teisipäev, 23. detsember 2008

Salaranna mõtted

Ühes teises salajases kohas „Kerala vesilates”
+35 ºC


India läänekalda õhk virvendab päevasest kuumusest. Eriti kuum hakkab aga matkates kitsal mägiteel umbes 35-kraadises kuumuses, kogu aastane elu kukil ning igat sammu hoolega kaaludes, et mitte tundmatusse libiseda. Kohale jõudes ühte salakohta, millesarnasest olen Indiasse jõudmisest saadik unistanud, ununevad matkale eelnenud 20-minutiline rikšasõit mööda olematut teed („uhhuuduuri” poisid ütleksid, et teed, mis oli tehtud ainult aukudest) ja pingutust nõudev matk.

Oma puhkusest puhkamiseks soovisime veeta nädala India rannas. Sõnakombinatsiooni „India ja rand” peale torkab enamusele esimese asjana kindlasti pähe Goa. Minu jaoks oli see aga peaaegu, et esimene välistus ning soovisin leida midagi privaatsemat ja lihtsamat... Niipalju kui aga inimestega rääkisime, siis selgus, et rannad, mis veel mõni aasta tagasi olid privaatsed, vaiksed ja paketituristidest puutumata, on nüüdseks muutunud ülerahvastatud turistilõksudeks. Õigel ajal tulevad aga õiged asjad ise sinu juurde ning nii saimegi paar päeva enne mere äärde suuna võtmist juhusliku vihje ranna kohta,: kus ka veel täna on vähe rahvast ning rand ise on ilus ja puhas.

Meie randa jõudmiseks oligi ainus viis üle mägede matkates. Ilmselt tänu raskele ligipääsule, ei ole selles rannas õnneks ühtegi hotelli, päikesevarju, lamamistooli ega ühtlase kihina risti-rästi lebavaid päevitajaid. Selle asemel on umbes 1 km pikkune idülliline palmidega ääristatud rannariba, mida kolmest ilmakaarest ümbritsevad mäed ning ühelt poolt Araabia meri. Rannaäär on liivane, vesi puhas, rannal loivavad rahulikult 3-4 lehma ja kulgevad hipid Ööbime lihtsas palmilehtedest punutud hütis, mille enne meid on juba hõivanud sipelgad ja hiired. 12 krooni öö eest inimese kohta sisaldab lavatsit, õhukeseks kulunud madratsit ja moskiitovõrku. Eemal palmide all on ihuhädade tarbeks auk nelja seina vahel ja pidevalt kleepuvat nahka saab käia loputamas lageda taeva ja päikesesooja vee all. Vaatamata oma lihtsusele, näeb kohake välja nagu romantiline paradiis.

Rannal elab korraga umbes 100-200 inimest, kuid nad kaovad kogu rannaribale nii ära, et sa saad olla piisavalt omaette, kuid samal ajal ei ole üksiku saare tunnet. Kohalik seltskond mõjub mulle vägagi inspireerivalt. Peamiselt peatuvad sellel rannal veidi alternatiivsemat tüüpi inimesed – mitmed 40+ eas olevad kottpükstes hipid, Indias kodunenud joogi elu viljelevad tegelased, lihtsalt hullud, eluaegsed rändurid või muusikud, ärasuitsetanud olemisega kulgejad ning idamaiste võitluskunstide harrastajad. Teiste hulgas peatub meie hüti naabruses üks 60 aastates Sean O’Connori välimusega tumepruuniks päevitanud britt, kes käib kõigile oma südamevalu kurtmas, et ta armastatu jättis ta Goas teise mehe pärast maha (arutame Tomiga, et kui ka 60selt on võimalik veel nii armunud olla, siis on elu ju eriti ilus!). Meie oleme rannas elavate inimeste hulgas pigem erandid, sest ei kvalifitseeru me ei hipideks ega hulludeks (vähemalt enda arvates:) ning oma kolme rändurikuuga ei ole me omandanud ka ühtegi muud märkimisväärset ega pöörast omadust.


