neljapäev, 28. jaanuar 2010

Liba- või päris šamaanid

Cuscos pärast peadpööritavaid tantsuõhtuid

Radikaga on soe

(illustratsioon internetist)

Sinise kitliga mees Ecuadoris

Kuulen sosistavat, et Ecuadoris Otavalo linnakeses on lisaks laupäevasele käsitöö turule üks huvitav kliinik, nimega Jambi Huasi. Nimelt on see alternatiivmeditsiini kliinik ning indiaanirahvas käib seal tavalise arsti juures (ehk see on nagu alternatiiv šamaanile) ning tavaline rahvas käib šamaani juures. Kummaline, et iga kord, kui ma tahan mõnda sellisesse kohta minna, siis on mul kohe mõni häda ka plaksust kohal. Nii sellelgi hommikul. Kui sean oma samme järjekordse loomaturu poole, siis tunnen, kuidas kogu jõud ära kaob ning sisuliselt lohistan end kohale.

Vastuvõtus on seinal pikk hinnakiri – šamaani konsultatsioon 50 eeki ning meriseaga puhastus 80 eeki. Loomulikult ma tahan näha kuidas see merisea värk käib. Olen kuulnud, et kui inimesel on halb haigus, siis meriseagapuhastuse rituaali tehes sureb merisiga ära ning kui šamaan merisea lahkab, siis selgub, millise organi pärast merisiga oma lõpu leidis. Sama haigus on ka inimesel. Olles veendunud, et ma olen nii terve, et ükski merisiga minupärast manalateele küll minema ei pea, tellin vastuvõtu tädilt merisea puhastuse. Minu suureks pettumuseks ütleb aga tädi, et selleks mul peab merisiga endal kaasas olema. No jeever, oleks ma seda teadnud?! Hommikusel loomaturul müüdi neid 4 dollari eest hulgi kohe – pigem grillitult söömiseks. Nüüd on aga loomaturg juba lõppenud ning kusagilt lähedalt merisigu enam ilmselt hankida ei õnnestu. Lepin tavalise konsultatsiooniga.

Sisenen hämarasse tuppa. Seintel on mingi pika sabaga karvase looma nahad, krokodilli nahk, ussi topis, ämbliku topis ja Jeesus ristil. Ühe seina ääres on suur riiul kõikvõimalike ravimtaimedega ning purudega. Šamaaniks on mees, kellel on peas panama kübar, kuid seljas – oh seda imet – tavalised helesinised doktori rõivad, küll pisut määrdunud. Hirmus tõsise olemisega šamaanihärra kutsub mind edasi. Ruum muutub tagapool justkui koopaks. Seal põlevad küünlad ning on suur laud igasugu pudelite ja purkidega ja topsikutega. Kõige ees on aga pakike, millel suurelt kirjas: Marlboro ning „Suitsetamine võib tappa!” Oo, šamaanihärra suitsetab?! Ei tea, kas ta on ikka mingi õige šamaan?!

Kaeban šamaanihärrale energia puudust. Mees vangutab pead. Vaikides võtab ta ühe pudeli, milles oleva vedeliku sees ujuvad mingid tumedad asjad – ei saagi täpselt aru, kas need on taimed või mingid loomad. Ta määrib sellega kokku minu otsaesise, meelekohad, kaela ja lajatab korraliku annuse pähe. Siis ühe potsiku seest ilmub nähtavalt pikk ja punane riideriba – kõigepealt puhastab ta sellega minu nägu ning siis seob ümber pea nagu peapaela. Šamaan võtab teise kahtlase sisuga purgi, valab veel mulle seda soga pähe ja hõõrub meelekohtadesse. Seejärel palub mul oma peopesad kausiks teha ning kolmandast haisva sisuga tünnist kallab minu peopesadele paraja annuse ning käsib seda mul sisse hingata. Sama protseduur kordub veelkord, aga veidi teistsuguse haisuga vedelikuga. Lõpetuseks võtab mees suure mündi kujulise asja ning hõõrub sellega minu otsaesist ja meelekohti. Olen veidi ehmunud, sest Vietnamis hõõrusid ka naised omale peavalu vastu meelekohti ja otsaesiseid mündiga nii, et pärast olid ainult verevalumid järgi. Et kas nüüd muile ka?! Õnneks mitte. Ja äkki ongi kogu protseduur lõppenud. Küsin šamaanilt, et mis mul viga on!? šamaan vastab: „Stress!” Missasja?! Ma tahaks temaga vaielda, et mingil gringol ehk valgel inimesel) stressi ei ole, siis olen see mina, sest mul ei ole stressiks ühtegi põhjust... ja loomulikult ei ole mul stressi... Ma jään aga vait...

Küsin, et kuidas ma meriseaga puhastust saaksin? Šamaanihärra vaatab mulle mõtlikult silma ning ütleb: „Sul ei ole seda enam vaja! Sul on kõik hästi!”

Kepslen mööda tänavaid tagasi hotelli ja turule... ja mõtlen, et unustasin küsida, et huvitav mitme kuu pärast ma nüüd oma pead võin alles pesta, et selle väärt kraami mõju ära ei kaoks.

Mõne aja pärast ilmub mingi imelik peavalu... Proovin seda eirata, kuid kella viieks õhtul olen nii väsinud ning nii hullus peavalus, et lähen voodisse... Ja ärkan alles järgmisel hommikul kell seitse kerge pohmelli tundega. 14 tundi und ühtejutti!? Wau – kas see oli šamaani trikk, et ma end välja puhkaksin ja uut energiat saaksin?! Kas see oligi stress?! Või mõjus šamaani juures käik mulle kuidagi halvasti.

Ebalev kummaliste kalduvustega indiaaniriietes mees Peruus.











Lühike, sulgede ja ehetega tume mees nazcas indiaanlaste (kultuur, mis eksisteeris 1-8 sajandini Peruus) muuseumis hakkab meile Marikaiga pikka ja igavat juttu maailma loomisest rääkima. Peatame mehe ning palume kohe nazca indiaanlase kultuuri ja traditsioonide sektsiooni juurde asuda. Mees teatab, et ta on üks väheseid allesjäänud originaalseid nazca indiaanlasi ning oleme õnnega koos, et tema juurde sattusime.

Mina ei lase oma kannatamatul meelel kaua vaikida ning asun pärima erinevate rituaalide kohta, mida nazca indiaanlased tegid. Rituaalidest jutlustades mainib mees, et ta on šamaan ning ta viib ka oma muuseumis puhastuse rituaale läbi. Küsin, et kas ta valdab ka sellist iidset vuuduu kunsti, millega teatud sündmusi enda juurde meelitada. Mees hakkab kohe palju ja pikalt ning kiiresti hispaania keeles rääkima, millest võib järeldada, et ta kiidab oma rituaali tegemise oskuseid taevani. Oleme Marikaiga ühel nõul, et aitab muuseumi värgist küll ning parem võiks mõne põneva rituaali läbi viia. Lepime kokku, et kõigepealt puhastab väike indiaanlane meid munadega ning seejärel öeldes mehe esiisade salasõnu, tõmbame soovitu oma ellu. Kõlab lubavalt!?

Esimesena tehakse rituaal mulle ning Marikai jääb arvukate koerte ja kasside hoovi peale ootama. Minu suureks üllatuseks ütleb mees algatuseks, et ma pean end paljaks koorima. Mida, kas see mees on täielik pervert?! Seda ma ei ole varem kuulnud, et puhastumiseks peab paljas kui porgand olema ning protesteerin. Šamaan protesteerib vastu, kuid saame kuidagi kokkuleppele. Sulen käsu peale silmad, kuid piilun ripsmete vahelt, mida mees teeb. Ta tantsib minu ümber, kõristab kõristitega, puhub ning hingab sisse, vehib kätega ja munaga minu pea kohal ning lausub mingis võõras keeles imelikke lauseid. Kuid... miskit on kummalist... Mehe liigutused on kuidagi juhuslikud, hüplikud ning koordineerimatud, minu otsaette vedeliku määrimisel puudutused ebalevad ning rituaal kuidagi hektiline, sest mees tormab pidevalt ruumist välja mingite „vajalike“ tarvikute järele... Kui ma võin lõpuks silmad avada, on ta minu ette asetanud veeklaasi ning kõksab selle sisse toore muna. Muna kollane vajub põhja ning muna valge jääb selle kohale hõljuma. Mees vaatab mulle silma sisse ning ütleb: „Näed?“ „Näen mida?“ küsin segaduses vastu. „Vaata seda halba energiat, mis sinust kõik välja tuli!“ ütleb ta tähendusrikkalt. „Kus see halb energia on?“ olen ma endiselt segaduses. „No vaata, kõik see hõljuv asi!“ on mees enesekindel. Ma hakkan naerma ning ütlen: „Ei-ei, see ei ole halb energia, vaid see on ju lihtsalt vees ulpiv muna!“ Nüüd on mehe kord segadust vaikida ning kaotada veidi oma enesekindlusest.

Kõigele vaatamata ei soovi ma oma inimkatsete projekti pooleli jätta ning luban tal oma ilmselgelt väljamõeldud šamaani trikkidega jätkata, olles veendunud, et minu energia on selle liba-šamaani omast tugevam ning suudan end kõige halva eest kaitsta. Vahepeal lubatakse sisse ka Marikai ning otsa eest higi pühkiv šamaan viib läbi „kahele-naisele- ühe-hoobiga-kõik-mida-nad-soovivad-rituaali“. Nimelt istume Marikaiga vastastikku, käed seotud ning peame õhku valjusti oma soove hüüdma. Vaevu naeru pidades suudame mehe juhtnööre järgida ning hõigume oma soove muuseumiruumi. Mees alustab taaskord oma esivanematega jutlustamist, meile „hea-energia“ sisse puhumist, meie soovide edastamiseks kõristitega energiat üles küttes. Vahepeal juhendab ta meid erinevaid jooga tunni positsioone võtma ning tema järgi mingeid arusaamatuid lausejuppe kordama.

