India loomad

Alustatud Gokarna lähistel rannas, Sunset Cafe palmide all ja lõpetatud Kerala vesilates

+32 ºC

Samal ajal kui Marika tegeleb siin sügavamat sorti sisekaemusega, sukeldun mina hoopis kergemat sorti temaatikasse ja kirjutan siinsetest loomadest, kes on oma elu inimesega mõnusasti ühendanud. Džungliloomade hingeelusse sedakorda ei tungi.

Mõte kirjutada lugu India loomadest sai seemne, kui uitasin Udaipuris mööda kitsast tänavat ja korraga ilmus nurga tagant välja elevant! Mitäs nyt? Ehk siis erinevalt eestimaisest harjumuspärasest linnapildist, on Indias tulnud kohaneda muuhulgas sellega, et loomad ja inimesed liiguvad siin tänavatel segamatult külg-külje, varvas-sõra või käsi-saba kõrval. Kui Varanasi tänavatel hakkasid juba lehmad mind puskima, oli see ilmselge märk, et mul tuleb kirjutada India loomadest eraldi lugu.

Lehmad. Lehmad on konkurentsitult kõige tuusamad loomad Indias. Nad tunnevad end linnatänavatel sama uljalt nagu varblased või tuvid Tallinnas ja neid on kõik kohad täis. Siiski, siiski - Delhis läks meil aega kolm päeva, enne kui me esimest korda lehmaga kohtusime. Hiljem mööda Indiat ringi sõites ei olnud aga kohta, kus lehmad poleks loomadest tänavapildis domineerinud. Lehm liigub siin tõesti täpselt seal, kus talle meeldib.

Dehlis räägiti meile, et linnatänavatel hulkuvad lehmad on reeglina kodutud. Kuna lehm on püha loom, siis keegi lehma ei tapa. Nii saadetaksegi sellised loomad, kes piimasaamiseks või soo jätkamiseks liiga vanaks on jäänud, lihtsalt tänavale oma viimaseid elupäevi mööda saatma. Kekris lükati selline seisukoht aga ümber. Ram väitis, et kõikidel linnatänavatel leiduvatel lehmadel on omanik olemas ja omanikud teavad täpselt, missugused loomad neile kuuluvad. Hoolimata, et elasime Kekris eramajade piirkonnas, oli see samuti lehmi täis. Ka Ramil oli lehm mitmed aastad tagasi. Erinevalt aga meie ettekujutusest lehmapidamisest ei olnud Kekri linna lehmadel lauta, vaid linnatänav oligi nende kodu.

Tänavatel söövad lehmad ennekõike olmejäätmeid. Kuna sinna hulka satub alati ka inimesest järelejäänud toitu, siis pole asi väga hull. Kavalamad lehmad hoiavad pühakodade lähedale, kus leiab alati midagi rohelist hamba alla. Õigemini oleks küll öelda, et värvilist, kuna templitesse tuuakse palju vanikuid ja lilli, mis on lehmale mõnusaks ampsuks. Gokarna rannas nägime, kuidas lehmad sõid isukalt lilli, puuvilju ja muud kraami, mida meri oli kaldale uhtnud.

Lehmakoogid on loomulik osa India tänavapildist. Kuna kooke on kõikjal palju, siis on nende puhul oluline üksnes jälgida, kas tegemist on värske või hangunud koogiga. Ainult värskete kookide puhul on mõtet end möödaastumise või ülehüppamisega vaevata, sest puhast pinda tänaval niikuinii eriti ei leia. Lehmakoogist saab kütte- ja ehitusmaterjali ning varem või hiljem korjatakse see inimeste poolt kokku.

Kitsed. Kui Lähis-Idas oli rida riike, kus kits oli kõige tähtsam koduloom – ehk siis neid nägi kõikjal – siis Indias jäävad kitsed selgelt lehma varju. Siiski on kitsi siin omajagu. Liiguvad enamasti karjades ja seal kus juhtub. Kohatud sai neid nii linnatänavatel kui maanteedel. Kitsejuustust erinevaid tooteid sai ka proovitud.

