Emotsionaalse rünnaku all

Valminud peas erinevates paikades alates 27. novembrist

Meeled keevad

Mumbai terroriaktist kuulsin esimest korda Udaipuris. Läksime meie hotelli toredale katuseterrassile hommikust sööma, kui tuttavad soome noored meid kinni pidasid ja küsisid, kas oleme juba kuulnud, et Mumbais toimus eelmisel õhtul terrorirünnak, mille käigus on palju inimesi tapetud ja rida pantvangi võetud. Sarnaste ebameeldivate uudiste puhul tunnen tihtipeale, et esimese hetkega ei teki nagu mingit emotsiooni. Ehk siis võtsin kuuldu pigem nagu teadmiseks.

Emotsioon tekib alles siis, kui lähen pärastlõunal ise internetti uudiseid lugema. Tunne võtab järjest uusi vorme, kui järgnevatel päevadel loen uudiseid Mumbai terroriaktist (26/11 nagu siin seda nimetatakse) nii kohalikest lehtedest kui Eesti infoportaalidest. See tunne on segu meeleheitest ja jõuetust vihast... Pole see ju võrdne võitlus: ühel pool eriväljaõppe saanud sõjardid, teisel pool tavalised inimesed jalutamas linnatänavatel, juttu vestmas baarides, õhtustamas restoranides, telerit vaatamas hotellitoas või filmi vaatamas kinos. See on äärmiselt argpükslik! Abitust võimendab teadmine, et selliste jõhkrate organiseeritud rünnakute suhtes on iga vaba ühiskond väga kergesti haavatav - ei ole vahet, kas tegemist on India, USA või Eestiga.

Kohalikest lehtedest loen äärmiselt kriitilisi seisukohavõtte India tegevusetuse osas, kuna viimase kuu jooksul oli USA luureagentuur Indiat korduvalt hoiatanud, et Mumbaid võib lähiajal merelt tabada terroriakt, kuid mingeid ennetavaid meetmeid India ette ei võtnud. Sama kriitilised ollakse Taj Mahal hotelli (üks hotellidest, mida terroristid ründasid ja mis on Mumbai üks tuntuid maamärke) juhtkonna osas, kes viimastel kuudel pidas ühiseid koosolekuid osariigi julgeolekuteenistusega, et tõsta hotelli turvalisust. Millegipärast jäid aga olulised muutused sisse viimata ning selle tagajärjel arvatakse sealsed inimkaotused olevat palju suuremad. Samas võib kohalikust ajakirjandusest lugeda ka õnnelikest juhustest seoses asetleidnud terrorirünnakuga. Üks, mis meelde tuleb, puudutab just sama Taj Mahali hotelli. Nimelt püüdsid terroristid pääseda hotellikompleksi keskel asuvasse alkoholilattu. Kolm terroristi, kes seda hotelli ründasid, kulutasid tulutult ligi pool tundi, et saada lahti hotelli alkoholilao rauduks. Uks aga jäigi lahti murdmata, kuna teisel pool ust oli suur raudkapp. Arvatakse, et kui terroristidel oleks õnnestunud lõhata pomm hotelli suures alkoholilaos, oleks õhku lennanud kogu hotellikompleks ja rünnaku tagajärjed oleksid olnud kordades traagilisemad. Uudiseid lugedes tundub uskumatu, et piisab vaid kümnest hästirelvastatud ja väljaõpetatud mehest, et terrori all hoida suurt linna ja oluliselt mõjutada turvatunnet kogu riigis, järgnevast mõjust riigi majandusele rääkimata.

Pole vahet, kus neil päevadel Indias viibid, Mumbai terroriakt tuleb ikka jutuks. Nii kohalikega poes, rongis või siis teiste ränduritega juttu vestes. Udaipuri hotellist lahkudes (päev pärast terrorirünnakut) panevad hotellipidajad mulle hüvastijätuks kaela krüsanteemivaniku ja ütlevad, et see hoiab halva eemal ja soovivad head reisi jätku. Julgeoleku tagamiseks suurendatakse kõikjal Indias, kus liigub rohkem rahvast ja turiste, tänavapatrullide arvu ja nii muutub täisrelvastuses politsei harjumuspäraseks osaks linnapildis. Ka ise pean Varanasi vanalinna tänavatel sõeludes korra politseile oma seljakoti sisu ette näitama ja mitmel korral tuleb mul tänaval vastata patrulli küsimustele, kuhu lähen ja miks.

