Sala-Barong ja Bali elufilosoofia

Varbad basseinivees

Taevas tupsulised pilved

Ühel lõunal hakkab üle minu koduküla keegi kareda häälega mees chantima (laulma) ning isegi pärast mitut tundi ei kostu, et ta veel väsinud oleks – olen meeldivalt üllatunud, sest see lisab minu kodusesse olemisele veelgi autentsust juurde. Märkan ka oma päevasel rolleri harjutusringil midagi eriskummalist, nimelt igast templist voorib sisse ja välja naisi, kellel kõigil suured korvid pea peal. Mõtlen endamisi, et ju see on jälle üks järjekordne templitseremoonia, sest Bali inimestel on neid lihtsalt lugematu arv. Küsin Wayani ja Putri käest, et ka ma võin oma koduküla templisse piiluma minna, nad ei taha mind üksi kuidagi lasta, vaid annavad muudkui vastuseks, et hiljem koos nendega võin minna. Olen segaduses aga kannatlik. Õhtul ilmuvadki Putri ning Wayan minu juurde, mõlemad pidulikult kohalikes ilusates traditsioonilistes rõivastes. Selgub, et täna on Bali kalendri järgi aastavahetus!?! Bali kalendriaasta on 210 päeva pikk ning sel puhul toimub alati suur templitseremoonia ja barong-tseremoonia.

Põhjus, miks Wayan ja Putri mind üksi templisse ei tahtnud lasta on selles, et tavalistes riietes on keelatud templisse minna (sh ka kohalikel) ning igakord ei ole mitte-hindud ehk sh turistid teretulnud. Aga Putri on minu jaoks kaasa toonud kohalikud riided, et ma end Bali traditsioonide kohaselt templisse minekuks ette valmistaksin. Putri vaatab mulle algatuseks nagu ema otsa ning ütleb: „Templisse minekuks peab enne duši all käima!”. Kuuletun. Peale pesurituaali rullib Putri mulle seelikuna puusade ümber sarongi ehk pika kanga, mille ta kõhupealt sõlmega kinni seob. Sarongi peale käib korsett, et see alla ei libiseks. Ülevalpool kantakse kas läbipaistvat või siis valget pluusi, millele vöökohale seotakse veel omakorda pikk sall ning i-le täpiks on lillepuu õied juustes. Putri on oma kätetööga ehk minu väljanägemisega väga rahul ning kilkab nagu plika minu ümber, et ma näen välja nüüd nagu päris bali tüdruk. Tunnen end ise ka oma rüüs justkui järjest enam kohalikku kulutuuri sulanduvana. Wayan kannab ka teistsuguseid riideid kui päeval - nimelt ta oma lühikesed püksid vahetanud meeste-sarongi vastu, mis on samuti pikk kangas, kuid see seotakse teisiti kui naiste oma. Üleval pool kantakse lühikeste varrukatega triiksärki ning ümber pea rätikut. Meeste riietus võib olla kas valge või kollane, samal ajal kui naistele on lubatud palju erinevaid erksaid värve.

Kui kõik oleme ilusad, siis viivad Putri ja Dewa läbi ohverdustseremooniad minu majas, ukse ja värava ees. Teine osa tseremooniast toimub külatänava ääres, kuhu maha põlvitame. Wayan sosistab mulle, et see ei ole mingi turistide barong, vaid päris Umakuta enda küla sala-barong. Nimelt liigub mööda külatänavat inimestest rongkäik. Kõige ees on Barong ehk tiiger-koer (sisuliselt kaks meest on tiiger-koera kostüümi all), siis ansambel ehk gamelan orkester, mille ainukesteks pillideks on gongid ning mille helin on veidi kõle ja müstiline. Barong on hea vaim, kelle kaasabil suure rongkäiguga aetakse kurjad vaimud külast välja. Kui rongkäik meist möödub, saame rongkäigus osalevatelt preestritelt õnnistusi. Mina teen kõike nii nagu Putri ning saan oma külarahvalt heakskiitvaid pilke. Peale Barongi lõppu võtame aga rollerid ning kihutame Putri ja Wayani koduküla templisse Barongi tseremooniale.

