Balil restoraniäri ajamas

Ubudi internetikohvikus, Ahvide metsa taga
Pärastlõunaselt palav

Hulgun mööda Ubudit ringi. Olen saanud juba mingi aimu, kuidas selle väikelinna tänavad siin kulgevad ja olen veendunud, et kahe paralleelse peatänava vahel peab olema ka mingi võimalus vaheltlõikeks. Juba nagu tundubki mingi kitsam teeke minevat, aga lõpetan tupikus. Väike kõrvaltee läheb üle mingiks olematuks rajaks ja saan aru, et edasi ma sealt ei pääse.

Minu teadmatust märkab teeäärsel majaterrassil seisev kohalik mees ja kostitab mind lahke ja laia baliliku naeratusega. Viipan talle käega ja kurdan, et püüdsin sealt läbi murda, aga edutult. Mees kannab igapäevariietusest pidulikumat rüüd - kuldse ja musta mustriga sarongi, valget särki ja peas valget rätti. Saame tuttavaks ja selgub, et I Wayan Muka - on mehe nimeks - avas samal päeval sellel terrassil restorani. Wayan kutsub mu enda juurde sööma, kuid vabandan, et olen lõunat vaid veidi aega tagasi söönud ja õhtuks olen juba söömise kokku leppinud (mis oli ka täiesti tõsi). Sellegipoolest astun terrassile, et Wayani restorani lähemalt uurida ja temaga juttu ajada.

Selgub, et samas kohas oli Wayanil varem olnud antiigiäri. Selle kolis ta Ubudist välja maantee äärde teiste sarnaste äride juurde. 22 päevaga ehitas ta oma antiigiäri ümber restoraniks ja graafik õigeaegseks avamiseks oli olnud väga tihe. Nimelt tuli tal restoran avada just 27. aprillil, sest bali kalendri järgi olevat see väga hea päev uue äri alustamiseks. Samal hommikul oli tal ka preester käinud äri sisse õnnistamas ja kõiki edukaks äriks vajalikke toiminguid tegemas. Kuigi Wayan oli nähtavalt rõõmus, et restoran õigel ajal avatud sai, tunnistas ta, et mõned asjad said ka kiirustamise pärast ümber nurga tehtud - menüüsid ei olnud piisavalt, köögis olid mõned asjad veel puudu ja tänavale plaanis ta lisaks sildile veel ka eraldi stendi panna ja sinna juurde ettekandja seisma, kes tänaval kõndijatele nende kohast teada annaks.

Kui olime juba kenasti laua taga istet võtnud, palus Wayan peakokal valmistada mulle "spetsiaalne mahl" (selline nimi oli ka menüüs) avokaadost, mis hilisemal maitsmisel osutus pigem avokaado kreemiks koos nescafe ja vahvliga. Wayan ütles, et tal on mu tuleku üle hea meel ja ta usub, et mu külastus toob ta restoraniärile head õnne. Seetõttu teeb ta mulle avamise puhul välja. Ta võttis menüü meie ette ja tutvustas seda mulle lehekülg-lehekülje kaupa. Kuulasin huviga ja esitasin täpsustavaid küsimusi. Ja siis tegin mõned kommentaarid. Ja siis kirjutas Wayan minu tähelepanekud üles. Ja siis avastasin, et olen siin "konsulteerimas" restoraniäri, millega mul endal mingit kokkupuudet varem pole olnud.

Aga Wayan vajaski lihtsalt mõne läänlasest testkülastaja arvamust ja nii me seal siis "tuunisime" tema plaane. Alustuseks aitasin tal teha vigade paranduse inglisekeelse menüü tekstis. Kohati oli tähti puudu, kohati oli neid üle. Aeg-ajalt ei olnud ma ise ka kindel, kuidas üht või teist asja inglise keeles õige öelda on ja soovitasin tal mõnel austraallasel (keda siin Balil on palju) nööbist kinni haarata ja täiendav kontroll teha. Wayan tunnistas, et menüü sai trükitud viimasel minutil - tema 16-aastane poeg kujundas seda arvutil alles eelmise päeva õhtul. Siis arutasime hindasid. Mina leidsin, et tema pearoogade hinnad on igati mõistlikud (vahemikus 40-50 krooni), kuid jookide hinnad on ebaproportsionaalselt kõrged võrreldes toitudega - mahlad ja lassid (jogurtijoogid) maksid umbes 20 krooni ja kinnitasin talle, et lõuna ajal jõin ma küll veidi tagasihoidlikumas toidukohas lassit kõigest 8 krooni eest! Lisaks soovitasin tal "spetsiaalmahlad" ümber nimetada või pikemalt lahti seletada, millega on tegu, sest ühtpidi olid need mahlade kohta häbematult kallid ja teistpidi oli tegu ekstravagantsete magustoitudega. Soovitasin tal ka kaaluda, kas mitte avokaado, kurgi-tomati-porgandi ja kõrvitsa magustoidud liiga eksootilised ei ole ja äkki oleks "turvaline" sinna nimekirja lisada sarnane magustoit näiteks maasikatest või see mõne eelnevalt nimetatud "huvitavaga" asendada. Wayan lubas mõelda selle peale.

