Konditsioneer stabiilselt 25 ºC peal
Veoauto kastis on tellised. Telliste peal istub umbes kümmekond musta ja karmi olemisega meest. Meeste vahele istume meie - mina punase-musta-valgekirju pillumiga (PUGi naise heegeldatud kott), suure habemega Tom, kes ei jää oma karvase olemisega kuidagi kohalike meeste karmusele alla ning „meie” hulka loeme ka suure toitu täis pappkastiga giidi Alberti, kelle Cliff meile organiseeris. Veoauto koos meiega võtab ette 5 tunnise tee mööda kohati olematut teed Sepiku jõe äärde, kus soovime saada osaks Sepiku inimeste igapäevaelust. Auto hüppab - tellised ja meie koos autoga. Armutult kütvat päikest leevendab auto kihutamisest tekkiv kerge tuuleiil, möödume rohelusse mattunud mägedest ning orgudest, pilved taevas võtavad kord draakoni, kord multikategelaste kujusid, teeääres on värvilised naistekambad, kellelt on võimalik soetada banaani, kookos- ja beetlipähklit. Mehed kastis lunivad meilt joogiks vett, tühjaksjäänud plastpudeleid omale veenõudeks ja üritavad vaatamata kõrvulukustavale mürale Tomiga juttu teha. Sepiku jõe ääres Pagwi külas orgunnib Albert meile mootoriga kitsa kanuu (ühest puutüvest väljavoolitud!), jõeäärsest majast ostame tsisternitäie bensiini, mille kitsasse kanuusse veeretame ning läbi imelise päikeseloojangu jõuame pimedusevarjus Alberti kodukülla Kanganamani, mis saab järgmisteks päevadeks ka meie koduks.
Järgmisel hommikul tuvastan aga veoauto kastis olnud meeste salasepitsused. Nimelt hakkan otsima oma rahakotti, ning mida ei ole - on rahakott. Kuna ma olen aeg-ajalt hajameelne, siis kahtlustan, et tihedas pükste ja kottide vahetamise tuhinas unustasin oma rahakoti Cliffi juurde. Kui mõne aja pärast aga avastan, et puudu on ka fotoka lisapatarei (kuna fotokas sai kohe alguses tühjaks, siis ei ole mul ka eriti fotosid külaelust), mõned isiklikud hügieenitarbed ning Manni poolt ekstra selle reisi jaoks kingitud Vitorinox’i nuga, siis on selge, et keegi on minu kotis shoppamas käinud. Nuputame ning jõuame järeldusele, et sõbralikud mehed veoautokastist ilmselt ei lasknud kätel jõude seista, sel ajal kui mina jõe ääres ringi vaatasin. Naljakas, kui Paapua Uus-Guinea esimestel päevadel oli tunne, et siit riigist eluga pääsemine on õnneasi, siis tänu oma kohalikele sõpradele on igasugune ohutunne nüüdseks nii kadunud, et usaldan oma koti koos oma varandusega lihtsalt mingite veoautokastimeeste valdusesse!?!? Naerame Tomiga, et kui me kättpidi nende meestega hüvasti jätsime, siis ilmselt naeratasime ja tänasime ilmselt ka mehi, kes selleks ajaks juba terve portsu raha, krediitkaardi ning muu träni, millega nad ilmselt midagi peale ei osanud hakata, võrra rikkamad olid. Õppetund missugune! Õnneks oli see vaid raha ning olen tänulik, et minu muud pangakaardid ning dokumendid olid kodus kindlas kohas.
