Üks päev – kolm inspiratsiooniannust

Peale Fort Cochini kodumajutuses hommikusöögiks pakutud jõulukooki ja jõuluveini

+32 ºC

Olen mitmest targast raamatust lugenud, et mitte miski ei ole siin ilmas juhuslik. Kõik, mis meiega juhtub, juhtub mingi põhjusega ning inimesed, kes meie ellu satuvad, tulevad sinna mingi põhjusega – kas neil on meile mingi õppetund anda või sõnum edastada vms. Igatahes ühel päeval Cochini vanalinnas ringi kõndides, sattusid minu teele kogunisti kolm tegelast, kellelt kõigilt ma toreda inspiratsiooniannuse sain.

Kirest särisev dirigent

Cochinis on üks üliarmas raamatupood, kus võiks veeta tunde ja tunde. Sean end sinna ühte nurka toolile sisse ja süvenen ühte ning teise raamatusse... Ühtäkki ilmuvad minu vaatevälja suured sandaalid ning karune mehehääl küsib tugeva prantsusekeelse aktsendiga inglise keeles: „Aaa..., sa oled mediteerimisest huvitatud?”. Tõstan pilgu ning värviliste raamatute taustal seisab justkui mingi filmitegelane („Tagasi tulevikku” filmist professor) - umbes 60ndates aastates mees, kiilaka pealae ümber kohevad valged juuksed, veidi hullumeelse pilk silmis ning vasak käsi justkui mingis taktis võnklemas. Gilberto on flaami dirigent, kes elab Pariisis. Ta on dirigeerinud üle maailma erinevates ooperiteatrites, mänginud kõike alates Verdist kuni Mozartini ning on hetkel Indias Keralas uurimas müstiliste Kathakali tantsude ajalugu ning saladusi (http://en.wikipedia.org/wiki/Kathakali). Ta räägib uhkusega, et on pärit vaesest perest, kuid tänaseks ainuke maailmakuulus flaami dirigent ja väga hea seejuures. Peale pidavat vaikushetke, kummardab ta minu kohale, vaatab oma hullude põlevate silmadega mulle sügavale silma ning ütleb: ”Ma armastan muusikat lihtsalt nii palju, et kui mind oleks kasvõi nelja seina vahele pokrisse pandud, oleks ma ikka muusikat edasi teinud. Ma olen terve oma elu põlenud kirest muusika vastu ning mulle ei ole miski muu korda läinud, lihtsalt olen käinud oma teed sihikindlalt, pilku kõrvale pööramata ning kõike muud unustades... (samal ajal teeb ta käega kõrveletõrjumise liigutusi). Gilberto jääb uuesti vait, tõstab minu kohalt oma pea ning tunnistab kerge nukrustooniga hääles, et ta on küll maailma üks ägedamaid dirigente, kuid ta on ka vigu teinud – kires muusika vastu unustas ta omale kallid inimesed ja tegi neile palju haiget. Ma olen selle mehe ilmumisest saadik jahmunud ja vaatan suu lahti oma toolilt lihtsalt üles poole... See ei-tea-kust ilmunud mees on kogu kahe raamaturiiuli vahelise ala täitnud hoomamatu energia ning kirega ning mul on tunne, et ma tahaks kohe püsti tõusta ning ka sama kirglikult mõnda oma asja ajama minna... Niipea, kui olen oma mõtte lõpuni mõelnud ning olen talle lühidalt rääkinud, mida mina teen, kummardab Gilberto veelkord minule lähedale, vaatab sügavalt silma ning ütleb justkui vandeseltslaslikult: „Ma näen, et sa oled teel ning peagi kohale jõudmas...”, tõuseb, soovib mulle kõike head ja kaob... Istun veel tükk aega nagu puuga pähe saanud raamaturiiulite vahel... ja mõtlen kirest, millega annab mägesid liigutada...