Lahkume mehe juurest itsitades. Peavalu ei ole, väsimust ei ole, liigset energiat ka mitte, kuid oleme ootust täis, millal küllus meie ellu saabuma hakkab.

Vaja oleks trikki, millega aru saada, et šamaan on liba – näiteks panna banaan šamaani lähedale ning see läheb mustaks või siis näiteks, et värske elujõus taim närtsib ära?! Postkaart sellele, kes pakub välja, kuidas teha vahet päris- ning libašamaanidel?!

Marika, kes on endiselt hea meelega järgmistele katsetele valmis minema

teisipäev, 26. jaanuar 2010

Imeline elu Titicaca järve saartel

Akna taga lendavad helikopterid, mis evakueerivad Machu Picchult inimesi
Öösiti sajab nii, et linna tänavad muutuvad jõeks


Paat on turiste täis. Paadi ühes nurgas istub aga suure värvilise seelikukuhja keskel üks senjoriita, kellel on kaks pikka musta punupatsi, suure lehviga kübar, kolm eest nööbitavat kampsunit, neoonvärvides komps, veidi rokane põll ning ta sõrmede vahel olevad vardad punuvad lõngast sokki. Oleme teel Titicaca järve saartele, kus rahvarõivad on alles au sees ning käsitöö on tänu turistide voolule saanud peamiseks sissetuleku allikaks. Titicaca on Lõuna-Ameerika suurim ning maailmas kõige kõrgemal asuv navigeeritav järv, mis asub Peruu ja Boliiva piiril ning mis on täis saari, kus elatakse uskumatult eksootilist elu. Elu, mis interneti ja kosmoselendude ajastul tundub kui kiviaegsena.

Urose saared.
Häda ajab härja kaevu ning hirm muudab inimesed nutikaks. Tundub, et hirm kurikuulsate incade valitsemise alla sattuda, pani Titicaca järve ääres elanud inimesed väga loovalt tegutsema. Sest millega veel seletada siinsete inimeste hullumeelset ideed ehitada endale ise saared ning seda veel pilliroost?! Täpselt see aga juhtuski – nimelt tekkisid Titicaca järvele ujuvad saared, milledel ka kogu eluks vajalik oli meisterdatud pilliroost. Kunagi elas siin väga palju inimesi, tänaseks on järgi jäänud 42 saart ning paarsada inimest. Enamus on läinud linna „vähem kõikuvat“ elu otsima, kuid allesjäänud on ilmselt sellist eksootilist elu nõus viljelema vaid seetõttu, et neid uudistamas käivad turistid on heaks sissetuleku allikaks. Käisime Marikaiga aga saarel kõndimas ning uudistamas ning kui aus olla, siis ega see saar oma stabiilsuselt eriti ühest tavalisest saarest erinenudki, kuid seda peab küll mainima, et ega seal liikumiseks küll nüüd eriti ruumi ei olnud. Aga vaadake videost ise:


Urose fotod siit.


Amantani saar.

Kolm tundi sõitu keset järve ning kaovad teed ja autod ning elekter. Meie ette kerkib üks mäe moodi saar, mis on puudest tühjaks tehtud, metsa asemele on ehitatud terrass-põllumaad ning kohalikud järgivad vanu traditsioone. See on Amantani. Pooled saare elanikest (olen kindel, et tegelikult ka usklik osa saare elanikkonnast) kummardavad endiselt maa-ema ja maa-isa, mägede vaime ning ravivad end ise taimede ja merisigadega. Meie peremees Bautista ja perenaine Irma seletavad, et munjo (nagu piparmünt) aitab kõhuvalu vastu, coca lehed peavalu vastu, san pedro kaktus vähi vastu ning tavalistest konnadest keedetud supp nõdrameelsuse vastu. Kohalikud liha ei söö, sest saarel ei ole koduloomi ning alkoholi juuakse vaid pidude ajal. Saare elu on lihtne ja vaikne, õhk on puhas ning kogu elu käib looduse rütmide järgi. Kõik tunnevad kõiki ning erinevate inimeste vahel on tööjaotus – kes püüab kala, kes koob, kes kasvatab kartuleid – ning siis seda kõike vahetatakse omavahel.


Me satume saarele ühe olulise festivali ajal, nimelt on rõõmupidu, mil tantsitakse emakesele maale ja isakesele maale selleks, et see ikka head saaki annaks. Enamus saare 4000 elanikust on rõivastatud uuematesse rahvarõivastesse (tõsi, meeste rahvarõivastest on järgi jäänud vaid kirev kõrvaklappidega müts), tassitakse õlle ning coca cola kaste, süüakse head ja paremat ning käiakse maa-ema ja maa-isa templites ohverdusi tegemas ja jumalatele tantsimas. Satume meiegi pidu kaeme ning koos memmede ja taatidega õlut jooma, coca-lehti järama ning muusika saatel puusi hõõritama.



Õhutul korraldatakse saare turistide auks kultuurimajas pidu. Irma riietab meid hoolikalt kohaliku kombe järgi, vaatamata villaste ja väga suurte seelikute alt välja vaatavatele matkapükstele ning tennistele näeme välja nagu põlised memmed ning uhume mitu head tundi kohaliku bändi saatel (saagimise liigutusi tehes) tantsu.


Taquile saar.

See on üks omapärane väike saar, kus mehed (just, ainult mehed) käivad mööda tänavaid ning koovad... Kõigil meestel on peas Kessu ja Tripi sarjast tuttavad Tripi mütsid. Selgub, et igal erinevat värvi mütsil on oma tähendus – selle järgi saavat aru, milline mees on abielus ning milline rõõmus, milline kurb ning milline valmis vallatusteks....Selle saare elu on veel vaiksem - peaväljakul ulub tuul ning mäeveerel uitavad lambad... maailma lõpu tunne on.

Kõik fotod siit.

Marika
ja Marikai

teisipäev, 19. jaanuar 2010

Machu Picchu ehk kadunud Incade linn

Pärast San Pedro unenäomaailmas käimist

Ikka sajab

Minul oli see ammune unistus. Mannil oli tunne, et ei tea kas tasubki minna, sest see on üks turismilõks. Nüüd on meil selles „uute inimloodud maailmaimede“ kandidaadi juures käidud. Ilma liialdamata võib öelda, et kadunud Incade linn Machu Picchu lummas ja võlus meid mõlemaid, vaatamata turistide hordidele ning pladisevale vihmale.

Kes need Incad üldse olid? Raamatud räägivad, et Incad olid lihtsalt üks paljudest väikestest hõimudest Peruu Andides. Neile tuli kallale üks naaberhõim, kellele nad olid peaaegu alistumas, aga... Nii nagu enamus ajaloo suursündmusi on alguse saanud, nii ka seekord ehk selle väikese hõimu liikmete seas oli üks suure ego ning karismaga mees - Pachacutec, kes algatuseks võitis sõja kurja naaberhõimu üle. Sellest ilmselgelt innustust saanud, siis läks ta vallutusretkedele põhja la lõunasse. Hiljem utsitas ta ka oma poja sõdalaseks, kes jätkas isa jälgedes.. 25 aastaga oli isal-pojal vallutatud ala ehk Incade impeerium sisuliselt Euroopa suurune ehk kogu Peruu ala, osa Boliiviast ja osa Ecuadorist. Senjoorid sõdalased allutasid ühe väikese hõimu teise järel nö Incade usku ehk surusid peale oma traditsioonid ning kombed. Allutamise tegi lihtsamaks ka asjaolu, et suures Inca Impeeriumis hakkas toimima erinevate alade vahel – ehk mereääre, mägede, kõrbe ja džungli vahel kaubavahetus – ikka kala ja vill ja taimed ning mitte-incadest hõimud nägid selles endale kasu.

Kogu suurele impeeriumile tegi lõpliku lõpu hispaanlase vallutusretked. Incade impeeriumis kerkinud linnad ja ehitised tehti maatasa ning kogu müstiline kultuur kadus... Machu Picchu asus aga 2400 meetri kõrguse järsu mäe otsas, kuhu hispaanlased ei jõudnud ning tänu sellele on alles see müstiline ning imeline iidne linn. Linnas on kõik ühele linnale vajalikud kohad olemas – peaväljak, elumajad, templid, terrassidena laiuvad põllumaad, vangla jne.


Keegi ei tea, miks või kes seda rajas, kuid erinevaid spekulatsiooni versioone liigub oma tosin – uus põllumajandus katsetuste baas, vangla pahadele, Inca kuningate resideerumispaik jne. Kuna tegu on väga loova ning julge sammuga, siis meie Marikaiga kahtlustasime, et ilmselt oli tegu ikkagi Pachacuteci ehk hullu visionääri järjekordse hullustükiga... Aga tore, kui selliseid hulle hullude mõtetega inimesi ikka jätkub!


