Kardemon, kardemon, kardemon! Lugu kaunist Keralast

Fort Cochini mõnusates kohvikutes

+32 ºC

Kerala nagu polegi India. Vähemasti ei vasta ta minu ettekujutusele Indiast: liiga jõukas, väga lopsaka loodusega ja India kontekstis ka suhteliselt puhas. Samuti on siinsed inimesed oluliselt rõõmsameelsemad ja siinsed kauplejad pole nii agressiivsed võrreldes nendega, keda Radžasthanis või Varanasis sai kohatud. Kõige selle juures oli päris ootamatu teada saada, et alates 1950ndatest aastatest, mil Kerala osariik loodi, on siin võimul olnud kommunistlik partei! Kohalikud ütlevad, et kommunismiga seob seda parteid tänasel päeval üksnes veel nimi. Igatahes õnnestus endal siin ära näha hulgaliselt punalippe, sirpe ja vasaraid ja isegi üht hiigelsuurt papist Leninit keset küla! Siiski tunnistatakse, et valitsus, kes 1950ndal võimule tuli, tegi palju häid otsuseid. Muuhulgas tagasid kommunistid hariduse kõigile ühiskonnakihtidele, mis omakorda pani aluse osariigi jõukusele ja aitas kaasa kastisüsteemi kadumisele. Kerala on samuti kompott erinevatest religioonidest: osariigi elanikkonnast üle 50% on hindud, ligi 25% moslemid ja 20% kristlased ning on üpris tavaline, et ühest külast (rääkimata linnast) leiab nii templi, kiriku kui mošee. Keralased ise on uhked selle üle, et erinevaid jumalaid kummardavad inimesed saavad sõbralikult üheskoos elatud ja nõustun nendega, et nii see peakski olema.

Kes on lehitsenud fotoraamatut „100 paika maailmas, mida oma elu jooksul külastada” (või midagi sellist), see on leidnud sealt kindlasti päris mitmeid paiku Keralast. Kuigi ma isiklikult põlgan igasugu nimekirju, mida enne surma peaks ära tegema ja nägema, siis Kerala loodus ja maastikud väärivad tõepoolest kiidusõnu. Kes tahab „seda tõelist Indiat” näha ei tohiks aga piirduda üksnes Keralaga, vaid peaks külastama lisaks India kesk- ja põhjaosariike.

Kerala suurimaks loodusimeks on siinsed vesilad (backwaters). Tegu on paralleelselt Araabia mere rannikuga kulgeva veealaga, mille moodustavad viis suuremat järve, mida ühendavad jõed ja kanalid ja mille keskel on terve suur saarestik, kus elab rohkem kui pool miljonit elanikku. Saared on merepiirist allpool ja suure mussooni ajal juunis-juulis ujutavad veealad mõneks nädalaks üle kogu saarestiku. Taimestik on vesilates väga lopsakas ja veed kalarikkad. Märja pinnase ning sooja kliima tõttu on vesila saartele rajatud hulgaliselt riisipõlde, millelt kogutakse kaks saaki aastas.

Vesilatega lähemaks tutvumiseks on mitmeid võimalusi. Kohalikud reisikorraldajad pakuvad erinevaid paadiretki mööda kanaleid, jõgesid ja järvi. Suurim tõmbenumber on rentida endale päevaks-paariks paatmaja koos kapteni ja kokaga ja nautida vaateid mugavast korvtoolist värskelt pressitud mahla juues. Soodsaks alternatiiviks on aga hüpata mõnele liinilaevale, mis sõidab vesilatesse jäävate erinevate külade ja linnade vahel.

Meie proovisime ära nii paatmaja rendi kui sõidu kohaliku liinilaevaga. Paatmajas sai küll nauditud ligi neli tundi mõnusat äraolemist ja head toitu, kuid pimeduse saabudes polnud paatmajaga edasiliikumine lubatud ja nii parkisime end teiste kümnete paatide vahele ja saatsime seal mööda suurema osa paadil oldud ajast. Väljalubatud õhtu veetmine kohaliku külakese kõrval osutus ilmselgeks reklaaminipiks ja ega üksi pimedas külas poleks me ka midagi teha osanud. Kapten oli küll tore mees, kuid tema poolt antud selgitused said hiljem korduvalt teiste kohalike poolt ümberlükatud. Kaasaantud kokk oli aga osav toiduvalmistaja, kuid osutus tõeliseks alkoholisõltlaseks, kui meie rummipudeli ligi pääses. Paatmaja rendi asemel soovitaks teistel ränduritel sõita kohaliku laevaga mööda vesilaid kodumajutusse Greenpalm Homes, kus tore kohalik perekond võõrustab teid kenas majas jõe kaldal, toidab teid kolm korda päevas kohalike toitudega ja korraldab teile erinevaid jalutuskäike külatänavate, palmisalude ja riisipõldude vahel ning jagab igasugu infot nii vesilate kui kogu Kerala kohta. Mulle endale jäi sellest käigust igatahes palju häid mälestusi.

Minu suurimaks Kerala elamuseks kujunes aga imelised teeistandused lõbusa nimega mägiküla, Munnari, lähistel. Lahtiste aknaluukidega kohalik buss sõitis sinna mööda kitsaid ja kurvilisi mägiteid, mille käigus kogu sisikond keerati pea peale ja süda läks pahaks, kuid 4-tunnine pingutus oli seda väärt. Munnari küla pole ise mingi suurem vaatamisväärsus, kuid see on hea baaslaager uudistamaks küla ümber jäävaid võrratuid maastikke, tee-, kohvi- ja kardemoniistandusi ja loodusparke.

Meie laiendatud reisiseltskonna igahommikuseks rutiiniks kujunes külaskäik onu Josephi juurde, kes oli Zina Cottage külalistemaja peremees, mille lähistel peatusime. Joseph on 78-aastane koloriitne india härrasmees, kes on selles äris olnud juba üle 20 aasta ja ilmselge korüfee andmaks soovitusi ümbruskonnaga tutvumiseks. Kuid onu Josephi käest ei saanud infot kätte niisama kergelt! Kõigepealt tuli igaühel ära juua hommikune tass masala teed (mis pärines Munnari teeistandustest), seejärel läbi lugeda tema poolt etteantud kohalikke reisimarsruute tutvustavad materjalid, üle vaadata tema poolt näidatud fotod ja kuulata ealistest iseärasustest tulenevalt sama juttu mitu korda ja kui õnnestus, siis omade küsimustega vahele lõigata. Onu Josephi konkurentsituks firmamärgiks olid aga tasuta kaardid, mida ta oma ränduritele jagas. Need polnud mingid niisama masstrükist või koopiamasinast tulnud lehekesed – Josephi kaardid valmisid otse rändurite silme all! Selleks võttis ta mõne makulatuurpaberi, mille tagumisele tühjale küljele asus ta pöörase kirega joonistama teid, sildu, teeistandusi, lubatud ja keelatud liikumissuundi, kirikuid ja koolimaju, kohanimesid jne. Onu stiil oli nii kirglik, et tavaliselt suutis ta ühe sõna kirjutamist üksnes alustada, sest lõpetamise ajaks oli ta jutt juba jõudnud järgmise kohani, mille kirjutamist või joonistamist ta juba alustas:) Kogu see protseduur oli enam kui meeleolukas, samas aitas taolise „(kordus)etenduse” jälgimine hiljem veenduda, et oleme õigel teel ning jõudnud jalutuskäiguga järgmise istanduseni meenusid onu Josephi jõulised liigutused paberil ja kõrvus kostusid kirglikud hüüatused: „Kardemon, kardemon, kardemon!”

Tom