Ajast ja ruumis väljas vol 2 ehk nunna päevik

Otuhaka rannal, pilguga purskava vulkaani poole
+28 ºC

Guru Goenka ütleb ühes oma õhtuses teleesinemises, et Vipassana õpilased on nagu mungad ja nunnad – elavad teiste almustest (sest minu kursusel osalemise on juba keegi eelmisest õpilastest kinni maksnud, mul on võimalus kursuse lõpus oma südametunnistuse järgi annetus teha ning sel viisil järgmiste õpilaste eest maksta), elavad kasinat elu (olles andnud vande mitte tappa, mitte valetada, mitte varastada, elada tsölibaadis, mitte tarbida toksikante ning vaikida) ning enamus osa päevast on õpilased süüvinud enda sisse nagu päris kloostris ning kõige tipuks kajab üle keskuse aeg-ajalt kloostrikell. Puuduvad ainult askeetlikud mungarüüd.

Tagantjärele mõeldes möödusid 10 päeva nagu unes ehk ajast ja ruumist väljas, sest kuidas veel selgitada olukorda, kus sa oled enamus aja päevast silmad kinni oma sisemaailmas või siis päris unes ning selle aja jooksul oled silmitsi hämmastavate olukordadega, ootamatute inimestega, hullude ideedega. Sa ei räägi kellegagi ehk sa ei saa tagasisidet oma mõtete ja tunnete kohta, sa ei puuduta kedagi ehk sa ei saagi teada, kas need ülejäänud tõsiste ja emotsioonitute nägudega inimesed sinu ümber on varjud või päris inimesed.. Ehk mina ei suuda enam viimastel päevadel vahet teha, mida nägin unes, mida mõtlesin päriselt ning mis üldse toimus päriselt ning mida ma ette kujutasin. 10 päeva möödusid kiiremini kui ma oleks oodanud, et vaikides st mitte suheldes aeg möödub.

Kui ma ei oleks reegleid rikkunud ning salaja märksõnadega päevikut pidanud, siis oleks vist üsna raske päevade kaupa meenutada, mis toimus, sest nagu eespool mainisin, kõik päevad olid pealtäha väga sarnased ning arusaamatu, mis oli päris ja mis mitte.

Eelõhtu

Olen varvastelt maha nühkinud minu pärisosaks muutunud punase küünelaki, küljest deintegreerinud kõik oma kolisevad ehted, andnud vaikimise vande 10 päevaks – kõike seda vabatahtlikult ning isegi täpselt hoomamata, et miks ma seda teen, mis minuga juhtuma hakkab ning kes on see inimene, kelle juhtnööre ma järgmised 10 päeva järgida proovin. Õhtul minut enne vaikimiskeelu algust sumisevad naisõpilased (mehed on selleks ajaks meist juba eemaldatud) nagu mesilased ning räägivad tõesti viimase-viimase minutini (olen rääkijate hulgasJ). Jõuan tutvuda vaid 2 inimesega ning tundub, et ligi 50 naise seas on veel teisigi toredaid inimesi, aga paraku jääb järgmiseks 10 päevaks vaid toredaks arvamismänguks, keda või mida need inimesed endast kujutavad. Kohe õhtul ilmub teleekraanile suur guru Goenka ning hakkab oma madala vibreeriva häälega meile rääkima Vipassana tehnikast, kui imeline see on ning kuidas see maailmas miljoneid inimesi aidanud on. Oma muheda olekuga võidab ta minu usalduse ning olen valmis 10 päeva tema juhtnööride alusel kõvasti tööd tegema – kõik selleks, et edaspidi paremat elu elada. Julm on ainult õhtul magama minna ilma oma toanaabrile head ööd soovimata.