Marika ja Marikai

pühapäev, 17. jaanuar 2010

Kõrb, vein ja kala ehk päev Icas

Hotellitoas põsepuna peale pannes

Mariad uute läki-läkidega

Meie sooviks oli minna ookeani äärde – et mis puhkus see Marikail ikka ilma mere ja sooja ilmata on. Millegipärast on aga terve reisi aja pidevalt nii juhtunud, et muudkui plaanime, kuid elu teeb kohe meie plaanid ringi. Nii ka seekord - jõuame küll ookeaniäärse linna lähistele, aga kuna buss peatub seal kell 4.30 hommikul ehk kriminogeenide tipp-tegutsemise ajal, siis otsustame bussis edasi magada ning järgmisesse linna sõita.

Ica tundub esialgu tavalise väikese linnana – ei ole ei plisseerseelikutes tädisid, ei ole laamasid, on vaid sinistes pluusides pankadesse ruttavad ametnikud ning õhus hõljuv ohtlikkus. Jätame kogu oma elu südame värisedes suvalise hotelli pakihoidu paari kohaliku raha eest (no tuleb tõdeda, et hotellimehe silmavaate ikka ennem kategoriseerisime usaldusväärseks), võtame südame värisedes ühe suvalise külmkapi moodi takso ning läheme Ica ümbrust avastama.

Kõrb.

Lonely Planet räägib müstilisi legende Ica lähistel asuvast kõrbe-ja peolinnast Huacachinast. Vaid 3 kilomeetrit Icast ning teeääres laiuvad tohutud liivadüünid – uskumatu, justkui oleks kõrbesse jõudnud. Huacachina on tehislinn ehk keset tohutuid liivamägesid on kaevatud auk, millest sai järv, ümber järve laiuvad oaasina kuivanud ja tolmunud palmid ning ümber palmide kõrguvad majad, mis võiksid vabalt kuuluda Haapsalu promenaadi äärde või siis sobiks Pirita rannahooneks. Selles inimtühjas ja veidi närtsinud olemisega oaasis tundub, et selle linna hiigelajad on möödas või on siis hetkel lihtsalt turistide vaba aeg. Marikai ei ole aga varem kõrbes olnud ning ta võtab omale optimistliku plaani ronida kõrge vertikaalse düüni otsa... Marikai läheb minuti, teise ka, kuid 3 minuti pärast pöördub ta millegipärast tagasi – liiv on kuum, raske on, palav on.... juua-juua. Kõige tipuks kukub fotoaparaat-videokaamera liiva sisse ja keeldub edasisest koostööst (paljud järgnevad videolõigud pärinevad mobiiltelefonist, seega võib kvaliteet kõikuda).



Vein.

Ümber Ica laiuvad veiniistandused ja veinitehased. Trügime sisse ühe suure veiniistanduse väravast, mille nimi on Vista Allegre. Joogiks on veinid, mida müügiks ei ole ning müügiks on veinid, mida joogiks ei anta. Ilmselt antakse janustele turistidele neid veine proovida, mis maitsevad enam-vähem ning siis müügiks lähevad need, mis on kauaks lattu seisma jäänud.. Peale degusteerimist toimuva tuuri juht on maailma tülpinuim väike Peruu mees, kes veab meid terastünnide vahel edasi ja tagasi.. ja selgitab justkui CD plaati mängides meile üliigavalt veini tootmise protsessi... Kui selgub, et suured tammevaadid on vaid dekoratsiooniks, siis hiilime Marikaiga kikivarvukil tehasest välja ning põgeneme meie taksojuht Julioga.


Teiseks veiniistanduseks on väidetavalt Lõuna-Ameerika vanim veiniistandus Tacama (www.tacama.com). Sealses istanduses mõistetakse, et ega need tünnid turiste ei huvita, vaid veinide degusteerimine on kõige olulisem. Nii meid viiakse hoopis suurde vaatetorni, kust kogu istanduse valdused näha on ning kohe peale seda suundume rikkaliku veinilaua äärde, kus meie väike degusteerimise protsess üsna meeleolukalt möödub. Ustav taksojuht Julio kükitab tund aega lõõmava päikese all, niikaua kui meie lossis pidu peame...

Kala.

Peruu poiss Julio on meid truult terve päeva oma logiseva taksoga ringi vedanud. Viimasest veiniistandusest lahkudes juhtub midagi autoga ning ülejäänud tee liigume umbes 10 kilomeetrit tunnis. Julio on ülemeelikus meeleolus ning itsitab koos meiega. Ega sellest ei ole midagi, et minu hispaania keeles on rohkem vigu kui õigeid sõnu – ta mängib arvamismängu ning peame terved dialoogid maha. Oleme oma reisipäeva lõpuks Julioga juba justkui peaaegu sõpradeks saanud ning kutsume ta koos endaga sööma. Julio otsustab meid kohalikku rahvustoitu, Chevichet sööma.


Peale kalarestorani, teeb Julio ettepaneku, et ta tuleb meiega koos mööda Peruud reisima. Meie vaid naerame, anname Juliole kokkulepitud summa peo peale ning kõnnime mööda tolmust tänavat minema, jättes Julio pika ning kohkunud näoga meile järgi vaatama...

Elagu Peruu folkloor!

Marika ja Marikai


neljapäev, 14. jaanuar 2010

Peruu floorat nuusutades ja mekkidesh

Peruus Argentiina veini juues

Hotellitoas on jahe-jahe

„Meil siin Peruus on üks taim, mis võtab kõik hirmud ära. Näe, seal eemal müüb üks naine jooke – tahate proovida?“ küsib uljas noormees, kes on meid saatmas keset Peruud Huancayo linna lähistel Chupaka külakese loomaturul. Nimelt otsustasime Marikaiga tavapäraseid turismimarsruute ignoreerida ning sooja ilma ning ookeani eest keset Peruud Andidesse Päris Elu kaema tulla. Nii olemegi ammuvate lehmade ning ruigavate sigade hulgas, mille vahel on oma mahlabaar-herbaariumi püsti löönud puhvis plisseerseeliku ning sinise-ruudulise põllega peruu tädi Dionysia (fotol, nimi kirjutatud kuulmise järgi). Dionysia vihmavarju alune lauake on täis igasuguseid potsikuid, tünne ning pudeleid, mille seest sirutuvad välja kaktused ja muud kõrrelised. Lammaste kõrval asuva laua all on suur tünn, kus Dionysia kasutatud mahlabaari klaase järgmise kliendi jaoks veega üle loputab...

Algatuseks saame kahe krooni eest tumedat maisi jooki, mis maitseb nagu mustsõstramorss. See on aga vaid soojenduseks, sest kohe hakkavad tädi Dionysia tünnidest välja tulema ka igasugused vuuduu rohud. Julguse-jooki ei tule tädi Dionysial meile mitu korda pakkuda. Maksame kaks krooni, kulistame joogi alla, kuid esialgu mingit erilist tunnet ei teki. Ei tea kas hirmude kadumisest või Tomi poolt mulle läkitatud Avantüristide „Seitsme Maailma“ raamatust inspiratsiooni saanuna uurin, et kas tädi Dionysial äkki San Pedro kaktuse (tekitab kergeid hallutsinatsioone) jooki ei ole. Tädi Dionysia toimetab vahetpidamata, ikka täites soovijatele klaase, neid loputades ning erinevate tünnide kaasi muudkui kergitades ning uuesti sulgedes. Minu San Pedro küsimuse peale säilitab ta oma asjaliku näoilme ning kergitab kohe ühe suure plastämbri peal olevat käterätti, mille alt ilmuvad nähtavale lima moodi vedeliku sees ujuvad jämedad kaktuse tükid. Peale põhjalikku „Seitsme Maailma“ poolt antud kursust, uurin asjatundlikult, et kas see kaktusesupp on ikka korralikult keedetud. Tädi noogutab iseenesest mõistetavusega ning segab kulbiga demonstratiivselt lima. Noogutan vastu ning ostan nelja krooni eest kahtlaselt päevinäinud coca-cola pudelitäie lima.

Meiega kaasas olev noormees saab innustust meie rahvameditsiini huvist ning kohe räägib ta meile taimest nimega Maca, mis mõjub meestele kui Viagra. Vahe on selles, et Maca on täiesti looduslik ning erinevalt Viagrast mõjub see paari tunni asemel kohe terve nädala. Noormees ütleb vaikselt veel, et kui tema seda joonud on, siis tema tüdruksõber ei pea üle paari päeva vastu ning üldiselt põgeneb nädalaks kodust ära. Sarnane jook on olemas ka naistele, nimeks Aguaje. See taim kasvab ainult džunglis ning kuna see sisaldab endas väidetavalt palju naishormoone. See pidavat nii mõjuma, et naistel hakkavad kõik naiselikud omadused kohe vohama – nimelt rinnad ja tagumik kasvavat (seepärast džungli naised pidavadki hästi volüümikad olema) ning seksuaalsus kasvab kordades. Ütlen noormehele, et oih, meil on just nüüd ja praegu neid taimi hirmsal kombel vaja, jätan lisamata, et inimkatseteks. Minu suureks üllatuseks selgub, et see pole mingi probleem ning noormees võtab suuna sinnapoole, kus neid turul suure tõenäolisusega müüakse.