Sepiku äärsetes külades puudub elekter ja nii me esimesel õhtul sisuliselt ei näinud, kuhu me randusime ning kuhu täpselt magama heitsime, teadsime, et see on Alberti venna Jamesi maja. Nii nagu Jamesi maja on ka teised Sepiku jõe äärsed majad hästi lihtsad – maa sees postid, 2 meetri kõrgusel postidel umbes 20-30 ruutmeetrine kergehitis, mille põrand on tehtud sakslaste õpetuse järgi lamendatud palmitüvest, seinad on suhteliselt hõredad - punutud kas palmilehtedest või kokkuklopsitud plekitahvlitest ning katus palmilehtedest. Seinad ei ole põranda külge kinnitatud ning kõik mis seina ääres seisab, võib väga vabalt lihtsalt sealt väljab kukkuda. Majas jooksevad ringi ka kõik elukad, kes suudavad posti otsa ronida - nii avastan enda moskiitovõrgu seest sõbraliku sisaliku ning ühel ööl ajab Albert suure noaga rotti taga. Majja tuleb ronida mööda kipakat redelit ning maja osaliselt toestatud põrandal ringikõndides on pidevalt tunne, et kukud läbi põranda. Aga hõredal põrandal siiski ka funktsioon, nimelt kanalisatsioon, sest läbi põranda visatakse või valatakse välja ka solki. Maja all elavad kanad, träni, kanuud ning puust voolitud vaimude kujud. Eredaimaks maja-elamuseks on aga viimane öö meie kanuumehe Clemen’i naise isa majas, mis sisuliselt kvalifitseeruks "hirmufaktori" seriaali võteteks. Magame 3-4 meetri kõrgusele ehitatud kipakal platvormil, mis igasugu füüsikaseadusi eirates püsti seisab, enamus põrandalaudu on lahtiselt, puuduvad seinad, katus on peal osaliselt ning hõredate ja vildakate astmetega redeltrepp on kaskadööridele. Albert soovitab mul pigem ühe koha peal paigal seista ning mitte „platvormtoas” väga palju ringi kõndida ning redelist mitte liiga palju käia, sest see on ohtlik! Maja 8 last ja pereema-isa ei tundu aga end selles elamises sugugi kehvasti või ohtlikult tundvat. Sel ööl õnnistatakse meid oma ilma seinteta majas ka tugevate välgusähvatuste, kõuemürina ja justkui ämbrist kallava paduvihmaga...Elamus missugune! 
Söömas käime Alberti teise venna Luke’i majas, mis asub 10 meetri kaugusel Jamesi kodust ehk meie öömajast. Selles umbes 30 ruutmeetrises majas” ei ole tube, vaid üks suur ruum, mille ühe mõttelise poole peal on köök ehk savikaussi tehtud lõkkease ning teises poole peal kaks magamisaset – ühe moskiitovõrgu all Luke’i naise-laste pesa ning teise moskiitovõrgu all tema enda madrats. Tavapäraselt elavad aga samasuurtes majades laiendatud perekonnad ehk mõnikord isegi 10-15 inimest. Sel juhul on eraldi magamise sektsioon naispere jaoks ning eraldi meespere jaoks. Kappe ei ole, väheseid asju hoitakse seintele või lakke riputatud korvides-kottides ning süüakse põrandal. Luke majas valmistatakse meile linnast kaasa võetud proviantidest kõhutäidet. Nii sööme tuunikalakonservi, võileibu, perenaise meisterdatud pannkooke, Mitchi nuudleid, riisi kalaga (mille perenaine hommikul kell 4 jõest püüdis). Külaelanikele ei ole meie menüü aga tavapärane, sest külas ei ole poodi, süüakse aia- ning jõesaadusi ning kõiksugu poekaup on suureks harulduseks. Isegi kui pood oleks, siis ega väga tihti vast midagi ei ostetaks, sest külaelanikel ei ole rahaga kiita ning puudu olev toidukraam hangitakse enamuses partertehingute abil. Kohalike inimeste põhitoiduks kala kõrvale ei ole mitte magus kartul nagu highlandsis, vaid sago (häälda seigo). Sagot tehakse sago palmi sisust, see näeb välja kui häguse olemisega kleepuv liim ja igasugune maitse puudub. Kui Wewakis söödi seda nö toorel kujul, siis Sepiku jõe äärsed elanikud eelistavad seda ollust praetult, mis ei tee minu arvates maitset paremaks, kuid on hamba alla kuidagi talutavam ehk krõbe. Kuna Sago Sepiku ääres ei kasva, siis Kanganamani küla elanike põhilised partertehingud teiste küladega ongi kas kala vastu sago või siis kala vastu savikausid, mida nad kasutavad ahjudena. Kohalikud söövad veel ka kõiksugu muid delikatesse, nimelt kilpkonni, suuri roti moodi elukaid ning ilmselt ka kõike muud, mis eest ära ei jookse. Ühel õhtul ootab meidki ees pidusöök, nimelt serveeritakse meile sidruniga maitsestatud krokodilliliha, mille Luke’i sõber samal päeval on püüdnud. Kuigi see maitseb kui vintske kana, suudan ära süüa imeväikese tüki, sest... peale seda kui nägin selle sama krokodilli nahka nurgas korvis seismas, siis ei taha see lihatükk mu suust kaugemale jõuda ja piirdun pigem anonüümse kalaga. Aga kogu pere jaoks on see tõeline pidusöök, sest kuigi krokodille on kogu jõgi täis, siis ei püüta neid ometigi iga päev ning päevast-päeva söödavale kalale vahelduseks on krokodilliliha tõeline maiuspala. Külas ei ole rohkem veeallikaid peale jõe ja nii selgub peale esimesi söögikordi, et kõik meie makaronid said keedetud mudases jõevees ning ka hästi maitsnud lahustuv kohv oli ka mitte millestki muust, kui läbipaistmatust jõeveest. Aga tuleb tunnistada, et maitse üle ei saanud kurta?!