Esimene päev

Kell 4.00 kumiseb minu peas põmmm-põmm-põmmm gongi kumisev heli, esimese hetkega ma ei saa aru, kus ma olen, aga raudvoodi ägin meenutab mulle kiiresti minu asukoha. Saime eile õhtul kätte tänase päeva ülesande, milleks on sulgeda silmad ning jälgida oma hingamist lihtsalt nii nagu see on, ilma ise midagi muutmata. Kell 4.25 meditatsioonisaali poole minnes tundub veidi masendav, et kuidas on küll võimalik, et ma täna terve päeva ehk sisuliselt 10 tundi vaikselt paigal istun ning lihtsalt oma hingamist jälgin?! Aga pääsu ei ole kuhugi ning olen algajana mõnusalt entusiasmi täis. Võtan esimeseks tunniajaliseks meditatsiooniks sisse rätsepiste, vanade õpilaste eeskujul ajan selja sirgu ning juba 10 minuti pärast nihelen ja kibelen, sest terve keha on justkui noatorkeid täis. Piilun vaikselt ripsmete vahelt, kas ma olen ainuke niheleja, aga õnneks (sry!) paistab ka teistel probleeme olevat. Palju õnne järgmiseks 10 päevaks!!! Aeg ei lähegi väga aeglaselt, sest mul on niipalju tegemist oma peas toimuva tohutu mõtetetulvaga. Mulle meenub varemmainitud eesti mehe artikkel sellest keskusest, kus ta mainis, et esimesed kaks päeva kuulis ta oma peas igasugu telekareklaame ning laule. Ma ei ole ammu telekat näinud ning pesupulbri reklaamide asemel hakkavad minu „pea-prügikastist” esile kerkima kõiksugu kummalised mälestused – 80 hollywoodi filmid, Saaremaa maakodu kardinad, kooliõde, keda ma ei ole 20 aastat näinud ega kordagi ta peale vahepeal mõelnud, piinlikud olukorrad koolipõlvest ning keerulised kliendiolukorrad tööl jne. Lõputu vool – kiiresti ja kaootiliselt ikka vups ja vups hüppavad erinevad näod ja olukorrad minu ette nii, et õhtuks olen täiesti läbi. Õhtuses videos viskab Goenka nalja nii kuis jaksab ning lubab, et olukord läheb veel hullemaks ning need kes on siin, ei tohi enne lõppu lahkuda. (Pärast vaikimise keelu lõppu 10 päeval kuulen, et paljud kusjuures soovisidki sellel päeval põgeneda).

Teine päev

Terve päeva ülesanne on tähelepanelikult jälgida punkti ninas, mida sisse- ja väljahingatav õhk puudutab. Põlved valutavad põrandal istumisest nagu 100 aastasel (jah, mul on piinlik!) Mõtete tulv jätkub ning kõik mõtted ning mälestused tunduvad sada korda huvitavamad kui oma ninasisemus. Nii jooksevad silme eest läbi järjest uued unustatud näod ning olukorrad. Kohati turtsatan vaikselt omaette naerma, et ohoo kõik mis mu ajul meeles on, kuid kohati isegi tuleb mingite vanade olukordade peale pisar silma või jookseb külmajudin üle selja. Nii jooksevad silmade eest läbi vist kõik meesterahvad, kellega üleüldse kunagi deidil olen käinud, üks vana klient, lapsepõlve lemmikkleit ja veel piinlikke olukordi. Õhtuks olen veidi stressis, sest mul on nö halva õpilase tunne, sest terve päev on nii mööda läinud, et ma ei ole suuremalt oma ninasisemust uurinud, vaid kõike muid mõtteid mõelnud. Goenka ei räägi ka midagi uut, vaid korda juba eile õhtul räägitut ning ei viska nalja. Lähen ilma suuremate emotsioonideta lihtsalt vaikides magama.