Leiame vanamehe, kelle ees on terved mäed jahukottidega. Kohe selgub, et üks neist jahuhunnikutest ongi imeline maca pulber ehk meeste viagra... Küsime Marikaiga kumbki 250 grammi (a’ 10 eesti kroon) oma salarelvaks, millega vajadusel ümbritsev meessugu „vormi viia“. Aga selleks, et selliste meeste eest põgenema ei peaks, on meil vaja nüüd kohe üles leida ka naiste imerohi. Minu suureks imestuseks ükski kohalik küll nende lettide ääres ei trügi. Ühe vikerkaarvärvilise vihmavarju all istub naine, kellel näib meie poolt nõutud kaupa olevat. Tädi näitab meile kõigepealt vilju, millest naiste vägijooki keedetakse. Ütleme, et meil ei ole viljadest kusagil seda droogi võimalik vaaritada, mille peale ilmub meie ette pooleliitrises plastpudelis rohekas-kollakas jook. Ilma pikemalt mõtlemata on kaup jälle tehtud ning pudel meie seljakotis... Selgub, et tädil on veel teisigi huvitavaid rahvameditsiini ravimeid. Nii tõstab ta ühe suure poti kaant. Selles on hallivõitu vesi, nelgi õied, mingid rohulibled ning veest sirutuvad välja linnu varbad. Haaran suurest kulbist, segan veidi seda „suppi“ ning kohe ilmuvad nähtavale veel mõned väikesed linnud. Tädi pakub mulle seda proovida, et see tegevat südame tugevaks. Joogi jälkusest tulenevat vabandan end välja ning ütlen, et südamega on mul kõik korras. Letil on ka mõned sulgedega surnud linnud – need pidavat olema peavalu vastu – et lindu tulevat vastu pead hõõruda ning nii see peavalu läinud ongi. Ja kõik see ime ikka nii 5-10 eesti krooni eest.

Turu „loodustoodete“ sektsioonis müüakse veel mitmeid huvitavaid leide. Coca (http://en.wikipedia.org/wiki/Coca) lehed on kõrgmäestiku rahva igapäevane „toidulisand“, mis annab energiat, leevendab nälga ning janu ning annab palju toitaineid. Sellest taimest tehakse teed, kokaiini ning väidetavalt olevat see ka üks komponent salajasest coca-cola retseptist. Turistidele soovitatakse seda just kõrgmäestiku tõve vastu. Turul müüakse lehti kuivatatutena ning maitsevad needki kui kuivatatud puulehed. Järame neid pool päeva, ikka avantüristidelt saadud soovituste järgi – lehe roots ära, kõvasti mäluda ning järgi jäänud pallikene anda emakesele maale ehk pacha mamale. (Terje ja Berit, tänud teile raamatu eest, mul on nagu pool imerohtude kursust nagu kohe läbitud).

Õhtul lapime Marikaiga kõik oma ostud hotelli aknalauale ning peame pika diskussiooni, et millisest „hõrgutisest“ alustada. Hägused ollused aknalaual põrnitsevad meid ning meie neid. Kas tark oleks kohe naiste „seksirohi“ ära juua, või alustada kaktusest või hoopis kokalehtedega suurem soojendus teha. Peale pikka arupidamist pakun, et võiksime alustada San Pedrost ehk hallukaid tekitavast kaktusejoogist. Kohe meenuvad mulle aga erinevatest raamatutest loetud tarkused, et enne selle joomist, on tark päev läbi paastuda. Seda me kahtlemata teinud ei ole. Lisaks on mul kõhklusi joogi puhtuses ning selles, et kas üks hotellituba on ikka paslik koht nii püha rituaali läbiviimiseks. Avan pudeli, nuusutan selle sisu, võtan lonksu ning tunnen kuidas sisikond sekundi pealt ülespoole hakkab tormama. Sulgen kiiresti pudeli ning lepime Manniga kokku, et proovime San Pedrot uuesti äkki mõnes teises kohas. Palun loetud tarkusi järgides kaktuselt andeks ning panen pudeli prügikasti. Kuid rohekas naiste võlujook räägib minuga nüüd juba õige valjusti... Selle maitse on mahedam ning talutav.... Kammime juuksed, värvime huuled, jagame omavahel pudeli õelikult fifty:fifty ning suundume ööklubisse...

Kuna meil Manniga jätkub endiselt juttu kauemaks kui Löfbergs Lilaga, siis alguses ei pööra me klubile, inimestele ning muusikale suurt tähelepanu... Taimeleotis lebab rahulikult kõhupõhjas – ilma, et ma tunneks end kuidagi naiselikuma või vallatuste janusemana. Ühel hetkel aga tundub, et nüüd võiks tantsida. Pakun Mannile, et teeme minu Balil õpitud nõidust ning tõmbame endale mõned mehed lähedale. Ei tea, kas joodud droogi mõju käivitumisest või nõidusest, aga ei möödu ühte minutitki, kui oleme sissepiiratud suurest meestekambast, kes meid üksteise võidu tantsima rebivad. Mann vahendab mulle oma tantsupartnerilt saadud infot, et noormees on 18 aastane. Ilma pikema sissejuhatuseta teatab aga minu tantsupartner: „Vanus ei ole oluline“. Ja nii me tantsime coca lehtede ning Aguaje mõju all, ikka salsa ja lambada ja Madonna disko lugude saatel varaste hommikutundideni...



Marika, droogifänn

teisipäev, 12. jaanuar 2010

Maa ja taeva vahel ehk Quilotoa ring

Ainukese külalisena suures hostelis

Tädi Pauline tehtud apaca villa sokkides

Buss peatub keset tühermaad ning minu ees olev kahe punupatsiga neoonroosas pontšos olev tädi muutub ärevaks ja piilub muudkui üle istme minu poole. Peagi saan aru, et ta proovib mulle selgeks teha, et ma pean siin maha minema. Siin...?! Kuna tegu on pealtnäha tühjusega, otsustan tädi soovituses kahelda ning küsin igaks juhuks enda taga istuvalt mehelt, et kas see on tõesti Quilotoa? Mees noogutab. Mul ei jää muud üle kui oma kompsudega maha kobida, heinamaal ühe hobuse kõrval istet võtta ning enda ja hobusega aru pidada, et mis siis nüüd.

Olen nimelt moodsast Ecuadori pealinnast Quitost umbes 3 tunni sõidu kaugusel lõunas, Cotopaxi piirkonnas indiaani külakesi avastamas (seda kutsutakse Quilotoa ringiks). Täiesti kaootilises bussigraafikus (kus bussid liiguvad ainult teatud külakeste vahel, enamus üks kord päevas ning täiesti absurdsetel kellaaegadel ehk näiteks kell 3 hommikul?), õnnestus mul eelmisel päeval kuidagi imekombel jõuda Saquisilist järgmisesse külakesse nimega Chugchilani ning nüüd Quilotoasse ning siit tahaks edasi minna Zumbahuasse. Keda huvitab kohalik indiaani elu ning maakohad, siis seda autentset Ecuadori piirkonda soovitan kahe käega soojalt!!!

Kõnnin mööda mäkke tõusvat teed ning siis mööda heinamaa taolist mäeserva üles ning seal, maailma äärel seisab naine (vist ei ole vaja enam mainida, et ikka kaabuga, punupatsiga, sametseeliku ning heledate sukkadega). Jõuan ta kõrvale ning mul jääb suu lahti – minu ees avaneb vaade kraatrile, mille põhjas on imeline türkiissinine/rohekassinine müstiline järv. Naine vaatab mind ning ütleb: „Eksole ju ilus?” Olen sõnatu. Naine on Pauliine, ta on 43 aastane, tal on kaks last, hostel, viis koera, lambad, mõni laama ning kunstnikust mees. Ta maja on kohe siinsamas kraatri veerel. Pauliine kutsub mind enda poole – kahjuks küll mitte sõbrannatsema, vaid kunsti ning kudumeid vaatama. Muldpõrandaga maja on väsinud ning väga vaene. Pauliine laob lagedale sokid, kindaid ja kampsunid - kõik ikka kas apaca või laama villast. Laama vill on karedam ning apaca vill pehmem. Pauliine väidab, et ta on need kõik ise teinud, kuigi kõik näevad kangesti masinakudumina välja ning täpselt samasugused kui eelmisel päeval Saquisili turul nähtud. No mis sest, et Pauliine udutab – väljas on ju külm. Soetan endale 120 krooni eest apaca villase mütsi, kindad ja sokid, soovin Pauliinele äris õnne ning otsustan minna ümber järve, mööda järsku kraatri äärt trekkima.

Seisatan kraatri äärel, imeilus vesi allpool sillerdamas. Vee värvus muutub sõltuvalt sellest, kas päike paistab või on taevas pilved. Mõõdan pika pilguga vastaskaldalt paistvaid järske ning kõrgeid kaljunukke. Tädi Pauliine hoiatas, et ring ümber kraatri võtab kiire kõnniga 4 tundi ning aeglaselt kõndides 5. Kuna minu peamiseks spordialaks on viimastel aegadel olnud bussiistmel auklikust teest tingitud hüppamine, siis otsustan taamal ilutsevaid järske tõuse trotsida ning siiski minna.

Algus on lõbus, sest minu teele satub mägirahvaid, kes tõenäoliselt isegi kuulsatele juudi soost ärimeestele silmad ette teeksid. Ühel künkal istub vanem naine ja karjatab lambaid. Kui proovin teda seljatagant pildistada, saab ta tohutult kurjaks ning sajatab mis hirmus. Otse loomulikult nõuab ta mult kahjutasuks raha. Kui 5 eeki väärtuses raha talle kompensatsiooniks pihku pistan, nõuab ta järjekindlalt sama palju veel. Olen tädi nahaalsuse üle veidi šokeeritud, kuid kohe mõistan, et eks ma olen ise ka parajalt nahaalne oma fotode tegemisega. Rikun raha andmisega küll igasugu hooliva turismi reegleid, kuid vabandan end välja põhjusega, et ega ma ju ise ka ei tahaks, et iga suvaline turist muudkui tuleb ja minust fotosid teeb. Tädi leebub lõpuks veidi ja lubab mõned pildid veel teha. Kui aga palun tal oma varem öeldud nime korrata, siis kostab ta vastuseks Maria Latacunga (lähedal asuva linna nimi), mis on sootuks midagi muud kui paar minutit tagasi öeldu – tädi valetab nii et suu suitseb :). Kohe ilmub kusagilt võsast ka teine naine ning pakub, et ta võib ka mulle poseerida. Loobun viisakalt. Tädi Maria Latacunga on aga nii hoos, et otsustab minuga veel äri teha. Nimelt pakub ta välja, et tulgu ma aga temaga allapoole järve äärde laamasid pildistama, aga see maksab 3 dollarit. Maria Latacunga loovus ajab mind lihtsalt itsitama ning jätkan oma teed.