Vaatamata moskiitovõrkude all magamisele, mädin end igal õhtul Taist ostetud kleepuva sääsetõrjevahendiga sisse, sest Sepiku jõe sääsed on nii verejänused, et ainult köhivad korraks Eestist kaasavõetud sääsetõrje vahendi peale ja jätkavad oma tööd. Tai kraamile on aga peale kirjutatud „tropical strength” (troopiline tugevus) ja see on nii äge, et sulatab ka mu küünelaki varvastelt üles ning see peletab vähemalt mõned sääsed eemale! Tuleb mainida, et selle matka ajal tekib hügieeniga hoopis teine suhe. Õhtul, pärast päev läbi higistamist ei ole võimalust duši alla minna ning ega ka öine jõgi (krokodillidega) ei kutsu just pesema. Peale seda, kui oled oma päev läbi higistanud ja tolmuse keha peale määrinud kleepuvat ja mürgisena maitsvat sääsetõrjevahendit, plaanid magama minna samade riietega, millega päev läbi matkanud oled, siis tundub täiesti mõttetu ka hambaid pesema minna. Järeldan, et hambapesu ei ole ka kohalike seas väga levinud traditsioon, sest James majas nähtud üks hambahari oli paksu tolmukorra all. Järgmisel hommikul võtab Tom julguse kokku, trotsib hirmu krokodillide ees ning kargab pesemise eesmärgil jõkke. Üllatusena aga ei ründa teda üldsegi mitte suurte lõugadega Sepiku jõe krokodillid, vaid hoopis harilikud vihased ja näljased sääsed. Mina pean ka järgmise päeva vapralt ilma pesemata vastu (aga enesetunde väikeseks ergutuseks pesen siiski hambaid) ja määrin enesekindlalt kogu muude kihtide peale aina järgmiseid ja järgmiseid kihte sääsetõrje vahendit. Kui sama hügieenistsenaarium kordub juba mitmel päeval ning kui nahka katsudes hakkab sõrmede külge terve kultuurikiht, siis ühtäkki saabub minu pähe kohalike mõistmine... Nimelt kohalikke vaadeldes võib paljude kohta (on ka erandeid, näiteks meie giid Albert ja veel teisigi) välja tuua järgmised märksõnad - mustuse- ja higihais, räpased ja katkised riided, beetlipunased hambad, paljajalu käimisest mudased varbad. jne. Mõistan, et siin elades ei ole mõtet end üleliia pesta ja puhtaid riideid selga panna, sest ühtegi puhast kohta nagunii ümberringi ei ole – päevatööst ja kuumast ilmast muutub keha nagunii kohe higiseks ja mustaks, riided ei saa mudases jõevees pestes kunagi päris puhtaks ning ka kodu ja magamisase ei hiilga just puhtusega. Kujutage end ette olukorras, kus ei olegi jooksvat või puhast vett, koguaeg on tapvalt palav ja hambapasta jaoks ei jätku raha!? Kas ei teki siis mitte sellest paratamatust või muutmatust olukorrast täielik ükskõiksus selles osas, kui tihti end pesed või kui räpased riided on?! Minul igatahes tekib juba teisel päeval ja ilma suuremate emotsioonideta tõusen ja magan higise-tolmuse-sääsetõrjevahendisena ning mudaste riietega. Annan alla alles viimasel õhtul, mil olen surmväsinud. Albert, nähes minu kustunud pilku, nõuab, et ma läheksin mudajõkke end pesema... sest minu väsimus olevat sellest tingitud. Vaidlen vastu, kuid tema tungiva nõudmise peale panen kohalike kommete kohaselt omale lühikesed püksid jalga ja T-särgi selga ning sulpsan väga vastumeelselt sellesse läbipaistmatusse vette, mille ligases põhjas tunnen varbaga plekkpurki, veepinnal on äsja pestud nõudest kerge rasvaring ning kust iga hetk võivad krokodillid välja ilmuda jne. Aga tõsi, vaatamata räpasele veele muutub minu enesetunne palju värskemaks, kuid selle asemel ilmuvad kehale kahtlased punased täpid. Midagi seal vee sees või madratsi sees igatahes oli, sest muutume mõlemad Tomiga lepatriinudeks, täpid muudkui tulevad ning sügelevad ning ära ei lähe... Viime läbi kriisiarutelu, kas tegu võib olla malaaria, HIV-i, leetrite või mingi jõe elukaga, kes elab naha alla ja jätab mutionu kombel punaseid kühme nahapinnale – vastus jääb aga tuvastamata müstikaks.
