reede, 12. detsember 2008

Inimkatsed vol 3 ehk kohe-kohe 3 kuud reisil oldud

hipirannas, 24 h jutti totakas naeratus näol

kuuuuum


Ostsin omale kireva hipipluusi. Ega mul riietest puudust ei ole, aga olles kohtades, kus kõigil teistel valgetel on kas rastajuuksed, kottpüksid või yogidele kohaselt lihtsalt lina ümber, siis tundsin end oma tavaliste riietega ameerika või vene turistina. Peale seda kui olin uue pluusi selga pannud, kõige kotakamad matkapüksid jalga tõmmanud ning räti ümber pea sidunud paranes enesetunne kohe märgatavalt. Ehk siis enne reisi paljukardetud hipistumisele suutsin vastu panna vaevu kolm kuud, ei tea mis seisus aasta pärast olen....

Poolteist kuud tagasi kirjutatud „inimkatsete” loos tõdesin, et vaikselt hakkab tekkima pika reisi tunne. Tänaseks on see tunne veel omakorda muutunud. Nimelt pika reisi tunne on asendunud armastusega oma uue (ränduri) eluviisi vastu – õnnelik, muretu, huvitav, kus ainukeseks mureks on, et reis liiga kiiresti otsa ei saaks. Ei tea, kas see kestab ka veel reisi 10ndal kuul? Aga mis siis toimub peale kolme kuud olme-, tunnete ja mõtete maailmas... ja kuidas meil omavahel läheb?

Olmemaailma vajadused tühja-tähja järele tunduvad järjest vähenevat ning seljakotiga kaasasolevaid asju tundub päev-päevalt olevat liiga palju. Uskumatu kui vähesega tegelikult hakkama võib saada. Ööbimiskohale sisuliselt muid nõudmisi ei ole peale selle, et see oleks odav ning et oleks voodi – prussakad, hiired, ämblikud või sisalikud toas ei tekita enam erilist emotsiooni. Riiete väljanägemise ning nende vahetamise tiheduse osas on nõudmised sisuliselt olematuks muutunud.

Reisimise stiil on ka veidi muutunud - turistile omane „pean-nädalaga-kõik-ära-nägema” tunnet ei ole kunagi olnudki, aga nüüdseks ei ole ka mingit probleemi istuda ühes sihtkohas lihtsalt terve nädal hotellitoas, ilma linna õieti nägemata. Hetkel veel sellist valmisolekut küll ei ole, et kuhugi päris kuuks või kaheks pidama jääda, pigem järjekordne teele asumine ühest kohast teise tekitab elevust. Juhul kui ei ole ammu ühegi kohaliku hinge ja/või koju saanud pugeda, vaid on kõnnitud iseseisvalt ringi ja tõlgendatud oma äranägemise järgi asju, siis tekib sellest kerge närvilisus – tahaks sügavamale kultuuri tungida.

Tunnete maailmas domineerib ühepäevaliblika tunne – pidev rõõm tänasest päevast ja ilusast maailmast on saanud justkui iseenesest mõistetavaks seisundiks, sest lihtsalt nii hea on olla :) Vabadusejanu on lihtsalt täitmatu ehk meist on saanud parajad spontaansuse sõltlased. Nimelt kõik, mis nõuab veidi planeerimist ja sebimist või on seotud mõne kohustusega, siis see tundub kohe väga ahistavana. India, kus hetkel viibime, kiusab meid selles osas ka parajalt. Nimelt, kui sul ei ole Indias vähemalt kuus kuud aega, siis võid igasuguse spontaansuse ära unustada, sest rongid ja lennud vajavad ettebroneerimist. Kujutage siis ette, milline piin see meile on. Nädal aega ette ära otsustada, millal me tahame järgmisesse kohta liikuda. Piinlikkusega peab tunnistama, et igasugune väiksemgi kohustus päevas häirib ning nõuab ikka teatud eneseületamist, et see korda saata. Näiteks võtsin vähemalt kaks päeva hoogu, et lennufirmasse vajalik telefonikõne teha.

