pühapäev, 28. detsember 2008

Argitoimetused a’la India

Jõuluõhtul Cochini üliarmsas TeaPoti kohvikus

Soe ja sääsed ründavad


Nii uskumatu kui see ka ei ole, on ka ränduri elus olemas tavaline argipäev, mil tuleb teha täiesti tavalisi igapäevatoimetusi. Kui käepärast ei ole oma „kodupoodi”, kust kinnisilmi võid dušigeeli leida ega „kas-värvin-nagu-ikka-juuksurit”, siis tuleb eksperimenteerida eksootilisemate elamustega. Siin mõned killud minu India argipäevakogemustest.


Juuksur

Võltsblondi elu on Indias keeruline. Poes on küll tonnide viisi juuksevärvi saadaval, aga milline kaupmees võtaks oma riiulile kopitama blondi juuksevärvi, kui kõik kohalikud inimesed on eranditult mustade juustega. Tumedatele toonidele leiab kemikaale igas värvigammas ning lisaks veel kohalike lemmikut kookose õli, mis teeb tumedad juuksed eriti tumedaks ja läikivaks. Ehk siinmail eranditult kõik uhkeldavad oma tumeda, paksu ja läikiva parukaga. Mul ei jää aga muud üle, kui taaskord Tom tööle rakendada ning oma juuksejuured kotis oleva möksiga üle värvida.

Kes aga lõikaks katkiseid juukseotsi? Tänavatel on sisse seatud lõputult juuksurisalonge – ikka nii, et peegel on mõne maja seina küljes ning sinna ette on otse kõnniteele paigaldatud tool. Aga need kohad on mõeldud meeste iluprotseduurideks (juukselõikus, habemeajamine ning pea- ja näomassaaž). India naised jätavad oma ilunipid meeste eest saladusse ning peituvad salongidesse, mis on mõeldud ainult ja ainult naistele. Nii otsingi üles ühe „only for women” salongi (pühapäeviti muide teenindatakse ainult pruute) ja küsin juukselõikuse kohta. Juuksur mõõdab pika pilguga minu heledat lakka ning ütleb, et sirge lõikus 12 eeki ning kihtidena lõikus 20 eeki. Istun inimtühja ja asjadeta ruumi suure peegli ette, juuksur ja assistent arutavad midagi kohalikus keeles ning seejärel seovad mulle ümber umbes kolm meetrit kangast ning seovad selle suure lehvina kurgu alt kinni. Palun lõigata veidi otsi ehk umbes 1 cm. Juuksur võbistab kohaliku tavapärase vastusena oma pead (kusjuures mulle on see peavõbistus külge jäänud – see on nii kavalalt universaalne vastus, sest see võib tähendada nii ei, jaa kui võib-olla) ja laseb minu peanupu veepulverisaatorist kastemärjaks. Eeldan, et äkki juuksur suhtub blondidesse juustesse veidi pelglikult ning seetõttu alustab lõikust altpoolt äärest veidikene nakitsedes. Aga vastupidi – naine lõgistab enesekindlalt kääre ning mul ei jää muud üle, kui suu lahti vaadata, kuidas üle minu pea ja näo eest langevad hooga kääride vahelt vabanenud kiharad. Viis minutit kiiret tööd ning ma olen ilma umbes 4 cm oma juustest. Juuksur võtab teise peegli ning rahuloleva naeratusega näitab sellega minu seljatagust, kus minu poolde selga juuksed ulatuvad nüüd veidi üle õlgade. Lepin olukorraga ja lohutan end, et juustel on nüüd vähemalt hea ja terve olla ning reis on piisavalt pikk, et need uuesti kasvada jõuaksid. Surun juuksurile raha pihku ning lahkun iluprotseduuridelt.


Kõrvaaukude tegemine

Mul on hädasti vaja teha oma kõrva ühte auku. India väikelinnades vangutatakse nõutult pead, kui küsin, et kus saab auke teha. Lõpuks oleme Cochinis, kus üks kõrvarõngaste müüja teatab, et tema teada ühes kohas tehakse küll, kuid see on väga valus ning küsib kaastundlikult, et kas ma olen mentaalselt ikka valmis. Tore, kui keegi võõral maal vähemalt sinule kaasa elab. Jõuan kullassepaäride tänavale, kus kulunud sametistel lettidel on müügil üksikud kuldehted ning müüjad naeratavad kutsuvate pilkudega. Kõrvaaukude küsimuse peale juhatatakse mind ühte poekesse, sealt teise ning kolmandasse ning neljanda koha müüja võtab mu käekõrvale ning juhatab üle tänava asuvasse väikesesse poodi. Müüja naeratab minu soovi peale enesekindla lihuniku pilguga ning võtab leti alt räpase kõrvarõngapüstoli ning pakub, et ta laseb ilma valuta sinised täpid 100 ruupia ehk eesti kahekümneviieka eest minu kõrva. Sinine ei sobi, aga hind sobib. Nii me alustame „lihunikuga” koos pastakaga minu kõrva peale joonistamist ja kustutamist, samal ajal vaieldes augu võimalikult ilusa asukoha üle. Kui oleme kokkuleppele saanud, siis ilma, et ma jõuan desinfitseerimise järele pärida, lajatab pauk ning kõrvarõngas ilutseb minu kõrvas. Tõesti, valus ei olnud, aga meil tekib müüjaga taaskord väike jagelus, sest ta ei taha mulle teist kõrvarõngast anda selle raha eest, väites, et paar tähendab ühte kõrvarõngast. Kuna mul ei ole tema hindu loogika jaoks ühtegi veenvat argumenti, siis torman poest välja otse apteeki, et veel õigel ajal piiritusega bakteritele ligi saada...