Mäeveerel siblib vanapaar oma lambakarjaga. Otsustan kaamera kotti peita ning nendega niisama juttu ajada. Selgub, et nad käivad iga päev oma lammastega mööda järsu kraatri servi ning proovivad neile toitu otsida. Minust allpool mäeveerel kõlkuv vanapapi küsib mult: „Kas sul kella on?” Vastan, et ei ole, aga et ma arvan, et kell on umbes 9. Papi kissitab silmi, vaatab päikesesse ning ütleb: „Ei, kell on kaheksa!” Siis aga minu suureks üllatuseks rebib ta varruka käise ülespoole, vaatab oma kella ning ütleb: „Ei, hoopis pool kümme on!” Olen hämmingus. Tema naine seisab minu kõrval ning hakkab äkki kiiresti midagi hispaania keeles rääkima. Aiman, et ta soovib mult midagi saada, sest ta käsi on miskipärast pikalt ette sirutatud. Otsustan ullikest mängida ning ütlen, et ma ei saa kohe üldse mitte midagi aru mis ta räägib ning hüüan neile lahkudes: „Adios!”. Hiljem taipan, et papi vist tahtis minult kella endale kingituseks lunida? Mhm....

Kõnnin teadmata aja justkui ebareaalsuses. Enamuse ajast kulgeb teerada mööda kitsukest kraatri serva, nii et ühel pool on umbes kilomeetrine järsk sügavik ning teisel pool veidi laugem, kuid kaljune mäeselg. Tuul puhub, rohupuhmad sahisevad, õhus on kõikemattev vaikus ning kõrguse ning kauguse tõttu ei näe ma pikalt ühtegi hingelist. Üle vastaspoolel asuva kraatri ääre roomavad alla sinise vee poole kerged valged tantsisklevad pilved, justkui soovides veega üheks saada. Väljaspool kraatrit laiuvad Andid, nende veerel põllud ning mööda mäekülgi on laiali üksikud majakesed. Näen eemal liikumas punast täpikest, mis on ilmselt punase pontšoga lambakarjus ning hiljem istub kaugel-kaugel ühel mäenukil sinises täpp - pontšos lambakarjus koeraga. Imeline. Jõudes kõige kõrgemale kraatri servale, tunnen et olen nii kõrgel ning siniselt hõõguvas vees on mingi müstika, et otsustan istuda ja mediteerida. Pean tunnistama, et peale Balilt lahkumist on kuidagi need mediteerimise korrad harvaks jäänud, ei ole nagu kuidagi see olnud, kuid nüüd on õige hetk. Sulan vaikusesse ning kui silmad avan, selgub, et olen sulanud üheks ka suure pilvega, mis on mind täielikult enda sisse mässinud. See on müstiline ja võimas ühekorraga.


Minu truuks kaaslaseks sellel matkal on hispaania keele sõnaraamat. See on parim viis õppimiseks, sest otsustan proovida oma mõtteid hispaania keeles väljendada ning nii peatun tihedamini kui tavaline matkasell, sest mul on tihtipeale sõnaraamatust mõnda sõna vaja uurida. Aha... et näe kavalaid – ühe täheline erinevus - pintura ja pintora, mis tähendavad vastavalt maali ja kunstnikku. Ning ooo – gallina on kana – ahaa, sealt see Gallina Blanca supp tulebki. Ja cansada on väsinud, kuid casada abielus. Äh, et ma kellelegi kogemata ei hakka seletama, et abielus olen. Aha... Ja aeg lendab.

Vahepeal kisub olukord ekstreemseks. Nimelt liigub minu poole kari lambaid. Tundub, et nende karjuseks on kaks ülikurja koera ning omanikeks püstloodis kraatriserval oleval põllul kartuleid rohivad kaks memme. Üks koertest aga näeb, et liigun lammaste poole ning ta sööstab minu poole hirmsasti haukudes kui püssikuul. Umbes meeter enne mind jääb ta paigale ning hakkab lõuad pärani minu suunas mingeid hüppeid tegema ning proovib mind hammustada. Ma ei karda üldiselt koeri ning nii püüan ka selle koeraga nagu ikka eesti keeles sõbralikul toonil rääkida. Tavaliselt mõjub. Hetkeks tundub, et ka see koer rahuneb. Aga nii kui ma proovin teha ühe sammu mööda oma rada edasi, mis tähendab ühtlasi, et lammaste poole, sööstab see hull peni otsejoones minu jalgade poole ning naksab mind õrnalt. Siis saab mu kannatus täis. Karjun paarsada meetrit eemal olevatele memmedele, kes on selleks hetkeks juba pilve sisse mattunud ja ma ei näe neid enam: „Appi!!! Palun kutsuge oma koer ära, ma ei saa edasi minna!” Aga sealtpoolt kostab vaikus. Julgen juba kahtlustada, et varsti ilmub üks neist minu juurde ning küsib dollari selle eest, kui ta oma koera ära kutsub. Seda aga ei juhtu ning üldse ei juhtu midagi. Memmed on vait. Teen katseks veel ühe sammu ning segane peni ründab mind jälle. Otsustan, et seisan lihtsalt paigal. Ei liigu ning ehk ükskord ikka midagi saab. Hoolikast lambavalvurist poolsegane verejanuline koer istub ka – ka tal on kogu aeg maailmas. Űhe silmaga valvab mind ning teiega jälgib lambaid. Pääsemine tuleb lõpuks aga ootamatust kohast. Nimelt on mu päästjateks lambad, kes otsustavad lihtsalt ühel hetkel ümber pöörata ning tuldud teed tagasi minna. Kui lambad on ohutus kauguses, longib koer neile lihtsalt järgi. Teen ühe argliku sammu ning ime – koeral ei ole minust enam sooja ega külma. Läkski kõigest 15 minutit.

Pärast nelja tundi tühjust, oma mõtetes ning oma maailmas olemist, mööda libedat ja üles mäge roomavat teed ning täienenud hispaania keele sõnavara, muutuvad mu jalad nuudliks. Minu jalge all olev rada laskub pikalt ja ohtlikult kordi ja kordi, nii et pean end tihtipeale tagumiku peal alla laskma. Ja siis tuleb jälle tõus – nii karm, et pean iga 10-20 sammu tagant puhkama – ilmselt mängib oma rolli ka 4000 meetrine kõrgus. Ilm muutub tuuliseks ja külmaks ning sajab. Väsimus on. Õnneks olen siin trekil üksinda, nii et ei ole mitte kedagi teist süüdista selles, et miks ma siin olen ning vinguda ei ole ka kellelegi teisele kui ainult endale. Nüüd on kogu kraater üleni suure pilve sisse mattunud, mille sees sajab. Minu sihtpunkt, mis mulle varem vihjeid andis, et kui kaugel ma olen, on sootuks kadunud. Mulle tundub, et iga nurga taga peaks kohe-kohe küla olema... aga ei – järgmise nurga taga on hoopis uus tõus, raskesti kõnnitav liivakõrb ja karm tuul. Teel on igal pool hobuse sitta. Nii tuleb mul idee, saata universumile soov, et mulle tuleks vastu hobune koos ratsanikuga, kes mind tagasi külla viiks. Hobust aga ei tule ega tule. Ühtäkki mõistan, et universum on ikka tark küll ;). Nimelt on mul juba niigi tükk tegemist, et kahe jalaga maa peal olles end mitte väga kõhedalt seal maa ja taeva vahel kõõludes tunda. Ei oleks mingit varianti, et mina kui kogenematu ratsanik hobuse seljas üldse kuhugi ilma südameatakita jõuaks – kitsal kraatriserval hobusega sõitmine oleks hullem kui igasugused ameerika mäed. Rühin edasi! Ja nii veel kaks tundi. Samal ajal on aga sisulist püstiloodis mäeveerel inimesed, kes midagi istutavad – naised samasuguses riietuses nagu turul – ikka valged sukad ja neoonvärvilised pontšod. Vot see on tase – kartulipõllul ka sama shikk välja näha kui linnas!!!

Kui lõpuks üleni tolmusena pärast kuut tundi turnimist külla tagasi jõuan, varisen märjana ning külmununa, kuid õnnelikuna oma külma hotellituppa kolme teki alla ja näen und. Näen unes, et kõnnin selle kraatri serval ja millegipärast kukun alla. Sulen silmad ning kukun uuesti. Ja nii lõputu arv kordi. Lõpuks taipan – et aga miks ma kukun?, ma ju oskan lennata!! Niipea, kui seda tõden, sirutan kaks kätt kõrvale ning lendan – liuglen üle sini-sinise veega järve ja kraatriservade ja mägede ja põldude ja lammaste ja laamade... Loomulikult ma oskan ju lennata, ma olin selle vaid unustanud. Oluline on seda üles ärgates aga enam mitte ära unustada...