Elu Kanganamani külas voolab ikka päevast päeva oma rütmi järgi, naised veidi enam toimetades kui mehed. Tavalise naise päev hakkab igal hommikul kella nelja ja viie vahel, mil ta kitsa ja kipaka kanuuga sõidab vaikselt sahistades kala püüdma. Hommikul püütud kala on pere terve päeva toiduks. Kalalt tagasi tulles teeb naine hommikusöögi ning kraamib veidi hütti ning käib põllul tööl. Siis on lõunasöögi meisterdamine ning käsitöö pusimine. Enamus inimesi, kes paapua uus-guineaalaste hingeelu veidi lähemalt tunnevad, mainivad, et kohalikud just loovusega ei hiilga. Nii ei ole naised ilmselt selle peale tulnud, et võiks lastele heegeldada näiteks mütsikesi või kleidikesi, või koju mõne tekikese. Kohalike naiste näputööna valmivad eranditult pillum-kotid või siis Paapua Uus-Guinea traditsioonilistel pidustusel singsingidel kantavad maskid. Õhtusöök on tavaliselt päikeseloojangul ning peale mida naispere enamasti pimeduse ja varajase ärkamise tõttu magama läheb. Mehed ei tee suurt midagi, peale neile endale jube tähtsana tunduva meeste asja ajamise „hingede majas” (loe järgmist blogi sissekannet). Mõni tublim mees nokitseb vahel aias miskit, mõni voolib puutüvest kanuud, paljud nikerdavad ja maalivad puidust maske ning hingede kujukesi. Siiski enamus ajast on näha mehi vaid lebasklemas... Laste elu on pealtnäha muretu - enamus neist erinevatel põhjustel koolis ei käi ja nii on terve päev mängimiseks. Koolis mittekäimise põhjusteks võib olla asjaolu, et külas ei ole kooli, vanematel ei ole raha või naaberküla koolis ei räägita nende küla keelt. Algatame kohalikega mitmeid dialooge Paapua Uus-Guinea tänase elu-olu üle, kirume üheskoos korrumpeerunud valitsust ning proovime neile hingele panna, et laste haridus on riigi arenguks kõige olulisem komponent. Räägime neile innustamiseks ka Omaani edulugu, kus 30 aastaga sai 3 kooliga vaesest maast kõrgelt arenenud riik. Enamuse kohalike silmis süttivad selle peale tulukesed, kui aga neile ideed välja käia, et pangu küla peale raha kokku ja organiseerigu lastele õpetaja, siis lähevad näod kurvaks, sest selleks vajaliku 900 kina ehk 3600 krooni kokkusaamine on nende jaoks juba üle mõistuse keeruline. Kui pakume välja, et äkki on kusagil mõni vabatahtlik, kes tahaks nende külla õpetama tulla, siis vajuvad pead norgu ning keegi kobiseb suunurgast, et nad ju ei tea neid organisatsioone, kes selliste küsimustega tegelevad. Isegi Luke, kes on haritud mees ja saaks minu hinnangul küll selliste küsimustega hakkama, mainib hoopis, et keegi valge peaks tulema nende külla ja õpetama täiskasvanutele, et kuidas kõiki selliseid asju korraldada. Tahaks siinkohal tuua võrdluse, et samal ajal samas kogukonnas ei ole probleemi suhteliselt suure pruudiraha kokku kogumisega ning Paapua Uus-Guineas on vist rohkem mittetulundus- ja vabatahtlikke organisatsioone kui mujal maailmas. Mitte, et pruudiraha kogumine ära jätta tuleks, aga mulle tundub, et laste hariduse küsimus ei ole vaesuses ja saamatuses, vaid tahtmises.
