ning meditatsiooni ajal ei tohi end liigutada. Aga kuigi see on minu oma vaba voli, siis viimasel õhtul enne kloostrisse minekut tunnen end kuidagi veidi nukrana, nagu läheks sõjaväkke või haiglasse.

Meditatsioonikeskus
Kohale jõudes selgub, et tegu ei ole kloostriga, vaid looduslikult väga ilusas kohas asuva meditatsioonikeskusega, mis pigem näeb välja nagu pioneerilaager. Keskus on ehitatud kitsasse orgu, vihmametsa, kus asub suurte sõnajalapuudega ning kõiksugu muude suurte ja lopsakate taimedega džungel. Keskus on jaotatud kaheks – meeste ja naiste pooleks, kumbki umbes 400 m pikk ning 200 meetrit lai ning liikumiseks on metsa raiutud paarisaja meetrine rada. Naised ei tohi meeste poolele minna ega vastupidi (kogu keskus on nii ehitatud, et meestele ja naistele on eraldi teerajad ning sissepääsud jne).

Keskuses asub mediteerimise keskus, elamismajakesed ning administratsiooni hoone, kus on köök ning söögiruum, kontor, duširuumid ning mõned toad. Enamus saab omaette toa ning seetõttu olen šokis kui avastan, minu toas on veel teinegi voodi?! Nimelt mind on pandud ühte tuppa vene neiuga – kuna nagunii rääkida ei tohi, siis ei saa ma aru korraldajate taotlusest vennasrahvaid ühendada?! Kuna osad meditatsioonisessioonid võib läbi viia ka oma toas, siis palun korraldajalt alandlikult üksikut tuba, aga vastuseks saan: „Andeks, kõik on täis..” Tuba on lihtne – raudvoodi ja kõik. Mis siis ikka, asun kohe tuba ümber korraldama – tõstan enda ja vene neiu voodi teistpidi ning tekitan kummalegi oma nurga. Hiljem avastan, et mina ei ole veel kõige hullemas olukorras, nimelt osad jagavad tuba isegi 3-4kesi. Lohutan end sellega, et ilmselt keegi juba teadis, et plaanin veidi reegleid rikkuma hakata ning seepärast pandi mulle ka toakaaslase näol järelevalve peale. Oluline koht on meditatsiooniruum, kus veedan enamuse osa järgmisest 10 päevast. See on heledates värvitoonides, kuid mediteerimiseks sobivalt hämar. Igaühe jaoks on maas kindlaksmääratud koht mati, patjade ja tekiga. Ruumi eesotsas on väike lava, millel istuvad mees- ja nais abiõpetaja (päris õpetaja Goenka asub Indias ja ilmub meie ette vaid õhtuti teleekraanilt).


Reeglid
Kohe saabudes tehakse selgeks ka reeglid – 10 päeva ei tohi kellegagi rääkida, luua silmsidet või füüsilist kontakti, ei tohi kanda ehteid ega kehaillustratsioone (tõlgendan selle make up’iks) ega edevaid ning kitsaid riideid. Lubatud ei ole ei lugeda, kirjutada, sporti teha, end sirutada ega muid usundeid või joogat praktiseerida, mingeid ravimeid ilma õpetaja loata kasutada. Keelatud on ka paastuda. Kursuse alguses soovitatakse ära anda kõik väärtesemed ning mobiiltelefonid, sest keskuses ei lukustata ühtegi ust. Aga kõik peaks olema ülimalt turvaline, sest kõik keskuses viibijad annavad vande, keskuses viibimise ajal kinni pidada järgmistest lubadustest – mitte varastada, mitte valetada, mitte tappa, olla tsölibaadis ning mitte tarvitada toksikante. Kuna mina plaanin juba keskusesse jõudes veidi reegleid rikkuda, ehk päevikut pidada, siis olen korralikult ettevalmistunud juhuks, kui keegi sooviks minu kotte läbi otsida ning keelatud asjad konfiskeerida. Nimelt on mul koti erinevatesse kohtadesse ära peidetud paar märkmikku ning pastakad. Õnneks kedagi minu koti sisu ei huvita, sest pidevalt korratakse, et kõik reeglid on iga mediteerija enda huvides. Vabandan päeviku pidamist ka meditatsiooniprotsessile kaasa aitamises.