Mõtete maailmas liikuvad igapäevased mõtted on võrreldes varasema eluga saanud veidi igavikulisema sisu. Eile kerkis näiteks minu pähe küsimus, et milline on normaalne elu? Jõudsin järeldusele, et igas maailmaotsas on nö „iseenesest-mõistetavad-asjad ja elud” väga erinevad. Näiteks kui suuremas osas Eestis peetakse iseenesest mõistetavaks, et normaalne inimene tahab karjääri teha, palju raha teenida ning võimalikult „vapper ja ilus olla”, siis tundubki see normaalne ja ilma pikemalt mõtlemata satud ise paratamatult samasse rattasse Näiteks siin Gokarna hipirannas on „normaalsel elul” hoopis teistsugune tähendus. Siin ümbritsevad meid inimesed, kes teevad nii palju tööd, et parasjagu ära elada või on töötud ning naudivad elu nii kuis oskavad ilma suuremat raha vajamata. Ja nii on maailma erinevates paikades väga palju „normaalseid elusid”, mis kõik erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Mis tundub hirmutav, on see, et tegelikult dikteerib „normaalse elu” mõistet meile meie ümber olev ühiskond, samal ajal tekitades ka üldist massipsühhoosi. Enamus inimesi tõlgendab minu arvates „normaalset elu” lähtuvalt sellest, mida ülejäänud inimesed sinu ümber teevad ja aktsepteerivad ehk normaalseks peavad. Nii avastad end üks hetk kappamas lihtsalt samas suunas, kuhu kõik teisedki, ilma endalt küsimata, et kas see ongi see, mida tegelikult tahad. Sellise reisi üks suur väärtusi on see, et nähes erinevaid „normaalseid elusid”, avardub maailmavaade ikka üksjagu ning tekib rohkem ideid ja veendumusi, kuidas on võimalik oma üks ja ainuke elu veeta. Miks mitte miksida enda jaoks sobivad mõtted ja elustiilid kokku ja kujundada sellest omale (üldsuse survest hoolimata) täpselt selline äraolemine nagu ise heaks arvad – ükskõik kui hullumeelne see esmapilgul tundub?!

Unistades ja mõlgutades mõtteid elust pärast reisi, jõuavad kolm kuud reisil viibinud inimese ajus mõtted üha enam sinna, et 5 päeva nädalas kellast kellani tööl käimine ja kogu aastase töörügamise peale ettenähtud (vaid!!!) 4 nädalat puhkust on karjuv ülekohus (andku kõik töölkäivad inimesed mulle palun andkeks!). Nii võibki juhtuda, et kui oled 60-ne, siis istud väsinult maha, ja muud oma elatud elust ei mäleta, kui ainult tööl käimist. Tööl on tore käia ja ennast on tore arendada, kuid samal ajal on maailmas veel miljon toredat asja avastada, milleks on ka aega vaja. Siin reisil olles on tekkinud kristallselge arusaam, et elu on liiga lühike ning maailm liiga ilus, et kiirelennulise karjääri kõrvalt jõuaks kõike seda ilu avastada. Kuna Eestis kõik tööalased otsad said ära lõpetatud, siis on päris tore avastada end mõttelt, et tagasi minnes võib ükskõik mida tegema hakata. Ja ma mõtlen seda sõna otseses mõttes, et ÜKSKÕIK mida – panna püsti oma hamburgeriputka või hakata korstnapühkijaks või Kuremäe kloostri nunnaks - peaasi, et see minu ettekujutusega toredast elust haakub.

Inspiratsiooniks on minu teele sattunud inimesed, kes on oma elu väga osavalt sättinud, nii et nad saavad oma tööd ja huvisid ühendada. Saime tuttavaks lennufirma Al Italia stjuuardi ja stjuardessiga, kes teevad tööd 3 päeva nädalas ja siis puhkavad pika nädalalõpu või kohe mitu kuud jutti. Kuna neile on paljud lennud üle maailma kättesaadavad vaid paarisaja krooni eest, siis nad veedavad oma vaba aega, kus parasjagu pähe tuleb ning pikema puhkusperioodi jooksul põrutavad kondama mööda maailma erinevaid riike. Üks teine huvitav paar peab mobiilset toitlustusfirmat – nad käivad Suurbritannias maist oktoobrini läbi kõik festivalid ja pidustused ning siis novembrist aprillini reisivad mööda maailma suvel teenitud raha eest. Üks saksa neiu töötab vabakutselisena ühe kohaliku ajakirja jaoks ning kirjutab ning toimetab reisilugusid. Lugude saamiseks tuleb tal ka endal käia asja kohapeal uurimas.... Siin hipirannas on meie hüti naabriteks Iirimaal elav pere, kes on vabakutselised – naine illustraator ja mees puussepp ning nende lapsed õpivad kodukoolis. Oma elu muutsid nad umbes 5 aastat tagasi ning nüüd reisivad nad igal aastal novembrist märtsini, just siis kui kodus on külm ja on siis kodus, kui Iirimaal on ilus. Nende sõnul on nad väga õnnelikud, sest neil on ülihea meel, kui nad reisile lähevad ning ülihea meel, kui nad uuesti koju sõidavad. Ehk siis selliseid inimesi on küll ja küll, kes on suutnud leida nutika tasakaalu oma tööelu ja reisimiskire vahel, miks see ei võiks siis teistele võimalik olla. Tehtagu järgi!!!