Marika

esmaspäev, 11. jaanuar 2010

Kohtumised Skypest (loe: skaibist) väljaspool

Pärast taksoga mööda linna tuuritamist

Soe ja vihmane


Mulle jõudis külla Eestist sõbranna Marikai ning nüüd on blogis vahelduseks uuesti külalis-sissekandeid oodata. Blogi kronoloogiline järjekord läheb nüüd korraks veidi sassi, sest panen jooksvalt üles meie Peruu seikluseid Marikaiga, kuid samal ajal ilmuvad edasi veel paar Ecuadori lugu.

----------

Marikalt:

Vähkren Lima papist hotellitoa voodis. Öö on, kuid väheseinaks olev papp annab aimu igast helist, mis kõrval toas toimub - Jack Johnsoni meelelised laulud ning tundmatu paari intiimhetked...


Ärkan koputuse peale poolunest. Koperdan ukseni ning selle taga on.... Marikai. Kuigi ma olen teda oodanud, ei saa ma unesegase peaga aru, et kust ta nüüd siis siia sai?! Aasta aega on ta olnud hääl skaibis, kuid nüüd on nagu pilt ka! ? Toibun veidi, kallistame ning saan aru, et ta on ikka päris. Ehmun enda peas äsja olnud mõtte pärast – jeever, kui sõpru tükk aega ei näe, kas siis ongi oht, et nad muutuvad ajus virtuaalseks. Aga ei, pärast mõnda aega kestnud jutuvada mõistan, et see on sama Marikai, keda viimati aasta aega tagasi nägin. Päris ja täitsa seesama armas sõbranna... Tuttav Indrek kommenteerib minu mõttekäiku, et kui oleks olnud skaibi-manniga tegu, siis oleks kuhugi ilmunud ka kiri: "daunlõud kompliit" (allalaadimine lõpetatud).



Marikailt ehk Mannilt


Jõudsin Limasse kohale pärast pikki vintsutusi, mis algasid juba Eestis. Nimelt olin sunnitud kaks korda lennupileteid ostma, sest esimene lennufirma Komeet otsustas enne jõule ehk kaks nädalat enne minu tulekut pankrotti minna. Esimene õppetund selle reisiga: kontrollitagu internetist lennufirmade tausta enne kui pileteid ostate.


Limas on harjumatult kuum. Teisel hommikul sajab aga otse meie hotellitoas, sest vihm on Limas harukordne ja katused on aukudega. Aga Marika on elus terve ja õnnelik ning sama nägu mis 1,5 aastat tagasi. Esimesed kaks päeva läkski peamiselt omavahelisele tohutule infovahetusele (rääkis peamiselt Marika :) ja Lima kohta ma suurt midagi teada ei saanudki.


Nimega oli mul ka juba jama – kohalikud, kellel on kõigil kaks eesnime ning kaks perekonnanime nõudsid sama ka minult, kui soovisin telefonikaarti osta. Ei sobinud ükski vabandus, et meil Eestis on teisiti kombeks ning nii muutusingi kohe Marisol Kari-Tamm ’eks ja Marika muutus Maria Tamm-Kari’ks (etteruttavalt võib öelda, et iga päev on jooksvalt tulnud kasutada ja välja mõelda üha uusi ja uusi nimesid).


Kuna ma alles aklimatiseerun ja liiga palju veel juhtunud ei ole, siis pikka lugu täna ei tule. Pealegi varustasin ma Marika nüüd väikese fotoaparaat-videokaameraga ning lähinädalatel tuleb pikkade juttude asemel operatiivseid videojäädvustusi meie olemisest.


video

Marikai ja Marika ehk Maria ja Maria

reede, 8. jaanuar 2010

Narkokuller Ecuadori vanglas

Restorani ukse taga ujuvad suured pilved
Ecuadorile omaselt öiselt jahe(illustratsioon internetist)
LOO ALGUS, EELMISES BLOGI SISSEKANDES...

Uberiku ukse vahele ilmub siniste silmadega ning blondide juustega noormees. Ütleme Hannesega justkui ühest suust: „Tere!” Noormees on vait ning vaatab meid pika ja mõistmatu pilguga. „K....kasssssssssaaaa oled eeeeeestlane, eesti keelt räääääääägid?” kokutame ootusärevalt. Noormees avab küll suu, kuid vaatab meid endiselt vaikides, justkui oleks sõnad kurku kinni jäänud. Peale hetkelist vaikust ta aga toibub, noogutab ning tema suust kostub: „Jaaaaaaa. Olen jah, eeeeestlane, aaaaga...?!” Tema silmis on segadus ja miljon küsimust, sest ilmselt lootis ta näha kedagi tuttavat, aga tema ees on hoopis mingid imelikud kaks võõrast kuju. Loomulikult, olin vanglast nn „Eesti venda” otsides täielikult ära unustanud, et „vennal” endal ju ei ole õrna aimugi, et me tuleme või kes meie oleme.. Pobiseme midagi oma tutvustuseks, kuid ilma, et noormees laseks meil lõpetada või tunneks isegi suuremat huvi meie isikute vastu, pääsevad äkki ta keelepaelad valla ning veidi kähiseval häälel hakkab ta rääkima, justkui poleks ta seda kaua aega teha saanud...

„Eelmises kohas oli mul normaalne elu, aga siin on ikka täielik s.... Telefon varastati hiljuti ära, helistada ei saa, ühendust kellegagi saa...” alustab ta. Mobiil on tegelikult vanglas keelatud, kuid loomulikult on mobiil siin igapäevane nähtus. Varem ükskord konfiskeeris noormehe mobiili turvamees, kuid kes selle tookord kohe ilusasti 10 dollari eest oli nõus tagasi müüma. Avalikud taksofonid on kõik ära lõhutud. Nüüd tal ei ole enam raha ning ta on välismaailmast ära lõigatud. Mõned päevad tagasi varastati kõik tema kuivama pandud riided ära. Nüüd on tal ainult see, mis seljas. Korralikult triigitud lilla triiksärk, teksad ning moodsad tossud – imestan mina noormehe võime üle vanglas stiil säilitada. „See vangla, kus ma enne olin, oli parem, aga kuna mul raha otsa sai ning ma enam maksta ei suutnud, siis toodi ta siia. No siin on täielik s...” kirub meie kaaskodumaalane suunurki veidi allapoole venitades. Annan puuviljad üle ning vabandan, et suitsu sisse ei saanud tuua. Noormees vannub ning küsib kohe kaaskannatajalt, et miks suitsusid ei lubata tuua... Selgub, et mina oleksin pidanud suitsud kuhugi aluspesu vahele ära peitma või valvuritele altkäe maksu maksma. 5 dollari eest võib siia ime asju sisse tuua!! Sisse tuuakse kõike – narkotsi, telefone, alkoholi jne. Ühel mehel olevat siin isegi relv madratsi all peidus. Igakord kui vangla töötajad läbiotsimise teevad, siis ta maksab veidi ning relv lubatakse madratsi alla alles jätta.

Istume väikeses koridori moodi uberikus, mina kitsal trepil, Hannes ainukesel toolil ning noormees pingil. Teised vangid nühivad meist muudkui mööda ning ma küsin, et kas meil kuhugi mugavamasse kohta minna ei ole. Kohe selgub, et ma olen ikka paras naiivitar, nimelt see kitsuke koridor ongi see koht, kus see noormees koos veel 10 mehega elab ning nimelt meie jalgealune põrand on hetkel ta voodikohaks. Muutun tummaks ning küsimuste voog katkeb mõneks ajaks, kuid sellest pole midagi, sest noormees jätkab oma juttu ühe hingetõmbega. Ta räägib eesti keelt kerge aktsendiga, nii et ikka ja jälle lipsavad eesti keelsesse lausesse hispaania keelsed sõnad. 8 kuud tagasi vanglasse sattudes ei osanud ta sõnagi hispaania keelt. Õppis lihtsalt kuulamise järgi, sest siin nö ellujäämiseks muud üle ei jäänud.

Alguses oli tal siin voodi, siis tal ei olnud enam selle urka „kunnidele” raha maksta ning voodikoht võeti ära. Nüüd magab ta põrandal. Administratsiooni ega kedagi ei huvita, kuidas vangidel läheb - magad põrandal või oled surnud. Selgub, et vanglasse tulles on vaja maksta 20 dollarit vangla administratsioonile, 20 dollarit oma urka meestele ning iga nädal 1 dollar voodi koha eest. Kui sul raha on, siis selle eest saab siin vanglas suhteliselt luksusliku elu – telekad, internetid, narkots. Kuigi ta alguses selle vangla maapõhja kirjus, siis nüüd mainib ta juba, et tegelikult siinses vanglas on veel normaalne, sest kõrvalolevas vanglas on hoopis nii, et kui sul ei ole sisse minnes 2000 dollarit maksta, siis sind lihtsalt tapetakse ära. Igapäev ikka saavat mõni nuga. Noormees mainib, et kui talle lähiajal raha ei teki, siis ilmselt viiakse tema ka sinna hullemasse kohta üle. Noormees ütleb, et just paar päeva tagasi nägi ta oma vangla katuselt kõrval oleva vangla hoovi, kus üks mees just parasjagu nuga sai. Eesti noormehe endagi näol ja sõrmenukkidel on kärnad - oli nädal aega tagasi kõvasti kakelnud. Ah, oli mingi arusaamatus.