Päevakava
Päevakava on ühekülgne - nimelt 6 tundi und, 10 tundi mediteerimist, 1 tund kursust ning ülejäänu 5 tundi söömisele, pesemisele ning vabale ajale. Äratus on kell 4 ja uneaeg on kell 9.30. Igast uuest päevakava punktist antakse märku suure gongi löökidega. Mina kohandan päevakava veidi enda järgi – kuigi äratus on suure gongi löögi peale kell 4, unelen ikka voodis kella 4.15ni, mispeale teen kiire pesu ja riietumise ning ronin mäe otsa meditatsioonikeskusse. Hommikune 2 tunnine mediteerimine on koha suhtes vabatahtlik st võiks ka oma toas mediteerida, aga minule tundub ilmvõimatu olla hommikul kell 4 ühes ruumis koos voodiga ning seepärast ronin ebamugavamatesse tingimustesse, kus lihtsalt peab istuma. Ja pealegi meeldib mulle jalutuskäik kell 4.25 mäe otsa, sest taevas on alati nii tähti täis ning kusagilt kumab kuu. Loodus vaikib ning kõik on kuidagi salapärane.

Kell 6.30 on hommikusöök, peale mida ma teen alati veel ühe tunniajase uinaku, sest muidu hakkan mediteerimise asemel unenägusid iste asendis nägema. Kell 8.00 on ühine meditatsioon suures ruumis. Ega meditatsiooniruumi ees istuvad õpetajad midagi ei teegi – meesõpetaja paneb igakord enne meditatsiooni algust suure guru Goenka plaadi peale – Goenka chantib ehk laulab alguses veidi ning siis annab hüpnotiseeriva häälega instruktsioone kuidas mediteerida. Kursuse lõpuks jäävad juba pähe Goenka õpetussõnad „Alusta jälle! Alusta jälle! Alusta jälle! Rahulikult, jätkusuutlikult, pidevalt. Rahulikult, jätkusuutlikult, pidevalt! Hetkest hetkeni! Hetkest hetkeni!”.

Kell 11 on lõuna ja ühtlasi päeva viimane tõsine söömaaeg. Kogu toit on siin taimetoit – aga pean mainima, et väga maitsev taimetoit. Kuna õhtusöögiks võivad vanemad õpilased juua ainult teed ning uutele õpilastele pakutakse ainult puuvilju, siis lõunasöögi lauas tõstavad naised omale terveid koormatäisi ette. Kuna rääkida ei või, siis on päris tore meelelahutus vaadata teiste inimeste söömise harjumusi. Millega ennast ikka lõbustada? Kuna järgmise meditatsioonini on 2 h aega, siis peale lõunasööki teen tavaliselt veel ühe pooletunnise uinaku või lihtsalt unelemise ning seejärel lähen matkarajale. Kuigi ei lubata kiiresti kõndida, siis pean oma aruga aru ning jõuan järeldusele, et ilmselt Goenka ei pahandaks minuga väga, sest ma rikun reegleid ainult seepärast, et pärast efektiivsemalt mediteerida ehk mitte magama jääda. Kuna kõndimise ring on lühike, umbes 5-7 minutit, siis tuiskan igal lõunaajal 9 ringi. Teisel päeval lisandub mulle kaaslasi ning tekib oma 4 inimest, kellega alati võidu lõuna ajal tuiskame ja vererõhku üles ajame. Need, kes ei maga ega kõnni, need leian iga lõuna ajal pesu pesemas. Ma alguses ei saa kohe mitu päeva pihta, et mis jama see on, et miks kõik naised koguaeg pesu pesevad, et 10 päeva võiks olla aeg, kus võib-olla korra midagi pesed. Aga pesunöörile ei ilmu ainult sokid ja aluspesu, vaid juba teisel-kolmandal päeval on mõni ära pesnud jope, teine teksad, mõni kampsuni. Mõtlen tükk aega, et huvitav, kas tõesti on reisi jooksul minu puhtuse standardid niipalju langenud, et võin täiesti vabalt 3-4 päeva samade teksadega käia? Neljandal päeval avastan, et asi on hoopis igavuses. Kuna mitte midagi ei tohi teha, siis tundub, et pesupesemine on justkui ainuke meelelahutus, millega ennast osad inimesed lõbustavad. Nii see jätkub kuni kursuse lõpuni, et enamus asju, mis kellelgi 1 korra on seljas olnud ilmuvad kohe pesunöörile. Mina jätkan oma kõndimist ning keeldun midagi pesemast ning teen oma jaoks uue huvitava mängu nimelt proovin päeval ringi vaadata, mis kellelgi seljas ning ära arvata, mis järgmiseks pesunöörile ilmub.