Sead. Sigade positsioon Indias on erakordselt niru. Põrsapraad Eesti jõululaual on ju kultus omaette, eriti just neil päevadel! Siin Indias peetakse aga siga üheks jubedaks loomaks, sest nendega seostatakse igasugust mustust. Nagu varem juba kirjutatud sai, kasvatavad sigasid Indias vaid kõige alam klass puutumatutest. Sead ise muidugi ei lase sellel oma tuju rikkuda. Selle asemel tuhnivad nad asjalikult mööda linnatänavaid ja püherdavad mõnusasti prügis. Liiga palju sigu ei näinud, aga kui nägi, siis karjakesti. Meie Jaipuri hotelliga samal tänaval elas näiteks üks suurem koloonia sigu mahajäetud krundil läbisegi prügihunnikutega. Küsimus, mis nõuaks põhjalikumat uurimist, on et mida sigadega siin Indias tehakse. Enamik indialasi on taimetoitlased või ei söö sealiha usulistel kaalutlustel (need ca 100 miljonit moslemit, kes Indias elavad). Toidukohtades sealiha niisama kergelt menüüst ei leia või kui leiabki, siis enamasti öeldakse, et seda toitu hetkel pole saada. Võimalik, et sead on nende kasvatajatele rohkem nagu lemmikloomade eest.

Kaamelid. Olles paar päeva Dehlis olnud, suundusime osariiki nimega Radžasthan. Minu üllatus oli suur, kui avastasin, et paljudel sealsetel postkaartidel ja India reklaamidel kujutatakse kaameleid. Ehk siis minu kujutluspildis Indiast ei olnud kaamelitel või kõrbel mingit kohta! Aga Radžasthanis selgus, et kogu lääneosa sellest osariigist on kõrb ja kaameli safarid väga populaarne atraktsioon. Külastasime püha linna Pushkarit, mis üle India on kuulus oma iga-aastase kaameli laadaga. Tänavapildis võis näha vankri ette rakendatud kaameleid nagu muistsel ajal Eestis hobuseid. Vanker oli muidugi veidi kõrgem ja võimsam, aga kaamel vankri ees paistis olukorraga päris rahul olevat. Kaameli lihast tehakse siin ka toitu. Kas mitte kebabi ja burgerit? Teadlikult ma ise seda igatahes ei proovinud.

Hobused. Hobustega on selline lugu, et vist kõik hobused, keda õnnestus näha, olid rakendatud üheks pühaks eesmärgiks - pulmarongkäiguks nimelt. Kohalikes pulmakommetes on oluline koht protsessioonil, mille käigus peigmees hobusel liigub koos saatjaskonnaga (kelle hulka kuulub kõrvulukustavat müra tegev puhkpilliorkester) läbi asula. Sarnaselt peigmehele on ka hobune uhkelt ehitud. Tänu sellisele traditsioonile saab hobune siin kõvasti feimi ja on seega ka igati au sees!

Elevandid. „Loomad elutoas!” võiks Indias korduvalt hüüda. Nagu juttu alustasin, siis pole Indias mingi ime kohtuda linnatänaval ka elevandiga. Ajaloo huvides olgu öeldud., et kohatud elevant siiski päris omapäi ei käinud linna peal luusimas - turja peal „pesakastis” istus ka tema peremees. Kuigi kohtusime elevandiga korduvalt Udaipuris, siis hiljem pole minu jaoks üht India sümbolit, elevanti, õnnestunud näha. Viga pole ilmselt elevandis, vaid meis endis, kuna meie marsruudile pole jäänud piirkondi, kus need loomad aktiivsemas kasutuses oleks. Aga jätkame oma otsinguid Keralas!

Ahvid. Esimesed ahvid jäid meie teele juba Delhis. Velorikšaga mööda kitsaid turutänavaid sõites nägime, kuidas katustel ja mööda elektrikaableid turnisid ahvid. Sama enesekindlalt tundsid ahvid ennast Jaipuri turgudel. Jaipuris kuulsin esimest korda, et väike armas loomake nimega ahv võib inimese suhtes väga jultunud olla. Nii ei lubatud meid seal päikeseloojangu ajal Krishna templi katusele, sest öeldi, et sel ajal liiguvad ahvikarjad mööda katuseid ja nad võivad inimesi rünnata. Endal õnnestus pealt näha, kuidas hämariku saabudes korraldas ahvikari meie Jaipuri hotelli vaiksel kõrvaltänaval reidi. Umbes 10-15 ahvi erinevas vanuses liikusid mööda tänavat, sh aedadel, tänavaäärsete majade rõdudel ja katustel, ja kui midagi huvitavat näppu hakkas või silma jäi, siis võeti see kaasa. Isegi kohalikud inimesed jäid respektist tänava äärde seisma või sisenesid kõrvalasuvatesse äridesse, kuni ahvikari möödumiseni.

