Valdav osa Indiasse saabuvatest turistidest ei jäta oma reisi jooksul külastamata India ilmselt kõige tuntumat vaatamisväärsust, Tadž Mahali. Me küll kangekaelselt ei pea ennast turistideks, vaid ränduriteks, kuid Tadž Mahali olime võtnud siiski ka oma plaanidesse. Jaipuris olles ostsime ära mõned strateegilised piletid öörongidele, mis siis viisid meid Radžastanist Agrasse, seal plaanisime ennelõunast visiiti Tadž Mahali ja pärastlõunane rong samal päeval pidi viima meid juba edasi Varanasisse. Meie poolt püüeldud spontaansus oli küll selle ostuga ilmselgelt häiritud, aga rongipiletid olevat Indias selline defitsiitne kaup, et sõidupäeval raudteejaamas piletit osta püüdes naerdakse sind lihtsalt välja.
Agras rongi pealt maha tormates – rong oli peatuses juba mõne aja seisnud, kui saime aru, et tegemist on meie peatusega – ootas meid ees rahvarohke raudteejaam. Jätsime oma „korrusmajad” raudteejaama pakiruumi ja asusime rikšat otsima, kes meid „objektile” viiks. See ei ole siinmaal muidugi mingi raske ülesanne ja meie mureks jäi ainult hind mõistlikuks kaubelda. Rikšajuht teatas aga seepeale, et ta võib vanduda, et Tadž Mahal ei ole täna lahti... Et täna on reede ja Tadž Mahali pääsevad sisse ainult moslemid. Selle asemel ta võib meid viia teisele poole jõge ja sealt avaneb hea vaade Tadž Mahali tagumisele küljele. Mis mõttes? Kes vähegi India kohta reisikirju või reisiraamatud on lugenud, teab, kui palju erinevaid petuskeeme siinsed tegelinskid välja on mõeldud, et turistilt kümme nahka koorida. Ehk siis ütlesime, et käigu ta oma „jõe-taga” jutuga kuu peale ja viigu meid Tadž Mahali juurde. Nii jäigi. Aga meie enesekindlus oli muidugi löögi saanud ja hakkasime omavahel motorikšas arutama, et siin võib mingi jama olla küll, sest Tadž Mahal on püstitatud tõesti islami usku valitsejate poolt ja lugesin ka raamatust, et territooriumil on tegutsev mošee...
Kuna Agra linn, sarnaselt paljudele teistele India linnadele, kannatab suure õhureostuse all, mis omakorda mõjub äärmiselt halvasti ka sealsele suursugusele ehitisele, siis ükski mootorsõiduk päris Tadž Mahali juurde sõita ei saa. Nii pani meie rikšajuht meid ei-tea-kus maha ja palus, et peale seda, kui oleme Tadž Mahali värava taga ära käinud, tulgu me tagasi ja ta viib meid jõe taha, kust avaneb kõige parem vaade suletud Tadž Mahalile. Saatsime ta veelkord pikalt ja palusime end mitte oodata. Jõudes Tadž Mahali lääneväravasse viiva tänavani asusid sealsete söögikohtade „sissevedajad” meile ajudele käima, et me tuleks nende restorani sööma, sest just nende restoranist avanevat kõige parem vaade kaunile mausoleumile. Möödusime neist väljatreenitud ignorantsusega, mille peale keegi hõikas: „Ma’am, Taj Mahal is closed today!”. Jõudsime väravani, mille ees seisis relvastatud valve ja väravad olid kinni... Valvuri suust leidis kinnitust juba tekkinud kõhklus: reedeti on Tadž Mahal avatud ainult moslemitele mošee külastuseks...
Hetk kogumiseks ja järgmisena hakkas mul tegelikult ikka väga naljakas. Head udud reisikorraldajad me ikka oleme! Meil oli veel mõte, et teeme Tadž Mahali kohta kaks sissekannet: ühe, mis on tehtud enne tegelikku külastust (ehk siis ettekujutus sellest) ja teine pärast. Kuna Udaipuris, kus viimased paar päeva veetsime, oli niisama mõnus logeleda ja ringi konnata, siis jäi see äge mõte muidugi teostamata. Nüüd siis olime päriselt kohal ja me ei pääse sissegi! Kuna meil oli rongipilet samaks päevaks edasi, siis ei hakanud ka tõsiselt kaaluma Agrasse ööseks jäämist ja järgmisel päeval uuesti proovimist.
Lohutuseks uurisime valvurilt, et kas me kusagilt siiski saaksime heita pilgu sellele valgest marmorist ehitatud iludusele. Saime teada, et mööda idamüüri minnes jõuame Tadž Mahali taha ja nägemata see meil ei jää. Nii tegimegi. Me ei olnud seal „Tadž Mahali taga” ainukesed uudistajad. India perekondi oli seal üksjagu ja mõned turistidki. Isegi fotograaf oli kohal, kelle käest sai tellida perepilti Tadž Mahali taustal või siis peopesas Tadž Mahali kupli poolkuu. Mis sest, et lisaks Tadž Mahalile jäi fotole ka natuke okastraati, osa müürist ja/või relvastatud valvurid, kohale sai ju tuldud!
Järelejäänud tunnid rongi väljumiseni veetsime aga siis ühes neist paljudest „kõige-imelisema-vaatega-restoranidest” Tadž Mahalile. Sõime maisihelbeid piimaga, jõime banaani-lassit ja põrnitsesime kõrguvat kaunitari distantsilt... Ja vaatasime ka oma Lonely Planetist järele, et Tadž Mahali lahtiolekuajad on tõepoolest laupäevast neljapäevani päikesetõusust päikeseloojanguni... No aga selline asi peaks ikka rasvaselt olema trükitud ja eraldi musta kastiga ümbritsetud!!! Igatahes India kohta uskumatud 750 ruupiat (jagatagu neljaga, et kroonid saada), mida Tadž Mahali sissepääsu eest välismaalastelt küsitakse, jäid meil alles...
Tom
2 kommentaari:
Tegijatel ikka juhtub! Samas on see hea põhjus sinna kunagi tagasi minna... Võib-olla just see oligi põhjus, miks seekord selle objekti reisikorraldus geniaalselt välja kukkus. :)
Maisihelbed sooja piimaga, eks?
Väga kift on teie seiklusi Indias jälgida, erinevalt teistest maadest olen hiljuti Indias elanud ja nii palju lahedaid mälestusi tuleb meelde :))
Postita kommentaar