Kell 1 algab jälle meditatsioon ning seekord on vaja vastu pidada kella 5ni. Iga tunni tagant võib 5 minutit puhata. Kell 5 on õhtusöök ehk valik puuvilju. 40 naisega söögisaalis valitseb vaikus ning kuulda on vaid õunte krõmpsumist, söögiriistade kolinat või siis toolide naginat. Kummaline tunne on – nagu oleks matustel?! Kell 6 on tunniajane meditatsioon ning kell 7 algab minu päeva lemmikosa. Nimelt kell 7 jagab suur õpetaja ja Guru Goenka telepildi vahendusel õpetusi. See on elevile ajav osa päevast. Nimelt kõik kogunevad meditatsioonisaali ning leiavad omale mugavama asendi (siis ei pea istuma rätsepistes) ning mähivad end tekkidesse ning nihelevad ootusärevusest, et mis telekast tulema hakkab. Mul on kohati tunne nagu algaks õhtune lastesaade. Ja siis ilmubki Goenka – lihtsalt ilma sisse juhatuseta ilmub teleekraanile – alati valges India pluusis ning mingi rätik puusade ümber ja esimene lause, mida ta ütleb on alati: „Esimene päev on läbi!” või siis „Teine päev on läbi” olenevalt päevast. Selle lause peale võib mürki võtta. Goenka räägib seejärel tund aega, mida Vipassana tehnika endast kujutab. Aga ta räägib kõigest –armastusest ja räägib lugusid aga tehnika enda kohta on ta kitsi seletusi jagama.... Kui tund aega on läbi, tõstab ta käe ning lehvitab nagu teletups kõigile. Õhkan alati saate lõpus heameelest.

Vipassana meditatsioonitehnika
Selgub, et Vipassana meditatsioonitehnika leiutas või töötas välja Buddha ning selle tehnika abil peaks olema võimalik valgustatud saada. Valgustatus ei tähenda seda, et tõused orbiidile lendlema või pilvede kohale hõljuma või hakkad kumama, vaid hoopis seda, et sa saad vabaks kõigist elu hädadest ja muredest ehk sinu hing ja keha puhastuvad vanadest muredest ning sul on võimalik elada armastust täis ilusat elu. Buddha järgi tulenevad meie õnnetused sellest, et me pidevalt ihaldame midagi või tahame millestki lahti saada ning kui asjad ei juhtu, nagu me tahame, siis olemegi õnnetud. Aga sellel kõigel ei ole mõtet, sest maailmas ei ole mitte ühtegi püsivat asja – kõik on pidevas muutumises – meie keha, maailm, olukorrad jne. Vipassana tehnika abil on võimalik lahti saada ka ihaldamisest ja soovist millestki lahti saada, et mitte tekitada omale uusi mure ja häda põhjuseid.

Goenka sõnul on tänu sellele tehnikale miljonid inimesed lahti saanud erinevatest haigustest, hädadest ja südamevalust ning elavad ilusat elu. Kõlab hästi? Tee selleni on aga päris raske, nõuab kõva tööd (alguses 10 päeva ja siis terve elu) ja vaeva ning emotsionaalset tugevust. Aga sellest teest juba pikemalt järgmises blogi sissekandes.

Marika