Kolmas päev

Kolmanda päeva eesmärgiks on oma nina väljas- ja seespool tunda kõiki tekkivad aistinguid- torkeid, kõdi, tukslemist jne. Peale esimest tundi mediteerimist otsustan venitamise ja sirutamise keelust üle astuda ning nii seisangi juba kell 5 süsimusta tähistaeva all, imetlen seda loodusimet ja väänan oma kangeid konte. Mmm, see ninavärk mõjub gruuvilt – ninas pidevalt midagi torgib või vibreerib. Suudan täna paremini kontsentreeruda, aga mõtted lähevad järjest tumedamaks – nimelt ilmub mulle justkui selge ilmutus, et üks inimene on mulle minevikus needuse peale pannud, üksteise järel ilmuvad silme ette vanad olukorrad, mis mind väga kurvaks teevad ning pildid, millega ma praeguses elus rahul ei ole. Pärastlõunal aga juhtub midagi – metsas jalutades läheb ühtäkki kõik korraga selgeks ning mitmele olukorrale, mille üle hommikupoolikul pead murdsin tuleb ühtäkki lahendus. Nii lihtne ja loogiline, et huvitav, kuidas need lahendused ei ole minu pähe enne tulnud. Kuna ma ei ole juba kolmandat päeva naernud ega nalja teinud, siis hakkan ise nalja tegema. Nimelt kui abiõpetajad ruumi ilmuvad, siis võitlen iseendaga, et mitte valjusti naerma pursata. Nimelt meil on kaks abiõpetajat, kes kusagilt ilmuvad ruumi ja taaskord vaikselt haihtuvad peale meditatsiooni, kes kunagi ei ütle midagi (vahepeal teevad ainult õpilastega intervjuusid ning küsivad, et kas sa tunned oma nina sees punkte?). Mulle meenub M-klubi seriaal, kus olid eit ja taat, kes ka alati tulid ja läksid kusagilt ja keegi ei teadnud kes nad on või mis asjatoimetusi nad teevad. Tuju läheb paremaks. Õhtul koguneme taaskord teleri ette ning leian telestaari tegelaskuju ka Goenkale. Nimelt kui ta seal ekraanil haudvaikuses istub ning tõsise näoga ütleb: „Third day is over” (kolmas päev on läbi), siis kangastub mulle Losti seriaal, kus aeg-ajalt punkris keegi mingi video peale pani ning tundmatu mees Dharma Initiativist hakkas samasuguses vaikuses tõsise häälega rääkima. Naeran ning mul on hirmus kiusatus teistele oma nali edasi rääkida ning koos naera. Aga ei, kõigi kivinäod on ekraanile kangastunud. Päevased avastused ning õhtune nali teevad minu olemise nii heaks ja kergeks, et õhtul jään naerulsui magama.

Neljas päev

Terve neljas päev tuleb kulutada oma nina aluse uurimisele (milline absurdne ajaviide?!) – ninasõõrmetest kuni ülahuuleni – tunda kõiki aistinguid, mis seal tekivad. Olin eelmisel õhtul seda neljanda päeva ülesannet kuulates väga pettunud – ma lootsin, et tegu on ikka tõsise mediteerimisega, aga hakkan juba murelikuks muutuma, et mis värk on neli päeva oma hingamist ja nina uurida!? Pärastlõunal on mul tunne, et terve minu nina paistes sellest lõputust mentaalsest puurimisest ja uurimisest. Minu meeli hakkavad valdama kahtlused ja kõhklused ning pool päeva keerlevad peas vanade mälestuste asemel järgmised küsimused: Miks ma siin olen? Mis selle kõige mõte on? Kas ei ole see mitte lihtsalt ajaraiskamine? Jnejne. Aga õhtuses telesaates Goenka täpselt sellest kõigest räägibki, et kõige hullem kui aju hakkavad valdama igasugused kõhklused nii tehnika, õpetaja (tõepoolest, minu peast käis ka see läbi, et miks need kaks tükki siin iga päev vaikimas käivad ja midagi ei seleta?) kui iseenda vastu. Olen nii ärritunud, et sel päeval ei tule mul ühegi meditatsiooni sessiooni ajal isegi und peale. Õhtul kell 4 saabub üllatus - nimelt nagu tavapäraselt iga meditatsiooni alguses hakkab Goenka laulma ning meditatsiooni instruktsioonides lausub ühtäkki, et nüüdsest ei tohi päevas kolmel meditatsiooniseansil end tunni aja jooksul kordagi liigutada!? Jeever! Mul hakkavad paljast mõttest kõik kohad valutama. Aga minna ei ole kuhugi ning kuuletun. Tõesti üritan, aga ei pea vastu – iga 15 minuti tagant muudan asendit – hästi tasa, et keegi ei kuuleks ning ise kuulen, et minu naabrid teevad ka sedasama J. Loodan, et kogu see piin ikkagi lõpuks mingi tulemuseni ka viib, sest õhtustest seanssidest ei ole ma siiamaani aru saanud, et mis sellel ninaalusel ning mitte liigutamisel hinge puhastumisega seost on!? Kordan omaette vaikselt – usalda, usalda, usalda.