Meie igapäevaelu siin reisil on täiesti tavaline – tõuseme, peseme, sööme (siinses kliimas on loomuliku protsessina juhtunud, et olen taimetoidule üle läinud, vahes harva kala sekka), läheme magama. Sinna vahele mahub piiramatult unistamist, kondamist, mõtete mõlgutamist, uurimist ja uudistamist ja lugemist. Olen tuuseldanud siin mööda raamatupoode, ostnud kõiksugu huvitavat kraami alates araabia muinasjuttudest kuni India filosoofideni välja. Tihti kuulame muusikat ja arutame reisil kuuldu-nähtu, uute sihtkohtade, maailmavalu või muude kõiksust puudutavate küsimuste üle.

Oleme viimase paari kuu jooksul suutnud oma igapäeva rutiini veidi vürtsitada ka omavaheliste tülidega. Sama kirglikult kui oleme suutnud tülitseda, oleme suutnud õnneks ka asjad selgeks rääkida, üksteiselt oma õppetunnid ära õppida, leppida ning üksteisele uuesti meeldida. Mul on hea meel, et meie ekipaaž jätkab rõõmsalt täies koosseisus ning iga päevaga järjest tugevama ja üksteist paremini tundva tiimina. Meie sõbrad Hispaaniast, kellest me ka ühe sissekande tegime, näiteks suutsid nii tülli minna, et nende reis on hetkel katiki jäänud ning tüdruk koju tagasi läinud .... Me ikka teeme kõik, et oma tiimi koos hoida... Aga nii palju on sellest kõigest kindlasti kasu, et kui me tagasi tulles muud tööd ei leia, siis ilmselt mõlemad võiksime asutada oma nõustamiskeskuse ja käia loenguid lugemas teemal „Mis on hea reisikaaslase valimise võtmetegurid?”.

Marika (kes just üks päev arutas Tomiga, et huvitav, mis tunne see oli, kui väljas on -10 kraadi ja lumi)

10 kommentaari:

Mart ütles ...

Lugesin läbi ja mõtlesin viivuks.

Loo kõrvale tõusevad vägisi mälupildid imelikest asjadest, mis meil siin Eestis on. Alates haridusministeeriumi protektsionistlikust suhtumisest ajude väljavoolu osas (nende inimeste poolt, kes pole ise kunagi väljas käinud). Hoolimatusest. Rikastumisest mis tahes viisil jmt. (Katrin Saks viitas mõned nädalad tagasi värsketele uuringutele, mis toetavad Marika mõtteid - raha on Eesti noorte arvates sisuliselt olulisem väärtus, kui mistahes muu asi).

Minu poolt pisike palve - kui teil mahti on, siis uurige ja kirjutage ka sellest, kuidas kaugetes kultuurides suhtutakse näiteks inimväärtustesse, ebaõiglusesse ja miks mitte ka armastusse? Mida üldse oluliseks/väärtuslikus peetakse?

Olete väga tublid, et ilusti blogi peate. Endiselt on sama põnev lugeda nagu alguses ainult, et sisu on oluliselt muutunud (asjade maailmast -> tunnete ja mõtete maailma).

Mõtlen, millise tee Marika küll valb, kui üks päev naaseb... Ootan huviga!

Ennustan, et kultuurišokk saab naastes karm olema! Soovitan vaimu valmis panema hakata - sest vaimul võib olla väga raske mõista, kuidas siin Eestis üldse elada saab...

Tahtsin lihtsalt öelda, et see lugu jättis mulle väga sügava mulje!

Kõike kaunist!

Märt

Berit ütles ...

Oi, ma lugesin teie postitust ja pisar tuli kohe silma. Mul on nii nii nii hea meel, et te sellesse staadiumisse jõudsite! See on parim tunne üldse. See tunne, et enam nagu ei olegi reisil, vaid see ongi nüüd praegu hetkel see päris elu. Ja kõik kõlas nii tuttavalt..vajadus kohalike info järgi ja mugavad kohalikud riided ja mitte-kiirustamine ja... jeesus, ma ei suuda oodata, kui seda kõike jälle tunda saab! Kallistan kuumalt teid mõlemaid!

Terje ütles ...

Oiii, Marika, nii ilus ja liigutav sissekanne. Me just Omaanis, kui teiega koos seal Beled Saitis olime, mõtlesime Beritiga, et reisimine ongi umbes nii - käime kohast kohta ja muudkui filosofeerime. Mõtleme suurte ja väikeste küsimuste üle ja laseme ajal kulgeda. Ilu ja võõrad kultuurid inspireerivad. Ja nüüd loen, et nüüd teil kulgebki teekond nii... Jah, see on see klikk, mis lihtsalt ühel hetkel ära käib.
Paitan siis teie päid ja kallistan ka!

