Malaaria (ja) misjonärid?!

Oma Wewaki kodus

Kuumarabandus saadaval kohe uksest välja astudes

„Aga kui tihti te olete malaarias olnud? Mis on malaaria sümptomid? Mis siis teha tuleb, kui avastad, et sul on malaaria? jnejne”, ei ole minu küsimuste tulval lõppu kahele valgele mehele, kellega Wewakisse viiva laeva reisijate „terminali” ees juttu räägime. Kuigi kai peal on peale meie veel laeva ootamas oma paarsada värvikirevat kohalikku kõikvõimalike tränikoormatega, oleme end eneselegi märkamatult ühte hoidmise mõttes just valgete meestega kõrvuti seisma seadnud. Colin on Paapua Uus-Guineas (edasipidi PUGis) viibinud juba viimased 20 aastat, kuid Graig on alles roheline ehk 4 aastase kogemusega. Mehed on misjonärid. Misjonärid on justkui loomulik osa Paapua Uus-Guinea elanikest ning nagu kusagil juba varemgi mainitud, siis nähes valget meest tänaval, võid 98% kindel olla, et tegu on misjonäriga. Nüüd oli meil aga esimene võimalus päris misjonäre ise „lähemalt katsuda”. Sellist võimalust ei lasknud me Tomiga endal loomulikult mitu korda sülle kukkuda ning seetõttu paneme mehed oma küsimustega kohe turmtule alla. Vahepeal kutsub üks sadamatöötajatest meid äkki tapva päikese eest reisijate terminali sisse, samal ajal kui kõik kohalikud jäävad järgmiseks tunniks-paariks kuni laeva väljumiseni õue edasi seisma (lähen hea meelega varju, aga tunnen end sellise rassismi tõttu väga halvasti).

Kohe alguses ei tihka me meeste misjonäriameti detailide kallale minna ning seetõttu räägime elu võimalikkusest PUGis. Kokkuvõttes kurdavad misjonärid, et ringiliikumine on aeglane ja vaevaline, sest teid ei ole, lendamine kallis ning laevad ja bussid sõidavad siis kui tahavad. Varem oli ka probleemiks sidepidamine, kuid viimase 1,5-3 aasta jooksul on toimunud suur muudatus, mil riik sai töötava töötava ja odava mobiilside Digiceli võrgu näol ning pea iga kohalik omale mobiiltelefoni. Colin ei pea oma 20 aasta kogemuse pinnalt riiki väga ohtlikuks. Nimelt on tal kogu selle aja jooksul olnud kohalikega vaid kaks ohtlikku vaheintsidenti, kuid ta ei ole kordagi tundnud, et ta elu oleks ohus olnud. Kord lihtsalt peatati auto kinni ja võeti auto ära ja teine kord varastati kotid ära. Colin kinnitab, et isegi kui ta on olnud külades, kus hõimud omavahel sõdivad, siis valgeid või nö asjasse mittepuutuvaid inimesi ei puututa. Igapäevase tüütu ohuna toovad aga mehed välja malaaria, mida mõlemad on juba mitmeid kordi põdenud. Saame teada, et siinkandis on malaaria jaoks olemas väga head ravimid, nii et puudub igasugune mõte võtta preventiivseid ravimeid. Tavaliselt Euroopas ei teata, mida täpselt malaaria puhul teha ja õigeid ravimeid ka ei ole ning seetõttu kõik turistid kardavad seda haigust. Siinmail on aga malaaria tavaline haigus nagu gripp ning ravimid olemas ja ravi tavaline. Ravi võti seisneb selles, et mida kiiremini peale malaaria esimesi sümptomeid ravimit võtad, seda kergemini selle läbi põed. Malaaria sümptomiteks olevat igasugune imelik tunne kehas nagu umbes gripigi puhul – et kondid valutavad ja pea valutab ja kõht võib lahti olla jne. Mina kommenteerin naljatades, et mul pea juba teist päeva valutab, ma loodan, et see ei ole malaaria. Me ei ole loomulikult mitte ühtegi preventiivset tabletti võtnud, sest peale oma kunagist hirmuäratavat kogemust Lariamiga Aafrikas vandusin, et mitte eales enam ei võta ma seda tabletti omale suu sisse. Nimelt seda tuli võtta kord nädalas ning iga kord, kui selle omale sisse võtsin, nägin kõige kohutavamaid õudusunenägusid (võtsin auto ja läksin linna peale inimesi alla ajama, kukkusin öösel sadu kordi kõrge kalju otsast alla jne) ning kogu minu immuunsüsteem ütles terveks aastaks täiesti üles.