Mina kohanen vaikselt olukorraga ning vaatan ruumis ringi. Seda on raske kirjeldada, aga lühidalt on kunagise kongi sisu täis ehitatud siniseks värvitud puitkappe. Kapi erinevatel tasanditel on väikesed luugid, mille taga on meeste toad, täpsemini öeldes riiulid või sahtlid. Nimelt väikesest luugist sisse pugedes on võimalik ainult oma voodisse ronida, ilma et oleks võimalik püsti tõusta. Mõnel on vähe suurem sahtel ehk madrats on kõrgemal kui sahtli põhi, nii et jalad on võimalik maha panna ning isegi mõned asjad voodi ette asetada. Ma uurin tükk aega seda moodustist, sest see on nagu mingi sipelgapesa mingist ulmefilmist. Ilmub selle kongi „kunn” ja ta lubab Eesti noormehel meiega jutuajamiseks oma sahtlit kasutada. See on suur ja ülbe mees ning ma ei hakka Eesti noormehelt isegi küsima, et mis ta hiljem selle teene eest vastu tahab. Toodud puuviljad?! „Kunni” luksuslikult suures sahtlis tuleb püsti seistes pea all hoida, kuid sinna mahub veel peale meie kolme ventilaator, telekas, palju kilekotte, kitarr ning mõned riided. See kõik ei ole nii hull, kui enne vanglasse tulekut Hannesega, erinevatest filmidest inspiratsiooni saanuna, elavalt ette kujutasime – a’la 3 ruutmeetril 20 meest, kes magavad põrandal ning isiklikeks toiminguteks kasutavad auku maas lamamisasemete kõrval. Need ruumid on võrreldes selle kujutluspildiga lausa luksus – põrand on plaaditud ja puhas, seinad värskelt värvitud, ühises väikeses koridoris on telekas. Kõigil vangidel on oma riided seljas ning keegi ei tundu olevat kongi lukustatud, vaid kõik toimetavad ringi ning ajavad oma asju. Auku ei paista kusagilt, ilmselt on kuskil päris peldik.

Noormees on väga avatud - ilma, et ta isegi õieti teaks, kes või mis me oleme, räägib ta ilma varjamata ära kogu oma loo. Detaile ei ole võimalik siinkohal avaldada, aga noormehe 21 eluaasta sisse mahub lisaks raskele lapsepõlvele suur osa kogemustest, mida Võsa Petsi saadetest on võimalik näha. Noormees ajas rahulikult oma asju, kuni viimase korrani siin Ecuadoris. Nimelt oli kõik algusest saadik kahtlane – saadetis ei saabunud ja ei saabunud. Kui viimaks saabus, ei olnud tegu kokkulepitud korraldusega. Lennujaamas pidas teda aga kinni turvatöötaja, kelle käes oli juba väljaprint, kus vaatas vastu ei midagi muud, kui Eesti noormehe enda foto! Ta oli oma varustajate poolt lõksu veetud!! Skeem oli lihtne – kuna temaga samal ajal läks üle piiri samade diilerite teine kuller, kuid kordades suurema kogusega, siis tähelepanu kõrvale juhtimiseks toodi lihtsalt Eesti noormees ohvriks. Ja nüüd ei tea, mis saab... ta on oma kohtuotsust oodanud 8 kuud... kui järgmise 4 kuu jooksul 4 kohtuistungit ei toimu, siis on ta vaba. Kuna Ecuadori kohtusüsteem on väga aeglane, siis on siin nii mõnigi ilma karistuseta jäänud. Seda tüüpi kuriteo eest on tavaline taks 8 aastat vangistust, kuid vabaks saaks ta tegelikult ka juba praegu - kautsjoni vastu. Kuulduste järgi olevat kulleritel üldiselt hea elu - 1 kilo saadetise eest makstakse sõltuvalt partnerist kas 40 000 kuni 100 000 EURi ning tavaliselt veetakse üle 5 -10 kilogrammi.

Noormees räägib, et vaid esimesel korral oli veidi kõhe, närvid on läbi läinud alles nüüd, siis vanglas... „Siin tuleb kõik ära kannatada. Pugejaid ei sallita. Osad vangid on administratsiooni end sisse söönud ning töötavad kontorites, neil on parem elu. Vangla sees tegeletakse ka vaikselt äriga – narko äri ning suitsu äri”, jätkab noormees. Kõige suurem narkodiiler vanglas olevat aga ei keegi muu kui üks suur boss ise, kes smuugeldab kinnipeetavatele kraami. Kahe tunni jooksul saadud infohulk on olnud juba nii peadpööritav, et selle fakti üle ma ei suuda enam õieti imestadagi.

Vaatame veidi ringi ka noormehe urkast väljaspool. Vangla kitsas sisehoovis on suur müra ja palju inimesi. Parasjagu on jõulukontsert – esinevad mingid koomikud ning hoov on lisaks vangidele täis naisi ja lapsi... Jõulude puhul lubatakse neil jääda isegi ööbima – vangla muutub suureks hotelliks. Noormees viitab, et näe pool Euroopat on siia kokku tulnud - seal on lätlane ja seal leedukas ning see on hollandlane ning siin on bitt. Suur-suur enamus istub kinni narko pärast. Kõlakate järgi pidavat Ecuadori valitsus peagi pehmendama karistusi, nimelt et väikeste koguste puhul enam vangi ei panda, sest ruumi lihtsalt ei ole. Koomika!

„Mida sa siin iga päev teed?” küsin. „Ah, ei suurt midagi, vaatan telekat, magan ja söön. Kuna mul oma voodit ei ole, siis enamuse päevast veedan vangla hoovis. Siin on muidu kool ka - võib isegi ülikooli lõpetada. Aga ma ei viitsi!” Noormees lisab, et ega sellel elul siin tegelikult häda ei ole. Küsin, et mis siis saab, kui ta vanglast välja saab? Noormees naerab kähedal häälel, ütleb: „”Ega ma muud ei oska, kui...” Küsin ehmunult: „Oih, äkki ükspäev tuled ja varastad minu auto ka ära?!” Noormees muigab omaette. Minu sisikond muutub veel õõnsamaks. See uskumatu elukogemusega noormees on ju alles 21 aastane! Täiesti teine maailm – täiesti teine elu – täiesti teised väärtused – täiesti teised arusaamised!! Ärkan nagu unest avastuse peale, et see maailm eksisteerib iga päev paralleelselt minu eluga! Terve vangla on täis selle teise ehk minu jaoks nii võõra-tundmatu ja kõleda maailma poole esindajaid ning loomulikuna tundub, et need julmad ja jultunud tegelased tuleb normaalsest ühiskonnast eraldada. Ja ometigi on nad kõik samasugused inimesed nagu ma isegi... lihtsalt nende elu on hakanud kuskilt viltu vedama või ei ole nad suutnud teatud ebamoraalsetele ahvatlustele mingil hetkel inimlikust nõrkusest vastu panna...

Istun taksos, mis viib meid Hannesega vangla kõledast-karmist elust eemale ning minu peas on suur segadus ja dilemma. Ma absoluutselt mõistan, et noormees on käitunud igasuguste moraali normide vastaselt ning väärib igal juhul oma karistust. Seda enam, et tema jaoks on nii loomulik kellegi teise vara võtta või .... Kuid inimlikult hakkas mul temast ju kahju... Oli kuidagi siiras ja nalja viskas ka... Ei tea kas jõulude tõttu või inimlikkusest otsustasin teda veidi aidata ehk tal paariks nädalaks voodi tagasi saada. Mida ma tegin?! Kas ma nüüd toitsin seda halba energiat, mis tegelikult teistele inimestele häda kaela toob või kas ma võin veidi naiivselt loota, et minu väike heategu äkki murdis midagi kuskil ning miski muutus natukenegi paremaks... Ma ei tea.. karmi maailma keeruline teema ning see jälitab mind terve jõuluõhtu...

...ja seest on kuuldu pärast õõnes... sest selliste eludega inimesi nagu see noormees on sajad vanglad täis...

Täidan veel vangla-noormehe ühe palve – helistan ta vennale ning ütlen edasi sõnumid ning venna küsimise peale kirjeldan talle noormehe olukorda. Vennalt kostab: „See on ta oma valik, et ta seal on!” Ja tal on vist õigus..

Marika

teisipäev, 5. jaanuar 2010

Vabatahtlikult vanglasse

Peale šamaani külastust ja 14 tundi und

Päike-vihm-päike

(foto internetist)

Eel-eel-eel-eel-eellugu. Kõik algab sellest, et mul on reisi-kaitseinglid, nimelt Avantüristid (http://www.avantyristid.blogspot.com/). Berit sosistab, et huvitav kogemus on Quito meestevangla, kus Eesti poisse narkokuritegude eest kinni hoitakse ning saan talt eriti väärtusliku päranduse - neli punkti juhtnööridega „Kuidas külastada Quito meestevanglat.”

Eel-eel-eel-eellugu. Trip.ee kaudu sain teada, et Quitos pesitseb pikemalt eestlane Hannes (http://hannessaarmets.blogspot.com/), kes siin vabatahtlikult asju ajab. Plaanin helistada, aga kuna päevad lausa lendavad salsarütmis, siis jääb minu poolt Hannes suurest Quitost leidmata. Saatusel on siiski omad plaanid, nimelt ühel suvalisel öisel tunnil ühes suvalises diskoteegis ilmub minu ette üks hele noormees ning küsib aktsendiga hispaania keeles, et kust ma pärit olen. Küsin eesti keeles vastu: „Kas sa oled Hannes?” Kohe selgubki, et on jah ning ta tundis mind blogi piltide järgi ära. 3 miljoni elanikuga linnas päris hea täistabamus! Kutsun Hannese endaga vangi, et ikkagi mees ning räägib hispaania keelt ka!!!