Viies päev

Mulle tuleb hommikul meelde, et appi, ma olen tegelikult Uus-Meremaal – kummaline – siin olles puudub ruumil täielikult tähtsus. Kõige olulisem ruum on vaid sinu sees. Avastan, et ka ajal puudub tähtsus, sest mul ei ole õrna aimugi mis nädalapäev on ning kui kaua me siin veel olema peame. Goenka pritsib täna elutarkuseid nagu varrukast: a) Kõik see tarkus, mida loeme ja kuuleme teistelt, ei saa enne oskuseks, kui oled selle ise läbi kogenud. b) Oskus tuleb ainult pika treenimisega. Treenida tuleb jätkuvalt, kannatlikult ja pidevalt. c) Kõik on muutumises – nii hea kui halb, mis on sinu elus hetkel, võib juba järgmisel hetkel muutuda. Meie keha miljardid rakud muutuvad igal hetkel ning et maailmas ei ole midagi püsivat. Seega ei ole mingit mõtet ihaldada asju või proovida mingitest olukordadest vabaneda – sest kõik muutub nagunii koguaeg. d) Kui oled oma elu eest vastutuse andnud kõrgematele vägedele, siis võidki asju ootama jääda. Ise tuleb oma elu eest vastutus võta ning tegutseda e) Meie järgmine elu on täpselt selline, millises meeleolus me oma surmahetkel oleme. Aga ei ole kuidagi võimalik surmahetkel naeratada, kui sa terve ülejäänud elu oled õnnetu olnud. f) Seemnest tulevad sellised viljad, nagu see vili oli, kust seeme pärit on. Ei ole võimalik, et olles vihane kasvab sinu seest armastust. Olles aga hea ja jagades armastust kasvab sinu armastuste seemnest alguses uus 100 viljaga puu, 100 vilja seemnetest järgmised 500 puud ehk jagades armastust, hakkab armastuse hulk sinu ümber iseenesest suurenema. g) Kedagi teist ei ole võimalik muuta – ainult iseennast. Päris diibid tarkuseterad. h) kõige enne ja kõige rohkem tuleb iseend armastada, siis alles teisi. Ahjaa, päeva ülesanne oli oma keha väikeste tükkide kaupa uurida ning märgata kõiki aistinguid, mis kehas tekivad ning neile mitte reageerida.

Kuues päev

Päeva ülesanne on tunnetada osade kaupa oma kehas olevaid aistinguid ning mitte neile reageerida – ükskõik kas need on istumisest valutavad jalad või sügelev selg. Minu meeli hakkab valdama depressioon. Ma olen istunud kuus päeva, tegelenud mingi jaburdusega ehk puurinud oma keha siit ja sealt ja kõige hullem on, et mitte keegi ei ole selgitanud, mis päriselt kõige selle mõte on. Ma kasutan küsimusteks-vastusteks ettenähtud aega ning lähen abiõpetajalt küsima, et ma ei saa aru, mis selle kõige mõte on. Mis seos on keha aistingute ehk erinevate sügeluste ja torgete tundmisel sellega, et sa enam mingites olukordades nö oma hingevalule ei reageeriks?! Õpetaja naeratab maailma lahkeimate silmadega. Ütleb, et tore, sa saad sellest kõigest varsti vabaks ning jätka tegutsemist vastavalt juhtnööridele ning jäta kõik muu loodusseaduste hooleks. Olen vastusest jahmunud (mis vastus see ka on?), pöördes, viha keeb. Tuiskan turris olemisega nagu väike Müü mööda matkarada ning isegi seal on vastik –kõik inimesed on justkui varjud – keegi ei naerata, keegi ei vaata otsa... mis neil inimestel viga on? kas nad eksisteerivad päriselt? Kohutavalt masendav õhkkond ja sajab ka veel!!! Järgmise „mitte-liigutada” meditatsiooniseansi ajal olen ka Goenka peale vihane, et mida ta õige endast arvab, et ei luba meil end liigutada!? Kas ta tõesti tahab, et me siin kõik invaliidistume ning nagu välk selgest taevast käib minu kaelast raks läbi ning jääb tohutu valulaine tulemusena kangeks (sain kohe oma viha eest karistada!!). Õhtuses teleilmutuses seletab aga Goenka lahti, mis selle mitteliigutamise mõte on – see on selleks, et kui me füüsilisel tasandil end ebamugavates olukordades ei liiguta ehk ei reageeri, siis suudame seda ka emotsionaalsel tasandil teha. Piinlik tunnistada, aga kõik see asi on kogu minu tugevuse ära röövinud ning jään segaduses olles ennast haletsedes nuttes magama.

Seitsmes päev

Minu furoor on mõnevõrra eelmise päevaga võrreldes lahtunud – mõistan, et kuna ma siit nagunii ära ei pääse, siis on kaks varianti – kas olla terve ülejäänud aega vihane või lihtsalt selle topakusega kaasa minna. Seitsmenda päeva ülesandeks on tunnetada aistinguid nii paljudes kehaosades korraga kui võimalik ning mitte reageerida. Lisaks kõigisse aistingutesse suhtuda võrdselt (ükskõik kas tegu on valu või naudingu tundega) ning emotsionaalsel tasandil mitte ihaldada omale asju ning mitte soovida millestki/kellestki vabaneda, sest kõik muutub nagunii. Mõtlen, et kui Goenka suudab oma tehnikaga minu elust mõned ebameeldivad olukorrad likvideerida, siis olen nõus kasvõi elulõpuni korra päevas vaikselt istuma ning mediteerima (huvitav, kuidas hädas olles oled nõus kõike lubama). Päeval saabub mingi teine selgusehetk ning minu peas saavad asjad veel selgemaks kui mitte öelda, et täiesti selgeks. Wau! Tunnen sellist vabanemise tunnet, et suudan isegi tund aega ilma probleemideta liigutamata istuda. Naljakas, raske ei ole mitte vait olla, raske ei ole isegi enam ilma liigutamata istuda aga kõige raskem on hakkama saada emotsionaalse värgiga, mis peas keerleb... Emotsionaalne valu on tugevam kui füüsiline. Proovin tunnetada oma aistinguid - uskumatu mu pea ongi täis kõiksugu pulbitsemist, tukslemist, sügelemist, torkimist, kõdi ja selline tunne on, et kohe-kohe kõik lõhkeb valust. Eriti hakkab mul pungitama kahe silma vahelt ning hakkan juba kahtlustama, et appi, kas tõesti nüüd veel kolmas silm ka hakkab avanema!?! Kas tõesti on võimalik, et meie kehas on kõik need aistingud 24 h olemas iga päev, aga me lihtsalt tavaolukorras ei märka neid? Õhtul ma ei pea enam vastu ning naeratan venelannale enne magamaminekut ja saan suure ja sooja slaavi hinge peegelduse vastu – hakkab kergem küll. Õpetajaga konsultatsiooniaegade ajal on ukse taga järjekord. Lohutan end mõttega, et ilmselt on ka teistel raske ning ka nemad segaduses.

Kaheksas päev

Täna tuleb oma keha kammida... jah, mõttes tunnetada keha pealaest varbaotsteni ning varbaotstest pealaeni ning samamoodi aistinguid tunda ning mitte reageerida. Peas on juba oluliselt vähem mõtteid, keha ei valuta enam. Hakka või uskuma, et äkki tõesti see asi siin mõjub ning osa minu peas ja kehas olevast vanast saastast on juba jalga lasknud? Kui senini olin ise endaga vaikselt oma mõtetes rääkinud, siis täna ei pea ma enam vastu ning pean endaga tasasel häälel nõu. Tundub, et ka osad teised osalejad on alla andnud ning nii jagame mitme neiuga matkarajal naeratusi. Näen ka kedagi teist kellegagi sosistamas. Venelanna läheb täna lolliks, hakkab absoluutselt keelatud asja ehk metsajooksu, kõhulihase harjutusi ja joogat tegema. Selline tunne on, et õhkkond hakkab vaikselt sulama. Goenka räägib ihaldamisest ning soovist asjadest lahti saada – seda ei tohiks keegi oma elus teha. Olen segaduses – kui ma millestki ei unista, kuidas minu elus siis toimub areng ning edasiminek? Õpetaja juures konsultatsioonil käies saan vastuse – et meditatsioon on meditatsioon ning päris elu on päris elu ning unistada võib aga ihaldada mitte J. Mmm, päriselt ma aru ei saanud ning jätkan unistamist. Kuna on peaaegu kursuse lõpp ja peas on aina vähem mõtteid, siis on kõige suhtes justkui passiivsus tekkinud.