Mõne aja pärast ei pea me enam Tomiga kauem vastu ning asume muheda olemisega kauboikaabu alla peitunud Colinit ja Graigi misjonäritöö kohta käivate küsimustega pommima. Selgub, et mehed ei ole ei siin laialt levinud luterlased ega 7 päeva adventistid, vaid üldse ilma kirikuta mehed. Nad ei kutsu end mingi nimega, kui, siis gospeli kuulutajateks ning nad käivad usust ja Jeesusest jutustamas perest-perre ja külast külasse. Selle usu järgijad ei käi ka kirikus, vaid usk on nende isiklik asi, mida nad praktiseerivad kodus. Mehed on meie mõistes mungad ehk uskudes piiblisse ja Jeesus Kristusesse tundsid nad ühel päeval kutset jätta kogu oma maine elu (st jagasid laiali oma ärid, majad, rahad ja loobusid vabatahtlikult maistest rõõmudest) ning alustada jumalasõna kuulutaja askeetlikku ning vaga elu. Ise ei kutsu nad end mungaks ega preestriks, vaid hoopis järgijateks (followers). Neil meestel ei ole oma kodu, kuid ometi on neil PUGis sadu kodusid, rääkimata üle maailma asuvatest kodudest. Igal öösel magavad nad kellegi armust mõne sama usku oleva inimese või uute usuhuviliste kodudes. Kogu nende elu on neil seljakotiga kaasas (piinlik, minu aastane reisikott on vähemalt kolm korda suurem kui nende meeste kogu elu sisaldav seljakott?!). Teen suured silmad ning küsin oma 7-kuise ränduri kogemuse põhjalt, et kas nad stabiilsuse ja oma koha järgi ka ei igatse? Colin muheleb taaskord vaikselt ning arvab, et naised on vast rohkem tundlikud selle koha pealt, ning ta väidab, et neil küll mingit koduigatsust ja nö vajadust oma olemise järgi ei ole, sest kutse misjonäritööd teha on lihtsalt niipalju suurem. Pigem rõhutavad nad, et hirmus tore on uute inimestega tuttavaks saada, elada kohalike inimestega koos nende kodudes ning sel viisil palju paremini kohalikku elu ja kultuuri tundma saada. Pealegi on nende sees kõlav soov ehk kutse inimestele piiblisõna kohale viia nii tugev, et vajadus kõige maise järgi on kadunud. Toon naljatades paralleeli nende elustiili ja meie ränduri elustiili ning couchsurfingu kogemuse vahel – ainuke erinevus ongi selles, et meie propageerime piibli asemel maailmas hoopis ringirändamist. Kuid ma ei ole kindel, et ma suudaks sellist elu terve oma eluaja elada?! :).