Kui meie templisse jõuame, on tseremoonia juba alanud. Väikeses hubaselt valgustatud vabaõhu templihoovis põlvitab külg-külje kõrval mitu sada inimest, kelle ilusad rõivad lisavad olukorrale veelgi pidulikkust. Kõigi pilgud on suunatud peatempli poole, kust suurte avatud uste tagant paistab suur kivist Barong, kellele on ka sarong ümber veetud ning kelle ette on pandud sadu korvikesi ohverdustega. Kuna tegu on suure pühaga, siis on korvides ohtralt toitu – kodu valmistatud krõbuskeid, puuvilju, riisi jne. Putri paneb oma korvi ka teiste kõrvale ning mahutame end olematule pinnale mullasele vabaõhutempli põrandale istuma. Templi keskele on tehtud kõrtest jumala kuju ning kümmekond kohalikku naist teeb tema ümber rituaali – pritsivad kookosõliga ja -piimaga, viskavad riisi, teevad kätega ringikujulisi liigutusi ja loevad kooris palveid. Naispreester käib inimeste vahel ringi ning õnnistab neid püha vett pritsides. Ükshetk aga hakkavad helisema kellukesed, lüüakse kul-kuli ehk puidust konge (nagu suured tuulekellad) ning kõik hakkavad koos palvetama. Kuna ma palve sisust aru ei saa, siis jälgin, mis ümberringi toimub. Kõigepealt asetavad kõik enda ette väikese taldriku lilleõite ja suitseva viirukiga. Seejärel võetakse üks lilleõis kokkuasetatud käte vahele ning loetakse palve, mille lõppedes panevad naised omale lilleõie juustesse ning mehed pearäti vahele. Siis võetakse järgmine õis, korratakse sama rituaali ja nii ka järgmine ja järgmine kord ehk 5 korda järjest. Õhkkond templis on pühalik – on hämar, kellukesed helisevad ja gongid kumavad, igal pool on viirukilõhn ning kostab vaikne palvepomin. Isegi väikesed paariaastased lapsed teevad kõiki rituaale kaasa. Lõpuks ilmuvad kusagilt välja oma kümmekond preestrit, tõstavad Barongi templi ees olevast suurest tünnist oma väikestesse kausikestesse jumalikku vett ning hakkavad seda inimestele jaotama. Kõigepealt viskavad nad peoga vett pähe, siis panevad igaühe peopessa kolm korda vett, mis tuleb ära juua ning neljas kord omale peo sees olev vesi pähe määrida. Joon ka oma jao ära – pühavesi on imelikult suitsuse maitsega... Ei tea kas vee suurest jumalikust ja puhastavast väest või hoopis kahtlasest päritolust, igatahes järgmisel hommikul saab minu füüsiline keha suuremat sorti puhastuse osaliseks...

Minu suureks üllatuseks ei jäeta toidukorve Barongile, nagu igapäevaselt kodutemplites jäetakse jumalatele ohverdusi, vaid iga naine tõstab peale tseremoonia lõppu omale korvi pea peale ning asub koduteele, kus maitsev korvisisu ära süüakse. Meie kamp ehk Wayani laiendatud perekond seab end sisse templi aia taga asuvasse katusealusesse ning tühendame korvi juba sealsamas. Putri ja teiste naiste korvidest tulevad välja aurutatud riisikoogid, kobra-naha-puuvili, banaanid, maapähkli küpsised, riisiküpsised marmelaadiga, mmm... Kõik inimesed sumisevad ja on õnnelikud.

Uurin Wayanilt, et mis tema arvates on Bali inimeste õnnelikkuse ja rõõmsa oleku saladus. Wayan ei mõtle pikalt, vaid vastus on tal justkui varnast võtta. Nii annab ta mulle suure naeratuse saatel lühidalt edasi oma ja ilmselt ka veel paljude teiste Bali inimeste elufilosoofia:

„Maailm on oma loomult hea, ainukesed halvad vaimud, kes meie ellu tulevad, tulevad meie endi seest – ehk me ise tekitame neid. Balilaste elus kuulub suur osa oma mõtete kontrollimisele – see on meditatsioon, aga me ei istu kuskil vaikselt suletud silmadega, vaid meie meditatsioon toimub igapäevaste tegevuste käigus. Nii näiteks õpivad naised oma mõtteid kontrollima ohvriandide meisterdamise käigus ja naised suudavadki üldiselt väga hästi oma emotsioone ja tundeid kontrolli all hoida. Aga mehed on Bali kultuuris rohkem emotsionaalsed ja kärsitud, kuid nad ka proovivad igapäev enesekontrolli harjutada näiteks oma lastega suhtlemisel, vanemate inimeste austamisel jne. See ei ole lihtne, vaid harjutamist jagub terveks eluks. Te Lääne inimesed karjute oma laste peale ning ma olen kuulnud, et te seal ei hooli oma vanemate eest ka, vaid panete nad mingisugustesse hooldekodudesse?! Bali kultuuris ei saaks seda kunagi juhtuda, sest vanemaid austatakse. Ma arvan, et Lääne inimeste elu ei ole kooskõlas, sest teil puudub tugev seos iseendaga ja oma kulutuuriga. Lisaks on Lääne inimestel väga tugev ego. Bali inimestel on ka ego, aga see ei ole kunagi nii suur ja tugev, sest Bali kultuuris oma laiendatud perekonna eest hoolitsemine kõige tähtsamal kohal. Nii me vaatame alati üksteise laste järgi ning ma ei pea kunagi uksi lukustama, sest ma tean, et kõrvalmajas elav onupoeg vaatab ka minu maja järgi. Ja seda kõike me õpime juba väikesest peale, elades suures peres ning järgides kultuuritraditsioone ja seetõttu ei saa ka ego suureks kasvada.”

Marika, Bali elufilosoofiat harjutades