Berit ütles ...

ja kuule marika, kust su kaunis ehe on pärit? ega mitte omaanist? mul on ikka päris sarnane sinu omale ;)

Anonüümne ütles ...

"Inimesed küsivad tihti, kui suur on tegelikult meie valikuvabadus ning kui palju on meile osakslangevas paratamatut. Sinu kõrgem mina langetab teatud otsused enne kui sa siia ilma tuled. Sinu hing teeb valiku vastavalt sellele, milliseid kogemusi sa oma arengu huvides vajad. Sa võid otsustada, et sünnid probleemsete vanematega perre, kuna just selline keskkond saab pakkuda õppetunde, mida su hing kasvamiseks vajab. Sulle ei pruugi see meeldida, kuid su hing vaatleb elu hoopis kõrgemast perspektiivist. Sa võid kohtuda inimesega, kellega abiellud, kuna oled talle võlgu, või siis selle pärast, et olete ära teeninud võimaluse ühisele õnnele. Võib-olla sureb üks sinu lastest, kuna su hing vajab kaotuse kogemust. Või võib su elu teatud vanuses ootamatute sündmuste tõttu täielikult pea peale pöörduda - näiteks siis, kui oled saanud kolmekümneaastaseks.

Need kõik on otsused, mida oled langetanud juba enne sündimist ning mis on seetõttu vältimatud. Siiski on see sinu vaba valik, kuidas sa neile olukordadele reageerid ning oma elu kõigis ülejäänud situatsioonides oled sa täiesti vaba otsuseid langetama. See on nii, nagu ostaksid pileti ümbermaailmareisile. Enne kui teele asud, valid välja paigad, mida soovid kindlasti külastada ja broneerid lennupiletid. Mida sa aga vahepealsel ajal teed, on täielikult sinu vaba valik."

Ups, nüüd läks täiesti vasakule ära, võib-olla lausa võpsikusse... Aga vot oli üks raamat just sellise koha pealt lahti siin arvuti kõrval kirjutuslaual ja see "ümbermaalimareis" motiveeris edastama...

Ühesõnaga, inimkatsed on eriti huvitavad...

Tervitades,
Taavi

Berit ütles ...

ahjaa, viimane kommentaar. marika sul ei ole saata paar pilti sellest kaevust kus me ukerdasime? tahaks sellest blogida järgmisena;)

marika ja tom ütles ...

Hasti sydantsoojendav on teada, et sinu oma soprade ringis on tegelikult palju mottekaaslasi, kellega koduses argielus lihtsalt ei ole mahti sellistel teemadel raakida. Aitah nende armsate kommentaaride eest... Tegelikult on pea igasugu motetest ja hing erinevatest kogemustest tulvil, kuid avalikus blogis ei tihka liiga isiklikus minna... Kodus tagasi olles aga vestleks taolistel teemadel koigi mottelkaaslastega kohe pikalt ja pikalt...

M@rt, aitah sulle uute teemade eest, hea meelega m@tiskleks siin blogis kunagi ka nende yle.

Berit, kaelakee on taiesti India oma, aga neid voidakse vabalt ka Omaanis myya:) Sinu kaevu pilti otsin, aga sellega juhtus mingi mystika ning ykskord kui ma seda otsisin, siis seda lihtsalt enam ei olnud. Aga vaatan lahiajal korra veel:):)

Taavi, siin Indias on sinu poolt arutatud teemad pidevalt koigi ashramist tulevate voi ashramisse minevate inimeste keelel ja meelel ning paratamatult jalitavad need mindki siin yha enam ja enam...


Aitah teile,
Marika

jurlem ütles ...

Taavi,
mis raamat see on?

kniks :)

Anonüümne ütles ...

Diana Cooper - Vaimsete seaduste valguses

Soovitan soojalt,
Taavi

Triin ütles ...

Ma ei suuda seda uskuda - oleksin nagu oma mõtteid lugenud. Täpselt nii ongi, kui mõnda aega juba reisinud oled ja on tekkinud tunne, et sa polegi reisil, vaid nüüd ongi see sinu elu. Super!
Teine asi, mida tahtsin teile öelda: tegelikult on koju tagasijõudmine täpselt sama mõnus. Teistmoodi aga ikkagi väga hea. Ma ei muretseks üldse mingi tagasijõudmismasenduse üle. Sest kogemused ja mõtted jäävad teile alles ning kõiki asju saab vaadata teise rahulikuma ja tolerantsema pilguga. Muidugi, kui tagasijõudes tuttavad arutavad, kas kellegi korteri põrandal on ikka PÄRIS parkett või põlgusttekitav laminaat, siis on ikka väga naljakas.