Elu rannal on imeline – lastes päevad läbi poolpaljalt rannal ringi ning lihtsalt päikese ja mere üle rõõmustades, on mul tunne nagu oleksin pidevalt ilma alkoholita purjus ning totakas rahulolev naeratus lihtsalt püsib vankumatult näol (Tom kahtlustab, et mul on kas pidev päikesepiste või tarbin salaja meie hütis olevat rummi). Aga uskuge või mitte, sellest rannast on võimalik ka lihtsalt „laksu all” olla... Hommikul enne seitset tõustes kumab mere kohal veel kuu, vesi on soojem kui õhk ning samal ajal hakkab palmisalu tagant tõusma päike. Roosakas hommikuvalguses on juba koha sisse võtnud üksikud mediteerijad, jooga harrastajad, lihtsalt tervisekõndijad või -jooksjad. Kõndides sellises hommikusumeduses jalgupidi soojas merevahus, lainekohin kõrvus, mõjub see sügava meditatsioonina ja võid kindel olla, et saad sealt terveks päevaks rahu hinge... Enne kella 12 ehk päeva suurimat kuumalainet proovin päikese käes Eestist kaasa võetud ja Lähis-Idas reisides riietega hoolikalt kaetud helesinist nahka pruunistada karamellikarvaliseks ja unustan end pidevalt vette koos lainetega hõljuma. Ma vist ei ole lapsepõlvest saadik enam meres järjest nii kaua vedelenud kui siinses rannas. Siin kohe jätkub vees tundideks tegevust - liueldes laineharjadel või lihtsalt lastes veel end kanda või lihtsalt rullida kaldalähistel madalas vees. Lõunad veedame tavaliselt oma lihtsas rannakohvikus ning pealelõunad kuluvad kas lugemiseks või unistamiseks või naaberrandade külastamiseks. Päikseloojangul kõnnin taaskord mitu rannapikkust paljajalu vahuses vees niikaua, kui oranž kera müstiliselt taeva keskele ära haihtub... Kell kuus õhtul on kottpime ning siis istume oma rannakohvikus või palmilehtedest internetikohvikus või uurime babade - jogide või hipide hingeelu. Meie rannas elamise ajal on täiskuu ööd... Öö saabudes tuleb tõus ning meri muutub täiesti pööraseks. Imeline on istuda täiskuuvalguses rannas, mõlgutada oma mõtteid, olles samal ajal pidevalt aeg valvel, millal tõusuvesi istumise all oleva liivariba üle ujutab. Päris täiskuu ööl otsustab armastuse kaotanud britt selle muusikasse välja elada ning nii saame imelise kitarrikontserdi osaliseks... Eeehhhhh, kaunis... ja mõni ime siis, et sellel salajasel rannal püsib rahulolev naeratus iseenesest.



Ühel õhtul lemon-minti (maitseb nagu ilma alkoholita mojito) juues, räägivad meie lauanaabrid, kuidas India on viimase 20 aastaga väga muutunud – tol ajal oli kõhulahtisus igapäevane, liikumine tunduvalt vaevalisem ning inimesed oluliselt vaesemad ja ümbruskond veelgi räpasem. Kuuleme, et 9 aastat tagasi oli meie rannal vaid üks koht, kust sai endale hüti rentida (täna on neid umbes 12). Goas varem hipide seas kuulus olnud Palolemi rand olevat viimase nelja aastaga totaalselt muutunud ning tänaseks pakitud ööklubide ja baaride ning räuskavate turistidega. Nii juhtubki, et kogu selles õndsuses, kus mul ühtegi isiklikku muret ei eksisteeri, hakkavad mu mõtted paratamatult hulkuma hoopis mööda globaalsemaid teemasid: Kui kaua läheb aega, et siinse ranna mõnus vaikne atmosfäär on kadunud? Kui kaua on veel maailmas võimalik leida autentseid kohti? Kui kaua suudavad turistide pideva tähelepanu all erinevad rahvad oma kultuuri ja tavasid säilitada? Kui kiiresti need kohad, kus täna võimalik privaatsust leida on täis lõputult hotelle ja turiste? Mis siis saab, kui reisima hakkavad täna piiratud võimaluste tõttu kodus istuvad inimmassid nagu indialased ja hiinlased ja teised hoomamatu suurusega Aasia riikide elanikud? Jne, jne.