Vahepeal olin avokaado magustoiduga kenasti lõpule jõudnud, jagasin Wayanile ja peakokale kiidusõnu ja meie ette laule oli tekkinud juba taldrik kevadrullidega. Küsisin Wayanilt, kuidas ta restoraniärini jõudis ja kuidas Ubudi linnas üldse sarnastel äridel käsi käib. Sain teada, et Wayan töötab ise samaaegselt ühes Ubudi hotellis ja seal puutub kokku ka restoranitööga. Sama hotelli restoranist oli ta ka peakoka saanud, kuigi muus osas on tegu pereäriga. Restoranidel Ubudis minevat aga hästi, sest turiste jagub. Turistid on aga siinsete restoranide peamine klientuur. Wayani sõnul on need toidukohad, mis umbes kolm aastat tagasi oma uksed avasid, heal järjel ja toovad omanikele kena kopika sisse.

Ahjaa, kohal oli nimi ka - Kecak Warung. Kecak on Balil üks kolmest peamisest kohalikust tantsust ja warungideks kutsutakse siin kohalikke söögikohti. Nime pannes oli Wayakil salamõtteks see, et koht asub otse ühe templi kõrval, kus igal õhtul traditsioonilisi tantse esitatakse. Nii ta plaanis valmistada flaierid oma restorani kohta ja neid jagada tantsu vaatama minevatele turistidele, et neil oleks siis pärast etteastet hea otse tema juurde sööma tulla. Kiitsin ta nutikale turundusideele takka.

Kui Wayan mulle oma visiitkaardi ulatas, jäime pikemalt rääkima põneval kohalikul traditsioonil, millest varem ka ise lugenud olin ja mis siin-seal kohalikega jutuks tuli. Nimelt on Bali hinduismi järgijate hulgas kasutuses vaid neli eesnime ja nimed pannakse vastavalt laste sünni järjekorrale. Samad nimed on kasutuses nii meeste kui naiste puhul selle väikese erinevusega, et mehe puhul pannakse nime ette ka I ja naise puhul Ni. Ehk siis traditsiooniliselt saab esimene laps nimeks Wayan (või Putu), teine laps Made (või Kadek), kolmas laps Nyoman (või Komang) neljas laps Ketut. Kui aga perre sünnib rohkem lapsi?! Siis alustatakse otsast peale: viies laps saab nimeks Wayan ja sageli kutsutakse teda Wayan Balik'uks, mis tähendab "jälle Wayan"! Kui siinkohal päris täpne olla, siis täiendavalt sõltub eesnimi ka sellest, millisesse kasti inimene kuulub (hinduismi kastisüsteem pole ka Balil võõras). Ehk siis nimetatud eesnimed pannakse kõige madalama kasti inimestele, keda kutsutakse riisikasvatajateks ja kes moodustavad Bali elanikkonnast umbes 90%. Nii on Balil lugematu arv inimesi, kelle eesnimi on Wayan või Made. Lisaks traditsioonilisele eesnimele (aga just seda kasutavad nad ise enamasti) saavad lapsed ka nn keskmise nime, mis siis aitab nimestel vahet teha (nagu Muka Wayani puhul).

Nime jutu peale liitub meiega Wayani naine, Ni Made Niti, kes on samuti tegev avatud restoranis. Naine paneb mulle südamele, et ma nende kohast kõigile räägiksin ja sellele linna peal reklaami teeksin. Näen, et Wayan tunneb ennast veidi ebamugavalt naise jutu peale, kuna oleme oma jutuajamise käigus ammu üle saanud "tule-minu-restorani" tasemel vestlusest, mida siin Balil igal sammul kohtab. Minu viimaseks soovituseks Wayanile jääbki, et kui ta tänava äärde ettekandja seisma paneb, siis valigu ta õiget inimest hoolega, sest suurem osa turiste on siinsetel tänavatel täiesti ära kurnatud kõigist erinevatest müügimeestest ja oma äridesse kutsujatest. Põhjendan seda kui kultuuridevahelist erinevust ja kinnitan, et liigne pealetükkivus möödakäijatele võib turistid tema kohast hoopiski eemale peletada.

Jätan Wayaniga südamlikult hüvasti ja naljakas, et veel samal õhtul jooksen pimedatel tänavatel ekseldes temaga kokku. Saan teada, et tal oli sel õhtul ootamatult palju rahvast söömas käinud ja ta tänab mind kahel käel hea õnne ja saadud nõuannete eest. Ma ei oska kuidagi hinnata, kuidas mu külaskäik õnne kategoorias ta ärile mõjus, aga kindlasti muutis see kokkusaamine mind ennast õnnelikumaks.

Tom