Kõige selle juures on eriti küüniline kuulda ärasuitsetanud rändurit ütlemas, et no keda huvitaks viietärni hotellis tapetud rikkurid. Paras neile – ega ükski inimene ei saa ausal teel nii rikkaks, et viietärni hotellis elada! Mõtlen hiljem korduvalt nende sõnade peale ja mind tabab äng. Tõsi, ka meie elame oma rännakul tõelist rändurielu – hotellituba on Indias sellisest mastist, et maksame öö eest enamasti alla 100 krooni, lõunasöögi eest kohalikus söögikohas maksame kahe peale 40 krooni ja kulutan kolm minutit selle peale, et taksojuhilt kaubelda õiglasem hind ja tulemuseks rõõmustan kokkuhoitud 7 krooni üle... Aga ma ei arva, et ma olen selle võrra parem või halvem inimene, et rändan mõõdukalt kulutades. Oleme reisi algusest saadik arvestanud, et kui ikka rändurielu üle viskab, siis läheme ennast mõnda uhkesse hotelli paariks päevaks poputama. Seega juhuste kokkulangemisel oleksime vabalt võinud veeta aega mõnes Mumbai tärnidega pärjatud hotellis. Ma arvan, et paljalt selle põhjal, kas elada viietärni hotellis või palmiokstest hütis, ei anna kellelegi õigust otsustada nende inimeste üle. Veel vähem aga õigustada ühtede või teiste inimeste valimatut mahalaskmist.

Terrorirünnakule järgnevate päevade jooksul saame kirju ja sõnumeid lähedastelt, kes muretsevad, kas meiega on kõik korras ja mis hoiatavad meid Mumbai eest. Kaugelt vaadates tunduvad sageli kõik võõrad maad ohtlikumad, kuid mõistame samas, et lähedastel on selliste uudiste valguses põhjust mures olla. Eks ka telepilt, mida kodused vaatavad, kujutab tõenäoliselt ilmekamalt ette seda, mida meie kuuleme tänavatelt või loeme ajalehtedest ja internetist. Samas on meil juba enne neid traagilisi sündmuseid ära ostetud lennupiletid Varanasist Mumbaisse. Lennuni Mumbaisse on terrorirünnakust aega rohkem kui nädal, seega usume, et selleks ajaks on Mumbais olukord rahunenud ja oma marsruuti me ringi teha ei plaani.

Samas ei saa salata, et järgneval nädalal on mingi sisemine rahu minus kadunud. On ju rändamine oma olemuselt väga rahustav tegevus. Kogu meie senist reisi on saatnud mingi üldine muretus. Nüüd on aga see tunne minus korraga löögi saanud. Kuidagi liiga tajutav on arusaam, et kellegi pime viha teiste rahvaste, kultuuri, religiooni jms vastu võib taolisele muretusele ootamatu lõpu teha. Sama asi on mis iganes turvatundega, mille peale igapäevaselt ei mõtle. Kui aga sellesse tundesse kord mõra tekib, siis läheb aega, enne kui endine emotsionaalne tasakaal taastub. Samas olen ma kindlalt seda meelt, et iga kivi taga ei saa ka tonti näha. Kui on ikka hirm igasuguse võõra ja tundmatu ees, siis ei saagi üldse reisida. Siis tuleb istuda kodus ja loota, et seal katuselt kivi pähe ei kuku.

Reedel, 5. detsembril pakime Varanasis oma elu kokku ja asume plaanipäraselt Mumbai lennule. Loodame, et leiame endale couchsurfingu abiga kohalikud võõrustajad ja veedame nii toreda nädalavahetuse Mumbais. Ütlesime ka oma üleskutses Mumbai võõrustajatele, et normaalne elu Mumbais peab edasi minema ja me ei taha vaatamata asetleidnud rünnakule seda linna oma rännakul vahele jätta. Ehk siis sarnaselt Delhisse sõitmisele loodan, et Mumbaisse jõudes leian oma telefonist sõnumi tundmatult numbrilt, kes kutsub meid ühinema oma nädalavahetuse plaanidega.

Kahjuks kaks korda järjest nii hästi ei lähe. Selle asemel loen lennukis kohalikust lehest, et laupäeval, 6. detsembril (ehk siis järgmisel päeval!), kardetakse uut terroriakti. Põhjuseks on ühe mošee lammutamine Indias sel päeval 16 aastat tagasi ja seetõttu ollakse valmis võimalikeks islamiäärmuslaste rünnakuteks. Ennustatakse, et kogu Mumbai on seetõttu inimtühi ja soovitatakse vältida igasuguseid meelelahutuskohti ja rahvakogunemisi. Lisaks saan lehest teada, et alles kaks päeva tagasi (ehk siis nädal peale terroriakti) leiti Victoria raudteejaama pagasiruumist lõhkemata pomm. See oli sinna sattunud koos pagasiga, mis jäi maha reisijate poolt, kes põgenesid või tapeti raudteejaamas. Taoline juhuslik leid tekitab ajakirjanduses küsimuse, kas linnas võib veel „vedeleda” lõhkemata pomme, mis on sinna jäetud 26/11 terrorirünnaku ajast. Leitud pommi lõhkejõud on nii suur, et sellega oleks võinud õhku lennutada kogu terminali.