Aga eks sellega peab arvestama, et erinevates maailmajagudes käibki kõik omasoodu ning ilmselt on siin maailmaosas palju nüansse, mida läänest tulnud inimene ei suuda mõista. Seda illustreerib minu arvates päris hästi üks jutuajamine (läbi tõlgi) Kanganamani küla vanamehega (vt alloleval fotol vasakpoolne), kes on Paapua Uus-Guineas tunnustatud kohalike puunikerduste tegija ning kellel õnnestus 1994 aastal Ameerikas käia. Nimelt Stanfordi ülikool leidis ta läbi Paapua Uus-Guinea valitsuse ja viis ta Stanfordi ülikooli peahoonesse mitmeks kuuks nikerdusi valmistama. Vanamehe nägu on kortsuline, tumepruunile nahale on kontrastiks hallid lokkis juuksed. Uurime talt, et kui vana ta on. Tema, nii nagu ka paljud teised paapua uus-guinealased ei tea oma vanust ega sünnipäeva, sest külades vanasti selliseid asju üles ei kirjutatud ning riigis ei ole tänaseni sündide-, surmade registrit. Aga puukujur ei jäta meid vastuseta. Nimelt näitab ta käega maast umbes meetri kõrgusele, ning ütleb, et ta oli siis umbes nii pikk kui jaapanlased Paapua Uus-Guinead ründasid. Järeldame sellest, et eks ta kusagil 80le läheneb. Uurin vanalt, et mis ta Ameerikast ka arvas. Sellepeale lähevad ta silmad särama ning seletab Albertile, kes meid tõlgib, midagi väga elavalt. Albert selgitab meile, et vana olevat öelnud: „Randades on kõik inimesed alasti!” Arutame Tomiga, et kas ta käis nudistide rannas, kuid jõuame järeldusele, et ilmselt on Paapua Uus-Guinea mehe jaoks ka tavalised bikiinid alasti olek, sest kohalikud naised käivad ju kõigi riietega ujumas. Alberti sõnul lisab vanamees: „Ühes ruumis olin nelja naisega korraga!!!” Meie tõlgendus, et see oli ilmselt bordell, kus ta käis, sest Albert kihistab nagu poisike. Vana räägib edasi, et: „Kasiinos on sellised masinad, et paned ühe raha sisse, vajutad nuppu ning raha liigub üles. Kui veel nuppu vajutad, siis tuleb palju raha välja.” Küsime, et kas ta võitis? Tõlk Albert ütleb, et loomulikult, sest ta oskab ju musta maagiat! Peale seda, kui kasiino ja bordelli kogemuse elevus on kadunud, räägib ta edasi: „Ameerika – see oli nii ilus ja puhas nagu pilved. Majade põrandad on neil seal nagu voodid ja padjad.” Mina arvan, et ta pidas silmas vaipu, mida Paapua Uus-Guinea kodudes ei kasutata. Lõpetuseks lausub mees mõtlikult: „Samu inimesi ei näe kunagi kaks korda, isegi kui sa samasse kohta lähed!” Olen kirjelduse tabavusest ja lihtsusest jahmunud, sest tõesti - külades on sul koguaeg samad inimesed ümberringi (eriti väikestes Sepiku jõe külades), kuid suurlinnades on haruldus, kui ühe ja sama inimesega kusagil kaks korda kokku juhtud. Üks maailm – palju erinevaid tõlgendusi :).
Marika
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar