Viimased päevad Indias

Bussis teel Bangalore lennujaama ja Bangkoki „urkahotellis” Khao San Roadil

Mõnusalt soe igal pool

Kuus nädalat Indias kadusid nagu vits vette ning ootamatult avastasime, et käes on kaks viimast päeva Indias. Selleks tarbeks tegime ka revolutsiooni oma rännakus ja läksime mõneks päevaks üksteisest lahku - Tom jäi Bangaloresse ning Marika läks ashramisse. Järgnevalt oleme sünkroniseerinud oma tegemised.

26. detsember 2008

8.15

Tom: Kõht läheb tühjaks ja astun sisse tänavale avanevasse söögikohta. Olen ainuke külastaja ja kogu personal jookseb mu ümber kokku. Palun ettekandjal teha mulle üks omlett, röstida mõned saiad ja tuua üks tee piimaga. Märkan, kuidas jooksupoisid saadetakse turule munade ja saia järele. Otsustan veeta siin aega kuni kella 9-ni ja võtan välja Fort Cochinist ostetud raamatu ameeriklasest, kes hakkas Põhja-Pakistani mägiküladesse koole ehitama.

Marika: Alates 7.40-st olen teel Bangalorest 150 km kaugusele Puttaparthi külla, kus asub kõikvõimsa Sathya Sai Baba ashram. Sees keerab, sest minu sisikonda mikserdab vaevu koos püsiv kohalik bussilogu, mis väriseb ja krigiseb ja auku sõites lendab õhus osadeks ning peale õhulendu maandub üheks tükiks tagasi. Olen peaaegu kurt, sest bussi on paigaldatud kaks telekat ning bussijuht on otsustanud sealt tuleva India Bollywoodi seebiooperi heli põhja keerata. Olen murest murtud, sest kiiruga ning meeltesegaduses jätsin oma suure seljakoti lihtsalt ühe suvalise reisiagentuuri putkasse ööpäevaks (hoiule?!?!). Ähäh, täiesti suvalise mehe kätte. Hull ja naiivne naine!

9.42
Tom: Seisan koos oma seljakottidega kitsas telefoniputkas ja püüan teha kõnet kohalikule mobiilile. Pärast seda, kui olime kindlaks määranud saabumise aja Bangloresse (kust läks edasi meie lend Bangkoki) ja kui Marika oli otsustanud, et ta tahab Sai Baba ära näha, asusin uurima alternatiive oma edasiste plaanide osas. Sai Baba tundus huvitav, aga mõtlesin, et kui leian endale Bangalores kohalikud sõbrad läbi couchsurfingu (CS), siis ei hakka üheks ööks Bangalorest edasi sõitma, vaid jään Bangaloresse pidama. CS otsing andis mitmeid huvitavaid võõrustajaid ja päev varem olin saanud kutse ühelt liikmelt enda juurde tulla. Telefon kutsub, aga keegi ei võta vastu. Ei jää muud üle, kui veel linna peal aega parajaks teha.

Marika: Bussis müra ja lärmi keskel on võimatu lugeda ning nii kuulan oma enda mõtteid: „No ja kui kotti tagasi tulles enam alles ei ole? Mmm, no tegelikult midagi hullu ei juhtu, sest riided saab uued osta, aga oma 4 paarist kõrvarõngastest ja imeilusast käevõrust on küll kahju. Hea naiivitar!?! Aga äkki mul ikka veab ja see punaste silmavalgetega suur ja tume india mees on hea ja aus?! - on ta jee?! Kuid siiski, kuna ma nii pühale üritusele teel olen, siis ei tohiks ju midagi halba juhtuda?!” Vaatan bussi aknale kleebitud lahke naeratusega Sai Baba fotot ning vajun rappumise saatel unne...

11:33
Tom: Istun elutoas diivanil ja püüan arvutile selgeks teha, et meie ümber on WiFi. Teisel diivanil läpaka taga istub Krishna, selle korteri omanik ja CS sõbra sõber. Peale mõningast ekslemist rikšaga olen kenasti oma uude koju jõudnud. Selgus, et CS võõrustaja Dilip on veel tööl ja tuleb õhtul. Krishna on kodus, kuna töötab nö kodukontoris. Krishna küsimusele, kas mul Bangalores mingeid plaane on, vastan eitavalt ja lisan, et kui aasta aega reisida, siis ei taha pidevalt ringi joosta. Telekas mängib meile taustaks kohalik CNN, mis näitab vaheldumisi meenutusi nelja aasta tagusest tsunamist ja ühe kuu tagusest terrorirünnakust.

Marika: Ärkan bussis ehmatusega ja küsin, kas oleme juba Puttaparthis. Piletikontrolör vastab, et ei veel. Kuna ma ei ole hommikust söönud, siis on jube nälg. Ostan läbi bussiakna paar banaani ja rasvase küpsise. Kui buss india laulude saatel peatusest lahkub, hakkab rasvane küpsis kõhus banaani ründama. Peale järgmist tundi küsin uuesti, millal Puttaparthisse jõuame. Bussijuht vastab, et 5 minuti pärast. Peale 10 minutit ühes peatuses küsin, et kas nüüd? Bussijuht vastab, et ei, 15 minuti pärast. Lõpuks, 30 minuti pärast, olemegi kohal.

13:59
Tom: Sõidame Krishnaga lõunale. Väsisime toasolemisest ära ja kõhud läksid ka tühjaks. Krishnal on tundmatut marki auto ja rool on vasakul. Olen selle kuue nädalaga vasakpoolse liiklusega üldiselt ära harjunud, aga autos tundub ikkagi kummaline, kui juht sinust paremal istub. Krishna viib meid paari kilomeetri kaugusele söögikohta, mis on tema üks lemmikutest. Tunnistan Krishnale ausalt üles, et olen india toidust väsinud, mistõttu viimasel ajal olen söönud kas kontinentaalset või siis hiina toitu. Lisan, et india toit on minu jaoks liiga vürtsikas ja kardemonist, mida siin minu meelest igasse toitu maitseks lisatakse, on mul lihtsalt paha hakanud. Krishna abiga valin pikast menüüst ikkagi india toidu ja saan maitsta väga hästi tehtud kana.

Marika: Olen kogu sellest jebist higine, sest: a) ashramisse ei lasta mind seelikuga sisse ning pean pool linna läbi jooksma, et riideid vahetada ja kaela peitmiseks salli ostma b) Sai Baba ashram laiub „ei-tea-mitmekümnel-hektaril” ja välismaalaste majutus asub sissepääsuga võrreldes territooriumi teises otsas ning kõnnin end poolsurnuks c) majutuskoha laual on silt „no rooms” ja kuulen, et võin ööbida ühes suures hallis koos 60 inimesega maas madratsil d) võtan kogu oma energia kokku, teen ühika fuajees rippuvale Sai Baba pildile silma ja lunin kogu oma veetlust mängu võttes kolmelt mehelt üheks ööks ühe 6 kroonise voodi, e) kuna minu voodi on juba kellegi poolt hõivatud, siis ajan veelkord kõik mehed jalule ja otsime mulle uue voodi. Vastuvõtulauas on nõutu näoga ilma voodita venelanna, kellele üks Sai Baba järgija lohutavalt lausub: „Ära muretse, swami (kohalikud nimetavad Sai Babat nii) testib sinu kannatust!”. Vist ka minu oma?!

16:53
Tom: Internet on ikka mõnus asi! Krishna abiga sain selle imevärgi ka Marika läptopi ja nüüd purjetan mööda selle avarust ringi. Kuna Marikal on oma arvuti seadistatud nii, et ta on arvuti käivitamisega automaatselt sees kõigis võimalikes suhtlusprogrammides, siis püüan ignoreerida kõiki neid vestlejaid, kes arvavad, et ma olen Marika. Manniga siiski asun vestlusesse ja kütame üles elevust peatsest kohtumisest Bangkokis. Muuhulgas üritan aru saada, mis lennufirmad sõidavad Birmasse ja ajakohastan marsruuti meie blogis (see link kipub meil pidevalt unarusse jääma, aga lubame end ses osas parandada!).

Marika: Jõudsin kaks tundi tagasi dashanile, teadmata õieti, mis see on, aga aimates, et seal võib Sai Babat näha. Alguses istun rahvamassiga koos tund aega aia taga rivis, rätsepistes – naised ühel pool suurt vabaõhu palvehalli ja mehed teisel pool. Euroopa naised on end Sai Babaga kohtumise tarbeks mässinud kaunitesse valgetesse ja kirjudesse saridesse ning nende kõrvu ja kaelu ilustavad kaunid ehted - mina olen nagu kaltsakas nende keskel. Sisuliselt õnneloosi alusel lastakse lõpuks inimesed palvehalli ning kellel veab, need saavad lava ja Sai Baba liikumise trajektoorile võimalikult lähedale istuda. Ma istun keskel. Saalis on umbes 5-7 tuhat inimest, palav on, uni on, nälg on. Sai Baba toodi küll ratastoolis suurde halli umbes pool tundi tagasi, ta õnnistas oma tee ääres olevaid inimesi, kuid kadus seejärel lava taha templisse ei tea kui kauaks. Istume, ootame, ootame. Naised minu ümber on ärevil. Istun rahulikult, ei küsi midagi. Ka peale kahte ja poolt tundi ikka veel ootan ja ei küsi ikka midagi ja vaatan, et mis juhtuma hakkab.

18.03
Tom: Internetis ei saa arugi, kuidas aeg läheb. Kirjutan emaile ja aeg lihtsalt lendab. Tühja sellest Bangalorest! Krishna on sama tugev ja püsib oma arvuti taga, aga erinevalt minust ümiseb ta aeg-ajalt mõnd lauluviisi.

Marika: Tunnen, et kohe, KOHE minestan. Ma ei ole peale rõveda banaani-rasvaküpsise segu midagi söönud. Sai Baba ei ole senimaani lausunud sõnagi. Endiselt on kuum ja mitme tuhande inimese vahel istudes ei ole õhku ka enam. Palun Sai Babalt mõttes vabandust ning oma kaaslannade suureks hämminguks tõusen püsti ja kõnnin suurest palvehallist välja maiseid vajadusi rahuldama – sööma.

19:15

Tom: Igaveseks internetti jäämise katkestab Dilipi kojutulek. Saan lõpuks tuttavaks selliga, kelle juurde läbi CS-i tegelikult elama tulin. Dilipilt saan teada, et Indias pole heaks tavaks kontoritöötajal liiga vara tööpostilt lahkuda (Dilip töötab IBM-is), kuigi kontoris läheb suur osa tööaega lihtsalt niisama kolleegidega jutustamisele. Tähtis on olla nähtaval ja alles seejärel räägitakse efektiivsusest.

Marika: Söömast tulles, olen sättinud end palvehalli aia taha ootama Sai Baba dashani lõppu ja endiselt loodan, et Sai Baba ütleks midagi. Ootan ja ootan, aga äkki on dashan läbi ja ta isegi ei lehvita. Lähen kohalike juveeliäridega tutvust tegema.

20:53

Tom: Oleme lõpetanud õhtusöögi, mille Dilip valmistas ja tõmbame rahupiipu. Arvasin juba, et kardemoniga on Indias selleks korraks kõik, aga eksisin. Siiski olid muud komponendid abiks selle maitse neutraliseerimisel. Krishna on päris ekstaasis ja räägib kohalike uudiste valguses, mis telerist tulevad, et India ja Pakistani vahel algab peagi sõda. Ütleb, et järgmised parlamendivalimised, mis toimuvad veebruaris-märtsis, võidab tõenäoliselt erakond, kes lubab alustada sõda Pakistaniga... Mõtlen, et Eestil on ikka rohkem vedanud, sest meil on naaberriikidest sõpru rohkem kui vaenlaseid.

Marika: Vaevu enne ashrami sulgemist jõuan selle väravast sisse ja lipsan vahetult enne kella üheksast „tuled-kustu” rituaali oma ühikatuppa. Olen segaduses – bussijaamast öeldi, et homseks enam Bangalore pileteid ei ole, takso on liiga kallis ja rongidest ei tea ma midagi. Kuidas ma homme lennukile jõuan?! Plaanin end suruda esimese bussi peale, mis väljub 7.30, aga selle peale jõudmine on võimatu, sest minu väärtasjad on luku taga, mis avatakse alles kell 8.00. Olen segaduses, kuid Lõuna-Aafrikast pärit olev tädi lohutab, et käi hommikul enne Sai Babat vaatamas ja küll siis swami aitab asjadel laheneda. Meie tutvuse lõpetuseks küsib ta minult, et mis tööd ma teen ning vastuse peale teeb ettepaneku, et võiksin tallegi raha anda! Nõustun-üllatun ning kogu selle kupatuse peale otsustan, et hommik on õhtust targem.

21:38

Tom: Jätkuvalt kodus ja vaatame DVD-lt filmi. Naljakas, et eelviimasel päeval Indias juhtub see, et elan kaasa Bollywoodi toodangule. „Rock on!” on 2008. aastal esilinastunud film, mis räägib noortest meestest, kes teevad bändi ja kelle unistuse saada plaadileping nullib ära nende omavahelised suhted. Film on vaheajaga (ülla-ülla, kohe meenub kogemus Ankaras kinoskäimisest!), sest korralik Bollywoodi film kestab tavaliselt kolm tundi. Üllatun, et tegemist on täiesti vaadatava filmiga ja ei meenuta lapsepõlves Rasina külakinos nähtud tantsu- ja laulumänge. Ka kohalikud sõbrad ütlevad, et tegemist on pigem ebatraditsioonilise Bollywoodi toodanguga. Soundtrack saab minult eripunktid ja mõtlen, et võtan sellest jälje oma ipodi.

Marika: Olen poolärkvel, sest seitse minuga ühikatuba jagavat kuuekümnendates olevat daami on öösel ikka uskumatult korraliku kontserdi püsti pannud - ühest nurgast kostab norin, teisest vilin, kolmas daam nuuskab, neljas laseb kõhutuuled valla, viies köhib, kuues mõmiseb midagi unes ja seitsmes lihtsalt sahistab. Mina, kaheksas, piilun oma magamiskoti vahelt helesinise valgusega ja 7 tädiga koledat ruumi ning arutlen Sai Baba fenomeni üle...

02:11

Tom: Unega võideldes vaatan juba järgmist filmi, mis räägib heavy metali kujunemisloost. Jutustaja on noor Kanadast pärit sell, kes on heavy metali fänn olnud juba varasest lapsepõlvest saadik ja ta külastab erinevaid „oma ala asjatundjaid” üle maailma. Vaatan seda ja võin (lahjat) mürki võtta, et mu veendunud heavy metali sõber, Sander, on seda filmi näinud. Sunnin end juba selle pärast filmi vaatama, et suudaksin kunagi teda oma teadmistega üllatada. Siiski on uni magusam ja vahelduva eduga suigatan ja vaatan filmi. Mingi hetk saab väsimus võitu ja otsustan voodisse ümber kolida. Avastan seejuures, et Dilip on juba elutoast lahkunud magamistuppa ja Krishna magab sarnaselt minuga teleri ees. Viimase asjana näen, kuidas Norra death metali karmid mehed õigustavad sealsete kirikute põletamist, kuna ristiusk ei olevat loomulik osa Norra viikingite tõekspidamistest...

Marika: Ärkan valjema heli peale, ning ei saa esmapilgul aru, kus ma olen. Vastasseinast helesinises valgusvihus naeratab endiselt heatahtlik ja jumalik Sai Baba...

Marika ja Tom