Niisiis teeme lennukis kiirkoosoleku ja otsustame, et nende uudiste valguses ei taha me Mumbaisse nädalavahetuseks jääda. Isegi kui midagi ei juhtu, siis meeleolu linnaga tutvuda ja nö turisti panna on rikutud. Maandudes Mumbais asume kohalike lendude terminalis lennufirmade lettide läbikammimist, et leida endale soodne pilet samaks õhtuks väljuvale lennule lõunasse (olime valmis sõitma nii Goa, Karnataka kui Kerala osariiki). Mõte osta lennujaamast suvaline pilet suvalisse sihtkohta (ok, küll mingis kindlas piirkonnas) tundub ahvatlev ja olen juba ammu tahtnud seda teoks teha. Kahjuks jääb see idee seekord täide viimata, kuna sobivas suunas ei lähe enam ühtki lendu või on pakutav piletihind liiga soolane.

Niisiis võtame suuna Mumbai kesklinna, Victoria raudteejaama, et leida endale rong samaks õhtuks lõunasse. Liikudes taksoga Mumbai linnatänavatel saab aimu emotsionaalsest seisundist, mille sees suurlinn viimased nädalad on elanud. Valgustahvlid tänavatel vahelduvad järgnevate teadaannetega: „Kui näed midagi kahtlast, helista ...”, „Tundmatud inimesed sinu naabruses? Helista ....” „Ärge palun uskuge kuulujutte”, „Ärge puutuge kahtlaseid esemeid”, jne. Möödume taksoga Metro väljaku kinost, Cama haiglast, Victoria raudteejaamast – kohtadest, kus veidi rohkem kui nädal tagasi lasti maha juhuslikke inimesi...

Raudteejaamas selgitab meeldiv teenindaja spetsiaalselt välismaalastele ettenähtud kassas meie võimalusi rongiga Mumbaist lõunasse pääseda. Kell on juba seitsme kandis õhtul ja tuleb välja, et samal päeval polegi meil võimalik rongiga edasi liikuda. Küll saame teada, et järgmisel päeval läheb rong Mumbaist otse Gokarnasse, kohta, kus oleme plaaninud palmide all „reisimisest puhata”. Kuna me pole oma peades veel leppinud mõttega jääda Mumbaisse ööbima, siis teeme viimase meeleheitliku katse uurida kohalikult reisiagentuurilt bussiühendusi samal õhtul lõunasse. Ühed piletid magamisbussi (see on sedasorti buss, kus veedad öö nagu riiulis pikali olles) Goasse justkui oleks, kuid ma pean pakutud hinda röövellikuks. Kui kuuleme, et maksame sama palju raha komisjonitasuks kui maksab pilet, siis saadame agendid pikalt ja lähme tagasi raudteejaama. Otsustame veeta ühe öö kusagil Victoria terminali lähistel hotellis ja järgmisel päeval sõita rongiga Gokarnasse. Õnneks on ka vähesed vabad rongipileteid meie otsuse jõudnud ära oodata.

Saabuva õhtu muserdatud linnas veedame võllanalja visates, samas siiski teatud ettevaatlikkust üles näidates. Jälgin tavalisest enam, mis mu ümber toimub ja otsustame, et ei lähe ka õhtuse linnaga tutvuma. Samuti jätame teostamata oma varasema mõtte minna Mumbais kui Bollywoodi pealinnas kinno mõnda viimast Bollywoodi hitti vaatama. Kinod olevat viimaste sündmuste valguses tühjad ja nii pole meilgi huvi tühjas saalis üksi arusaamatus keeles muretut tantsu ja tagaajamist vaadata. Selle asemel leiame hotelli kõrvalt alkoholipoe ja ostame meeleolu tõstmiseks pudeli rummi ja saame kauba peale Zorro DVD! Niisiis lõbustame end õhtul kokteilide, filmi vaatamise ja „eesti pommikoerte” nimel sõnumite saatmisega sõpradele:)

Järgmise päeva ennelõuna veedame oma hotelli lähistel kaubatänavatel ja turul ringi vaadates. Kuna meil on minek mõneks ajaks tsivilisatsioonist välja, siis varustame end erinevate esmatarbekaupadega. Tänavad on rahvarohked ja kärarikkad. Üldine sagin ei lase kuidagi arvata, et linn elaks mingis ootusärevuses. Kõnniteedele ja tänavanurkadesse on end sisse seadnud kodutud perekonnad ja kahtlen, kas nad üldse mõni aeg tagasi toimunud terroriaktist kuulnud on. Sama meelt olen siis, kui juba rikšaga rongile sõidame ja möödume erinevatest Mumbai slummidest. Linnas, kus elab kokku üle 16 miljoni elaniku ja mille elanikkonnast 55% elutseb slummides, vaevalt, et 200 inimese tapmine paljude infovälja üldse kunagi jõuab. Selle asemel näen, kuidas naised pesevad tänavasillutisel pesu, lehmad söövad kraavis plastikut, tänavaposti ja põõsa külge on seotud suur rätik, mille seest vaatab välja pruunisilmne imik. Elu läheb edasi.

Tom