Jaipuris saime ka teistelt ränduritelt juhiseid, kuidas sõjakate ahvide puhul käituda. Nimelt ei tohtivat sõjakale ahvile mitte mingil juhul silma vaadata ja hambaid näidata, muuhulgas siis ka naeratada:) See olevat märk rünnakule asumisest. Selle asemel tuleks teha kõvemat sorti kisa, kas siis oma häälega (samas meeles pidada, et hambad oleks peidus!) või midagi käte vahel kokku lüües. Veel parem oleks, kui käepärast oleks mingi malakas, millega saaks ründavale loomale äiata... Kohtades, kus ülbed ahvikarjad on suuremaks probleemiks, olevat kohalikel paukpadrunitega püssid, millega loomade vastu astutakse... Nende lugude valguses järgisime korralikult punkti oma Varanasi hotelli siseeeskirjadest, mille kohaselt tuli „hullude ahvide” eest hotellitoa aknad kinni hoida, mis sest et olime vaatega Gangesele ja kõrgusel, et keegi sisse ei peaks ronima.

Muuseas, seniste vaatluste kohaselt on siin kahte liiki ahve. Linnatänavatel elavad sellised pruunikat tooni pärdikud (no suuremate isaste kohta sõna pärdik öelda on küll ilmselge sentimentaalsus!), aga linnalähistel maal on rohkem näha selliseid valgekarvalisi ja musta näoga isendeid (muidu sama suured). Neid valgeid sai ennekõike läbi bussi- ja rikšaakna nähtud ja nende kommetest täpsemalt rääkida ei oska. Aga nad ei tundunud inimeste osas ükskõiksed olevat – nii meenub pilt ühest maastikuautost, mis Pushkari lähistel tee kõrval seisis ja mis oli paksult „valgete ahvidega” kaetud.

Koerad. Koeri on nagu lehmigi lugematu arv. Enamasti väga uimased ja vedelevad kõikjal tänavatel. Paistab, et nad paljunevad siin ka kontrollimatult. Vähe sellest, et meie siinviibimise ajal oli Indias üldiselt hea aeg abiellumiseks, siis sama tõsiselt võtsid seda Varanasi koerad, kes ka ohjeldamatult pulmlesid. Rahutu periood muutis koerad kogunisti nii uljaks, et ainukeste olevustena Indias astusid nad aeg-ajalt lehmade vastu. Nii nägin nii Varanasi ghatidel kui Gokarna rannas, kuidas koerad tegid lehmale kambakat ja ta oma „territooriumilt” minema ajasid. Tänavakoerad on siin enamasti kõik ühte tüüpi – sellised sileda karvaga ja pikkadel jalgadel. Samas õnnestus Indias näha ka kodukoera meie esimeses peres. Google oli vastupidiselt nii karvane, et silmi pidi mööda koera taga otsima.

Kassid. Kassidega on Indias halvad lood. Arvasin juba, et kasse Indias üldse polegi, kuni Varanasis kusagilt turuleti vahelt üks selline mulle vastu vaatas. Hiljem nägin kasse ka Gokarna rannas ja veel siin-seal, aga nende arvukus võrreldes lehmade ja koertega on marginaalne. Karta on, et siinne koerte arvukus avaldab negatiivset mõju kassidele.

Vöötoravad. No andku see armas loomake mulle muidugi andeks, kui tal tegelikult mõni ägedam nimi on! Aga no mis muu nimi saab olla loomal, kes näeb välja nagu meie orav, ainult et karvastik on helepruun ja peast sabani jooksevad erinevat tooni vöödid?! Neid kenasid karvakerasid võis näha ka väga erinevates paikades linnaruumis: majade seintel, tänavapostidel, puude otsas.