Eelnevaid mõtted peas edasi-tagasi lapates, poeb mu hinge mure ja kerge süütunne samaaegselt. Mure seepärast, mina sooviksin reisida sellistes kohtades, mis on võimalikult autentsed ning kus inimesed elavad oma tavapärast igapäevaelu ja kus on vähe turiste... Neid kohti jääb aga maailmas järjest vähemaks. Süütunne tekib hinge aga sellepärast, et kuigi ma ise tahan reisida kohtades, kuhu teised turistid harva satuvad, ei ole ma ise nõus oma reisimist piirama ning hea meelega topiks oma nina just sinna, kuhu teised veel jõudnud ei ole. Mida siis teha? Istuda kodus ja vaadata telekast, kuidas maailm elab...?! Ilmselt me ei saa peatada kogu maailma arengut ega ka turismi arengut, vaid ainukeseks väljapääsuks tundubki olevat leppimine asjaoluga, et kõik muutub. Eesti kontekstis tundub ju loomulik, et täna ei ole võimalik enam kogeda 1980ndate aastate Eestit (kes eestlastest oleks oma 20 aasta tagust viletsamat elu nõus täna veel elama selle eesmärgiga, et turistidel huvitavam oleks?!). Mulle meenub kaks aastat tagasi Tiibetis nähtule järgnenud vastuoluline reaktsioon – ühelt poolt oli mul kahju, et sealne kultuur iga päevaga kaob, kuid teisalt oli mul traditsioone järgivates kloostrites viibivatest väikestest poisikestest kahju, kes jalgpalli ja arvuti asemel sanskritikeelseid Buddha palveid jääkülmas kloostris lugesid. Paratamatult jõuab aga internet varem või hiljem enamustesse ilmanurkadesse ning seal peituvate tohutute infoallikate põhjal tekivad ilmselt täna sisuliselt tsivilisatsioonist väljas elavatel inimestel ideed, kuidas teisiti või paremini elada. Ehk ainuke variant on täna veel nii palju reisida kui võimalik ning tulevikus leppida globaliseeruva maailmaga ja selle tagajärgedega erinevatele kultuuridele.

Nimelt anname reisimisega paratamatult oma panuse kohaliku kultuuri- ja majanduskeskkonna muutumisse. Üldiselt arvatakse, et turism on alati hea: kohtadesse, mida turistid külastavad, jääb maha nende raha, kohalike inimeste elatustase tõuseb, kuna avatakse uusi ärisid, tekib uusi töökohti, jne. See ei pruugi aga ALATI nii olla. Kui isegi selline süütu asi nagu Lonely Planeti reisijuht (nagu ka kõik teised reisijuhid) muudab oma olemasoluga maailma ning väikeste kohtade majanduslikke olusid, siis mis veel rääkida suurtest turistide hordidest. Nimelt väidetavalt algatab selline süütu asi nagu Lonely Planeti reisijuht paljudes väikestes kogukondades järgmise protsessi. Näiteks kui mõni ööbimiskoht satub rändurite piiblisse Lonely Planetisse, siis see koht muutub üle öö populaarseks. Niipea kui majutus- või toitlustuskoht on Lonely Planetis sees, otsustab koha omanik hinda tõsta, sest tema teenuse järgi on nagunii suur nõudlus. Kohalik riisimüüja, kes varustab koha omanikku riisiga, näeb, et mehel läheb nii hästi ning tõstab ka oma riisi hinda. Aga riisimüüja hind tõuseb samal ajal ka kohalike elanike jaoks, kes seda aga uue hinnaga jaksavad aina vähem ja vähem osta. Nii võibki juhtuda, et teatud osa kogukonnast rikastuvad ning teine osa samast kogukonnast jäävad turismi tõttu järjest vaesemaks ja vaesemaks...