Misjonäridel jutu põhjal selgub, et PUGis on inimesi, kes on nö teiste kirikute poolt levitatud usus pettunud - sest kirik küsib tihti raha ja see, mis sa sealt vastu saad, see ei puudutavat hinge. Mehed toovadki oma rühmituse tugevuseks selle, et nende usk ei küsi koguduse liikmemaksu ning kogu usk on nö inimese enda individuaalne asi. Kuuldes, et nende võrgustik on ülemaailmne, ei suuda me oma imestust varjata ning uurime, et kes siis nende reise finantseerib ning eks-kontoriinimesena proovime jälile saada, et äkki mingi väike koordineeriv peakontor või keskus neil ikka kuskil on? Mehed raputavad sünkroonis pead. Tom vaatab vidukil silmadega Colini otsa ning vilunud audiitorina usutleb, et no mingi raha ikka peab ju kusagilt liikuma, keegi peab finantse keerutama ning keegi mingit raamatupidamist ikkagi tegema!? Mehed raputavad taaskord sünkroonis pead ning selgitavad, et nende liikmeskond elab annetustest. Nende suures õdede-vendade peres on nö „eakad”, kes ise on ka nö ilma koduta ringirändavad misjonärid, kuid samal ajal koordineerivad, milline õde või vend kus maailmaosas parasjagu teenib või kuhu uued inimesed saata. „Eakad” saadavad järgijatele ka aeg-ajalt nende oma äranägemise järgi raha. Colin saavat ka personaalseid annetusi oma pangaarvele, mida tema päris vanemad haldavad. Tema sõnul ei küsi nad kunagi midagi, aga samal ajal ei ole neil ka kunagi millestki puudus.

Vahepeal on meid laeva sisse lastud – kõigepealt meie neli valget ning alles seejärel avatakse väravad ülejäänutele, tunnen end endiselt sellise vahetegemise pärast kuidagi imelikult. Colin on laevas peaaegu nagu meeskonnaliige. Kuna ta on selle laevaga mitmeid kordi sõitnud, siis ta teab täpselt, kus on kõige parem magamiskoht. Sisuliselt on tegu naridega, millel on kummimadratsid, mille vahel jooksevad uute külaliste ootusest ärevil prussakad. Colin teab ka kelle käest lunida ligipääsu kaptenitekile päikeseloojangu nautimiseks. Tekil olles on meie selja taga kuulda meeskonnaliikmete kiljumist ning elevil naeru. Ühtäkki suunab Colin oma käe kahe eesoleva saare vahele ja ütleb, et imelik, tavaliselt oleme läinud nende kahe saare vahelt läbi, kuid täna on kurss hoopis teisele saarele... Meie selja taga olevasse meeskonnaruumi saabub vaikus ning mõne minuti pärast pöördub laev õigele kursile. Tänan Colinit, et ta meiega ühte laeva sattus :).

Laevatekil küsin Colinilt kui 20-aastase staažiga paapua uus-guinealaselt tema nägemust kohalikest inimestest. Esimese emotsioonina toob Colin välja, et kohalikud on hirmus laisad, oma igapäeva elu osas muretud ning ei ole suutelised oma elu vähekenegi planeerima. Colin räägib, et oma misjonäri töö kõrvalt on ta proovinud kohalikele veidi õpetada elujärje parandamist. Näiteks kui keskmine PUGi pere kulutab aastas imporditud riisi ostmiseks umbes 8000 krooni (mis on siinseks kontekstis suur raha), siis nad ei tulevat selle peale, et ise riisi kasvatada, kuigi siin riigis on kõik tingimused riisi kasvatamiseks olemas. Nagu varemgi on juttu olnud, siis paljud lapsed ei käi koolis, sest vanematel ei ole kooliraha maksta. Colini sõnul on seegi puhas laiskus, sest kõik hakkavad koolirahale mõtlema alles kuu aega enne kooli algust, mil muidugi on raske raha kokku saada. Colin olevat pidevalt endise farmerina tutvustanud kohalikele ideed, et istutage rohkem juurvilju, siis turul müües saate rohkem raha. (Olgu mainitud, et siine kliima annab umbes 3 saaki aastas kõike, mida maha istutad). Enamusel oleks vaja lihtsalt kolm kuud veidi rohkem vaeva näha, et kooliraha kokku saada, aga nad ei viitsi. Siin kultuuris harjutatakse juba maast madalast sisse ka seda, et tüdrukud peavad peres paju tööd tegema, kuid poisslastel lubatakse niisama lulli lüüa... ning mehed ongi üldjuhul äärmiselt laisad ja saadavad oma päevi mööda lihtsalt kusagil lebaskledes või siis meeste juttu ajades. Samal ajal on probleemiks ka see, et keegi ei taha teistest või oma klanniliikmetest väga palju erineda, sest nende peale vaadataks kohe halvasti. Isegi kui kohalikel vahest tuleb mõni idee, et võiks midagi teha, näiteks midagi kogukonnas teha või midagi parandada, siis neil läheb tavaliselt plaani pidamiseks paar aastat. Colini sõnul oli ta PUGi kogemuse alguses tihtipeale olukordi, kus lõunalauas räägiti mingi lihtsa töö ettevõtmisest. Kui siis Colin peale lõunat käised üles kääris ning tahtis alustada, siis kohalikud ainult naersid ning ütlesid, et ei-ei, mitte täna, võib-olla aasta või paari pärast. See on PUGi elu.