Eel-eel-eellugu. Ostan oma elus teist korda suitsu, minu kotis on puuviljade vahel minu omanduses olev ainuke eesti keelne raamat Tiit Madissoni vanglapäevik (Paul, kui seda lugu loed, siis tea, et sinu kingitud raamat on nüüd vanglas!) – külakost vangidele. Istun pargipingil, ootan Hannest ning minu kõrvale potsatavad kaks 13 aastast saapapuhastajat. „Kust-sa-oled, mis-su-nimi-on, kussu-peigmees-on, mis-tööd-sa-teed, kas-sulle-Ecuador-meeldib?” piiravad poisid mind oma küsimustega sisse, hullemini kui Bali teada-tuntud ülekuulajad. Poisid elavad maal, käivad pealinnas saapaid puhastamas – 2.50 EEKi paar ja kodus on neil pruudid. Kooli jõuavad ka vahest. Uljas noormees, kellel on ninaalune saapaviksiga koos ning sõrmed kui šokolaadipoistel, arvab, et jõulude puhul oleks ilus, kui ma nad lõunasöögile kutsuks. Tõepooolest, aga... Surfan vangidele mõeldud puuviljakotis ning annan ära mõned õunad. Kohe on mu ümber veel 10kond saapaviksi lõhnalist kamraadi, kes ka jõulu-õunu soovivad. Kerkib dilemma – kes vajavad õunu rohkem, Eesti poisid vanglas või Ecuadori saapapuhastajad?! Veri on paksem kui vesi - Eesti kriminaalid võidavad mu südame.

Eel-eellugu. Hannes on hoolikalt kodutöö ära teinud ning ta teab, et vangla asub kusagil vanalinnas. Hannes jätkab uurimistööd ning politseinikult tänavanurgal saame edasised koordinaadid (tegu oleks nagu mingi luureka mängimisega). Hannesel piisab mulle rääkida vaid mõned kriminogeensed lood aadressiga: Quito vanalinn, kui pakun välja, et ma maksan hea meelega takso eest. Et kujutage ette, kus see kahju ots, kui kõik need puuviljad ja suitsud nüüd kaduma läheks, odavam on 2 dollarit takso peale kulutada.

Jõuame vanglani. Rullin lahti Beritilt saadud juhtnöörid. Punkt 2 – vanglasse sissesaamiseks on vaja teada vangi nime, kuid selle võib hankida mõnelt vangla ees hängivalt inimestelt. Taksojuht ei tea ühegi vangi nime. Vangla ees puuvilju müüvad tädid ei tea. Anname suvaliste müüjate kätte oma telefonid ja kotid 5 krooni eest hoiule ning läheme tulle. Meil on Hannesega sõjaplaan, nimelt räägime valvuritele kurba lugu, et maailmas on nii vähe eestlasi ning nüüd on mõned neist siin Ecuadori vanglas, et me tahaks neile vendadele jõulude puhul külla minna. Hannes vuristab hispaania keeles nutulaulu ning mina teen valvuritele võluvalt, kuid abipaluva nüansiga naeratust. Saame esimestest väravatest edasi. Teiste väravate juures kordame protseduuri suure naiskorravalvuriga. Ta kuulab meid ära, vilistab valjusti teisele korravalvurile ning ütleb: „Eestlasi otsitakse!” Mehine korravalvur otsib kaustast eestlasi. Kaustas olevad nimed on hispaania-pärastatud. Selgub, et on küll mõned blondid – ühe nimi on Pavel ...tshikov ning teine on Raimond Sonnenthal. Kõik on selge, Raimondeid ei saa küll maailmas mujal olla kui Eestis. Oleme oma saagi üle õnnelikud, kuid kohe selgub, et täna ei ole külastuspäev. „Manjaaana - homme, homme tulge tagasi!”

Eellugu. Järgmisel hommikul oleme Hannesega vangla ette uuesti üles rivistatud. Siin on mäss – jõulude puhul on kohale tulnud tohutud hordid inimesi – lapsed on riietatud päkapikkudeks, noorikud on minides ning mammidel on suured kotid toiduainetega. Meid otsitakse väga pealiskaudselt läbi – naine katsub mind siit-ja sealt, kuid see, mis mul püksitaskutes on, sellest on tal kama. Üks kontroll näitab näpuga Hannese sandaalidele ja räägib midagi kurja näoga pikalt, kuid ei tee rohkem midagi. Järeldame, et talle lihtsalt ei meeldinud need. Saame kolm sinist templit käe peale ning võtame suure raudukse taha järjekorda. Kõike kontrollitakse üks kord veel. Suitsud, mis on minu arvates ainuke väärt kink vangistatule, võetakse ära. Protesteerin vaikselt, sest ei tihka suurele tumedale korravalvuri tädile vastu hakata. Suur Ecuadori mammi minu ees laotab laiali kõik oma kotid, kust tuleb nähtavale veidi haisev liha, munad, õli ja muu trään - kõik lubatakse sisse viia. Minuuu suitsudd..., kobisen korra tulutult veel....

Turva küsib: „Kelle juurde?” Vastan täieliku enesekindlusega: „Sonnenthal. Raimond.” „Aa, Raimond! Ta on haige veidi! Minge, minge!” vastab mees sõbralikus toonis. Ühed väravad raksatavad seljataga kinni, teisi ei ole veel avatud. Oleme puuris. Ühed väravad avanevad veel, teised sulguvad ning lõpuks oleme vanglas. Arvasin, et meid lastakse sellisesse telekast nähtud külastajate ruumi, kust saab klaasi tagant telefoniga rääkida. Aga ei – me oleme päris vanglas, kus käib tohutu sebimine ning on tohutu jutuvada – vangid on nagu mürsikud kooli vahetunni ajal. Meid piiravad kohe sisse paar nolki, kes küsivad, et kelle juurde. Iseenesest mõistetavusega vastame: „Sonnethal Raimond.” Veidi karmi olemisega mehed vaatavad meid, mõni vilistab, teine annab käega märku, et edasi minna. Haaran oma koti tugevamini kaenlasse. Ronime teisele korrusele – seal on aatriumiga keskosa ning ümber selle kongid, mis on enamuses lahti. Käib tohutu melu, selline tunne, nagu oleksime pioneerilaagrisse sattunud. Meid saatnud noormees koputab ja koputab ühele kinnisele kongi uksele, kuid ei avata. Peale 3 minutit vaikust, ilmub lõpuks kongi uksele 5 nägu ning meie saatja ühmab veidi Albert Einsteini moodi mehele: „Sinu juurde Raimond!” Meid kohale toonud poiss sirutab käe, mina ulatan dollari. Ta palub endale midagi head ka mu kotist. Loovutan veel ühe õuna, ise samal ajal seda Einstieni - vanemat püstiste hallide juustega meest silmitsedes - kas tõesti eestlane?! Miski minu sees kahtlustab, sest see mees ei näe üldse eestlase moodi välja. Küsin igaks juhuks inglise keeles, et kas ta on eestlane. Selgub, et ega ikka ei ole küll. On britt, mis britt. Einstein lisab, et kui see meid kuidagi aitab, siis ta vanaema oli leedukas. Böö.... Meid kohale vedanud poiss aga ei taha alla anda. Ta jookseb kõrvalolevasse kongi ning pakub meile järgmist meest – see on suur hõbeketiga äratuntavalt vene rahvusest jõmm. Küsime, et ehk on tema eestlane. Selgub, et ka mitte – ta on hoopis Venemaalt. Vuristame vene keelt ning jõmm pakub lootusrikkalt, et äkki sobib meile rumeenlane. Raputan pead. Vene jõmm ütleb veidi pettunud häälel: „Aaa, see pole sama jah?” Raputan pead. Pakume, et äkki britt-leedukas Raimond ja vene sell soovivad puuvilju endale ning on nõus meiega veidi juttu ajama. Minule suureks üllatuseks, ei soovi nad seda, vaid hoopis soovivad meid hasardist aidata ning siiski eestlased üles leida. Jõmmile meenub, et üks eestlane läks aasta aega tagasi siit välja. Aga... teine on vist siin lähedal olevas vanglas. Ta lisab aga kohe, et meil võib probleeme tekkida, sest meil on selle vangla templid käe peal ning ilmselt meid ei lasta teise kohta sisse. Jõmm jookseb kuhugi ning tuleb tagasi rumeenlasega, kes on üks heleda tukaga poiss. „Kas te olete Martini (nimi muudetud) sõbrad?” „Aa, kas Martin on eestlane?” uurin mina. Rumeenlane noogutab rõõmsalt. Soh, selgub, et Eesti poiss elab siin samas lähedal. Läheme läbi läikivate põrandatega vangla koridoride ning Rumeenia poiss selgitab midagi valvuritele ning tuleb meiega läbi turvauste järgmisesse blokki kaasa. Oleme järgmiste väravate taga. Sirutan rumeenia poisile dollari ja ta lahkub. Teise värava taga võtab meid üle keegi teine, kes viib meid mingisse imelikku väikesesse koridori istuma ning palub oodata. Ootame, ootame.

Äkki ilmub ukse vahele siniste silmadega ning blondide juustega noormees. Ütleme Hannesega justkui ühest suust: „Tere!” Noormees on vait ning vaatab meid pika ja mõistmatu pilguga.

(jätkub järgmises blogi sissekandes)

Marika