Õmblusteenused

Minu seelik kibeleb lühemaks saada. India tänavatel on lõputult nö avatud kauplusi, mille ees mees või naine õmblusmasina taga vuristab. Võtan oma seeliku kaasa ning lähen sobivat õmblejat otsima. Jõuan aga hoopis ühte kodu-õmblusfirmasse, mis tähendab, et tädi istub oma suures toas ning vuristab. Ta ei räägi inglise keelt ning teen talle puust ette ja punaseks ehk panen oma seeliku selga ning näitan, et lühemaks ja kitsamaks. Tädi naeratab õnnelikult ja arusaajalt ning luban õhtul kell kuus järgi minna. Õhtul jõuan kohale ühel ajal igapäevase pooletunnise elektrikatkestusega. Tädi võtab küünla välja ning asume üheskoos uurima, et mis välja tuli. Alumine äär on ilusti lühemaks saanud ning silma järgi hinnates isegi päris otse ja korralikult tehtud. Proovin seelikut puusadele seada ning avastan, et oh häda, küljepealne sissevõtmise õmblus on aga kogemata sattunud mitte seeliku sisse, vaid hoopis seelikule väljapoole. Tädi kohmetub, kartes ilmselt valge turisti viha... ning küünal ta käes hakkab võbelema, puudutab seeliku alumist äärt, mis võtab korraks väikese leegi... Pole hullu, matkaseelikul võivadki väikesed lõkkejäljed peal olla ning lepime sõbralikult kokku, et tulen hommikul uuesti. Hommikul on kõik õmblused oma õige koha leidnud, päevavalges paistavad mõned sinka-vonkad ka nüüd ära, kuid üldjoontes on asi korras. Tädi küsib mult eesti rahas viieka ning lehvitab sõbralikuna oma aia väravalt pikalt järele.

Pesupesemine

Pesu pesemiseks kasutame üldjuhul hotelli teenust. Tavaliselt hommikul annad ning õhtuks on valmis ning maksad suure kotitäie eest 50 krooni. Tavaliselt on hotellidel kokkulepped mõne pesupesija tädiga, kes asjad veest läbi lohistab. See tähendab, et kunagi ei saa kindel olla, mida sinu pesu vahepeal üle elab. Nimelt, kui jälgida kohalike elanike enda pesupesemise rituaale, siis võib kindel olla, et ka sinu asjad käivad jõe või mõne veenire ääres, kus neid veidi seebitatakse, seejärel vastu kivi pekstakse ning uuesti jõe või mereveest läbi lohistatakse.

Tavaliselt kui asjad tagasi tulevad, tuleb õnnelik olla selle üle, et kõik tulid tagasi. Vaatamata sellele, et pesu on ilusti kokku lapitud (triikimist siinmaal ei tunta) ning lõhnav, siis pesu puhtus paneks mõne korraliku pereema minestama. See tähendab, et valged asjad on tavaliselt sama räpased kui pessu andes ning ka tumedate asjade pealt ei kipu plekid kaduma. Ilmselt pesupulber on siinmaal liigne luksus ning Vanishist või muudest läänemaailma imevahenditest ei ole siin kuuldudki. Nii ongi juhtunud, et näiteks minu kahed valged püksid on enda sisse imenud kogu kolme kuu mustuse ning räpasuse ning nendega ei ole muud teha, kui manalateele saata ning ise poodi uute järgi minna. Loo moraal - ära tule urgastesse valgete pükstega matkama.

Marika

2 kommentaari:

Villu ütles ...

Tore on teie seiklustest lugeda. Täna just meenus, et Tomi blogisoovitust ma polegi veel vaatanud ja nüüd sain sellega hakkama. Fotod on muidugi fantastilised. Kadedus poeb hinge ja käsi haarab kaamera järgi. Muuhulgas käisime just enne jõule Anneliga kahekesi Mauritiusel. Kaks nädalat ilma lasteta! No seda õnne pole aastaid saanud. Teineteisele oli tõeliselt hea aega leida. Vahepeal olid nüüd ka jõulud ja kõik on taas tasakaalus. Soovin teilegi mõnusat aastalõppu ja põnevaid kohtumisi uuel aastal.

marika ja tom ütles ...

Tere Villu!
Eks me siin püüame jah leida mingit optimaalset vahekorda rändamise ja oma muljete-läbielamiste-mõtete kirjapanemisel. Mõlemad on ühtmoodi mõnusad ajasisustamise vormid, kuigi jah, eks kulgemine nõua muidugi vähem enesedistsipliini (kui üldse?!). Tore, kui lood või fotod inspireerivad ja muuseas, kogu Aasia on lastega rändavaid peresid täis, seega ära selle pärast küll midagi tegemata jäta!
Tervitades,
Tom