Õhtul poeme oma laevanaride alumisele korrusele ning jagame misjonäridega toitu ning reisimuljeid. Minu peavalu muutub väljakannatamatuks ning vajun juba kell 8 oma Air Asia tekiga kaetud räpaka madratsi peale unne, heideldes veel mõtetega, et huvitav, kui prussakad minu pükste sisse või pluusi alla poevad, et kas ma sellest aru saan ning mis ma siis ette võtan.... aga magan enne kui mõistliku lahenduseni jõuan.

Hommikul, imeilusa päikesetõusu ajal, ei ärka ma mitte prussakate, vaid veel hullema peavalu peale, süda on paha (meri on sile ning laeva kõikumisest ei saa see olla) ning kõik kondid valutavad. Neelan valuvaigisteid, kuid ei miskit... enesetunne läheb järjest kehvemaks. Ma kahtlustan ise, et nüüd vist ongi malaaria. Minu hapukurginägu nähes, uurib Colin, mis häda ja pakub mulle malaariatablette. Ma keeldun, väites kindlal häälel, et ei, see ei ole malaaria. Lisan veel, et see lihtsalt ei saa malaaria olla, sest see ei ole võimalik, et ma sain alles eile temalt malaaria kohta rohkem infot ning nüüd mul on kohe malaaria!?!? Ilmvõimatu! Leban tund aega veel ootuses, et paremaks läheks... ning siis annan alla, sest Colin selgitab, et esimene annus (4 tabletti) on omal moel justkui malaaria test – et kui need ilma kõrvalmõjudeta rohud ära võtad ja paari tunni pärast parem hakkab, siis oli malaaria. Kui parem ei hakka, siis ei ole malaaria.... Ja mul hakkabki kahe tunni pärast parem?!?! Wewakisse jõudes lähen otsejoones apteeki ja ostan omale terve kuurijagu tablette. Õhtul selgub, et mul on mingi lisatablett sellest assortiist puudu ning kablutame meie Wewaki couchsurfingu sõbraga haiglasse, kus taaskord valge naisena teenindatakse mind järjekorra väliselt ning ise seda heaks kiitmata lasen sellel taaskord juhtuda. Saan naljaka väljanägemisega haiglast oma tableti kompotile kaks armsat valget tupsu lisaks ning tunnen end peaaegu tervena, et järgmisel päeval džunglijõe matk ette võtta.

Pean ka ära mainima, et Tom käib kahtlustava näoga ringi ning on veendunud, et ma sain malaaria kai peal sel hetkel, kui Colin malaariast meile jutlust pidas. Ma ei saa eitada, et mul on elav kujutlusvõime, aga et see nii hea on, seda ma ka ei usu ning söön igaks juhuks oma tabletikuuri lõpuni...

Marika, kellel oli vist kergekujuline malaaria