Üheksas päev

Kammime oma keha usinalt edasi aga miskit imelikku on juhtunud, nimelt minu keha ja meeled on täiesti ärkvel, see on vist üks kahest päevast, kus ma ühegi meditatsiooni ajal ei tuku, vaid tõepoolest kammin oma keha, et tuvastada aistinguid. Pea on ka mõtetest tühi ning nii suudan päris hästi kontsentreeruda. Ülejäänutel tundub olevat motivatsioon kõvasti langenud, sest nö tundidel, kus võib ka oma toas olla, on meditatsiooniruum peaaegu inimtühi. Aeg-ajalt tuleb mulle aga justkui kosmosest mingeid sõnumeid, mida on isegi raske hinnata, et mis või miks need tulevad. A’la, et pean oma juuksed punaseks värvima ning pean Indiasse tagasi minema jne. Nädalajagu olen iga päev käinud metsas üht seent vaatamas ning temaga rääkimas (ärge naerge, pärast kursuse lõppu kuulsin, et ka briti tüdruk käis seenega rääkimasJ ). Täna lõuna ajal metsas kõndides näen aga juba eemalt paistab, et keegi on minu seene pikali toksinud. Tunnen juba jälle kerget viha tekkimas, aga lähedale jõudes selgub, et seene on pikali ajanud uued seened, kes on sambla seest justkui üleöö kerkinud ja vana olija maha murdnud. Naeran vaikselt ning kordan oma suure õpetaja Goenka sõnu: „Everything is changeing, changeing” (kõik muutub). Ja muutubki, sest homme lõunast peaks vaikimise keeld lõppema!?! Märkamatult on kätte jõudnud viimane päev. Proovin õhtusöögi lauas aru saada, et kas äkki keegi on juba valgustatuse saanud või mõnel muul moel õndsuse saavutanud. Kahjuks ei tuvasta ma nägudes mingit muudatust - need kes on terve aeg kivinäod olnud, on kivinäod ning need, kes ringi uudistasid, uudistavad endiselt. Et veidi nagu pettunud tunne, et 9 päeva kõva tööd ja ei miskit peale selle, et nina sisu ja terve oma keha on viimse kui detailini nüüd selge. Mina ei tunne end kuidagi teistmoodi, pigem suuremas segaduses. Tahaks juba õudselt südamest ja valju häälega naerda... Vast homme on võimalik.