Indiviididena võiks meil olla aga nii palju vastutust, et võimalikult vähe kohalikku elukeskkonda muuta. Individuaalses plaanis mõjutame me kõike seda viisil, mida me ise igakord ei tajugi. Näiteks andes kohalikele lastele pliiatseid ja raha, hakkavad nad seda küsima igalt turistilt ning laste väärtushinnangud ning ka külakese autentsus rikutakse ära üha enam ja enam. Nii kasvavadki täiskasvanud, kelle maailmapilt on selline, et võõramaalane võrdub kerge teenimisvõimalus. Nii juhtubki, et turistidelt küsitakse kordades kõrgemat hinda. Omakorda kui turistina maksame kohalike teenuste eest mõtlematult nii palju kui küsitakse, muudame me riigi järgmiste turistide ja ka kohalike elanike jaoks kallimaks. Kohalikel tekib arusaam, et võõramaalaselt peabki saama „kala”, selle asemel et ise õnge kasutama õppida.

Tasub ka mõelda, et lääneliku mugavat ja luksuslikku elustiili taga ajades kiirendame koha autentsuse kadumise protsessi. Hea näide on tuua meie oma salajaselt rannakeselt. Nimelt kõnetas ühel päeval meie rannakohvikus üks vanem proua Tomi: „A võ govorite po russki?” Tom oli ootamatust küsimusest jahmunud. Selgus, et venelaste seltskond oli oma ratastega kohvritega jõudnud meie ranna lähedale, kust autoga enam edasi ei saanud ning tulid maad uurima, et kust see autotee siia randa tuleb. Kuna nad peale vene keele muud keelt ei rääkinud, siis käisid nad meie majutuskohas ööbivate inimeste registri läbi ja uurisid, kas nende hulgas võiks olla mõni vene keelt kõnelev inimene. Loomulikult eestlane võrdus vene keel ning nii nad Tomi küsimusterahega üle valasidki. Muuhulgas uurisid nad, kas siin rannal on mõni normaalne hotell (hütt küll nende jaoks ööbimiskoha mõõtu välja ei andnud), kus on lamamistoolid ja kust leida päevavarjud... ime et nad basseini ei nõudnud. Mis võib juhtuda on see, et mõni selle armsa ranna koha omanikest saabki sellistest nõudmistest idee ning ostab omale algatuseks rannatoolid, seejärel lõhub palmiokstest hütid ning ehitab 10 kordse hotelli, kuhu hakkavad paari kuu pärast saabuma paketituristid ning koht on peagi ülerahvastatud. Kes selle üle õnnelik oleks?

Seda teemat ilmselt võiks veel pikalt siin heietada, aga see ei ole eesmärk. Idee oli lihtsalt jätta märk maha, et mis radasid ränduri mõte kondab. Kokkuvõtteks võib öelda, et tore, et täna on veel küllaldaselt salajasi kohti, kus leida privaatsust (eriti õnnelikud võiksime oma metsade ja soode ja randade üle olla meie, eestlased) ning kus kogemata sattuda kohalike inimeste tavapärasesse igapäevaellu. Reisides aga võiks mõelda sellele, et võimalikult vähe kohalikku elukeskkonda ja tavasid mõjutada ning lasta sel pigem areneda omasoodu – see juhtub nagunii ja ilmselt kiiremini kui mee oodata oskame.

Marika

2 kommentaari:

kerkaa ütles ...

Tundub väga ilus rand. Kas see kuskil kaardi peal ka asub. Plaanime ise veebruaris keralasse minna:)

Marika ütles ...

Jaa, rand on siin..

http://www.mustseeindia.com/Gokarna-Gokarna-Beach/attraction/12668

Head nautimist!!
Marika