Jimmy Hendrix’i reinkarnatsiooni unistuse täitumine

Sööme oma tavapärast õhtusööki ühes kohvikus, kus liigub ringi afro-india välimusega mees. Ta on tumedama nahaga, tal on suured kohevad krussis juuksed ümber pea (nagu mikrofon), väike kitsehabemetutt lõua otsas ning ta näeb oma ehete ja lontis teksadega väga stiilne välja. Samas iga ta samm ja pilk on ajendatud mõttest, et kas ta ikka näeb piisavalt cool välja. Korraga prantsatab ta meie kõrvallauda ja alustab vestlust. Selgub, et ta on Indiast pärit, aga Londonis ja Mumbais moekunsti õppinud. Kui ma kommenteerin tema mitte indiapärast välimust ning avaldan arvamust, et ta näeb pigem nagu afro välja, siis ta teatab sügava enesekindlusega, et ta oli eelmises elus Jimmy Hendrix. Noogutan enesestmõistetavalt, mispeale tema küsib, et kas ma olen mõnest Aasia riigist. Vastan, et ma olin eelmises elus jaapanlanna. Ta ei näi olevat üllatunud ning noogutab rahulolevalt oma täppi läinud määratluse üle. Vestluse arenedes teatab ta, et ta kolib paari nädala pärast Šveitsi elama ning avab seal oma moestuudio. Küsin, et kas tal on korter olemas ning stuudio ruumid väljavaadatud. Minu üllatuseks raputab ta pead ning naeru kihistades vastab ta: „Ma ei ole kunagi varem Šveitsis käinud ja mul ei ole seal veel midagi.” Teen hämmeldunud nägu ning küsin, et kuidas ta siis teab tahta Šveitsi kolida, kui ta seal kunagi käinud ei ole. Jimmy Hendrix 2 vastab nüüd tõsise ja enesekindla näoga: „Šveitsis elamine on eluaeg olnud minu unistus. Nüüd ma otsustasin, et lihtsalt lähen ja viin oma unistuse ellu, ükskõik kui raske see on. Eks näis, mis välja tuleb.” Vaatan Jimmyle otsa ja iseenesest tuleb üle huulte: „Respekt!”

Tegutseja rikšajuht

Seoses Mumbai terrorismiaktiga ning üle maailma valitseva majanduskriisiga on kohalike sõnul sel aastal Keralas vähe turiste. Paljud rikšajuhid seisavad päevade kaupa aia ääres ning ootavad turiste, keda aga ülipalju ei ole. Üks mees on otsustanud aga oma saatusega mitte leppida ning on asunud tegutsema. Ta tabab meid, kui hulgume lihtsalt mööda linnatänavat ning pakub, et teeb meile tunniajalise linnatuuri 12 krooni eest. Kuna me jalutame ning meil ei ole mõtteski linnatuurile minna, raputame mõlemad järjekindlat pead, nagu ajaks tüütut kärbest ära. Mees aga muudkui podistab oma rikšaga meil kannul ning proovib meid ära rääkida. Lõpuks otsustame 7 krooni eest siiski temaga tunniajase tiiru teha. Algatuseks veab ta meid ringi mööda Fort Cochini vürtsiturgu, Hollandi paleed, kalameeste linnaosa ning näitab Jainistide templit. Meie rikšajuht on ise maailma rõõmsaim mees, küsib muudkui, kuidas meile tema Ferrari (ehk siis rikša) meeldib ja kihistab ise naerda ja teeb meile ka muudkui nalja. Kuid siis peatub ta ühe suveniiri poe ees, keerab vandeseltslaslikult roolis ringi ning ütleb kavala näoga, et ta ei võta meilt rikšasõidu eest raha, kui me oleme nõus teda aitama. Nimelt palub ta meil teha ette tõsised näod, minna suveniiripoodi ja 2 minutit ringi vaadata (ostma midagi ei pea). Ja kõige siiramal ilmel tunnistab ta, et ta saab meie eest siis 2 punkti ning kui tal kunagi 10 punkti koos on, siis ta saab endale suveniiripoodnikelt uue särgi. Kuna mees on nii siiras ja rõõmus ja sõbralik, siis võtame ka meie seda kui väikese heateona ning lõbusa seiklusena.

Kui pooleteist tunni pärast õnneliku näoga rikšajuhiga hüvasti jätan, mõtlen, et oli ikka äge rikšajuht! – veenis meid osavalt sõidule, pani meid hea meelega külastama turistilõks-suveniiripoode?!, suutis meie poolehoiu võita ning teenis omale õhtuks särgi ka!

Marika