Rotid. Rottidega sain kokku Varanasis. Esmakohtumine oli täiesti omaette elamus. Tulime just varahommikuselt rongilt ja hotelli poolt meile järelesaadetud rikšajuht tuiskas mööda Varanasi vanalinna kitsast tänavarägastikku. Oma „korrusmajadega” seal ringikõndimine oli paras katsumus, kuna pidevalt tuli mahtuda mööda kandamiga kohalikest, hästitoidetud lehmadest, üle hüpata lehmakookidest ja muust rämpsust. Korraga, ühel kitsal tänaval, tulevad hanereas meile vastu kohalik mees, lehm ja nende järel sirges rivis longib rahulikul sammul rott. Mõnes muus kontekstis oleksin ehk kivistunud, tol hetkel tundus aga see kõik nii normaalne, et marssisime respektiga üksteisest mööda.

Mangused. Nendega on rääkida eriti jube lugu! Varanasis, mööda Gangese ghate koju kõndides läbisin just parajasti teerada peamise põletusghati puuvirnade vahel. Oli juba pime, kuid elektrivalguse abil nägin korraga silmanurgast mingit looma eemal lipsamas puuriida alla. Loom oli ebatavalise välimusega: justkui nagu väike karvane kass või suur rott. Kui olin sama puuriidaga kohakuti, lipsas mu eest läbi sama loom, nii et ma hirmunud hüppega õhku sekunditeks rippuma jäin. Tõttasin hotelli ja kirjeldasin Marikale oma kohutavat kohtumist mingi hübriidloomaga. Mõni päev hiljem päevavalguses möödusin uuesti põletusghati puuvirnadest ja minu ees sibasid korraga mingid meie nirgilaadsed loomad. Nad olid suuremate silmadega ja keha läks sujuvalt üle sabaks. Mulle astus ligi põletuspuude tassijamees ja ütles, et seda looma kutsutakse manguseks (olgugi, et Wikipedia ei tunnista sellist looma... Uuritagu järele, kes see tegelikult olla võis!). Ei saa öelda, et nende tihedus linnapildis suur oli, kuna ainuke koht, kus neid kohtasin, oligi selle põletusghati puuriidad.

Hiired. Hiirtel on ka Indias komme inimeste lähedale hoida. Ilmselt saavad niiviisi väiksema vaevaga kõhu täis:) Varanasi tänavad olid nagu Tootsi taskud, kuhu mahtus ka kohtumisi hiirtega, aga need polnud nii värvikad. Palju enam elevust tekitas, kui Mumbai-Gokarna magamisvagunis kohalikega juttu ajades nägin korraga üht musta kera üle vahekäigu sööstmas. Minu segaduses pilku nähes kinnitas kohalik sell, kellega juttu ajasin, et see oli hiir. Kuna hiir suundus otse pingi alla, kus oli minu seljakott, siis vaevas mind veel kaua mõte, et ma võtan ta äkki endaga kaasa. Võimalik, et võtsingi?! Igatahes meie järgmises peatuspaigas, Gokarna rannas, pärast seda, kui olime mitu päeva olnud vaimustuses oma palmiokstest hütist ja merelainete kohinast selle ümber, juhtus järgmine lugu. Kottpimedas öös ja keset magusat und haarab Marika korraga minust ja hüüatab, et meie voodis on hiir! Olen näriliste suhtes nõrga närvikavaga, aga unesegasena ei saanud ma hästi aru, mis juttu see Marika ajab ja kust ta kottpimedas toas võtab, et siin on hiir. Mingid erinevad putukad krabistavad meil siin kogu aeg ümberringi. Aga Marika on endas kindel ja veenab, et ta kuulis selgelt, kuidas hiir sõi tema uneeelseks lugemiseks olnud araabia muinasjuturaamatut! Krapsasin ka istukile ja saime kuidagi läbi oma moskiitovõrgu tule hütis põlema. Läks veel hetk valgusega harjumiseks, kui musthall karvakera tormas Marika poolsest nurgast otse üle meie peatsi ja lipsas hüti uksepraost välja! Öine kohtumine väikse loomakesega tähendas meile sedakorda une jätku elektrivalgusega hütis... Kuna meie puhketsooni dušinurgas olla mõned päevad varem nähtud ka madu, tegime järgmisel õhtul järelduse, et hiir ilmselt oli mao eest meie hütti pakku pugenud!

Tom, the loodusvaatleja