Kümnes päev

Ideaalis peaks keha kammima aga kuna Goenka ütles, et kümnes päev ei ole tõsine päev, siis vean end küll kell 4.30 mediteerima aga motivatsioon on nulli viidud (et viimase päevaga ei päästa ikka enam midagi) ja kammimisest ei tule midagi välja. Goenka kuulutab nunnaelule lõpu kell 11 ning uskumatu me võime rääkima hakata!!! Esialgu mul on tunne, et ma ei taha kellegagi rääkida aga juba mõne aja pärast leian ennast söögiruumi rõdult umbes 10 tänulikule kuulajale oma reisist muljetamas. Naljakas on, meid lastakse ka meestega kokku – ooo – see oli vahepeal täiesit unustatud maailm. Nii saangi kohe tuttavaks peale majanduskriisi töötuks jäänud investeerimispankurist juudipoisi, kes tuli New Yorkist ekstra sellele kursusele. Saan teada, et pikk ja sirge poiss, kes kõik need päevad liikumatult esireas mulle eeskujuks oli, on sõjaväelane ning siin juba viiendat korda. Ta vaatab mulle sügavalt silma ning ütleb, et muutuseid ei märka kohe, neid märkad mõne ajapärast ning ta kinnitab, et tema elu on see üritus täielikult muutnud. Kuulen ära ka enamuse naiste lugudest – kõik tunduvad nii toredad ja sõbralikud olevat – leian naistekambast töötu stjuardessi, Lõuna pooluselt tulnud lennukilaadija, maoori vanaema, palju rändureid sh ühe soomlanna, matusetalitaja, jne. Ma olen nii elevil, sest terve ruum on naeru ja suminat ja kilkeid täis – kogu see keskus saab justkui täiesti teise näo – oleksime nagu pioneerilaagris – matuse meeleolu asendus ühe hetkega eluga!!! Tore on lõpuks teada saada, mis teised mõtlesid ja tundsid need 10 päeva, kellel millal nõrkushetk oli. On neid, kes on kursusest täiesti vaimustuses, on minusuguseid segaduses olijaid, on pettunuid jne. Selgus, et kõik elasid enam-vähem sarnase emotsionaalse ralli läbi nagu mina - britt lõpetas mediteerimise 7ndal päeval ja mõtles hoopis oma elu üle järele, korealanna nuttis igal õhtul depressioonist ning öökis hommikuse kaerahelbe pudru peale, uruguailanna oli nii õnnetu, sest ta ei saanud laulda 10 päeva, soomlanna ei suutnud istuda, sakslanna keskenduda, uus-meremaalanna nägi sarnaselt minuga vanu klassikaaslaseid... ning selgus, et kellegagi siiski mingit imet ei juhtunud. Olen nii õnnelik, et meile inimestele on antud võime rääkida ning emotsioone välja elada. Kuigi vaikida ei olnud raske, saan aga alles nüüd aru, kuidas ma elust ja emotsioonidest puudust tundsin. Elu tundub nii ilus. Õhtul annab Goenka kokkuvõtliku loengu tehnikast. Tavaliselt ma teen oma elus asju nii, et ma kõigepealt proovin aru saada suurest pildist ning alles siis võin detailide kallal pusida. Siin oli aga vastupidi – kõigepealt pidi detailide kallal töötama ning viimasel päeval antakse lõpuks terviklik pilt. Oleks ma selle ülevaatliku loengu kohe esimesel päeval saanud, huvitav mis tasandile ma ennast siis oleksin mediteerinud?!? Kui veel hommikul mõtlesin, et see oli esimene ja viimane kord sellist hullust läbi teha, siis pealelõunat saan universumilt järjest uusi sõnumeid, et nüüd peale suure pildi mõistmist võiksin ühe kursuse uuesti korralikult läbi teha kas Indias või Kambodžas. Elame näeme!

Lahkumise päev

Kursusele ei ole tasu – minu eest on juba maksnud varasemad tudengid ning meil kõigil on võimalus ka oma annetus teha, et järjest uued õpilased saaksid Goenka sõnu kasutades sellest imelisest tehnikast kasu. Tasun enda eest ning nii, et lisaks veel üks õpilane saaks osa võtma tulla. Naljakas, olen nende inimestega koos olnud 10 päeva, neid tundnud vaevalt päeva ning ometi on lahkumise hetkel tunne, et lahkuksin kauaaegsetest sõpradest. Venelannaga suutsime peale rääkimise keelu lõppu üksteisele kogu oma elu- ja armastuselood ära rääkida, kallistame end ribadeks ning lubame et hoiame ühendust ja minu kõrval kõik need 10 päeva mediteerinud soomlannaga unustame end jutustama tundideks ning ühel lainel oleva juudipoisiga saame veel samal päeval Aucklandis kokku, et muljeid vahetada.

Ehk kokkuvõttes oli tegu mitte vaikimise, vaid kõva tööga iseenda sees, mille tagajärg loodetavasti hakkab nüüd vaikselt ajapikku pinnale kerkima. Ei oskagi seda kursust kellelegi soovitada või mitte soovitada, sest tegu on kindlasti väga erinevate kogemustega, olenevalt, mis hingeseisundis keegi parasjagu oma elus on. Usun aga, et kellel on aeg jõudnud seda tehnikat õppida, sellele jõuab see äratundmine kohale ning üht või teistpidi ta selleni jõuab. Muuseas, selline keskus on olemas ka päris meie kodu lähedal Soomes ja mujal Euroopas, ei ole vaja Uus-Meremaale sõita.

Kolm päeva hiljem

Täna, 3 päeva pärast kursuse lõppu Tongal seda lugu kirjutades on aga hinges tasane voolamine, suur rahu ning vabaduse tunne. Ja see iseenesest on juba suur muutus või kingitus.

Marika, kellel kolmas silm siiski ei avanenud